
Kas see on otstarbekas?
Kuidas see võib mõjuda mehele või naisele?
Ma maõtlen ilma eriliste suheta elu lõpuni elamine....?
Kas on kellelgi seisukohti?
Ilmselt sõltub inimtüübist. Kui keegi on väga enesekeskne, siis tal muid valikuid polegi. Vatasel juhul kogub ainult negatiivseid emotsioone, pidevad
konfliktid. Aga see on erandlik nähtus. Üldjuhul on inimesel suhtlemisvajadus, pidev üksiolek mõjub halvasti. Tal jääb midagi realiseerimata, mingi
rahuldamatuse tunne hakkab psüühikat mõjutama.
Halvasti mõjub ka vastandlik olukord, kui polegi võimalik üksi olla. Uuringud on näidanud, et eriti halvasti mõjub see lapse- ja noorukieas, kui
isiksus alles hakkab välja kujunema. Pidevalt on ollakse mingis rühmas, kodus vanematega, lasteaias, koolis, vabal ajal mingis kambas, hiljem tööl.
Polegi võimalust oma mõtteid arendada, pidev arvamusliidri surve. Arvatakse, et laps peaks iga päev olema üksi vähemalt 1-2 tundi. Sel ajal tema
mõtted selginevad ja isiksus on vaba liidri survest. Tekib vaba tee isikliku mina arenemisel.
Täiskasvanutel ju sama probleem. Kes poleks seda tundnud, et tahaks natukene aegagi üksi olla.
üksikuks elulõpuni jääda
veidike hirmu tekkitav
loomulikult on vahest mõnus üksi omi mõtteid mõlgutada eriti ,siis kui oled suhtlemisalal tööl
/me
pole vist iial üksindust tundnud ja ei taha ka seda
Mina olen tegelikult väga seltskondlik inimene aga vahel tahaks küll kuhugi kaugele üksi ära minna. Ja siis olen väga kinnine....praegu on selline
periood. Teile võin ma siin kribada aga tihtipeale on telefon terved päevad väljas. Külas ei käi ja kedagi külla ei kutsu kah....
Aga tunnen nüüd, et vaikselt tahaks nagu jälle pidudele minna...laevaga tahaks küll juba meeletult sõitma minna. Aga kahjuks on nad praegu nii
täis...ja sõbrantsidel ei ole nii palju raha kah.....
No nüüd läks jutt teisele teemale juba..
Mitme sõnaga...oleneb tujudest, et kas ma olen seltskondlik või väga kinnine.
Pole iial nii üksik olnud kui eile ja täna olen.
tahad sa sellest rääkida?kuid soovitus,mine välja jalutama mõlguta mix sa seda tunned.äkki sa siiski liigapalju haletsed end aga kui mitte siis leia
sõber kellega rääkida
Üksi olla mõnda aega võib,aga päris üksikuks jääda küll ei taha.Eks enese avastamise aeg kulub kõigile ära ja eriti hea on seda teha siis,kui oled üksi.
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Kas see on otstarbekas?
Kuidas see võib mõjuda mehele või naisele?
Ma maõtlen ilma eriliste suhteta elu lõpuni elamine....?
Ega see vist kellelegi hästi mõju, et päris üksikuks jääda. Eriti mida vanemaks jääd seda seda rohkem vajad enda kõrvale teist inimest, vajad hellust
ja hoolimist. See, et inimene väidab, et seda kõike ei vaja...on teiste ja eelkõige enese petmine.
Ei kujutagi ette, et oleksin vanast pärast üksi...lapsed juba laiali ja siis konutan üksi ja meenutan noorusaegu...pole just eriti lõbus vist.
Kahekesi koos ikka hubasem ja mõnusam...üksinda kipub masendavaks...
Tunnen üht veidi üle keskea prouat kes mitte mingil tingimusel ei laseks ühtegi meest oma juurde elama. Ega läheks ka ise kellegi teise juurde. Tema
arust on mehed ühed väga räpased olevused. Ja ta on oma eluga rahul.
Issanda loomaaed on suur
Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid ellusuhtumisi.
Mina ise küll üksindust ei talu. Jah aegajalt omaette olla, seda on vaja. Kuid päris üksi... ei, ei tahaks.
Pakun välja, et 50%-i inimestest yksi elades kibestub ikka kohutavalt, eriti on seda märgata nende suhtumises teistesse. teine 50%-i jääb päris
normaalseks, ka endal au paari sellist tunda, aga siiski, yksi nagu nad on ikka näiteks lastega suhtelimisel näha, et noo hoia parem eemale. mis teha,
see on nende valik ja otsus, mis teha
Mina olen arvatavasti üks sellistest, kes üksi olles on vähe ära keeranud ... ok-ok ... väga palju ära keeranud
Aga ma näiteks ei suuda kogu aeg
seltskondlik olla ... tuleb lihtsalt suur vajadus olla oma nurgas ja mõtelda ... lihtsalt üksi olla ja ütleme, et ennast taastada.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Mina olen arvatavasti üks sellistest, kes üksi olles on vähe ära keeranud ... ok-ok ... väga palju ära keeranudAga ma näiteks ei suuda kogu aeg seltskondlik olla ... tuleb lihtsalt suur vajadus olla oma nurgas ja mõtelda ... lihtsalt üksi olla ja ütleme, et ennast taastada.
![]()
/me isiklikult ei kavatse end teadlikult siduda.. ei usu et üksiolemine ülimasendavalt mõjub. Vähemalt siiani mitte. On olnud muidugi igasuguseid
hetki,... aga see loomulik ju 
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
[ Mida vanemaks inimesed saavad, seda vähem nad suhtlevad ka teiste inimestega... ja pensionipõlves on üksildased inimesed tihtipeale ühiskonnast juba päris eemaldunud,
--------------------
Ja usun, et eks igaüks vajab kedagi, keda toetada ja kes teda toetaks, inimest, kellega saaks rääkida oma mõtetest ja muredest... üksikuna selline inimene paraku puudub, ja see teeb elu palju palju raskemaks.
täpselt ühepalju 50-aastasi mehi ja 70-aastasi naisi
Poisse sünnib
rohkem kui tüdrukuid, kuid 20-ndaks eluaastaks nende arv võrdsustub, edaspidi on juba mehi vähem kui naisi. See tähendab, et mehed surevad nooremalt
- järelikult on üksikuid naisi märgatavalt rohkem kui üksikuid mehi. Nii ongi paljud naised üksindusele määratud - oma tahtest sõltumatult. Ja ilmselt
sellepärast on ka naised-tüdrukud muutunud märksa agressiivsemaks kaaslase otsinguil
Või eksin ma?
Üldiselt veel: meeste seas on äärmuslikke isendeid hulganisti rohkem kui naiste seas. Nimelt meeste hulgas leidub nii idioote kui geeniuseid oluliselt
enam kui naiste seas. Naised on stabiilsemad ehk enamik mahuvad nõ. keskpärasuse fooni.
Kuigi mehed taluvad alkot jm. mürke paremini ilma sõltuvust tekitamata (üldistus) paremini kui naised, on naise organism iseenesest suhteliselt
tugevam ja vastupidavam. See on tingitud osaliselt ka sellest, et naine on elu edasiandja, tema organism peab olema suuteline nii last ülesse ehitama
oma keha arvelt kui ka iseennast säilitama. Meeste puhul on asi lihtsam: näiteks kristlaste invasioonil Saaremaal tapeti üksaeg pea kõik mehed ära, ka
poisslapsed. Vaid käputäis pääses. Samas üks mees võib lühikese ajaga hulga naisi käimapeale saada ning tema kõige tähtsam roll ongi juba täidetud.
Mis puutub kaaslase otsingutesse, siis kipub see olema üks paras lihaturg, vaid vanuse kogunedes minnakse leplikumaks, sest eks ka elukogemused ja
valikuvõimalused suunavad.
Muuseas, kas keegi on uurinud statistikat ja üldse infot, kuidas halvatud jt. sellised inimesed elavad? On ka üksjagu noori nende hulgas.
Üksindus - see on see kui tunned end üksi, eks. Tegelikult on see tunne selline kurb olek. Igatsus millegi järgi, mida ei oska täpselt kirjeldada.
Loomulikult olen ma ka seda tundnud. See oli siis kui ma veel vanemate juures elasin. Siis oli seda tunnet mul ikke pidevalt. Hetkel olen ma küll
päris tükk aega oma armsamaga juba koos ja seda tunnet ei ole eriti. Vahel ainult siis kui teda kodus pole.
Aga ma usun, et üskindusega harjub. Ja siis pole see enam üksindus, vaid elustiil. Ja sel juhul ehk teisega koos elama asumine tekitaks mingi erilise
tunde.
Ei tea kas päris üksi kogu elu elada on "otstarbekas"... nii võib ära keerata tõesti...
Kuid aeg-ajalt üksi olla ja maailma kärast vabaneda on
kasulik.
Ei...pidevalt üksinduses elada ma küll ei sooviks. See ju masendav oleks
Aeg ajalt tahaks küll mõnda aega täiesti üksi olla...aga pikalt ma seda välja ei kannata.
Muidugi kui suhe puruneb, siis küll võtab aega, kuni jälle leian kellegi keda usaldada, aga nii, et terve elu üksi oleksin...ei...seda ma ei soovi.
Aga kes teab...kui praegune suhe peaks purunema...läheks ilmselt üksi edasi.
Õnneks päris üksikuks ja erakuks ma jääda ei saagi. Mul ju toredad ja armsad lapsed
üksiolek inimese tigedaks muudab,,,teistega ei taha enam arvestada,ainult enesele mõtleb,,,,teine varjant
n pikka aega üksi ja kui kellegagi jutlema
hakkab,ei tule enam lõppu,,,,tüütavalt jutukaks muutub,,,,,jne.Ise küll üksik ei tahaks olla,olgu siis koer või kass sõbraks,,,,,
Tsitaat:
Algne postitaja: ivi
...olgu siis koer või kass sõbraks,,,,,![]()
pikemaaegne üksindus on tegelt jube asi.. ja ei käi inimese loomusega ka kokku, sest teadupärast on inimene ühiskondlik olend ja ühiskond pole
kaugeltki selline asi mis üksindust eeldaks.. muidugi tuleb mõnikord selline lühem üksioleku aeg kasuks.. aga elu lõpuni? -no way!!!
Olen täitsa nõus. Mõni võib inimeste seas ka üksindust tunda.
Tsitaat:
Algne postitaja: ipsu
Olen täitsa nõus. Mõni võib inimeste seas ka üksindust tunda.
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
Tsitaat:
Algne postitaja: ipsu
Olen täitsa nõus. Mõni võib inimeste seas ka üksindust tunda.
olen ka sellisest asjast kuulnud ja tegelt ei taha ma sellises seisus olla![]()
Tere ja kaunist päeva kõigile.
Üksindus....
Üksindusel on mitmeid liike. On vabatahtlikult valitud üksindus ja pealesunnitud üksindus. Esimese me valime endile reeglina ise ja seejuures naudime
seda. Tean kui hea on vahel minna üksinda mööda metsateed ja kuulata vaid looduse hingamist...lihtsalt olla oma mõtetega. Me naudime seda.
Pealesunnitud üksindus kipub aga vaevama. See piinab ja tekitab igatsust. Seda tunned ka keset suurimat rahvahulka. Ja sellest vabaneda on väga raske.
Tean seda..sest oli aeg kui suutsin meenutada vaid kedagi keda enam ei olnud....märkamata kõike muud ilusat oma ümber...
Tsitaat:
Algne postitaja: ipsu
Olen täitsa nõus. Mõni võib inimeste seas ka üksindust tunda.
Üksindust naudin ainult, siis kui olen omal soovil üxi... aga olen kindel, et mina pole see, kes terve elu üxi rändax... kuigi olen end iseseisvax ja
sõltumatux üles töötanud, paistan küll tugev, aga sisemas on siiski soov leida keegi, kes hoolib minust & kellele hellust jagada ning lasta ka oma
haavatavamal poolel välja paista...
Kõige kurvemad ongi need momendid, kui näed mis moodi peredega väljas söömas käiakse... kaaslasega ümbert kinni tänaval jalutatakse, kallistatakse,
suudeldakse... jms
Kogu hingest armastada ja seetõttu haiget saada, on igatahes parem kui üldse mitte armastada... arvan, et üxindus hakkab mingi hetk ikka piinama ja
kibestunux teeb...
Üksindus .. Taevale tänu, et ma seda ei ole. St. ei ole elus üksi. Minu jaoks on ka paar üksioleku päeva tapvad. Ma ei pruugi suhelda, aga mul on vaja
tunnet, et kusagil on keegi. Ja ma saan inimeste seltsi kohe, kui tunnen vajadust. Ma olengi suurema osa oma lapsepõlvest ja neiueast veetnud veetnud
üksildase statistina saalinurgas. Võib-olla ongi see hulga seas üksiolek tekitanud omamoodi paanilise hirmu, mis sunnib seltsis olema. Seltsi otsima.
Nii ei kujutagi ma igavest üksiolekut ette. Kui ühel päeval peaks üksi jääma, oleks see vist väga valus löök. Ja jääb üle loota, et seda ei juhtu ning
kui peakski, siis lapsed hoiavad pealpool vett.
appi ma kujutan ette et üxikdus on üx koledamaid asju ... uhh...
Just, on kaks iseasja - üksindus ja üksiolek. Ma ei kujuta ette midagi jubedamat kui üksindus, kui sul lihtsalt polegi kedagi, kellega suhelda kui tahaksid -ei koosolemist, kohtumisi, kirju ega telefonikõnesid ja liigud võõraste hulgas kui vari ilma lähedasteta. Ma ei kujuta, mis ma peaksin olema teinud, et niiviisi karistatud saada. Üksiolek on suht teine. Vahel kui ühiskondlik surve kasvab üle pea või tahaks enda sees mõni asi selgeks mõelda, siis ma põgenen üksolemisse. Aga see on korraks vaid, teed paar sammu ja oled jälle üldise melu sees.
Minu üksindus lihtsalt tapaks
Õnneks on mul lapsed ja mees ja mehe poolsed sugulased ja tuttavad ning sõbrad. Kujutasin hetkeks ette, et mul seda kõike poleks...uhh...kananahk tuli
peale
Kui enamus ka lähevad, siis lapsed ikka jäävad lasteks. Ja nii nagu Lola ütles...nemad ehk aitavad siis veepeal püsida. Aga samas...kord saab ka neil
oma elu olema...mnjah....loodan et ma pole nii halb inimene olnud, et oleksin üksinduse ära teeninud...
Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
Pakun välja, et 50%-i inimestest yksi elades kibestub ikka kohutavalt, eriti on seda märgata nende suhtumises teistesse. teine 50%-i jääb päris normaalseks, ka endal au paari sellist tunda, aga siiski, yksi nagu nad on ikka näiteks lastega suhtelimisel näha, et noo hoia parem eemale. mis teha, see on nende valik ja otsus, mis teha![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Kas see on otstarbekas?
Kuidas see võib mõjuda mehele või naisele?
Ma maõtlen ilma eriliste suheta elu lõpuni elamine....?
Kas on kellelgi seisukohti?
Ükskõik kui vingelt head nägu ei tehta, päris üksikud inimesed ei ole reeglina üdini õnnelikud. Veidi jääb ikkagist puudu. Vähemalt minul on raske
seda uskuda.
Ja kui ongi, siis andku mulle andeks. Ma võtan oma mätta otsast ja minu jaoks on ajaliselt piiratud üksiolekudki rasked, suisa tapvana tunduvad.
Olen varem siia teemasse vastanud, vaatan, et kohe kolm aastat tagasi! Inimene ei ole yksi elamiseks loodud, maailma loodes loodi samuti Aadamale seltsiline, et inimene ei oleks yksi ja , et inimesi saaks olema palju!
üksi on ikka paha olla, kuid nagu maire aunaste ütles: parem olla üksi üksinda, kui kahekesi üksinda
Võin olla tundmatus kohas üksi või tundmatute in imeste keskel, kuid ometi mitte tunda end üksikuna, kuna mul on inimene, kes mulle pöialt hoiab - see
tunne on hindamatu.
Kui seda tunnet poleks, poleks miski enam endine, seega - ei tahaks seda kogeda...
Mõni võibolla suudab,mina mitte.Üldiselt vahest vaatan ja mõtlen et kõik üksikud on ikka imelikud. Ikka kummitab mõte mille kuradi pärast nad üksikud on.Masendav,peaaegu sama masendav kui sõdivad paarid.
Üksindus hakkab teatud eluperioodist inimesele muserdavalt mõjuma. Mitte kõigile, aga suuremale osale kindlasti. Kuid kuni teatud ajani on üksindus kui palsam hingele.
Iga inimene on erinev, osad on nagu loodud üksikuteks huntideks, osad ei suuda ennast sellisena ette kujutadagi. Aga minuarvates kuldreegel on selline, et parem üksi endaga kui sitas seltskonnas.
usun et mõjub hästi ---- kui seda ei praktiseerita väga pikka aega järjest.
Ja yldse on ylepaisutatud hirm yxinduse ees.
Ma arvan et seepärast paljud elavadki õnnetult kaua koos, et kardavad, et kui lahku minna, siis äkki enam ei leiagi kedagi ja jääbki yxi elu lõpuni.
Tsitaat:
Algne postitaja: ZyOn
........ Aga minuarvates kuldreegel on selline, et parem üksi endaga kui sitas seltskonnas.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
//...Mitme sõnaga...oleneb tujudest, et kas ma olen seltskondlik või väga kinnine.
Mulle meeldib väga üksi olla. Harva on see võimalik. Üksildane olla ei tahaks. Aga kui peaks juhtuma, et jään üksildaseks, siis tuleksin sellega toime.
Inimene peab ikka aeg-ajalt üksi olema,siis saab korralikult ja süvendatult mõtelda.Vaadake-enamus filosoofe ja kirjanikke on oma sügavamad ideed saanud ikka üksi olles.Mõni erand kindlasti on,kes ka seltskonnas saab mõelda süvamõtteid.Samas ,hea on üksi olla kui sa tead,et tegelikult on sul seljatagune olemas ja soovi korral saad alati kellegagi suhelda.Samas,äkki erakuna muutuvad oluliseks hoopis muud väärtused...
new york on teada tuntud naide sellest, kuidas hulga seas void ennast yksinda tunda.... ma ei ole mitte kuskil marganud sellist inimeste vajadust
leida lahedasi suhteid kui siin, olgu see siis koera naol voi internetisuhted.
masendav....
minu elu on siiani tais suhteid ja sopru ning need on kui ohk mida hingan... muidu ei saaks ellu jaada...
Üksindus on halb. Tean seda omast käest. Uskuge mind, te ei taha olla üksikud. Kuid pole midagi teha, kuna mul iseloom selline mitte seltsiv, arglik,
üleolev, enesekeskne ja kinnine. Kuid tean, et suhteid, sõpru ja tuttavaid on vaja, et elus üldse pinnal püsida ja midagi saavutada. Üksindus on kurb,
hakkad tundma rõõmu hoopis asjadest mida endale soetad, kuid asjad ei räägi vastu ja kaotad küllalt kiiresti huvi nende vastu, hakkad vaatama vanu,
juba mitmeid kordi nähtud filme jne., et oma aega vähekegi sisustada.
Kurb, mis muud.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Aga ma näiteks ei suuda kogu aeg seltskondlik olla ... tuleb lihtsalt suur vajadus olla oma nurgas ja mõtelda ... lihtsalt üksi olla ja ütleme, et ennast taastada.![]()
Kindlasti leidub neid,kellele meeldib olla üksik.Ma olen arvamusel,et see ei mõju hästi.Võib tekkida olukord,kus on mina ja maailm,samas tehes haiget
neile,kes hoolivad...
Kuigi vahel tahame me kõik olla üksi ja möelda omi mõtteid
Jap. Mulle muideks meeldibki üksi olla. Keegi ei sega kui kodus oled - Rahu ja Vaikus. Pole riide, tülisid. Oma vaba aja suudan ka ära sisustada kas
siis sõpradega või midagi tehes. Näiteks suusatamine.
Siis aga kui kõik teised on koos oma kallimatega ... vot siis on tõeliselt üksildane ja tühi tunne.
mulle jällegi meeldib olla üksi, see ei pruugi ühtida teie maailmavaatega.
Rezhiim on oluline.
Tööpäevadel tööl ja pikalt.
õhtuti kodus mediteerin ja kuulan ainult muusikat!
Enne und loon kujundit taas ja taas, teadagi kellest.
hommik pudruga, lõuna kerge ja juurvili ja nii nädala lõpuni.
Nädala lõpus mingi üritus: kas külla kellelegi, kas lastega välja, või sõpradega kuskile sauna või kellegiga...
Paljud küsivad et mida sa sööd, et nõnda lendad ja pakatad. Lihtsalt talitsen keelt, meelt ja keha ning vahest tuletan meelde ka loojat/jaid...
Ja mis peamine , selle aastase üksi- kogemuse ajal märkasin, et olen suutnud armuda mitu korda ja viimane kord lausa esimesest silmapilgust ja
tuliselt
Peab lihtsalt oskama ennast toitta üksindusest , et siis minna ja anda parimat ja helgemat tunnetes.
Telekat ma endale mitte mingil juhul ei osta.
pigem ostan muusika plaate juurde.
Mulle meeldib ka vahel üksi olla, aga ainult vahel ja pigem on see tingitud hetkelisest kodusest elust, kus vahest on lihtsalt hea emast puhata, aga
ei tahaks küll terveks eluks üksi jääda
Vajan suhteliselt palju seltsi ja tähelepanu ja hoolimist ja küll kunagi tuleb ka minu prints valgel
hobusel ( no võib ka niisama
) 
Üksindus pole karistus...üksindus on vahend... Ja hea vahend...
Tegelikult oleme me ju yxi nagunii- mu mõtted on ainult minu ja neis olen ma yxi...iseendaga...sinna ei tungi keegi- kui hea...
Mulle meeldib yxi olla, keegi ei räägi ja ei tylita- kas saab yldse midagi paremat olla, kui yxindus???
Vahel, kui mul viskab argipäev ja inimesed yle, võtan magamiskoti ja lähen yhe väikese metsajärve äärde...olen seal yxi, teen lõkke, vahin suvist
taevast ja naudin oma yxindust....Kui hea, et on veel selliseid kohti, kus aeg-ajalt yxi olla....
Üksinduse ja üksinduse vahel on vahe. Üksindust võib tunda ka ümbritsetuna paljudest inimestest ja samas saab olla füüsiliselt üksi, üksindust tundmata.Kui esimene variant liiga tihti hakkab korduma, siis pole haigused enam kaugel. Teist varianti on vahel kõigil meil vaja kogeda.
Kui olla liiga kaua üksindust tunda ja olla, siis see hakkab kurbust tekitama ja hakkad igatsema et keegi võiks olla minu kõrval. Kes kuulaks ära ja toetaks, kui seda vaja on.
Aeg-ajalt ma ei saa muidu, kui pean üksi olema.
/me arvab, et üksindus ja üksildus on üsna erinevad asjad...
Üksindus=üksiolek, kas omal vabal tahtel valituna või n.ö. saatuse sunnil (viimasel juhul ollakse siiski sellega rohkem või vähem leppinud)
sõpru-tuttavaid leidub, ka suhteid vastassooga, kuid siiski eelistatakse kooselule/abielule üksinda elamist-olemist.
Üksildus on aga seisund, mis ahistab ja millest pikapeale võib hirmus painaja saada...
/me on küll "üksik hunt", kuid mitte üksildane 
Tsitaat:
Algne postitaja:Ray
Kas see on otstarbekas?
Kuidas see võib mõjuda mehele või naisele?
Ma maõtlen ilma eriliste suheta elu lõpuni elamine....?
Kas on kellelgi seisukohti?
Tegelikult pole ju inimene loodud üksi olema. Igaüks vajab hoolimist, hellust ja tihti on mõnel nende tunnete andmisest isegi rohkem rõõmu, kui
saamisest. Olen vist ise ka selline... Iseasi on see, et vahel vajame me kõik privaatsust, omaetteolekut, rahu ja vaikust, see on hädavajalik. Tuleb
vaid elus leida selline kaaslane, kes on samasuguste mõtete ja vajadustega, kes mõistab elu samamoodi, kui sina ise.
Hirmutav oleks mul mõelda, et vanaduses... siis ikka juba ammu pensioniläve ületatuna.. ei oleks mul lapsi, lapselapsi, ei oleks muhedat taadikest
kõrval, et... oleks ihuüksi, ilma sõprade ja kaaslasteta, see oleks- üksindus.Ehk osadele see meeldiks, aga arvan ,et sensuaalsetele, tundlikele ja
elujaatavatele inimestele eriti mitte.
Tsitaat:
Algne postitaja: Spiritraver
/me arvab, et üksindus ja üksildus on üsna erinevad asjad...
Üksindus=üksiolek, kas omal vabal tahtel valituna või n.ö. saatuse sunnil (viimasel juhul ollakse siiski sellega rohkem või vähem leppinud) sõpru-tuttavaid leidub, ka suhteid vastassooga, kuid siiski eelistatakse kooselule/abielule üksinda elamist-olemist.
Üksildus on aga seisund, mis ahistab ja millest pikapeale võib hirmus painaja saada...![]()
/me on küll "üksik hunt", kuid mitte üksildane![]()
Siia maailma sündinutest ei ole vist keegi mõeldud elama üksinduses. See mis pärast sündimist toimuma hakkab on inimese enda vaba tahe.
Või on siiski kõik siin ilmas seotud saatusega?
Seda ilmselt ei tea keegi ega saagi teada.
Kui ikka ei leia õiget kaaslast kas siis oma kõrgete kriteeriumide tõttu või millegi muu pärast ei ole midagi teha. Tuleb leppida olukorraga ja
kohaneda uute situatsioonidega.
Aga ma olen veendunud, et vähegi normaalne, eluterve inimene ei jää üksikuks.
Üksindus tekitab kurbust...
Kõik me tahame, et meist hoolitakse, et oleks keegi, kes sind ootab, kes rõõmustab ja nutab sinuga...
Hea on, kui sul on keegi, kellega võib vaikust kuulata, tundmata end seda tehes ebamugavalt.
inimene on loodud paarissuhteks ja kooseluks, mida vanemaks saadakse seda rohkem hakatakse üksteist hoidma ja kasvatakse kokku, küünarnuki tunnet
vajab ju igaüks.

Ma olen ennast mitu aastat vahelduvalt üksildasena tundnud. Mitte sellest, et mul ei oleks ühtegi sõpra ega perekonda vaid hingeliselt - tahaks end
tunda, et mind vajatakse, minuga tahetakse suhelda, olla. Tahaks, et keegi vahel helistaks niisama ja küsiks kuidas mul läheb. Mul on paar väga head
sõpra, aga nemad on sõbrad nendel on ka oma elu ja kaaslased.
Paar aastat tagasi elasin üksinda ühes suvilas/majas. Tol hetkel oli see uue elu etapi algus võõras linnas. Algul ei olnud vigagi, sai teha mis
tahtsid. Igapäevane puude ja vee vedamine, muru niitmine, koristamine sisustas aja. Hiljem aga muutusid õhtud järjest üksildasemaks. Kuna maja asus
kesklinnast ka suht kaugel siis niisama külaliste kutsumine oli väga vaevarikas ülesanne. Õhtud linnas sai väga pikaks venitatud, et vältida koju
minekut. Ütleme nii, et ma langesin poole aastaga väga suurde masendusse. see sõi täiega hinge.
Hetkel istun ka tööjuures netis (kell on kuskil 2300), et mitte koju minna.
Jõudu kõigile 
vahel on vaja üksi olla
oma mõtete ja iseendaga
mõelda ja olla
aga siis ka aitab
see on tugev inimene, kes ütleb, et ta ei tahagi kedagi enda kõrvale, tal niisama hea
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Kas see on otstarbekas?
Tsitaat:
Kuidas see võib mõjuda mehele või naisele?
Tsitaat:
Ma maõtlen ilma eriliste suheta elu lõpuni elamine....?
)? Või üldse suhteid? -- Mul pole aastaid olnud kedagi, kes mõistaks minus asju, mida
ma pean oluliseks, et inimene, keda võiksin nimetada nö. hingesugulaseks, (parimaks) sõbraks, mõistaks. Armastus... läks ammu ja pole enam tagasi
tulnud... Nii mõnegi silmis olen lausa erak olnud. Olen tundnud sellisest hingesugulas-inimesest aeg-ajalt puudust, kuid samas -- ma ei või ega taha
sõltuda kunagi kellestki nii palju, et ma ei saaks ilma selle inimeseta. Sest inimesed... nemad tulevad ja lähevad... ilusaid hetki nendega koos tasub
aga hinnata. mõistan trolli teksti ja olukorda täielikult! samas kaifin seda olukorda rohkem kui igapäevast sõprade-tuttavate poolt pähe astumist. suhete hoidmine võtab jõudu ja üksindus samamoodi. maksimalistina nõuan mõlemast parimat.
Tsitaat:
Algne postitaja: anemia
...ma ei või ega taha sõltuda kunagi kellestki nii palju, et ma ei saaks ilma selle inimeseta. Sest inimesed... nemad tulevad ja lähevad... ilusaid hetki nendega koos tasub aga hinnata. ... Iialgi ei taha ma otsida (tekitada?) suhet lihtsalt selle pärast, et oleks keegi, teistel on vms. Ma ei karda üksindust. Ma naudin seda. Mulle on vaja Mõtlemisruumi. Pausi. Aega iseenda jaoks. Üksindus paneb vaatama enese sisse. Mis seal on. Otsige iseendas ja te leiate kõik...
Olen sinuga 100% nõus.
truudus on tihti põhimõtte küsimus.... kull neid juhuseid ikka avaneb.... ka neile mitte kõige ahvatlematele... kuid siiski...omad juhused neilgi...
kuid oled otsustanud truu olla.. siis seda ka ole... ja ka kõigi ahvatlevate jhuste kiuste... 
Igavesti üksinda . . .
Kui masendavalt see kõlab tegelikult
Ei tahaks üksinda olla, aga olen juba praegu nii üksinda, kui vähegi olla annab seega olen harjunud vist juba
Kui sellise asjaga üldse ammab
harjuda.
noorematel inimestel on üksi olemiseks harjumine raskem, mõnda aega üksi olles harjub sellega ilusasti, keegi ei uuri, mis kell tuled või lähed, keegi
ei soovi ega soovita seda mida sa just praegu ise ei soovi,kui seltskonna vajadus tekib lähed sinna kuhu ise tahad või kohtud kellegagi kellega leiad
ühist keelt, ainus oht on, et võib mugavaks ja pisut laisaks muutuda, kiiret ju pole - peaasi, et tööl käidud saab
looduses täielikku üksindust ei esine, mistõttu võib üksindusvajadust nimetada pigem erandiks. see, et inimene on üksik, on üks eksistentsialismi
alusmüüt. eksistentsialism on koos humanismiga lääneliku ühiskonna alustala, mistõttu oleme paratamatult rohkemal või vähemal määral
"üksindusejüngrid".
ma ei nõustu täielikult nendega, kes kiidavad üksindust heaks ja ka nendega, kes laidavad selle maha. minevikus oli eraklus mõnel elu verstapostil
lausa kohustuslik - nt kutsumusnägemuse saamiseks vms. samas vajab see olek eluviisina suurt väge, et mitte hulluks minna.
tihti peitub üksinduse taga kas nimetu igatsus (niisugused inimesed on reeglina tugevad, nende üksindus on olemuslik) või hirm (-"- reeglina
nõrgad, üksinduse vajadus on pigem müüt probleemidega tegelemise vältimiseks). aeg-ajalt kohtun ühe väga väeka mehega, kes isegi kahekümnekesi lõkke
ümber istudes jäetakse "rahule" - ülejäänud istuvad nagu silgud pütis, tema kõrval haigutavad paarimeetrised augud. see lihtsalt kujuneb
nii, olles ühtaegu vajadus ja paratamatus.
Selge on see, et üksi on paha olla, aga vahel on sel ka omad plussid.
ma pole kunagi üksi, pigem kipub liiga palju olema rahvast mu ümber.
Kui lähebki nii, et jään üksi, siis järelikult nii pidigi minema.
Olen oma olemuselt üsna omaette tegutseja, eraklik. Praegu ma end maha ei kanna, ehk kohtan veel hingesugulast. Samas võin üksi nii ära harjuda, et ei
tahagi enam kedagi oma ellu...
Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes tahab olla üksi. Mingi aeg võin olla, aga ma ei taha, et selliseks kujuneb mu tulevik.