
Millises vanuses tekkisid mõtted, et võiks olla laps (-ed) ja pere?
MA arvan et igal inimesel on erineval ajal.Muidugi on yks asi ka see kas selle täide ka viid.Mina olen hetkel 17 ning tahaks väga omale last ja perekonda juba luua.Paraku ei tee ma seda.Kavatsen keskooli ära lõpetada ning siis kindlasti lapse muretseda.
Ei ole veel olnud selliseid mötteid
pere ei pea ju tähendama surmkindlalt lapse olemasolu? mul on pere juba loodud ja koosneb minust ja minu armsamast
ise ei plaani last
sünnitada.. liiga ebastabiilne inimene eluviisilt ja olemiselt ning lähtudes oma lapsepõlve kogemustest kardan kõige enam et äkki ei ka suuda mina oma
lapsele pakkuda seda mida ta vajax. kardan olla halb ema ja ohtu et ei suuda ühele hingele ellu piisavalt õnne pakkuda.
Esimest korda üritasin 20aastaselt, teist korda- 28a.
mõtlema hakkasin kunagi lapsena...aga...
esimene katse oli 18aastaselt. see katse ebaõnnestus.
viimane katse luua peret sai alguse 22aastaselt. siiani on hästi läinud. peres on ka pisipõnn...ja kaugel need pulmadki on 
Olin 21 aastane, kui sündis esimene laps. Tagantjärele tarkus-varavõitu natuke, kuidagi lõksupüütu tunne tekkis..,ehk sellepärast, et kusagil enam
eriti ei käinud. Ja kellegi hoolde oma lapsi ma jätta ka ei raatsinud...
Sooviksin, et oma lapsed pere loomisega ei kiirustaks, hea oleks, kui enne ikka koolid läbi , sest pere kõrvalt õppimine on väga raske.
17 olin kui unistama hakkasin, abiellusin 19-aastaselt ja nüüd 20 ja pisitütre emme.
Tegelt olin muidugi ka varem unistanud lastest ja perest aga siis käisin keskkoolis ja oma bf mõtles vaid pidudest, joomisest ja naistest, seega
õnneks ei saanud nii vara emaks... 
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Millises vanuses tekkisid mõtted, et võiks olla laps (-ed) ja pere?
Aga esimest korda abielludes olin 23, teisel korral 30.
18 aastaselt mõtlesin, et võik laps olla, siis oleks meest kergem oodata, kui kroonus on
jumal tänatud, et tema vedu ei võtnud, sest siis poleks saanud kooli lõpetada ja kes teab kuis elu oleks läinud
aga 20 abiellusime ja siis tulid tited mõne aastaste vahedega
nüüd suured, saab ka ise veel rõõmu tunda
Kuskil 18 mõtlesin, siis, kui kõik sõbrannad olid mehele läinud ja tited saanud ja tegelesid oma peredega ning mul oli nii üksildane olla.
Aga loomisest ei tulnud miskit välja, sest ma olin nii püsimatu ja suutsin alatasa kõik suhted ära rikkuda ja sassi ajada.
Ning kuskil 24 siis tundsin, et nüüd aitab tühja jooksmisest ja miskit stabiilsemat võiks ka ette võtta.
mina 20 (kohekohe 21) ja hirmasti tahaks oma peret
aga samas pole see selline asi, mida lihtsalt uisapäisa teha. ju kõik tuleb siis, kui
õige aeg. eks ma oota ja kannata 
Kusagil 18 aastaselt hakkasin selle peale mõtlema - noh, selliseid uitmõtteid, mitte midagi kindlat. 20 (kohe 21 saamas) olin, kui tutvusin oma mehe
ja laste isaga - siis hakkasid tasapisi ka mõtted juba realiseeruma - algul peremoodi asjandus, küll kahekesi, siis esimene laps kui olin 23 ja nüüd
on neid putukaid juba kaks 
/me on 24, aga pole veel seda tunnet, et tahaks emaks saada. viimase aasta jooksul on mõtteid peast läbi käinud igasuguseid, aga ei ikka vara veel. paari aasta pärast ehk.
28
Unistand ja mõelnud pereloomisest olen terve plikapõlve. 22 olin kui abiellusin, enne seda olime juba peaaegu 3 aastat koos. Aga tõeliseks pereks kasvasime kui olin 29, siis sündis esimene tibu. Minu jaoks on pere ikkagist juba järelkasvuga kooslus. Mulle meeldib mõte, et pereks tuleb kasvada. Lihtsalt kaks veel peret tähendada ei pruugi.
19 aastaselt.
16-aastaselt tahtsin last, kuid soovid ei täitu vahel. Pole siiani täitunud. Olgugi, et elan kellegagi koos, pole õnnestunud siiani veel sellist musterperet luua, kus on lapsed, ema-isa. Arvan, et aega veel on.
praegu 23 ja selliseid mõtteid pole kunagi tekkinud.
Hetkel on minu pereks mees ja kass, seega lõin oma pere 20-aastaselt
Asjast mõtlesin 19-lt ja ellu viisin 20-lt, st esimene titt sündis, kui olin 20.
Nüüd on see titt ise 20 kohe kohe saamas 

pere loomis mõtted tekkisid siis kui juhtus õnnelik õnnetus
......pole ime,et hakkan jälle mõtlema aga kas ka teostuseni jõuan
polegi sellele nagu mõteld . Kui oleks mõtelnud siis poleks ka vaja olnud kahest eksimusest õppida, et see ei sobi mulle
kuigi olen juba head aastad abielus ei soovi veel pisiperet abikaasa on veel liiga noor ja kena ja elu tantsijakarjäär pole meelakkumine elu tuleb enne ära elada siis lapsi teha.
olin 17 kui sain esimese lapse ja 22 kui sündis teine ...olen väga rahul kui mitte rohkemgi sest noor emme on tore olla....
Saan kohe-kohe 25, aga suhtumine on selline, et....10 aastat on veel aega. See on individuaalne ja eks igaühel ole oma "õige aeg" . Ise tunnen, et olen pere loomiseks veel liiga ebaküps ja liiga egoistlik.
Ei mõtlegi luua kunagi!
Ei ole selle peale mõelnud, aga lähema kuue aasta jooksul kindlasti mitte. Ma rohkem karjääri inimene.
mina polegi otseselt pereloomise peale mõelnud või endale mingeid tähtaegu seadnud - lihtsalt kukkus nii välja, et mõned nädalad enne 21-seks saamist
armusin esimesest silmapilgust ja aasta pärast sündis meil esimene laps ja siis mõneaastaste vahedega juba järgmised
ja kas armumine esimesest silmapilgust on võimalik või mitte, see ei kuulu selle teema alla
minu pereloomise soov seisab päevakorras juba aastaid.... aga vata ei õnnestu ei meestega ega jää ka rasedaks....
tegelikult päris kurb, sest soov on tõesti tugev
hmmm,tuttav olukord,mul ei vea naistega jälle,aga kuna sul pole siiani meestega vedanud äkki ongi parem et sa pole veel rasedax jäänud,kurb kui isa ja
ema elavad eraldi....
aga loodan et kureonu tuleb peagi sulle külla ja toob lapse ja hea mehe
Eelnevat postitust tsiteeriv kommentaar läheb reeglite järgi kustutamisele. Seega loe läbi teema tsiteerimise vältimise kohta! Tänan. Meeskond
mina praegu 19 ja tahtmine on pere luua...aga eks näis kuna unistus täide läheb...
pakkun välja nii 30-lt, esialgu on veel aega selle kiire asjaga
kui 60 saan siis vähemalt tean,et olen maha rahunenud ja olen korralik pereinimene
Noor olin - 21 alles, aga ei kahetse midagi.
Nii 25 hakkasid sellised mõtted üldse pähe tulema. Oleks võinud veel ühe hea portsu aastaid edasi lükata. Kutsika aru alles.
21 olin....praegu vaatan oma poega ja ei kujuta ette et ta naisemees oleks...
olen 19 ja olen kaks aastat elukaaslasega koos elanud ja hetkel olen 5 kuu rase
unistanud -nagu ikka väiksena aga kindlat plaani küll polnud veel
olin 19 ja väga hea ,et nii noorelt .nüüd tüdrukud suured ja ise ka veel noor.
alles peale 30 ndat,tegeleikult ka siis ei tahtnud ja lapse emagi ei pidanud minu kohalolekut vajalikuks - nii oli ka kokkulepitud - aga ilmale tulnud laps oli nii fantastiline ja minu sõjaväelase karjäär oli ka otsa saanud,nuukz!
Sellest mõelnud küll, aga kuna pole teist pooltki, siis mis siin ikka omakeskis heietada...
Küll perekond tekib omal ajal, siis kui selleks õige ja hea aeg on.
Iga asi omal ajal või natuke hiljem.
mina tahan titat...kohe väga tahan...aga ma alles 19 ja mees e.goyfriend ei taha...ju siis tal ikka õigus või pole õige tunne sees, kui ta ei taha
titat
((
nii,mina sain oma rakendusliku kooli lõpetatud ja ka laps muretsetud
plaanis muidugi ei olnud,kuid ega laps küsi kuna tulla võib..
See "millal tulla võib" ... Vahel kui ma loen neid triibupüüdjate lugusid, siis näib et liigne planeerimine ja paremasse tulevikku titateo ja pereloomise lükkamine tähendab kas sootumaks pikaajalist ootamist (lootust) või ka nende purunemist. Et nagu ei lähegi alati enam õnneks selle loomine, mida tahetakse.
olin 19, kui hakkasi kasuisaks ja 21 sain ka oma lapse, polnud aega eriti mõelda. Haarasin kohe härjal sarvist ja tegutsesin 
mina kui olin 19 siis tahtsin last saada sest oli mees keda ma armastasin ja kes mind armastas ...tol ajal segas kooli siis ülikool,,,,,,nüüd olen21
kõrgharidusega naine...ei ole enam seda meest ...kuid tulekul on laps....keda ausalt öeldes üksinda kasvatada ei taha ..ja mõtlen aborti teha......see
on iga naise jaoks väga raske otsus kuid... minu arust antud juhul kõige targem
Ei ole veel selliseid mõtteid
(vanus 26a).
Kui ma veel teismeline olin siis arvasin, et peale ülikooli. Kui aga kolmandal katsel (lihtsalt nõukogude kooli jaoks liiga püsimatu hing) keskkooli
lõpetasin leidsin, et olen piisavalt vana, ülikooli võib ka vanaema ealisena minna, a´katsu sa vanaemaeas emaks saada... Tegelikult lõpetasin koos
tütrega kes juba kuuendat kuud minuga koolis kaasas oli käinud. Sel aastal kursa kokkutulekul selgus, et minu kursusekaaslastele üsna märkamatult.
Soovitan last oodates koolis käia, õppis just kevadel nelja aastasena sõnu kokku lugema, ju miskit jäi külge. Teema juurde tagasi.
Esimene laps sündis, kui olin 23 ja poeg nädal enne 25. sünnipäeva kingiks. Minu arvates parim ajastus. Täiesti juhuslik. Mõtleme kolmanda üle...üks
pole ühtigi, kaks ei kedagi kolm on esimene number - ütles ikka mu vanaisa. Tuleb kui tuleb aga kakluste jaoks ju lahutajat läheb ikka ka vaja.
ei ole enam seda meest ...kuid tulekul on laps....keda ausalt öeldes üksinda kasvatada ei taha ..ja mõtlen aborti teha......see on iga naise jaoks
väga raske otsus kuid... minu arust antud juhul kõige targem
olen 23 ja veel ei ole selliseid mõtteid et oleks lapsed.... äkki jah kunagi tulevad
Tsitaat:
Algne postitaja: kiisu1
..ja mõtlen aborti teha......see on iga naise jaoks väga raske otsus kuid... minu arust antud juhul kõige targem![]()
olen 19 ja tahan juba praegu oma elamist ja kõige rohkem tahan omale last ...
Olenab, mida pereloomise all silmas pidada. Hetkel minu pereks laps. Loodud üsna varajases eas, aga siiski
Vanust oli siis 17, kui sündis teine. Ise siiani rahul veel.
oih mitte 17 aastaselt ei saanud teist last, ikka esimese, siiani ainuke.
lapsest peale lapsi armastanud
...19 ja viimane laps sündis kui olin 25
aega on selle kiire asjaga 
esimesed reaalsed motted tekkisid nii 25selt. nyydseks on viis aastat moodas ja motted veelgi reaalsemaks muutunud. ehk siis jargmise viie aasta jooksul saab ka teostatud.
kooselu algas 19 aastaselt ja esimene laps sündis meie peresse ,kui olime 21 aastased. Varavõitu natuke,aga samas saab neljakümneselt jälle rohkem
seigelda,kui lapsed juba suured.
nu mul ka pere olemas, mis koosneb minust ja kallimast. ja ega need lapsedki tulemta jää
18 ja nüüd kui olen 22 tahan teist last
21-ne olin kui tekkis pere, ei olnud mingit pikka arutelu ega planeerimist: hups ja valmis
Aega selle kiire asjaga
Kas pere loomine tähendab lapsi või algab pere loomine abielu registreerimisega. Mida täpselt silmas peetakse..
lasteta paar pole nüüd küll veel pere. üksikvanem lastega on ehk juba pere, kuigi mitte päris terviklik.
Aga mitmete kassipoegadega abielupaar?
Pole loonudki peret, tahaks küll, kuid kaine mõistus ütleb, et "mees, kuidasmoodi sa mõtled seda peret ülal pidama hakata, milliste vahenditega". Seega jääb ära, vähemalt kümneks aastaks, või ka terveks eluks. Mõned polegi loodud perekonnaeluks, ega eluga hakkamasaamiseks.
kahekesi on ju kergem.
kaks palka ja üks elamine ikkagi
25 aastaselt hakkasin looma. Õnneks ei tulnud sellest mitte midagi välja
(Y)
See väike armas ups! juhtus 23-selt 
25
21
21
22 hakkasin looma ja 23 oli olemas.
No siis pole mul midagi..
juba varajases nooruses hakkasin peret looma.. naine ja laps ja... aga seda kõike mõtetes kahjuks
seni pole veel mõttest kaugemale saanud 
Minu mõtetes olid selles eas kosmoselaevad ja kauged maad ja rockmuusika
sellepärast asi nii vaevaliselt edeneb ka..
kukimuki shallallaaa
nüüd siis võtad asja tõsisemalt 

Ei usu..
Võtan tõukassi kardetavasti 
njah palju õnne siis varajane vanatüdruk
vaatasin juba ammu ammu et sul kassifoobia vms.
Foobia oleks siis kui ma kardaks kasse, kassilembus on maania 
sry
ükskõik
mõte on sama vähemalt
sõna oli teine
Pihtas
põhjas 
Kui kunagi normaalse mehe leidma peaksin, kes minu laste isaks sobib, siis tuleb ka pere. Loodetavasti.
siilikesekesekeneke sa numps neiu
teeme pere 
Tsitaat:
Algne postitaja: kennu
siilikesekesekeneke sa numps neiuteeme pere
![]()
kõik lausa kandikul ette 
Tsitaat:
Algne postitaja: kennu
kõik lausa kandikul ette![]()
ei noh
sa parem tule kokkutulekule siis vaatab edasi 
Hetkel ei ole veel peret loonud, kuid kuna vanust juba piisavalt ja kui asjalood sobiksid, siis miks mitte kasvõi koheselt.
See juhtus täna, täpselt 19 aastat tagasi.Olin siis 21.
palju õnne rosita
6 kuu pärast tähistame meie 20 aastat
Tsitaat:
Algne postitaja: Beith
Hetkel ei ole veel peret loonud, kuid kuna vanust juba piisavalt ja kui asjalood sobiksid, siis miks mitte kasvõi koheselt.
!
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
palju õnne rosita![]()
6 kuu pärast tähistame meie 20 aastat
sry
ma ei teadnud ju
Tsitaat:
Algne postitaja: rosita
Mõistus tuli õigel ajal pähe.Kõik algused ei ole õnneliku lõpuga.
!
Tsitaat:
Algne postitaja: kennu
ei nohsa parem tule kokkutulekule siis vaatab edasi
![]()
mõtted hakkasid liikuma ses suunas 24lt, 25lt oli juba kindel siht silme ees ja 26lt sain emaks , kõik läks libedamalt kui oleksin eales arvanud
.
Ju olin tõesti igas mõttes valmis selleks.
Tsitaat:
Algne postitaja: officer
Tsitaat:
Algne postitaja: Beith
Hetkel ei ole veel peret loonud, kuid kuna vanust juba piisavalt ja kui asjalood sobiksid, siis miks mitte kasvõi koheselt.
kui homme vihma ei saja,võiksid ju ära vormistada!
mõtlen, kuid ei ole veel kuskilt miskit näha.
ehk veel jõuab....
Isaks sain, kui olin 19. Plaanimata ja ootamatult, perekonnast asja ei saanud. Praegu 2-e aastane poeg Eestis, ise välismaal.
Varasemat ei lugenud, kuid mul oli nii, et öeldi, et nüüd tuleb meil laps ja siis kui oli juba käes, tuli perekond vägisi järele.
pole veel naistki
mis perest siin rääkida
ja arvatavasti vaba veel nii 4 aastat.. sest töö ja ülikool teevad nüüd oma töö 
Kui aus olla siis päris noorelt.Algas see isa poolse seletusega miks peab mees suhtuma naistesse nii ja mitte naa.Ülejäänu tuli juba palju hiljem.
Tsitaat:
Algne postitaja: kennu
pole veel naistkimis perest siin rääkida
ja arvatavasti vaba veel nii 4 aastat.. sest töö ja ülikool teevad nüüd oma töö
![]()
Sõjaväes saab alati keppi.Nii see oli on ja jääb.Küsimus on rohkem keppija soovis.
Kui kohtuks vaba vallalise ning sobiva mehega, looks pere küll juba. Seega siis, minu pereloomise mõtted 30-selt. Kahjuks veel ainult mõtted..
Ei loonud ma siin midagi ega planeerinud. Tuli üks laps siis teine ja nii ta kujunes. Kudagi nagu iseenesest.
Ei olnud pesapunumise plaane just,aga kui oli 24-ne,hakkas üks inimene minu sees endast märku andma ja nii see pesa punuti.Rõõmuga.
Ma ei ole kunagi soovinud väga noorelt emaks saada. Pikki suhteid oli aga ma ei tea ju siis tahtsin vabadust ja elu nautida. Kuskil 20-aastasena
mõtlesin, et emaks peaks saama enne keskiga ja lambist valisin vanuseks 25. Reaalsus oli see, et kui oleks paar kuud varem lapse teinud, siis oleksin
saanud ka 25-aastasena sünnitada aga läks nii, et sain 26-selt emaks.
Laps oli planeeritud, ei olnud apsakas.
Mina ise aga olen katkise kummi vili. 
Kõik on hirmus krapsakalt siin omale varajases nooruses pered loonud
Kas tõesti muud teha ei olnud?
Pole veel pere planeerimist alustanud, rääkimata loomisest.
Siiamaani on eluga kuidagi toime tuldud. Kas edaspidi saab elu sisaldma kaaslast ja võimalike lapsi? Kes seda teab. Elame päeva korraga ja lükkame
planeerimist edasi! 
Esimesetootsime, kui olin 17..pargipinktänavpuu..... siis kukkusin kinni....ta ootas....oli nattukene rase...aga kaks aastat oli pikk aeg..vabanedes
silitasin kõhtu ja lasintal minna...ta vanemad olid tegijad
Kohe, olles tutvunud uue Temakesega, läksin taas....tüdruk...taas temakese isa nimel...sain kolm a..netti siis polnud..siis vabanes kristlane...Merle
eitab...aga Kaire on minu moodi
....edasi on olnud pereotsingud... ma ei tea, kas pere on lapsed v armastus v lihtsalt tahe olla pere...
anuh, ma olen juba vana ju ka

Kurb.
Meie suguseltsis juhtub ikka mitmesugust.
79 aastane leskproua kohtas 75 aastast leskmeest. Vähem kui aasta pärast nad abiellusid. Nüüdseks on viis aastat koos elatud. Hoolitsevad kahekesi
mesilaste eest (mehe eluaegne hobi) ja kasvatavad koos peenramaal ja aknalaudadel igasugu huvitavaid ja mitmekesiseid söödavaid asju ning teevad neid
purkidesse (proua eluaegne hobi). Nüüd valmistuvad ühist korterit ostma, et edaspidi mõlema majad maha müüa.
Mina muudkui imestan.
1. kuidas on võimalik leida niisuguses vanuses veel vaba elusat meest
2. kuidas on võimalik veel selles vanuses, et kokku saavad inimesed, kes teineteisega klapivad.
3. kuidas selles vanuses inimesed üldse tahavad uusi inimesi tundma õppida
Eks ma imestan veel rohkemgi, aga ei oska kõike sõnadesse panna 
Minu meelest super, kui igivanas eas leida uus kaaslane.
Arvestades seda, et minu suguvõsa naised kipuvad üle 90 aasta vanaks elama ....siis loodan et ka mul on õnne vanaduspõlve õnnes supeldes veeta toreda
kaaslase seltsis.
Kõik on võimalik!
Neid PESI on tänases ilmas mitmesuguseid... võta või linnuriik... harakapesa on meistriteos, tuvil ainult paar raagu ristipõiki... hea küll, inimestel
ka ju: abielu ja kooselu, ka kasupere on olemas... ise olen üritand ka mitut pere luua, aga elu laskis põhja alt
ei ilma naljata...
See loomulikult mu isiklik seisukoht, aga ma ausalt eelistan vanadekodu miskile absoluutselt savijalgadel "õnnele" enne surma, tänan, aga
ei... 
Nojah, vanadekodusid on ka erinevaid. Kui saad endale lubada Villa Benitat, siis miks mitte vanaduspõlve üksi pidada, aga muidu....no thänks, mitte
minu jaoks.
Ise eelistaks võimalikult kõrge eani ja iseseisvalt hakkama saada omas kodus, olgu siis krapsakas vanamees kõrval või mitte. Peaasi et käed-jalad
liiguvad ja mõistus oleks selge! 