Board logo

Armastus või armumine
Lokelan - 22.02.2004 kell 03:45

Hii, mis vahe teie arvates siis neil asjadel ka on?


RealBitch - 22.02.2004 kell 04:15

Suur vahe, Väga suur.


kodukiisu - 22.02.2004 kell 07:20

Armumine läheb üle, armastus aga on püsiv.


yller - 22.02.2004 kell 08:56

selle kohta õeldi kord mulle
armumine on ilus, aga armastus ei pea ilus olema


Bel - 22.02.2004 kell 09:22

Armumine võib, aga ei pea kasvama üle armastuseks, armumine on nagu kiindumus-harjumus, armastus- tunned, et ilma teineteiseta ei saa, armumine läheb kiiresti mööda, armastus kasvab.
Veel üks asi, mida öeldakse, armumine paneb südame kiiremini tööle, aga armastus on rahulik.


Lokelan - 22.02.2004 kell 11:01

Kui oled meeletult armunud, siis tahad olla koguaeg koos Temaga, tunda Ta lähedust, suudlusi, kallistusi, hingeõhku..
Tahad iga sekundilise täpsusega teada, mida Ta teeb, kelelga on, kellega räägib jne..
Armastus aga annab vabaduse olla mina ise. Armastades lihtsalt annad vabadust teisele.. Sest tead, et Ta armastab sind ja sina Teda. Armastus teeb inimesed täiskasvanumaks. Armastus annab tiivad. Mina armastan


viidik - 22.02.2004 kell 11:07

Tsitaat:
Algne postitaja: kodukiisu
Armumine läheb üle, armastus aga on püsiv.


Armastus läheb ka üle. Tõsi küll, mitte nii kiiresti.


Lokelan - 22.02.2004 kell 11:23

Minu arvates armastus ei kustu, ei kahane ei vähene... Ta lihtsalt peidab enda ära, kui tunneb, et midagi ei tule välja või et läheb sitasti


Deiviidas - 22.02.2004 kell 13:19

Armumine on väike osa armastusest. Tihtipeale, siis armastuse eeltingimus, mis aga ei karanteeri selle püsimajäämist.


TKtydryk - 22.02.2004 kell 14:24

väga suur vahe
armumine on tunne mis võib sind iga hetk tabada
armastus...on see millest kõik räägivad aga vähesed tunda on saanud


li-li - 26.02.2004 kell 05:57

armumine on pigem kirg,tundepuhangarmastus aga kindlam tundmus ja pühendumus


kontorihiir - 26.02.2004 kell 09:54

Armumine võib kiiresti üle minna, armastus peaks olema jäävam nähtus....


susanna - 26.02.2004 kell 12:51

kusagil juba nagu sai juba vastata analoogsele asjale
aga armuda saab või tuhandeid kordi
armastus püsiv väärtus


Dinxu - 28.02.2004 kell 12:05

Armastus ei teki üle öö, ta on aastate töö ja vaevade vili.


KodutuIngel - 04.03.2004 kell 17:30

Armumine on enne armastust. Armumine on selline esialgne asi, kui sa veel ei tunne oma kaaslast läbi ja lõhki. Aga kui juba kõik tema head ja vead teada ja nendega leppida, siis see on juba armastus Armastus on jääv
OK, segane jutt tuli natuke


kaitsevaim - 07.03.2004 kell 18:20

Öeldakse, et armastus on pime! Ma ütleksin, et armumine on pime.. kui sellest eredast päikesest välja jõuad ja varjulisemasse kanti (puude alla) jõuad, siis näed maailma hoopis uues valguses ja kui ka selles on edaspidi päikesepaistet (okste vahelt), siis see on armastus. Ja selline pimedus on kindlasti palju parem...ning see jääb püsima kuni keegi metsa maha ei võta

(Oot..inspiratsioon tuli vist..paneme luuletuste alla ka midagi )


lenxu - 07.03.2004 kell 18:25

armumine on nagu õis....õitseb kaunilt ja sellest areneb vili (armastus) või ei saa sellest midagi.


lenxu - 07.03.2004 kell 18:27

Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Öeldakse, et armastus on pime! Ma ütleksin, et armumine on pime..


keegi tark mees ütles, et armastus on pime, kuid tal on väga hea kompimismeel....või midagi sellist


Lokelan - 08.03.2004 kell 15:40

Armastus.. Siis on usaldus ja teineteise mõistmine ja erinevad maailmad muuutvad tasapisi üheks ja täiustatakse ja parandatakse teineteist...


Marygold - 08.03.2004 kell 22:53

armumine on avastamise aeg, iseasi kas joutakse leidmiseni (armastuseni)


euqen - 08.03.2004 kell 23:07

ega nendest sõnadest head nahka saa


li-li - 09.03.2004 kell 02:27

icic...noppisin ühe lause välja marxi kirjast mis ta saatis,kus lapsuke asjast midagi arvab...
*armastus on siis , kui näed kedagi aga tunned seda kõhus (5a)


saxcat - 17.03.2004 kell 08:01

Minu jaoks on armumine midagi tormilist - siuh säuh, südamed helgivad, silmad vilguvad, mõistus on segi.. pime oled ka

armastus on aga midagi paremat - ta on rahulik, stabiilne, kindel, kaunis ja sa näed.. iga päevaga näed üha rohkem ja armastad üha rohkem (või järjest vähem).

Palju on ju juhtusid, kus ollakse alguses armunud, kuid hiljem selgub - ei suudeta teineteist armastada!


SaatanaSigitis - 17.03.2004 kell 12:23

Armumine võib tulla yle öö nii et sa ise ei panegi kohe tähele, aga armastus on yksteise mõistmine ja sellest saad kohe aruArmastus ei kao kunagi täielikult.


mmunk - 17.03.2004 kell 12:26

ükskõik, kui palju tähendusi me nende külge ka ei riputa- sisus pole armastusel ja armumisel mitte essugi vahet, sest mõlemad on avatuse seisundid, mis ei välista teineteist.

võttes aluseks vastutuse kui ühe eetika alustala, siis eristab armumist ja armastust see, et armumine ei kohusta suurt millekski. kui armastusel on objekt, siis kaasneb sellega paratamatult vastutuse tundmine objekti vastu.

kui rääkida ühiskonnas kokkulepitud tähendustest, siis armumises on suur kogus kirge, keskmine ports armastust ja väike tükike lähedust. armumise muutumisel armastuseks väheneb kirg, suureneb lähedus ja armastus kui tunne jääb.

see kõik on vorm. võime ju nende kahe eristamisel "mättaks" võtta suhte kestvuse, lähedaste teadlikkuse sellest sümpaatiast, objekti teadlikkuse sümpaatiast ja tema vastusest sellele jne jne. nii võimegi vaidlema jääda, sest esteetikas (eetikast tänapäeval kahjuks enam rääkida ei saa) polegi võimalik milleski kokku leppida.

ma teatavas mõttes kahetsen, et selle jutu siia kirja panin, sest suurem osa ei loe seda mitte läbigi. ja kui loebki, siis keda see tegelt kotib? suurem osa foorumi teemadest on ju sisuliselt pikad monoloogide read..

vabandan teemast möödapanemise pärast


arena - 04.04.2004 kell 22:36

armumine on tunne et oled pilvedes ja armastus selline et ei oska ette kujutada kui seda inimest poleks ja kui sa ei saaks talle oma muredest rääkida ja üldse kui sa tahad oma elu temaga jagadaminu jaoks vähemalt eks see ole erinev.


HoneyBunny - 12.04.2004 kell 13:06

armumine on tugevate põnevate rahutute tunnete möll...aeg nagu seisaks...ainuke asi, mida sa näed on inimene, kellesse armund ollakse...siis on kõik roosa ja ilus...
armastus on aga rahulik, mõistev ja andestav...armastatakse inimest koos tema vigadega


Omito - 12.04.2004 kell 18:47

kas armumise ja armastuse eesmärk mitte üks ei ole??
lõpuks on ikka keegi selili!


kontorihiir - 12.04.2004 kell 19:08

kui sinu jaoks , omito, tähendab armastus vaid seliliolekut, siis sa ei tea veel, mis see armastus endast üldse kujutada võib...


sales - 13.04.2004 kell 19:46

Tsitaat:
Algne postitaja: lenxu
armumine on nagu õis....õitseb kaunilt ja sellest areneb vili (armastus) või ei saa sellest midagi.


Jah, armumine võib olla armastuse algus... armastuse õis - tõepoolest ja kui tal on kasvuruumi, siis saab temast armastus...aga on ka tühje õisi... ja on ka ainult õieilu nautivaid õitemurdjaid - murtud õiest ei saa ka vilja


sinisilm - 14.04.2004 kell 07:35

Armastus ei seisne teineteisele otsavaatamises,vaid vaatamises ühes suunas.(A.de S.-E.)
Armastus on lõputu vajadus anda teistele vähimagi soovita midagi vastu saada(R.Tagore)
jne.jne.
...see armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul...usalda armastust,isegi siis ,kui ta toob muret,ära sule talle südant...(R.T)
Ja armastusele ei pea eelnema meeletu armumine...see minu arvamus....aga kus ja kunas ta võib alata....tõeline loterii....


muvelin - 14.04.2004 kell 08:22

armumine on hetkeline, ühel hetkel tekib, teisel kaob.
armastus on püsiv, kindel, turvaline.


püsimatu - 14.04.2004 kell 08:53

Kui armastus ikka on nii püsiv, kindel ,turvaline, endast kõike andev, milleks siis armukadedad ollakse?

Minu jaoks on nii armumine, kui ka armastus, magus igatsus ja valu.


muvelin - 14.04.2004 kell 09:10

armukadedus on samuti armastuse osa ja täiesti normaalne nähtus, mis ei muuda armastust kohe ebakindlaks ja mittepüsivaks jne.


Heijra - 16.04.2004 kell 19:03

Mult kunagi üks võõras küsis, et kas ma olen armastanud. Mina vastasin et jah, olen küll! Selle peale küsis tema, kas ma tahaksin veel armastada? Mina vastasin ikka jah! Ja siis ta ütles, et ma pole kohe kindlalt armastanud!!! Ega ma algul temast aru saanudki, aga nüüd, aastaid hiljem, oskan kindlalt öelda ja röögin iga oma rakuga vastu sellele, et uuesti armastada...
Armumine on mööduv ja seda vajab iga inimene, sest see on ka kerge tulema. Armastus aga..vot see on midagi, mille nimel sa oma hinge annaksid, ja kui oled andnud, siis igavesti ja jäädavalt
Kes seda tegelikult teab võibolla on meile antud ka enam kui kord võimalus kinkida oma süda..


missdarkness - 16.05.2004 kell 09:52

Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
kui sinu jaoks , omito, tähendab armastus vaid seliliolekut, siis sa ei tea veel, mis see armastus endast üldse kujutada võib...

täiesti nõustun, see on ehtsa isase jutt, kes mõtleb ainult sexist. arvan ka et sina ei ole veel päris armastust tundnud. armastus on puhas, siiras, jääv tunne. armastuse puhul usaldatakse partnerit ning saadakse tema peale loota--sügav tunne. armumine on vaid elu lillede keskel, kus partneri vigu ei märgata


anahid - 04.01.2005 kell 13:24

Armastus ei saa üle minna....kui meenutada oma kunagist partnerit ja enam ei tunne absoluutselt mitte midagi ta vastu...siis oli see vaid pikaajaline armumine...

Aga kas siis on sedasi, et kui inimene ei saa olla koos sellega, kellega ta sooviks ja ta nö õpib teist vihkama, kas tegelikult on siiski võimalus, et armastus säilib...ei vist, sest mhhh....armastus peaks olema, nu vähemalt nii räägitakse, isetu tunne, kus teiselt osapoolelt ei soovita midagi vastu saada, rõõmu on vaid andmisest ja sellisel juhul ei tohiks eriti oluline olla, kas ta armastab vastu või mitte.

Aga mis on siis see isetu armastus, kas sama asi, mis tingimusteta armastus...tegelt julgen isegi väita, et pole olemas ühepoolset tingimusteta armastust....


habe - 04.01.2005 kell 13:46

Pakun välja, et armumune on natsa erootilisem tunne kui armastus. See on sarnane erektsiooniga, mis on tsükliline, tahtele allumatu ja muudab oma ohvri vähem või rohkem pimedaks partneri pisipuuduste osas, olgu see siis tselluliit või õllemuskel
Tsükli lõpuga kaasneb kas armastus, harjumus või võõrdumine.
Armastus omakorda om armumise jätk, kus partner võlub sind mitte ainult oma välise hiilguse vaid ka sisemiste väärtustega, ning kus, juba avatud silmil, tead ja näed oma partneri pisipuudusi, kuid aktsepteerid neid südamliku muigega, kui sinule kalli inimese paratamatuid koostisosi. See on vahekord täis suurt usaldust ja sarnaseid vaateid.
(ehk siis: kui vaated ei katu, usaldad sa partneri valikut, kui tema silmis parimat). See on vahekord, kus partnerile haigettegemine on endale valus.


Mõtiskleja - 06.01.2005 kell 15:00

Armuda võid silmapilguga, armastus tekib ajapikku... Armumine on kirg, see on rohkem füüsiline, tunned liblikaid kõhus, tunned, et miski nagu magnetiga tõmbaks sind Tema poole, samas ei oska seda seletada, sest ei tunegi ju Teda veel õieti...
Armastus on rohkem hingeline, vaimne. Armastust tunned siis, kui tead täpselt, mis sind Tema juures kõidab, miks vajad ainult Teda ja mitte kedagi teist...
Ja veel... Armuda võib kergesti, kuid see võib ka kaduda kergesti ja kui armunu tunnetele ei vastata, võib tunda küll pisikest kibedust, kuid sellest saab ruttu üle ja elu läheb edasi. Armastus tekib üksteise pikaajaliselt tundmaõppimisel, see on hingeline ja sügav tunne, mis jääb kestma pikakas ajaks. Kui aga armastaja tunnetele ei vastata, on tollele inimesel tunne, nagu löödaks noaga otse südamesse, kistaks see välja ja tehtaks aeglaselt tuhandekls tükiks - just nii valus on ja alles aastatega läheb kergemaks...

Miks tänapäeval on nii palju lahutusi? Sellepärast, et abiellutakse mitte armastusest, vaid lihtsalt kire ajendil. Ollakse meeletult armunud, tuntakse ennast kui seitsmendas taevas, kuid ei anta üksteisele aega kaaslase põhjalikuks tundmaõppimiseks. Kiirelt tõtatakse kirikusse või perekonnaseisuametisse, sõrmused sõrme ja ongi asi korras. Kogu hingeline pool jääb aga olemata, ollakse abielus, kuid üksteist tuntakse vaid pealiskaudelt. Nii juhtubki et juba paari kuu või siis paremal juhul aasta, paari pärast see meeletu kirg jaheneb ning tekivad nii suured põhimõttelised erimeelsused, mis viivad lahutuseni. Armastusest abiellunud saavad erimeelsustest kergemini üle, sets üksteist tuntakse ja nii ostakse ka kompromisse leida. Sellised paarid tähistavad hõbe- ja miks mitte ka kuld- ja isegi teemantpulmi, kui tervist jätkub. Mõelge sellele...

Selline on minu arusaam asjadest...


GrinningSoul - 06.01.2005 kell 15:03

aga kui kaua läheb armumisest üle minekuks? aasta? paar kuud?


Mõtiskleja - 06.01.2005 kell 15:12

Tsitaat:
Algne postitaja: GrinningSoul
aga kui kaua läheb armumisest üle minekuks? aasta? paar kuud?


Kuidas kunagi...mul on ka ainult paar kuud kestnud, kuid maksimum on isegi kaks aastat. Kõige kuumemad tunded on just esimestel kuudel, siis hakkab tunne tasapisi jahenema kuni lõpuks kustub täielikult. Ja kui selle ajaga pole midagi tõsisemat suudetud luua, siis ongi läbi see pidu...


unistaja - 14.01.2005 kell 04:53

Tsitaat:
Algne postitaja: Heijra
röögin iga oma rakuga vastu sellele, et uuesti armastada...



Kui tuttav see on... Avastasin ükspäev end mõtlemas sellele, et olgugi, et aastad on mööda läinud, armastan teda ikka sama sügavalt, et see võib mulle uuesti haiget teha, kui lasen. Aga olen õppinud ja sellevõrra tugevamaks saanud. Tean, et minu elus on armastus ja teist nii võimsat tunnet ei suuda ma enam tunda, kui on praegune tunne, mis siis, et peidan seda. Mitte et ma oleks kaotanud soovi kedagi armastada jälle, aga ma juba armastan ju!

Aga et teise inimesega uuesti midagi sügavat tunda... hmm, armumine tuleb ja läheb, aga armastuse nimel peab vaeva nägema. Eks peale armumist ole tõesti näha, mis edasi saab.


Magical - 14.01.2005 kell 05:11

Armuda võid iga päev armastad ,aga korra heal juhul kaks elus seep see vahe ongi. samas keegi ei tea ,mis on armastus kahju sellest muidugi. Sõnu võib ju meist igaüks loopida, et oh ma armastan ja asjad


liisbeth - 15.01.2005 kell 17:20

praeguse seisuga kipun arvama, et armastus on rohkem tagantjärele tarkus (või siis on mu suhted kõik enne ära lõppenud, kui armastuseni olen jõudnud). aga kui kuud lähevad, ning tunded inimese vastu ei kustu ja vaatamata haiget saamisele ja faktile, et tal on keegi muu või suure tõenäosusega, on sellest muus ka juba lahku mindud, ikka veel inimest hoida tahan ning soovin talle vaid kõike kõige paremat, ega kannata ta silmis kurbust... mis see siis on, mis nii paneb tundma ja käituma? vaevalt, et ma elukutseline kaitseingel olen - pigem ikka armastan!


Andrew - 18.09.2006 kell 15:40

Tsitaat:
Algne postitaja: kodukiisu
Armumine läheb üle, armastus aga on püsiv.

Mitte midagi siin maailmas pole igavene. Ja kõik asjad ei sõltu meist.


Pipilota - 18.09.2006 kell 16:51

armumine on justkui teekond ja armastus kohalejoudmine.


ariita - 18.09.2006 kell 17:02

armastav inimene elab ja armastab oma kaaslast, lapsi, peret, ega tee lollusi aga armunu teeb omale tähelepanu tõmbamiseks lollusi kuni saabub atmastus


sheridan - 21.09.2006 kell 11:18

Tsitaat:
Algne postitaja: Omito
kas armumise ja armastuse eesmärk mitte üks ei ole??
lõpuks on ikka keegi selili!


eip. aga selili võib prantsatada küll kui jalad alt lüüakse. ja lüüakse ikka küll. ja kui päriselt ei lööda, siis tuigud niisama...
armastuse puhul on vist vastupidi - kasvad muudkui tugevamaks. ja mitte üksi. füüsika (sünergeetika) tõestab meile, et liidetavate summa on suurem kui liidetavate väärtus eraldi võttes.


skingirl - 21.09.2006 kell 14:59

armumine on üks väga valus ja vastikult mõnus asi, füüsiliselt valus asi, mina armun iga kolme kuu takka