
Ma ei vaja praegu selliseid arvamusi, et miks võtsid endale sellise mehe, jäta maha jne.
Küsin vaid nõu. Kuidas teha oma abikaasale (tundnud teda 10 ja neist abielus oldud 3 aastat) selgeks, et tema sõbrad ei ole nii tähtsad kui meie
ühised lapsed? Tema arust piisab õnnelikuks abieluks ainult kolmest sõnast "Ma armastan sind".
Kuid see ei ole ju nii. Alati on need sõbrad eesotsas, meie väljaskäimistel on alati sõbrad kaasas, isegi laste sünnipäevadel sõbrad. Sõbrad siin ja
seal.
See viskab juba vaikselt üle...
Sõbrad veel kõik sellised, kellel ei ole naisi ja lapsi. Minu arust annavad talle halba eeskuju, kuid mu abikaasa ei saa sellest aru. Ta on niigi
nendega päev läbi töö juures koos, ja siis tahab veel ka nädalavahetused nendega koos veeta.
Ma ei saa enam millegist aru, kuid nii see on.
Ma olen sada korda sellest üritanud rääkida, kuid mehe arust teen sääsest elevandi. Kas ma siis tõesti kujutan seda kõike omale ette.
Isegi laste laste-aia pidudel ta ei käi, viimane kord tõi vabanduseks selle, et sõbral vaja autol kumm ära vahetada. Mis hiljem selgus, et kumm ikka
vahetamata, joodi hoopis õllet koos.
Kuidas saada nendest sõpradest üle olla ja tega mehele selgeks, et pere vajab teda (kuigi ta ka nüüd koos sõpradega).

1) Kas sõbrad on tõesti just sõpradena talle pidevalt eelisseisundis?
2) Kas hoopis ta kasutab sõpru enda teatavaks distantseerumiseks oma perest?
Kui midagi põrutavat ei juhtu, siis ilmselt ta oluliselt oma käitumist ei muuda.
Mis juhtub, kui kaoksid lastega koos silmapiirilt mõneks ajaks? Hakkab õlleralli ja muu? Või hakkab muretsema?
See on tõesti raske olukord.Ehk on tõesti hea mõte see, et mõneks ajaks koos lastega ära kaduda.Vaata mis siis saab, kui ta muretsema hakkab ja sind otsib, siis sina ikka tähtsam kui sõbrad.Ma loodan et saad peagi asjad korda, kuid jah nii väga raske jätkata.
oskan vaid seda öelda, et aeg loodetavasti paneb paika selle, mis ja kes on mehele tähtsamad
abiellusin oma mehega kohe peale tema kroonust tulekut. enne seda tundsime teineteist pea neli aastat
nüüd oleme koos olnud 16 aastat
aga kõik pole roosilline ja armas olnud
sõbrad, sõidud nendega, peod, kõik olid talle tähtsamad, kui meie
raske oli koos hoida peret kahe väikese lapsega, kui tundus, et mees( andku ta andeks, kui kunagi seda loeb) läheb ja jätab meid lihtsalt selle-
tõttu, et lõbus olla kusagil mujal
aga kord sai ka see aeg otsa
järsku oli ta see mees, kellega kunagi käima hakkasin
ise ütleb, et sai suureks
ja mul on tohutult hea meel, et me ei visanud kõrvale oma tundeid, mis vahel viha tõttu olid küll kusagil tagaplaanil
ehk aitab rääkimine, võid proovida
edu sulle
On probleem, mis mulle iseenesest on võõras. seda seepärast, et meil on õnn ja au olnud esiplaanil olla. Vähemalt sõprade teemas küll.
Aga sa kirjutad, et sõpradel pole naisi-lapsi. Ma iseenesest arvan, et kui sõbrad ka kord sinnamaale jõuavad, siis olukord vast muutub. Kuigi jah, see
hetkes olukorda ei lahenda.
Ja huvitav seegi, miks ta sõpru nii esiplaanile seab? Kas tõesti distantseerub perest ja kodust, et omada justkui seda nö vabadust? Või pelgab, et
muidu jätab nö sõpradele tossikese mulje, et oleks justkui naise tuhvli all?
lola, mina arvan, et see mees pole veel suureks saanud, kui sõbrad nõnda tähtsad on
vahel võtab arusaam perest ja elust selle sees ja ümber ikka väga kaua aega
ja kui nõrk iseloom, siis võib ka nõnda olla, et tõesti sõbrad tögavad, et mis mees oled, et naist kuulad
samas on see naine siiski mehe parim sõber, kes toetab ja hätta ei jäta, kuis midagi pahasti on
samas sõbrad tõmbavad nelja tuule poole
alati pole see küll nii
aga ka see võib põhjus olla
mine tea, mis selle mehe hinges on, et sedasi käitub
hmm...aga sa vii oma mehe sõbrad kokku oma vallaliste sõbrannedega (kui sul neid on)...
.....
njah, aga ma arvan siiski samuti nagu susanna, et su mees pole veel suureks saanud
...minu mees ütles ka kunagi, et niikua kui lapsed väiksed,
kasvatan neid mina...kui suuremad juba, siis tema (kuigi selleks ajaks polnud tast enam asja)....
nii et ega sul muud üle jää kui oodata või püüda talle siiski asjad pisitasa selgeks teha, miks üldse abielus olete....
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
lola, mina arvan, et see mees pole veel suureks saanud, kui sõbrad nõnda tähtsad on
vahel võtab arusaam perest ja elust selle sees ja ümber ikka väga kaua aega
ja kui nõrk iseloom, siis võib ka nõnda olla, et tõesti sõbrad tögavad, et mis mees oled, et naist kuulad
samas on see naine siiski mehe parim sõber, kes toetab ja hätta ei jäta, kuis midagi pahasti on
samas sõbrad tõmbavad nelja tuule poole
alati pole see küll nii
aga ka see võib põhjus olla
mine tea, mis selle mehe hinges on, et sedasi käitub
Zy-On- seda sõprade kadumise juttu ei saa ka võtta sõna- sõnalt
üritasin öelda, et naine ja lapsed peaks jääma alatiseks, sõbrad tulevad ja lähevad, kõik ei jää kogu eluks su kõrvale
on selliseid, kes heast meelest löövad vaid käsi kokku ja parastavad ka veel peale- selle, kui mees naisega kiskleb mehe vähese kodus olemise pärast,
õrritavad takka jne. kõik muidugi ei lähe selle katla sisse
aga antud loos kipub ju olema nii, et mees kuulab rohkem sõpru, kes ometi teavad, et pere teist ootab
õige sõber sedasi ei käitu, tal oleks pigem hea meel, kui teistel laabuks kõik ja siis vahest hoopis kutsuks siis terve pere koos veetma mingit
õhtut
ega naine lastega pole mingi katk, et neid siis vältima peab
Olen oma noormehega 3 aastat koos olnud, ta käib tööl ja koolis nii et ma teda ülitihti ei näe ja ma tunnen puudust koosolemisest...tahaksin väga
temaga vähemalt nädalavahetustel koos olla
Aga tema ütleb et pole ka oma sõpru nii ammu näinud ja see ei ole normaalne....-ühesõnaga mina olen paha kui ma palun et me oleksime koos
Ja sõprade silmis olen mina halb inimene kes "ei luba" neil koos juua...
loogiline, et kõik tahavad ka sõprade seltskonda, aga sellest (vähemalt minule) ei piisa kui ma näen oma meest korraks õhtul ja korra hommikul
asi paraneks ma arvan alles siis kui mehe sõbrad ka suhtesse saaksid...
tundub, et siin ongi asi selles, et mees võtab oma peret kui iseenesestmõistetavat....kui jäävat kooslust, kuhu alati saab tulla kui sõpradest
siiber....
mina kord tegin nii, et olin vanemate juures lastega oma 2-3 päeva ja oleks veelgi olnud , kui mees poleks helistand ja koju tagasi kutsund, oli päris
ähmis, et kas jäängi sinna elama äkki....
Tsitaat:
Algne postitaja: präänik
Kuidas teha oma abikaasale (tundnud teda 10 ja neist abielus oldud 3 aastat) selgeks, et tema sõbrad ei ole nii tähtsad kui meie ühised lapsed?
Tsitaat:
Tema arust piisab õnnelikuks abieluks ainult kolmest sõnast "Ma armastan sind".
Kuid see ei ole ju nii. Alati on need sõbrad eesotsas, meie väljaskäimistel on alati sõbrad kaasas, isegi laste sünnipäevadel sõbrad. Sõbrad siin ja seal.
See viskab juba vaikselt üle...
Tsitaat:
Sõbrad veel kõik sellised, kellel ei ole naisi ja lapsi. Minu arust annavad talle halba eeskuju, kuid mu abikaasa ei saa sellest aru. Ta on niigi nendega päev läbi töö juures koos, ja siis tahab veel ka nädalavahetused nendega koos veeta.
Ma ei saa enam millegist aru, kuid nii see on.
Tsitaat:
Kuidas saada nendest sõpradest üle olla ja tega mehele selgeks, et pere vajab teda (kuigi ta ka nüüd koos sõpradega).![]()
![]()
![]()
![]()
ehk siis ta hakkab aru saama, mida Sina tunned..
mehed on mehed; nad hindavad sõprust, relvavendlust, pudelikaaslust jmv. omal moel ja kombel, paljud ei loobu sellest surmani. Siiski tuleks püüda
kodune õhkkond luua mugavamaks ja ninaesine hõrgutavamaks, siis leitakse kodutee parema meelega üles. Vastupidises olukorras hakkavad nad lihtsalt
kasutama loodusepoolt kaasa antud isaste instinkte ja "jahimeeste" loomust
Vasta mehele sellesamaga, hakka ise ka sõbrannade pool käima. Kui tema võib võid sina ka ja vaata mis juhtub siis.
Mul on tunne, et naiste puhul sõbtanjed isegi mitte nii, sellepärast siin enamus naisi ei mõista
Ja naine ei saa mehele kunagi asendada sõpru, ühist õllekat, kasvõi autokummi vahetust, poliitilisi vestlusi, pallimänge jne.
Ja mis maailmaots see lasteaiapidu on, et terve fahmiil peab kohal olema!
Vaat mu üks tuttav daam ka pahandas, et miks sõpradega, et kodus kõik olemas - musa, kaminatuli, head napsud... et mees siis ütles: aga sõprade
suminat pole
Kasulik on naisel leppida mehe sõpradega, kui nendest sõpradest omale vaenlane ette maalida... ainus vaenlane, kes siis võib silmapiirile ilmuda on
sõprade poolt ette söödetud armuke
Vastuseks salesele:
Ka naistele on on sõbrad tähtsad (sõbrannad), aga naised suudavad ühendada elu ja sõbrad, mehed ei suuda.
Naised suudavad kaht korraga, mehed mitte.
Ja mõistavad ka.
Enamasti.
Kuigi mittemõistjaid on mõlemal poolel.
tegelikult on ikka naistele ka vähemalt ühe sõbranna olemasolu tähtis, ilma temata oleks elu hoopis värvitum (see nüüd minu isiklik arvamus ega kuulu
vaidlemisele.) 
Mehel peab olema vähemalt üks-kaks head sõpra,kellele minnakse appi ka öösel,unepealt ,kui ollakse hädas
Olen salesiga nõus"sõbrad on tähtsad", minule on küll meeldinud, kõrvalt vaadata meeste, poiste suhteid. Need on kuidagi, erilised ja
mõnusad. Ja tore on olnud jagada seda sõpruskonda.
Rohkem teeks ärevaks, mehe sõbrannade olemasolu.
Või lihtsalt olid minu mehel head sõbrad, mitte sellised, kes teda pahandustesse oleks vedanud.
Mehe sõbrannade olemasolu mind küll ärevaks ei tee. Ju siis on head sõbrannad.
Ja noid on tal enam kui sõpru 
Sõbrad on ja jäävad ning nendega koosolemine on loomulik vajadus.
Ei räägita naisele/mehele seda mida sõpradele
Mida suurem on abikaasa soov, et sa kodus oled, seda enam tekib trosti ja soov välja minna.
Kes tahakski ketikoer olla!
Mõistagi on olemas piir kus algavad ja lõppevad perekonna vajadused ning maetakse enda vajadused lõbutsemise järgi.
See aga on täiesti olenev perekonnast ja sõltuv inimestest.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Ka naistele on on sõbrad tähtsad (sõbrannad), aga naised suudavad ühendada elu ja sõbrad, mehed ei suuda.
Naised suudavad kaht korraga, mehed mitte.
Mis sulle arusaamatuks jäi?
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Ka naistele on on sõbrad tähtsad (sõbrannad), aga naised suudavad ühendada elu ja sõbrad, mehed ei suuda.
Naised suudavad kaht korraga, mehed mitte.
Lihtne ju:
naised suudavad ühitada sõbrad ja pereelu nii, et teine pool end puudutatuna ei tunne. Kindlasti on erandeid, aga neid on kõikjal. Ja nood kinnitavad
reegli.
Suure osa meeste puhul on asjalood teistmoodi. On korraga kas sõbrad või perekond.
Kes kuidas seda välja elab, see on ise teema.
See on umbes nii, et naine suudab korraga teha supi, vahepeal kasida lapsed ja samas lugeda raamatut või teha miskit muud, mis nõuab tähelepanu. Mees
teeb aga asju ühekaupa. Kui supp, siis supp. Kui lapsed, sisi tõesti ainult lapsed. Ja näituseks raamat ootab oma hetke. Korraga on liiga keeruline 
Oh jah, oleks see elu ainult nii lihtne ja enesestmõistetav.
Tore on muidugi Sinu kindlameelsus.
LISAKS:
Ei ole au tunda ühtegi perekonna inimest kes eelistaks sõpru perekonnale.
Loodetavasti räägid ka Sina omadest kogemustest mitte ei üldista inimesi "perekooli" või muude taoliste lehtede põhjal
Elu ei pruugi lihtne ja enesestmõistetav olla. Ent siiski elavad inimesed ise selle enda jaoks oluliselt keerulisemaks kui võiks/tahaks/saaks elada.
olen suhtes kui mehel sõbrad alati pm esikohal. vanemad muidugi kõikse tähtsamad. õnneks meil lapsi pole.
kui oleks lapsed siis oleks jama majas, sest njah ka meil on sõbrad kõigest tähtsamad ja samamoodi ollakse pävad-õhtut läbi koos, rääkimata siis
nädalavahetusest. tähtpäevadki ununevad v veedetakse hoopis nendega. päris piin vahel. ja selgeks ei suuda teha, tee või tina. nii normaalne tundub
see talle et sõpradega 24/7 koos olla.
vahel ajab marru, vahel suudan mööda vaadata.
ja kuna mul endal NIIIII palju sõpru ei ole ja koguaeg ei vaja neid, rääkimata soovist koguaeg tema sõpradadega koos olla, siis njah vahel on
ütlemisi.
Tsitaat:Nõus, sõbrad peavad olema ja naine neid asendada ei saa. Küsimus oli, et kas sõbrad on tähtsamad kui lapsed. Kui naisel tekib tunne, et sõbrad on tähtsamad, kas see on siis naise süü?
Algne postitaja: sales
Ja naine ei saa mehele kunagi asendada sõpru, ühist õllekat, kasvõi autokummi vahetust, poliitilisi vestlusi, pallimänge jne.![]()
Ja mis maailmaots see lasteaiapidu on, et terve fahmiil peab kohal olema!![]()
Kasulik on naisel leppida mehe sõpradega
Lasteaia peod toimuvad millal? Tavaliselt ikka kella viie paiku. Kui argipäeviti nii vara juba jooma hakatakse, siis ehk peitub põhjus pudelis ja mehe nõrgas iseloomus mitte sõprades?
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Kas see, kui isa ei jõua iialgi lasteaiapeole, on maailmaots? Lapse jaoks on. Vähemalt alguses. Hiljem ta ei oota enam, ei oota midagi iialgi. Tavaliselt põhjendatult.
mul oli ka selline mure et sõbread olid tähtsamad kui mina ja laps
lahendasin selle probleemi nii et läksin minema.
see ei olnud muidugi tema ainuke viga neid oli ikka veel
Tsitaat:
Algne postitaja: sales
![]()
Mul on tunne, et naiste puhul sõbtanjed isegi mitte nii, sellepärast siin enamus naisi ei mõista![]()
Ja naine ei saa mehele kunagi asendada sõpru, ühist õllekat, kasvõi autokummi vahetust, poliitilisi vestlusi, pallimänge jne.![]()
Ja mis maailmaots see lasteaiapidu on, et terve fahmiil peab kohal olema!![]()
Vaat mu üks tuttav daam ka pahandas, et miks sõpradega, et kodus kõik olemas - musa, kaminatuli, head napsud... et mees siis ütles: aga sõprade suminat pole![]()
Kasulik on naisel leppida mehe sõpradega, kui nendest sõpradest omale vaenlane ette maalida... ainus vaenlane, kes siis võib silmapiirile ilmuda on sõprade poolt ette söödetud armuke![]()

Meenus ühe lapse ütlemine: kohe, kui issi koju jõuab, hakkab ta meist hoolima.
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Kui mehe sõbrad on pidevalt esikohal, siis ei tohiks ju mehed pahaks panna kui naine võtab armukese![]()
Fraibert aga nii ju tavaliselt on,et kui suhtes üks osapool hoiab eemale sellest suhtest siis teine osapool laseb end armukesel lohutada(ja nu pole
vahet kas tegemist on mehe või naisega).
Samas arvan,et enne armukese võtmist või suhte lõpetamist tuleks pikalt ja laialt rääkida siiski probleemist ja püüda saada suhe toimima.
sissy, siin jutuks pigem sõpradele pühendatav aeg, mitte suhtest põgenemine.
kui mees/naine läheb sõpradega/sõbrannadega aega veetma, siis armukese mängutoomine on veidike kohatu või jaa?
et kui sa lähed näiteks, peale tööd sõbranjetama, siis mees läheb ju ikka õllet-jalkatama, mitte ei roni kuskile pibidesse nutma ja halama?