
Minul küllaltki iseseisva naisene on vastumeelne mehe rahakoti peal elamine.
Pooldan, et koos olles tehakse ka kulutused koos, mitte et mees peaks õrnemat (?) poolt ülal pidama.
Samas mehe poolt märkan kerget halvakspanu, kuna tema meelest on tema see, kes peaks peret ülal pidama.
Kuidas suhtute teie? Kes on see, kes peaks arved maksma, pere heaolu pärast muretsema?
Mina igatahes olen võrdsuse poolt...
olen abielus juba hirmkaua ja siiamaani õnnelikult. Naisega (oma tollase tulevasega) leppisime esimesel õhtul kokku et raha on meil ühine sõltumata
selle teenija isikust. See ühine rahakott on meid teeninud nüüdseks aastakümneid...
Tänaseks on rollid jaotunud mingil määral sedavõrd, et naine ostab ja maksab pere toidu, mina auto ja ehitusmaterjalid ja muu osas teeme seda
suvaliselt emba-kumba kaardiga.
Üks pere - üks rahakott!
Ma arvan, et pere puhul on eraldi rahakotid natuke veider. Muidugi sõltub nii mehest kui naisest aga kui mõlemad on mõistusega inimesed, siis ma
arvan, et see eraldamine oleks üsna tüütu.
Isegi kui sa iseseisev naine oled, siis minu meelest ei tähenda see, et ühine rahakott kuidagi sinu iseseisvust vähendaks. Ehk ära tee sääsest
elevanti
NB Minu arvamus käib pere kohta.
Tsitaat:
Algne postitaja: margus
Isegi kui sa iseseisev naine oled, siis minu meelest ei tähenda see, et ühine rahakott kuidagi sinu iseseisvust vähendaks. Ehk ära tee sääsest elevanti![]()
NB Minu arvamus käib pere kohta.
Ma pooldan ühist rahakotti, kuid minu meelest oleks ebavõrdne, kui selle rahakoti sisu ainult mees muretseks (mida
ta hea meelega teeks)
no kui sa tahad samuti pere rahakotti panustada, siis ma kahtlen, et sind keegi keelata saaks - tee täpselt seda, mis sulle õige tundub 
Meil ikka see raha päris yhine ei ole, ja yhiseks ma arvan et ei saa mitte kunagi, kuna meil on omasi väljaminekuid mölemal palju
Ja ma aru ei
saaks kui ta jällemidagi autole ostab ja tema ei saaks aru kui ma jälle mingeid meike ja riideid ostan. Meil on rahu majas siis kui rahad eraldi
Poes käime nii, et see kes käib poes see maksab, vöi siis korda mööda maksame. Mul oleks endal imelik kui ma pooled yyrist ei maksaks, syya ei ostaks,
mees maksaks mu autot ja ostaks beensiinid kah, ja köige lisaks annaks veel tasku raha
Oi ei...kyll ma saan ise endale raha teenitud ja ei pea
olema mehe ylal peetav. Aga on kindlasti naisi kes ostivad selliseid mehi kes ostaks ja maksaks köik nende eest. Ma nii ei suudaks....
kooselus olles võttis mees omale kohustusex arved ise maxta
....mina aga üritasin hoida,et eelarve lõhki ei lähex
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
kooselus olles võttis mees omale kohustusex arved ise maxta....mina aga üritasin hoida,et eelarve lõhki ei lähex
![]()
hetkel lapsega kodus istudes on minu sissetulekud kõvasti väiksemad kui tööl käies ja meil on juba enne abielu olnud ühine rahakott, mingi aeg käisin ka vaid mina tööl ja mees käis ülikoolis. ei ole nagu probleeme tekitanud sellest, et kes maksab ja kuna mina olen täiskohaga ema-kokk-koristaja-pesupesija, siis eeldan, et mees toob raha koju ja maksab arved.. Kui laps suurem, siis tahan kindlasti tööle tagasi minna, aga praegu oleme mõlemad rahul ja muu pole ju oluline?!?
On ta ühine või ei, aga kulub igatepidi võetuna ühisteks eesmärkideks. Mõlema teenitu läheb samasse auku - pere majandamine. Pole selliseid "oma" üritusi-asju kummalgi, mis hirmsasti oma osa nõuaks.
No ma ei taha, et mees mind otseselt üleval peab...
Aga kujutan ette, et elamise üürid ja asjad võiks mees maksta..
Enda telefonid, riided ja muu pudipadi maksaks ise...
Ja toidu eest maksab see, kes poodi läheb või siis see, kellel raha on...
Aga ma ei kujutaks ette, kui elaksin täiesti mehe kulul ja peaksin ta käest raha küsima, et hügieenitarbeid osta endale... No lihtsalt täiesti minu
põhimõtetele vastu...
Ühise rahakoti idee kuulub lõpuks niikuinii läbikukkumisele, sest alati on keegi võrdsem...ta jääb püsima aint siis , kui üks on leplikum...
Mina pooldan nii, et mees maksab maksud ja naine ostab söögi...ning muud asjad siis kuidas keegi tahab ja mida tahab....
Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
Ühise rahakoti idee kuulub lõpuks niikuinii läbikukkumisele, sest alati on keegi võrdsem...ta jääb püsima aint siis , kui üks on leplikum...
Mina pooldan nii, et mees maksab maksud ja naine ostab söögi...ning muud asjad siis kuidas keegi tahab ja mida tahab....
Meil on viimasel ajal kujunenud nii, et igaüks maksab oma telefoniarve, mina ostan enamasti (igapäevaselt ) söögi, sest jõuan alati varem koju ja
seega ka toiudpoest läbi hüpata... Vanema lapse lasteaiamaksu ja noorema hoidjale maksan ka mina... Maja elektri (meil elektriküte ja see summa on
ikka suht soolena kokku) jms. maksud on mehe rida. Omale autosse bensiini ostab ka igaüks ise... Ühistel väljaskäimistel maksab see, kes kiiremini
kaardi kätte saab, või kummal see parasjagu kaasas on
(enamasti on selleks siiski mees
) Samas ntx. tundis mees end puudutatuna kui mina kaks
korda järjest kinopiletite eest maksin (lihtsalt oli parajam raha käepärast) - ma nüüd enam nii ei tee 
Siiani oleme hakkama saanud, saame ehk ka
edaspidi...Kuigi jah, siis kui mina lastega kodune olin, olid kõik kulud 90% mehe õlul 
Meil kummagil oma rahakott. Kuidagi nagu iseenesest on paika loksunud see, kes mis maksud maksab, poeskäigud on ka nii enam-vähem võrdselt jaotunud. Seda, et eelarve lõhki ei läheks, pean siiski jälgima mina.
Tsitaat:
Mina pooldan nii, et mees maksab maksud ja naine ostab söögi...ning muud asjad siis kuidas keegi tahab ja mida tahab....
Eraldi rahakott....aga et see imelik on,tundsin alles hiljuti...
Üldiselt maksan üüri ja oma ja lapse telefonide arved ning söögi tarvis antakse juurde.Üldiselt selline kohati segadust tekitav olek...et ei tea raha
planeerida või millegi jaoks koguda...
Ja ebakindel tunne kogu aja...
Ühine rahakott, mis reeglina näeb küll nii välja, et kõigepealt maksan mina tel. arved ja laenud kinni (muid majapidamisega seotud kulusid
praktiliselt pole), siis ostan süüa ja oma autole bensiini kuni raha jätkub, edasi küsin mehelt.
Mul on lapsepõlvest mingi rahaküsimisega seotud kiiks - küsimine tuleb väga-väga vaevaliselt, ikka püüan oma jõududega hakkama saada...
Nu minu vanematel on selline suht ühine rahakott. Tavaliselt on nii, et sellised igapäevased vajaminevad asjad ostab ema ja suured arved maksab isa,
kuida vajaduse korral on vastupidi ja kedagi see ei häiri.
Emal on mul selline suht jooksev palk, iga päev saab vastavalt tehtud tööle. Isal seevastu kindel sissetulek.
Sellist "sinu raha ja minu raha eest ostetud ja sina seda ei puutu sest see on minu raha eest ostetud" ei suudaks vist välja kannatada. Olen
kuulnud, et ka nii tehakse.
Perekonnitsi võiks raha suht vabalt liikuda. Meil igatahes toimib.
Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
Mina pooldan nii, et mees maksab maksud ja naine ostab söögi...ning muud asjad siis kuidas keegi tahab ja mida tahab....
kuna jagame ühist eluaset ja meil on ühine elu siis sellist küsimust ei tekki.Kulutused ja kõik muu pole kellegi eraomand vaid elu ja heaolu lahutamatu osa -seega mõlemi kanda kuna otsustasime selle tee koos läbida-siiani toiminud.Isiklikult jääb arusaamatuks kui räägitakse minu ja sinu rahast ja minu ja sinu kulutustest-mulle mõistmatu.
Meil on nii, et osaliselt ühine rahakott. Minu rahakott on nimelt ühine
Kaasal selline põhimõte, et naise palk on naise taskuraha ja ei puutu üldse
mehesse
Umbes nii, et algul elatakse mehe raha eest ja kui see otsas siis igaüks oma raha eest
Bensiin ja telefon ehk erand ses suhtes et selle
eest maksab igaüks ise...
Meil on minu põhikonto ühine, sealt maksame kõik üürid, trennid, koolid, laenu jms.
Sellist sinu-minu ei ole meil tekkinud,
koos poes ja söömas käies maksan enamasti mina, aga ega see et naine maksab mingeid komplekse minul ei tekita
njah,mis siin ikka...ennist oli nagu mehel oma minul oma raha ning sai makstud endi asju...kui suhe muutus meil kindlamaks ja tugevamaks ning sündis
pisitütar hakkasid asjad käima tiba teist moodi...tekkis nagu ühine rahakott,kust siis tehakse mitmeid kulutusi,ei ole nii,et ainult üks maksab kinni
kõik asjad...ikka võrdselt...vahel mees tikub muidugi seda unustama,et on ühine
ning tahab üksi pere heaolu nimel seista
sellised kord
mehed on
Meil on nii, et kord maksab üks, kord teine.
Kel parasjagu raha on see maksab.
Mõnikord jagame 50:50.
Siiamaani 100% minu kanda, kuna naine on lastega kodune olen sellega hakkama saanud.
Peagi saab ka kaasal sissetulek olema - eks siis miskit võib olla veits muutub.
Ühine elu saab läbipaistvam ja usalduslikumgi, kui raha ühine on, teenigu seda siis, kes saab. Nii on pidevalt pilt selge, kui palju teda momendil on ja kui laialt veel lasta võib, et mitte päris kuivale jääda. Suuremad ostud on mõttekas kooskõlastada juba varem.
Minul sissetulek kokku kolides puudus ja pole teda siiani.
Rahaasjadele on leitud selline lahendus, et söögi ja pisiasjade raha paneb mees iga nädal ühele ühisele arvele, et siis ei pea tema koguaeg autost
välja ronima, kui poodi vaja minna. Saan vajadusel ka üksi linnas käies poest midagi osta, ei ole vaja koguaeg helistada, kuule saada sada krooni
arvele. Minu kohus muidugi on mitte käituda selle raha kallal nagu kits kärneriks, et nädala lõpus ka kõhumurede lahendamiseks vahendeid jaguks.
Minu hetkel riigilt saadav raha lapse eest on nii väike, sellest midagi olulist ei majanda, ma ostan lapsele riideid ja mänguasju selle eest ja
kassidele toitu ja telefonimaksu ja koolis käima hakates bussiraha võtan ka sealt.
postitatud 25.06.2004 kell 11:49
".....naine ostab ja maksab pere toidu, mina auto ja ehitusmaterjalid ja muu osas teeme seda suvaliselt emba-kumba kaardiga.
Üks pere - üks rahakott!"
Tänaseks siis jälle 5 aastat möödas, aga süsteem toimib...
...no ootame,kui TäPe või isegi TäPu kohale jõuavad
Off
Sinu optimistlikusel puuduvad igasugu piirid.
ma arvan, et mõlema rahaline panus on oluline ja nii, et kui ühel on vahel raskuseid, siis ka teine saab hakkama. see ongi kindlus ja ABIelu.
ühine rahakott aga on teine asi, see võib suht keeruline olla, kui kumbki majandab oma sellest ka ka oma asju, mitte vaid pere asju.
ajapikku peaksid need "oma asjad" "meie asjadeks" muutuma. Kumbagi vajadused ja ka hobid, isegi nõrkused on ju pere
ühisväärtus...
Siin kohal omandab uue tähenduse teineteisega arvestamine ja teineteise usaldamine...
Jah, olen habega nõus, pole pereelus kunagi oma teenitud rahale silti külge kleepinud, et see on minu raha. Peres on meie raha, teisiti pole see võimalik, minu jaoks. Ei elaks mehega, kellega ei saa vabalt, ja ilma pingeta, rahaasju arutada.
Meil on võrdsus majas v.a. söökide osas. "Sportlaste" värk ja erinevad menüüd. Kuna mees sööb 3-4 korda rohkem kui mina, siis kulub tal
söögile rohkem raha kui minul. Minu palgast ei piisakski tema söökide jaoks vist 
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
ajapikku peaksid need "oma asjad" "meie asjadeks" muutuma. Kumbagi vajadused ja ka hobid, isegi nõrkused on ju pere ühisväärtus...
Siin kohal omandab uue tähenduse teineteisega arvestamine ja teineteise usaldamine...
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
ühine rahakott aga on teine asi, see võib suht keeruline olla, kui kumbki majandab oma sellest ka ka oma asju, mitte vaid pere asju.
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
ajapikku peaksid need "oma asjad" "meie asjadeks" muutuma. Kumbagi vajadused ja ka hobid, isegi nõrkused on ju pere ühisväärtus...
Siin kohal omandab uue tähenduse teineteisega arvestamine ja teineteise usaldamine...
Kõik oma asjad ei saa muutuda meie asjadeks, sest kummalgi võib olla oma majandustegevus ja vastutab ainult üks.
Palgatööga on lihtsam, eriti kui alustatakse tühjalt kohalt.
Hiljem nosime kumbki oma rahakottist, kellel seal rohkem, sööb
rosinasaia, kellel vähem, tavalist.
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
Kõik oma asjad ei saa muutuda meie asjadeks, sest kummalgi võib olla oma majandustegevus ja vastutab ainult üks.
Lugedes siin teie vastuseid, koorus välja minu jaoks oluline seik: kui noorelt kokku minnakse ja lapsi saadakse jne, siis ma ei näe küll teist võimalust, kui et rahakott on ühine. Ja nii oli ka meil. Kui aga lapsed on suureks kasvatatud ja ollakse nö. "teisel ringil", siis ma ei tea... ei kujuta ette hästi hetkel seda ühist rahakotti enam...
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
Kõik oma asjad ei saa muutuda meie asjadeks, sest kummalgi võib olla oma majandustegevus ja vastutab ainult üks.
On asju, mida ma ilmselt ei hooma, üks neist siis see tõmblemine et "tahaks nigu koos aga tegelt tahaks ikka nigu eraldi kaa.."
saan väitluses tugineda vaid enda kogemusele. Enne riigitööle siirdumist pidasin aastaid talu, mille majandustegevuse eest vastutasin ainuisikuliselt.
Vaatamata formaalsele ainuvastutusele oli vastutus ometi tegelikult ju kogu perel, sest pankroti korral kannatanuksime ju kõik ühtviisi. Siit tulenevalt ka siis lähtusid otsused kasumi tarvitamiseks või laenude võtmiseks ühisarutlustest ja koos enda peale võetud riisikost.
Vaidleks vastu eelmisele postitajale. Me olime ex-mehega mõlemad eraettevõtjad ja see ei seganud üldse ühise rahakoti olemasolu ja kasutamist. Nagu juba eespool ka mainiti, firma raha on ikkagi firma raha ja omad rahad on (vähemalt peaksid olema) eraldi sellest. Kõik on kinni ikkagi suhtumisest...
Tsitaat:
Algne postitaja: Siku
Ja ma aru ei saaks kui ta jällemidagi autole ostab ja tema ei saaks aru kui ma jälle mingeid meike ja riideid ostan.
Oi ei...kyll ma saan ise endale raha teenitud ja ei pea olema mehe ylal peetav. Aga on kindlasti naisi kes ostivad selliseid mehi kes ostaks ja maksaks köik nende eest. Ma nii ei suudaks....
jaa, aga mees saab aru, et on vaja üht või kahte paari kingi, tumedaid ja heledaid, aga ta ei saa enam aru, miks on sinna juurde vaja veel
tikk-kontsaga punaseid ja siis sädelevaid rihmikuid ja siis erkroosasid papusid ning krokodillinahast madala kontsaga jne jne..
sama riiete ja kosmeetikaga onju..
ülipraktilisi naisi on ikkagi ehk mingi hädised 10 % inimkonnast..pooled neist kümnest protsendist elavad kloostris ja ülejäänutest 90 protsenti on
lihtsalt liiga eakad, et suudaks omal jalal shoppamas käia. 
Miks on vaja eraldi heledaid ja tumedaid kingi.
Kas poleks lihtsam jääda oma välja kujunenud stiilile kindlaks ja kanda kogu aeg ühtesid ja samasid kingi?
Kuigi mul on ka kaks paari ketse. Teised on tumedad. Siiski 95% ajast kannan ma heledaid, sest need on natuke kergemad ja nende paelad ei tule nii
sageli lahti.
No sellest ma saan veel aru, kui on eraldi jalatsid jalgpalli ja korvpalli jaoks jne. See on nagu möödapääsmatu.
mul on vihmakingad, vihmase sügise jaoks, siis lillelised ketsid, maailma mugavaimad, siis suvekingad, sellised hõbedased võrkmaterjalist, et kleidiga
kanda, ketse ja plähve ju korralikuma kleidiga ei kanna, siis 2 paari plähve, punased et sobiks absull kõigega, mis mul seljas on ja kollased
päevalilledega, sest ei suutnud poes neist mööda minna, siis kalossid saialilledega, metsas ja soos käimiseks, ehtsad kalossid on noh, päris kummist,
siis peokingad, mustad imeväikese, kuid siiski eksisteeriva kontsaga, siis veel talvesaapad ja sis ühed teksariidest punaste paeltega ketsid või mis
iganes, mis on juba natuke kulunud, aga nostalgia, noh, ja peale selle jube mugavad..
ma leian et vähemaga oleks tuntav puudujääk ikkagi.. 