Board logo

Abielu ja vabaabielu?
Ray - 28.08.2002 kell 02:58

Üldiselt mehe ja naise vahelise pikemaajalise suhte puhul kujuneb välja suht. klassikaline perekondlik situatsioon. Tihti elatakse vabaabielu, ilma ametliku rituaalita. Kas tänapäeval väärtustatakse ka ametlikku abielu ning kas see muudab mehe ja naise vahelistes suhetes?


Ull Miis - 28.08.2002 kell 07:49

Ei usu, et midagi muudab.


mada - 28.08.2002 kell 10:15

hmm... usun küll et muudab... ma arvan et kooselu ametlik registreerimine annab vähemalt mingisugusegi kindlustunde...

ma arvan, et ametlikku abielu hinnatakse ka tänapäeval, kuigi usun, et mitte enam niivõrd palju kui varem.


Ull Miis - 28.08.2002 kell 10:54

hmm kindlustunne??? ega sõrmus seda kindlamax ei tee kui ikka ei meeldita teineteisele enam siis ei hoia seda kooselu ükski vägi enam koos


mada - 28.08.2002 kell 12:29

Praegusel juhtmil mõtlesin just abiellumise hetke. See, et teine pool on nõus abielluma, näitab soovi suhet edasi viia, pikemas perspektiivis. See iseenesest annabki kindlustunde. Inimene, kes ei näe suhtes püsimajäämist ei hakka ju ometi abielluma või mis?

Aga sõrmus ega paber jms loomulikult ei tee kedagi kindlamaks, sõrmus pigem traditsiooniline sümbol ning paber lihtsalt riigile vajalik dokument.


penelope - 28.08.2002 kell 21:28

Mina olen abielu poolt, esiteks see kindlustunne, et teine inimene tahab sinuga ka pikemalt olla ja teiseks isegi kui midagi viltu kisub siis abielu korral veel midagi päästa püütakse aga vabaabieluga võid ju iga kell välja uksest astuda sest miski ju ei seo


tiina - 28.08.2002 kell 22:28

Ei usu et abielu miskit muudaks. Minu meelest pole suurt vahet kas elatakse vabaabielu või ollakse abielus. Ühe sama teeb välja. Kui tahetakse minna teisega siis minnakse. Paber kedagi kinni ei hoia.


Liisukas - 30.08.2002 kell 13:50

mm ... see on nati keeruline küsimus ... Mina olen ühe korra abiellunud, enam ma seda ei teeks. Aga ma ei oleks tahtnud ka enda pulmadest ilma jääda, need olid fantastilised. Aga kindlustunne? mm ... ei ütleks. Kui abikaasad seda teineteisele pakkuda ei suuda, siis vaevalt seda ka amtelik paber suudab. Aga üks kord elus vähemalt võiks abielluda. On mida meenutada, see on nii eriline tunne.


kontorihiir - 30.08.2002 kell 14:20

Liisukaga olen nõus. Abiellumine oli eriline hetk. Kas seda enam teeks, vot ei tea. Never say never. Tuleb ikka keegi kes jalust nõrgaks teeb...Kuigi paber jah kinni ei hoia ja keegi ei abiellu ju ka mõttega peatsest lahutusest vaid ikka ilusate tulevikulootustega.
On mida meenutada jah, vähemalt vägevat pidu ja kui armunud sai oldud.


li-li - 30.08.2002 kell 15:10

mina pooldan ametlikku abielu ja arvan,et see üsna kena rituaal kuig jah kui jutt kindlustunnetest on ,siis pole neid ju kuskil Olen ise nii seda kui teist varianti läbi eland ja ei tahaks kumbagi neist maha teha..........inimesed on ikka need kes oma kooselu võimalikuks teevad ,seda siis vastavalt neile sobivalt


Ray - 30.08.2002 kell 17:01

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Üldiselt mehe ja naise vahelise pikemaajalise suhte puhul kujuneb välja suht. klassikaline perekondlik situatsioon. Tihti elatakse vabaabielu, ilma ametliku rituaalita. Kas tänapäeval väärtustatakse ka ametlikku abielu ning kas see muudab mehe ja naise vahelistes suhetes?


See küsimus oli kindlasti äärmiselt isiklik ning abstraktne. Olen ka ise mõelnud tulevikus võimaliku abielu peale ning vaadelnud kahte aspekti: 1) naisele (ka ehk endale???) teatava kindlustunde võimaldamise üle 2) pulmapidu ning hoolikalt planeeritud mesinädalad

Loomulikult olen ka ise jõudnud tulemuseni, et ega dokument (paber) ega sõrmus veel õnne taga.....

Olen palju kuulnud naiste ihalust pulmapeo üle, kihlasõrmustest ning kaasaks palumise hetke (ja situatsiooni v. viisi) üle, seetõttu ka teatav minupoolne huvi Teiepoolsetele arvamustele.....


li-li - 30.08.2002 kell 17:28

Olen veendunud,et enamus naisi ootavad oma kaasalt siiraid tundeid ja selle väljendamisoskust ning kindlasti kuulub sinna alla armsalt tehtud ettepenek kooseluks Pulmad ju ikkagi planeeritakse koos ja ehk seda ilu rasketel hetkedel koos meenutades,lahendab ka vahest pisemad probleemid.


mada - 30.08.2002 kell 18:04

hmm... siinkohal tekkis selline küsimus: kas teie arvates tasub enne abiellumist vabaabielu elada? Minu arvates võib ju sellest kasu olla, arvestades seda, et siis näeb ära, kas inimesed ikka sobivad kokku või mitte... Mida teie sellest arvate?


Ray - 30.08.2002 kell 18:20

Tsitaat:
Algne postitaja: mada
hmm... siinkohal tekkis selline küsimus: kas teie arvates tasub enne abiellumist vabaabielu elada? Minu arvates võib ju sellest kasu olla, arvestades seda, et siis näeb ära, kas inimesed ikka sobivad kokku või mitte... Mida teie sellest arvate?


Isiklikult mina olen kindel teatava "katseabielu" poolt, et näha inimese erinevad küljed ära....

Ka pole tähtsusetu asjaolu, kas pooled "suudavad" kannatada teineteise "pahesid" vms. - see on juba pool võitu

Asi on selles, et "tõeline" mina paistab tihti alles ekstreemsetes olukordades välja, mis võib üsnagi palju üllatusi tuua.

Pikema "katseabielu" puhul võib mees naist ja ehk ka naise suguvõsa ju "rahustada" kenakese kihlasõrmusega, olenemata "ohust" sellest ilma jääda, kui suhe laguneb. Tegemist on siiski elus tähtsa sammuga ja selliste otsuste puhul tuleb võimalikult arukalt asja plaanida v. kaaluda....


mada - 31.08.2002 kell 00:45

kaldun nüüd küll teemast kõrvale, kuid eks samamoodi on ka abielueelse seksiga. Ma arvan, et need, kes seksiga pulmaööni ootavad, võivad suure vea teha, kuna siis ei ole üldse kindel, kas nad oma partneriga kokku sobivad. Ja seks kui abielu vaieldamatult tähtis osa võib sobimatusel paari väga kiiresti erimeelsuste ning lahkuminekuni viia. Siiski on enne ikka vaja teada saada kasvõi üksteise seksisoovi tihedust ja muid selliseid olulisi asju. Ning nende omavahelist sobivust saab küll ainult regulaarselt seksides teada.

Pulmaöö võib ju küll esialgu romantiline tunduda, kuid ma arvan, et sellest romantikast võib väga kergelt ka halenaljakas komöödia kujuneda, arvestades seda, et kaks süütut inimest vaevalt et esimene kord asjaga rahuldavalt hakkama saavad...


etc - 31.08.2002 kell 03:29

abielluda täitsa võiks... kunagi


tiina - 31.08.2002 kell 08:47

Eks iga naise unistus on ilmselt ilusad pulmad ja valge kleit ja kõik muu mis sinna juurde kuulub. See küll ühtegi paari koos ei hoia, aga selle mälestuse nimel tasub seda juba teha, kui vähegi võimalik.
Tänapäeval jääb paljudel paaridel sellised pulmad ikkagi majandusliku olukorra taha. Pruudikleit ise juba maksab kohutavalt ja kõik muu mis sinna juurde käib.

Mis puutub enne pulmi koosellu, siis ilmselt pole siiski oluline nii väga ühe katuse all elamine, aga siiski see nn."käimise" periood peaks olema ikkagi piisavalt pikk, et üksteist tundma õppida. Mitte nii, et kaks kuud tuttavad, siis uhked suured pulmad ja siis lahutus.

Aga jah...meeldib see meestele või mitte, iga naine unistab valgest pruutkleidist, loorist ja romantilistest mesinädalatest.


Virgin - 04.09.2002 kell 14:47

Väikse tüdrukuna olin kindel et tahan ilusaid pulmi, valget kleiti, uhket pruudikimpu jne ... mida vanemax saan seda kahlasemax läheb mõte abielust ... Paar kena suhet on see tõttu luhtunud, et mees tegi abielu ettepaneku (kindlasti mängis oma rolli vale aeg ja vale koht)... ma ei tea mis, aga miski seoses abiellumisega hirmutab jubedalt ... samas nagu tahax, aga kui asi läheb nii tõsisex ja sellest juttu tuleb...

Ja nagu ma lugesin pididki minu sodiaagi naised tihti vanatüdrukux jääma ... irww


Ray - 04.09.2002 kell 15:00

Tegelikult sobivate asjaolude kokkulangevuse puhul (kui võimalik kaaslane olemas, ressursid jne) pooldaksin ka ametlikku abielu, millegipärast tundub siis suhe natukenegi kindlam või loob kasvõi natukenegi kindlusetunnet. Aga kindlasti võiks aastaid ennem teineteist tunda....

Kui teha, siis korralikult


penelope - 04.09.2002 kell 15:55

Olen täiesti poolt, et enne võiks vabaabielu elada aga samas ei taga ka see õnneliku abielu siis kui asi on ametlik


Ray - 04.09.2002 kell 15:56

Tsitaat:
Algne postitaja: penelope
Olen täiesti poolt, et enne võiks vabaabielu elada aga samas ei taga ka see õnneliku abielu siis kui asi on ametlik


Jah, ma olen nõus. Garatiisid ei olegi. See oli vaid minu isiklik arvamus.


penelope - 04.09.2002 kell 16:06

Ise olen abielus ja enne seda elasin oma mehega kolm aastat koos, ma ei tea kas seda nüüd just palju on aga siis abiellusime. Ja isiklikult olen väga rahul, jah, eks mees või ka naine saab alati ära minna, seda kindlust paber ei anna aga mingi kindluse annab kogu see sündmus. Mind see pani kuidagi aru saama, et mu mees tahab minuga koos olla ja ma olen tema jaoks väga kallis inimene ja see on ju ka kindlustunne?


Harri - 16.09.2002 kell 20:27

mina eelistan vabaabielu ntx...vähemalt praegu sihuke arvamus asjast


lota_kalla - 05.10.2002 kell 18:05

vaatab mis tulevik toob..aga siiski abielu..siis saab sülti ja viina kahh


tiina - 22.10.2002 kell 20:01

Arvan, et vabaabielule oleks ilus ja loomulik jätk seaduslik abielu. See kinnitaks, et tõesti suhe on kindel ja tugev
Kuigi jah...100%-list garantiid pole kunagi.
Ja ega peakski vist olema, siis inimesed muutuksid liiga mugavaks ja ei püüaks enam nii väga suhet värskena ja erutavana hoida


pirka - 22.10.2002 kell 23:12

Noore piigana sai fantaseeritud imeilusatest pulmadest, valgest kleidist...
Kuid elu on omad korrektiivid teind.
Mingil perioodil hakkasid paljud tuttavad abielluma, pulmi kui palju. Ka need, kes juba aastaid niisama koos elanud, otsustasid ametlikult end paari lasta panna. Ja siis hakkas samas rodus tulema lahutusi! Paarid kes enne pikalt koos elanud ja väga hästi läbi said, ka need järsku lahutasid.
Miks, millest selline põõre, ei saandki ma aru, kuid järsku kadus igasugune isu mingite pulmade järgi. Tundus nagu oleks see paber nad hoopis lahku ajand, mitte kokku liitnud.
Sellest peale ma ei taha mingeid pulmi. Elame mehega vabaabielus. Kumbki meist ei ole teineteise jaoks millekski kohustatud, me elame koos oma vabast tahtest ja arvan et nii jääbki


Ac - 25.10.2002 kell 13:19

Näpud hakkasid sygelema ja pidin kohe arvamust avaldama.


Minu arust on abielu finiš. Lõpp. Kõik läbi. Aeg hakata asjalikuks ja igavaks.

Kui 2 inimest tõepoolest tahavad koos olla, siis milleks veel see abielu? Et tahtmise otsa saades kooselu säilitada? A mis elu see on? Vabast tahtest koos olla on palju kõvem sõna, kui sunniviisil aheldatuna elupäevi veeretada.

Pulmad on hoopis isejutt. Pulmi võiks kyll rohkem olla


provoker - 05.11.2002 kell 19:57

A kes ütles, et abielu on sunniviisiline? Vabaabielu on rohkem nagu vabadus raskel hetkel uttu tõmmata... ka vabadus mitte korralikult järele mõelda, enne kui otsuseid teha.
Ühesõnaga, vabaabielu väljendab esmalt soovimatust vastutada. Aga kuna vabaabielus pole garanteeritud, et sulle lapsi ei sünni ja laste eest pead sa küll suisa SUNNIVIISILISELT vastutama...


meryli - 05.11.2002 kell 20:38

meeldivad rommmmantilised aastapäevad igal aastal meeldib vahest vaadata oma ilusat kiviga sörmust ja kuulda mehelt kui hää naise ta on omale vötnud tegelikult vahet ei ole palju asjal. meil tuli tänu sellele, et vahetasin elukohta abielu kiirelt. plaanis oli nagunii, aga ehk mitte nii pea...


pirka - 05.11.2002 kell 22:46

Tsitaat:
Algne postitaja: provoker
ja laste eest pead sa küll suisa SUNNIVIISILISELT vastutama...

Kedagi ei saa panna sunniviisiliselt laste eest hoolitsema! Alimendid saab peale panna, kuid see pole hoolitsemine!
Isa kas tahab lapsi ja hoolib nendest. Või ei taha, ja jookseb minema ka ametlikust abielust. Seda olukorda ei muuda ükski paber.... Tänapäeval on lahutamine niivõrd lihtne, et see küll mingiks takistuseks ei saa.
See ennekõike ikka inimesest sõltub, tema väärtushinnangutest. Ja kas ametlikult abielus või vabaabielus.... see väike paber asja ei muuda.


Venom - 06.11.2002 kell 09:34

Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
.... see väike paber asja ei muuda.


krt muudab küll ja palju lihtsamaks. NT lapsele nimepaneku juures ja isaduse tuvastamisel. Ma sain rahus tööd teha kui naine tütrele nime panemas käis. kui polex abielus olnd olex pidand kah omad kondid sinna kohale vedama, et ametlikult isaks tunnistataks.


Ray - 06.11.2002 kell 09:59

Mul suguvõsas üks paarike elas vabaabielu nn. vene ajal juba ligi 15 aastat, lõpuks ikka registreerisid ära (väga vinged pulmad ), just nende juriidiliste tagajärgede jms. probleemide vältimiseks.

Kui oli omandireformijärgselt maade ja vara tagastamine, siis mõnigi inimene oli ahastuses, et esivanem v. keegi polnud ametlikult abielus....

Ise kavatsen ka kaaslanna tekkimisel ametlikult ikka ära korraldada, olgu siis elu kuidas ta läheb: alla- ja ülesmäge...


kontorihiir - 06.11.2002 kell 10:03

Minu suguvõsas pole ka vabaabielusid olnud. Ja vist ise ka eelistaksin siiski ametlikku varianti kui peaksin veel kellgiga koos elama hakkama (kuigi olen vanunud et enam ei abiellu aga - never say never)


julychill - 06.11.2002 kell 10:13

eeemmmm... minupoolest on see ametlik abielu ka ok... vähemalt kuni kahe inimese vahel siuke armastus ja särts jms on AGA sellest ma küll aru ei saa, et kui need asjad ära kaovad, et miks siis ikkagi üritatakse kokku jääda, et "abielu päästa" vabaabielu selles osas parem, kui otsas siis otsas.


provoker - 06.11.2002 kell 16:55

Tsitaat:

Minu arust on abielu finiš. Lõpp. Kõik läbi. Aeg hakata asjalikuks ja igavaks.



Ma ei usu, et sul õigus on. OK, küllap bännite kogu mu vaate asjale, aga ma ei ole tegelikult kunagi asjadega nii tõsiselt veel kokku puutunud, kui mõnedki siin.
Sellegipoolest: Olen palju kuulnud öeldavat, et "jõudsid abielu randa..."
Kõlb kenasti, aga mu abielus tuttavad on pea kõik öelnud, et tegelt on asi vastupidi - abiellud ja varsti oled avamerel, kõigi tuulte ja lainete keskel. Siis ongi vaja tegelikku 'agape' armastust, et asjast välja tulla. Tegelt on nad kõik praegu asjaga ilgelt rahul... nende abielu on hoopis tugevam kui alguses.
Ja nii läheb edasi... igavat ja ametlikku polevat midagi!!

olge's mõnsid


pirka - 06.11.2002 kell 17:12

Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
krt muudab küll ja palju lihtsamaks. NT lapsele nimepaneku juures ja isaduse tuvastamisel. Ma sain rahus tööd teha kui naine tütrele nime panemas käis. kui polex abielus olnd olex pidand kah omad kondid sinna kohale vedama, et ametlikult isaks tunnistataks.

Me jah mehega koos seal käinud. Kuid ta oleks niikuinii kaasas olnud. Kes mind muidu kohale oleks sõidutanud?
Nimepanekut ju mitme kuu peale edasi ei lükka. See tuleb esimese kuu jooksul teha. Aga siis tavaliselt naine veel nõrk ja pisut väsind... nii et ühiskondliku transpordiga ei oleks ikkagi seiklema hakanud. Paratamatu et mees viib naise sinna ametiasutusse.
Nii et selles vallas meil küll abielu midagi ei oleks muutnud.
Aga igasugu muude paberite ajamisel tihti kasuks kui ametlikult abielus ei ole. Näit. korteri erastamisel, ostul-müügil... siis ju abikaasa allkirja ka vaja. Aga kui ametliku kaasat pole, kõik ühe poole nimel, siis ka üksi saab asjad aetud ja mees sel ajal rahulikult tööl saab olla.


Virgin - 02.12.2002 kell 11:28

Abielluda ja alles, siis kokku kolida... pole minu meelest kõige õigem variant... muidugi on inimesi, kellel fantastiliselt hea klapp & kes endas ning kaaslases täiesti kindlad... ise eelistaxin mehega enne abiellumist mõnda aega lihtsalt koos elada, seejärel kihluda ning edasi olex loomulikux jätkux ametlik abielu (ehk isegi kiriklik?)... kui pikk see maa sinnani peax olema? Jään vastuse võlgu, kuna pole sellises situatsioonis veel kordagi olnud. Arvan, et ka pulmapidu iseenesest on asi, mida meenutades kergem tülisid lahendada... Kuigi ma praegu polex sellex valmis, usun et kunagi see siiski juhtub... nii et pooldan ametlikku abielu, aga ma ei võta seda kui mehe kinnihoidmise vahendit vaid valmidust tõsisex suhtex...


pisimimm - 02.12.2002 kell 11:33

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Tegelikult sobivate asjaolude kokkulangevuse puhul (kui võimalik kaaslane olemas, ressursid jne) pooldaksin ka ametlikku abielu, millegipärast tundub siis suhe natukenegi kindlam või loob kasvõi natukenegi kindlusetunnet. Aga kindlasti võiks aastaid ennem teineteist tunda....

Kui teha, siis korralikult


Arvan siiski, et see kindlustunne on kinni just nimelt inimestes - see kas oled abielus või mitte, suurt ei loe. Ei eita, et tahaksin ka ise endale seda ilusat päeva elus, kus olen valges maani kleidis ja looris - pruut, kuid vaevalt et see ametlik kinnitus meie suhet kuidagi paremaks teha saaks. Oleme koos siiski teineteise pärast, mitte paberi pärast. Pigem ehk muudab see ametlikustamine asja kuidagi kohustuseks...see minu arvamus vaid. Abielluda tahaks vist just selle valge kleidi ja loori pärast, et oleks mida hiljem piltide pealt vaadata...


inglike - 02.12.2002 kell 11:47

Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
Aga igasugu muude paberite ajamisel tihti kasuks kui ametlikult abielus ei ole. Näit. korteri erastamisel, ostul-müügil... siis ju abikaasa allkirja ka vaja. Aga kui ametliku kaasat pole, kõik ühe poole nimel, siis ka üksi saab asjad aetud ja mees sel ajal rahulikult tööl saab olla.


Selleks otstarbeks on olemas selline asi nagu abieluvaraleping. Veidi kulukaks see küll läheb, aga mugavus ju maksab.


pirka - 02.12.2002 kell 12:51

Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
. Pigem ehk muudab see ametlikustamine asja kuidagi kohustuseks...see minu arvamus vaid. Abielluda tahaks vist just selle valge kleidi ja loori pärast, et oleks mida hiljem piltide pealt vaadata...

Mingil määral suht julmalt väljendatud, kuid pagana õigelt.
Nii mõnigi naine just selle pärast abielluda ametlikult tahabki, et oleks see pikk loor ja valge kleit ja hulk ilusaid pilte albumisse panna.
Ärgu keegi siinolijaist nüüd end puudutatuna tundku, ei ole see reegel, et naised sellised, vaid lihtsalt kahjuks ma tunnen mõnda selliselt mõtlevat naist. Et kellega ja mis põhjusel, peaasi et selle pulmapeo saaks.
See pole õige põhjus abiellumiseks! Siis juba vabaabielu elada. Kindlustunde ikka inimene annab, mitte paber ja need pildid.

Ja Inglike... kõigepealt maksa pulmade eest ja siis veel selle varalepingu eest... kas mitte poleks lihtsam siis üldse mitte ju abielluda ametlikult... miks selle eest, et õnnelik olla, pean nii palju riigile makse maksma ... Aga kui juba abiellutud, siis jah, abieluvaraleping oleks abiks....
Kuid siiski need pulmad ei pane miskit kindlat paika, tulla - minna uksest sisse välja võib nii paberiga kui ka ilma. Kui tundeid pole, siis ei loe ka ükski paber...


tuhvlialune - 02.12.2002 kell 15:01

Kui mõelda antud teemale siis iseloomustaks minu naise suhtumist pulmapilt kus abielu sai sõlmitud rohkem ei ütle ja pilti ei näita sõja saladus


Lola69 - 02.12.2002 kell 17:02

Et paber ja sõrmus kindlustunnet ei turva, sellega olen nõus. Ja tunnistan ka seda, et kuulun ka nende hulka, kes ihkavad seda "valget jalutuskäiku" altari ette ja pidu. Kuid mitte kama kaks kellega, nagu Pirka end väljendas, vaid selle 1 ja parimaga. Ise olen juba 11 aastat abielus ja oma selle sammu üle õnnelik. See oli meie soov sel hetkel. Milline oleks elu vabaabieluna, ma ei tea. Ja ei saagi teada.
Aga asja juures on hea külg see, et lastele nimed on pannud mees. Et naine peaks end miskisse asutusse paar päeva peale sünnitust lohistama või siis pensioniametisse pabereid ajama, see on rumalus. Meil on see mehe asi, et asjaajamised oleks aetud. Abielu õigustusena on seda muidugi naeruväärselt vähe. Aga ma arvan, et ma ei peagi oma valikut õigustama.

Aga paare, kes peale pikka vabaabielu on kooselu registreerinud ja seejärel lahku läinud, tean ka mina. Imelik see asi neil. Nende puhl paber justkui lõikaks sideme katki.


Naxik - 03.12.2002 kell 15:32

no suhetes ei muuda midagi aga isiklikult arvan et kui on lapsed võiks ka abielus olla muidu pole vahet


Inna - 04.12.2002 kell 16:58

Oma praeguse mehega elasime koos juba 11-ndast klassist.Algul lihtsalt kooselu ja niinimetatud vabaabielu.
See suvi sai abiellutud.
Nüüd on raskem,ei saa enam olla nii vabalt.Aga samas ma elan endale armsa inimese juure.


joosu - 08.12.2002 kell 17:20

Olen mõlemad variandid läbi proovinud. Olin vabaabielus 7,5 aastat ja ega enne poja sündi kippunudki eriti asja ametlikuks ajama. Olime niiviisi harjunud ja asjaga rahul. Eks vahel ikke sai unistatud ka muust.Nüüdseks kuulun juba 2 kuud abielurahva hulka ja mingeid erinevusi veel ei tunne. Aga eks see meie poja oli kes meid mõjutas.


Bix - 08.12.2002 kell 19:05

No küll ikka arutavad nagu kuldketiga kantpead, et kas paber maksab või ei maksa.
Mina abiellusin nagu Beata Gana Bimesi. Tulin sõjaväest tagasi, litutasin umbes kuu ringi ja siis leidsin, et ega ikka muidu ei saa, kui tuleb üks naistest ära võtta. Põrutasin oma praeguse naise ukse taha (polnud teda üle kahe aasta näinud, ainult vahel pisut kirjutanud) ja teatasin, et mina siin, ma võtan su nüüd ää.
Pean häbiga tunnistama, et see polnud mitte minu ainus matslik tegu, aga mu kaasa kannatas kõik välja, pulmapeo hiilguse hoolitses mu naise ämm ja mida rohkem ma oma naist tundma õppisin, seda magusamaks asi muutus.
Jah, paber ei muuda tõesti midagi, aga muljeid ja mälestusi ei anna rahas mõõta. Ning mõranema hakkavat suhet ei paika ei kiire titetegemise ega paberi vormistamisega.


annabella1 - 13.12.2002 kell 12:32

Ise ma jah,olen vabaabielu poolt rohkem.Olen kunagi abielus olnud,rohkem ei taha ja mis see vabaabielu siis teistsugune on kui tavaline abielu.Elatakse ju ikka endist viisi,ainult nimi muutub ja minu jaoks pole see nimi üldse esikohal.Esikohal oleks mu jaoks ikka armastus jne...


kontorihiir - 13.12.2002 kell 13:13

Tsitaat:
Algne postitaja: tuhvlialune
Kui mõelda antud teemale siis iseloomustaks minu naise suhtumist pulmapilt kus abielu sai sõlmitud rohkem ei ütle ja pilti ei näita sõja saladus


Muidugist, sa ju ei võigi öelda, saad kohe tuhvliga vasta pead..ic


Bix - 13.12.2002 kell 13:30

Tsitaat:
Algne postitaja: annabella1
Ise ma jah,olen vabaabielu poolt rohkem.Olen kunagi abielus olnud,rohkem ei taha ja mis see vabaabielu siis teistsugune on kui tavaline abielu.Elatakse ju ikka endist viisi,ainult nimi muutub ja minu jaoks pole see nimi üldse esikohal.Esikohal oleks mu jaoks ikka armastus jne...

Seesinane väide tundub vist kõige paremini illustreerima abielu ja vabaabielu vahelist vahekorda. Untsuläinud abielu (õnnetus, mis võib meie kõigiga juhtuda) tekitab soovi teha midagi teistmoodi, et uus suhe püsiks kindlamalt. Samuti tekib teisele ringile minnes pigem soov untsuläinud asjad unustada, kui olemasolevast mälestusi koguda.


annabella1 - 13.12.2002 kell 13:47

Tsitaat:
Algne postitaja: Bix
Seesinane väide tundub vist kõige paremini illustreerima abielu ja vabaabielu vahelist vahekorda. Untsuläinud abielu (õnnetus, mis võib meie kõigiga juhtuda) tekitab soovi teha midagi teistmoodi, et uus suhe püsiks kindlamalt. Samuti tekib teisele ringile minnes pigem soov untsuläinud asjad unustada, kui olemasolevast mälestusi koguda.
Olen nõus sinuga BIX,aga siiski milleks abielu?See eelpool kirjutatu oli ju lihtsalt minu arvamus asjast ja arvan,et jään edaspidi ka oma ütluste juurde


Bix - 13.12.2002 kell 15:04

Tsitaat:
Algne postitaja: annabella1
Olen nõus sinuga BIX,aga siiski milleks abielu?See eelpool kirjutatu oli ju lihtsalt minu arvamus asjast ja arvan,et jään edaspidi ka oma ütluste juurde

Nojah, minu ütlused ei kummuta siinkohal kuidagi Sinu ütlusi. Mina abiellusin suhteliselt noorelt ning tollal oli ametlik abiellumine hoopis hohkem kombeks. Tegelikult ei olnudki kahtepidi mõtlemist, et kas nii või teistpidi.
Ma arvan, et abielu ja vaba-abielu valik sõltub tihti ka sellest, kas toimus "pime armumine esimesest pilgust" või sujuv suhte süvenemine. Esimesel juhul tundub selline uhke peoga kooselu alustamine uhke ja hää, teisel juhul tekib probleem, kas on vajalik kusagile vahele see rasvane kriips tõmmata...


PrettyLizi - 06.08.2003 kell 13:46

Vanavanemad on mul nüüdseks 45 aastat abielus olnud ja vanemad 20 aastat vababielus.

Kas on märgatavaid erinevus? EI OLE.

Ise olen mõelnud, et tore oleks kui oled mehega nii 15-25 aastat vabaabielu elanud ja et järgmisesse etappi oma suhtes jõuda abiellutakse Kas ei või seda võtta kui üht armastuse märki

Ja kust üldse läheb piir lihtsalt kooselamise ja vabaabielu vahel? ehk kui kaua peab olema kooselatud, et võiks oma suhet defineerida kui vabaabielu


Lola69 - 06.08.2003 kell 13:57

Tsitaat:
Algne postitaja: PrettyLizi
/.../Ise olen mõelnud, et tore oleks kui oled mehega nii 15-25 aastat vabaabielu elanud ja et järgmisesse etappi oma suhtes jõuda abiellutakse Kas ei või seda võtta kui üht armastuse märki/.../
See oleks ilus märk armastusest ja see abielu justkui teatud mõttes selle armastuse kroonimine. Juba tunnistet tunde kroonimine.

Aga ... Ma tean juhust, kui kaua kooselanud ja üksmeeles lapsedki suureks kasvatanud paar otsustas ühel hetkel oma kooselu registreerida. Ja ei läinudki kaua kui nad ei olnud enam paar. Ja see pole ainumas juhus.

Võib-olla vahel on seda sõna "vaba" antavat vabaduse illusiooni väga vaja suhte toimimaks. Sest inimesed on isesugused. Peamine on ikkagi soov olla ja seda koos. Ons see siis nö vaba- või abi-elu.


kodukiisu - 10.09.2003 kell 17:07

minu jaoks oli abielu eriline selle pärast et see on ikkagi midagi mis meid kokku seob ja öeldaksegi ju et kuni surm teid lahutab vms - ega see paber ja sõrmus meie vahel midagi ei muutnud kuid sõrmus lihtsalt ilus asi ja tuletab musi meelde kui seda vaadata ja paber - see kasulik igast bürokraatiaga jändamisel ja tital kah parem kui issi-emme abielus ja emal lapsega sama perekonnanimi...

ja tegelt selle asja eriliseks tegigi see et tänapäeval keegi tegelt eriti ei abiellu, eriti mitte meievanused (ma 19, mees 21)

vabaabielule vaatasid ka meie vanemad natuke viltu aga see pold põhjus miks abielluda...


Lola69 - 07.10.2003 kell 16:02

Ühes raamatus võrreldi vabaabielulist kooselu ja abielu.

Kuna puuduvad kestvad lubadused, kipub kooselu raskuste tekkides purunema. Seevastu traditsiooniline abielu, kus osapooled on tugevasti seotud (vähemalt teoreetiliselt), on piisavalt tugev, et niisuguseid olukordi lahendada. Te kas ujute koos või upute koos.

Samas tõdetakse ka, et kooselud nurjuvat sagedamini kui abielud. Üheks kooselu eeliseks on peetud nn tagaukse olemasolu, mille kaudu partner võib lahkuda, kuid paraku kiputakse seda võimalust ülearugi tihti kasutama. Kooselu elades on lihtne endale öelda, et "see pole see õige" ja triivitaksegi ühe partneri juurest teise manu.

Eks inimesi ole isesuguseid. Aga mina usun küll, et antud tõotus on siduv. Ja abielu annab teatud kindlustunde. Ka sisaldab suuremat soovi koos elus edasi minna. Võib-olla olen ma vanamoodne, aga eelistan ikkagi stabiilsust.


Lola69 - 07.10.2003 kell 16:05

Tsitaat:
Algne postitaja: kodukiisu
/.../ja tegelt selle asja eriliseks tegigi see et tänapäeval keegi tegelt eriti ei abiellu, eriti mitte meievanused (ma 19, mees 21)
/.../
Nu miskises statistikas oli küll, et abielude arv kasvab lähiminevikuga võrreldes. Aina enam sõlmitakse ametlikke abielusid. Ja ka noored, kuigi abiellujate keskmine vanus olevat kõrgem varasemaga võrreldes.


TKtydryk - 07.10.2003 kell 16:46

mina arvan et abielu on siiski midagi pühamat ja palju ilusamat kui vabaabielu...
seega tuleks enne abiellumist kindlasti mõelda kas suhe on nii kindel et seda tuleks veel abieluga kindlustada...


ipsu - 08.10.2003 kell 08:22

Need kes abielluvad peale mõningat aega koos elamist teevad seda Tõsiselt läbi mõelduna. See annab ka riigilt mingid garantiid. Selles mõttes et igasugused soodustused ja laenud antakse ikka abielus olevatele.


püsimatu - 08.10.2003 kell 08:45

Kõik on ikka jube suhteline...esimesega olin ametlikuls abielus 4 kuud...ja teisega vabaabielus 12 aastat...


Helendus - 08.10.2003 kell 19:13

Abielu on (nagu keegi ennegi arvas) kuidagi lõplik. Juba selles sõnas puudub "särts", erilisus.. Võibolla sellepärast, et minust eelmine põlvkond on enamjaolt abiellunud ja lahutanud... Abielu - see kõlab juba nagu kodus koristav-vaaritav-õiendav naine ja väljaspool kodu pidutsev mees..


sales - 08.10.2003 kell 19:48

Nii ma arvan. Monogaamne kooselu mehe ja naise vahel on suhe. Aga kuidas see vormistatud on - see hoopis iseasi...
Hoopis tähtsam on tegelikult selle kõige juures see, et abielu alguses on PULM, aga vabaabiellu astumisel enamasti mitte. PULM, mis pole ju midagi muud, kui avalik kokkujäämine, kõigile enda ümber teadaandmine, et näete nüüd oleme meie koos. Ja kindlasti lahtiütlemine senistest üksikute elust ja privaatsusest, sõpradest ja suhetest.Veel kindlasti kummagi poole suguvõsa kokkusulamine. Ja avalike kohustuste võtmine teineteise suhtes. Kiriklikult - kahtlemata kõik see ka jumala palge ees.
Kuna koosellu või vabaabiellu jäädes PULMA ei peeta, siis on sellel koosolemisel kuidagi kergem ja pinnapealsem olemus mitte ainult asjaosaliste vaid ka ümbritsevate arvates.
Minu arvates on vahetegemise point just selles


Ziret - 26.11.2003 kell 19:13

Kas jaa või ei? Miks on vaja abielu..või kas on parem hoopis selleta???

Vabaabielu,mu arvates.....


arena - 10.07.2004 kell 21:19

otseselt ei muuda midagi rohkem nagu endal seest et nüüd oled kindel et see on see keda armastan ja tahan seda kõigile näidata hetkel vabaabielus ja rahulkui tuleks ettepanek tuleks ka jah


fantasmagooria - 10.07.2004 kell 21:23

Olen kunagi olnud abielus.
Pikem oli aga vabaabielu


Adaro - 11.07.2004 kell 00:14

Niipalju kui mina vanemate ja targemat jutust olen kõrva taha pannud, ei muuda paber tegelikult midagi. Ei hoia ka lapsed ega miski muud inimesi koos, kui nad tahavad lahku minna. Küll aga annab paber teatava kindlustunde selleks puhuks, kui abikaasaga midagi juhtuma peaks ja lapsed esimese hooga ehk päris nälga ei jääks ja sugulased kõike mahajäänut endale krabada ei saaks.
Aga see on tõesti vähe vanemate inimeste suust pärit, kui mina seda olen.


päikesekilluke - 11.07.2004 kell 02:38

Kuidas kellelgi-mõnel muutub kõik, vaid positiivsuse, teisel aga negatiivsuse suunas.
Kõik asjad siin ilmas muutuvad.
Antud momendil valiks vabakooselu.
Kuid iial ei või ette teada, millal ka abielusadamasse sind kutsutakse...
Mingisuguse kindlustunde annab ehk ikka.
Raske öelda, kui ise "rõngastatud" veel olnud pole.