
Kindlasti olete elus kogenud armumist/armastust ilma vastuarmastuseta või siis lihtsalt lootusetut armastust, kus on kindel, et see kuhugi edasi ei vii. Kas on võimalik neist tunnetest ise kuidagi vabaneda, või aitab siin ainult aeg? Või äkki on olemas ka selliseid lootusetuid armastusejuhtumeid, kus ka aeg asja ei paranda vaid ainult surm?
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Kindlasti olete elus kogenud armumist/armastust ilma vastuarmastuseta või siis lihtsalt lootusetut armastust, kus on kindel, et see kuhugi edasi ei vii. Kas on võimalik neist tunnetest ise kuidagi vabaneda, või aitab siin ainult aeg? Või äkki on olemas ka selliseid lootusetuid armastusejuhtumeid, kus ka aeg asja ei paranda vaid ainult surm?
hea teema igaljuhul
ükskõik kas tõsisem või väiksem armumine krahhiga lõppedes teeb haiget
Vastu armastuseta pole mul küll kogemusi(või on mu
kaaslased head näitlejad)aga kui ilus asi katki läheb on alati kahju
..........teatud tunded ei pruugi ju ka aegadega mööduda kuid tasub alati
teada,et kõik mis ei tapa teeb tugevaks
Tsitaat:jah
Algne postitaja: li-li
kuid tasub alati teada,et kõik mis ei tapa teeb tugevaks![]()
armas Ray,rehabiliteerimis võimalusi annab sul otsida elust enesest
ka vigastatuna elatakse täisväärtuslikult
ma arvan et sellisest armastusest aitab üle saada ainult aeg ja selle inimese mitte nägemine!
oehhh.. ytlen vaid.. ei taha midagi lisada...
/me armub kogu aeg lootusetult...või siis võtan kinnisidee...sebin ää ja kätte saades tydinen kohe autumaatselt
mehed hoidke kaarega ühesõnaga
ihii...ei tegelt mitte nii kahh päris..mehed ma armastan teid...yeah
öeldakse jah, et kõik mis ei tapa teeb tugevax!!! Aga äkki teeb see liiga tugevax?
Njah mis siin salata mul ka sel teemal valus lax olnud. Ülesaada on väga raske aga siiski võimalik, kellegi pärast ma ennast tapma küll ei hakkaks!
Minu arust see näitab oopis seda kui nõrk sa oled!
Huvitav kas mina olen vanaks jäänud või tuleb see millestki muust, aga sellised asjad ei tee enam nii palju haiget kui varem... ei saa ju teist
inimest omada ja teda oma mõtete soovide järgi käituma panna... Üritan mitte raisata oma aega nende inimeste peale, kes minust ei hooli ja kellega
suhtlemine ainult haiget teeb... Aga võib-olla pole ma tõsiselt armunud olnud viimasel ajal? .... Tuleb tunnistada, et üxkord on küll tõsiselt haiget
saadud ja võib-olla seetõttu hoidungi kellessegi tõsisemalt kiindumast... Igal juhul on mul hea meel, et minu ümber on ütlemata häid sõpru... kes teab
ehk areneb tulevikus ka midagi enamat kellegagi välja... Ehk seetõttu ei tulegi mul tugevalt pettuda kelleski, et võtan asja ennekõike mõistusega ja
lasen asjadel areneda mõõdukas tempos ning ei soovi võimatut 
See ülesaamine niisugusest armastusest sõltub jällegi palju inimese natuurist. Mõni saab kiiremini üle, mõni jälle kannab seda endaga kaasas terve
elu. Siiski aeg veidi parandab asja, aga okas jääb sellegi poolest su hinge.
Ülesaamine sõltub ka situatsioonist. Kui näiteks töötad selle inimesega koos või mingil muul põhjusel temaga tihti kokku puutud, siis polegi nii
lihtne sellest üle saada, siis ei saa ka aeg väga aidata. Mõnikord aitab siis teine inimene, kellega tekivad lähedasemad suhted ja emotsionaalne side.
Jap, see aitab tõesti kui ei pea seda inimest tihti nägema... pole oma lapse isa vähemalt 1,5 aastat (kui mitte rohkem) näinud ja nüüd suudan talle
südamest kõike paremat soovida ja andestada... aga temaga uuesti alustada enam ei soovix sellegi poolest... ju on minu väärtushinnangud ja eesmärgid
totaalselt muutunud. Las elab tema oma elu ja mina oma... ehk on tema sama rahul kui mina 
Minu jaoks üle saada on küllalt lihtne aga kui hakatakse jälle surkima ja vanu asju pinnale tooma siis sähvatab kusagil
Tsitaat:
Algne postitaja: pisi
ma arvan et sellisest armastusest aitab üle saada ainult aeg ja selle inimese mitte nägemine!
etc, mis moodi sa seda ette kujutad, et teine osapool aitab sellest üle saada? Minumeelest selline asi küll võimatu. See ju veel hullem, kui
tuleb lohutama see inimene, kelle vastu sul tunded ja kellelt sa vastuarmastust ei leia.
Ma ei tea, aga mina sellist asja küll välja ei kannataks
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
etc, mis moodi sa seda ette kujutad, et teine osapool aitab sellest üle saada? Minumeelest selline asi küll võimatu. See ju veel hullem, kui tuleb lohutama see inimene, kelle vastu sul tunded ja kellelt sa vastuarmastust ei leia.
Ma ei tea, aga mina sellist asja küll välja ei kannataks![]()
muig... ma räägin ainult oma kogemustest. Ja üldse... sõbraks jäädakse ju ikka. Kuidas te siis kujutate ette täielikku eemaldumist? Mina ntx ei suudaks täiesti eemalduda inimesest kelle vastu mul olid/on tunded. Teil on suhtumine, et kas kõik või mitte midagi?
Tsitaat:
Algne postitaja: etc
muig... ma räägin ainult oma kogemustest. Ja üldse... sõbraks jäädakse ju ikka. Kuidas te siis kujutate ette täielikku eemaldumist? Mina ntx ei suudaks täiesti eemalduda inimesest kelle vastu mul olid/on tunded. Teil on suhtumine, et kas kõik või mitte midagi?
Huvitav.Olen praegu selles staadiumis.Asi olnud 5 aastat ja vajub ära:Ma tean,et sel inimesel on mingid tunded säilinud,vähemalt armukadedus,aga ma ei saa oodata,kas vaibub päris või jäängi kõlkuma.Jube palju tööd nõuab see sisemiselt,et oma tühja tundega hakkama saada.Võin öelda,et olen seda inimest armastanud väga,kuid ma ei saa ennast päris maha materdada. Eks minu vaim vajab ka toitmist.Arvan,et läheb aega,enne kui olen valmis midagi uut vastu võtma. Põrgu,hädaldama hakkasin.
Liisike, oleneb kui kaua see suhte ära vajumine on olnud. Kui mitte väga pikalt ja armastus ikka endine, võib ju asja veel käsile võtta, aga seda
peavad tahtma mõlemad osapooled muidugi.
Kui asi pikemat aega kestnud, pole muidugi asial eriti suurt mõtet ja milleks agooniat pikendada.
Lootusetu armastus on ühele poolele kindlasti väga väga valus. 
Ma räägiks üldisemalt, tegemist on ju kinnisideega. See pole ainult armastuses nii. Kinnisideed on üldiselt edasiviivad. Muidu ei saakski tegeleda hobide, meelistegevuste või leiutamisega. On üks *aga*. Idee peab olema indiviidile jõukohane, vastasel juhul võib aju kinni joosta. On leidureid lolliks läinud, armastajaid ka. Ise ta end aidata ei saa, teised peavad. Kui saab ise jagu, siis oli oma ideest tugevam ja see ei olnudki kinnisidee.
p2rast viimast suhet oli kyll seline tunne et enam ei taha kedagi tykk tykk aega nyy olen j2lle kukkund sinna auku armusin yhte s6pra ylepeakaela
2ra kolisin temap2rast isegi tartusse jne ma tean et sealt ei tule midagi aga ma ei v2si lootmast ja asi eil2he yle selllest juba 8 kuud möödas
tunneainult syveneb ma ei n2ita seda talle elusees v2llja sest ma tean et see oleks talle shok sest meil on nagu 6e ja venna suhe need assjad on
ikke kuradima rasked aga yx mees on öelnud ilusasti
...........niikaua kui midagi on ainult teie fantaasia ja unistused vaevlete põrgus mille teie endaa fantaasia ja unistused on loonud /karl
ristikivi/
Tsitaat:
Algne postitaja: Liisike
Asi olnud 5 aastat ja vajub ära:Ma tean,et sel inimesel on mingid tunded säilinud,vähemalt armukadedus,aga ma ei saa oodata,kas vaibub päris või jäängi kõlkuma.
Kuidas sa julged leida midagi huvitavat ilma minuta? Ainult mina võin olla see, kellelt sa saad kõik hea, mis sul võib olla - ja mitte
midagi muud ei võigi sul olla.
aeg, aeg ja veelkord aeg...
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Või äkki on olemas ka selliseid lootusetuid armastusejuhtumeid, kus ka aeg asja ei paranda vaid ainult surm?
Arvan küll, et siin aitab ainult aeg. Minu lootusetute juhtumite puhul küll on see parim rohi. Kuigi vahel teeb mõni okas ka hiljem veel veidi valu ... Eks see sõltu ka sellest, kes kui sügavale teisi endasse laseb. Kui sügav on purunev suhe või armumine või armastus.
Tavaliselt on mul kombeks öelda, et lootusetid olukordi ei ole. On vaid hetkeline suutmatus näha lahendusi.
Kuid armastuse vallas tuleb ka mul nõustuda sellega, et om lootusetuid olukordi
Selliseid, mis tõesti kuhugi ei vii.
Kuidas sellega hakkama saada...
Nu see nõuab tugevat tahtejõudu ja enesekontrolli, et suuta omale selgeks teha selle tunde mõttetus.
Kui seda võimu enese üle ei ole, siis jah vaid aeg aitab.
Kui seegi... mõni tunne jääb kuskile hinge salasoppi igavesti... Mitte küll piinavalt valusana, kuid aegajalt ikkagi endast märkuandva torkena....
Aga selline see inimese hing on juba kordas.
Kuid ilma selle hingeta oleks ka ju külm ja kurb elada 
On muidugi valus selline asi aga mina olen kindel,et sellest saab üle uue suhtega ,uuesti armudes!
Lootust on alati, kuni veel elad..*mõtlikult*
ja olen Pirkaga nõus- ei ole lootusetuid olukordi, on ainult oskamatust ennast neist välja mõelda.. aga mõnikord see on tõesti peaaegu võimatu
Armusin hiljuti kergelt ühte meesterahvasse, aga kuna teadsin juba alguses, et suure tõenäosusega me isegi ei kohtu rohkem, siis sundisin end realistlikux ning ei teinud sellest armumisest suurt numbrit... kõlab kuidagi veidralt, aga on olukordi kui pead ainult peaga mõtlema ning südame unustama... ja see mõjub...
Kõige lootusetum pole mitte platooniline jumaldamine, vaid ikka selline armastus, kus ühel lõppevad tunded enne ära ja teine ikka veel ripub oma
tunnete küljes.
Seal tead, millest oled ilma jäänud. Tead, et miski oli olemas, süüdistad ennast, et ei osanud teise tundeid püsivamaks teha ja teadmine, et sellised
asjad ei pöördu kunagi tagasi....
Tsitaat:
Algne postitaja: arvutihiir
Kõige lootusetum pole mitte platooniline jumaldamine, vaid ikka selline armastus, kus ühel lõppevad tunded enne ära ja teine ikka veel ripub oma tunnete küljes.
Seal tead, millest oled ilma jäänud. Tead, et miski oli olemas, süüdistad ennast, et ei osanud teise tundeid püsivamaks teha ja teadmine, et sellised asjad ei pöördu kunagi tagasi....
Aeg aitab tõesti. Arvasin minagi, et ei suuda, kui esimese armastusega suhe katki läks, aga näed, elan siiani edasi ja olen isegi rahul, et nii läks.
Armastan ma teda endiselt, aga enam mitte niimoodi, vaid pigem sõprusepoolest. Oli ta ju väga palju aastaid mulle kõige olulisem inimene. Ja ma tean,
et ei tohi süüvida tegelikesse tundeisse tema vastu, niiet olen jätnud kõik pealiskaudseks, sest temast konkreetselt ülesaamiseks läks oma 6 aastat,
mil tõesti tundsin, et tema jaoks ei ole mu elus kohta ja et ma tahan edasi minna, lapsi saada, kedagi enda kõrvale leida.
Nüüd ei mõtle ma talle iga päev ega soovi, et me uuesti kokku saaks. Oma sünnipäeval keeldusin ma tema pakkumisest, et ta võiks uuesti saada kõige
kallimaks mulle, sest elu on läinud edasi ja hetkel pole seal tema jaoks enam kohta.
Jah, ei ole lootusetut armastust... on lootusetud armastajad
Oleneb, mida oma armastusega tahta. Kui ühepoolne tingimusteta armastus rahuldab, siis ei ole ju ükski armastus lootusetu
aga jah, kõige valusam on, kui pärast pikka suhet ühel poolel armastus otsa saab. Sellest august välja ronida aitab ainult sõber Aeg.
Armastus ei saa tekkida tühjale kohale, ikka on keegi, kes selle armastuse on ära teeninud...
Ei saa ühepoolne armastus rahuldada, kuid sellega saab leppida kui paratamatusega...
See omaette viimane variant nüüd küll lootusetu armastuse alla ei käi, armusuhe sai lihtsalt otsa... ja pole see ka haiguse, kus ravimiks Aeg...
selliselt meenutab olukorda, kus radikuliiti analgiiniga ravitakse ja ennast piinatakse
Selle armastuse teema all jäin ma mõtlema, et kas inimese armastusvõime resurss on piiratud?
Kas on nii, et kui kolm korda tõsiselt armastad ära, siis jõud saab otsa ja rohkem ei olegi jaksu armastada?
Või siis iga uus armastus peab olema eelmisest suurem, aga lõpmatuseni ei saa armastused kasvada, kusagil tuleb lagi vastu ja siis oledki...nagu
tahaks, aga ei saa, kuna ei leia endas seda tunnet üles, mis eelmise tunde üle trumpaks...
Mu heietus on kantud sellest, et jalutasin tänaval, vaatasin inimestele otsa ja tõdesin, et vaatamata õhus aimatavast kevadest on inimeste pilgud
tuhmid ja säratud.
Mul olid isegi päikeseprillid ees täna tänaval kõndides.
Kas märkasite eile tööle sõites seitsme -kaheksa paiku,kuidas päike paistis ja linna kõrghoonetelt vastu helkis,kelmikalt.
kõik, mis ei tapa, teeb tegelikult tundetu(ma)ks
Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Selle armastuse teema all jäin ma mõtlema, et kas inimese armastusvõime resurss on piiratud?
Kas on nii, et kui kolm korda tõsiselt armastad ära, siis jõud saab otsa ja rohkem ei olegi jaksu armastada?
Ei on vaid lootusetu armastaja
Põhimõtteliselt nõus kommionuga.Imomese elu edu pant koosneki põhiliselt kahest faktorist.Inspiratsioonivõimest ja oskusest kohaneda ja olukorda oma kasuks pöörata.
Kuskilt teisest foorumist tuleb meelde järgmine mõte: "Me ei saa kedagi ennast armastama panna. Kõik, mida me teha saame, on olla armastusväärsed." :)
Noh ja õnnestub sul olla armastusväärne?
Tsitaat:
Algne postitaja: Sinuhe
Kuskilt teisest foorumist tuleb meelde järgmine mõte: "Me ei saa kedagi ennast armastama panna. Kõik, mida me teha saame, on olla armastusväärsed."![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Kõlab nagu üleskutse prostitutsioonile.
Müüa ennast oma eneseväärikuse hinnaga-originaalne.
Tsitaat:Me kõik olemegi armastusväärsed.
Algne postitaja: Sinuhe
Kuskilt teisest foorumist tuleb meelde järgmine mõte: "Me ei saa kedagi ennast armastama panna. Kõik, mida me teha saame, on olla armastusväärsed."![]()
Ehh, Anne, nüüd tuletasid mullegi meelde mu lootusetu armastuse - André Rieu 
Minu lootusetu armastus on raha, ma olen teda eluaeg armastanud aga mul pole teda kunagi olnud.
Tead, näljane vaatab ikka leiva poole.
(ei tahtnud solvata )
Kui midagi läheb korda, hakatakse jälle rohkemat tahtma.
Lootusetu armastus
Selline armastus on kahtlemata armastajale elu valusaim kogemus, mis ei vii kuhugi ega kellgini
Vägisi ega pettusega ei pane ju kedagi endasse armuma ega end armastama ja jääb vaid soovida kannatajale tervet ja kainet mõistust, sellest välja
rabeleda ja oma eluga edasi minna
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Või äkki on olemas ka selliseid lootusetuid armastusejuhtumeid, kus ka aeg asja ei paranda vaid ainult surm?
, aga...otseteemasse tulles, siis kui aeg ei paranda, siis on
see lootusetu armastus inimese psüühika rikkunud ja seljuhul pole ta enam adekvaatne, et teda näiteks tuua..pakun, et aeg ravib kõik haavad ja
haigused. Nujh, haiguseid vast mitte kõiki, möönan, aga armumine on haigus? Sel juhul jõuamegi välja selleni, et tegu pole adekvaatse inimesega, ning
ma olen rabas
Armunud olla ja armastlada, olgu kas või lootusetult on ikkagi mõnus. Ainult egoistlik inimene saab armastust nõnda tituleerida. Armastus on
armastus....see on inimese enda isiklik tunne. See tunne ei suurene, ega vähene, saades vastu armastust (mis on ideaalmaastik) või mitte. Armastus ei
saa olla äri, vorst vorsti vastu või armastus kepi vastu või mis iganes variandid... Mu arust....ma mõtlen
iir: Armunud olla ja armastlada, olgu kas või lootusetult on ikkagi mõnus.
Sellest väitest ei saa ma mõhkugi aru! Säände lootusetu asi ajab lausa nutma ja kas see siis on mõnus
See juba sihuke enesepiitsutamise
moodi värk
Mulle on tundunud ikka, et armastus on üks ilusamast ilusam asi ja veel ilusam on selle looming
Ariita, pane selles loos tähele kirjutamise stiili....
Ja nüüd, armastuse juurde kõik! , mis te siin veel aega raiskate 
Armastus....
Võin öelda, et pole tundnud. Pole näinud. Tung suhet luua tuleb vahepeal aga kaob seejärel.
Eks ta niiviisi olegi isikutega, kes pole valmis ennast siduma.
Kas kõigi jaoks siin maailmas ongi olemas armastust, mille järgi niipaljud oma elu rihivad. Mina ei usu.
Elu on ikka põnev, sest maailm on
avastamiseks tohutu suur.
See Iire varaiant on täitsa asjalik.
sry,parandus"variant": )
Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Armunud olla ja armastlada, olgu kas või lootusetult on ikkagi mõnus. Ainult egoistlik inimene saab armastust nõnda tituleerida. Armastus on armastus....see on inimese enda isiklik tunne. See tunne ei suurene, ega vähene, saades vastu armastust (mis on ideaalmaastik) või mitte. Armastus ei saa olla äri, vorst vorsti vastu või armastus kepi vastu või mis iganes variandid... Mu arust....ma mõtlen![]()
Tead,päris kriipsujukuga-kelle vastu kasvõi pisi-pisi värinat pole,noh seda lootusetut,kah ei tule asjast asja.
Tiivi
Erinevalt paljude arusaamast pole olemas kohustust igaühega keppida.Isegi siis mitte kui see peaks olema ainus võimalus elus keppi saada.Parem uhkena
ja ilma keppi saamata surra kui keppida ainult selleks et jääks teadmine mitte süütuna surra.
Su jutt on nagu vanal kaardiväelasel.
Võtan seda kui sinupoolset komplimenti.
Ka sina oled mulle alati meeldinud.
Välja arvatud muidugi sellel uksega pildil millel auk see oli.See pani nats punastama.
Võta seda pilti,kui võõraste sulgedega ehtimist.
Kahjuks pole sind nii paljalt näinud ,et võiksin öelda millised on su enese suled.Aga alati on võimalik see viga sinupoolselt parandada ja saata mulle pilt kus sul on enese suled.Kübara võid pähe jätta siis pole päris ainult sulgede väel.