
Üldiselt mehe ja naise vahelise pikemaajalise suhte puhul kujuneb välja suht. klassikaline perekondlik situatsioon. Tihti elatakse vabaabielu, ilma ametliku rituaalita. Kas tänapäeval väärtustatakse ka ametlikku abielu ning kas see muudab mehe ja naise vahelistes suhetes?
Ei usu, et midagi muudab.
hmm... usun küll et muudab... ma arvan et kooselu ametlik registreerimine annab vähemalt mingisugusegi kindlustunde...
ma arvan, et ametlikku abielu hinnatakse ka tänapäeval, kuigi usun, et mitte enam niivõrd palju kui varem.
hmm kindlustunne??? ega sõrmus seda kindlamax ei tee
kui ikka ei meeldita teineteisele enam siis ei hoia seda kooselu ükski vägi enam koos
Praegusel juhtmil mõtlesin just abiellumise hetke. See, et teine pool on nõus abielluma, näitab soovi suhet edasi viia, pikemas perspektiivis. See
iseenesest annabki kindlustunde. Inimene, kes ei näe suhtes püsimajäämist ei hakka ju ometi abielluma või mis?
Aga sõrmus ega paber jms loomulikult ei tee kedagi kindlamaks, sõrmus pigem traditsiooniline sümbol ning paber lihtsalt riigile vajalik dokument.
Mina olen abielu poolt, esiteks see kindlustunne, et teine inimene tahab sinuga ka pikemalt olla ja teiseks isegi kui midagi viltu kisub siis abielu
korral veel midagi päästa püütakse aga vabaabieluga võid ju iga kell välja uksest astuda sest miski ju ei seo
Ei usu et abielu miskit muudaks. Minu meelest pole suurt vahet kas elatakse vabaabielu või ollakse abielus. Ühe sama teeb välja. Kui tahetakse minna teisega siis minnakse. Paber kedagi kinni ei hoia.
mm ... see on nati keeruline küsimus ... Mina olen ühe korra abiellunud, enam ma seda ei teeks. Aga ma ei oleks tahtnud ka enda pulmadest ilma jääda,
need olid fantastilised. Aga kindlustunne? mm ... ei ütleks. Kui abikaasad seda teineteisele pakkuda ei suuda, siis vaevalt seda ka amtelik paber
suudab. Aga üks kord elus vähemalt võiks abielluda. On mida meenutada, see on nii eriline tunne. 
Liisukaga olen nõus. Abiellumine oli eriline hetk. Kas seda enam teeks, vot ei tea. Never say never. Tuleb ikka keegi kes jalust nõrgaks
teeb...Kuigi paber jah kinni ei hoia ja keegi ei abiellu ju ka mõttega peatsest lahutusest vaid ikka ilusate tulevikulootustega.
On mida meenutada jah, vähemalt vägevat pidu ja kui armunud sai oldud.
mina pooldan ametlikku abielu ja arvan,et see üsna kena rituaal
kuig jah kui jutt kindlustunnetest on ,siis pole neid ju kuskil
Olen ise nii seda
kui teist varianti läbi eland ja ei tahaks kumbagi neist maha teha..........inimesed on ikka need kes oma kooselu võimalikuks teevad ,seda siis
vastavalt neile sobivalt
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Üldiselt mehe ja naise vahelise pikemaajalise suhte puhul kujuneb välja suht. klassikaline perekondlik situatsioon. Tihti elatakse vabaabielu, ilma ametliku rituaalita. Kas tänapäeval väärtustatakse ka ametlikku abielu ning kas see muudab mehe ja naise vahelistes suhetes?
Olen veendunud,et enamus naisi ootavad oma kaasalt siiraid tundeid ja selle väljendamisoskust ning kindlasti kuulub sinna alla armsalt tehtud
ettepenek kooseluks
Pulmad ju ikkagi planeeritakse koos ja ehk seda ilu rasketel hetkedel koos meenutades,lahendab ka vahest pisemad probleemid.
hmm... siinkohal tekkis selline küsimus: kas teie arvates tasub enne abiellumist vabaabielu elada? Minu arvates võib ju sellest kasu olla, arvestades seda, et siis näeb ära, kas inimesed ikka sobivad kokku või mitte... Mida teie sellest arvate?
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
hmm... siinkohal tekkis selline küsimus: kas teie arvates tasub enne abiellumist vabaabielu elada? Minu arvates võib ju sellest kasu olla, arvestades seda, et siis näeb ära, kas inimesed ikka sobivad kokku või mitte... Mida teie sellest arvate?
kaldun nüüd küll teemast kõrvale, kuid eks samamoodi on ka abielueelse seksiga. Ma arvan, et need, kes seksiga pulmaööni ootavad, võivad suure vea
teha, kuna siis ei ole üldse kindel, kas nad oma partneriga kokku sobivad. Ja seks kui abielu vaieldamatult tähtis osa võib sobimatusel paari väga
kiiresti erimeelsuste ning lahkuminekuni viia. Siiski on enne ikka vaja teada saada kasvõi üksteise seksisoovi tihedust ja muid selliseid olulisi
asju. Ning nende omavahelist sobivust saab küll ainult regulaarselt seksides teada.
Pulmaöö võib ju küll esialgu romantiline tunduda, kuid ma arvan, et sellest romantikast võib väga kergelt ka halenaljakas komöödia kujuneda,
arvestades seda, et kaks süütut inimest vaevalt et esimene kord asjaga rahuldavalt hakkama saavad...
abielluda täitsa võiks... kunagi
Eks iga naise unistus on ilmselt ilusad pulmad ja valge kleit ja kõik muu mis sinna juurde kuulub. See küll ühtegi paari koos ei hoia, aga selle
mälestuse nimel tasub seda juba teha, kui vähegi võimalik.
Tänapäeval jääb paljudel paaridel sellised pulmad ikkagi majandusliku olukorra taha. Pruudikleit ise juba maksab kohutavalt ja kõik muu mis sinna
juurde käib.
Mis puutub enne pulmi koosellu, siis ilmselt pole siiski oluline nii väga ühe katuse all elamine, aga siiski see nn."käimise" periood peaks olema
ikkagi piisavalt pikk, et üksteist tundma õppida. Mitte nii, et kaks kuud tuttavad, siis uhked suured pulmad ja siis lahutus.
Aga jah...meeldib see meestele või mitte, iga naine unistab valgest pruutkleidist, loorist ja romantilistest mesinädalatest.
Väikse tüdrukuna olin kindel et tahan ilusaid pulmi, valget kleiti, uhket pruudikimpu jne ... mida vanemax saan seda kahlasemax läheb mõte abielust
... Paar kena suhet on see tõttu luhtunud, et mees tegi abielu ettepaneku (kindlasti mängis oma rolli vale aeg ja vale koht)... ma ei tea mis, aga
miski seoses abiellumisega hirmutab jubedalt ... samas nagu tahax, aga kui asi läheb nii tõsisex ja sellest juttu tuleb...
Ja nagu ma lugesin pididki minu sodiaagi naised tihti vanatüdrukux jääma ... irww
Tegelikult sobivate asjaolude kokkulangevuse puhul (kui võimalik kaaslane olemas, ressursid jne) pooldaksin ka ametlikku abielu, millegipärast tundub
siis suhe natukenegi kindlam või loob kasvõi natukenegi kindlusetunnet. Aga kindlasti võiks aastaid ennem teineteist tunda....
Kui teha, siis korralikult 
Olen täiesti poolt, et enne võiks vabaabielu elada aga samas ei taga ka see õnneliku abielu siis kui asi on ametlik
Tsitaat:
Algne postitaja: penelope
Olen täiesti poolt, et enne võiks vabaabielu elada aga samas ei taga ka see õnneliku abielu siis kui asi on ametlik![]()
Ise olen abielus ja enne seda elasin oma mehega kolm aastat koos, ma ei tea kas seda nüüd just palju on aga siis abiellusime. Ja isiklikult olen väga
rahul, jah, eks mees või ka naine saab alati ära minna, seda kindlust paber ei anna aga mingi kindluse annab kogu see sündmus. Mind see pani kuidagi
aru saama, et mu mees tahab minuga koos olla ja ma olen tema jaoks väga kallis inimene ja see on ju ka kindlustunne?
mina eelistan vabaabielu ntx...vähemalt praegu sihuke arvamus asjast
vaatab mis tulevik toob..aga siiski abielu..siis saab sülti ja viina kahh 
Arvan, et vabaabielule oleks ilus ja loomulik jätk seaduslik abielu. See kinnitaks, et tõesti suhe on kindel ja tugev
Kuigi jah...100%-list garantiid pole kunagi.
Ja ega peakski vist olema, siis inimesed muutuksid liiga mugavaks ja ei püüaks enam nii väga suhet värskena ja erutavana hoida
Noore piigana sai fantaseeritud imeilusatest pulmadest, valgest kleidist...
Kuid elu on omad korrektiivid teind.
Mingil perioodil hakkasid paljud tuttavad abielluma, pulmi kui palju. Ka need, kes juba aastaid niisama koos elanud, otsustasid ametlikult end paari
lasta panna. Ja siis hakkas samas rodus tulema lahutusi! Paarid kes enne pikalt koos elanud ja väga hästi läbi said, ka need järsku lahutasid.
Miks, millest selline põõre, ei saandki ma aru, kuid järsku kadus igasugune isu mingite pulmade järgi. Tundus nagu oleks see paber nad hoopis lahku
ajand, mitte kokku liitnud.
Sellest peale ma ei taha mingeid pulmi. Elame mehega vabaabielus. Kumbki meist ei ole teineteise jaoks millekski kohustatud, me elame koos oma vabast
tahtest ja arvan et nii jääbki
Näpud hakkasid sygelema ja pidin kohe arvamust avaldama.
Minu arust on abielu finiš. Lõpp. Kõik läbi. Aeg hakata asjalikuks ja igavaks.
Kui 2 inimest tõepoolest tahavad koos olla, siis milleks veel see abielu? Et tahtmise otsa saades kooselu säilitada? A mis elu see on? Vabast tahtest
koos olla on palju kõvem sõna, kui sunniviisil aheldatuna elupäevi veeretada.
Pulmad on hoopis isejutt. Pulmi võiks kyll rohkem olla 
A kes ütles, et abielu on sunniviisiline? Vabaabielu on rohkem nagu vabadus raskel hetkel uttu tõmmata... ka vabadus mitte korralikult järele mõelda,
enne kui otsuseid teha.
Ühesõnaga, vabaabielu väljendab esmalt soovimatust vastutada. Aga kuna vabaabielus pole garanteeritud, et sulle lapsi ei sünni ja laste eest pead sa
küll suisa SUNNIVIISILISELT vastutama...
meeldivad rommmmantilised aastapäevad igal aastal
meeldib vahest vaadata oma ilusat kiviga sörmust ja kuulda mehelt kui hää naise ta on omale
vötnud
tegelikult vahet ei ole palju asjal. meil tuli tänu sellele, et vahetasin elukohta abielu kiirelt. plaanis oli nagunii, aga ehk mitte nii
pea...
Tsitaat:
Algne postitaja: provoker
ja laste eest pead sa küll suisa SUNNIVIISILISELT vastutama...
Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
.... see väike paber asja ei muuda.
Mul suguvõsas üks paarike elas vabaabielu nn. vene ajal juba ligi 15 aastat, lõpuks ikka registreerisid ära (väga vinged pulmad
), just nende
juriidiliste tagajärgede jms. probleemide vältimiseks.
Kui oli omandireformijärgselt maade ja vara tagastamine, siis mõnigi inimene oli ahastuses, et esivanem v. keegi polnud ametlikult abielus....
Ise kavatsen ka kaaslanna tekkimisel ametlikult ikka ära korraldada, olgu siis elu kuidas ta läheb: alla- ja ülesmäge... 
Minu suguvõsas pole ka vabaabielusid olnud. Ja vist ise ka eelistaksin siiski ametlikku varianti kui peaksin veel kellgiga koos elama hakkama (kuigi
olen vanunud et enam ei abiellu aga - never say never) 
eeemmmm... minupoolest on see ametlik abielu ka ok... vähemalt kuni kahe inimese vahel siuke armastus ja särts jms on
AGA sellest ma küll aru ei
saa, et kui need asjad ära kaovad, et miks siis ikkagi üritatakse kokku jääda, et "abielu päästa"
vabaabielu selles osas parem, kui otsas siis
otsas.
Tsitaat:
Minu arust on abielu finiš. Lõpp. Kõik läbi. Aeg hakata asjalikuks ja igavaks.
Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
krt muudab küll ja palju lihtsamaks. NT lapsele nimepaneku juures ja isaduse tuvastamisel. Ma sain rahus tööd teha kui naine tütrele nime panemas käis. kui polex abielus olnd olex pidand kah omad kondid sinna kohale vedama, et ametlikult isaks tunnistataks.
Abielluda ja alles, siis kokku kolida... pole minu meelest kõige õigem variant... muidugi on inimesi, kellel fantastiliselt hea klapp & kes endas ning kaaslases täiesti kindlad... ise eelistaxin mehega enne abiellumist mõnda aega lihtsalt koos elada, seejärel kihluda ning edasi olex loomulikux jätkux ametlik abielu (ehk isegi kiriklik?)... kui pikk see maa sinnani peax olema? Jään vastuse võlgu, kuna pole sellises situatsioonis veel kordagi olnud. Arvan, et ka pulmapidu iseenesest on asi, mida meenutades kergem tülisid lahendada... Kuigi ma praegu polex sellex valmis, usun et kunagi see siiski juhtub... nii et pooldan ametlikku abielu, aga ma ei võta seda kui mehe kinnihoidmise vahendit vaid valmidust tõsisex suhtex...
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Tegelikult sobivate asjaolude kokkulangevuse puhul (kui võimalik kaaslane olemas, ressursid jne) pooldaksin ka ametlikku abielu, millegipärast tundub siis suhe natukenegi kindlam või loob kasvõi natukenegi kindlusetunnet. Aga kindlasti võiks aastaid ennem teineteist tunda....
Kui teha, siis korralikult![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
Aga igasugu muude paberite ajamisel tihti kasuks kui ametlikult abielus ei ole. Näit. korteri erastamisel, ostul-müügil... siis ju abikaasa allkirja ka vaja. Aga kui ametliku kaasat pole, kõik ühe poole nimel, siis ka üksi saab asjad aetud ja mees sel ajal rahulikult tööl saab olla.
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
. Pigem ehk muudab see ametlikustamine asja kuidagi kohustuseks...see minu arvamus vaid. Abielluda tahaks vist just selle valge kleidi ja loori pärast, et oleks mida hiljem piltide pealt vaadata...![]()
Kui mõelda antud teemale siis iseloomustaks minu naise suhtumist pulmapilt kus abielu sai sõlmitud rohkem ei ütle ja pilti ei näita sõja saladus 
Et paber ja sõrmus kindlustunnet ei turva, sellega olen nõus. Ja tunnistan ka seda, et kuulun ka nende hulka, kes ihkavad seda "valget jalutuskäiku"
altari ette ja pidu. Kuid mitte kama kaks kellega, nagu Pirka end väljendas, vaid selle 1 ja parimaga. Ise olen juba 11 aastat abielus ja oma selle
sammu üle õnnelik. See oli meie soov sel hetkel. Milline oleks elu vabaabieluna, ma ei tea. Ja ei saagi teada.
Aga asja juures on hea külg see, et lastele nimed on pannud mees. Et naine peaks end miskisse asutusse paar päeva peale sünnitust lohistama või siis
pensioniametisse pabereid ajama, see on rumalus. Meil on see mehe asi, et asjaajamised oleks aetud. Abielu õigustusena on seda muidugi naeruväärselt
vähe. Aga ma arvan, et ma ei peagi oma valikut õigustama.
Aga paare, kes peale pikka vabaabielu on kooselu registreerinud ja seejärel lahku läinud, tean ka mina. Imelik see asi neil. Nende puhl paber justkui
lõikaks sideme katki.
no suhetes ei muuda midagi aga isiklikult arvan et kui on lapsed võiks ka abielus olla muidu pole vahet 
Oma praeguse mehega elasime koos juba 11-ndast klassist.Algul lihtsalt kooselu ja niinimetatud vabaabielu.
See suvi sai abiellutud.
Nüüd on raskem,ei saa enam olla nii vabalt.Aga samas ma elan endale armsa inimese juure.
Olen mõlemad variandid läbi proovinud. Olin vabaabielus 7,5 aastat ja ega enne poja sündi kippunudki eriti asja ametlikuks ajama. Olime niiviisi harjunud ja asjaga rahul. Eks vahel ikke sai unistatud ka muust.Nüüdseks kuulun juba 2 kuud abielurahva hulka ja mingeid erinevusi veel ei tunne. Aga eks see meie poja oli kes meid mõjutas.
No küll ikka arutavad nagu kuldketiga kantpead, et kas paber maksab või ei maksa.
Mina abiellusin nagu Beata Gana Bimesi. Tulin sõjaväest tagasi, litutasin umbes kuu ringi ja siis leidsin, et ega ikka muidu ei saa, kui tuleb üks
naistest ära võtta. Põrutasin oma praeguse naise ukse taha (polnud teda üle kahe aasta näinud, ainult vahel pisut kirjutanud) ja teatasin, et mina
siin, ma võtan su nüüd ää.
Pean häbiga tunnistama, et see polnud mitte minu ainus matslik tegu, aga mu kaasa kannatas kõik välja, pulmapeo hiilguse hoolitses mu naise ämm ja
mida rohkem ma oma naist tundma õppisin, seda magusamaks asi muutus.
Jah, paber ei muuda tõesti midagi, aga muljeid ja mälestusi ei anna rahas mõõta. Ning mõranema hakkavat suhet ei paika ei kiire titetegemise ega
paberi vormistamisega.
Ise ma jah,olen vabaabielu poolt rohkem.Olen kunagi abielus olnud,rohkem ei taha ja mis see vabaabielu siis teistsugune on kui tavaline abielu.Elatakse ju ikka endist viisi,ainult nimi muutub ja minu jaoks pole see nimi üldse esikohal.Esikohal oleks mu jaoks ikka armastus jne...
Tsitaat:
Algne postitaja: tuhvlialune
Kui mõelda antud teemale siis iseloomustaks minu naise suhtumist pulmapilt kus abielu sai sõlmitud rohkem ei ütle ja pilti ei näita sõja saladus![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: annabella1
Ise ma jah,olen vabaabielu poolt rohkem.Olen kunagi abielus olnud,rohkem ei taha ja mis see vabaabielu siis teistsugune on kui tavaline abielu.Elatakse ju ikka endist viisi,ainult nimi muutub ja minu jaoks pole see nimi üldse esikohal.Esikohal oleks mu jaoks ikka armastus jne...
Tsitaat:Olen nõus sinuga BIX,aga siiski milleks abielu?See eelpool kirjutatu oli ju lihtsalt minu arvamus asjast ja arvan,et jään edaspidi ka oma ütluste juurde
Algne postitaja: Bix
Seesinane väide tundub vist kõige paremini illustreerima abielu ja vabaabielu vahelist vahekorda. Untsuläinud abielu (õnnetus, mis võib meie kõigiga juhtuda) tekitab soovi teha midagi teistmoodi, et uus suhe püsiks kindlamalt. Samuti tekib teisele ringile minnes pigem soov untsuläinud asjad unustada, kui olemasolevast mälestusi koguda.
Tsitaat:
Algne postitaja: annabella1
Olen nõus sinuga BIX,aga siiski milleks abielu?See eelpool kirjutatu oli ju lihtsalt minu arvamus asjast ja arvan,et jään edaspidi ka oma ütluste juurde![]()
Vanavanemad on mul nüüdseks 45 aastat abielus olnud ja vanemad 20 aastat vababielus.
Kas on märgatavaid erinevus? EI OLE.
Ise olen mõelnud, et tore oleks kui oled mehega nii 15-25 aastat vabaabielu elanud ja et järgmisesse etappi oma suhtes jõuda abiellutakse
Kas
ei või seda võtta kui üht armastuse märki
Ja kust üldse läheb piir lihtsalt kooselamise ja vabaabielu vahel? ehk kui kaua peab olema kooselatud, et võiks oma suhet defineerida kui
vabaabielu


Tsitaat:See oleks ilus märk armastusest ja see abielu justkui teatud mõttes selle armastuse kroonimine. Juba tunnistet tunde kroonimine.
Algne postitaja: PrettyLizi
/.../Ise olen mõelnud, et tore oleks kui oled mehega nii 15-25 aastat vabaabielu elanud ja et järgmisesse etappi oma suhtes jõuda abiellutakseKas ei või seda võtta kui üht armastuse märki
/.../
minu jaoks oli abielu eriline selle pärast et see on ikkagi midagi mis meid kokku seob ja öeldaksegi ju et kuni surm teid lahutab vms - ega see paber
ja sõrmus meie vahel midagi ei muutnud kuid sõrmus lihtsalt ilus asi ja tuletab musi meelde kui seda vaadata ja paber - see kasulik igast
bürokraatiaga jändamisel
ja tital kah parem kui issi-emme abielus ja emal lapsega sama perekonnanimi...
ja tegelt selle asja eriliseks tegigi see et tänapäeval keegi tegelt eriti ei abiellu, eriti mitte meievanused (ma 19, mees 21)
vabaabielule vaatasid ka meie vanemad natuke viltu aga see pold põhjus miks abielluda... 
Ühes raamatus võrreldi vabaabielulist kooselu ja abielu.
Kuna puuduvad kestvad lubadused, kipub kooselu raskuste tekkides purunema. Seevastu traditsiooniline abielu, kus osapooled on tugevasti seotud
(vähemalt teoreetiliselt), on piisavalt tugev, et niisuguseid olukordi lahendada. Te kas ujute koos või upute koos.
Samas tõdetakse ka, et kooselud nurjuvat sagedamini kui abielud. Üheks kooselu eeliseks on peetud nn tagaukse olemasolu, mille kaudu partner võib
lahkuda, kuid paraku kiputakse seda võimalust ülearugi tihti kasutama. Kooselu elades on lihtne endale öelda, et "see pole see õige" ja
triivitaksegi ühe partneri juurest teise manu.
Eks inimesi ole isesuguseid. Aga mina usun küll, et antud tõotus on siduv. Ja abielu annab teatud kindlustunde. Ka sisaldab suuremat soovi koos elus
edasi minna. Võib-olla olen ma vanamoodne, aga eelistan ikkagi stabiilsust.
Tsitaat:Nu miskises statistikas oli küll, et abielude arv kasvab lähiminevikuga võrreldes. Aina enam sõlmitakse ametlikke abielusid. Ja ka noored, kuigi abiellujate keskmine vanus olevat kõrgem varasemaga võrreldes.
Algne postitaja: kodukiisu
/.../ja tegelt selle asja eriliseks tegigi see et tänapäeval keegi tegelt eriti ei abiellu, eriti mitte meievanused (ma 19, mees 21)
/.../
mina arvan et abielu on siiski midagi pühamat ja palju ilusamat kui vabaabielu...
seega tuleks enne abiellumist kindlasti mõelda kas suhe on nii kindel et seda tuleks veel abieluga kindlustada...
Need kes abielluvad peale mõningat aega koos elamist teevad seda Tõsiselt läbi mõelduna. See annab ka riigilt mingid garantiid. Selles mõttes et igasugused soodustused ja laenud antakse ikka abielus olevatele.
Kõik on ikka jube suhteline...esimesega olin ametlikuls abielus 4 kuud...ja teisega vabaabielus 12 aastat...
Abielu on (nagu keegi ennegi arvas) kuidagi lõplik. Juba selles sõnas puudub "särts", erilisus.. Võibolla sellepärast, et minust eelmine põlvkond on enamjaolt abiellunud ja lahutanud... Abielu - see kõlab juba nagu kodus koristav-vaaritav-õiendav naine ja väljaspool kodu pidutsev mees..
Nii ma arvan. Monogaamne kooselu mehe ja naise vahel on suhe. Aga kuidas see vormistatud on - see hoopis iseasi...
Hoopis tähtsam on tegelikult selle kõige juures see, et abielu alguses on PULM, aga vabaabiellu astumisel enamasti mitte. PULM, mis pole ju midagi
muud, kui avalik kokkujäämine, kõigile enda ümber teadaandmine, et näete nüüd oleme meie koos. Ja kindlasti lahtiütlemine senistest üksikute elust ja
privaatsusest, sõpradest ja suhetest.Veel kindlasti kummagi poole suguvõsa kokkusulamine. Ja avalike kohustuste võtmine teineteise suhtes. Kiriklikult
- kahtlemata kõik see ka jumala palge ees.
Kuna koosellu või vabaabiellu jäädes PULMA ei peeta, siis on sellel koosolemisel kuidagi kergem ja pinnapealsem olemus mitte ainult asjaosaliste vaid
ka ümbritsevate arvates.
Minu arvates on vahetegemise point just selles
Kas jaa või ei? Miks on vaja abielu..või kas on parem hoopis selleta???
Vabaabielu,mu arvates.....
otseselt ei muuda midagi rohkem nagu endal seest et nüüd oled kindel et see on see keda armastan ja tahan seda kõigile näidata
hetkel vabaabielus ja
rahul
kui tuleks ettepanek tuleks ka jah
Olen kunagi olnud abielus.
Pikem oli aga vabaabielu 
Niipalju kui mina vanemate ja targemat jutust olen kõrva taha pannud, ei muuda paber tegelikult midagi. Ei hoia ka lapsed ega miski muud inimesi koos,
kui nad tahavad lahku minna. Küll aga annab paber teatava kindlustunde selleks puhuks, kui abikaasaga midagi juhtuma peaks ja lapsed esimese hooga ehk
päris nälga ei jääks ja sugulased kõike mahajäänut endale krabada ei saaks.
Aga see on tõesti vähe vanemate inimeste suust pärit, kui mina seda olen. 
Kuidas kellelgi-mõnel muutub kõik, vaid positiivsuse, teisel aga negatiivsuse suunas.
Kõik asjad siin ilmas muutuvad.
Antud momendil valiks vabakooselu.
Kuid iial ei või ette teada, millal ka abielusadamasse sind kutsutakse...
Mingisuguse kindlustunde annab ehk ikka.
Raske öelda, kui ise "rõngastatud" veel olnud pole.