Board logo

Lootusetu armastus
mada - 01.09.2002 kell 21:33

Kindlasti olete elus kogenud armumist/armastust ilma vastuarmastuseta või siis lihtsalt lootusetut armastust, kus on kindel, et see kuhugi edasi ei vii. Kas on võimalik neist tunnetest ise kuidagi vabaneda, või aitab siin ainult aeg? Või äkki on olemas ka selliseid lootusetuid armastusejuhtumeid, kus ka aeg asja ei paranda vaid ainult surm?


Ray - 02.09.2002 kell 13:37

Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Kindlasti olete elus kogenud armumist/armastust ilma vastuarmastuseta või siis lihtsalt lootusetut armastust, kus on kindel, et see kuhugi edasi ei vii. Kas on võimalik neist tunnetest ise kuidagi vabaneda, või aitab siin ainult aeg? Või äkki on olemas ka selliseid lootusetuid armastusejuhtumeid, kus ka aeg asja ei paranda vaid ainult surm?


Asjalik küsimus: alles mõnda aega tagasi oli ju juhtum, kui kaks noort meest sõitsid autoga kaljult alla, hüvastijätukirjas toodi põhjuseks lootusetu armastus.

Olen ka ise tundnud lootusetut armastust ning ülesaamiseks kulub ikka tõsiselt palju aega. Ilmselt olen siis sedalaadse natuuriga. Ma olen paljuski põhjalik, ka armastuses. Väga valus kogemus, eriti kui lisaks armastatu teadlikult õrritab eneselõbustuseks. Selline asi võib kogu eluks sügavad jäljed jätta, mis ehk hiljem segavad normaalseid suhteid loomast vastassooga....


li-li - 02.09.2002 kell 14:32

hea teema igaljuhulükskõik kas tõsisem või väiksem armumine krahhiga lõppedes teeb haiget Vastu armastuseta pole mul küll kogemusi(või on mu kaaslased head näitlejad)aga kui ilus asi katki läheb on alati kahju..........teatud tunded ei pruugi ju ka aegadega mööduda kuid tasub alati teada,et kõik mis ei tapa teeb tugevaks


Ray - 02.09.2002 kell 14:37

Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
kuid tasub alati teada,et kõik mis ei tapa teeb tugevaks
jah

Lisaksin veel: "Kõik mis ei tapa, teeb meid vigaseks või jätab ellu"


li-li - 02.09.2002 kell 14:48

armas Ray,rehabiliteerimis võimalusi annab sul otsida elust enesestka vigastatuna elatakse täisväärtuslikult


pisi - 02.09.2002 kell 19:31

ma arvan et sellisest armastusest aitab üle saada ainult aeg ja selle inimese mitte nägemine!


epp - 02.09.2002 kell 20:20

oehhh.. ytlen vaid.. ei taha midagi lisada...


lota_kalla - 02.09.2002 kell 21:28

/me armub kogu aeg lootusetult...või siis võtan kinnisidee...sebin ää ja kätte saades tydinen kohe autumaatselt mehed hoidke kaarega ühesõnaga ihii...ei tegelt mitte nii kahh päris..mehed ma armastan teid...yeah


Ull Miis - 03.09.2002 kell 08:38

öeldakse jah, et kõik mis ei tapa teeb tugevax!!! Aga äkki teeb see liiga tugevax?
Njah mis siin salata mul ka sel teemal valus lax olnud. Ülesaada on väga raske aga siiski võimalik, kellegi pärast ma ennast tapma küll ei hakkaks! Minu arust see näitab oopis seda kui nõrk sa oled!


Virgin - 03.09.2002 kell 09:53

Huvitav kas mina olen vanaks jäänud või tuleb see millestki muust, aga sellised asjad ei tee enam nii palju haiget kui varem... ei saa ju teist inimest omada ja teda oma mõtete soovide järgi käituma panna... Üritan mitte raisata oma aega nende inimeste peale, kes minust ei hooli ja kellega suhtlemine ainult haiget teeb... Aga võib-olla pole ma tõsiselt armunud olnud viimasel ajal? .... Tuleb tunnistada, et üxkord on küll tõsiselt haiget saadud ja võib-olla seetõttu hoidungi kellessegi tõsisemalt kiindumast... Igal juhul on mul hea meel, et minu ümber on ütlemata häid sõpru... kes teab ehk areneb tulevikus ka midagi enamat kellegagi välja... Ehk seetõttu ei tulegi mul tugevalt pettuda kelleski, et võtan asja ennekõike mõistusega ja lasen asjadel areneda mõõdukas tempos ning ei soovi võimatut


tiina - 04.09.2002 kell 07:14

See ülesaamine niisugusest armastusest sõltub jällegi palju inimese natuurist. Mõni saab kiiremini üle, mõni jälle kannab seda endaga kaasas terve elu. Siiski aeg veidi parandab asja, aga okas jääb sellegi poolest su hinge.
Ülesaamine sõltub ka situatsioonist. Kui näiteks töötad selle inimesega koos või mingil muul põhjusel temaga tihti kokku puutud, siis polegi nii lihtne sellest üle saada, siis ei saa ka aeg väga aidata. Mõnikord aitab siis teine inimene, kellega tekivad lähedasemad suhted ja emotsionaalne side.


Virgin - 04.09.2002 kell 12:42

Jap, see aitab tõesti kui ei pea seda inimest tihti nägema... pole oma lapse isa vähemalt 1,5 aastat (kui mitte rohkem) näinud ja nüüd suudan talle südamest kõike paremat soovida ja andestada... aga temaga uuesti alustada enam ei soovix sellegi poolest... ju on minu väärtushinnangud ja eesmärgid totaalselt muutunud. Las elab tema oma elu ja mina oma... ehk on tema sama rahul kui mina


penelope - 04.09.2002 kell 16:34

Minu jaoks üle saada on küllalt lihtne aga kui hakatakse jälle surkima ja vanu asju pinnale tooma siis sähvatab kusagil


etc - 04.09.2002 kell 20:07

Tsitaat:
Algne postitaja: pisi
ma arvan et sellisest armastusest aitab üle saada ainult aeg ja selle inimese mitte nägemine!

Samas... mitte nägemine võib asja hoopis hullemaks teha. Kõige parem lahendus oleks see kui too teine osapool ise aitaks üle saada.


tiina - 15.09.2002 kell 15:41

etc, mis moodi sa seda ette kujutad, et teine osapool aitab sellest üle saada? Minumeelest selline asi küll võimatu. See ju veel hullem, kui tuleb lohutama see inimene, kelle vastu sul tunded ja kellelt sa vastuarmastust ei leia.
Ma ei tea, aga mina sellist asja küll välja ei kannataks


Ray - 15.09.2002 kell 19:41

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
etc, mis moodi sa seda ette kujutad, et teine osapool aitab sellest üle saada? Minumeelest selline asi küll võimatu. See ju veel hullem, kui tuleb lohutama see inimene, kelle vastu sul tunded ja kellelt sa vastuarmastust ei leia.
Ma ei tea, aga mina sellist asja küll välja ei kannataks


Olen Tiinaga nõus: selline "lohutus" ajaks viimasedki närvijupid täiesti ribadeks. Tegemist on siiski hella seisundiga. Mina pooldaks absoluutset eemaldumist, täielikku vältimist. Aga loomulikult on igal inimesel oma arvamus.


etc - 16.09.2002 kell 21:54

muig... ma räägin ainult oma kogemustest. Ja üldse... sõbraks jäädakse ju ikka. Kuidas te siis kujutate ette täielikku eemaldumist? Mina ntx ei suudaks täiesti eemalduda inimesest kelle vastu mul olid/on tunded. Teil on suhtumine, et kas kõik või mitte midagi?


tiina - 16.09.2002 kell 22:37

Tsitaat:
Algne postitaja: etc
muig... ma räägin ainult oma kogemustest. Ja üldse... sõbraks jäädakse ju ikka. Kuidas te siis kujutate ette täielikku eemaldumist? Mina ntx ei suudaks täiesti eemalduda inimesest kelle vastu mul olid/on tunded. Teil on suhtumine, et kas kõik või mitte midagi?

Ei, mitte päris nii. Aga mingi aeg peab sellest inimesest eemal olema. Kui parajalt aega möödas, siis võib ka juba suhelda ja miks mitte ka sõber olla. Mul on sõber, kelle vastu mul kunagi olid väga sügavad tunded. Muide olid ka temal minu vastu. Polnud armastus ilma vastuarmastuseta. Algul me mõnda aega ei suhelnud pärast suhet. Valus oli mõlemal, aga hiljem kuidagi hakkasime tasapisi suhtlema ja jäime headeks sõpradeks.
Vähemalt minu puhul on nii võimalik. Ray vastab enda eest ise.


Liisike - 19.09.2002 kell 12:53

Huvitav.Olen praegu selles staadiumis.Asi olnud 5 aastat ja vajub ära:Ma tean,et sel inimesel on mingid tunded säilinud,vähemalt armukadedus,aga ma ei saa oodata,kas vaibub päris või jäängi kõlkuma.Jube palju tööd nõuab see sisemiselt,et oma tühja tundega hakkama saada.Võin öelda,et olen seda inimest armastanud väga,kuid ma ei saa ennast päris maha materdada. Eks minu vaim vajab ka toitmist.Arvan,et läheb aega,enne kui olen valmis midagi uut vastu võtma. Põrgu,hädaldama hakkasin.


tiina - 16.11.2002 kell 22:03

Liisike, oleneb kui kaua see suhte ära vajumine on olnud. Kui mitte väga pikalt ja armastus ikka endine, võib ju asja veel käsile võtta, aga seda peavad tahtma mõlemad osapooled muidugi.
Kui asi pikemat aega kestnud, pole muidugi asial eriti suurt mõtet ja milleks agooniat pikendada.


N1X - 17.11.2002 kell 11:01

Lootusetu armastus on ühele poolele kindlasti väga väga valus.


Tom25 - 17.11.2002 kell 12:38

Ma räägiks üldisemalt, tegemist on ju kinnisideega. See pole ainult armastuses nii. Kinnisideed on üldiselt edasiviivad. Muidu ei saakski tegeleda hobide, meelistegevuste või leiutamisega. On üks *aga*. Idee peab olema indiviidile jõukohane, vastasel juhul võib aju kinni joosta. On leidureid lolliks läinud, armastajaid ka. Ise ta end aidata ei saa, teised peavad. Kui saab ise jagu, siis oli oma ideest tugevam ja see ei olnudki kinnisidee.


gio - 20.11.2002 kell 19:34

p2rast viimast suhet oli kyll seline tunne et enam ei taha kedagi tykk tykk aega nyy olen j2lle kukkund sinna auku armusin yhte s6pra ylepeakaela 2ra kolisin temap2rast isegi tartusse jne ma tean et sealt ei tule midagi aga ma ei v2si lootmast ja asi eil2he yle selllest juba 8 kuud möödas tunneainult syveneb ma ei n2ita seda talle elusees v2llja sest ma tean et see oleks talle shok sest meil on nagu 6e ja venna suhe need assjad on ikke kuradima rasked aga yx mees on öelnud ilusasti



...........niikaua kui midagi on ainult teie fantaasia ja unistused vaevlete põrgus mille teie endaa fantaasia ja unistused on loonud /karl ristikivi/


ullike - 20.11.2002 kell 21:02

Tsitaat:
Algne postitaja: Liisike
Asi olnud 5 aastat ja vajub ära:Ma tean,et sel inimesel on mingid tunded säilinud,vähemalt armukadedus,aga ma ei saa oodata,kas vaibub päris või jäängi kõlkuma.

Armukadedust seostatakse tavaliselt armastusega. Minu arust on see rohkem seotud omanditundega kui armastusega. Üks pool mõtleb, et võib lõpmatult teist enda pilli järgi tantsima panna ja kui siis osutub, et teise jaoks on elu ka väljaspool seda suhet, siis süüdistatakse truudusetuses - kuigi iseendal ammu juba teine kaaslane pidevalt kõrval. Sel juhul ei ole see mitte armukadedus, vaid lihtsalt kadedus - ma ei olegi enam sinu maailma keskpunkt Kuidas sa julged leida midagi huvitavat ilma minuta? Ainult mina võin olla see, kellelt sa saad kõik hea, mis sul võib olla - ja mitte midagi muud ei võigi sul olla.
Kui niisugune kurjuse ja kadedusega segatud armukadedus ära tunda, siis on palju lihtsam oma suurest armastusest üle saada, sest mõistus aitab kaasa. See ühe ullikese kogemus. Aga kui teisel poolel miinuseid peaaegu ei olegi, siis aitab tekitatud valust üle saada ainult aeg ja mida harvemini oma tunnete objektiga kohtuda, seda vähem valus on see ülesaamine


meryli - 20.11.2002 kell 21:11

aeg, aeg ja veelkord aeg...


ullike - 20.11.2002 kell 21:12

Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Või äkki on olemas ka selliseid lootusetuid armastusejuhtumeid, kus ka aeg asja ei paranda vaid ainult surm?

Vähe tõenäoline küll, aga võibolla ongi niisugused juhtumid olemas. Eriti niisugusel juhul, kus üksijäänu endale uut partnerit ei leia või ei taha leida. Siis ei ole mõtetel muud teha, kui meenutada seda ilusat, mis kord oli, ja olgugi et see ei lõppenud õnnelikult, on see siiski sügav läbielamine, mida hinges hoida, hellitada ja meenutada. Sest see on ainus ilus lugu ja nii tundubki see eluaegse armastusena, mille võib lõpetada ainult surm. Kuigi vanemaks saades tajud vist nüristuvad veidike ja siis ei ole toimunu enam nii oluline....


Lola69 - 22.11.2002 kell 19:02

Arvan küll, et siin aitab ainult aeg. Minu lootusetute juhtumite puhul küll on see parim rohi. Kuigi vahel teeb mõni okas ka hiljem veel veidi valu ... Eks see sõltu ka sellest, kes kui sügavale teisi endasse laseb. Kui sügav on purunev suhe või armumine või armastus.


pirka - 22.01.2003 kell 21:08

Tavaliselt on mul kombeks öelda, et lootusetid olukordi ei ole. On vaid hetkeline suutmatus näha lahendusi.

Kuid armastuse vallas tuleb ka mul nõustuda sellega, et om lootusetuid olukordi
Selliseid, mis tõesti kuhugi ei vii.

Kuidas sellega hakkama saada...
Nu see nõuab tugevat tahtejõudu ja enesekontrolli, et suuta omale selgeks teha selle tunde mõttetus.
Kui seda võimu enese üle ei ole, siis jah vaid aeg aitab.
Kui seegi... mõni tunne jääb kuskile hinge salasoppi igavesti... Mitte küll piinavalt valusana, kuid aegajalt ikkagi endast märkuandva torkena....
Aga selline see inimese hing on juba kordas.
Kuid ilma selle hingeta oleks ka ju külm ja kurb elada


marintz - 22.01.2003 kell 21:38

On muidugi valus selline asi aga mina olen kindel,et sellest saab üle uue suhtega ,uuesti armudes!


MonaLisa - 22.01.2003 kell 22:38

Lootust on alati, kuni veel elad..*mõtlikult*
ja olen Pirkaga nõus- ei ole lootusetuid olukordi, on ainult oskamatust ennast neist välja mõelda.. aga mõnikord see on tõesti peaaegu võimatu


Virgin - 23.01.2003 kell 12:19

Armusin hiljuti kergelt ühte meesterahvasse, aga kuna teadsin juba alguses, et suure tõenäosusega me isegi ei kohtu rohkem, siis sundisin end realistlikux ning ei teinud sellest armumisest suurt numbrit... kõlab kuidagi veidralt, aga on olukordi kui pead ainult peaga mõtlema ning südame unustama... ja see mõjub...


arvutihiir - 23.01.2003 kell 20:50

Kõige lootusetum pole mitte platooniline jumaldamine, vaid ikka selline armastus, kus ühel lõppevad tunded enne ära ja teine ikka veel ripub oma tunnete küljes.
Seal tead, millest oled ilma jäänud. Tead, et miski oli olemas, süüdistad ennast, et ei osanud teise tundeid püsivamaks teha ja teadmine, et sellised asjad ei pöördu kunagi tagasi....


saskia - 23.01.2003 kell 23:50

Tsitaat:
Algne postitaja: arvutihiir
Kõige lootusetum pole mitte platooniline jumaldamine, vaid ikka selline armastus, kus ühel lõppevad tunded enne ära ja teine ikka veel ripub oma tunnete küljes.
Seal tead, millest oled ilma jäänud. Tead, et miski oli olemas, süüdistad ennast, et ei osanud teise tundeid püsivamaks teha ja teadmine, et sellised asjad ei pöördu kunagi tagasi....

Tunnetega on ikka nii, et kui ühel need otsa saavad, siis ei ole enam midagi teha... Hullem variant on veel see, kui teise vastu tunded tekivad ja võitle siis tuuleveskitega...
Aeg parandab kõik haavad, aga vahest läheb seda aega väga palju vaja...


unistaja - 25.02.2010 kell 23:04

Aeg aitab tõesti. Arvasin minagi, et ei suuda, kui esimese armastusega suhe katki läks, aga näed, elan siiani edasi ja olen isegi rahul, et nii läks. Armastan ma teda endiselt, aga enam mitte niimoodi, vaid pigem sõprusepoolest. Oli ta ju väga palju aastaid mulle kõige olulisem inimene. Ja ma tean, et ei tohi süüvida tegelikesse tundeisse tema vastu, niiet olen jätnud kõik pealiskaudseks, sest temast konkreetselt ülesaamiseks läks oma 6 aastat, mil tõesti tundsin, et tema jaoks ei ole mu elus kohta ja et ma tahan edasi minna, lapsi saada, kedagi enda kõrvale leida.

Nüüd ei mõtle ma talle iga päev ega soovi, et me uuesti kokku saaks. Oma sünnipäeval keeldusin ma tema pakkumisest, et ta võiks uuesti saada kõige kallimaks mulle, sest elu on läinud edasi ja hetkel pole seal tema jaoks enam kohta.


sales - 26.02.2010 kell 00:10

Jah, ei ole lootusetut armastust... on lootusetud armastajad


omaette - 10.03.2010 kell 11:39

Oleneb, mida oma armastusega tahta. Kui ühepoolne tingimusteta armastus rahuldab, siis ei ole ju ükski armastus lootusetu
aga jah, kõige valusam on, kui pärast pikka suhet ühel poolel armastus otsa saab. Sellest august välja ronida aitab ainult sõber Aeg.


sales - 10.03.2010 kell 11:57

Armastus ei saa tekkida tühjale kohale, ikka on keegi, kes selle armastuse on ära teeninud...
Ei saa ühepoolne armastus rahuldada, kuid sellega saab leppida kui paratamatusega...
See omaette viimane variant nüüd küll lootusetu armastuse alla ei käi, armusuhe sai lihtsalt otsa... ja pole see ka haiguse, kus ravimiks Aeg... selliselt meenutab olukorda, kus radikuliiti analgiiniga ravitakse ja ennast piinatakse


iir - 10.03.2010 kell 12:53

Selle armastuse teema all jäin ma mõtlema, et kas inimese armastusvõime resurss on piiratud?
Kas on nii, et kui kolm korda tõsiselt armastad ära, siis jõud saab otsa ja rohkem ei olegi jaksu armastada?
Või siis iga uus armastus peab olema eelmisest suurem, aga lõpmatuseni ei saa armastused kasvada, kusagil tuleb lagi vastu ja siis oledki...nagu tahaks, aga ei saa, kuna ei leia endas seda tunnet üles, mis eelmise tunde üle trumpaks...

Mu heietus on kantud sellest, et jalutasin tänaval, vaatasin inimestele otsa ja tõdesin, et vaatamata õhus aimatavast kevadest on inimeste pilgud tuhmid ja säratud.


tiivitaavi - 10.03.2010 kell 13:03

Mul olid isegi päikeseprillid ees täna tänaval kõndides.

Kas märkasite eile tööle sõites seitsme -kaheksa paiku,kuidas päike paistis ja linna kõrghoonetelt vastu helkis,kelmikalt.


paranoidgirl - 10.03.2010 kell 20:57

kõik, mis ei tapa, teeb tegelikult tundetu(ma)ks


kommionu - 10.03.2010 kell 21:10

Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Selle armastuse teema all jäin ma mõtlema, et kas inimese armastusvõime resurss on piiratud?
Kas on nii, et kui kolm korda tõsiselt armastad ära, siis jõud saab otsa ja rohkem ei olegi jaksu armastada?


Pigem on se "vana raja " läbikäimine, ehk siis midagi uut ja üllatavat on harva näha, olles juba kogemusi omandanud ja üht-teist näinud.
Alguses on ju muidugi roosad prillid ja lilleline maailm, ühel hetkel aga saabub reaalsus.
Siin sõltub paljuski inimesest endast, kuidas ta selle "reaalsusega" hakkama saab või edasi kujundab.


skingirl - 10.03.2010 kell 21:16

Ei on vaid lootusetu armastaja


freelancer - 10.03.2010 kell 22:05

Põhimõtteliselt nõus kommionuga.Imomese elu edu pant koosneki põhiliselt kahest faktorist.Inspiratsioonivõimest ja oskusest kohaneda ja olukorda oma kasuks pöörata.


Sinuhe - 06.04.2011 kell 13:44

Kuskilt teisest foorumist tuleb meelde järgmine mõte: "Me ei saa kedagi ennast armastama panna. Kõik, mida me teha saame, on olla armastusväärsed." :)


iir - 06.04.2011 kell 14:45

Noh ja õnnestub sul olla armastusväärne?


freelancer - 06.04.2011 kell 17:26

Tsitaat:
Algne postitaja: Sinuhe
Kuskilt teisest foorumist tuleb meelde järgmine mõte: "Me ei saa kedagi ennast armastama panna. Kõik, mida me teha saame, on olla armastusväärsed."


Kõlab nagu üleskutse prostitutsioonile.
Müüa ennast oma eneseväärikuse hinnaga-originaalne.


Sinuhe - 06.04.2011 kell 17:58

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Kõlab nagu üleskutse prostitutsioonile.
Müüa ennast oma eneseväärikuse hinnaga-originaalne.


Kõlab nagu pikk järjekord kassas.


anne51 - 06.04.2011 kell 18:28

Tsitaat:
Algne postitaja: Sinuhe
Kuskilt teisest foorumist tuleb meelde järgmine mõte: "Me ei saa kedagi ennast armastama panna. Kõik, mida me teha saame, on olla armastusväärsed."
Me kõik olemegi armastusväärsed.
Ma ei armu kergesti. Õieti on seda juhtunud ainult mõned korrad, aga mulle on siis vastatud samasuguste tunnetega. Iseasi, et need tunded püsima ei jäänud. Mu ainuke lootusetu armastus on Marko Matvere.


ullike - 06.04.2011 kell 19:48

Ehh, Anne, nüüd tuletasid mullegi meelde mu lootusetu armastuse - André Rieu


nudol - 07.04.2011 kell 09:22

Minu lootusetu armastus on raha, ma olen teda eluaeg armastanud aga mul pole teda kunagi olnud.


kommionu - 07.04.2011 kell 18:56

Tead, näljane vaatab ikka leiva poole.
(ei tahtnud solvata )
Kui midagi läheb korda, hakatakse jälle rohkemat tahtma.


ariita - 07.04.2011 kell 20:35

Lootusetu armastus
Selline armastus on kahtlemata armastajale elu valusaim kogemus, mis ei vii kuhugi ega kellgini
Vägisi ega pettusega ei pane ju kedagi endasse armuma ega end armastama ja jääb vaid soovida kannatajale tervet ja kainet mõistust, sellest välja rabeleda ja oma eluga edasi minna


guttamax - 08.04.2011 kell 13:06

Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Või äkki on olemas ka selliseid lootusetuid armastusejuhtumeid, kus ka aeg asja ei paranda vaid ainult surm?

Ei tea..Romeol-Juulial oli armastus vist teises mõttes lootusetu,,, Bonniel-Clydel ka , aga...otseteemasse tulles, siis kui aeg ei paranda, siis on see lootusetu armastus inimese psüühika rikkunud ja seljuhul pole ta enam adekvaatne, et teda näiteks tuua..pakun, et aeg ravib kõik haavad ja haigused. Nujh, haiguseid vast mitte kõiki, möönan, aga armumine on haigus? Sel juhul jõuamegi välja selleni, et tegu pole adekvaatse inimesega, ning ma olen rabas


iir - 08.04.2011 kell 20:34

Armunud olla ja armastlada, olgu kas või lootusetult on ikkagi mõnus. Ainult egoistlik inimene saab armastust nõnda tituleerida. Armastus on armastus....see on inimese enda isiklik tunne. See tunne ei suurene, ega vähene, saades vastu armastust (mis on ideaalmaastik) või mitte. Armastus ei saa olla äri, vorst vorsti vastu või armastus kepi vastu või mis iganes variandid... Mu arust....ma mõtlen


ariita - 09.04.2011 kell 14:47

iir: Armunud olla ja armastlada, olgu kas või lootusetult on ikkagi mõnus.
Sellest väitest ei saa ma mõhkugi aru! Säände lootusetu asi ajab lausa nutma ja kas see siis on mõnus See juba sihuke enesepiitsutamise moodi värk Mulle on tundunud ikka, et armastus on üks ilusamast ilusam asi ja veel ilusam on selle looming


2mustikas - 09.04.2011 kell 22:32

Ariita, pane selles loos tähele kirjutamise stiili....

Ja nüüd, armastuse juurde kõik! , mis te siin veel aega raiskate


Deiviidas - 10.04.2011 kell 18:01

Armastus....
Võin öelda, et pole tundnud. Pole näinud. Tung suhet luua tuleb vahepeal aga kaob seejärel.
Eks ta niiviisi olegi isikutega, kes pole valmis ennast siduma.
Kas kõigi jaoks siin maailmas ongi olemas armastust, mille järgi niipaljud oma elu rihivad. Mina ei usu. Elu on ikka põnev, sest maailm on avastamiseks tohutu suur.


tiivitaavi - 12.04.2011 kell 12:17

See Iire varaiant on täitsa asjalik.

sry,parandus"variant": )


freelancer - 12.04.2011 kell 18:31

Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Armunud olla ja armastlada, olgu kas või lootusetult on ikkagi mõnus. Ainult egoistlik inimene saab armastust nõnda tituleerida. Armastus on armastus....see on inimese enda isiklik tunne. See tunne ei suurene, ega vähene, saades vastu armastust (mis on ideaalmaastik) või mitte. Armastus ei saa olla äri, vorst vorsti vastu või armastus kepi vastu või mis iganes variandid... Mu arust....ma mõtlen


See armastus kepi vastu kõlas kuidagi äärmiselt naiselikult.Minu tähelepanekute kohaselt siinses foorumis ei saa üldse tekkida naisterahvastel situatsiooni kus kepitakse ilma armastuse kaasabita.Lihtsalt pole armastust pole ka keppi.See on eeltingimus enne kui kellegi ihuliige enese sisse lastaks sujuvalt lükata.


tiivitaavi - 12.04.2011 kell 18:35

Tead,päris kriipsujukuga-kelle vastu kasvõi pisi-pisi värinat pole,noh seda lootusetut,kah ei tule asjast asja.


freelancer - 12.04.2011 kell 20:08

Tiivi
Erinevalt paljude arusaamast pole olemas kohustust igaühega keppida.Isegi siis mitte kui see peaks olema ainus võimalus elus keppi saada.Parem uhkena ja ilma keppi saamata surra kui keppida ainult selleks et jääks teadmine mitte süütuna surra.


tiivitaavi - 12.04.2011 kell 20:10

Su jutt on nagu vanal kaardiväelasel.


freelancer - 12.04.2011 kell 20:12

Võtan seda kui sinupoolset komplimenti.
Ka sina oled mulle alati meeldinud.
Välja arvatud muidugi sellel uksega pildil millel auk see oli.See pani nats punastama.


tiivitaavi - 12.04.2011 kell 20:21

Võta seda pilti,kui võõraste sulgedega ehtimist.


freelancer - 12.04.2011 kell 20:23

Kahjuks pole sind nii paljalt näinud ,et võiksin öelda millised on su enese suled.Aga alati on võimalik see viga sinupoolselt parandada ja saata mulle pilt kus sul on enese suled.Kübara võid pähe jätta siis pole päris ainult sulgede väel.