Board logo

Kulutused peres?
Paikesejanku - 25.06.2004 kell 09:35

Minul küllaltki iseseisva naisene on vastumeelne mehe rahakoti peal elamine.
Pooldan, et koos olles tehakse ka kulutused koos, mitte et mees peaks õrnemat (?) poolt ülal pidama.
Samas mehe poolt märkan kerget halvakspanu, kuna tema meelest on tema see, kes peaks peret ülal pidama.

Kuidas suhtute teie? Kes on see, kes peaks arved maksma, pere heaolu pärast muretsema?
Mina igatahes olen võrdsuse poolt...


habe - 25.06.2004 kell 10:49

olen abielus juba hirmkaua ja siiamaani õnnelikult. Naisega (oma tollase tulevasega) leppisime esimesel õhtul kokku et raha on meil ühine sõltumata selle teenija isikust. See ühine rahakott on meid teeninud nüüdseks aastakümneid...
Tänaseks on rollid jaotunud mingil määral sedavõrd, et naine ostab ja maksab pere toidu, mina auto ja ehitusmaterjalid ja muu osas teeme seda suvaliselt emba-kumba kaardiga.
Üks pere - üks rahakott!


margus - 25.06.2004 kell 11:23

Ma arvan, et pere puhul on eraldi rahakotid natuke veider. Muidugi sõltub nii mehest kui naisest aga kui mõlemad on mõistusega inimesed, siis ma arvan, et see eraldamine oleks üsna tüütu.

Isegi kui sa iseseisev naine oled, siis minu meelest ei tähenda see, et ühine rahakott kuidagi sinu iseseisvust vähendaks. Ehk ära tee sääsest elevanti

NB Minu arvamus käib pere kohta.


Paikesejanku - 25.06.2004 kell 12:24

Tsitaat:
Algne postitaja: margus


Isegi kui sa iseseisev naine oled, siis minu meelest ei tähenda see, et ühine rahakott kuidagi sinu iseseisvust vähendaks. Ehk ära tee sääsest elevanti

NB Minu arvamus käib pere kohta.




Jah, ma olen täiesti nõus sinuga Ma pooldan ühist rahakotti, kuid minu meelest oleks ebavõrdne, kui selle rahakoti sisu ainult mees muretseks (mida ta hea meelega teeks)


margus - 25.06.2004 kell 13:04

no kui sa tahad samuti pere rahakotti panustada, siis ma kahtlen, et sind keegi keelata saaks - tee täpselt seda, mis sulle õige tundub


Siku - 25.06.2004 kell 13:19

Meil ikka see raha päris yhine ei ole, ja yhiseks ma arvan et ei saa mitte kunagi, kuna meil on omasi väljaminekuid mölemal palju Ja ma aru ei saaks kui ta jällemidagi autole ostab ja tema ei saaks aru kui ma jälle mingeid meike ja riideid ostan. Meil on rahu majas siis kui rahad eraldi Poes käime nii, et see kes käib poes see maksab, vöi siis korda mööda maksame. Mul oleks endal imelik kui ma pooled yyrist ei maksaks, syya ei ostaks, mees maksaks mu autot ja ostaks beensiinid kah, ja köige lisaks annaks veel tasku raha Oi ei...kyll ma saan ise endale raha teenitud ja ei pea olema mehe ylal peetav. Aga on kindlasti naisi kes ostivad selliseid mehi kes ostaks ja maksaks köik nende eest. Ma nii ei suudaks....


li-li - 25.06.2004 kell 15:21

kooselus olles võttis mees omale kohustusex arved ise maxta....mina aga üritasin hoida,et eelarve lõhki ei lähex


susanna - 25.06.2004 kell 20:19

Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
kooselus olles võttis mees omale kohustusex arved ise maxta....mina aga üritasin hoida,et eelarve lõhki ei lähex

li- li ütles ilusti kõik ära, lisan vaid juurde,et võimaluse korral aitan kasvõi telefonid ise maksta, kuid üks pere, üks rahakott, keegi kedagi ei süüdista, et miks sina vähem kulutad maksudeks, kaart ka meil üks- ühine


kodukiisu - 02.07.2004 kell 23:08

hetkel lapsega kodus istudes on minu sissetulekud kõvasti väiksemad kui tööl käies ja meil on juba enne abielu olnud ühine rahakott, mingi aeg käisin ka vaid mina tööl ja mees käis ülikoolis. ei ole nagu probleeme tekitanud sellest, et kes maksab ja kuna mina olen täiskohaga ema-kokk-koristaja-pesupesija, siis eeldan, et mees toob raha koju ja maksab arved.. Kui laps suurem, siis tahan kindlasti tööle tagasi minna, aga praegu oleme mõlemad rahul ja muu pole ju oluline?!?


Lola69 - 02.07.2004 kell 23:14

On ta ühine või ei, aga kulub igatepidi võetuna ühisteks eesmärkideks. Mõlema teenitu läheb samasse auku - pere majandamine. Pole selliseid "oma" üritusi-asju kummalgi, mis hirmsasti oma osa nõuaks.


zitazitikaz - 03.07.2004 kell 02:45

No ma ei taha, et mees mind otseselt üleval peab...
Aga kujutan ette, et elamise üürid ja asjad võiks mees maksta..
Enda telefonid, riided ja muu pudipadi maksaks ise...
Ja toidu eest maksab see, kes poodi läheb või siis see, kellel raha on...
Aga ma ei kujutaks ette, kui elaksin täiesti mehe kulul ja peaksin ta käest raha küsima, et hügieenitarbeid osta endale... No lihtsalt täiesti minu põhimõtetele vastu...


püsimatu - 03.07.2004 kell 09:20

Ühise rahakoti idee kuulub lõpuks niikuinii läbikukkumisele, sest alati on keegi võrdsem...ta jääb püsima aint siis , kui üks on leplikum...
Mina pooldan nii, et mees maksab maksud ja naine ostab söögi...ning muud asjad siis kuidas keegi tahab ja mida tahab....


familyman - 03.07.2004 kell 09:28

Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
Ühise rahakoti idee kuulub lõpuks niikuinii läbikukkumisele, sest alati on keegi võrdsem...ta jääb püsima aint siis , kui üks on leplikum...
Mina pooldan nii, et mees maksab maksud ja naine ostab söögi...ning muud asjad siis kuidas keegi tahab ja mida tahab....


Sama siin


pisimimm - 03.07.2004 kell 20:05

Meil on viimasel ajal kujunenud nii, et igaüks maksab oma telefoniarve, mina ostan enamasti (igapäevaselt ) söögi, sest jõuan alati varem koju ja seega ka toiudpoest läbi hüpata... Vanema lapse lasteaiamaksu ja noorema hoidjale maksan ka mina... Maja elektri (meil elektriküte ja see summa on ikka suht soolena kokku) jms. maksud on mehe rida. Omale autosse bensiini ostab ka igaüks ise... Ühistel väljaskäimistel maksab see, kes kiiremini kaardi kätte saab, või kummal see parasjagu kaasas on (enamasti on selleks siiski mees ) Samas ntx. tundis mees end puudutatuna kui mina kaks korda järjest kinopiletite eest maksin (lihtsalt oli parajam raha käepärast) - ma nüüd enam nii ei tee Siiani oleme hakkama saanud, saame ehk ka edaspidi...Kuigi jah, siis kui mina lastega kodune olin, olid kõik kulud 90% mehe õlul


mirelles - 03.07.2004 kell 21:41

Meil kummagil oma rahakott. Kuidagi nagu iseenesest on paika loksunud see, kes mis maksud maksab, poeskäigud on ka nii enam-vähem võrdselt jaotunud. Seda, et eelarve lõhki ei läheks, pean siiski jälgima mina.


muvelin - 14.07.2004 kell 21:48

Tsitaat:

Mina pooldan nii, et mees maksab maksud ja naine ostab söögi...ning muud asjad siis kuidas keegi tahab ja mida tahab....


ka mina pooldan seda ja nii ongi meil välja kujunenud.


sinisilm - 15.07.2004 kell 14:30

Eraldi rahakott....aga et see imelik on,tundsin alles hiljuti...
Üldiselt maksan üüri ja oma ja lapse telefonide arved ning söögi tarvis antakse juurde.Üldiselt selline kohati segadust tekitav olek...et ei tea raha planeerida või millegi jaoks koguda...
Ja ebakindel tunne kogu aja...


madu - 15.07.2004 kell 15:35

Ühine rahakott, mis reeglina näeb küll nii välja, et kõigepealt maksan mina tel. arved ja laenud kinni (muid majapidamisega seotud kulusid praktiliselt pole), siis ostan süüa ja oma autole bensiini kuni raha jätkub, edasi küsin mehelt.

Mul on lapsepõlvest mingi rahaküsimisega seotud kiiks - küsimine tuleb väga-väga vaevaliselt, ikka püüan oma jõududega hakkama saada...


Adaro - 28.07.2004 kell 19:38

Nu minu vanematel on selline suht ühine rahakott. Tavaliselt on nii, et sellised igapäevased vajaminevad asjad ostab ema ja suured arved maksab isa, kuida vajaduse korral on vastupidi ja kedagi see ei häiri.
Emal on mul selline suht jooksev palk, iga päev saab vastavalt tehtud tööle. Isal seevastu kindel sissetulek.

Sellist "sinu raha ja minu raha eest ostetud ja sina seda ei puutu sest see on minu raha eest ostetud" ei suudaks vist välja kannatada. Olen kuulnud, et ka nii tehakse.

Perekonnitsi võiks raha suht vabalt liikuda. Meil igatahes toimib.


Ray - 28.07.2004 kell 20:04

Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
Mina pooldan nii, et mees maksab maksud ja naine ostab söögi...ning muud asjad siis kuidas keegi tahab ja mida tahab....


Minu tutvusringkonnas on ka enamikul sedasi... mees maksab elamispinna/maja/korteriga seonduva ja naine siis pigem söögi ja taolise eest.

On ka segavariante, aga mehele jääb ikka vastutav roll, et katus peakohal oleks.


freelancer - 28.07.2004 kell 22:45

kuna jagame ühist eluaset ja meil on ühine elu siis sellist küsimust ei tekki.Kulutused ja kõik muu pole kellegi eraomand vaid elu ja heaolu lahutamatu osa -seega mõlemi kanda kuna otsustasime selle tee koos läbida-siiani toiminud.Isiklikult jääb arusaamatuks kui räägitakse minu ja sinu rahast ja minu ja sinu kulutustest-mulle mõistmatu.


Phantom - 18.12.2004 kell 23:57

Meil on nii, et osaliselt ühine rahakott. Minu rahakott on nimelt ühine Kaasal selline põhimõte, et naise palk on naise taskuraha ja ei puutu üldse mehesse Umbes nii, et algul elatakse mehe raha eest ja kui see otsas siis igaüks oma raha eest Bensiin ja telefon ehk erand ses suhtes et selle eest maksab igaüks ise...


Eerka - 20.12.2004 kell 14:19

Meil on minu põhikonto ühine, sealt maksame kõik üürid, trennid, koolid, laenu jms.
Sellist sinu-minu ei ole meil tekkinud,
koos poes ja söömas käies maksan enamasti mina, aga ega see et naine maksab mingeid komplekse minul ei tekita


tinkivinky - 20.12.2004 kell 15:44

njah,mis siin ikka...ennist oli nagu mehel oma minul oma raha ning sai makstud endi asju...kui suhe muutus meil kindlamaks ja tugevamaks ning sündis pisitütar hakkasid asjad käima tiba teist moodi...tekkis nagu ühine rahakott,kust siis tehakse mitmeid kulutusi,ei ole nii,et ainult üks maksab kinni kõik asjad...ikka võrdselt...vahel mees tikub muidugi seda unustama,et on ühinening tahab üksi pere heaolu nimel seistasellised kord mehed on


bijoubi - 21.12.2004 kell 09:40

Meil on nii, et kord maksab üks, kord teine.
Kel parasjagu raha on see maksab.
Mõnikord jagame 50:50.


muhhin - 21.12.2004 kell 11:35

Siiamaani 100% minu kanda, kuna naine on lastega kodune olen sellega hakkama saanud.
Peagi saab ka kaasal sissetulek olema - eks siis miskit võib olla veits muutub.


timmu - 21.12.2004 kell 12:39

Ühine elu saab läbipaistvam ja usalduslikumgi, kui raha ühine on, teenigu seda siis, kes saab. Nii on pidevalt pilt selge, kui palju teda momendil on ja kui laialt veel lasta võib, et mitte päris kuivale jääda. Suuremad ostud on mõttekas kooskõlastada juba varem.


bellatrix - 09.08.2009 kell 22:47

Minul sissetulek kokku kolides puudus ja pole teda siiani.
Rahaasjadele on leitud selline lahendus, et söögi ja pisiasjade raha paneb mees iga nädal ühele ühisele arvele, et siis ei pea tema koguaeg autost välja ronima, kui poodi vaja minna. Saan vajadusel ka üksi linnas käies poest midagi osta, ei ole vaja koguaeg helistada, kuule saada sada krooni arvele. Minu kohus muidugi on mitte käituda selle raha kallal nagu kits kärneriks, et nädala lõpus ka kõhumurede lahendamiseks vahendeid jaguks.
Minu hetkel riigilt saadav raha lapse eest on nii väike, sellest midagi olulist ei majanda, ma ostan lapsele riideid ja mänguasju selle eest ja kassidele toitu ja telefonimaksu ja koolis käima hakates bussiraha võtan ka sealt.


habe - 10.08.2009 kell 12:52

postitatud 25.06.2004 kell 11:49
".....naine ostab ja maksab pere toidu, mina auto ja ehitusmaterjalid ja muu osas teeme seda suvaliselt emba-kumba kaardiga.
Üks pere - üks rahakott!"

Tänaseks siis jälle 5 aastat möödas, aga süsteem toimib...


officer - 10.08.2009 kell 12:55

...no ootame,kui TäPe või isegi TäPu kohale jõuavad


freelancer - 10.08.2009 kell 19:57

Off
Sinu optimistlikusel puuduvad igasugu piirid.


lati - 11.08.2009 kell 17:16

ma arvan, et mõlema rahaline panus on oluline ja nii, et kui ühel on vahel raskuseid, siis ka teine saab hakkama. see ongi kindlus ja ABIelu.
ühine rahakott aga on teine asi, see võib suht keeruline olla, kui kumbki majandab oma sellest ka ka oma asju, mitte vaid pere asju.


habe - 11.08.2009 kell 18:42

ajapikku peaksid need "oma asjad" "meie asjadeks" muutuma. Kumbagi vajadused ja ka hobid, isegi nõrkused on ju pere ühisväärtus...
Siin kohal omandab uue tähenduse teineteisega arvestamine ja teineteise usaldamine...


Myrk - 11.08.2009 kell 19:39

Jah, olen habega nõus, pole pereelus kunagi oma teenitud rahale silti külge kleepinud, et see on minu raha. Peres on meie raha, teisiti pole see võimalik, minu jaoks. Ei elaks mehega, kellega ei saa vabalt, ja ilma pingeta, rahaasju arutada.


siilikesekene - 11.08.2009 kell 19:52

Meil on võrdsus majas v.a. söökide osas. "Sportlaste" värk ja erinevad menüüd. Kuna mees sööb 3-4 korda rohkem kui mina, siis kulub tal söögile rohkem raha kui minul. Minu palgast ei piisakski tema söökide jaoks vist


lati - 11.08.2009 kell 20:13

Tsitaat:
Algne postitaja: habe
ajapikku peaksid need "oma asjad" "meie asjadeks" muutuma. Kumbagi vajadused ja ka hobid, isegi nõrkused on ju pere ühisväärtus...
Siin kohal omandab uue tähenduse teineteisega arvestamine ja teineteise usaldamine...


Kõik oma asjad ei saa muutuda meie asjadeks, sest kummalgi võib olla oma majandustegevus ja vastutab ainult üks.

Palgatööga on lihtsam, eriti kui alustatakse tühjalt kohalt.


bellatrix - 11.08.2009 kell 22:07

Tsitaat:
Algne postitaja: lati
ühine rahakott aga on teine asi, see võib suht keeruline olla, kui kumbki majandab oma sellest ka ka oma asju, mitte vaid pere asju.


jap, sellepärast ma olengi arvamisel et parim oleks, et igaühel oma varud ja siis üks ühine rahakott ka lisaks.


Myrk - 12.08.2009 kell 08:18

Tsitaat:
Algne postitaja: lati
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
ajapikku peaksid need "oma asjad" "meie asjadeks" muutuma. Kumbagi vajadused ja ka hobid, isegi nõrkused on ju pere ühisväärtus...
Siin kohal omandab uue tähenduse teineteisega arvestamine ja teineteise usaldamine...


Kõik oma asjad ei saa muutuda meie asjadeks, sest kummalgi võib olla oma majandustegevus ja vastutab ainult üks.

Palgatööga on lihtsam, eriti kui alustatakse tühjalt kohalt.


Majandus tegevus sisaldab mõistet firma raha, ja see ongi firma raha, mitte pere ühine rahakott.
Aga pere raha on minu arvates ikka ühine. Kuid jah, ka ise olen kõrvalt jälginud peresid, kus nagu bella ütles, sinu, minu ja ühisrahakott. Algul sööme ühisrahakoti tuhjaks, ja mida kiiremini, ja kes rohkem jõuab seda kasulikum. Hiljem nosime kumbki oma rahakottist, kellel seal rohkem, sööb rosinasaia, kellel vähem, tavalist.
See ikka iga inimese sisetunde, ja põhimõtete küsimus, ja kui nii meeldib, siis olgu.


habe - 12.08.2009 kell 08:35

Tsitaat:
Algne postitaja: lati
Kõik oma asjad ei saa muutuda meie asjadeks, sest kummalgi võib olla oma majandustegevus ja vastutab ainult üks.


On asju, mida ma ilmselt ei hooma, üks neist siis see tõmblemine et "tahaks nigu koos aga tegelt tahaks ikka nigu eraldi kaa.."

saan väitluses tugineda vaid enda kogemusele. Enne riigitööle siirdumist pidasin aastaid talu, mille majandustegevuse eest vastutasin ainuisikuliselt.
Vaatamata formaalsele ainuvastutusele oli vastutus ometi tegelikult ju kogu perel, sest pankroti korral kannatanuksime ju kõik ühtviisi. Siit tulenevalt ka siis lähtusid otsused kasumi tarvitamiseks või laenude võtmiseks ühisarutlustest ja koos enda peale võetud riisikost.


klaara - 12.08.2009 kell 08:47

Lugedes siin teie vastuseid, koorus välja minu jaoks oluline seik: kui noorelt kokku minnakse ja lapsi saadakse jne, siis ma ei näe küll teist võimalust, kui et rahakott on ühine. Ja nii oli ka meil. Kui aga lapsed on suureks kasvatatud ja ollakse nö. "teisel ringil", siis ma ei tea... ei kujuta ette hästi hetkel seda ühist rahakotti enam...


lati - 12.08.2009 kell 10:29

Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
Kõik oma asjad ei saa muutuda meie asjadeks, sest kummalgi võib olla oma majandustegevus ja vastutab ainult üks.


On asju, mida ma ilmselt ei hooma, üks neist siis see tõmblemine et "tahaks nigu koos aga tegelt tahaks ikka nigu eraldi kaa.."

saan väitluses tugineda vaid enda kogemusele. Enne riigitööle siirdumist pidasin aastaid talu, mille majandustegevuse eest vastutasin ainuisikuliselt.
Vaatamata formaalsele ainuvastutusele oli vastutus ometi tegelikult ju kogu perel, sest pankroti korral kannatanuksime ju kõik ühtviisi. Siit tulenevalt ka siis lähtusid otsused kasumi tarvitamiseks või laenude võtmiseks ühisarutlustest ja koos enda peale võetud riisikost.


Eh, seda ma ju tegelikult mõtlesingi, olen isegi väikeettevõtja ja ei saa oma arvet lõhki kasutada, Seega ei saa seda ka jagada, kuid ometi kulutuste üle tuleb ühiselt arutada ja võimalused/vajadused paika panna. Aga just reaalset ühist arvet/rahakotti ei saa kasutada. See võib krahhini viia ja mitte meelega, vaid tahtmatult, sest igat kulutust ja hetkevajadust ei jõua pidevalt kooskõlastada. See teeks asja keerulisemaks, kui maksuametile aru andmine.


klaara - 12.08.2009 kell 10:43

Vaidleks vastu eelmisele postitajale. Me olime ex-mehega mõlemad eraettevõtjad ja see ei seganud üldse ühise rahakoti olemasolu ja kasutamist. Nagu juba eespool ka mainiti, firma raha on ikkagi firma raha ja omad rahad on (vähemalt peaksid olema) eraldi sellest. Kõik on kinni ikkagi suhtumisest...


anne51 - 12.08.2009 kell 15:38

Tsitaat:
Algne postitaja: Siku
Ja ma aru ei saaks kui ta jällemidagi autole ostab ja tema ei saaks aru kui ma jälle mingeid meike ja riideid ostan.
Oi ei...kyll ma saan ise endale raha teenitud ja ei pea olema mehe ylal peetav. Aga on kindlasti naisi kes ostivad selliseid mehi kes ostaks ja maksaks köik nende eest. Ma nii ei suudaks....

Autot on ju vaja vahel putitada? Riieteta ei saa käia ei mehed ega naised ja sedasorti mehed ei kannata ju meikimata naist. Ei, sellest ei saa ma aru.
Arvan, et noored ei mõtle ja kui mõtlevad, ei kujuta ette, et koos võib elada 35 aastat ja et selle aja jooksul võib juhtuda absoluutselt kõike. Huvitav, mida nad teevad, kui kaaslane kaotab töövõime?


bellatrix - 12.08.2009 kell 16:32

jaa, aga mees saab aru, et on vaja üht või kahte paari kingi, tumedaid ja heledaid, aga ta ei saa enam aru, miks on sinna juurde vaja veel tikk-kontsaga punaseid ja siis sädelevaid rihmikuid ja siis erkroosasid papusid ning krokodillinahast madala kontsaga jne jne..
sama riiete ja kosmeetikaga onju..

ülipraktilisi naisi on ikkagi ehk mingi hädised 10 % inimkonnast..pooled neist kümnest protsendist elavad kloostris ja ülejäänutest 90 protsenti on lihtsalt liiga eakad, et suudaks omal jalal shoppamas käia.


cc - 12.08.2009 kell 16:58

Miks on vaja eraldi heledaid ja tumedaid kingi.
Kas poleks lihtsam jääda oma välja kujunenud stiilile kindlaks ja kanda kogu aeg ühtesid ja samasid kingi?
Kuigi mul on ka kaks paari ketse. Teised on tumedad. Siiski 95% ajast kannan ma heledaid, sest need on natuke kergemad ja nende paelad ei tule nii sageli lahti.

No sellest ma saan veel aru, kui on eraldi jalatsid jalgpalli ja korvpalli jaoks jne. See on nagu möödapääsmatu.


bellatrix - 12.08.2009 kell 21:39

mul on vihmakingad, vihmase sügise jaoks, siis lillelised ketsid, maailma mugavaimad, siis suvekingad, sellised hõbedased võrkmaterjalist, et kleidiga kanda, ketse ja plähve ju korralikuma kleidiga ei kanna, siis 2 paari plähve, punased et sobiks absull kõigega, mis mul seljas on ja kollased päevalilledega, sest ei suutnud poes neist mööda minna, siis kalossid saialilledega, metsas ja soos käimiseks, ehtsad kalossid on noh, päris kummist, siis peokingad, mustad imeväikese, kuid siiski eksisteeriva kontsaga, siis veel talvesaapad ja sis ühed teksariidest punaste paeltega ketsid või mis iganes, mis on juba natuke kulunud, aga nostalgia, noh, ja peale selle jube mugavad..

ma leian et vähemaga oleks tuntav puudujääk ikkagi..