
Istun ja mõtlen ja eikusagilt tuli minevik meelde ja ühes sellega ka inimene, kes on säilitanud minu sees tunde, mis seal kunagi oli ja arvasin, et
see on nüüdseks kustunud, kuid.... ei ole. Ma ei oska sellele erilisele tundele nimegi panna....vaevalt armumine....see inimene ise on eriline olnud,
ja seda juba aastaid....
Nimelt mul siis küsimus, et kas ka teil on keegi eriline, kes on teie jaoks midagi enamat, kui lihtsalt tuttav, kuid samas ei saa teda ka sõbraks
nimetada ning, mis veelgi naljakam, ei suhtlegi temaga, kuid ta on ja jääb südames väga eriliseks, kui tema peale mõelda.
Mu esimene armastus või kuidas seda nimetada. Siis olin ma 15 ja tema 22.Kolm aastat oli meil platooniline suhe, kuni ma selle lõpetasin.hiljem sain
teada, et ta hoidis mind ja tahtis abielluda, kui täisealiseks saan.Kui teada sain, oli kahju, et nii ei läind, kuid nyyd mitu aastat hiljem leian, et
ega me poleks vist sobind ka.Liiga sarnased.
Aga siiani,kui mõtlen temast, tuleb siuke harras hetk peale. Võiksime ju kokku saada, pole teineteist ligi 4 aastat näinud. Aga kes teab,mis elu toob.
on olemas selline inimene, mul on tema vastu nõrkus, kui ta kusagilt jälle välja ujub mu ellu ja enamuse ajast me ei suhtle temaga, aga ta jääb eriliseks igavesti.
on
aa see selleks, ju siuke asi peab siis olema
kahjuks
Ikka on. Esimene armastus. 20 aastat on sellest möödas. Ma pole temaga kunagi kõnelenudki, aga kui kuskil vastu juhtub (mõne aasta tagant ikka
trehvame - Eesti ju nii väike), siis süda ikka sees teeb jõnksu...
Ka esimene armastus ja tema vend...meil oli kolmekesti tore. Aga näind/ kohand pole kah paarkümmend aastat, olen mõtelnd, et võiks ju ülesse
otsida.Kuid kas ma nii väga tahangi, vahel on mälestused ilusamad.
Ja siis veel üks väga eriline inimene,tõeline sõber, aga teda juba enam ammu pole.
On olemas selline inimene.
Eriti kll ei suhtle ega näe....a ta ikka see eriline, keda nähes süda hakkab omatahtsi tegutsema.

Lugedes siin kommentaare ja mõeldes enda peale, siis mul ei olnud selleks inimeseks esimene armastus.... ma ei kujutaks ettegi, mis tunded mind siis
valdaksid, kui pean oma esimest nägema kusagil...
Ikka on...arvan, et enamusel on keegi selline.
Mina teda enam kohata ei saa...ainult uneneägudes ja siis kui ise siit ilmast lahkun.
Ma ei ütleks, et see on armastus...ta lihtsalt jäi minu jaoks eriliseks. Ehk ka seepärast, et ta oli samuti mu esimene armastus.
Aastad lähevad, mul on pere, armastus...
Aga sellele inimesele jäi mingi eriline koht mu südamesopis. Lihtsalt ilus mälestus.
On, ja mitte üks...
Ei ole seda inimest vist oma 3 aastat vähemalt näinud. Kuid arvan, et siiani võtaks südame värisema ja jalad nõrgaks, ehkki meie vahel ei ole kunagi
mingit suhet olnud. Eks me mõlemad saime aru, et me ei ole teineteisele mõeldud, ekki mingi seletamatu tõmme oli mõlemil.
Viimane kokkupuude oli vist aastatuhandevahetusel, mil oli ka meie viimane nägemine ja kallistus. 
oeh... sama siin... tegelt oleks ammu aeg üle saada, aga nää - ei saa! äkki pole vajagi saada.
Juba 4 aastat on südames üks inimene ja ei olnud ta mitte esimene armastus...
Ja viimasel ajal suht tihti tuleb ta meelde...kahjuks...
On küll... Lausa 2, kuigi jah neist ühe mõju hakkab vaikselt kaduma, kuna tuli lõpuks välja, et ta ikka pole päris selline nagu ta ennast mulle
"esitas"...
Aga see teine... Oi tema on eriline...
ja kui ma tema peale praegu sügavamalt mõtlema hakkan, siis ilmselt lõpetan suure masendusega... lühidalt kokkuvõttes on mul alati hea meel teda näha
ja aegajalt, kui mõnele üritusele lähen, siis loodan, et ta ka seal...
Tihti mõtlen, et mis oleks võinud saada, kui ma oleks tema pärast oma kalla jätnud... Aga selline ma kord olen... Pähe võtnud et armastan ainult oma
kallat ja teistele võimalust ei anna...
ohohhooo....oli nüüd vaja siis meelde tuletada
kax vastastikust tunnet veel kemplevad
Tahax nagu hirmsasti näha ja kõike temast teada aga samas nagu ei tahax ka......
on ja vist jaabki...kuid see vist rohkem see AEG, mis kunagi oli..
See on nii mõnus tunne... see aastatetagune tunne. See toob mälestused ellu ja sellise heldimuse ja kui nüüd kohtuda, ( meil oli see mittenägemise aeg üle 20 aasta) uskuge, kui aastad on teinud inimese küpsemaks ja veelgi meeldivamaks, see kohtumine ja nooruse meenutamine on lausa jumalik.
Viimasest meenutusest sain jalgrattaga sõites orgasmi
Ja see polnud mingi mineviku värk
kardan, et selle rattaga oled petta saanud.. sadul on tavaliselt põhivarustuses 
Tsitaat:
Algne postitaja: unistaja
Istun ja mõtlen ja eikusagilt tuli minevik meelde ja ühes sellega ka inimene, kes on säilitanud minu sees tunde, mis seal kunagi oli ja arvasin, et see on nüüdseks kustunud, kuid.... ei ole. Ma ei oska sellele erilisele tundele nimegi panna....vaevalt armumine....see inimene ise on eriline olnud, ja seda juba aastaid....
Nimelt mul siis küsimus, et kas ka teil on keegi eriline, kes on teie jaoks midagi enamat, kui lihtsalt tuttav, kuid samas ei saa teda ka sõbraks nimetada ning, mis veelgi naljakam, ei suhtlegi temaga, kuid ta on ja jääb südames väga eriliseks, kui tema peale mõelda.
Tsitaat:
Algne postitaja: unistaja
Nimelt mul siis küsimus, et kas ka teil on keegi eriline, kes on teie jaoks midagi enamat, kui lihtsalt tuttav, kuid samas ei saa teda ka sõbraks nimetada ning, mis veelgi naljakam, ei suhtlegi temaga, kuid ta on ja jääb südames väga eriliseks, kui tema peale mõelda.
Tsitaat:
Algne postitaja: Qqpai
kardan, et selle rattaga oled petta saanud.. sadul on tavaliselt põhivarustuses
![]()
Aga ega see iga päev ei juhtu, lihtsalt siis kui ma unistama juhtun
Ka mul seisavad need unistuste hetked ees kui heinateoks läheb siis lõhnavas heinakuhjas võib ka pauk lahti minna... kui meenutada
No nääedsa, mis siin imelikku on?
Sama jama on ka lakas kindlasti!
Ei, lakaga seoses meenub rohkem vana luuakonts, millega tüdruku ema mind seal taga ajas
Aga seegi ju tore meenutus, et õndsalt muiata saaksid