
Mis te arvate kui mees on sünnitusel kaasas ja hoiab naisel kätt ning vaatab ära ikka kuidas see eluke habras alguse saab?
On kellegil mees kaasas olnud?
Kas mehed üldse tahavad kaasa minna või ootaksid nad meelsamini uksetaga ja näriks küüsi?
Minu vend oli oma naisega koos sünnitamas ja ütles, et naine vapper ,ei teinud teist nägugi, aga tema, vaeseke ,oli see kellel pilt tasku hakkas
minema kõige selle peale.
Ma küll tahan, et mees kaasas oleks. Käest hoiaks ja selga masseeriks ja sügaks
Üks sõbranna mul läks üksinda. Ütles, et kui meest ei saa kaasa, siis ei taha kedagi. Vot see oli minu meelest kurb. Et ta seal täitsa üksi oli 
Kurb jah..lapse saavad ju mõlemad ikka. Krt koos sai tehtud küll ja nüüd siis ei saa koos ilmale aidatud...
ma olin naisel seltsiks mõlema lapse puhul sai seda va nabanööri nüsitud. Suht hea tunne on kui see vääksuja sulle sülle pistetakse.
Mul mehed mõlema lapse sünni juures on olnud ja nad ei kahetse ja ma ise ka mitte ...kurb oli vaadata naisi,kes üksi sünnitama tulid.
ps.praegu kui seda postitust teen saab 10 aastat sellest hetkest kui esimest korda sünnitama läksin ja mehega koos otse loomulikult kuigi me lahus hea
meenutada.
Jälle üks põhjus miks mitte naist võtta(või ennast võtta lasta),või siis seksimisel ebaproduktiivne olla
!
Ei olnd meest kõrval, sest ei tahtnud ja nüüd tagantjärge mõeldes ei taha ikka veel...Võib-olla ma juba alateadvuses tundsin toona, et sünnitan
iseendale ja saan ise hakkama...Ja samas, kui mul on valus, siis ma tahan üksi olla, ei kannata, et keegi mind puudub või muga räägib...Mees oleks
sünnitusel mind ainult seganud ja asjatult ärritanud...
Noh ja jummal tänatud, ega ta ise kah tahtnud tulla.
minul oli mees kaasas, ta ise tahtis tulla, mina aga kahtlesin...
praegu olen väga rahul, et ta kaasas oli, sest ta oli palju toeks. ei kujuta tõesti ette mis ma temata teinud oleks... eriti seetõttu, et arstid oma
tööd nagu lihunikud tegid..
Mees oli mõlema lapse sünni juures, tahtis tulla, kuid lasi minul otsustada, kas mina tahan teda sinna - tahtsin
Aga mees oli igati tubli, näost
kaameks küllei läinud kordagi, vähemalt minu arust....või siis polnud mul aega teda jälgida lihtsalt
Pärast ütles küll, et küll ma olin ikka tubli

Muidugi peaks mehed sünnitustel kaasas olema, vähemasti siis kui see laps nende oma on
Kaks korda on ta kaasas käind ja tuleb vast veelgi kui asjad kord jälle sealmaal olema peaksid. Ikkagi toekam tunne emal ja eks tal endal ole tore ka
oma pisitibude esimesi hetki näha, neile kaasa elada. Nu nabaväädi nüsimisest rääkimata.
Siiani on üks pilt silme ees teise tibupoja sünnist ... kuidas issi seal sünnitustoa kiiktoolis kiikus tibu süles kui emme nö ülevaadatud ja jalule
aidatud sai. Hästi armas 
Esimese lapsega ei lastud kedagi ligi. Oli veel selline aeg, kus lapsed ja emad eraldi olid ja mehi ei lubatud üldse vaatamagi...veel vähem siis
sünnituse juurde
Hakkama sain ka ilma meheta.
Exmees oli teise lapse sünni juures. Ei kahetse seda minutitki. Ta oli igati toeks ja abiks. See on ilus sündmus mida meenutada. Ilma temata oleks
olnud ikka väga raske. Kaameks ta kah ei läinud. Oli igati asjalik ja abiks...masseris ja aitas mind. Arvan, et see oli meie elu ilusamaid hetki meie
mõlema jaoks.
Kuna viimase lapsega ei hakanud mul sünnitegevus peale, siis läksin lõikusele ja issit kaasa ei võetud. Küll aga oli tema esimene, kelle sülle
pisipiiga sai. Mina sain piigat alles paari tunni pärast korralikult vaadata ja katsuda
Aga arvan, et kui oleks läinud ka aktiivseks sünnitamiseks,
poleks mees mind hätta jätnud ja oleks igati abiks olnud. Arvan, et minestama poleks ta kah kippunud.
oleksime tahtnud küll, et issi laste sünni juures oleks olnud
aga läks nõnda, et esimese ja pesamuna ootamise ajal pidin olema viimased nädalad tohtrite hoole all
teine sündis kiirkorras, nii, et vaevu sain haiglauksest sisse ja kohe viidi lauale
iss jäeti ukse taha, öeldi, et mitte steriilne on
jumalast jama, aga ega see pole tema armastust laste vastu vähendanud
arvan et niipea ma veel isaks ei saa.
a kui asi sealmaal siis ma arvan et ma tahaks kõrval olla. ei saa ju kõike seda vaeva ja rõõmu naise õlgadele seada.
fin.
me kavatseb mehe kaasa võtta kui aeg 1kord seal maal on 
Mees 2 korda kaasas olnud. Tema oli see, kes kriitilistel hetkedel töi mu maa pääle kaine möistusega ja soovitas ämmakal mitte köiki mu
"jaburaid" soove täita! Ehk tänu temale ma saingi nautida kaks tundi peale synnitust voodis rätsepistes istumist
Kuna laps syndid otsmiksesiust ja mina ei jaksanud punnitada, siis nöudsin köikvöimalikke löikumisi, mille peale mees ämmakale asjad selgeks tegi
mina sain pudinaga ühelepoole,siis kui sellist asja tabux peeti
aga kõik tuttavad papad,kes on sünnituse juures olnud on mulle vaid õhates ja väga
positiivselt rääkinud
ise ma pooldan küll sellist mehepoolset toetust sünnitusel
Mees võiks olla sünnitusel kui tugiisik. See aitab naisele sünnitusel, eriti kui valite aktiivset sünnitust

Üldjuhul on ikka nii,et naised kelle mehed pole kaasas olnud kiidavad takka,et hea ,et polnud ja vastupidi.No kiidan siis ise ka.Minul oli mees kaasas
ja olen rahul.See on küll tõsi,et sünnituse lõppstaadiumis sa ei taha eriti kellegiga suhelda,kuid ega sa peagi.Minul oli mees suurex toex.Arst ei
istu su juures terve sünnituse aja ja kui mul polex meest kaasas olnud,siis olexin üxi pidanud seal valutama.Ta aitas vähemalt mõtted natukenegi
mujale viia.Pärast sünnitust siis uurisin ta käest,et kuidas siis oli ja ta ütles,et polnud hullu midagi ja et tema ei saa aru,kuidas mõni mees seal
ära võib minestada.No mul polnud ka just raske sünnitus.Ex punnitamist ja kisa ikka oli,kuid kõik läx lõpux siiski hästi
mina olin ise juures ja arvan, et mees peaks ikka naisel toeks olema.....arvan, et sain väga hea kogemuse võrra rikkamaks...kuigi
väike"Herakles" lõpuks sündis keisrilõike abil hoopis....seega midagi jäi ikka ka nägemata
)
Põnn nimelt kaalus 5098g seega ise nagu
välja ei tulnud(loe mahtunud)
ma tahan ka kindlasti et mees kaasas oleks
ikka tuttav nägu ja saab toetada ja tahaks seda hetke temaga jagada
kui minu naisel peaks kunagi lapse saamis aeg tulema siis arvatavasti ronin haigla kaasa synnitusele
no ma pole veel last saanud, aga ma millegi pärast ei taha ka eriti, et lapse isa minuga koos oleks. ei tea miks 
ehhe.. pole veel pidanud sellist otsust tegema... aga ilmselt lubaks juures olla, kui ta ise tahaks... tegelikult tahaksin vist ema sünnitusel juurde

Mina tahan kyll et minu mees minuga kaasas on kui ma synnitama hakkan.Siis näeb ka tema kõike seda pealt ning saab mulle toeks olla.
Mina tulin vaatama, et kas on läbi juba?... Mulle aga tuldi kallale, pandi valget kittli selga ja lükkati sinna ruumi, kus see pidi toimuma. Ja ma
hakkasingi kaasa elama ja abistama (iseasi, kui palju minust kasu oli) - ja ma üldse ei kahetse, arvan, et mees peab võimaluse korral juures olema.

mina sikutaks mehe igaljuhul endaga kaasa..... lihtsalt moraalse turvatunde pärast
Jah, võtaksin mehe kaasa küll. Ikkagi uue elu esimeste hetkede nägemine, tema hääl, näoke, pisikese käed, jalad--kõik see ja muu, ka see, mis
sünnitusele eelneb, seob kaht inimest veelgi enam.
Laps(ed) on ju elu suurim(ad)kingitus(ed). 
mina tahan küll minna, sest ise tegin, sis võtan vastu ka
mis seal siis nii hirmsat saab olla, et ma ei peax minema...ennegi näinud naist jalad
harkis...
ikka võtan kaasa..üksi seda läbielada ei taha...
nu nii...minulgi jõuab see aeg varsti kätte,mis on väga ligidal ning mina kavatsen küll oma meheraasukese kaasa võtta ning temagi ei taha sellest ilma
jääda...
ootan seda hetke mil tema on koos minuga haiglas mind toetamas ja abistamas ning rahustamas...ja tore on koos olla kui meie ühine beebi sünnib..

Võtke filmikaamera ka kaasa siis saab tähtpäevade ajal seda õudust vahtida!
ikka kaasa... ma arvan... aga eks paistab, kui see aeg kätte jõuab... 
Tsitaat:
Algne postitaja: tinkivinky
nu nii...minulgi jõuab see aeg varsti kätte,mis on väga ligidal ning mina kavatsen küll oma meheraasukese kaasa võtta ning temagi ei taha sellest ilma jääda...![]()
ootan seda hetke mil tema on koos minuga haiglas mind toetamas ja abistamas ning rahustamas...ja tore on koos olla kui meie ühine beebi sünnib..![]()
![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: Monts
Üldjuhul on ikka nii,et naised kelle mehed pole kaasas olnud kiidavad takka,et hea ,et polnud ja vastupidi.No kiidan siis ise ka.Minul oli mees kaasas ja olen rahul.See on küll tõsi,et sünnituse lõppstaadiumis sa ei taha eriti kellegiga suhelda,kuid ega sa peagi.Minul oli mees suurex toex.Arst ei istu su juures terve sünnituse aja ja kui mul polex meest kaasas olnud,siis olexin üxi pidanud seal valutama.Ta aitas vähemalt mõtted natukenegi mujale viia.Pärast sünnitust siis uurisin ta käest,et kuidas siis oli ja ta ütles,et polnud hullu midagi ja et tema ei saa aru,kuidas mõni mees seal ära võib minestada.No mul polnud ka just raske sünnitus.Ex punnitamist ja kisa ikka oli,kuid kõik läx lõpux siiski hästi![]()
Tegelt saab vist nüüd isegi juba keisri juurde, kui see just erakorraline ja üldnarkoosis pole. Aga jah, ega igaüks kah sinna kipu.
Aga sellest mina küll aru ei saa, kust otsast sünnitus õudus on nagu siin veidi eespool on arvatud. POle see nii hull midagi. Või siis olen mina hästi
kergelt pääsenud. Igatahes on minul kaks rahulikku ja suhtkoht tasast lapse ilmaletoomist seljataga. Mõlemal korral mehe osalusel. Mõlemal korral ilma
suurema kisata ja õudust võiks iseloomustada veri, aga miskist verepulma seal küll polnd. Isegi vannivesi jäi suhtkoht läbipaistvaks. Ma ei usu, et
need sündmused ilma meheta oluliselt raskemad oleks minule olnud. Üksi ei lastud mul seal olla nagunii, ämmaemand oli kogu aeg juures. Aga ikkagi on
tore teada, et lapsetegemise teinepool on kaasas ja saab ka asjast osa. Ja siis kui arstidel ka on emmega asjatamist, ei pea pisike olema mitte oma
voodikastikeses või kuskil laual vaid saab olla omaenda issi süles
Ma väga loodan, et meespool kolmandaga kah kaas tuleb paari kuu pärast. Kuigi jah, teabmitmenda lapse puhul on alati see probleem, et kuhu ja kelle
Hoolde jätta teised lapsed. Aga lootma peab, et seegi kord läheb kõik kõikse paremat radapidi.
Minul küll veel see sündmus aastate taga, aga ma arvan, et ma läheksin pigem üksi sellele katsumusele vastu.
sa vist ikka tahtsid öelda et sul see sündmus alles ees, mitte aastate taga
ja siis kui aeg käes, võid hoopistükkist teisiti mõelda 
Olin mõlema lapse sünni juures. Esimesel korral koguni tossudes ja ilma kitlita sünnituslaua peal (siiski naise selja taga) - nii palju siis steriilsusest.
arvan, et mehest sünnitusel on väga palju abi just vaimsest poolest-saab kellelegi loota, toetuda. kui mina kord sünnitama peaks, siis kindlasti võtan
mehe kaasa-see ta kohustus
Olen käinud
Ära ei surnud, Paha ei hakanud.
Aga ma arvan, et kui naine esimest korda sünnitab ja peab kusagil palatis üksinda valude käes ootama ja vaevlema ja peale selle tal on ka hirm
teadmatusest. No see on jama.
Kui ikka mees oled siis lähed ja oled naisele toeks. Mis siis, et on endal hirm teadmatusest 
Miks peaks mehel teadmatusest hirm olema
On võimalik käia koos naisega kõikvõimalikel perekooli üritustel. Nii ei jää ka see esmasünnitaja
teadmatusse ja võib-olla olen ma veidrik, aga minul oli neist käimistest küll kasu. Kui ikka tead ette, mis sinu kehaga ja kehas toimub, siis oled ise
ka rahulikum. Ja naise säilitatav rahu aitab iga kell sünnituse normaalsele kulule kaasa. Samas kui närveldamine võib pigem mõjuda pärssivalt.
Võib-olla varemalt jah puudus võimalus end sünnituse kui protsessiga kurssi viia (no eks üllatusi juhtu igalpool, nende eest pole keegi kaitstud).
Hetkel on aga igasugu võimalusi minna nimetet sündmusele teadjamana vastu. Nii mehel kui naisel. Kuigi jah, kindlasti on teist last sünntades
kogemustepagas suurem küll. Mis muidugi ei välista mehe kohaloleku vajadust-soovi. Ikkagi oma mees ja tibu issi 
See selline teistmoodi teadmatus.
Nagu ka hamba arsti juurde minnes on ikka kerge värin seees, et ei tea mis nüüd saab ja kas ikka saab ja äkki läheb õnnelikult.
Julgustajaks tasub ikka igal juhul kaasa minna. Kui inimesest hoolid
Hmm, mina ütleks et ainumas teadmatus on see, mis sugu laps lõpeks ikkagi on. Tahame küll tervet last, aga eks sügaval südames on ka soolised soovid.
Ja teadmatus ajafaktoris.
Tegelikult .. Tundes oma keha ja olles teadlik toimuvast jääb see teadmatus kui tunne minul küll olemata. Jäi esimesel korral, kõik läks liigagi
loomulikult ja räägitud rada. Kuigi mees päris kogu aja kõrval ka polnd.
Jäi teisel. Ja jääb nii vist kohesel kolmandalgi. Võib-olla seepärast ei saagi ma kaasa noogutada. Jääb üle vaid iseennast naljaga pooleks
Teadja-Tädiks nimetada
Aga noh, ma pole ka mees. Naise ja mehe nägemused võivad sünnituse osas ikka veidi eri radu käia 
Ise tahan kohe kindlasti oma lapse sünni juures viibida....see on ilusaim hetk....
Minu meelest loomulik et ma sel hetkel koos naisega.
Mina ei sooviks meest sünnituse juurde kaasa. Oma valudega on mul üksi kergem hakkama saada ning mees antud momendil vaid segaks mind. Pealegi on mul mõlemad sünnitused olnud rasked ning valu ja kannatamist jätkunud mitmeks ööpäevaks. Vaevalt et see vaene mees seda väljagi oleks kannatanud.
Minu oma kannatas, kuid kokkuvõtteks oli talle vist asi raskemgi kui mulle. Kui lõikusega kiireks läks, nõudis ennast opituppa, sai kah, aga ära
maskeeriti enne
Ja lapsel oli vähemalt keegi, kes teda tervitas, kui emme alles, silmad pahupidi, värvilisest klaasist koridorides tormas.
Aga inetult käituti temaga, kui laps oli juba pestud ja riides - pisteti mehele pamp sülle ja saadeti üksi palatisse. Too siis ootas, millal ometi
naine kokku lapitakse ja tema juurde tuuakse. Ja kuulis kedagi imestavat: "Miks neil seal nii kaua läheb?". 
Kaks last olen vastu võtnud ja vajadusel lähen sünnitusele ikka kaasa veel ja veel. Ka parimas haiglas ei ole naisel 24/7 lohutajat kogu aeg
kõrval-See roll peab mehele jääma!
TJ
Esimesega oli Tallinna haiglas ihuüksi. Keegi kodustest ei teadnud, mis toimub. Keiser oli ja last nägin alles järgmise päeva õhtul
Teise ja kolmanda võttis issi ilusti vastu. Teise puhul sibasid arstid ümber voodi ja mees sipsis niisama ühelt poolt teisele - ma ei lubanud tal suud
lahti teha, sest katsu sa punnitada kui naerma ajab. Aga kolmandaga olin vannis ja issi lasi lahkelt oma käsi pigistada
Kõige hullemad olid siis need järgnevad haiglapäevad, kus ma iga kord üksi (lapsega siiski) olin - siis oleks küll kaaslane ära kulunud.
mees igal juhul kaasa võtta - see aitab grammikese jagu mõtteid valult eemale viia. sest kui ta näeb kohe-kohe meest minestamas...
(ise pole sünnitanud)
ideaalis voiks mees ju korval olla kyll. aga miskiparast ei tahaks et keegi peale arstide mind nii abitus seisus naeks.
Pipilota, miks sa arvad, et sa kohe niii abitu oled
Ei ole see sünnitamine nii hull ühti.
Naine on seejuures enamasti nii abitu kui abituks ta end mõtleb. Erandid välja arvatud.
/me on sünnitanud 3 last ja abitusest ei olnud küll haisugi.
teist sünnitades leidsime üheskoos, et ei hakka öösi valvearsti mitte ülesse ajamagi. Ja nii me seal viskasime nalja kolmekesi: ämmaemand, mina ja
kaasa. Nojah, eks veidi valus oli kah, aga see pole nii hull kui enamasti arvatakse.
Foorumi mehed on nii tublid ja hoolitsevad jutu järgi, aga kas keegi ise pole ära minestanud?
Mul sõbranna mees, muidu küll tegija, aga kui abi vaja oli, vajus vaikselt põrandale.
Sünnitusel kaasas olev mees on abitum kui sünnitav naine
minu kullake lubas kõrval olla aga on endas kindel ,et minestab ääää
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Pipilota, miks sa arvad, et sa kohe niii abitu oledEi ole see sünnitamine nii hull ühti.
Naine on seejuures enamasti nii abitu kui abituks ta end mõtleb. Erandid välja arvatud.
Tsitaat:
Algne postitaja: LadyButterfly
Sünnitusel kaasas olev mees on abitum kui sünnitav naine![]()
Aastal 1976, kui ma teist last sünnitasin, unustati mind sinna jõledale lauale päris ära. Ühel pool kriiskas üks venelanna ja teisel pool pidasid õed-ämmaemandad mokalaata. Mulle heideti aeg-ajalt pilke ja öeldi, et aega olevat.
minul olid sünnituse juures kaks sõbrannat kuna meest pole ja kui sul mees tahab tulla siis võta ta kaasa.Üksi oleks kurb sünnitada ju
Ei tulnud meile kummalegi pähegi, et mees sünnituse juures ei viibiks. Koos tegime, koos nägime vaeva (mees küll rohkem unega võitlemisel) ja koos
kasvatame üles.
Kõige rohkem oli abi lihtsalt teadmisest, et mees on kõrval, kuna olin niivõrd omas maailmas, et ümbritsevat kuigivõrd ei tajunud. Tema juuresolek
andis turvatunde. Ja muidugi ta vaene käsi, mis sai räsida mulle ristpistete tegemise ajal.
Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
Võtke filmikaamera ka kaasa siis saab tähtpäevade ajal seda õudust vahtida!
Ma pean oma mehe kaasa kutsuma, muidu on raske raske raske ma arvan
Kaameratelt on juba tolm pealt pühitud ja domeenid regstreeritu. Lapse vanker ootab oma esimesi kilomeetreid spidomeetril ja lasteriided on ilsti
riiulil ja ootavad esimest löga ja junni!
Ilma minuta ei tohi naine isegi sünnitama minna! Pean lihtsalt kohal olema.
Võin vihjata, et junne ei tule lapsel veel niipea, pärast esimest pigi tuleb sihukest sinepilaadset pigem 
Aga igast löga see-eest ohtrasti
delilah, ara siis teise avastamisroome ara vota.
aga jalgides tulevase isa postitusi, voin taiesti veendunult vaita, et perekool.ee saab varsti omale yhe meessoost liikme juurde!
Tsitaat:Esimene oli vist kogunisti mekoonium. Kui nüüd tahta täpne olla.
Algne postitaja: Marxendorf
/.../ lasteriided on ilsti riiulil ja ootavad esimest löga ja junni! /.../
sünnitama lähen üksi ja juba lähipäevil
ei taha meest kaasa kuna ei tahaks et ta mind nii viletsas seisus näeb, meil on musiga kokkuleppe et võtame perepalati kuid päris sünnituse juures ta
ei viibi......
olen kah naisega koos sünnitamisel kaasas olnud kahel korral ja arvan küll et mehed peaksid kindlasti kaasas olema
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Ma küll tahan, et mees kaasas oleks. Käest hoiaks ja selga masseeriks ja sügaks![]()
Üks sõbranna mul läks üksinda. Ütles, et kui meest ei saa kaasa, siis ei taha kedagi. Vot see oli minu meelest kurb. Et ta seal täitsa üksi oli![]()
Kõik sõltub sünnitusest. Mul oleks teise lapse sündides olnud aega pisaraid valada küll ja enam kui ma oleks seal ilma meheta olnud. Oleks jah kurb
olnud.
Esimese poisiga aga tukastasin selle valude vahele jääva kahe minuti jooksul ja ajasin läbi une meest eemale. Ämmaemand oskas lihtsalt oluliselt
paremini masseerida
Ei ole ühest reeglit. Aga toetav käsi ja lähedase inimese hea sõna on alati abiks.
Mees on mul nüüdseks kolm last nö "vastu võtnud". Ja meil on neist kolmest korrast hulgaliselt naljakaidki seiku, mida meenutada. Kasvõi
seegi, kuidas ta kolmandal korral vanniservale tukkuma jäi ja mobiili pea et vanni kukutas
Fertis hea suur ja sügav vann, seda oleks ikka andnud
sealt otsida 
Mulle on alati arusaamatuks jäänud see, kuidas naised suudavad valude vahel kaheks minutiks magama jääda
Mul polnd unest juttugi ja kui
beebiga enne keskööd palatisse sai siis lihtsalt istusin ja imetlesin pea hommikuni
Aga jah, kui teda (meest) poleks kaasas olnud, oleks ikka nukker olnud küll.
Tsitaat:
Algne postitaja: n28
sünnitama lähen üksi ja juba lähipäevil
ei taha meest kaasa kuna ei tahaks et ta mind nii viletsas seisus näeb, meil on musiga kokkuleppe et võtame perepalati kuid päris sünnituse juures ta ei viibi......![]()
Sünnitusel on mehel võimalus näha kui tubli ja tugev naine tal on -
Teada tuntud tõde, et mehed on palju õrnemad valu suhtes, nemad
annaksid sünnitades otsad, sellepärast ongi see tähtis üritus naiste kanda. - Üldistan!
Esimese lapse sünni juures oli mees kaasas. Asi läks selleni, et tehti erakorraline keiser.
Nüüd mõtlen, et tulevikus enam kaasa ei võtaks.
Oma suht madala valulävi tõttu kannatan ma palju ning ei soovi, et oma mees mind nii abitus olukorras näeks...
Algul arvasin ka mina, et ei taha mingil juhul meest endaga kaasa. Kuid läks siiski teisiti ja nüüd sellele kõigele tagantjärgi mõeldes ei läheks ma
sinna ilma temata mingi hinna eest. Kuna sünnitus võtis kaua aega ja oli vägagi kriitiline, siis hoiaks teise lapsega kasvõi jalgu ristis kuni mees
kohale jõuab

mina tahaks küll ,et mu mees näeks kuidas ta laps ilmale tleb, ja millise valuga, ehk sis mõistab naisi paremini ning aitab lapsega toime tulemisel
rohkem
või on see vaid minu unistus

Oli mees sünnitaimse juures küll. Ja vaatamata sellele, et olin paduväsinud (kogu jama ei lasnud ju 24 tundi süüa ega magada), tige kui herilane ega
tahtnud kellegi puudutusi, oli väga hea, et ta seal kohal oli
Kui mul vaja siis ta jooksis, kui ei olnud vaja siis hoidis distantsi. Ta oli
supervapper ja hea oli teada, et ta on olemas. Kui vaja peaks olema siis ta tuleks kaasa ja ega mina ka üksi minna tahaks...
olin algusest lõpuni kohal ja aitan kindlasti järgmisedki võsukesed ilmale. osutusin nii kasulikuks, et see on kaasa soov. panen ainult paksemad ja
lotendavamad püksid jalga, et naine emaka kokkutõmbumiste ajal mul uuesti jalakarvu ära ei katkuks
ehk tülitatan ka ämmaemandat paarkümmend korda
vähem
kaasas või mitte kaasas. Ega mees sünnita, naine ikka. Tark ämmaemand ikka parem, kui mokk töllakil abikaasa. Lapse sünnitamine on tõsine töö, mitte mingi romantiline sõnajalaõie otsimine.
See teemaarendus viis mõttele, et kuidas küll naised oma meestest nii eraldi elavad... Justkui oleks üks pere ja lapsi tehakse kuid samas kardetakse
teineteisele avada endid, kardetakse näidata nõrkusi sellele, kes elus see kõige enam teadja ja toetaja olema peaks. Mis on selliste naiste meeles
abielu mõte? Elatakse nagu võõraga koos vist...
Minu jaoks on minu naine küll inimene, kellega ma saan rohkem rääkida kui ükskõik, millise inimesega oma elus üldse olen saanud rääkida. Tema teab
asju minust, mida (ma julgeks arvata) ei saa keegi teine kunagi teada.
Aga võibolla on nii, et lihtsalt sellised inimesed on siia kogunenud võõrastele oma südameasju anonüümselt rääkima, et neil kellel kõik kaaslasega
korras, pole vaja siin käia.
Mul oli mõlemal synnitusel mees kaasas, ausalt öeldes poleks synnitust ilma meheta ette kujutanutki. Mees pidas ilusti vastu
Olen kuulnud, et
paljud mehed ei taha minna, neil puht vaimselt hakkab vastu. Osad jälle pärast synnituse juures olemist pole võimelised naisega magama jne. Puht
individuaalne asi on.
Oi see on ju nii armas, kui mees kaasas on.
...ülevoolavad emotsioonid, meeletu vaimustus - nii väidab mu poeg, kes värske pappa
Miks mitte olla sünnituse juures.Titetreimise juures on ju olnud suurem osa tulevaseid isasid(isaseid)
Ise arvan,et asi kinni tulevase ema soovidest.Ise juures viibinud pole.
Emad ikka reegliona soovivad kaasasid kaasa. Aga ma pole veel kohanud paari, kus mees tahaks kaasa sünnitama ja naine kohe mitte ei taha meest sinna. Vastupidi aga küll.
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
...ülevoolavad emotsioonid, meeletu vaimustus - nii väidab mu poeg, kes värske pappa![]()
Mul oli mees mõlema sünnituse juures. Ega ta suurt teha saanudki peale selle, et ta lihtsalt juures oli....a sellest oli palju abi. Üksi olles venib
ju aeg nigu näts
Maximaalselt minimaalselt päeva ja maksimaalselt 2 nädala pärast loodan ma selle asja kõrval olla!!!
mul on veel ikka päris palju sinnani... kuid olen ikka kohal
kogematta juhtusin osalema selles ja polnudki kõige hullem,aga nabanööri lõikamise jätsin ämmaemanda hooleks.
paari kuu pärast õnnestub ehk
uuesti proovida.
Mees oli mõlema sünnituse juures ja teisiti ei oleks seda ette kujutanudki.
Ja esimesel päeval ei julgenud ma lapsel mähkmeidki vahetada, tundus teine nii habras, et teen veel haiget. Mees oli minust palju asjalikum 
Vat mina küll ei kavatse seal juures olla. Kõike muud aga mitte seda. Ma pigem tüliks seal juures kui abiks.
Kui must kasu ja tuge on, siis kindlasti.
poja nüüd 4,5 kuud vana ja saime ikke ise hakkama nagu plaanisime arvan siiani et issist on pärast rohkem kasu lapsevahina kui mina end välja puhkan kui et tema koos minuga 24 h piinleb mõlemal raske ju........
Tsitaat:
Algne postitaja: markx27
kogematta juhtusin osalema selles ja polnudki kõige hullem,aga nabanööri lõikamise jätsin ämmaemanda hooleks.paari kuu pärast õnnestub ehk uuesti proovida.
![]()
mina olen ka kaasas käinud. seda klassikalist väidet, et "tekitab erilise sideme isa ja lapse vahele" ma väga ei usu. ning ega ausaltöeldes
väga minna ei tahtnud ka.
teisalt ei olnud mul kuigi raske naisele vastu tulla, kui tal selline soov oli. seda ma nüüd küll öelda ei saaks, et naise abitus seisundis (või
misiganes muus seisundis mida kardetakse näidata) nägemine minu suhtumist temasse küll oluliselt ei muutnud, või kui siis positiivses suunas. tema
ütles, et minu kohalolekust oli palju abi, ning juba see on piisav põhjus sünnituse juures olla.
nööri lõikasin ka läbi, kuid sellest mäletan vaid niipalju, et see oli keerdus nagu telefonijuhe ja käärid olid väga nürid, tükk aega nüsisin.
et mina soovitaks küll meestele, et minge ikka kaasa, kui see naisele rõõmu valmistab. valdav osa sünnitusest moodustab ühe piiksuva masina kõrval
istumine ja naise tuju üleval hoidmine. meie esimesel korral oli sellist aega umbes 9 tundi. kui juba sündima hakkab, siis võib rahulikult kusagil
eemal töllerdada, et kitlitele mitte jalgu jääda.
Mees peaks kindlasti naist toetama sünnituse eelsel perioodil, kohalviibimine on tähtis, sest isegi kui naine eitab abile vajab ta tegelikult
kindlasti tuge.
Kuigi jah minu tutvusringkonnas on enamik naisterahvaid arvamusel, et meest pole sünnitamise juures tarvis.
Ise arvan kindlasti vastupidist, toetaks naist kõiges mis talle vajalik oleks.
Mind paluti peol mitte osaleda. Eks see asi sõltub ikka inimeste iseloomust. Ei tunne, et mitteosalemine tõttu perekonnas midagi saamata oleks jäänud. Ja ei arva, et seal olemine oleks pöördeliselt kooselu rikastanud. See on ikka tugi naisele ja kui ta seda soovib, siis on mees mats, kui keeldub.
asjast osa saanud mehe muljed kui naissõbrale:
1. lapsega supersuhe
2. naisesse suhtun kui õesse
vaadakem ajalugu, kuhu ja kuidas naised sünnitama saadeti
edasi ei kommenteeri
leian et sünni müsteerium peab olema meestele kättesaamatu
Õige. Juba vanal ajal visati meeshinged selleks ajaks toast välja.
ja naised aeti sauna ja mehed pika puuga eemale.
pole meestele vaja seda teada. no olid ikka targad inimesed vanasti.
seda õe-tunnet lahkasin ma mõni aeg.
PS! kutt pärast ütles, et naisega seksida ei saa, sest lapse sünnimoment tuleb silme ette
Esimese lapse sünni juures oli ka mees.Ei mingeid häid mälestusi sellest...
Teise lapse sünnitasin üksi, mehel polnud aega mind isegi haiglasse viia, töö oli tähtsam.
Miks peaks meeldima mehele kokku korjata lootevett ja mässata platsenta ja nabanööriga?
Aga miks sa arvad, et mehed kõike seda tegema peavad?
ei peagi. pole üldse tema asi. las jääda saladuseks.
aga tundub, et Andrew, oled juba sügavuti asjasse pühendatu.
isiklikult alati tuleb naer peale, kui filmides näen lootevett - noh selline kopsikutäis puhast vett.
nii ilus see ikka ka ei ole.
Tsitaat:
Algne postitaja: rosita
Aga miks sa arvad, et mehed kõike seda tegema peavad?
kui naine sünnitab, langetagu mees metsas palki, et titele tuba ehitada. Vilunud ämmaemand on palju tõhusam abi sünnitusel, kui kohmetunud mehekolakas
Jäägem ikkagi meesteks. Kasvõi viimasteks siin ilmas.
kordan end, aga...mõni asi võiks mehe eest saladus olla.
toetust ja käepidet vaja edaspidi terve elu
naine peab naistele jumalast pandud ülesandega ikka ise ja jumala abiga hakkama saama.
mehed samuti.
meedikud, andke andeks: teie abiga samuti
just, kes kasvatab kodu, kes laiendab kodu
lisatud - see käis sossukese 21:41 postituse kohta
Tsitaat:ma vaidleks veidi sulle vastu, Andrew - jah, valusid kannatab naine tõesti üksi, kuid usu, mitte ükski arst ega ämmaemand ei tunne sind paremini kui su oma mees, lapse isa, mitte üks teine käepide pole nii kindel, kui oma kaasa käsivars...Mitte kedagi ei huvita sa seal valutavana enne, kui sünnitusmoment käes, juhul kui see muidugi tabatakse (ei sünnitanud erahaiglas oma kindla ämmakaga) - mees on see, kes on sinuga palatis, räägib, toetab, kes kutsub arsti, kui tõesti vaja on...just mees on see, kes peale sündi oli lapse kaalumise/mõõtmise juures, kes hoidis teda süles, kui arstid mind nö. korda tegid - ära ütle, et mees sünnitamas kaasas on kasutu ja mõttetu... Aga muidugi, see on inimeste vaba valik
Algne postitaja: Andrew
/.../Valudes on naine ikka üksi ja hoidmiseks kõlbab sellisel hetkel mistahes käepide.
/.../
- ajad on muutunud, koos inimeste ja tõekspidamistega
ja esimese variandi
puhul ehk on tõesti parem koju jääda...
No igal juhul on mehest tolku, ka sünnitamise juures. OMA ju ikkagi.
Ja oli kellega juttu ajada või nalja visata.Kkuigi jah, meil lõi ses osas ämmakas kah kampa (erakas oli). Ent tema (ämmaemand) siblis ikkagi ringi ka,
vaid otsustaval hetkel oli 100% olemas. Ülejäänud aja, need mõned tunnid tähtsa hetkeni, oli ikkagi kaasa see, kes hoidis ja keda sai käest hoida. Kes
ütles hea sõna ja tundus huvi. Kes luges mulle KTG näitusid ekraanilt, sest mina neid ei näinud.
Ma ei teagi, kelle õnn või õnnetus see meil oli, minu või mehe, aga mingit hirmsat abitust ses hetkes ei olnud. Kordan veelkord: naine on täpselt nii
abitu kui abituks ta end mõtleb (erandid kinnitavad reeglit) ning sama käib meeste kohta sünnitusel.
Mees võiks ikka sünnitusel kaasas olla. Mis mees see on,kes ei suuda ennast niipalju kokku võtta,et naisele toeks olla. Valude ajal. 18 tundi üksi
valusi kannatada pole just kõige meeldivam.Ühine laps ju. Konkreetselt sünnitamise ajaks ma ei tahaks ,et mees kõrval oleks. See ei ole minu meelest
just kõige ilusam vaatepilt. See,et mees pärast enam oma naist naisena ei suuda võtta,on rumal vabandus.
Loomulikult on see iga paari omavaheline kokkulepe. 
ma ei leia, et mul saladusi peaks olema, kuid mina ei tahtnud meest sünnituse juurde.
mul oli jube hea ämmaemand, ma ei tea kuhu ma selle mehe veel oleks pannud
pealegi hiljem selgus, et mind valvati päris hoolsalt, sest oli ka põhjust
hakata nüüd sünnituse juures olnud meest rohkem meheks pidama kui mitteolnut siis see on ka selline mõttetu selekteerimine
see asi ongi individuaalne, pealegi kõik ei sobi kõike tegema
mina võtan neid asju nii, et igas inimgrupis on sigu
sünnituse juures viibinutest meeste hulgas samuti
lisaks veel, et mu lapse isa täitis oma kohust, jäädes vastsündinuga kahekesi, sest mina olin kuude viisi ju rivist väljas
sinna mu kolm aastat jalgade-käte-sisikonna-pea kokkukorjamisele läkski
ei.
usun, et see on väga kodaniku kohane, mina sooviks naist teatud hetkedel vaadata ainult kui naist (ainult), mitte kui ema. Ja kardan, et pärast
võibolla ei pruugi enam õnnestuda (nägemine kohapealt siis).
Kas nüüd sünnituse juures viibimine on kõige olulisem mehelikkuse tundemärk see jäägu naiste otsustada.Mina seda eriti ei jaga.Minu arust on hulga tähtsam see kui mees viibib lapse tegemise juures.Nagu ma siinsest foorumist olen aru saanud siis nii mõnigi naine seda eriti olululiseks ei pea.
See ei näita mehelikkust vaid seda,kas julged sünnitusele kaasa minna või mitte.See,kuidas mitte minemist endale mugavaks serveerid.... aga palun. Ega
kaasa minemine kohustus ei ole,aga naisele tähendaks palju,kui naine seda soovib.
Mis puutub sellesse,kas mees viibib lapse tegemise juures või mitte....minul nii kurbi kogemusi pole 
17 tundi valusid, janu, pidev vetsu vahet marssimine.
Mul mees andis vett kui küsisin, masseeris, rääkis juttu, aitas poosides. Minu palve oli,et ta ei liiguks minu kõrvalt sinna kus on arst lapse
vastuvõtmise ajal.
Mees oli ilusti minu pea ja õla kõrval. Läks arsti juurde siis kui oli nabanööri lõikamine.
Ainus mis teda ehmatas oli see kui pärast minu kontrollimiseks, avati üks lahe sahtel kus oli tohutult tööriistu. Mu mees ütles,et tema ehituskomplekt
jäi sellele ikka kõvasti alla ja ta poleks uskunud,et nii palju hirmsaid vahendeid võib üldse tarvis vaja minna. Seal on ju igasuguseid asju
sünnituste jaoks mis ei kulge normaalselt.
Kuna mu mees ei näinud sünnitust pealt nii nagu ämmakad ja arstid näevad, siis seksi osas pole midagi muutunud. Mind õena ega ainult emana ei nähta
õnneks.
Kindlasti võtan mehe ka järgmine kord sünnitusele kaasa. Kuna sel ajal kui mina sünnitasin oli palju sünnitajaid, siis minu juures ükski ämmakas kätt
ei hoidnud. Pealegi kui halb hakkab on tore kui on mees olemas kes saab kohe abi järele joosta. Ma ei tea ju kas mu teised sünnitused sama head
tulevad kui seda oli esimene. 
et siis sünnituse juures mitteviibinud mees on vähem mees
ma võiks sellega isegi leppida
aga ma ütlen siis, et need mehed kes on sünnitanud ja pärast pere juurest leelet teinud on lihtsalt magedad
või siis viibinud sünnituse juures ja pärast seda eneseületamist joovad nädal- kaks jutti, no ikka sellel põhjusel kui kõvad oldi
ja siis kui naine peaks titega koju saabuma pole teda ees ootamas ei sooja ega ilusat lapsetuba ( ekstaole, ohakas armastab liialt ilusat olemist)
aga naisel on ju nii kõva mees, mis tal nurisedagi
Seevastu saab käega vastu rindu taguda ja öelda et on sünnile silma vaadanud. Analoogselt nendele, kes peksavad rusikaga rindkere vastu ja ütlevad et vaatas surmale silma.
Tegelt ma pole sellest mõttest väga vaimustatud. Palatiukse taga veel võin tammuda edasi-tagasi närviliselt tammudes, aga vaadata, kuidas kari inimesi
(kindlasti on mõni arst veel isane ka rsk!
) Temakese pilu kallal askeldavad ja võibla veel keisrilõigetki tegema hakkavad...tänan ei
Pigem
lähen juba kaitseliitu sel juhul
Momeeli on naese sünnitusvalud jmt liiga intiimne protsess, selleks, et ma seda oma kullipilguga rüvetama lähen...liiatigi olen ma ju liig keevaline
ka 
no vat seda ma räägingi free
ei saa kõike üheselt üldistada
aga kui prioriteediks on mees sünnituse juures siis ok, ma ei vaidle
mina ei tahtnud teda sinna ja ma ei kahetse oma otsust
pealegi sain absoluutselt ilma selle vahejuhtumitagi kõik mida vajasin
ma võiks hoopis öelda, et mees kes ei suuda vastsündinuga hakkama saada on möku
ja hakkama ei pea saama üks päev vaid mitmed kuud
oma laps,loomulik ju
nii ongi
no neh
aga paraku on mehi kes juba rasedaid naisi maha jätavad,
et siis on nad mökud
Ka siis,kui see on kokkuleppeline(abieluväliselt) ja mees ei taha lahkuda olemasoleva pere juurest,
siis põhimõtteliselt naine peab ise teadma,kellega lapse soetab ja olema valmis üksi kasvatama.
Ei tohi viriseda.
ma ainult intrigeerisin
ma ka
Olin ise tegemise juures ja samuti kui ilmale tuli pisike ja väga meeldis kõik see, siiani meeles Vividly 
Kas see ka mitte ei peaks olema kokkuleppeline asi, nagu kogu kooselu?
Kui on vaja, ollakse kõrval, kui üks pool ei soovi, ollakse eemal. Mis pagana saladused ja saunad. Mõni mees vaatab oma partnerit juba peale esimest
keppi, nagu õde.
Tean tüüpi, kes jättis lapse niikauaks haisema, kuni tuulutama lastud naine oli korduvate kõnedega koju aetud mähkmeid vahetama. Isa nägu tehakse
ainult siis ette, kui puhas ja magav titt sülle ulatatakse.
Et siis... suhteid ja inimestevahelisi sidemeid on igasuguseid.
Kohe näha, et vanainimeste foorum. Mu pojad- väimehed on ikka ninapidi juures olnud ja selle üle uhked, nende sõbrad ka. Kuula vaid neid noori mehi- valmis ämmaemandad kõik. Kes kohale ei jõua (töö, vahemaa), on äpu. Ei ole ükski impotendiks jäänud selle tagajärjel. Ma ise poleks ette kujutanud, et mees ka veel juures passiks, aga ajad on muutunud ja praegu see päris loomulik. Ja otse loomulikult need tänased issid ka lapse eest hoolitsemisega saavad hakkama, nii et ei käigi vahepeal öökimas, kui tite tagumikku kraamivad. Mäletan, omal ajal kogemata söögilauas ütlesin, et jäin hiljaks, mähkisin last, siis minu issi jooksis üksi nende sõnade peale nurga taha.
Ma palusin juba pulmalauas abikaasalt andeks, et mind sünnitusmajja kaasa vadada ei saa, kuna kardan verd... ja poleks mingit tulu, kui kusagil
sünnituse lõppvaasis mind kanderaamiga eemale viiakse
Kui tugineda siinsetele seksi puudutavatele teemadele ,mida mõni on viljelenud,siis võibolla on sünnitusel osalemine mõnele meesterahvale ainus
kogemus kus ta naisterahvast nii lähedalt on näinud.Sellest ka tung sünnituse tugirühma end mollima.Kaugel pole vast enam ka need ajad kus sõbrad
kaasa veetakse.
Ise pole sünnitusel tugirühmas liikmena olnud ja ma ei tunne ,et oleks millestki ilma jäänud.
olen kuulnud, tihti naiste suust, et las ta reo vaatab kui raske ja jube asi, see sünnitus, peale seda kogemust ehk hindab naist rohkem. 
Ei üldista, tõesti ei üldista. aga mõne mehe on see akt ikka pikali löönud küll sünnituslaua kõrvale. 
Hmm huvitav ütlus - koos sai tehtud ja koos saavad lapse.
Samas see on nii naise soovi peale pressimine.
Kunagi ei tohi kellelegi midagi peale suruda.
Kui mees tahab öelgu ei taha ärgu tulgu.
Sünnitamisega läheb kaua. Miski pärast jooksevad enamused haiglasse juba esimeste tuhude või vete pärast. Tegelikult läheb veel tunde aega enne kui
tekivad pressid ja laps väljutatakse. Naine vaevleb valudes...mees vaatab nukkralt ja abitult pealt. Milleks?
Kõige parem on see siis kui mees tahab seda ise teha mitte, et sina naine küsid - kas sa tuled?
Siis on sul see tunne ja kindlus, et ta tõesti tahab sinuga koos olla nii head kui halvas.