
Õnneasi on oskus eeskätt oma abielus õnne näha ja seda jätkuvalt õnnelikuna hoida ...
Usutavasti jääks nii mõnigi paar kokku, kui selle asemel, et iseenda ja teiste ees üha oma lahkuminekuotsust - ja enamasti uut armastust -
õigustada-põhjendada, keskendutaks senise suhte plussidele.Liigagi sageli on see eeskätt ebareaalse täiuslikkuse ja absoluutse kooskõla leidmise
lootus, mis tegutsema paneb.Õnn aga teatavasti ei peitu teises inimeses, vais iseenda suhtumises temasse, suhtumises suhtesse.
Kui oma kooselu vaagida, siis kas julgete kätt südamele pannes öelda, et see on ÕNNELIK mitte üksnes toimiv. Mööndusteta. Et suhtumised ei vaja
muutmist aitamaks asja õnnelikumaks muuta, õnnelikumale rajale lükata?
Või on teil omad mõõdupuud/tundmused seda õnnelikku olekut mõõtmaks?
Arvan, et see abielu wärgi kestvuse jaoks on väga oluline ka veits ringi vaadata (ja isegi vaatamisest ka naca edasi jõuda),et enda suhet
positsioneerida....,vajadusel maitseaineid lisada, taevalaotust uurida. Ja kui see suhe seda rohkem,või vähem privaatset ringipiilumist vastu ei
pea....ja üldjuhul ta ei pea.....siis /jätan kirjeldamata,et mitte JÄLLE karistatud saada
/
Õnnelik.
Ma pole enda jaoks veel õnne mõistet välja mõelnud. Võibolla pole olnud aega on liiga kiire, et neid pildikesega ja värvilisi pabereid endale tasku
või pangakontole koguda. Abi/kooselu üks osa ja peamine on minu jaoks seks, edasi tuleb hulk tühja maad ja siis tuleb hmm raha ilmselt. Õnnelikumaks
mis teeks mind noh rohkem seksi - vaevalt, rohkem raha - ilmselt aga ajutiselt, ma ei teagi ilmselt pole ma eriti õnnetu seepärast ei oska ka rohkem
tahta. Ühte küll ei tahaks näha, oma laste matused võiksid seekord ära jääda , vähemalt minu eluajal.
Alles püüdlen õnnelik olemise poole (õigemini oskuse poole olla õnnelik), seega ei saa ka väita, et mu hetke kooselu oleks õnnelik.
Samas on mul kogemus suhtest, kus teinepool oma ravimata depressiooni tõttu rääkis aastas ca 4 kuud ainult sellest, et me kokku ei jää ja lahku
nagunii läheme (ülejäänud 8 kuud oli kõik vägagi korras), ehk sisendas nii endale kui mulle, et ega see suhe kaua kesta. Ja nii 6 aastat.
Niisiis olen nõus väitega, et kooselu toimimiseks (ei oska/julge veel kasutada sõna "õnnelik"
on tarvis keskenduda
positiivsele/edasiminekule ja probleeme vaadelda kui üht arenguetappi, mille läbimisel oled taas targem.
Sisendusel on väga suur jõud - sisendades, et sulle väga armas inimene tegelikult sinuga ei sobi, jõuadki ühel hetkel arusaamisele, et alateadlikult
oled ta endast eemale lükanud, ja vastupidi - esmapilgul "hall hiir/rott" võib healt stardipositsioonilt (st positiivsetest eelarvamustest
lähtudes) alustanuna osutuda sulle sobivamaks/meeldivamaks kaaslaseks, kui oleksid eales osanud arvata.
Eelöeldu ei välista samas nt vägagi toimivas suhtes kellessegi kolmandasse armumist vms, sest keemia inimeste vahel on segane ja keeruline 
Loomulikult on abieluõnn õnneasi. Leidnud paarilise on ju kõik enamvähemgi kindlad, et on leidnud selle õige....pikemas perspektiivis sõltub ju siiski
kõik inimestest endist, nende omadustest ja sajast muust detailist....keegi pole läbinägelik, ega oska tulevikku ette näha, samuti leitud paarilise
nõrkusi ja tugevusi......
kõik siin elus on üks loterii allegrii.....
Ja sisendusel on suur jõud...Oleks ammu ennem lahku läind ja pidandki minema...aga mees oskas mulle sisendada, kui hästi me sobime, kui väga ta mind
armastab ja kuidas ma kunagi mitte kellegiga nii õnnelikuks ei saa...seniajani maadlen veel nende sisenduste vastu...
Aga , et seks peamine abieluõnneosa on, sellele vaidlen küll vastu...sest, kepi jaoks pole mõtet meest/naist pidada, seda saab niikuinii...
aga mees oskas mulle sisendada, kui hästi me sobime, kui väga ta mind armastab ja kuidas ma kunagi mitte kellegiga nii õnnelikuks ei saa...
____________
hehee, see meestele vist nii sarnane, et nad niimoodi arvavad. Ka minu oma ütles, et ma nagunii temast paremat ei leia.....
Ja ütlus,et kõik on kõige paremas korras icicic hakka või ise uskuma
oojaa...ühtin kolme eelneva postitajaga

milliseid pärleid ikka elus tunda saab
Mõlemale poolele anda aega iseendaga tegeleda, hea kui oleks erinev tutvusringkond, hobid,soov muutuda paremaks igapäevaga.Mitte liigselt klammerduda, mõista ja usaldada.
Võin tõesti kätt südamele pannes öelda...MA OLEN ÕNNELIK oma kaasaga
Kindlasti saab veel paremini ja veel ja veel. Ja nii peabki olema. Kui me hõljuks kaasaga ainult rahulolu pilvedel, siis muutuks elu rutiiniks ja me
ise laisaks. Alati peab olema ka siht ja veidigi pingutust igas päevas, mis hoiab suhte värskena ja natuke sädet.
Meie suhtumine ei vaja kindlasti muutmist. Aga iga päev püüdleme paremuse poole ja üritame teineteist naeratama panna ja teineteisele rõõmu
valmistada. Alati see ei õnnestu muidugi, aga siis tuleb veel korra üritada ja lõpuks teine naeratabki
Võib öelda, et me toetame teineteist alati ja hetkel tugevam paneb alati teisele õla alla kui seda vaja on
mina olen õnnelik
varsti saab 16 abieluaastat koos oldud
kriise on küll mitmeid olnud, aga
terve mõistus peab peale jääma, siis on asi ok
et elu koos toimiks, tuleb osata koos mõelda, koos edasi minna, arutada, armastada, austada teineteist, muuta ennast, arvetada teisega.
õnneasi on ta seepärast, et oled õige inimesega kokku saanud
edasi on kõik ainult enda teha

Iga inimese õnn on tema enese kätes.Arvate,et vale-aga vot ei ole vale.Mina võin oma kogemustest öelda,et nii see on.Olen õnnelik ja pole elus kordagi kahetsenud ,et olen oma elu sidunud temaga.Kõlab võibolla imelikult aga me pole kunagi teineteisele öelnud-ma armastan sind,ja isegi mitte selleks et pükse kiiremini jalast kätte saada.Inimene peab ise seda tundma.Ma pole kogu selle aja jooksul mis koos elame kunagi kahetsenud seda sammu mille astusime,mepole kunagi teineteisele lolle fraase loopinud ega tähti taevast allatuua lubanud-aga me elame õnnelikult.Me vajame teineteist,ja seda juba päris ports aega,Õnn on see,kui tead et oled nõus andma oma elu tema eest-ja ta usub seda.Mitmust kasutasin selleks et see on me ühine elu.
Ma hetkel ei oskakski õnne juurde soovida, sest olen niigi õnnelik. Ja on küll õnne asi et nii toreda ja hea ja armastava jne... inimese leidsin
ise
olen rahul, tema on rahul. Meie õnn on ühine 
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
mina olen õnnelik
varsti saab 16 abieluaastat koos oldud
kriise on küll mitmeid olnud, aga
terve mõistus peab peale jääma, siis on asi ok
et elu koos toimiks, tuleb osata koos mõelda, koos edasi minna, arutada, armastada, austada teineteist, muuta ennast, arvestada teisega.
õnneasi on ta seepärast, et oled õige inimesega kokku saanud
edasi on kõik ainult enda teha
![]()


Abieluõnn eeldab ka elutarkust.
Seega õnn eeldab teatavat aktiivsust (või hetketi passiivsust).
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Õnneasi on oskus eeskätt oma abielus õnne näha ja seda jätkuvalt õnnelikuna hoida ...
Usutavasti jääks nii mõnigi paar kokku, kui selle asemel, et iseenda ja teiste ees üha oma lahkuminekuotsust - ja enamasti uut armastust - õigustada-põhjendada, keskendutaks senise suhte plussidele.Liigagi sageli on see eeskätt ebareaalse täiuslikkuse ja absoluutse kooskõla leidmise lootus, mis tegutsema paneb.Õnn aga teatavasti ei peitu teises inimeses, vais iseenda suhtumises temasse, suhtumises suhtesse.
Kogu selles loos on ainult pealkiri tõtt sisaldav sõnadekogum. Abielu on õnneasi. Kas sellega ka jackpot kaasneb, selgub alles hiljem peale abiellumist. Ei usu mina ka mingitesse eneseanalüüsidesse ja enesemuutmisse. Abielu ajaks on inimese iseloom välja kujunenud ja seda ei saa enam muuta. Kui siis lühiajaliselt. Elagem enne abiellumist niisama, no paar aastatki koos, siis on näha, kas iseloomud sobivad ega pea neid hiljem muutma hakkama.
egriv - 27.04.2005 kell 16:16mina nagu oleks õnnelik,aga vahel tundub et mees ei ole.
oleme küll vähe abielus olnud( pea kolm aastat). eks täpsemalt teavad need kes kauem olnud.
Hera - 27.04.2005 kell 16:43Abieluõnn on väga suures osas õnneasi. Armununa ei suuda mina küll külmalt ja kaalutletult oma tulevase plusse ning miinuseid paika panna. Abielus olles alles hakkavad tulema kas meeldivad või ebameeldivad üllatused. Ei saa lõpmatuseni muuta iseennast ega tee seda ka kunagi kallis kaasa. Me oleme erinevad inimesed ning sellest tingitud mõtete lahkuminekute lahendamise oskusest ning suutlikkusest sõltub suures osas ka abieluõnn.
vicente - 25.09.2005 kell 22:28Abieluõnn seisneb teadlikus vastutuse võtmises ja teise süüdistamisest loobumises.
naira - 08.11.2005 kell 12:32Alati tahaks seda, mida hetkel ei ole
Alati tahaks kedagi, keda hetkel ei ole
![]()
Aga kui ei ole mitte midagi ega kedagi- siis mõistad oi krt kui hea see keegi ikkagi oli
jaanely - 10.11.2005 kell 15:16pole see abieluonn nii onneasi midagi...et kui veab,siis on hea abielu..ikka ise tuleb ka selle nimel vaeva naha....endasse ja oma kaasasse lugupidavalt suhtuda jne.
LadyButterfly - 10.11.2005 kell 15:25abieluõnn on 80% oma teha
exactly - 10.11.2005 kell 15:26Tsitaat:
Algne postitaja: naira
Alati tahaks seda, mida hetkel ei oleAlati tahaks kedagi, keda hetkel ei ole
![]()
...ah sa oled siis selline?
reeda25 - 16.11.2005 kell 16:43eks mängib rolli ka see kui palju kumbki osapool on valmis pingutama, et suhe õnnelik oleks. sellest on vähe kasu kui üks osapooltest ainult vaeva näeb - lõpuks jookseb siiski kõik karile.
kiusupunn - 29.06.2007 kell 16:03abieluõnn ei ole ÕNNEASI. see on igaühe oma tahta ja teha. tangot ju tantsitakse kahekesi. mulle meldib väga üks ütlemine Remarque Triumfi kaar´est - "Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid. Armastusel on tõusud ja mõõnad. Ja laevavrakid ja lainete alla mattunud linnad ja polüübid ja tormid ja kullakastid ja pärlid ... Aga pärlid lebavad sügaval."
ariita - 29.06.2007 kell 20:43ei, õnneasi see küll pole, abieluõnn on ikka abikaasade ühise loomingu tulemus
lati - 29.06.2007 kell 23:02õnneasi see ikka pole. esiteks on see abielludes ja armastusest pimestatuna säilinud võimes partneri plusse ja miinuseid kainelt kaaluda ja teiseks nagu juba öeldud ühise töö tulemus.
kranz - 30.06.2007 kell 08:38Ei ole ta midagi õnneasi-ikka kahepoolne looming