
Ta vaikib ja mina vaikin. Me ei ütle sõnagi. Näib sellest piisavat. Lihtsalt kahekesi, loeme teineteise sõrmi ja vaikime... mõnikord on nii hea... ja mõnikord on nii valus...
Küsi siis, mis värk on. Ja kui sina vaikid, siis miks? Ja kui mõistate sõnadeta, on ju veel parem.
võib tähendada väga palju, ei pruugi tähendada midagi. iga vaikuse pärast pole mõtet pead vaevata, nii võid ajapikku peast pooleks minna. ja kui midagi öelda pole, siis on parem juba vait olla, kui täiesti mõttetut möla ajama hakata, lihtsalt niiöelda augu täiteks. selle pihta võib teisel lihtsalt yle visata ja hakata sind mingiks idioodiks pidama.
need, inimesed, kellega mina suudan olla niimoodi vait, et meil kummalgi ei teki piinlikustunnet, need inimesed on mulle maailmas kõige tähtsamad ja
kallimad, sellisel juhul polegi sõnu vaja.
Nii et tee omad järeldused, oled õnnelik inimene, kui sul nii on.
oh, siis ma olen õnnelik inimene ja oma pead ma pooleks ei mõtle ka

Tõesti, vaikimine võib tähendada väga palju ja samas ka mitte midagi. Iseasi on see, mida vaikus antud olukorras sulle endale tähendab. Kui oled rahul, väga hea, kui on valus, siis ma arvan, et see inimene läheb sulle väga korda, hoolid temast tohutult.
Vaikimine ei tähenda, mitte midagi. Tavaliselt ei ütle mina ühtegi sõna, siis kui mulle vastab persoon ei meeldi nii, et pigem on vaikimine siiski negatiivne aga targalt varjuheitev nähtus.
Võõraga on vaikimine halb. Kalli inimesega on vaikimine hea. Kõige kallima inimesega on kõige parem lebada kaisus voodis ning hingata ühes rütmis. Ja vaikida..
Tihti polegi sõnu vaja...milleks...sõnad teevad haiget. Kui mõistetakse ka üksteist ilma sõnadeta, siis võite tõesti õnnelikud olla. Las seda õnne
jätkub kaukas teile
Vaikimine võib tähendada lihtsalt, et teisel on hea olla
Kui mul on hea olla ja tekib selline mõnus rammestus ntx, siis ei viici ma küll lobiseda...
Tsitaat:
Algne postitaja: Helendus
Võõraga on vaikimine halb. Kalli inimesega on vaikimine hea. Kõige kallima inimesega on kõige parem lebada kaisus voodis ning hingata ühes rütmis. Ja vaikida..
Üks teemakohane link
http://teller.diip.ee/archives/001653.html
vaikimine vahel lihtsalt vajalik
tähendab mõnusat olemist, rammestust, nautimist...
sõnu polegi vaja
see sel juhul, kui kõik omavahel on ok
kui mitte, siis vaikimine millegi tagajärg
aeg annab ka seal arutust, ongi millest mõelda ja kunagi saab ka selline vaikus läbi
kui vaikimine haiget teeb, siis on õhus elektrit või lihtsalt sul endal mingi mure hingel, millest võibolla rääkida tahad, aga ei julge... nn. piinlik
vaikus
vähemalt mul on nii...
...minule teeb vaikimine vääga haiget. mulle ei meeldi kui minu eest midagi varjatakse...
meie peres tähendab vaikimine tüli või seda et miskit on valesti... enamasti siis...
on ka hetki kus vaatame kallistades pangalt päikeseloojangut või hommikul voodis magavat last ja ei taha kohe miskit öelda 
vaikimine võib tähendada teineteise mõistmist: mõistetakse üksteist ilma sõnadeta. teinekord võib olla lihtsalt ühiste teemade puudumine või mitte usaldamine.... äkki ei ole ka jutukad inimesed..
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. 
Kas see vaikimine just alati kohe tähenduslik olema peab, aga vahel on tükike vaikust parem kui hulk tarbetuid fraase, mis võivad valesti tõlgendatuna sootumaks halvas mõttes saatuslikuks saada.
Kui hingekeeled on leidnud ühise keele, polegi sõnu alati vaja! 
Ei tea? Vaatan silma, siis hakkan enamasti aru saama, mis värk on.
Tsitaat:
Algne postitaja: renet
võib tähendada väga palju, ei pruugi tähendada midagi. iga vaikuse pärast pole mõtet pead vaevata, nii võid ajapikku peast pooleks minna. ja kui midagi öelda pole, siis on parem juba vait olla, kui täiesti mõttetut möla ajama hakata, lihtsalt niiöelda augu täiteks. selle pihta võib teisel lihtsalt yle visata ja hakata sind mingiks idioodiks pidama.
Kui vait ollakse siis järelikult pole enam midagi öelda. Otsi kas uus mees või kasvata paar sõrme juurde.(sõrmedelugemisel võib sel juhul olla
meeldivaid üllatusi, millised ka ehk jutuaineks saavad!!)
TJ
Vaikimine võib tähendada kõike ja samas ka mitte midagi. Lähedane ollakse inimesega, kellega ka vaikides on hea olla. Minu arvates.
You say it best when you say nothing at all 
Kui mõlemad mõistavad üksteist ka rääkimatta on ju väga hää. Samas, kui üks partneritest ikka seda ei talu ja arusaamist sellisele käitumismaneerile ei ole siis on ikka jama lahti küll. Teisalt, on olukordi kus sõnad võivad kõik ilusa ka ära rikkuda....
Uskumatu, aga siin ei olnud vist ühtegi arvamust, millega ma nõus ei oleks.
Vaikimist on mitut sorti: üks on rahulik, turvaline vaikimine, siis on ärev vaikus, maeitahagisinugarääkida vaikus ja vaikus, mida sa ei panegi
tähele. Võibolla on neid veel.
Tsitaat:
Algne postitaja: saxcat
Ta vaikib ja mina vaikin. Me ei ütle sõnagi. Näib sellest piisavat. Lihtsalt kahekesi, loeme teineteise sõrmi ja vaikime... mõnikord on nii hea... ja mõnikord on nii valus...
Huh, see vene teleka efekt on jube.
Pilt on, aga häält ei ole.
Mühised mööda tuba ringi ja paugutab ustega.
Seda ei taha kogeda.
Aga kui selline rahumeelne vaikimine, siis miks mitte.
Teineteise sõnadeta mõistmine on ju tore. 
Mõni inimene ei ole väga jutukas... mina ka vahest vaikin. Minu meelest ei pruugi selles midagi halba olla.
Minul ei ole vahet pidamata midagi öelda, kuigi "suu peale" kukkunud ma pole.
ka vaikides saab üksteist mõista,alati polegi sõnu vaja,piisab pilgust.ja vahel pole pilkugi vaja,lähedase inimese puhul tunneb juba õhust kas on hea
vaikus või vaikus enne tormi.
kui ma väga haiget saan,olen ka vait.mitte sellepärast et öelda pole midagi...lihtsalt jään ahmima nagu kala kuival,suu teen lahti küll,aga sõnad
välja ei tule.
kõige hullemal juhul ei vaata isegi silma...kuigi tavaliselt pooldan rääkimist ja arutamist
Kui on hea, siis on hea, aga kui on valus, siis sel mitmed põhjused, et kas pole midagi öelda või on midagi ütlemata jäänud või üks pooltest ei taha midagi öelda.
Kui sa tegeled arvutamisega, siis peabki vait olema ja keskenduma. Et segi ei läheks.
Vaikimine pidi ka kulda tähendama.