Board logo

Naise valikud
Lola69 - 22.06.2003 kell 13:40

Te armastate üht meest. Teil on laps. Ideaalis ei peaks olema kumbagi loobumist. Aga need kaks ei ole imelihtsalt ühendatavad. Üks saab kannatada. Üks jääb paratamatult tahaplaanile.
Kumb on teile määravam: kas teie kui naise armastus mehe vastu? Või teie kui ema armastus oma lapse vastu?


kontorihiir - 22.06.2003 kell 14:11

Eks selle üle ole ka heietatud juba ammust aega, et kui sünnib laps, sis paratamatult kuulub suur osa tähelepanust ju temale. Ja see on ju täiesti loomulik. Ma ei saa aru meestest, kes naisele seda pahaks panevad.
Samas võiksid nad ka ise lapsele sama palju tähelepanu pöörata, (mitte armukadetseda, mis on täielik rumalus!!!). See saaks ka meest ja naist rohkem ühendavaks lüliks, kuigi kui aus olla, on laps ju selleks juba nagunii.


tiina - 22.06.2003 kell 17:25

Ei saagi päris nii öelda, et kes on esikohal....kas lapsed või mees.
Lapsed vajavad minu hoolt, armastust kaitset, hellust jne.
Mees saab omadega ise hakkama, aga vajab samuti armastaust ja hellust...enda eest seista oskab ta ise.

Samas, kui mees piisavalt tegeleb lastega ja annab emale ka veidi vabamad käed, siis jagub seda armastust ja hellust ka mehele piisavalt. Kui mees aga selline, kes nõuab armastust ja hoolt ja samas naisele abiks pole, siis selge, et lapsed saavad oma helluse ja hoole kätte ja mees peab piskuga leppima. See ikka paljus mehe enda teha.

Ma ei mõtlegi siin, et mees peab lappe vahetama, või öösiti üleval istuma, või töölt ära jooksma. Aga lapsega mängimine ja müramine on suur asi. Kui issi emme eest selle ära teeb ja emmel sel ajal lastest tunnike kaks puhkust, siis pärast ka emmel aega issi jaoks

Vähemasti minu puhul see toimib imekenasti. Ja kui asi toimib, siis kõik ka kenasti ühel pulgal. Pole eelistusi...kõik saavad täpselt oma vajaduste järgi. Mehel ja lastel ju erinevad vajadused.


Lola69 - 28.06.2003 kell 19:26

Aga küsimus ei ole ju üldse selles, kas mees tegeleb lastega või ei. Sorry, kui ma taaskord sõnastades segaselt väljendusin.

Mõelgem nii: teil on lapsed. Aga hetkel olete üksik. Ja nüüd tekib teie ellu mees, kellele järgnemaks peaksite võib-olla kaugele minema. Oma elukorraldust muutma kardinaalselt. Lapsed kiskuma välja nende harjumuspärasest elust. Vahetama elukohta, koole, lasteaedu .... Aga te teate, et lastele võib see osutuda traumeerivaks kogemuseks. Ei me ette tea ...

Kas seate esikohale iseenda või lapse(d)?


cleona - 29.06.2003 kell 02:19

Sellistes olukordades on kindlasti ka pehmendavaid asjaolusid ja eelkõige peab ehk antud juhul just neile rõhku panema.
Kui suur tunne üle pea kasvab siis ei ole see loobumine isegi lapse nimel esialgu küll tõenäoline,igaüks väärib õnne...
Ja kuidagi on need asjad on keerulised...saavad asjad siiski lõpptulemusena hea reageeringu...loodetavasti ja eeldatavasti.


li-li - 13.07.2003 kell 08:04

siiani olen lapse kasux elu eland ja ei näe ka põhjust ,mix ma polex pidand seda tegema


kontorihiir - 13.07.2003 kell 08:22

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Aga küsimus ei ole ju üldse selles, kas mees tegeleb lastega või ei. Sorry, kui ma taaskord sõnastades segaselt väljendusin.

Mõelgem nii: teil on lapsed. Aga hetkel olete üksik. Ja nüüd tekib teie ellu mees, kellele järgnemaks peaksite võib-olla kaugele minema. Oma elukorraldust muutma kardinaalselt. Lapsed kiskuma välja nende harjumuspärasest elust. Vahetama elukohta, koole, lasteaedu .... Aga te teate, et lastele võib see osutuda traumeerivaks kogemuseks. Ei me ette tea ...

Kas seate esikohale iseenda või lapse(d)?


No kui valiku peaks tegema siis loomulikult laps! Täiskavanu saab ka iseendaga ise hakkama...
Sellisel juhul ei tekiks üldse küsimustki...


tiina - 13.07.2003 kell 09:24

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Aga küsimus ei ole ju üldse selles, kas mees tegeleb lastega või ei. Sorry, kui ma taaskord sõnastades segaselt väljendusin.

Mõelgem nii: teil on lapsed. Aga hetkel olete üksik. Ja nüüd tekib teie ellu mees, kellele järgnemaks peaksite võib-olla kaugele minema. Oma elukorraldust muutma kardinaalselt. Lapsed kiskuma välja nende harjumuspärasest elust. Vahetama elukohta, koole, lasteaedu .... Aga te teate, et lastele võib see osutuda traumeerivaks kogemuseks. Ei me ette tea ...

Kas seate esikohale iseenda või lapse(d)?
Kui lapsed ja see mees keda armastan omavahel ei klapi või kui mees ei salli minu lapsi...siis loomulikult valin lapsed. Teisiti ei saagi olla.

Aga muidu üldiselt kui selliseid trastilisi olukordi pole, siis annab ilusti kõik kokku sättida


Ray - 13.07.2003 kell 11:10

Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
siiani olen lapse kasux elu eland ja ei näe ka põhjust ,mix ma polex pidand seda tegema


Tark naine.


MonaLisa - 13.07.2003 kell 11:39

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Mõelgem nii: teil on lapsed. Aga hetkel olete üksik. Ja nüüd tekib teie ellu mees, kellele järgnemaks peaksite võib-olla kaugele minema. Oma elukorraldust muutma kardinaalselt. Lapsed kiskuma välja nende harjumuspärasest elust. Vahetama elukohta, koole, lasteaedu .... Aga te teate, et lastele võib see osutuda traumeerivaks kogemuseks. Ei me ette tea ...

Kas seate esikohale iseenda või lapse(d)?


njahh..kõik siin elus on suhteline. Ei pea olemagi üksik, et tuleks olukord, kus peab valima enda ja laste heaolu vahel. Näiteks, mees saab tööd teises linnas (teadmatuks ajaks) ja see tähendab, et enamuse ajast veedab perest eemal. Kuidas toimida siis? Vahetada keskkonda ja pere koosolemise nimel loobuda eelnevast elust, sõpradest, tööst, kodust? Lapsed ka sõpradest-klassikaaslastest eemale?? Või taluda üksindust lastega?

Aga teema juurde tagasi -kui tõesti olukord ongi selline, et üksi olles armuda mehesse, kelle tõttu peaks elukorraldust muutma..See on jällegi suhteline.. Kui ainus ebakõla oleks selles, et peab kolima (aga lapsed saavad mehega hästi läbi), siis ehk võib ka proovida. Elu koosnebki traumeerivatest sündmustest - ka sündimine on üks nendest..
Kuid kui vastuolu oleks laste ja mehe vahel, siis loomulikult valiksin lapsi.. Seal ei saagi küsimust tekkida..


Kayleigh´n I - 13.07.2003 kell 11:47

Mul hetkel veel lapsi ei ole ..
Kuid ma loodan, et kui ma ka kunagi emaks saan, siis oskan õieti hinnata ..
Et pean ikkagi oma lapsi olulisemaks ühestki mehest .. sest isegi, kui isa jääb elu lõpuni minu ja lastega, siis ikkagi rohkem on mulle tähtsamad meie ühised lapsed .. Nemad jäävad ju alati minu lasteks .. mees võib minema minna ..


MonaLisa - 13.07.2003 kell 12:00

lisaksin veel - et valiku tegemist vägagi mõjutab lapse vanus.. Kui laps juba täisealine, siis elaksin raudselt ikka enda vajadustele enam mõeldes.


Killagal - 01.08.2004 kell 17:30

hmm.. kui mees ja laps(ed) omavahel läbi saavad/sobivad jne, siis pole probleemi. Aga kui mees lapsesse/lastesse halvasti suhtub, või laps(ed) meest omaks võtta ei suuda...siis natu jama. Õnneks sellist olukorda pole. Aga lõppkokkuvõttes arvan, et mul laps(ed) tähtsamad.


susanna - 01.08.2004 kell 19:15

Tsitaat:
Algne postitaja: Killagal
hmm.. kui mees ja laps(ed) omavahel läbi saavad/sobivad jne, siis pole probleemi. Aga kui mees lapsesse/lastesse halvasti suhtub, või laps(ed) meest omaks võtta ei suuda...siis natu jama. Õnneks sellist olukorda pole. Aga lõppkokkuvõttes arvan, et mul laps(ed) tähtsamad.


sama siin


püsimatu - 01.08.2004 kell 19:22

Olen ennemgi sellise situatsiooni üle mõelnud ja oma hirmuks leidnud, et olles mõistusekaotamiseni armunud võin ma vist lastest loobuda.Kui mulle antaks konkreetselt nii valida. Aga kuna reaalses elus sellist asja ette ei tule, siis pole mul põhjust end rongaemaks nimetada.


Lola69 - 29.09.2005 kell 14:29

Hmm, tekkis peas küsimus siin paari viimase päeva aruteluainese alusel.

Kui teil on laps ja siis tuleb teie ellu mees. Aga see mees ei ole teie lapsest just vaimustatud ... sest see pole tema laps.

Kas sellisel kooselul on toimimiseks võimalusi? Või hakkab see emba-kumba-kedagi ikkagi lõpeks segama?


delilah - 29.09.2005 kell 14:37

Kuna olen ise see laps olnud, "kellest vaimustuses ei olda", siis tean, milleni see viia võib.
Mees võtku mind omaks koos lapsega - või üldse mitte.


pisimimm - 29.09.2005 kell 14:39

Mees võib harjuda lapsega tasapisi, kuigi, kui ta juba algul teda väga taluda ei suuda, siis vaevalt... Teab ju mees algusest peale, et naine ON lapsega ja peaks seda ka arvestama. Sellisel juhul poleks küsimustki, valiksin lapse heaolu


sinisilm - 29.09.2005 kell 14:42

Endal kogemused puuduvad aga kõrvalt vaadates näib, et hakkab segama.Oleneb ka lapse vanusest. Kui ta juba kuskil üle 16, siis vast teda eriti ei sega see asi ja saab rohkem omaette olla(s.t. tahab olla juba iseseisvalt) aga...noormas eas see asi ju kurb kukub välja.Igasugu intriige tekitatakse ja pole alati kindel, kumb pool seda tekitab...


brigada - 29.09.2005 kell 14:46

Tsitaat:
Algne postitaja: delilah
Kuna olen ise see laps olnud, "kellest vaimustuses ei olda", siis tean, milleni see viia võib.
Mees võtku mind omaks koos lapsega - või üldse mitte.


ma olen sellega nõus,kui võtad naise koos lapsega,siis pärast ära virise...kui aga ei taha lapsega naist,siis otsi ilma lapseta!!!


berta - 29.09.2005 kell 14:52

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kui teil on laps ja siis tuleb teie ellu mees. Aga see mees ei ole teie lapsest just vaimustatud ... sest see pole tema laps.

Kas sellisel kooselul on toimimiseks võimalusi? Või hakkab see emba-kumba-kedagi ikkagi lõpeks segama?

Sellisel kooselul ei ole mingeid võimalusi rahuldavaks toimimiseks.
Samas, üks elukooli seadusi, mida õpetas ka Luule Viilma on, et naine peaks kõigepealt armastama oma meest ja alles siis lapsi. St. et paarisuhe peaks olema seatud ema-lapse suhtest ettepoole. See ei tähenda muidugi, et lapsed peaks puudust tundma emotsionaalsest lähedusest või millestki muust. Minu tutvusringkonnas on ainult üks selline naine, kelle jaoks on mees heas mõttes lastest tähtsam, lapsed näevad tervet, mõistvat ja armastavat paari kodus juba üle 20 aasta ja on väga rahul.


Vanapaks - 29.09.2005 kell 14:58

Ei saa nõder inimene looduse väe vastu. Teoorias kõlab küll kenasti aga vaatame natuke ümberringi- ja palju ratsionaalseid otsuseid me siis näeme? Sest öeldud on: "Minge, tehke sugu ja teid saagu palju nagu liiva mere ääres!"
Lapsed saab seega uued teha aga võimeka sigitajaga teist korda ei pruugi näkata.

/me on selles näitemängus muidu osalenud lapse rollis. See on ka minu ainukeseks õigustuseks oma lõugu antud teemas laiutada. Valus oli, krt, aga ei ole minu asi olla kohtumõistjaks.


lenxu - 29.09.2005 kell 20:07

Kui mul tuleb valida, siis valin mõtlemeta kohe lapsed


Bithe - 29.09.2005 kell 20:27

Mina olen korra pidanud sellist valikut tegema. Mitte, et ma oleksin pidanud lapse maha jätma... ajutiselt vaid.
Need, kes ei teadnud tegeliku olukorda, need kippusid näpuga näitama.
Mul oli valida, kas rebida laps välja heast korralikust mugavast elusta ja tassida ta endaga kaasa ebanormaalsetesse elmistingimustesse, või jätta laps ajutiselt oma ema hoole alla, kus olid kõik mugavused...sõbrad... lasteaed.
Valik polnud lihtne, kuid selge oli see, et last ma kaasa võtta ei tahtnud, mitte mingil tingimusel.
Ja ärage tulge mulle ütlema, et lapsele on ema kõige tähtsam... et ema olemasolu korvab paljud ebameeldivad asjad. Ei ole see elu miskit nii lihtne, et kui on ema siis on kõik ok.


Hera - 29.09.2005 kell 20:38

Kõike annab siin ilmas seada, sättida ja kohandada. Lapsed muuseas kohanevad uues kohas väga kiiresti ning leiavad kiirelt ka uued sõbrad. Olukord sõltuks mehe suhtumisest lastesse. Kui see on hea ja hoolitsev, siis ei oleks kooselu probleemiks isegi sel juhul, kui peaksin elukohta vahetama. Kui mees ei suuda lapsi omaks võtta, siis valiksin lapsed ning nende heaolu.


Canyncton - 02.10.2005 kell 16:07

Armastus lapse vastu.
Kui ta tegemisega hakkama saadi,peaks hakkama saama ka tema armastamisega. Tema ei ole süüdi,et naine ei suuda oma armastatut ja last kokku liita. Sellele oleks naine pidanud mõtlema varem.


ariita - 01.03.2008 kell 18:20

laps on loomulikult esikohal, sest tema eest tuleb hoolitseda: jälgida, kui tarvis siis ravida, teda tuleb kasvatada hoolides temast ja ta teab seda, et ta on tähtsam. Mees on täiskasvanu, lisaks ka ise isa ja tal peaks olema selge, et laps on tähtsam, ka isale peaks olema laps tähtsam kui selleks tekib vajadus, sest täiskasvanu tuleb enamustes olukordades ise toime.


vaarema - 01.03.2008 kell 21:56

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Te armastate üht meest. Teil on laps. Ideaalis ei peaks olema kumbagi loobumist. Aga need kaks ei ole imelihtsalt ühendatavad. Üks saab kannatada. Üks jääb paratamatult tahaplaanile.
Kumb on teile määravam: kas teie kui naise armastus mehe vastu? Või teie kui ema armastus oma lapse vastu?

Mehe valikud?
Te armastate üht naist. Teil on laps. Ideaalis ei peaks olema kumbagi loobumist ja ega ei olegi. Ja keegi ei saa kannatada sest määrav on ainult armastus ja keegi ei pea jääma tahaplaanile. Kui sul on "kogemata" näiteks kolm last siis millised sa tahaplaanile jätad No mida kuradit siin üldse arutada on


nudol - 02.03.2008 kell 08:47

Targad pead teavad rääkida, et mehed pidavat surmani lasteks jääma. Kui lähtuda sellest seisukohast seljuhul vajavad nii lapsed kui mehed võrdset tähelepanu.


Myrk - 02.03.2008 kell 10:12

Mina ütleks nii, et armastus pole mitte moosipurk millest me jagame moosi, lapsele 2 lusika täit, mehele 1 lusika täis. Ma võrdleks armastust uduga, mis meid endasse haarab. Mees armastab, naist ja naine meest, koos armastame lapsi.


nudol - 02.03.2008 kell 10:44

Mina pole ühe lusikatäiega sugugi rahul, tahan võdseid õigusi.


MorganLaFey - 04.03.2008 kell 14:30

Eelistaksin last. Mehi on maailmas piisavalt. Ma ei ole kindel, kas tahaksin enda kõrvale meest, kes mind ei aitaks, sest selle teooria põhjal olen ma ju naine, keda ta tahab ja armastab ja miks siis ta ei suuda vähemalt taluda minu last?
See, et laps on nüüd teise mehe oma ei ole küll mingi vabandus. Minu jaoks väikese ego probleem, et kui kellegi teise oma, siis miks mina peaksin temaga tegelema, teda taluma, teda kasvatama. Nagu lasteaias, et aga miks mina pean kui tema ei pea.


Veenus - 04.03.2008 kell 15:34

raudselt sean lapse ettepoole mehest kuna üks neist on selgelt väike ja abitu alles aga teine saaks vajadusel üksi hakkama küll.


rosita - 04.03.2008 kell 15:47

Tark ja hooliv mees ei pane eal naist valiku ette, et kas tema või lapsed.
Targa ja hooliva naise jaoks on alati tema lapsed esikohal, kuid seejuures ei jäta ta ka enda valikuid tegemata.Selline naine on ilus ja rahul, nii enda laste kui ka mehe jaoks , kes tema kõrval.


mercurya - 04.03.2008 kell 16:09

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kumb on teile määravam: kas teie kui naise armastus mehe vastu? Või teie kui ema armastus oma lapse vastu?

Milleks sellist küsimust üleüldse küsida kui 90 protsendi ulatuses on vastus teada.Uurige inimeste, mehe,naise instinkte, kirjandust ja kõik on selge ilma küsimatagi.
Naine armastab oma last ja on selle nimel väga päljuks (isegi oma mehe tapmiseks).
--------

Naine ei armasta meest vaid tahab, et mees teda armastaks, mis annaks naisele võimaluse orjastada mees oma nõuetele ja tahtmisele.Sellepärast on levinud komme, et naised ennast ehivad ,kaunistavad ja püüavad ilusad olla ja mehed seda ei tee, sest kui mees püüaks ennast ehtida ja kaunistada, siis ta võiks saada tulemuse, et ta on niivõrd ilus, et naise välimusel ja ilul ei ole tema üle mingit mõju ja mees võiks hakata armastama iseennast või teist ilusat meest, mis poleks naistele mitte sugugi kasulik, sest siis pole kedagi , keda oma välimuse, ilu,seksi abil allutada ja enda heaks orjama panna .


mercurya - 04.03.2008 kell 18:09

Tsitaat:
Algne postitaja: berta

Samas, üks elukooli seadusi, mida õpetas ka Luule Viilma on, et naine peaks kõigepealt armastama oma meest ja alles siis lapsi. St. et paarisuhe peaks olema seatud ema-lapse suhtest ettepoole.

Täiesti õige mõte on luule viilmal.Kõik loomsete alginstinktidega emased peaksid ennast harima ja täiendama.Ega loomariik näiteks ei tunnista kristlust, hinduismi jne.


MorganLaFey - 04.03.2008 kell 19:39

Religioon ei ole muide ka elu alus. Inimene elab ikka endale mitte oma jumalale.
Muide, ürgsed instinktid on ka 21. sajandil need, mis inimest temale üldiselt teadmata juhivad. Ja see jutt, et kui naine meest piisavalt armastab, siis küll mees teda ka armastab, on ... irw, mida ma ikka ütlen. Kes on nõus, et naine peaks meest kummardama ja tema ees kõik muu, ka enda liha ja vere ja vastutuse, kõrvale heitma, siis palun. Mina nii ei arva. Ma lihtsalt arvan, et õiges suhtes kumbki osapool ei PEA, vaid lihtsalt ise omast südameheadusest TAHAB.
Paarissuhe ongi just see, mis on selle nimi - paarissuhe ehk kahe inimese vaheline koostöö. Ei ole mingit ühe või teise esiletõstmist.
Kui mees paneb mu valiku ette, siis ma allun oma lollakatele (eelmise postitaja sõnul vähemalt) loomalikele instinktidele ja jään oma lapse juurde, kes vajab mind arvatavasti rohkem.


mercurya - 04.03.2008 kell 20:32

Küsiks küsimuse hoopis teistmoodi - kumba eelistaks mees - kas oma last või naist.
Üldjuhul vastus on juba teada, mida näitavad lahutused - enamik mehi jätab oma lapsed maha naise hooleks ja need kes seda ei ole nõus tegema sunnitakse seda tegema kohtuvõimu poolt, sest nii on "kombeks", sest on ju "traditsiooniliselt loomulik, et naine hoolitseb laste eest"ja see komme sureb välja siis kui seda kommet hoidvad isikud ükskord maha surevad.

Seega mees eelistab pigem naist,kes aga mehe asemel hoopis eelistab last.
Natuke targem mees pühenduks pigem lapsele selle asemel, et pühenduda naisele,kes temast mitte sugugi ei hooli.


MorganLaFey - 05.03.2008 kell 09:19

Ei sunnita midagi, sul on alati võimalus hooldusõigusest loobuda. Viska lapsed lastekottu ja tõmba enda ilusa ja hea mehe juurde, kes on nii loll ja teeb kõike ainult sellepärast, et nii on kombeks. Las ta saab laksu, et kui ka järgmine kord midagi juhtuma peaks, siis naine viskab kõik muu nurka ja jookseb enda kukupaile järgi.

Nagu ma enne ütlesin - natuke targem mees ei panegi naist valima, ning vastupidi.


Myrk - 05.03.2008 kell 10:28

Algne postitaja: MorganLaFey

Kui mees paneb mu valiku ette, siis ma allun oma lollakatele (eelmise postitaja sõnul vähemalt) loomalikele instinktidele ja jään oma lapse juurde, kes vajab mind arvatavasti rohkem.

--------------------------------------------------------------

Ma sain aru nii, teemaalgataja postitusest, kui on toimiv perekond, mitte ma ei tee valikut, kas mees või laps. Ja toimivas perekonnas ei tohiks olla selliseid valikuid, keegi ei tohi tunda end kõrvale jäetuna, ega seda, et teda ei armastata. Kui minu pähe selline mõte tekiks, siis see esimene hoiatav signaal, et suhtega pole kõik korras.


nudol - 05.03.2008 kell 10:42

Arvan et selliseid toimivaid perekondi jääb järjest vähemaks.


MorganLaFey - 05.03.2008 kell 12:00

Vist küll. Eriti kui nüüd lugeda seda sõda perekonnaseaduse uuenduste ümber. Ei lase emad isasid vaatama, naisõiguslased karjuvad lahusvara üle. Eelduseks on perekond, kus lagunemise puhul hakatakse üksteisele sitta keerama.

Aga ei tea. Mul on endal laps kodus ja leian, et ei tunne, et mehest selle võrra vähem hooliksin. Armastus ei ole vist mingi kogumispension, et mida rohkem tähelepanu sa talle pühendad, seda rohkem järelikult armastad.


anne51 - 05.03.2008 kell 14:12

Jutt ei ole ju kellegi eelistamisest või kellegi vahel valimisest. Lahutust ei pruugigi tulla, kui ema ja isa pööravad suurt tähelepanu eeskätt oma suhtele. See on nagu stjuuardessid lennukis: kõigepealt hoolitsevad nad enda eest, et siis saaks hoolitseda reisijate eest, sest muidu ei ole kedagi, kes nende eest hoolitseda saaks. Nii ka lastega. Neid armastatakse ja nende eest saavad hästi hoolitseda kaks vanemat, kes oma suhte korras hoiavad - teineteise eest hoolitsevad.


nudol - 06.03.2008 kell 10:02

Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Jutt ei ole ju kellegi eelistamisest või kellegi vahel valimisest. Lahutust ei pruugigi tulla, kui ema ja isa pööravad suurt tähelepanu eeskätt oma suhtele. See on nagu stjuuardessid lennukis: kõigepealt hoolitsevad nad enda eest, et siis saaks hoolitseda reisijate eest, sest muidu ei ole kedagi, kes nende eest hoolitseda saaks. Nii ka lastega. Neid armastatakse ja nende eest saavad hästi hoolitseda kaks vanemat, kes oma suhte korras hoiavad - teineteise eest hoolitsevad.


Kuldsed sõnad.


sissy84 - 06.03.2008 kell 11:07

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Aga küsimus ei ole ju üldse selles, kas mees tegeleb lastega või ei. Sorry, kui ma taaskord sõnastades segaselt väljendusin.

Mõelgem nii: teil on lapsed. Aga hetkel olete üksik. Ja nüüd tekib teie ellu mees, kellele järgnemaks peaksite võib-olla kaugele minema. Oma elukorraldust muutma kardinaalselt. Lapsed kiskuma välja nende harjumuspärasest elust. Vahetama elukohta, koole, lasteaedu .... Aga te teate, et lastele võib see osutuda traumeerivaks kogemuseks. Ei me ette tea ...

Kas seate esikohale iseenda või lapse(d)?


Kui ma oleks üksik lapsevanem ja peaks elukohta vahetama mehe pärast kes mu ellu tuleks siis see poleks minu jaoks mitte mingi probleem. Olen ise lapsena käinud 2 lasteaias ja 3 koolis, kuna ema kolis Tallinna ja siis siin Tallinnas muutsime ka elukohta. Mitte midagi polnud traumeerivat kuna ma olen inimene kes sõbruneb kõigiga ja väga kiiresti ehk pole võõrastav.
Usun,et suudaksin ka oma lapsed kasvatatada avatud inimesteks.Arvan,et väga vaiksele lapsele oleks ehk kooli või lasteaia ja kodu vahetamine natuke traumeeriv aga inimene ju harjub kõigega.
Seega ma süstiks oma lastele palju optimismi ja sära.


habe - 06.03.2008 kell 11:25

Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Jutt ei ole ju kellegi eelistamisest või kellegi vahel valimisest. Lahutust ei pruugigi tulla, kui ema ja isa pööravad suurt tähelepanu eeskätt oma suhtele. See on nagu stjuuardessid lennukis: kõigepealt hoolitsevad nad enda eest, et siis saaks hoolitseda reisijate eest, sest muidu ei ole kedagi, kes nende eest hoolitseda saaks. Nii ka lastega. Neid armastatakse ja nende eest saavad hästi hoolitseda kaks vanemat, kes oma suhte korras hoiavad - teineteise eest hoolitsevad.


Lisaks sellele võtavad lapsed sealt perest oma iseseisvasse ellu malli teineteist toetavatest vanematest, mida hiljem ka ise realiseerima asuvad ning selleläbi aluse heale toimivale peresuhtele loovad.
Abikaasa arvelt lastele keskendumine võib lastele endile halvasti mõjuda, tekitades mõnedel juhtudel lastes egoismi ja õpitud abitust. Ka see vanema käitumismall võetakse hiljem iseseisvasse ellu kaasa ja selle baasil on kerge arenema arusaam, et lapse kasvatamiseks piisab vaid emast, elik siis et isa olemasolu perekonnas ei ole oblikatoorne...


MorganLaFey - 06.03.2008 kell 11:34

Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Jutt ei ole ju kellegi eelistamisest või kellegi vahel valimisest. Lahutust ei pruugigi tulla, kui ema ja isa pööravad suurt tähelepanu eeskätt oma suhtele. See on nagu stjuuardessid lennukis: kõigepealt hoolitsevad nad enda eest, et siis saaks hoolitseda reisijate eest, sest muidu ei ole kedagi, kes nende eest hoolitseda saaks. Nii ka lastega. Neid armastatakse ja nende eest saavad hästi hoolitseda kaks vanemat, kes oma suhte korras hoiavad - teineteise eest hoolitsevad.

Kui see on veel võimalik, siis kindlasti.
Sain vist teemast valesti aru, sest mõistsin olukorda sellisena, et on naine ja on mees, mees on võõras, laps pole tema ning ta ei tahagi seda last enda peres näha või vähemalt ei nõustu teda omaks võtma. Naine peab valima - kas ta panustab kõik uude suhtesse või seab lapse esiplaanile mõttega, et mees, kes tahab ainult teda, kuid tema last mitte, ei ole seda pühendumust väärt. Või kuidas saab abikaasa, kes on lapse saamiseks nö nõusoleku andnud või soovi avaldanud, järsku tulla mõttele, et laps ja naine on ühildamatud tema jaoks.

Ok, aga kui jutt oli toimivast abielust, siis ma olen nõus nendega, et selliseid probleeme toimivas suhtes ju ei tule?


sissy84 - 06.03.2008 kell 11:45

Kui te Lola69 teksti 1 leheküljelt ka allpoolt loete siis leiate tegeliku teema.

Just panin praegusele lehele tsitaadi.


anne51 - 06.03.2008 kell 15:40

Tsitaat:
Algne postitaja: MorganLaFey
Sain vist teemast valesti aru, sest mõistsin olukorda sellisena, et on naine ja on mees, mees on võõras, laps pole tema ning ta ei tahagi seda last enda peres näha või vähemalt ei nõustu teda omaks võtma.
Ma isegi ei kaaluks kooselu taolise mehega. Aga elatakse.
Lola rääkis mehest, kes võtab lapsed omaks, aga ema muretseb laste elumuutuse ja kohanemisraskuste pärast. Minu arvates tuleb kõigepealt mehe-naise suhtele võimalus anda, see korras hoida ja siis kohanevad lapsed ka ning on õnnelike vanemate õnnelikud lapsed.


delilah - 06.03.2008 kell 16:23

Tsitaat:
Algne postitaja: mercurya
/.../ Naine ei armasta meest vaid tahab, et mees teda armastaks, mis annaks naisele võimaluse orjastada mees oma nõuetele ja tahtmisele.Sellepärast on levinud komme, et naised ennast ehivad ,kaunistavad ja püüavad ilusad olla ja mehed seda ei tee, sest kui mees püüaks ennast ehtida ja kaunistada, siis ta võiks saada tulemuse, et ta on niivõrd ilus, et naise välimusel ja ilul ei ole tema üle mingit mõju ja mees võiks hakata armastama iseennast või teist ilusat meest, mis poleks naistele mitte sugugi kasulik, sest siis pole kedagi , keda oma välimuse, ilu,seksi abil allutada ja enda heaks orjama panna .

Sellised avaldused näitavad, et sa peaksid pea-arstidelt abi otsima. Et nüüd on mehed peale lolli ja saamatu veel ka orjad. Khm.


MorganLaFey - 06.03.2008 kell 18:12

Sellepärast vist tulebki neid nii kiivalt kaitsta ja upitada.


unistaja - 28.04.2013 kell 17:40

Valik tehtud lapse kasuks.


skingirl - 28.04.2013 kell 17:53

Kuna mul lapsi ei ole siis ma valin mehe, ma armastan oma meest rohkem kui lapsi


kodukäija - 29.04.2013 kell 06:17

Mul läks jälle kergelt- kuni mina süümekates vaevlesin, olid lapsed juba valiku teinud.Tõsi, enamus lastest olid juba täisealised, ainult üks veel kodus.Aga laste heakskiit tuli veel enne, kui kaks vana lolli kurameeridagi julgesid...Mis sa siin ikka enam valid.


sales - 29.04.2013 kell 11:25

Muidugi on niivara hommikul seda valikut takkajärele raske analüüsida, aga ideel iseenesest pole viga
Äkki peaks ka lapsed kokku koguma ja andma neile pilootülesanne otsida isale naine Igal juhul on sellisel juhul üks hea külg, et kui valik osutub valeks, siis ei pea ennast süüdistama vaid võib laske kaela ajada