
kas rääkida mehele kõigest või hoida minevik endale????
ma mehele ei tea aa naisele enamus asju võiks rääkida kyll...siis ka teab paremini kellega tegu ja miks mõnda asja teed nii ja mitte teisiti....suudab ehk su veidrusi mõista...
Kõigest kindasti mitte rääkida.
Mis minevik see minevik ja kui see mees ei kuulunud sinna, siis pole ju põhjust liigselt lobiseda.
Mõõdukalt, soovitan minagi. Mida kauem meest tunned/temaga koos oled olnud, seda rohkem võib rääkida ka minevikust...
Pealegi, vaata, kuidas tema käitub - kui tunned, et ta räägib sulle kõigest, nagu oli ja ausalt, siis muidagi vasta samaga 
Samas jälle, kui kunagi midagi sinu minevikust esile kerkib, võib tekkida probleeme selle pärast, et oled midagi varjanud.
Muidugi kui mees midagi konkteetset küsib, siis pole valetada küll vaja.
jah,parem ikka rääkida nii nagu asjad on....
Rääkida tuleks piisavalt palju ( aga mitte ülearu
) vältimaks edaspidiseid arusaamatusi
See oleneb nii minevikutegudest, kui ka elukaaslase iseloomust (kui hea pingetaluvusega ta on).
Arvan ka, et oleneb minevikutegudest.Eks igaüks ise teab palju rääkida ja mida omateada jätta
Ma olen rääkinud sooviga nad võimalikult kaugele endast hirmutada. Ei ole siiani korda läinud kellegi puhul ..
Aga pole ka kunagi kõike rääkinud...
Mina olen kahjuks sellise usaldava loomuga ja see on palju muret kaasa toonud. Samas aga, kui poleks neid raskeid aegu olnud, ei tunneks ta mind nii
palju. Ta teine inimene üldse, kes mind koos minu vigadega võtab. Vahel oli küll tunne, et olen oma liigse usaldusega teinud vea, sest kõik tuli mulle
mitmekordselt tagasi ja seda halvas mõttes. Kuid teravad nurgad said lihvitud ja ta tunnistas, et on kõigele vaatamata ikka veel minusse armunud
Krt, kuidas inime ikka saab nii loll olla
Mu ex ütles, et kui inimest unes suurest varbast pigistada ja siis miskit küsida, vastab inime kõigile küsimustele...Eh, ja ma naiivik rääkisin siis
kõik ausalt ära

Alati on asju, mida on targem endateada jätta 
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Alati on asju, mida on targem endateada jätta![]()
EE! esimesel kohtamisel on mõistlik sünnist alustada ja tänase päevaga lõpetada! miks+ aga esiteks jätkub juttu kauemaks-teiseks ei pea pärast enam
igasugu igavatele ja mõttetutele küsimustele vastama ja kolmandaks äkki siis teine pool kukubk a minevikust rääkima.Ja mulle isiklikult ajalugu
meeldib!!!
Aga üldiselt naised ilma minevikuta on igavamad kui naised minevikuga.
ja minul algab iga paarilisega uuega ajaarvamine uuesti pihta algusest. Ja kõik mis oli enne oli enne !
TJ
Mida rohkem oma eelmistest meestest räägid... seda vähem neist teada tahetaxe
Üldiselt võiks ju mulje jätta, et olevik mineviku ülesse kaalub.
Ja kui tegelikkus on vastupidine, siis kas on sellel suhtel mõtet?
Vaat selle minevikuga on sageli nii, et rääkimine hõbe,aga vaikimine kuld...
------------------------------------------
Eriti ettevaatlik tuleb olla teatud tüüpi inimestega, kes on suutelised oma fantaasiates mineviku olevikku tooma ja seda sinus uuesti kahtlustama
hakata või kes lihtsalt põevad mingi alaväärsuskompleksi käes ja kellele su minevikupajatused aitavad sind kahtlustada...
---------------------------------------------
Aga see on juba vist armukadeduse teema... 
Et tutvuse alguses andsime ainult väikese ülevaate minevikust - üldised asjad aga mida kauem koosolla seda rohkem tuleb ka minevikust juttu. Mulle nt
meedlib kui ma tean mehe minevikust piisavalt palju.
Loomulikult peavad mõlemale poolele jääma ka omad "saladused"
Nu ma ei tea. Ma üritan küll rääkida kõigest. Või vähemalt kõigest sellest, mille vastu ka mehel kui kuulajal huvi võiks olla. Aga samas .. Kindel on
see, et erinevad inimesed panevad meid ka isemoodi pajatama. Kui ühele alustad ühest otsast ja keskelt tüki jätad rääkimata mingil seletamatul
põhjusel, siis teisele jälle alustaks just sellest tükist ja alguse jätaks omateada.
Ja eks osa jääbki alati omateada. Kas siis selle pärast, et see tundub tähtsusetu või et jääb kahe silma vahele või me lihtsalt ei tahagi seda osa
iseendast afišeerida.
Kõik võib olla.
Aga kõige hullem on see, kui partner sinust midagi teada ei tahagi.
kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta
ja kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja
aga maitea kas kõike just tasub rääkida
aga enamust ikka. mis sel vahet siis on? kui ta seda minevikku ei suuda taluda, siis kadugu minema... vist
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Alati on asju, mida on targem endateada jätta![]()
minu meelest on kasulikum siiski rääkida, kui jutt vähetegi rääkimist kannatab,on teil mõlemil kergem.
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Alati on asju, mida on targem endateada jätta![]()
Tasapisi võib ikka vast enamuse (kõik) ära rääkida.
Krõbedam oleks asi vast siis kui ohjeldamatu amoraalne elu tagapool olnud, aga eks kõik tuleb välja.
ma oskax vastata küll,kui osatax küsida
..põhilistest sündmustest peaks ikka rääkima küll, kuid üksikasjadesse laskumata. KÕIKE KORRAGA ju pole võimalik ära rääkida.
Ja on asju, millest on targem vaikida, kuni inimesega pole veel piisavalt usaldust tekkinud.. Aga eks see oleneb vanusest kahh- mida noorem inimene,
seda lühem ajalugu
(tavaliselt)
liiga vähe informatsiooni võib tekitada igavust, liiga palju aga küllastumist ja tüdimust..
Kuldne kesktee vist on rääkida nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik


Tsitaat:
Algne postitaja: Lotake
Kõigest kindasti mitte rääkida.
Mis minevik see minevik ja kui see mees ei kuulunud sinna, siis pole ju põhjust liigselt lobiseda.


Ei leia küll, et peaks absoluudselt kõigest rääkima. Eriti just, mis suhteid puudutab.
Mind küll ei huvitaks, mitu partnerit mu mehel olnud on, millised nad olid ja mismoodi välja nägid.
Samamoodi ei meeldi ka neid teisele ette kanda. Mis peakski ? Mis möödas, see möödas.
ei ole kõike rääkinud
ei olnud ka kõike rääkinud, kuni juhtus midagi sellist, mis tingis rääkimise, et ta mõistaks mind
kes teab, kas see oli hea, et ta teab nüüd, sest seda teemat pole me enam puutunud
ja arvan, et on ka seiku, mida mina ta minevikust ei tea
aga ei peagi teadma
elame olevikus ja tuleviku nimel, milleks vanas surkida
see oleneb isendist, kellele rääkida....iseasi millal ja millistes kogustes
tasapisi ikka kõigest rääkida...
muidu hakkab pikapeale usaldust õõnestama.
Rääkida tuleb täpselt niipalju, kui ise vajalikuks pead. Kõik oleneb ju kaaslasest, kuidas ta reageerib teatud sinu minevikuseikadele. Iga inimese
reaktsioon on ju erinev.
Kas rääkida palju või vähe - peaasi on rääkida tõtt! 
mitterääkimist võiks mõningal juhul valetamiseks ka pidada
no igasuguse suhte aluseks peaks ikka usaldus olema... usalduse puudumine on salatsemine. kui ikka tahetakse teada siis las teab... igasugused saladused võivad hiljem valusalt kätte maksta
Mina arvan, et tark naine teab ise täpselt, kui palju ja mida oma minevikust rääkida...
päris kõike ei tasu kindlasti rääkida,oleneb minevikust.Mina oma tulevasele mehele kindlasti seda ei räägi et olen armuke olnud
Tsitaat:
Algne postitaja: kiisuke14
kas rääkida mehele kõigest või hoida minevik endale????![]()
!
Tsitaat:
Algne postitaja: sinukalla
Mina oma tulevasele mehele kindlasti seda ei räägi et olen armuke olnud![]()
eks ta vist õigem ole rääkida - aitab teisel osapoolel nii mõnestki su reaktsioonist ja suhtumisest aru saada. aga samas jällegi - kellele meeldiks kuulata lugusid kallima exist???
Kõik oleneb ka mehest, aga arvan, et tähtsamad asjad võiks ikka ära rääkida, kasvõi et tulevikus üksteist paremini mõista ja arusaamatusi vältida
arvan et kui ei uurita selle kohta pole vaja ka rääkida sest mitterääkimine ei võrdu valetamisega aga ma arvane t igayks tegutseb nii kuidas talle
tundub, sest omi otsuseid teeme ikka ise ja elame nende tagajärgedega 
Loetud raamat ka ju kurb olla...kas siis ülejäänud aja räägite ilmast ja toimunud ja toimuvatest sündmustest?Leian,et veidrustest tasuks kohe
rääkida...kole kui aasta pärast saad teada midagi sellist,mis jalad alt võtab ja tekib küsimus kas ikka edasi jätkata.Aga siiski oma elulugu pole
mõtet ümber kohe jutustama hakata...muidu sa pole enam huvitav
Natuke ausust ei tee paha aga kõike ka ei pea rääkima olulisem ikka. Ei ole tal vaja teada et eelmisel oli pikem jne... Kui tunne onn et peaks rääkima siis tuleb rääkida ja kui ei ole tunnet siis vaikida.
Inimesed on erinevad. Mõni tahab, et talle kõik ette laod, teine jälle väldib teemat nii, kuis oskab.
minu mees ei küsi minu eelmiste suhete kohta ega räägi eriti ka enda omadest. ja nii ongi hea, sest kui mees pidevalt oma minevikust räägiks, arvaksin, et tal on äkki miskit lõpetamata jäänud.
rääkida võib alati, aga ei tohi teistele oma jutuga haiget teha. Kui austad oma kallimat, siis räägi ikka ära, miks teda petta ja äkki tal on ka
midagi varjata.
Mina räägin oma minevikust nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik....
Oleneb sellest, kui metsik on su minevik olnud ja millist hulka tõde su mees kannatab ja seda saad ainult sina teada.
Ise ei ole päris kõige vist ilmselt rääkinud aga kondikava on tal küll teada: eelmised suhted, voodikogemused, lapsepõlv. Aga taon kange vend ka 
Kindlalt ei räägiks oma partnerile kõike mis on seonduv minu minevikuga.Elus on lihtsalt teinekord nii et tõde pole alati selline mis võib olla teiste inimeste poolt mõistetav,eriti kui selle seletamine tunduks praktiliselt võimatuna.Lihtsalt on elus asju mis tuleb kuni surmani enesega kanda ja hiljem hauda kaasa võtta.See pole mitte selleks,et mitte oma partnerit petta ja mitte ta ees midagi varjata vaid selleks et mitte põhjustada ebameeldivat vaikust ja mõistmatust.
Päris kõiki asju ma kodurahu huvides rääkinud ei ole, aga üldiselt teab ta enamvähem kõike. Igaüks peaks ise ära tajuma mida rääkida ja mida mitte, väga delikaatseid asju ei peaks ikka rääkima, kui need võivad kajustada pete heaolu.
Kui on midagi,mis talle haiget teeb või .. mingisuguse mittevajaliku reaktsiooni esile kutsub,vat siis ma hoiaks küll suu kinni.
Tsitaat:
Algne postitaja: kiisuke14
kas rääkida mehele kõigest või hoida minevik endale????![]()
Kui on asju, mida tunned, et ei saa enda teada jätta, siis on mõtekas neist rääkida...
Muus osas võib rahulikult asja paika panne mehele öeldes, et oled valmis rääkima talle kõigest, mida ta teada tahab. ma ei üllatuks, kui ilmneks et ta
ei tahagi KÕIKE teada, samas ei saa ta Sind kuidagi varjamises süüdistada...
NB! Habe arvamus ei = lõplik tõde! 
Ma tean omastkäest, et mineviku teadasaamine on valus. Hakkad kohe võrdelma ja süüdistama kaaslast selles mis oli enne sind....mõtetu. Vihjata ju võib
aga detailidesse mitte minna. Ja veel õudsam on kui tegemist on olnud suhtega mis on paralleelselt olnud olemasolevaga. See on hullult valus ja
piinav...iga vastus mis sa küsid tekitab uue küsimuse MIKS aga vastus jääbki sul saamata..ühesõnaga parem mitte tuhnida... ma ise tuhninud ja pärinud
seda tundnud ja pole meeldiv
Vaiki õnnetu, teadmatuses peitub õndsus.
Kindlasti mitte kõigest rääkida. Meil läks tükk aega aega enne kui ta nö. minu mineviku ( mis on suht tagasihoidlik) peast välja sai...
Abikaasaga aastate jooksul räägitud sirgeks minevik "enne" meid. Aastatega ja tasapisi. Küll olen aga kindel, et kunagi ei ole vaja rääkida absoluutselt kõike. Las "luukered" olla rahulikult kapis.
no kindlasti mitte kõike rääkida, mingi väike saladus võiks ju endale ka jääda
No seda ei usuks küll mitte keegi, see oleks nagu porno-komöödia-seiklusjutt
Paar luukeret ikka on kapis veel, aga küll tuleb aeg ja kõik saab räägitud
See oleneb inimesest - mõni ei kannata jah seda, et sul on ka minevik, olgugi, et üsna tavaline aga teine võtab sind sellisena nagu oled, koos sinu
minevikuga. Ei pea ju ilmtingimata kõike ja detailselt rääkima aga kui vastaspoolt huvitav ja ta sealjuures ka mõistlik on - räägi siis.
Minu 'luugered' meest vist ei huvita aga kui küsib, eks ma siis räägin 
Ise naljalt ei räägi ja küsida kah ei juleta
Aga eelnevad kogemused on sellised, et sajaprotsendiline avameelsus ja ausus ei tasu ennast ära.
Kõigepealt tee kindlaks kui usaldusväärne on vastaspool.
Njah. Mina ei olegi suutnud selgusele jõuda kui palju loeb mulle mis minevikus tehtud. Tegelikult tahaksingi TEIE arvamust minu probleemist seoses
minevikuga.
Nimelt elan suht väikeses kohas ja käin ühe 18 a. tüdrukuga. Oleme varsti ligi aasta käinud. Vahepeal aga tekkis suur küsimus selle suhte osas. Nimelt
sain temalt oma kahtlustele kinnitust, et tal on olnud suhteliselt palju (15 kanti) partnereid, kellega niisama maganud korra või paar, mõnega ka
rohkem. Kõige hullem muidugi, et ta oli seda teinud ka minu sõbraga...ajal kui me ei olnud paar. Kuna tunnen pea kõiki, kellega ta olnud on, siis on
kuidagi vastik ja raske olla, kuna need mõtted tulevad pea iga päev mu pähe kuidas ja kellega ta seksinud on. Teisalt ei tohiks ju minevik olla
tähtis: minu ajal tal teisi mehi pole olnud ja me mõlemad meeldime üksteisele väga. Ei teagi, kas kunagi üldse see mõtete tulv möödub, mis terve õhtu
või päeva võivad ära rikkuda? Kas TEIL on olnud samasuguseid kogemusi?
NAISED! Kui palju on Teil partnereid olnud oma kõige pöörasematel eluaastatel?
Murelik Kuidasvõtta
mõelda pole siis vaja kui sa tunned, et oled kõigist parim... seni aga kummitavad sind need mõtted edasi. Ja see et tunneksid end parimana on sinu
partneri teha...kui veenev ta on...ma mõtlen et kas sa ikka saad tagasisidet oma tegudele voodis, köögis, poes ja muul ajal 
Tsitaat:
Algne postitaja: väikesaladus
mõelda pole siis vaja kui sa tunned, et oled kõigist parim... seni aga kummitavad sind need mõtted edasi. Ja see et tunneksid end parimana on sinu partneri teha...kui veenev ta on...ma mõtlen et kas sa ikka saad tagasisidet oma tegudele voodis, köögis, poes ja muul ajal![]()
Eks ma ikka saan tagasisidet et olen parim
Aga ikkagi: naised, naised kas Te kõik olete sellised, et on mingi aeg kui hästi palju peab "proovima". NB, ma ei väida, et mehed sellised
poleks...üldjuhul hullemadki veel
. Ja nagu sa ütled et mehed ehk hullemadki..loomulikult loomulikult...miks sind muidu see
teema huvitab et kas sa ikka hea????
....aga kas sa sellest saad iga kord aru et kas sa mõjusid naisele
või ei?
Mina olen rääkija tüüp, mees on küsija tüüp, nii et sobime hästi.
Ise jutustama ei kuku, aga kõik küsimused saavad alati ausa vastuse. Ja küsitud
on peaaegu kõige kohta.
Tema kohta ma kogu minevikku ei tea, küll aga tean piinlike detailideni välja kõike seda mis juhtus siis kui meil suhtes paus oli. Ka sellepärast et
ma küsisin.
Oleme mõlemad arvamusel et isegi kui minevik haiget teeb on ausus ja usaldus tähtsamad. Vale või varjamine teeks rohkem haiget kui eelmise tüdruku
rinnahoidja suuruse teadmine.
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Kui on asju, mida tunned, et ei saa enda teada jätta, siis on mõtekas neist rääkida...
Tsitaat:
Algne postitaja: kuidasvõtta
Eks ma ikka saan tagasisidet et olen parim![]()
Aga ikkagi: naised, naised kas Te kõik olete sellised, et on mingi aeg kui hästi palju peab "proovima".![]()
minevikust võib rääkida, aga ainult mõistuse piires. kui küsitakse, siis vasta, aga sealjuures tuleb enne läbi mõelda, millist tõde rääkida ja kes on kuulajaks, kas teda tasub usaldada või mitte.
Tsitaat:
Algne postitaja: kuidasvõtta
/.../Aga ikkagi: naised, naised kas Te kõik olete sellised, et on mingi aeg kui hästi palju peab "proovima". /.../
Soovitan rääkida. Mõni asi võib( ja tavaliselt tulebki) pärast ikka välja ja siis asi hullem
Soovitan selle teemaga seoses meenutada filmi "neli pulma ja üks matus" Filmi üks parimaid kohti on see kus Andy McDowell räägib Hugh
Grantyile oma nn ajaloost!
TJ