
Kas lood kergelt võõrastega kontakte? Kui tihti vestled tundmatutega? Kas Sinu jaox on kerge kõnetada võõrast inimest? Kui keegi üritab Sinuga tutvust
teha, kas lähed sellega kaasa või pigem ei tee väljagi? Olgu siis tänaval, kohvikus, kinos, teatris või kus iganes...
Raatsite ehk mõned põnevamad seigad kirja panna
Kas sellistest juhuslikest kontaktidest võib ka midagi enamat välja areneda?
Ma liiga tagasihoidlik ja endassetõmbunud, et päris võõrastega ise kontakti luua...
Praegugi on meil remondimees päevad otsa siin - põhimõtteliselt oleme ainult kahekesi minu kodus aga mina temaga rääkima ei lähe, kui ma just kuskil
ära ei käi või kui tema midagi küsida ei taha remondi kohta, siis põhimõtteliselt ei suhtle üldse...
Kui keegi üritab tutvust teha - oleneb inimesest ja olukorrast... Sest kui see kuskil ööklubis mõne purupurjus mehe poolt on, siis jalutan tast
lihtsalt julmalt mööda... Ja ega ma pole vist kunagi ühegi inimesega keda kuskil peol kohanud olen väga heaks sõbraks saand... Pigem tutvuse tasemel
või isegi veel vähem...
No võõrastega ma võin juttu ajada nagu oleks ta oma. Aga mida ma ei tee, ma ei loo pikemaid tutvusi.
Minutiks-paariks-tunniks ok, aga mitte enam kauemaks.
Numbreid ei vaheta ja enam näha ei taha.
Seega ei ole mul ka siia midagi huvitavat lisada..
Ega ikka ei loo küll.
Piisavalt tihti.
Rasket pole seal midagi.
Oleneb inimesest, eks näis mis saab.
Võimalik, et võib areneda.
Enamasti ei jäta ma ise eriti meeldivat muljet.
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Kas lood kergelt võõrastega kontakte? Kui tihti vestled tundmatutega? Kas Sinu jaox on kerge kõnetada võõrast inimest?
No lihtsalt niisama nüüd ka juurde ei astu ja rääkima ei hakka...
Aga näiteks kui käisin bussiga tööl, siis ajapikku said kõik hommikused bussiootajad tuttavaks...ja poes müüjatega saab ka vahel pikemalt juttu aetud,
seal ju igasuguseid seiku juhtub...
Ja töö tõttu ajan pidevalt juttu võõraste inimestega, kes on vahel lausa tüütud selles mõttes, et räägivad oma muresid nagu psühholoogile...aga kõik
tuleb ju viisakalt ära kuulata...no mõnest olen ka järsumalt lahti saanud kui väga vaja..... aga eks see kuulub ka ametioskuste hulka..
Tsitaat:
Algne postitaja: kuriKass
Enamasti ei jäta ma ise eriti meeldivat muljet.
Ju siis ei tahtnud illusioone lõhkuda.
Ma võin küll suht vabalt minna võõra juurde ja temaga juttu alustada - samas ka vastupidi... Aga jah, nagu Kay'gi, see on inimene 5-ks, 10-ks
minutiks, harva kui mõnest sellisest juhukõnelusest miskit pikemaajalist sünnib
Aga minu jaoks ei ole suhtlemine probleemiks 
üksik hunt, kes ei kiindu inimestesse. aga samas on olemas väga avatud pool, mis võimaldab kasvõi luuaga juttu puhuma hakata
mul on naa palju
lähisuhteid, et üha tihedamini avastan ennast seetõttu juhututtava ees sulgumas.
viimane kohtumine oli ühe punkardiga, kes oli poole oma elust rootsi kardinate taga veetnud, "istunud" läbi pooled idaplokki riigid, küll
tapmise, küll huligaansuste jms eest. kuid oli kõige selle juures üliõpilane, suht arukas ja tundlik. vaevalt et taga teist korda kohtun.
nagu rändur, kes peatub põllu veeres, puhumaks peremehega juttu, et taas viie minuti pärast talle oma päkkasid näidata.
Miks peakski igast kohtumisest midagi "välja arenema"? Piisab ju sellest, et mõlemal oli tore.
Kusagil tänaval/kassajärjekorras/arsti ukse taga tavaliselt vestlust aretama ei hakka, kuna pole kindel, et vastaspool on huvitatud suvalise inimesega
jutu veeretamisest.
Samas võhivõõral, kui tolle kehakeelest saan aimu, et ta ka avatud inime, pole mingit probleemi nööbist haarata ja kasvõi tuumafüüsikaalaseid küsimusi
lahkama hakata 
Ise lähen siis juttu tegema võõraga, kui mul seda vaja on. Lihtsalt lambist vestlema naljalt ei lähe. Kui aga keegi kõnetab, siis pole probleemi ka pikemalt vestelda
Ei juhtu minul tõsiseid ja pikemaid tutvusi sel viisil "lambist". Liiga arg ja häbelik. Niisama rääkima .. no ei suuda hakata.
arg ja häbelik ma selle koha pealt pole. Tegelikult sõltub kõik sellest teisest inimesest ja minu tujust, kui on tore inimene, miks mitte vestelda. Ja alati ei pea midagi välja arenema, võib niisama suhelda.
Miskipärast tikutakse muga jah pidevalt vestlema...bussis ja bussipeatuses...pubidest ja klubidest rääkimata...
.Ja Baltijaamas tulevad kodutud ja parmud ligi...olen mõtelnud, et mis tõmme see selline on...vahest märguanne, et mu saatus ka ükskord nende sekka
jõuab?
Tsitaat:Ei peagi
Algne postitaja: madu
Miks peakski igast kohtumisest midagi "välja arenema"? Piisab ju sellest, et mõlemal oli tore.
/.../
aga vahel võib täiesti juhuslikust inimesest endale vahva sõbra leida, kellega ülimalt meeldiv üxikuid õhtuid
sisustada
Tsitaat:hihi... kui tuttav see kõik minu jaox on...
Algne postitaja: püsimatu
Miskipärast tikutakse muga jah pidevalt vestlema...bussis ja bussipeatuses...pubidest ja klubidest rääkimata...
.Ja Baltijaamas tulevad kodutud ja parmud ligi...olen mõtelnud, et mis tõmme see selline on...vahest märguanne, et mu saatus ka ükskord nende sekka jõuab?
Täitsa juhuslik mööduja tänavanurgalt oli mu mees...olen juhusliku inimesega juhuslikult teatris käinud...juhuslikult pulma sattunud...
Tuleb ainult õige juhus tabada
minu endine toanaaber sai tänaval õlapuudutuse peale ümber keerates juhuslikult endale rusika silme vahele. tuleb ainult õige juhus tabada..
Õige Mmunk

:
Tsitaat:...ju nad ikka kusagilt välja loevad, et Sa kah 'kodutu'
Algne postitaja: püsimatu
/.../
.Ja Baltijaamas tulevad kodutud ja parmud ligi.../../
Koer pidi ikka
koera ära tundma ju.... (solvumine ei ole lubatud)
Samas on asotsiaalidega ikka nalja ka saanud...üks tädike pajatas kuidas ta oma kipsjalaga politsei eest ära jooksis...ja memuaare on alati vahva
kuulata...Sealt saaks ainet nii mõnegi raamatu jaoks...
... hoolivad nad väga üksteistest ja hoiavad kokku...ei mingit kadedust...Kahte koledat suudlemas vaadata on küll ökk, aga eks neil ka oma
intiimelu...
Tõenäoliselt on just A-rühm vaieldamatu ekstriimseksi esindaja...
oh, jälle teemast mööda...väbandust...
Ennast analüüsida on raske, aga ma arvan, et ei ole väga aldis võõrastega tutvust sobitama. Loomulikult on huvitav uute inimestega tutvuda, aga sellisel juhul ei ole mina kohe kindlasti mitte see pool, kes sellega alustab.
brr. tundmatud... hoian eemale.. kui keegi tuleb juttu rääkima, olen suht sõnaaher ja vaikne... ise võõraid ei kõneta, kui just tõesti väga suur häda käes pole....
minu jaoks uued tutvused alati teretulnud ja ei põe kunagi ega võõrasta
))
mm.. võõrastega?
mm.. ma ei karda kysida või ise ka isegi mitte tutvust teha.. ei tea jah.. kas se julgus on nyyd hea või halb asi.. antud hetkel vist ikka hea...
ja kui keegi tuleb juttu puhuma .. ma arvan et ei töuka eemale.. vaid lobisen julgesti vastu ka..
Ma ise ja minu tuttavad imestavad ka ,et kui vabalt ma suhtlen olgu,kas minister või punkar,kes iganes.Uute tutvuste sõlmimine pole minu jaoks kunagi
mingi probleem olnud.
Ok inimtühi rand ja läheneb mees me teeme kõikke ja siis alles ta tutvustas end olen .... ja kalade tähtkujust,sellele järgnes peaaegu aastane
kooselu.
mu suhtlemise vajadus vist suht väike, sest ise võõrastesse ei lähe, aga võõrad tulevad minu juurde küll. Vintis peaga on täitsa suva, kes tuleb ja mida räägib, aga kui kainelt olen ja siis mõni vindine või muidu parm tuleb mula ajama, tavaliselt viskab üle, kuigi ajan midagi vastu kah
jummala eest,ma suhtlen vabalt
ka võõrastega.....
Vaatan, et teatud piirini läheb mul tutvuste sobitamine nagu lepase reega, aga kui asi kisub isiklikuks, siis tuleb mingi sein ette. Kartus kaotada privaatsust?! Või, näiteks, kui tunnen, et hakatakse kohustusi panema või justkui omaks pidama...
Mina ikka suht tutvusaldis! Neid sõpru kipub liiga paljuks juba minema, vaja revideerimist teha ehk. Naist oleks rohkem vaja praegusel hetkel
parem hea sõber, kui kehv naine/mees
/me on ka suhtealdis Viimasel ajal olen oma tutvusringkonda üsna mitu noort emmet juurde saanud... ja enamus trennikaaslastega suhtlen ka päris vabalt

oleneb täiesti inimesest...
kui mulle on ta vastuvõetav siis JAAA MUIDUGI , uued sõbrad-tuttavad alati teretulnud
huvitavamad seigad...
1) umbes aasta tagasi läksin sõbranna kohvikusse ja täpselt meie vastas istus samuti paar sõpru- meessoost
ja ...räägime meie omi jutte ja kui me äkki hakkame taipama et väga kummaliselt nad vahivad koguaeg...
kuna see lõpuks hakkas häirima ja suuremat steeni ei viitsinud teha siis läksime ära sealt...jalutasime umbes 10 minutit kui vaatame selja taga jälle
need samad kutid...
läksime kiiremal sammul mingisse naistepesu poodi
poisid läksid edasi
kui nägime et õhk on puhas siis läksime välja, kõndisime edasi ja äkki WOW nemad jälle, läksime seekord joostes, ja mida imet
nemad samuti
jooksevad,
olime sis juba umbes nii tund- poolteist põgenenud kui nad meid lõpuks ühes poes tabasid kus meil enam pääsu polnud ja siis..nad ütlesid tere ja ...ja
saime tuttavaks....alguses oli tõesti väga väga ebameeldivad inimesed minu jaoks...aga nüüd arvan topeltvastupidi: super lahe 
oleneb tujust.. üldiselt lähen ikka kaasa. uute tutvuste loomise vastu pole mul midagi.. aga kas nad ka väärt tutvused on seda näitab aeg 
Eile hiljaõhtul töölt tulles bussipeatuses üks noormes küsis suitsu...no veidi nokastanud noormees...tahtis hirmsasti rääkida, muudkui rääkis .rääkis
ja mina muudkui kuulasin ja kuulasin...Ja siis tal olid jõulukuused kaks tükki, mille ma ühe siis endale sain...vabade kõrvade eest...iccc
Tegelikult hea meel, kuusemure ka nüüd murtud...
mõnikord võõrastega lihtsam rääkida kui tuttavatega. aga sõltub ka võõrast. ebameeldivate tülitajatega ei oska midagi peale hakata- teen näo et neid
pole olemas 
diagnoositud sotsiaalfoobia tõttu on minu jaoks väga suur saavutus, kui sisenen poodi, kus ma varem käinud ei ole.
nii et minu puhul ei tasu oodata, et ma inimestega suhtlema nõustuksin. 
Kunagi rongiga Tallinna sõites istus mu vastas üks noormees. Alguses ei pööranud ma talle mingit tähelepanu, kuna lugesin raamatut, aga hiljem, kui
raamatu läbi sain ja loetu üle muigasin, siis ta küsis, et mis ma loen. Jutt hakkas jooksma ja olimegi juba linnas. Enne mahaminekut soovisime
teineteisele head teed. Ei küsinud me mingeid nimesid ega midagi, lihtsalt oli vahva sõit, mis muidu oleks kujunenud järjekordsed igavad tunnikesed.
Vahel piisab lahkest naeratusest, mis inimeste poole tõmbab. 
heh...see minu 10. amet...teha uusi tutvusi
tänu sellele sai eelmine suvi päälinnas tuttavaks kyproslaste, itaallaste, hindude, venelaste, soomlaste ja loomulikult ka eestlastega
niet kõik tutvuma!
Olen päris agar suhtleja ja suhtlemisel on nö "püksid" enamasti minu jalas.
Ainult üks asi, mida ma absoluutselt pelgan, on telefonisuhtlus. Minu arust on kehakeel äärmiselt tähtis.. ja telefon.. see kuri elajas.. röövib mult
selle jälgimisvõimaluse 

Huvitav...mul ka telefoniga suheldes jama...mingi foobia või?...Alati kui pean telefoniteel miskit kokku leppima, kuskile helistama, siis võtan jube
kaua hoogu...valin numbri, katkestan kutsungi jne...Sestaps eelistan helistamise asemel ise kohale minna ja silmast silma suhelda...
Mu telefon ongi praktiliselt sissehelistamiseks...ise haruharva kellegile helistan...
Samad sõnad. Ainult minu kohta see numbri valimise/katkestamise osa ei kehti. Ma lükkan lihtsalt edasi. Mõnikord jääbki mõni kõne tegemata.
Sama lugu siin. Ise helistan vaid hädavajadusel....ja samuti kui annab edasi lükata, siis lükkan ka kõik kõnelused telefoni teel edasi....
eks tööl saab ka sest telefonist siiber, sestab ise nii agar helistaja polegi....
ise päris kontvõõraga nö lambist juttu rääkima ei lähe. kui aga keegi ise kipub suhtlema, siis pole mul selle vastu midagi.
Kummaline küll...minulgi telefoniga suhtlemine raskem kui reaalis...ikka kui võimalik,tatsan ise kohale.Aga paraku harjub ka telefoni kasutama,kui
muud võimalust ei ole....ei saa ju eestile lihtsalt tiiru peale teha,kui tahad midagi teada saada
Aga üldjuhul väga aldis võõrastega suhtlemisel...vahel aga eemalseisja ja vaatleja ja seisukoha võtja...
Aga muidu ei kujuta ette,et olen mingi grupiga 2x kuus koos ja peale tere ja head aega ei räägi....
Mul selline juhus.Terve aasta käisime koos ja alles suvel laagris see kadus ,ning nüüd siis tuletasin neile meelde, kuidas terve aasta nad mulle ei
vastanud ja vaikselt nurgas nohistasid.
Mis teha
Nad ei saanud ise ka aru mis värk oli
Kontakte nüüd väga ei otsi, aga kui tuleb, siis ära ei ütle...
Tundmatutega suhtlen siis kui vaja ja ei põe siis küll midagi... Olen mina ise ja saan kõigega hakkama...
No seikadest rääkides, siis oma kallaga kohtusin nii, et tuli lihtsalt ligi kui päikeseprille vaatasin, küsis telefoninumbrit ja nii see asi läks...
Üldjuhul ei....!
Mu hetke üks parimaid sõbrannesid vihmase ilmaga tee äärest auto peale korjatu.
Üldiselt vaatan inimesele otsa ja otsustan, vahel saan kohe tuttavaks, vahest ei saagi.
Vahest olen ise tuttavaks teinud, kuidas tuju ja tahtmine, vajadus on.
mina suht häbelik suhtleja ja võõras seltskonnas olen vaikne - tutvusi mis saadud niiöelda tänaval-poes-kohvikus polegi - pigem kas siis netikaudu või kusagil ööklubis seina toetades
Tavalisel pealiskaudsel suhtlustasandil olen vägagi aldis. Mulle meeldib päris võõraste inimestega rääkida ning tavaliselt saan ka ruttu jutusoonele. Tõsisemat ja sügavamat suhtlemist väldin ning selliseid inimesi, kellega sügavama suhtlemistasandini jõudnud olen, on väga vähe.
Enamasti lähen uute tutvustega kaasa. Tänaval tutvumine on lõppenud ka voodis. Minuarust tuleb elult võtta palju annab.
Einoh. tegelt olen ma uutele tutvustele ikka üpris aldis. Eriti, kui minuga rääkima tullakse, aga võib ka vastupidi juhtuda (ehkki harvem). Sõltub
kainuse astmest.
Aga miskipärast võõrad mind just väga tihti kõnetama ei kipu - äkki ma näen nii kuri välja?
Ise naljalt esimesena rääkima ei hakka. Aga kui keegi vestlust alustab, siis suhtlen vabalt
.
võõrastega hakkan täitsa vabalt rääkima.....aga ega ma ei räägi neile siis kohe oma elu probleemidest
See sõltub täiesti mu tujust, energia tasemest. Võib olla äärmusest äärmusesse, et kõnnin mööda seina ääri, et ei peaks kellelegi otsa vaatama, teine päev naeratan võhivõõrastele.
Ega eriti vedu ei võta kui keegi linnapeal lambist tutvuma tuleb .. kui ta just eriti kena ja sümpaatne pole ja ma parajalt joogine kahh .. aga
selliseid on suht vähe, kes tõesti kohe meeldiksid .. mingid idjoodid alati hakkavad kõnetama ..
Oleneb täitsa tujust, kas kõnnin lihtsalt minema või annan sarkastiliselt teada, et pole huvitatud .. paljud ei anna siis kah alla vaid kõmbivad veel
järgigi krt .. see ajab veel eriti närvi ..
kunagi siis sugulaspoisid lõuna-eestist sain kätte ja pidriie seljas oli. siis mingid paar sõpra neil ka veel peale võtsime ja nati õlletasime ka
autos enne kui setujaanitulele läksime. rääkisin kes ma ja nad tegid sama. sõites märkasime tulekahju. läksime ligi ja abistasime üksteist. käisime
nimelt põlevas majas sees vaatamas et kedagi seal ei oleks. loomulikult valisime ohutuma koha kust siseneda(maja osa mis ei põlend). ajasime traktorid
tulest eemale. ja pärast kui päästjad tulid siis jõime õlut edasi ja jälgisime kumavaid leeke.
ühe õhtuga tegime veel igast trikke ja nüüd head tuttavad oleme.
(Y)
fin.
tänava tutuvusi ei sõlmi, ja ei ole ka minuga tuldud sõlmima.
no ööklubides on tuldud ikka tutvusi sõlmima, noh nagu ikka väike tants ja paar sõna juttu, tere-tuttavaid olen saanud , kellega järgmine kord
ööklubis kokku saades jälle hea mõned sõnad juttu ajada 
Ise ei ole eriti aktiivne uute tutvuste otsija, tegelikult olen ka sopradega suheldes see passiivne pool. Aga samas, kui kellelgi on moni ponev ettepanek, siis lahen pikalt motlemata kaasa, voorastega suhtlen vabalt, senikaua kui nad hindavad minu privaatsust ega proovi tungida minu mottemaailma.
Kuna ma eriti ringi ei liigu siis on need tutvused ka visad tulema. Need kes minuga rääkima tulevad, nendega suhtlen, ise eriti vestlust ei alusta.
Seda peaks vist muutma.
Niipalju kui töökohas uued inimesed tööle tulevad on ka uusi tutvusi, rohkem pole kahjuks.

väga aldis
Suhtlen vabalt aga pikemate tutvuste tekkimine jääb piisavalt kvaliteetse "materjali" puudumise taha. Ise pole üheöölistest "suhetest" eriti huvitatud ja kui ikka "keemiat" ei teki, siis ei tule ju midagi pikemat välja.
kui ikka mõlemad on väga huvitatud siis saab asja.aga kui üks ajab tösist juttu ja teine pool sokib siis ei tyle asjast midagi välja
Ütleksin, et suht aldis. Olen juba kord selline antropoloogiahuviline. Kuna näen küllalt "hirmutav" välja, siis eriti külge ei kleebita
tänaval. Aga muidu "suhtlen täitsa vabalt"
Ja laias skaalas. Alates omaaegsest ENSV TA presidendist Gustav Naanist ja lõpetades Laksi
Matiga.
Ma kohe külm kui kivi, nokin varbaga maad ja ei mitte mõhkugi tule kuskilt. Kohe kardan suhteid 
Need ajad on möödas,kus sai ise mindud kellegi juurde tuvustlooma.
Aga kui keegi minu juurde tuleb,ära ma kedagi ei lükka,kui see pole just lauaviinast ja suitsuhaisust läbi imbunud noormees reede õhtul tänaval.
mulle on öeldud, et olen hea suhtleja ja selleks olen end ju koolitanud, et oma töös seda kasutada,tänava tutvusest lähisuhet pole tekkinud - ju siis
pole soovinud,ühe öö suhetest ei tea ka midagi, aga häid tuttavaid on hulgim ja sõpru-sõbrannasid on piisavalt( liiga palju muutuks koormavaks) endale
peab ka aega jääma
üldiselt on esimese 5-10 min selge, kas edasi suhelda või mitte.
arvan et paljud kinnitavad seda enda kogemustest.
keegi ei viitsi lollide kildude loopijatele aega raisata.
ja kindlasti olete kohtunud inimestega, kellest on selge, et suhtlevad kätteõpitud käibefraasidega nagu ameerika seebitegelased
no sellised on out
mitte eriti
Tsitaat:
Algne postitaja: DigitalExposure
Kuna ma eriti ringi ei liigu siis on need tutvused ka visad tulema. Need kes minuga rääkima tulevad, nendega suhtlen, ise eriti vestlust ei alusta. Seda peaks vist muutma.
Niipalju kui töökohas uued inimesed tööle tulevad on ka uusi tutvusi, rohkem pole kahjuks.![]()
![]()
Ma peaks ytlema, et vaat et isegi liiga avatud olen
Kuigi jah, oleneb olukorrast ja inimesest ka 
Ise kõnetama ei kipu, aga vestlen tundmatutega vahel ikka - tänaval, bussis, pargis... Tavaliselt on need mehed või jehovistid või siis midagi
reklaamivad inimesed, kes juurde astuvad/istuvad.
Oma tulevase kaasaga (nüüdseks eksmehega) tutvusin ka õues, parasjagu jalutasin koeraga...
Kus sa ikka tutvud, kui baarides/klubides ei käi, muud ei jäägi üle, kui tänaval kedagi kohata.
olen ettevaatlik, kuigi juttu võin ajada küll
omadele oma, võõrastele veel võõram. kuidas ühest teine saab ma küll ei tea.
Võõrastega kontakti loomine ja suhtlemine käib minu töökohustuste hulka ja seepärast eraelus enam uusi tutvusi looma ei kipu.Pigem hoian neid, mis juba olemas.
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Kas lood kergelt võõrastega kontakte? Kui tihti vestled tundmatutega?
ei tea mida öelda... kindlast otsin väheste omasugustega kontakti kuid tänaval või kinos ja kus iganes ma suuresti eiran neid suhtlejaid, kuna tavaliselt olen arvamusel, et see nendega suhtlemine võib rohkem kahjulikuks osutuda... samas teiselt küljelt mis on mull kaotada....
Oleneb inimesest, et kas ta tahab kõneleda. Muidu sellega probleeme ei kaasne. Igati huvitav on uhelda erinevate inimestega.
oleneb ...kui mulle möni söbranna oma söpra/SÖPRU tutvustab siis tähendab mulle palju esmamulje ma näen ju neid ..reaalselt.Ineternetis on loomulikult
mugavam ja julgem suhelda..ega eriliselt ei hooli ju mida keegi sinust arvab jne..suudad avameelsem olla..lihtsam on südant vöhivöörale
puistada..suhelda mulle meeldib vöörastega..uued tutvused on alati teretulnud ja pahatihti ka huvitavate inimestega..mis on suur pluss..kokku hiljem
kellegagi saada..hm..ei oska öeldagi pole eriline kohtingu inimene..pole aega ja vahel on aksulikum see asi interneti tasandile jätagi...
Olen. 
Ma ei jää kunagi hätta, kui vaja kõnetan ise võõrast. Kui ma veel vaba ja vallatu olin, siis peole minnes valisin ise omale nn. peika välja
Kunagi ühel peol, kui õhtu tundus väga nukker olevat, sest ma polnud veel tantsida saanud-panin jala ette möödaminevale kutile ja ta koperdas, mu
esimene mõte oli, et nüüd saan küll vastu tatti* aga sain tõesliselt hüper super hea tantsupartneri !
Aga see oli ka ainus kord kui kõnetamise
asemel kasutasin vägivalda

Üldiselt loon kontakte võõraste inimestega üsna kergelt ning lühivestlusi võõrastega tuleb ette sageli. Ise ma kellegagi lambist lobisema ei kipu, aga
millegipärast pöördutakse minu poole
Ennast liiga kiiresti ei ava, aga olen hea kuulaja. Üsna mitemeid kordi on tulnud ette olukordi, kus võõras
inimene lihtsalt tuleb ja räägib mulle ära kogu oma eluloo....
Kuidas kunagi.
Üldiselt tunnen end kinnise inimesena, aga kui vahel vaatan, kuidas plära jookseb, siis tunnen et mine tea..
Vahest ehk liiga ülevoolav tüüp ikkagi.
kuidas kunagi - on inimesi, kellega olen aldis tutvuma, huvitavad inimesed, ja siis on ka selliseid, kellega üldse ei tahaks rääkida 
Suhtlen ja tutvun vabalt, nii vanemate kui ka noorematega leian ühise keele, muidugi on naisoo esindajatega sujub paremini, huvitav miks
Nädalas nii umbes 2-3 uut tuttavat...paljudest saavad ka hiljem sõbrad.
Meeldib nö võõrastega vestelda..huvitav..igal inimesel omad mõtted, arvamused ja ellusuhtumine.
Kuigi jah arvan, et peaksin veidi julgemini juttu alustama..mõnikord jään ikka teiselt algust ootama....
aga kui on minu jaoks ebameeldiv inimene..siis eriti suhelda ei taha...
Tsitaat:
Algne postitaja: prints33
Suhtlen ja tutvun vabalt, nii vanemate kui ka noorematega leian ühise keele, muidugi on naisoo esindajatega sujub paremini, huvitav miks![]()
tööga seoses pean palju sebima ja suhtlema. sellest hakkab tasapisi mürgitus tekkima, kui päeva peale tuleb ~ 30 erinevat telefonikõnet (a 5 minutit) ja ~ 10 kohtumist. eriti sapiseks muudab inimeste pinnapealsus ja ükskõiksus. kui seda on juba kaugelt näha, siis lähemale tavaliselt endale ei lasegi. jääb nende jaoks aega rohkem, kes seda tõeliselt väärt on!
Tsitaat:
Algne postitaja: kuutõbine
Tsitaat:
Algne postitaja: prints33
Suhtlen ja tutvun vabalt, nii vanemate kui ka noorematega leian ühise keele, muidugi on naisoo esindajatega sujub paremini, huvitav miks![]()
eks vist ongi nii, et vastassooga läheb jutt ladusamalt?....vähemalt siis kui tegemist võõraga..
loon uusi tutvusi suht agaralt, aga ei looda, et midagi maeiteamida sealt välja kooruks..lihtsalt tore on omada tuttavaid igas eestinurgas, et oleks
kellele helistada kui on soov kasvõi lihtsalt välja sööma minna, ilma igasugu tagamõteteta...kahjuks olen vist liiga EGO olemisega, kuna ei julgeta
nii naljalt tulla juttu ajama....samas who cares..mina ei sure ilma uute tutvuste soetamisteta ja eks see ole igaühe valik kui palju ja keda...ootusi
ei tohiks liialt üles kruttida...
Tsitaat:
Algne postitaja: kuutõbine
Nädalas nii umbes 2-3 uut tuttavat...paljudest saavad ka hiljem sõbrad.
Ise võõraid eriti ei kõneta. Teen seda vaid siis kui vaja on. Kui mind kõnetatakse, suhtlen vabalt - võõrastega kaasa ei lähe ja sõpru nendest ei saa
- tegelt isegi tuttavaid mitte
Aga kui kord üle müüri on tuldud siis mölapidamatus on raske haigus
tuttavaid on omajagu
pikk elu elatud, siis teisiti ei saagi
aga niisama lambist ma juurde ei astu ja tutvust ei arenda
seltskonnas saan hakkama, võiks ka rohkem suu kinni hoida
olen päris aldis uute tutvumiste loomisel
....ilmselt suurest laiskusest suht aldis isklike uute suhete loomisel,kuna töökoht selline,et suhtlemise eest makstakse palka ja raha peale olen
(kaa) maias
Hmm....ise tänaval või kus iganes võõraga juttu rääkima minna,....vaevalt.....no ei julge....arg isik.
Ja no telefoniga suhtlemist kardan nagu tuld....kuhugi helistamine võtab enamasti mitu tundi aega....mõtled mitu korda läbi mida vaja küsida jne. Ja
ega väga agar telefoni vastama ka pole.....ei tea miks aga jah suhtlemine suht raske.
Muidugi sõprade seltsis on teine asi...vahest läheb isegi liiga "mölaks".
Kui sõprus ringkonnas kellelgi sõber kaasas siis alguses saab suht vaikne oldud aga kui teema millest räägitakse tundub huvitav ja millel kaasa oskan
rääkida siis ikka ütlen sõna sekka.
Kui keegi peaks tänaval kõnetama? Hmm...no oleneb...kui tundub tore inimene olevat ja teema ka sobib siis miks mitte kaasa rääkida 
Suhelda ei pelga ja pealiskaudne tutvusring on küllalt lai.
Samas tutvusi, mis arenevad lähema sõprusringkonna tasemeni , millega kaasneb tihedam ja vahetum läbikäimine, tuleb ikka üsna vähe ette.
Kui on näiteks tööalane vajadus, siis peab suhtlema ka ebameeldivate inimestega. Lihtsalt tutvuse mõttes ei leia, ega tahagi leida ühist keelt
teistega.
Nagu vanapaks ütles: Olen iseendale piisavalt huvitav kaaslane
ise eriline uute tutvuste isesobitaja ei ole...vist julgust v enesekindlust nats puudu, samas kui sümpaatne inimene ise tutvust sobitama tuleb, siis see mulle sobib...juhul kui inimene igati normaalne loomulikult!
Kui vähegi võimalik, siis ma võõraid inimesi ei kõneta. Miks peakski. Inimesele ei ole ju näkku kirjutatud, et ta mingi suvalisega vestlust tahaks arendada. Samuti tunnen ennast ebamugavalt, kui mõni võõras on minu poole pöördunud ja siis, nagu vana tuttavaga, lobisema jäänudki.
Tsitaat:
Algne postitaja: sossuke
Tsitaat:
Algne postitaja: kuutõbine
Nädalas nii umbes 2-3 uut tuttavat...paljudest saavad ka hiljem sõbrad.
ehh, pole just eriline matemaatik, aga progresseeruvas joones ajaks hirmu nahka küll...![]()
Ei karda inimesi,suhtlen täitsa vabalt.
Võõrastega ise vestlust ei alusta...kui minuga hakatakse rääkima,siis oleneb inimesest,kas hakkan temaga rääkima või eemaldun tast viisakalt.
Vanasti sain isegi võhivõõraga tänaval kenasti jutule ja mõni on sellistviisi tutvumise kaudu sõber tänapäevani
Kuid tegelt see oleneb ikka inimesest endast, milline ta kaugelt vaadates tundub
, kas kutsub jutulõnga avama või mitte,kas on huvitav inimene või
mitte....
Ja selle kaugelt vaatamise all ma ei mõelnud just välimust, pigem hoiakut, kuidas inimene käitub...
Spetsiaalselt tänaval tutvusi ei otsi. Meeldivate võõraste inimestega suhtlemise vastu pole küll midagi.
Ma isegi ei saa aru, kuidas on võimalik tänavalt tutvusi hankida, kui mingi hädavajalik asi või äpardus just kokku ei vii.
Arvan, et tegelikult võiksid kõik inimesed omavahel läbi saada, kasvõi natuke, sest midagi leiab alati, mida rääkida, kõik ühes inimeses ei peagi
meeldima. Mina ise keskendun sellele osale, mis mulle meeldib ja kuna endale ei meeldi, kui mind proovitakse muutma hakata, siis teisi ka ei muuda.
Paraku ei oska ma ise esimesena võõrastega juttu alustada, sest ma ei tea neid ja eelarvamusi mul ka pole, aga kui teised hakkavad rääkima, siis
ühinen teemaga meelsasti 

Tänaval meestega küll proovin jutu ruttu ära lõpetada, ma olen vist kiviajast aga oma vanamees mainis kunagi et dzentelmenil daami tänaval tülitada ei
ole sobilik.
Eriti mark on kui keegi sätib end kohvikus sulle kõrvallauda istuma ja siis kõnetab, eriti kui purjus ka veel..
Suhtlen vaid hädavajadusel, muidu mitte, ei oma tutvusi. Ju ei oska inimestega kaasa rääkida, et kus ja mis juhtus ja kuidas, ei käi väljas, mõttetu nagu. Minu viga, vist. Kogu lugu.
Kinnine inimene, ise kontakte ei loo ja minuga keegi eriti vestlema ei tule, kui ta just väga purjus ei ole, aga purjus inimesi ma jällegi ei talu, nii et surnud ring.
Eestlased ei tulegi teistega rääkima, kui nad just väga purjus ei ole 

mis jutt see nüüd, et eestlased kaine mõistusega teiste inimestega rääkima ei lähe? Pole küll napsusena ise kedagi tundmatut torkima läinud, ikka
kaine peaga
minu messerisse ronides, ei ole minuga veel võimalik tuttavaks saada ja mulle mingeid ettepanekuid teha mida ma meelsasti ka vastu võtaks, oo ei need
kes valesti põõrduvad võivad eluksajaks selle unustada, aga kelle messerisse ma ise olen tungind on arvatavasti väärt inimesed ja skin võtab neid kui
omasuguseid aga loogiss on ka see ei selliseks ei saada vaid sünnitakse
amet sunnib voorastega vabalt suhtlema. monedest nendest on ka ajapikku head tuttavad saanud. sopruseni jouavad vahesed.
oleneb hetketujust.
aga muidu küllaltki aldis.
Üldiselt ei ole
Aga viimasel ajal olen täheldanud sellist trendi, et pubis või pargis üritatakse võõraga suhelda ja see ajab lausa närvi
...
suitsuküsijatest ma ei kõnelegi
Samas muidugi naisterahva puhul oleneb olukorrast
täispeaga on kõik tutvused väga tere tulnud
kaine peaga eriti ei kisu!
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Kas lood kergelt võõrastega kontakte? Kui tihti vestled tundmatutega? Kas Sinu jaox on kerge kõnetada võõrast inimest? Kui keegi üritab Sinuga tutvust teha, kas lähed sellega kaasa või pigem ei tee väljagi? Olgu siis tänaval, kohvikus, kinos, teatris või kus iganes...
Raatsite ehk mõned põnevamad seigad kirja pannaKas sellistest juhuslikest kontaktidest võib ka midagi enamat välja areneda?
Midagi pole siin elus juhuslikku, kõik on korraldatud juhusuhtekorralduskomitee poolt 
jh. Me Jenniga nt ei räägi, mida teeme

Uus tutvus....see tähendab kontaktide vahetamist ja ka edasist suhtlemist? Või tähendab võõra kõnetamist? Samas, kui võõras on pöördunud, ega ma pole kiirustades minema köhminud, ikka vahetad paar sõna, kas igast lause vahetamisest tutvus algust saab...see on ise asi.
ma ei ole aldis tutvuja, krt aga telefon hooajal heliseb küll pidevalt, tahavad rääkida
oo aga üks asi ajab küll närvi, keegi helistas jälle
´´kas ma võin teile midagi pakkuda´´
ma siis vastu, et ära sa hakka mulle midagi pähe määrima
tema, et ei pähe ei määri, aga pakun aluspesu, meeste oma ja ¹veitsist kah
ma ei laskunud pikemasse vestlusesse ja saatsin ta kuu peale
ma kannan naiste pesu
veel
Väga aldis olen. Tutvun päevas keskmiselt viie inimesega ja mu mobla telefoniraamat on lõhkemas
Siit siis ka selgitus, miks su palatid täis on ... ja võimalik tõesti et sa polegi alati kossune. Keskkond ise soodustab seda.
Pikka iga Mahlale!
Suhtlen suhtes olevatega ja suhteliselt olematu suhtemaailmaga inimestega. Äärmusest Ärmuseni, vahel ka keskel.