Board logo

Isadus...
Virgin - 12.09.2002 kell 11:19

Eelkõige küsimus meestele: mida tähendab teie jaox isax olemine? Olexid võimeline elama teadmisega, et Sul on kuskil laps keda Sa isegi näinud pole?


Ray - 12.09.2002 kell 16:25

Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Eelkõige küsimus meestele: mida tähendab teie jaox isax olemine? Olexid võimeline elama teadmisega, et Sul on kuskil laps keda Sa isegi näinud pole?


Varem või hiljem tahaks sellisel juhul ikkagi oma last näha, kasvõi vargsi salaja eemalt. Kui ma teaksin kindlasti, et mul on oma laps kuskil, siis kindlasti hakkaks asi huvitama, ilmselt seda enam kui vanust juurde endal tuleb....

Aga selliseid mehi on, kasvõi näiteks ju ka Siberis paljud ekspeditsioonid on läbi aegade käinud ja kohalike hõimude juures tihti traditsioon anda oma naisi magatada külalis(-t)el, tagamaa on tegelikult veresuguluse ärahoidmine suht. väikse sugukonna v. hõimu puhul ja kui laps kasvab ülesse suht. ranges v. igati piiritletud kultuurikontekstis, siis ei ole verevärskendamisest midagi halba.....
Sellest siis ka eestlaste e. suht segatud verega rahva elujõulisus ja kristluse suhteline tagasihoidlik v. pinnapealne tegelik eksisteerimine, kuigi seda siiani vägisi peale surutakse.


mada - 12.09.2002 kell 16:40

Isaks olemine tähendab peamiselt ehk (meeldivat) vastutust ning rõõmu. Ning kindlasti paneb lapse olemasolu tema heaolu nimel end paljudes asjades rohkem pingutama.

Sellistel juhudel, mida Ray mainis, mehed enamasti siiski ei tea tõenäoliselt oma isadusest, mis kergendab arvatavasti tunduvalt nende elu. Mina näiteks ei suudaks elada teadmisega, et mul kuskil on laps, kelle soontes voolab minu veri, teda nägemata, teda aitamata.


Virgin - 13.09.2002 kell 07:11

Tsitaat:
Algne postitaja: mada
/.../Mina näiteks ei suudaks elada teadmisega, et mul kuskil on laps, kelle soontes voolab minu veri, teda nägemata, teda aitamata.


Mnjah, aga mõni suudab ja jääb selle juures suht külmaverelisex (väliselt vähemalt).... kuigi on lapse ametlikult omaks võtnud... Võib-olla paneb vanemax saamine neid rohkem lapse peale mõtlema nagu Ray juba mainis...

Põhjus mix ma selle küsimuse tõstatasin: tahan mõista ja aru saada mehe tunnetest oma lapse vastu, kuidas ta saab last soovida ja hiljem mitte näha tahta... aga ma ei saa vist iial aru meestest, kes oma lapse täielikult hülgavad...


tiina - 13.09.2002 kell 07:56

Virgin, pole hullu...ka mina ei saa sellest aru
Poiss on juba 12 aastane, aga oma isa mingit initsiatiivi üles ei näita. Tal uus pere ja nooruse lollused talle korda ei lähe. Kuigi poiss polnud "tööõnnetus" vaid teadlikult ja tahtlikult sündinud laps. Muidugi korra aastas võetakse poiss enda juurde, et ta nädalaks laagrisse panna ja siis saadetakse koju kohe tagasi, kui laager lõppeb. Vahel ka ostetakse midagi. Aga see ei ole isaks olemine. Poiss vajab ka isaga suhtlemist, meeste teemadel rääkimist, kas või mõnda head sõna isa poolt. Aga isa suhteliselt külmaks jääb selles suhtes.
Ma ei tahagi, et ta peaks oma pere kuidagi hooletusse jätma ja selle asemel ainult poisiga koos olema. Aga rohkem hoolimist ja armastust võiks ta küll üles näidata. Tema aga võtab seda kui kohustust, et natuke peab ju välja tegema poisist, aga parem kui teda poleks. Ei saa mitte sellest aru
Võib olla ma ei osanud oma arvamust nii kirja panna nagu mõtlesin, aga kokkuvõttes tahtsin öelda, et tõesti mõned isad ei hooli oma lastest... Poisi isa hoolib ainult nii palju, et oma suguvõsale näidata, et päris hüljanud ta oma last pole. Kuigi mõnes mõttes on. Ja see on viinud selleni, et poiss ei hooli enam kah temast. Ja mul on sellest ääretult kahju. Poiss jääb elus millestki väga tähtsast ja olulisest ilma, kuigi püüan enda poolt teha kõik mis võimalik.


gerda - 13.09.2002 kell 08:15

Ma ei tea,mida isad mõtlevad,aga elan koos sellise pojaga,kes on oma isa näinud vist 2-3 korda, paistab ,et ta eriti sellest puudust ei tundnud.
Kui omal lapsed sündisid,siis vahest arutas minuga,et kui õige läheks.....
peaks vist lapsi näitama....
ja sinna see jäigi.
Nüüd kuulsime,et isa on vist juba mitu aastat surnud,
kommentaar oli - ,et kahju, oleks vist ikka pidanud minema vaatama.


tiina - 13.09.2002 kell 20:45

Ilmselt ongi kuidagi nii kujunenud, et pojad rohkem ema lähedale hoiavad ja tütred isa lähedale.
Minu poeg samuti, enam ammu isast puudust ei tunne. Eks hinges ikka natuke, aga suhteliselt ükskõikne on ta isa suhtes küll. Isegi sünnipävaks isale helistamine on tema jaoks suur kohustus. Pean enne ikka mitu korda peale käima, kui lõpuks nõus isale siis ka õnne soovima.
Eks isad ise tea, millest ilma jäävad...niivisi lapsi tõrjudes. Kes teab kuidas elu võib minna ja kunagi ehk tal poja abi vaja, aga ma hästi ei usu miskipärast, et poeg erilist initsiatiivi üles näitaks kui oleks vaja isa aidata.
Kus juures, ma pole pojale kunagi ühtegi halba sõna ta isa kohta öelnud. Olen kuulnud, et paljudele lastele isadest, kes nad hüljanud, väga halvasti räägitakse. Ka mulle räägiti nii, kui väike olin. Aga leian, et see küll ääretult alatu ja inetu tegu emade poolt, kes sellist asja teevad. Lapsed varem või hiljem taipavad ise, millised nende vanemad on.


poleoluline - 14.09.2002 kell 19:13

Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Eelkõige küsimus meestele: mida tähendab teie jaox isax olemine? Olexid võimeline elama teadmisega, et Sul on kuskil laps keda Sa isegi näinud pole?

Ma leiaks kindlasti võimaluse teda vähemalt näha,kui mitte enamat.


li-li - 14.09.2002 kell 23:22

Olen nõus ütlusega:"Mitte see ei ole isa kes lapse valmis teeb,vaid see kes lapse üles kasvatab"....kahjuks peab meie ühiskond veel nati kasvama ,sest isadus kui selline ei ole vist veel ausees ja ei tundu meeste seas popp


Ray - 15.09.2002 kell 00:05

Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
Olen nõus ütlusega:"Mitte see ei ole isa kes lapse valmis teeb,vaid see kes lapse üles kasvatab"....kahjuks peab meie ühiskond veel nati kasvama ,sest isadus kui selline ei ole vist veel ausees ja ei tundu meeste seas popp


Põhimõtteliselt õigus, aga olles ise mees, tean kui tähtis võib tunduda mehele endapoolselt sigitatud laps.... palun seda tugevalt juurdunud instinkti mitte alahinnata....

Samas, kui minul juhtuks (kui...) lahkuminek, teeksin endast kõik oleneva, et lapsed minu juurde jääksid....


tiina - 15.09.2002 kell 08:51

Ray, sinu viimase lausega pole ma eriti nõus. Et teed kõik mis võimalik, et lahutuse korral laps sinu juurde jääb.

See asi päris nii ei käi. Mina leian, et selles asjas ka lapse käest küsima peab, kuhu ta tahab elama minna. Selgitama talle olukorda ja laskma otsustada. Olgu laps või 3-4 aastane, ikka peaks ka lapse mõtted ja arvamused ära kuulama. Lapsed on targemad, kui täiskasvanud eales arvata oskavad. Kuuldu järgi, seda juba teaduslikultki kinnitatud.

Laps ei ole kellegi omand. Tema elab oma elu, kuigi jah ta sõltub pikka aega täiskasvanust. See on ääretult nõme ja vale lapse pärast kohut käia. Üks nõuab teda endale, teine jälle endale. Lõppkokkuvõtes võidab ikka see, kellel rohkem raha ja kes majanduslikult rohkem kindlustatud. Aga võib olla laps ei tahagi elada selle võitja poole?
Tahan meelde tuletada, et laps on isiksus ja ka tema soovid ja tahtmised loevad.

Ray ära solvu, olen sellise asja läbi elanud ja tean mida räägin. Ma ei tahtnud siin kedagi solvata, vaid tõin selle välja mida ise tean ja elus läbi olen elanud.

Rohkem ma seda avas ei kommenteeri. Läheks liiga isiklikuks.


Ray - 15.09.2002 kell 11:12

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Ray, sinu viimase lausega pole ma eriti nõus. Et teed kõik mis võimalik, et lahutuse korral laps sinu juurde jääb.

See asi päris nii ei käi


Tiina, ma tegelikult ei mõelnudki despootlikku jõuga endale kahmamist, ma nõ. ei lööks käega asjale, nagu tihti mehed teevad ja on isegi rahul, "jändamist" ja kohustusi pole. Ma püüaks siiski ausate mängureeglite järgi asja seada. Ma tean ka reaalsest elust sellist juhust, aga rohkem ei kommenteeri, kuna inimene võib mu seletuse peale ära tunda mind.


tiina - 15.09.2002 kell 11:17

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Ray, sinu viimase lausega pole ma eriti nõus. Et teed kõik mis võimalik, et lahutuse korral laps sinu juurde jääb.

See asi päris nii ei käi


Tiina, ma tegelikult ei mõelnudki despootlikku jõuga endale kahmamist, ma nõ. ei lööks käega asjale, nagu tihti mehed teevad ja on isegi rahul, "jändamist" ja kohustusi pole. Ma püüaks siiski ausate mängureeglite järgi asja seada. Ma tean ka reaalsest elust sellist juhust, aga rohkem ei kommenteeri, kuna inimene võib mu seletuse peale ära tunda mind.

Vot nüüd ma mõistsin juba paremini sinu mõttekäiku Selgitamine alati kasuks tuleb. Jah, kui võtted ausad ja keegi liiga ei saa, siis loomulikult ei pea oma lapsest loobuma ja käega lööma.
Pealegi seadused praegu kah sellised, et isal samad õigused lapse peale kui emalgi. Kui on kaks last peres, siis vaadatakse vanemate majandusliku olukorra järgi, kellel majanduslikult parem last kasvatada ja selle juurde ka laps määratakse. Või siis jagatakse lapsed ära. Kuigi ma pean seda valeks. Esiteks seda, et just rahalise küljepealt asja otsustatakse ja vale on ka see, kui jõuga(seadusega) lahutatakse õde ja vend või siis õed või vennad.


kontorihiir - 15.09.2002 kell 16:57

Aga kuidas suhtuda isasse, kes üht last eelistab teisele?


Ray - 15.09.2002 kell 17:01

Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
Aga kuidas suhtuda isasse, kes üht last eelistab teisele?


Raske küsimus. Muidu tean ühte juhtumit, kus abielupaaril oli probleem, kuna oodatud laps sündis tütrena, mitte pojana. Isa oli üsnagi tõrjuv.

Aktuaalne probleem, eks iga konkreetne juhus on individuaalne.


tiina - 16.09.2002 kell 10:33

Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
Aga kuidas suhtuda isasse, kes üht last eelistab teisele?

See on õnnetuseks tõrjutud lapsele. Isa ei saa ilmselt isegi aru mida lapsele teeb. Sarnaseid peresid ja olukordi on palju, aga mina mõistan sellise asja täielikult hukka. Ükskõik kas ema või siis isa ei tohi laste vahel valida ja omale soosikut nende hulgast valida. Sellega põhimõtteliselt võib ta rikkuda mõlema lapse elu ja vaated elule. Kuidas üldse saab eelistada üht last teisele? Minule niisugune asi võõras, kuigi näen sellist asja iga päev, kas või minu poja isa käitumisest.


penelope - 16.09.2002 kell 10:42

Aga kas laste valimine ema ja isa vahel on aus? Kas lapsed valivad selle järgi, kus rohkem antakse või selle järgi kumb vanem tõesti rohkem püüab.
No ja tegelikult vist tahavad lapsed, et nende ema ja isa oleks koos.
Üldjoontes on teema liiga keeruline, ise olen lahutatud ja uuesti kokku ja uuesti lahku kolinud vanemate laps. Minu jaoks ei saagi siin üheselt öelda kuidas on parem või õigem


kontorihiir - 16.09.2002 kell 11:32

Tsitaat:
Algne postitaja: penelope
Aga kas laste valimine ema ja isa vahel on aus? Kas lapsed valivad selle järgi, kus rohkem antakse või selle järgi kumb vanem tõesti rohkem püüab.



Aga kui olukord on selline, et valikut pole, kumma juurde jääda?
On ju loomulik, et joodikust isa juurde ükski ema oma lapsi ei anna. Ja vaevalt et lapsed isegi seal olla tahaksid.


penelope - 16.09.2002 kell 14:22

Kontorihiir sellisel juhul on ju valik väga lihtne. Aga kui ei ole keegi joodik ega muidu paha inimene, mis siis saab?


kontorihiir - 16.09.2002 kell 17:54

Meil on jah üldiseks tavaks, et lapsed ikka ema juurde jäävad, kuid tean ka vastupidiseid juhtumeid. Siiski arvan, et kui laps pole just liiga väike (mil on loogilisem et ema juures on), peaks ka olema lapse otsustada, kumma juures ta tahab elada. Paljuski mängivad rolli siiski harjumused--->juba omane elukoht, sõbrad jne. Ja ega suurem roll ole ka vanemate töökohal. Kui ikka üks või teine peab palju kodust ära olema töö tõttu pole ju raske arvata, kumma juures on lapsel parem olla. Aga elu on ju üldse üks keeruline värk. Kindlaid lahendusi pole kunagi.


Virgin - 01.10.2002 kell 05:52

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
/.../Minu poeg samuti, enam ammu isast puudust ei tunne. /.../Kus juures, ma pole pojale kunagi ühtegi halba sõna ta isa kohta öelnud. Olen kuulnud, et paljudele lastele isadest, kes nad hüljanud, väga halvasti räägitakse. Ka mulle räägiti nii, kui väike olin. Aga leian, et see küll ääretult alatu ja inetu tegu emade poolt, kes sellist asja teevad. Lapsed varem või hiljem taipavad ise, millised nende vanemad on.


Minu poeg ei oska otseselt kellestki puudust tundagi ja praegu ei kujuta ma ette mida üldse peaxin talle isast rääkima...


Ray - 01.10.2002 kell 06:08

Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Minu poeg ei oska otseselt kellestki puudust tundagi ja praegu ei kujuta ma ette mida üldse peaxin talle isast rääkima...


Küllap mingitel hetketel ikkagi teatav vajadus välja lööb.....

Olen tähelepanelikult jälginud lastekodulapsi ja ka omal ajal koolis kaaslasi, kes ühe vanema käe all üleskasvatamisel olid -> vahel ikka kibe maik käib küll sellistel noorukestel inimestel läbi. Kuna laps kujuneb välja ka suhtlemise kaudu, siis vahel kui nooruslik vanaisa, onu vms. võtta, ei ole see kõik nii valuline Kuigi vanemad võivad olla vahel ikka närvesöövad, on nad siiski omad.

Lapse vaatenurk elule on vahel täiskasvanuga võrreldes hulga teravam, hingelisem. Samas ei pruugi nad seda alati välja näidata....


Virgin - 03.10.2002 kell 14:40

Vend suhtleb minu pojaga üsna palju ja see teeb mulle tõsist rõõmu. Üldse naudin vaatepilti mis moodi ta meesterahvastega suhtleb ning kujutan vahel ette millisex olexid võinud suhted tal oma päris isaga kujuneda. Samas mõtlen hirmuga, mis saab kui ta suurem on ja oma isa kohta küsib... peax vist rääkima nii nagu kõik oli (ilma ilustamata ja halvustamata). Veel paneb mõtlema, et huvitav kas tema bioloogiline isa vahel ikka tema peale mõtleb... (mitte aint siis kui pangaülekannet teeb)


Kayleigh´n I - 05.10.2002 kell 11:19

Aga kui olete noorena purjus olles küla litsile lapse teinud, kes tegelikult ei ole ka päris kindel, et kas laps on teie...aga ta arvab, et on...Ja kui tulebki, et laps on teie...kas te tahaksite ikkagi lapsega tegemist teha?
Tean selliseid, kes nagu ei taha...


pirka - 02.12.2002 kell 13:42

Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Aga kui olete noorena purjus olles küla litsile lapse teinud, kes tegelikult ei ole ka päris kindel, et kas laps on teie...aga ta arvab, et on...Ja kui tulebki, et laps on teie...kas te tahaksite ikkagi lapsega tegemist teha?


Kuid kas siis laps on süüdi selles, et ema l**s ja isa purjus oli....
Laps aga selle pärast kannatab, et vanemad ei ole vastutusvõimelised. Lapselt ju ei küsitud, kui ta siia ilma sünnitati, et kas ta ka tahab omale sellist elu.
Iga täiskasvanu, olgu ta siis mees või naine, peaks siiski vastutama oma tegude eest... ja laps siia ilma sünnitada...see on mõlema osapoole vastutus...Ja ei loe see, kas elatakse koos või lahus. Lapsele näidata, et temast sa siiski hoolid, saab ka eraldi elades. Näidata lapsele oma armastust ja anda talle see kindlustunne, et mitte tema ei ole süüdi selles, et vanemad lahus, vaid et elu selliseks lihtsalt kujunes ja mõlemad, nii ema kui isa teda ikkagi armastavad.
Kui seda kahjuks nii k***di harva juhtub.

Siiski ka minu arvamus on see, et isa pole see kes valmis tegi, vaid see kes kasvatab.


Kayleigh´n I - 02.12.2002 kell 14:14

Minu jutt ei olnudki sellest, et kas laps on süüdi .. vaid sellest, et kui palju tegelikult mehed kardavad igasuguseid kohustusi .. On palju neid, kes igasuguseid ettekäändeid toovad .. et miks mitte olla isa ..
Muidugi on kurb ..


tuhvlialune - 02.12.2002 kell 14:28

Kuna meid mõjutavad kõik inimesed kes meid ümbritsevad ei tohi ära unustada vanaema ja vanaisa rolli meie suhtumises lastesse ja vastupidi Mis minusse puutub siis mina ei ole oma lapsi hüljanud ja arvan et lahkumineku korral nad jääksid minu juurde tean seda kuna üks kord oli juba asi niikaugel ja me elasime pool aastat lahus kuid lapsed olid minuga Kuigi ma ei ole mingi laste fänn leian et vanemad on siin ilmas ikka selleks et vastavalt oma võimalustele ja kogemustele aidata neil toime tulla ja rajal püsida Kõige nõmedam on kui hakatakse lastega ära panema üksteisele et maksta kätte Sellega murtakse ainult laste südameid kuna kallid on neile ju mõlemad


tuhvlialune - 02.12.2002 kell 14:43

Vastates Kayleigh´n I le arvan kui mees ei ole abielus naisega kellega tal laps on siis muidugi mugavam on seda mitte omaks võtta lisa kohustus ju aga et süda ei valutaks siis on ju kergem mõelda ja endale selgeks teha et laps on naabri oma Pole minu siis pole probleemi Et aru saada miks mees nii või naa käitub oleneb ikka meid ümbritsevate ja lähedaste inimeste suhtumisest Kui ikka sõber patsutab õlale ja ütleb oh seda naist ma tean sai ise ka müratud võibolla pole sinu ega minu vaid naabrimehe


ipsu - 02.12.2002 kell 15:07

Kuigi teema oli mõeldud meestele mehi ise osales siis vaid kaks. Omalt poolt lisan seda : kui vanemad on lahku läinud ja lapsed ema juurde jäänud ei tähenda see seda et mees on oma kohustustest lapse eest prii. Ei pea suhtlema lapse emaga(kui ei taha), suhtle lapsega. Muidugi on mehi kes lahutades naisest lahutas ka oma lapsest ja mitte ainult omal soovil- on naisi kes ei lase oma lapsi isaga kokku, on naisi kes ei lase mehel oma lastega eelmisest abielust suhelda.


Virgin - 02.12.2002 kell 15:20

Tsitaat:
Algne postitaja: ipsu
/.../ on naisi kes ei lase oma lapsi isaga kokku, on naisi kes ei lase mehel oma lastega eelmisest abielust suhelda.
Meie suhte puhul see viimane väide paika peab, et lapse isa uus naine, tema suhteid minu & lapsega ei aktsepteeri absoluutselt... olen seda ühiste tuttavate kaudu kuulnud, aga ei suuda kuidagi uskuda, et kui ta ise ikkagi tahax osa saada oma poja elust, seda hirmust naise ees lihtsalt ei tee... veel üx asi mis mulle pähe turgatas, oli tema suhtumine enne lahkuminekut, arvas et ma teda nüüd elu lõpuni vihkan ja end igati süüdi tundis... võib-olla ta ei julge lihtsalt ühendust võtta, kuna mina olin see kes alguses kõik sillad põletas...


ipsu - 02.12.2002 kell 15:27

Üldiselt (mulle tundub) mehed on mugavad. Nad ei taha oma uues peres probleeme tekitada ja kui eks naine ka tõrjuv on siis nad ei püüagi. No... aga kui mees ikka tõsiselt tahab oma last näha ja temaga suhelda siis ta juba leiab selle viisi kuidas.


Venom - 02.12.2002 kell 17:13

njah siin keski mainis et poja asemel tuli tütar vms.
Mina ootasin kah poega aga kui tuli tütar piirdus segadus paari minutiga. Vahet pole laps on laps, peaasi et terve. Tiba jama võib tekkida emmega tulevikus kui kavatsen plika laskma õpetada, sest väitepeale kõigepealt õpetame laskma siis kirjutama tuli mul tutvust teha tainarulliga ja mitte kõige meeldivama kandipealt.


tuhvlialune - 04.12.2002 kell 02:26

Kuna minu naine mõnikord valgustab oma sõbrannade probleemidest siis tean kuidas mõni naine vihkab oma mehe eelmisest abielust saadud last Mõnel naisel on antud probleem ikka nii suur et isegi psühholoogide juurest abi otsitud


Bix - 10.12.2002 kell 13:17

Mees, kes ringi tõmbab ja uusi lapsi teeb, võib tõepoolest oma vanadest "apsakatest" distantseeruda. Kui ringijooksmine läbi ja lõhkine küna silme ees terendab, küll siis kõik kusagil ilma peal olev "minu liha ja veri" meelde tuleb.


joosu - 10.12.2002 kell 13:41

Tsitaat:
Algne postitaja: Bix
Mees, kes ringi tõmbab ja uusi lapsi teeb, võib tõepoolest oma vanadest "apsakatest" distantseeruda. Kui ringijooksmine läbi ja lõhkine küna silme ees terendab, küll siis kõik kusagil ilma peal olev "minu liha ja veri" meelde tuleb.


Nojah, ja vanaduspõlves ju hea tulla laste käest abi nõudma. Tavaliselt jääb siis õigust ja õigustust ülegi.
Isiklikult pean lapse isaks ikka meest, kes lapse üles kasvatab.Õigustusi ja vabandusi miks isa ei saa-ei taha seda teha on palju, aga tõeliselt põhjendatuid väga vähe.


Naxik - 10.12.2002 kell 13:45

kui suutis ikka valmis teha ka siis ka suutku tema eest vastutada


muhhin - 10.12.2002 kell 16:15

Isaks ei tee mitte see 3 sekundit või 3 tundi mõnu lapse tegemisel (olgu see siis tahtlik või UPS), vaid kogu ülejäänud aeg mis koos temaga veedetud on. Paljalt spermadoonoriks olemine ei ole veel isadus!
Lastega koos veedetud aeg ei ole kunagi maha visatud ja lapsed oskavad seda vägagi hästi hinnata. Kui laps peaks aga hakkama ühte või teist vanemat eelistama (või ka vanem last), siis siit tuleks hakata ise mingeid järeldusi tegema ja see on ka juba natukene teine tema.

Nii - sai siis kah käekese valgeks!


Virgin - 24.12.2002 kell 09:09

Lugesin just ühte masendavat juttu isadest Eestis... http://www.news.everyday.com/index.phtml/article/1306759

Kas tõesti on see olukord nii hull? Meil pole isasid õigupoolest nagu olnudki, ka siis, kui nad on perekonnas elanud. Isa on meil olnud rohkem mütoloogiline figuur??

Kumb siis meie meestele tähtsam on:
I variant: mida suurem maja ja parem auto, seda kõvem mees ma olen. Mida rohkem naisi, seda kenam mees ma olen.
või
II variant: Ka mehelikkust võib defineerida niisuguste näitajate kaudu, nagu: kui hinnatud ma inimesena olen, kui kodune ma olen, kui hea isa ma olen. Nagu Skandinaaviamaades – mitte palgasumma järgi, vaid selle järgi, kuidas ja kui hästi ma kasvatan oma lapsi.


Ray - 24.12.2002 kell 12:21

Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Lugesin just ühte masendavat juttu isadest Eestis... http://www.news.everyday.com/index.phtml/article/1306759



Voldemar Kolgast kui teadlasest pole ma kunagi midagi erilist arvanud, sama seisukohta olen tihti ka oma tuttavate käest kuulnud. Ka teaduskraadide kaitsmise komisjonides olles tekivad tal "omalaadsed" (irw) küsimused, aga eks tal on antud hetkedel ka vastav õigus.Olen täiesti valmis talle aastal 2003 väärilisi vastuseid andma. Megairw. Terav kirves leiab väga kõva kivi.

Lihtsalt minu isiklik arvamus.

P.S. Ärge võtke kõike mida loete tõena. Ka väga kuulsad rahvusvahelised teadlased on absurdiga vahel maha saanud...


kontorihiir - 24.12.2002 kell 18:04

Ma olen kogu aeg kadedalt vaadanud neid perekondi, kus isa lastega tegeleb. See paistab kohe silma, kasvõi iga päev poes käies. Siis torkab küll naca, et miks küll minu pojad polnud oma isa väärt
Igatahes austan neid isasid, kes oma lapsi pole jätnud.


tiina - 27.12.2002 kell 09:47

Tsitaat:
Algne postitaja: Bix
Mees, kes ringi tõmbab ja uusi lapsi teeb, võib tõepoolest oma vanadest "apsakatest" distantseeruda. Kui ringijooksmine läbi ja lõhkine küna silme ees terendab, küll siis kõik kusagil ilma peal olev "minu liha ja veri" meelde tuleb.
Paraku, kui ükskord tekib niisugune moment, kus vanaks jäänud isa oma "apsakaid" vajab, siis võib tekkida niisugune olukord, kus ta pikalt saadetakse ja õieti tehakse.
Kuigi mina pole oma poja isa kohta sõnagi halba rääkinud...on ta ajapikku ise asjast aru saanud ja erilist armastust ta isa vastu küll üles ei näita. Sellest muidugi kurb, aga eks ta isa selle välja teeninud kah.


hugenot - 30.12.2002 kell 15:49

Üks suurketsereid on öelnud, et peeglid ja isadus on jälestusväärsed, sest mõlemad paljundavad tegelikkust. Ma pole sellega nõus, nagu isegi aru saate.


Lola69 - 25.01.2003 kell 00:20

Sattusin lugema jaanuari Kodukollet ja seal on juttu abielulahutusest. Ja kohtunik toob näite ennasttäis noorest mehest, kes kohtuliku lahutuse käigus teavitas, et "ta ei ole kunagi ametlikult töötanud ega kavatsegi seda tegema hakata, kuna siis peab hakkama maksma lapsele elatist ning riigimakse veel pealekauba". No mind võttis sõnatuks. Isa see mees nüüd küll ei ole. Ebameeldiv londiga loom ... sõna ISA siia konteksti kohe kuidagi ei passi.


Vikont - 31.01.2003 kell 14:15

Selline tunne võib väga sant olla , aga on ju teada tuntud tõde : mis ei tapa , teeb tugevamaks. Kui lapse ema ka eriline herilane on , siis pole ju midagi teha. Aga inimesi on igasuguseid ja olukordi mitmesuguseid , nii et selle olukorra kommenteerimiseks ei ole piisavalt materjali.
Mina toetan aga veendunult tervet perekonda.