
Kas vahele jäädes või valelt tabatuna üritad edasi varjamise ja valega või tõstad käed ja tunnistad tõtt, ka kui see on tolleks hetkeks juba purustava jõuga?
häbi tunnistada aga sageli valetan
kui kohe vahele jäänud ja teolt tabatud,siis vict nagu plegi muud võimalust,kui yles tunnistada...
mina olen väga vilets valetaja, seetõttu enamasti ei üritagi 
mul ka nagu ei tule see vale värk hästi välja ja kui isegi ei usu,mida siis veel teised tegema peaxid
Ma ei jääks kunagi vahele, kui ma ei tahaks.
Seega ma tavaliselt ütlen ise, kuidas lood on. Kui mitte kohe, siis mingi aja pärast ikka.
Aga ma lihtsalt ei viitsi vahel valetada. Aastaid oli minu elu ainult üks vale teise otsa. Ma ise kah juba seda kõike uskuma hakkasin, mida ma
teistele kokku valetasin. Nüüd ei näe selles enam mõtet.
Mul pole kunagi mitte midagi kaotada. Seega ma ei valeta ja vahele ei jää..
Ei viitsi valetada ja vist ei oskagi õieti. Kui valetaks jääks kohe vahele ja on mul seda vaja?!
Kui väga vaja valetada, siis valetan nii, et vahele ei jää (õnneks juhtub seda üliharva).
Aga kui juba vahele jäänud, mis siis enam varjata, siis juba targem kõik ausalt üles tunnistada 
Parim kaitse on rünnak...kui oled sõjakunstis tugev...
Kõige absurdsem lugu maailmas...kunagi ammu, mu eks jäi mulle ühe tibiga vahele, nii otseselt kui võimalik, tõmbasin ta nimelt sadulast maha...tibin
pani kohe minema nagu tuul, ma jõudnud ta nägugi näha ,aga eks raius mulle vastu, et siin pole kedagist olnudki, et mul on luulud...senikaua kuni ma
seda uskuma jäin...
/püsimatu endine ajuloputuse ohver/
Mul ei tule valetamine isegi telefoni teel eriti välja
Üldeselt ei kipu valetama...nagunii enamasti tuleb kõik välja-siis sada korda piinlikum.
Ja veel kui otse vahele jääd siis pole kohe kindlasti mõtet enam midagi välja mõelda...
Jama ühesõnaga...
Huvitav... ja mina olen palju proovinud ja kuidas ma ka ei püüa, ma jään peaaegu alati vahele. Mu seiklused tulevad välja kõige uskumatumaid radasid
pidi. Nii et kui ma midagi teen, siis arvestusega, et vahelejäämine on 95% ja tegudele seletuse andmiseks peab olema mingi väga usutav versioon.... 
Tahaks nii-nii vahele jääda! See vist üsna kift kogemus?
usu mind see pole kift kogemus...aga jahh kui tõde teada on siis tunnistan seda.....
Vaevalt et vahelejäämine kihvti kogemust endast kujutab.
Nii mõeldes tundub küll, et kui juba tõde teada, milleks siis veel tagasiajada. Aga kuuldavasti juhtub seda ikka ja jälle inimestega, et püütakse
maalida "puhtamat" pilti ka siis kui tegelikult on plekid juba lõuendil.
Mina ei viitsi vassida niipalju et hakkaks vahelejäänd valest edasi valet keerutama. Lõpeks võivad nii tekkida sellised puntrad mida vanakuradi enda
vanaema kah arutada ei oska. Ja ega kui ka jääks vahele, siis ... kohe vast ei oskaksi luuletada ilusat ja usutavat juttu. Sellegi seedimine vajab
aega.
Eks siis tõmban saba jalge vahele ja tunnistan üles... Üritan mitte valetada, kuid hädavalesid olen harva siiski kasutanud (eriti ema puhul
)
Ei ole mina ka kuskile vahele jäänud....
ja nüüd pole enam kellgile jäädagi.....
*********************************
No seda annaks ju organiseerida...
Vahetult eelnevat postitust mitte tsiteerida! Foorumi meeskond
..hmm.. mõni TÕDE on purustava jõuga, selline, mida nõrganärvilised lihtsalt kuulda-teada ei tohi (ametist tingitud saladuste hoidmine arstide,
juristide jne puhul) .. nende varjamine võib olla tüütult kurnav.. Otseselt valetamist ei harrasta, pole mõttet enda elu nendega keeruliseks ajada..
Parem vaikin kui valetan
hiljem lisatud: kuid see ei sega mind faktidega mängimast
stiilis- "Kapten oli TÄNA kaine"
nii et piloot, orgunnime nii, et sina jääd mulle ja mina sulle vahele 
Tõstan käed & annan alla... piinlikust tunnen ja palun vabandust... ning ootan mis edasi saab... kas andestataxe või mitte...
õnnex on selliseid olukordi elus väga harva ette tulnud (praegu ainult üx kord meeles ja see häbi ehk ei lase uutel sarnastel olukordadel tekkida),
kuna ma nii vilets valetaja, et mind enne juba läbi nähaxe kui midagi öelda jõuan 
Tunnen, et tahaks maa alla vajuda. Tunnistan, et olen süüdi...Ja loodan kergemale karistusele
Kui juba vahele jään, siis enam valetama küll ei hakkaks. See teeks asja veel hullemaks, ning ma tunneks ennast erilise kaltsuna. Loomulikult on enesetunne juba tänu petmisele s..t. Kui julged teha, siis julge ka tunnistada.
oma närvide pärast ma üritan valedest vähe sõltuda
ja kui juba haledalt vahele jäänud,no mida siin enam keerutada
mõtlen midagi veel paremat välja, oma vigu ja valesid ma ei tunnista eales
Üritab ikka võimalikult kaua vastu punnida
Aga kui tõesti muud ei aita siis peab üles tunnisatma ja kohvrid pakkima 
Kui pisivale on,sis püüan ikka ennast välja vabandada...a kui juba suurem probleem,sis pole mõtet-vale tuleb varem või hiljem välja. Ja sis on juba
raskem 
hea oleks, mitte vahele jääda, aga kui jääd siis juba puhtsüdamlikult tött tunnistada ja vabandust paluda või kuidagi heaks teha ja siis asjad koos
läbi arutada.
kui jään vahele, siis tavaliselt panen udujuttu edasi ..... aga vahele jäämine on ikka väga minimaalne, sest mull e ei meeldi tegeleda asjadega, mis
eeldavad, et valetan, petan ...
Ma ei oska valetada. Olen proovinud küll, aga jään hästi ruttu vahele.
Ei meeldi valetamine ja ei pea seda ka vajalikuks. Julged teha, julge ka vastutada ja selle järgi ma üritan siis ka elada nii hästi/halvasti kui
oskan.
Vahetevahel lihtsalt on vaja valetada. Ntx kellegiteise säästmiseks. Kui juba vale peale minna, tuleks see üles ehitada nö lõplikuna - et ei tekiks
valede jada. Ja vale kõik niidiotsad peaksid olema maandatud.
Valetan harva. Tõde on valus mõnikord, aga midagi pole ju kaotada pikas perspektiivis. Seetõttu räägin tõtt.
Aga blufin küll sageli. See on midagi muud :-)
Kui ikka vahele jäädud siis ei saa ju eitada seda ,juhul muidugi kui vastaspool miski pooletoobine ja arulage pole.
a mis on luiskamisel ja valetamisel vahe
eile 10.08.2004 sõitsin mina trolliga rahulikult kristiine poole nr4-ga (baltasse viib see), järsku märkan järgmises peatuses Falcki bussi. Jajah see
sama millega piletita sõitjaid kinni nabitakse.
Kuna mul oli vaja nr3 sarvilisega kaubamaja ette saada siis astusin ausa näoga maha ja koos minuga rabistas ka üks ema, kes haaras oma 7 asja ja 2
last.
Lapsed (vanus 4-6 võis olla) ei mõisnud kuidagi miks nad trollist väljuma pidid.
Peatuses üks üritas küll emmelt "pinnida" miks ikkagi edasi ei sõitnud ja kas me rongist äkki maha jää.
Vastuseks sai "ei jää, lähme järgmisega"
Mehe mõõtu väikemees jäigi vastuseta.
Küsimus selline, et kui palju te oma lastele UDU ajate ja kas see on teie arvates õigustatud?
Wahest teed midagi mille juures tunned, et pole vist päris õige tegu. St. et mõtled, et minu lapsed sedasi külle ei käituks (vist). Siis ajan udu jah.
no mina kasutan teglikult tavaliselt seda varianti, mis tundub kasulikum olevat.. st kui vaja siis valetan nii et silm ka ei pilgu.. kui leian et parem on ausalt asjad sirgeks rääkida, siis valin selle tee.. oleneb muidugi mis jamaga tegemist.. ainus kellele ma valetada ei saa ega ka taha.. on mu oma naine.. sest tema saab aru kui ma pada ajan..
Ei valeta...
Kui midagi valesti teen, siis julgen seda ka tunnistada...
Pealegi kuidas ma teistelt inimestelt ausust ootan, kui ise valetan...
Ma olen kahjuks või õnneks nii aus inimene, et ka siis räägin tõtt, kui tegelikult oleks kasulikum ehk valetada.
Vähemalt üritan alati tõtt rääkida.
Kunagi nooremana olin väga hea valetaja, täitsa harjutasin ning lihvisin seda oskust. Kuid nüüd enam sellega ei tegele. Oma ligimestega ei kasuta seda
taktikat kohe kindlasti mitte. Siiani on see ennast õigustanud.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas vahele jäädes või valelt tabatuna üritad edasi varjamise ja valega või tõstad käed ja tunnistad tõtt, ka kui see on tolleks hetkeks juba purustava jõuga?
Tahaks ka ilusasti sujuvalt osata, nagu mõned teised.
tegelt olen ma suht osav valekott ja vingerdis .. enamasti aga õilsal eesmärgil. 
kuna enamus inimesi lihtsalt tõtt ei talu siis ei jäägi muud üle kui neile mitte midagi mitte millestki rääkida.
minu arust on hädavaled täitsa lubatud aga kui vahele jään siis vist ikka tunnistan üles.
No nii loll ma nüüd küll ei ole, et mõttetut valet järjekindlalt edasi jauraksin. Kui vale on ikka välja tulnud, siis seda ka tunnistan ning selgitan, miks valetasin. Rumalalt ilmset valet tagasi ajada oleks küll täielik mõttetus - ebameeldiv nii endale kui ka teisele. Üldiselt proovin võimalikult väikese luiskamisega läbi saada, see välistab paljude probleemide tekkimise juba eos.
Ei oska eriti hästi valetada. Nii kui üritan, nii vahele jään, seepärast eriti ei proovigi
.
tunnistan tõtt.
pole minumeelest mõtet lolli mängida.
aga yldjuhul proowin waletamata hakkama saada.
Ma tavaliselt tunnistan ikka tõe ylesse
proovin mitte valetada , sest mul lühike mälu......unustan , mida bluffinud olen
Mida siin enam edasi valetada - eneselgi koorem kukilt langenud ju. Ja auku pole kah enam mõtet sügavamaks kaevata, kui ise juba sees oled
ma olen niii laisk,et ei viitsi valetada! Kui seda oleks vaja teha,siis palkaksin asjatundja...näiteks mõne advokaadi!
Enamasti ütlen asju otse välja.
Kui tekib olukord mis suisa nõuab valet siis valetan-arvatavalt nii et vahele jäämise võimalus on olematu.
Pole küll olnud sellist olukorda nii et 100% ei suuda väita...mina vahele ei jää.
Kuid enamasti on mu valed pooliku tõega läbi põimitud ja ex igaüks ise otsustab mis vale mis tõde.
bloody 'ell, vahele jäin!
Run Forrest, run!
Küll inimestel on meeldivalt lühike mälu
esimene reaktsioon on ikka valetada ja end kuidagi välja keerutada. teise reaktsioonina läheb käiku "parim kaitse on rünnak".... aga see
kõik on vist nii inimlik. üritan küll asja mõistusega võtta, et kui valetad ja vahele jääd on kõige inimlikum aus olla, aga alati ei tule see välja.
kergem on vist üldse mitte valetada ja kogu aeg jõhkralt aus olla.
püüan mitte valetada...seega pole ka ohtu vahele jääda....aga tegelt....kui vaja oleks, arvan, et suudaksin valetada nii, et ei jää vahele
No minu kaaslane kui vahele mulle jääb,ükskõik millega siis ta ajab ikka tagasi,ei tunnista end iialgi süüdi ka siis mitte kui ma taban ta otse teolt.Krt.see alles ajab vihale.
Kui ma vahel valetan, on see niivõrd läbimõeldud, et ma ei jää vahele. Nii et, mul pole aimugi, mis ma siis teeks.
Kaks kätt üles ja tunnistan, kuigi on nii, et me ei valeta eriti yldse