
Kas tunnete ebamugavustunnet? Olete asjast üle ja püüate mitte välja teha? Või lähete sõbralikult juttu ajama?
Ühesõnaga - kuidas käituksite kui satuksite oma endise elukaaslase ja tema uue kaasaga ootamatult ühte seltskonda - üksi...
Oleneb, kui tõsine suhe mul olnud on.
Kuna ma isegi oma eksmehega ei soovi ühte seltskonda sattuda, siis mis veel ta uuest kaasast rääkida
Aga kui ootamatult satuks... Tõenäoliselt lahkuksin vaikselt
Lisatud: täpsustaks, et lahkuks mitte vihapidamise pärast (pole kunagi selliseid tundeid olnudki), vaid ma pole veel selliseks kokkusaamiseks
valmis. Sellepärast eelistangi närve säästa ja valida endale kõige sobivam/meeldivam variant lahkumise näol 
Einoh mina vist küll ei laseks jalga...kui siis ainult ignoreeriks....kui peaks vajalikuks...a mis olnud see olnud ja milleks oma närve rikkuda...
siht sinnapoole,et et elu läheb ju edasi ja milleks viha pidada või ma ei tea mida...
Algul läheks ma väga närvi, kuid pyyaksin säilitada rahu.Ajaks paarkorda visakalt juttu ning siis läheks lihtsalt minema seal.
nu ebamugavustunnet tunneksin kindlasti, aga jah, eks ma naerataksin sõbralikult räägiksin ilmast ja läheksin esimesel võimalusel minema.
Kui üksi, siis läheks ära, sest kuna ei tea tagajärgi ette näha, parem karta. Aga, kui kaksi, siis läheks tema ära, vist samadel põhjustel, ma
arvan.
Tore, kui inimesed oskavad sõpradena lahku minna, mina ei oska
teades, tundes nii ennast, kui oma mees...
siis arvan, et me ei saaks ühes seltskonnas vist olla
võib ju rääkida, et normaalsed inimesed võiksid sõpradena lahku minna, aga elus see vist ei tööta
ja kui, siis harva
vahest ehk, kui lahkuminekust on palju aega möödas, siis poleks ka ühises seltskonnas raske koos olla ja isegi vestelda
Tunneks end suht ebamugavalt, kuigi juba suudan temaga suhelda, siiski hoiaks eemale, varjuks kui võimalik
kui just tema minuga suhtlema ei
tuleks... Kui see viimane juhtuks, siis oleksin viisakas, vahetaksin paar sõna ja üritaksin minema purjetada 
eks see oleneb sellest, kuidas ja miks lahku mindi, sellest tulenevalt, kas ja kuidas pärast läbi saadi ja kuidas see uus õigupoolest yldse lavale ilmus nagu öeldakse.
Kuna niikuinii võõraste inimestega ise suhtlema ei lähe, vaevalt siis ka eksnaise uue mehega vestlema torman. Aga kuna esimene naine on nüüdseks praktiliselt võõras inimene, kellega siiski hästi läbi saame, siis mingit ebamugavust tema uue mehe kohalolek vaevalt põhjustab.
Ma olen selles suhtes vist mingi mutant, nimelt lähen ma juttu ajama, irw minupärast võix temaga väikese õllegi teinekord teha 
Pole ex'e, pole ka probleemi.
Aga kui .. Tjah, ma võiks ju temaga kunagi ka õllekese juua ja jutu puhuda, aga ega ma ise aktiivselt kontakti otsima küll ei hakkaks. Sattudes
samasse seltskonda oleks edasi, jalga ei laseks. Ja juttu puhuks kui tema tuleks ja soovi avaldaks. Tere ütleks igal juhul. Kas siis sõbrad
ex'iga või mitte.
Prrrrrr.....ma tõepoolest ei kujutaks sellist asja ette. Kindlasti satuksin sabinasse ja teeksin midagi ääretult lolli selle asemel, et lihtsalt
rahulikult minema jalutada. A kes krt tegelikult teab...võibolla suudan siiski ennast nii palju kontrollida, et päris koledaks või piinlikuks asi
minna ei saa
Igaljuhul rääkima küll ei kipuks
kõik oleneb sellest, kuidas ja miks eksist eks sai. aga minu arvates - nojah, mina olen küll õige inimene rääkima
- peaks sellistest asjadest üle
olema...
Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
Kas tunnete ebamugavustunnet? Olete asjast üle ja püüate mitte välja teha? Või lähete sõbralikult juttu ajama?
Ühesõnaga - kuidas käituksite kui satuksite oma endise elukaaslase ja tema uue kaasaga ootamatult ühte seltskonda - üksi...
Täiesti tavaline minu elus. Lapse sünnipäevadel käib ta ikka koos naisega. Meid ei häiri see.
Ei ole kunagi sellise asjaga kokku puutunud
Kuid arvatavasti suhtuks tavaliselt. Esimesel kohtumisel oleks kindlasti natuke ebamugav, kuid viha ei
peaks kohe kindlasti. Suhtleks nagu iga teisegi inimesega.
Kuid usun, et ka mehe uuel naisel on ebamugav olla, mitte ainult eksil. Sellises situatsioonis olen ka ise olnud. Kuid õnneks ei ole mingeid probleeme
tekkinud. Usun, et minul, kui nn. "uuel naisel", oli hulga hullem tunne, kui mehe endisel kaasal.
Omal oli hiljuti selline lugu, et exi uus kutt kutsus mu kohtingule...
Algul pabistasin küll, aga küsiti ega mul selle vastu midagi pole - no mis mul saab olla
No tegin siis pudeli konni välja - ikkagi hea inimene, et üles korjas
- kuigi ega seda ütlema ei hakanud, ma viisakas selline

ebamugavus.. ja veits ka armukadedust.. oleneb muidugi exist ja exiga olnud suhtest.
no mul üks eks on...
ja temaga nii, et kui ta mõne uuega, siis pigem väldib ise oma tavapärast seltskonda ja hoiab eemale...
ma ei peagi muretsema millegi pärast, lihtsalt tunnen end hästi.... 
nagu eelpool mainitud oleneb sellest kuidas ja mis põhjustel lahku mindi...aa eriti hästi ennast ikka ei tunne..
mul on exi endine naine vaat et parim sõbranna aga see on teemast mööda
aga exi praeguse naisega küll juttu ei teeks ja hoiaks temaks ilmselt kaugele, sest hoian exist sama kaugele...
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
vahest ehk, kui lahkuminekust on palju aega möödas, siis poleks ka ühises seltskonnas raske koos olla ja isegi vestelda![]()
uhhh... tunneks ilmselt peale ebamugavustunde veel tuhandet erinevat tunnet. pole just meeldivaim variant. arvan, et lahkuksin...
naised tulevad lähevad....ja need kes lähevad ju paratamatult uued kaaslased leiavad...see on asjade loomulik käik...ei lase end sellisest pisiasjast härida...tobedam lugu oleks kui ntx praegune kaasa tuleks seltskonda teise tüübiga...see häiriks kyll...
ma arvan,et läheb aastaid enne kui suudetakse nii ühes seltskonnas olla...eks oleneb ka miks ja kuidas lahku mindi....
mul ex mu vaga hea sober, pole probleemi,..
Jah olen olnud ühes seltskonnas ja see oli üks ebameeldivamaid kogemusi elus ja rohkem ei taha enam
.....kuidagi alandav oli...täpselt siuke tunne
et kõik vaatavad ja tunnevad sulle kaasa jne...et näe vaene tüdruk mehel uus naine aaa näe ta ikka üksi
...ei tia võibolla ma suhtusin asjasse liiga
tundlikult aa nuh me olime alles värskelt lahus kah ... nüüd väldin selliseid olukordi kus võiksime ühte ruumi kõiki koos jälle sattuda...lihtsalt ei
suhtle enam.. 
njah.... mind jäeti teise naise pärast maha.... ja kui sellesama naisega juhuslikult eelmisel sügisel ühise tuttava sünnipäevapeol viibisime selgus, et ka tema oli juba selle mehe poolt maha jäetud.... mina olin juba vimmast üle saanud, ent tema veel suht vihane selle mehe peale.... päris põnev oli neid sajatusi kuulata.... igaljuhul juttu jätkus meil varaste hommikutundideni
.....enesel otsesed kogemused puuduvad, aga ma eeldan,et ilmselt oleneb siin palju sellest,millal lahku mindi ja kuidas
Ma vist eelistax viisakalt lahkuda enne ,kui juba tunned,et vaixelt hakkab kops üle maxa käima
Võimalusel väldin.
Ühest korras oli küll ja see lõppes paraja pohmeliitsiaga. Kogu seltskond tundis end halvasti, sest exi uus kaaslanna oli nende silmis perelõhkuja ja
muidu tühi koht.
Mul tollest noorest daamist isegi veidi kahju hakkas, aga õnneks läks see ruttu üle.
noh, exämma juubelile ei läind, kuigi kuluaaridest kuulsin, et tidrik olla selleks tublisti ette valmistand - uued riided, meik ja soeng...
aga kui peaks sattuma mu hea sõpruskonna poolt orgunnitud üritusele, siis nüüdseks on mul kama kaks. Oma lõbu ma sel segada ei laseks. 
Viibin rahuliku südamega sellises seltskonnas, sest saan oma exi ja tema uue kaasaga väga hästi läbi ning ei leia selles midagi imelikku. See, et meie elu ei sobinud, ei tähenda veel seda, et peaksime kogu ülejäänud elu üksteise peale lõrisema.
Õnneks pole sellist kogemust omal nahal läbi elanud
Aga ega ma hästi ette ei kujuta ka, mida ma siis teeksin, kui kuskil seltskonnas kokku
põrkaks ..... ma parem ei exita 