
Avastasin, et mida kauem olen oma kaaslasega koos olnud, mida lÄhedasem, seda rohkem kipun ka teisi puudutama - nt vestluse käigus õlga riivama, käest
kinni võtma vms.. Ja et tegelikult on täitsa hea tunne, kui keegi sulle käe õlale paneb
Varem mulle üldse ei meeldinud, kui keegi kasvõi kogemata
mu vastu läks, imelik, et nüüd asi muutunud on...
On teil sarnaseid kogemusi äkki?
Ei tea .. mul just vastupidi .. et hakkan teiste puudutustest eemale hoidma.
Ma ei kannata, kui minu poole imelikke liigutusi tehakse või "sedamoodi" vaadatakse, kui mul mees olemas.
Aga kui mehega mingid jamad on või mees mind lihtsalt enam ei taha, siis hakkan igatsema puudutusi.
Siis kallistan sõbrannasi kõvasti rohkem ja naudin nende keha soojust. Selline tunne, et nende soojus teeb ka minu südame ehk natu soojemaks ..
Meeste koha pealt lasen kah lähedamale. Aga ega mehi ei saa eriti kallistada ilma, et keegi midagi imelikult ei mõtleks. Mina tean, miks ma kallistan
ja kas selle taga on midagi aga pahatihti juhtub, et hakatakse liiga palju endale ette kujutama ..
Aga jah .. üldiselt ma ei kannata, kui keegi mind puudutab. Eriti nüüd, kus ma üritan igasuguseid tundeid külmutada. Ei ole vaja lähedust ja ei ole
vaja mingit saasta südameasja.
Kui hetkel lähedast suhet pole, tundub iga puudutus mingi tagamõttega, seksuaalse alatooniga vms.. Aga kui ise lähedases suhtes olen, on ka
puudutamine loomulikum kuidagi..
ei kipu lihtsalt teisi mehi puudutama, isegi kui aastaid ollakse tuttavad ja käiakse peredega läbi
ei meeldi ka kui enda meest teised naised lihtsalt niisama kallistavad
eks selles omajagu armukadedust ja naise mõistus kord on selline, et kohe hakkad mõtlema, et mis siis nüüd toimub
noh, kui asi tähtpäevas, sünnipäevas..siis muidugi, las aga kallistavad ja mopsutavad, aga sinna see ka jääb
Kusjuures mul oli sama asi mingi paar nädalat tagasi...olime mehega paar-kolm päeva koos ja ma kogu aeg hoidsin tal käest kinni. Siis läks ta ära ja
mul on hea sõber, kellega ma linnapeal käin v shoppamas ja siis olimegi kuskil jälle ning ma täiesti automaatselt hakkasin tal käest kinni võtma, ise
ka ehmatasin ära.

minu puhul oleks ehk nii et mida kauem poisiga koos oleksin seda rohkem ehk ihkaks teiste puudutusi...oma poisi omad tüütaks juba ära...(äkki on asi ainult minus)
Minul on viimasel ajal tekkinud naiste puudutamise komme. Ise ka imestan, miks nii. Kui tuttavate naistega vestlen, siis puudutan neid õlast või käest.
Mina hoidun üldiselt puudutustest kõrvale. Isegi ei tea, miks. Kuidagi ebameeldiv tunne on, kui võõram inimene käed rääkides käiku laseb, embama tikub või varrukast kinni hoiab. Lähedasema inimesega puudutused nii ei häiri, kuid üleliia neid ka ei kannata. Pole eriti õrnutsevat liiki vist.
Ei salli eriti kui mind näpitakse
Oma mees välja arvatud-tema tohib
Tsitaat:
Algne postitaja: missdarkness
minu puhul oleks ehk nii et mida kauem poisiga koos oleksin seda rohkem ehk ihkaks teiste puudutusi...oma poisi omad tüütaks juba ära...(äkki on asi ainult minus)
Olenevalt inimesest.Mõnega tekib nagu ring ümber...astud järjest tagasi ja eemale.Mõni võib tulla nii lähedale kui tahab....Aga sõbralikku kallistust hindan-sõbra poolt tehtut. Annab jõudu ja positiivseid emotsioone.
Oleks keegi mul 18 aastaselt kogemata näiteks randmest kinni võtnud, sinise silma oleks küll saanud. Nüüd selline suht kallistaja kätleja nööbist
haaraja tüüp. Inimene ikke selline nagu ise olla tahab.
Paneks üks soovitus ka omast kogemusest kirja. Kui inimene üleni või valdavalt mustas on peaks katsumisega esialgu ettevaatlik olema. Sellised veel
arenevad inimesed alateadlikult mustas käivadki, vahel teadlikult. On ka muidu mustas käijaid aga osa selliseid. Parim pilt mingi ruumi ootesaalist,
kus ise ja veel mitu musta oleks hääl meelel seinaprakku pugenud, et mitte teise inimesega suhelda.
Olgem dolerantsed. Mõtlevad omad mõtted ära,
küll kookonist välja ronivad, kui aeg käes.
minus peituvad kaks täiesti vastandlikku suhtlejat - erak ja süveneja. nt, kui kohtun kellegagi ja aeg on lahkuda, siis tunnen üheaegselt nii kurbust
kui kergendust. ka siiksaare kokkukal pendeldasin pidevalt üksinduse ja seltskonna vahel. kuidas see on puudutustega seotud? ma kas soovin oma
lähedastel lausa seljas elada/ ise seljas elatud saada või siis olla täiesti omaette, "levist väljas".
olen veendunud, et kui kohtutakse harva, siis üks KORRALIK kallistamine säästab tuhandeid sõnu. lähen meeleldi lihtsama vastupanu teed
Mina nüüd, 3 aastat hiljem, uuesti siin teemas
Ja aina rohkem on puudutamine meeldima hakanud, muidugi siis, kui tunnen, et inimesega on klapp olemas ja ta on mulle sümpaatne - väga sooja tunde
teeb, kui ta jutu käigus nt puudutab kätt, paneb käe sekundiks õlale või muud seesugust teeb. Selline lähedasem tunne kohe
Vat klapp peab olema
inimesega, see on peamine.. aga ilma klapita inimestega me eriti ei suhtlegi 
sry. , aga ma ei viitsi eelnevat lugeda..
Puudutusest võib tegelikult kõik alata, või... lõppeda.
enamik abielusid algasid tegelt nii
Sõna:"puudutus" on tegelikult nii kõikehõlmav. 
Tsitaat:
Algne postitaja: brainstorm
enamik abielusid algasid tegelt nii
![]()
Kust sa nii hilja öösel nii häid mõtteid võtad?
Tsitaat:
Algne postitaja: salliise
Paneks üks soovitus ka omast kogemusest kirja. Kui inimene üleni või valdavalt mustas on peaks katsumisega esialgu ettevaatlik olema. Sellised veel arenevad inimesed alateadlikult mustas käivadki, vahel teadlikult. On ka muidu mustas käijaid aga osa selliseid. Parim pilt mingi ruumi ootesaalist, kus ise ja veel mitu musta oleks hääl meelel seinaprakku pugenud, et mitte teise inimesega suhelda.Olgem dolerantsed. Mõtlevad omad mõtted ära, küll kookonist välja ronivad, kui aeg käes.

Kunagi oli mulle kätlemine suht ebameeldiv tegevus. Seejärel sain suhtlemiskoolitusel selgeks algtõed, et mõnda asja tuleb teha ka siis, kui selleks
sisimas just otsest tõmmet ei ole. Nüüd kätlen juba ammu meelsasti, kuigi vahel on kogemus siiski üsna tülgastav kui keegi sulle pihku oma terekäe
asemel mingi külma ja vedela olluse sokutab
Naissoo puudutamise osas on kujunenud pea traditsiooniliseks (küll mitte kõigiga) põgus kallistus, mida mõnuga tajuvad mõlemad osapooled
mulle üldse ei meeldi kui teised mind näpivad.
A kui oma naine möödaminnes nagu poolkogemata sõrmed üle laseb, on mõnus küll 
Kõik oleneb puudutamisest.
Oma elukaaslase pai on alati positiivne, muidu ma ei viibiks temaga ühel territooriumil.
Võõramatega, noh täis matkabussis kursusekaaslastega puntras sipelda on teine asi kui mõni ülitark mampsel õlast kinni krahmab ja õpetussõnu jagama
kukub. Viimane minu jaoks suht out.
ma ei kannata üldse,kui keegi võõras mind puudutab...ei meeldi,kui bussis keegi mu kõrvale istub ja õla või laia tagumikuga vastu mind on,ei kannata,kui keegi käe mu õlale paneb jne,jne...
mmunk ütles mu eest kõik ära.
Aitäh 
Sõprade ja võõraste puudutustest ma hoidun kuna pean neid kahtlasteks.Kui mul poleks elukaaslast siis ei häiriks ehk sõbra toetav käsi õlal aga kuna
on siis see on mu jaoks häiriv.
Sõbrannadega aga on kalli tegemine mõnus. Samuti puudutan ja kallin oma sugulasi, vanemaid, vanavanemaid ja elukaaslast rõõmuga.
Juhtus bussis selline lugu, et üks päris räpane ja jube paks moor hakkas istuma, vahtisin aknast välja ja mu kott oli külje all, ta reo ei öelnud ka,
vabandage võtke kott ära või midagi, muudkui höörles oma peega mu koti otsas, korjasin selle tal eest. Siis litsus mind akna ja enda vahele, ja
matsutas suuga ja lakkus oma proteese ilmselt, oli midagi hommikueinest hamba vahele jäänud, midagi ta kogu aeg mäletses. Grr..
Peale seda ma eelistan püsti seista kui mõni mulle kõrvale tahab ronida ja võtan alati, kui võimalik üksiku pingiga istekoha.
Jäle, see muutis igasugused puudutuskontaktid, peale kõige isiklikumate suht jäledaks minu jaoks.
Nii et kui näete Tartus naist mustas ja ninarõngaga, siis ärge toetage end minu najale, võin kogemata ammustada.
uuuu.
Mu kõrvale on trollis ka asotsiaal istunud.Kõige nõmedam on kui istud akna alla ja su kõrvale sajab mingi perv kes paneb oma käe sulle jala peale ja
silitab...öka.
Ekstreemsusi on ikka ühistranspordis kogetud.
Harjumuseks on kujunenud terekäe andmine võõrastega, enesetutvustamisel.Samas järeldan vastukäe saamisel,selle surve tugevusest inimese
põhiolemuse.
Ei pelga vähemlähedaste(heade tuttavate) inimeste kallistusi põsesuudlusega,aga see on emotsionaalne ja seotud hetkeolukorraga.
Oma lastega kallistame , see on normaalne.
naudin nende puudutusi keda ka ise meelsasti puudutan aga täiesti vastuvõetamatu on kui mingis järjekorras trügitakse nii lähedale, et tekib
puutekontakst ja bussis nihutan ka end eemale või panen koti vahele kui see ei aita lähen eemale, huvitav on see, et järjekordades on just naised, kes
lausa selga tahavad ronida või ostukäruga tagumikus sõidavad, mul on ka nende jaoks omad "nipid"
bussis seljassõitjaga teen ootamatu sammu paremale või vasakule, to aga "Sõidab" eesolijale selga - no edasine pole enam minu rida
Haa, teatud tipptundidel on see suht võimatu, eriti tuleb mulle Paide-Türi vaheline buss meelde ja siis veel mõned pärastlõunased Tartu bussid. Ja
hommikused Tallinna omad ka, kus koolipoiss sai bussi aga koolikott jäi uste vahelt välja kõlkuma. Algul üritati bussijuhi tähelepanu köita, see aga
ei õnnestunud, kutt ütles, ah las olla ja sai järgmises peatuses oma ranitsa sissepoole tõmmata.
Türi buss oli peale koolipäeva lõppu nii täis et mingi pisike laps oli kuskil rahvahulga sisse kadunud, suured hõikusid, hei siin on üks jõnglane ärge
laiaks tallake, ja tallusid reipalt üksteisel varvaste peal, eks ma nägin ka seda last, ta oli ikka suht peenikeses olukorras, suuremad püüdsid küll
kenad olla aga kitsas oli küll.
Kui nina oleks tahtnud sügada, tulnuks paluda seda naabrit, kellel käsi kinnihoidmiseks ülespoole oli jäänud.
Siis ei jää muud üle kui olla nagu silk pütis koos teistega, aga kõige hullemad on riiakad inimesed, kes sajatavad ja siplevad, ega see buss sellest
suuremaks lähe.
Mõnel pool pooldan tõesti spetsiaalseid koolibusse, sest vanemad inimesed ei saa tõesti hästi maha.
Aga see polnud bussiteema, oli hoopis puudutamisteema ja ma imestan, aga puudutusel ja puudutusel on tõesti mingi (energeetiline?) vahe, mõne inimese
tonksimine ja patsutamine üldse ei häiri, teise suhtes tunnen kindlalt, et oleks kena kui see inimene hoiaks minust vähemalt meetri kaugemale.
bella! tipptundidel elan ma koos "saatusekaaslastega" kõik puudutused ja müksud üle, valvan vaid kiivalt oma õlakotti, ega ma siis
"lollusi" ei tee
Ma ka Tallinnas valvasin, mobla ja taskuarvuti olid ikka läinud.
Aga mulle meeldib Järvamaa, ikka midagi ei kao, isegi kui natuke tagataskust välja ripendab.
Kuigi seal ka, läksin võid ostma suur leib kaasas, panin leiva korraks käest sinna kuhu inimesed letiga poes oma kotte toetavad ja mingi asotsiaal
vehkis selle sekundiga sisse. Nägin teda poeukse peal nurga taha litsumas, lõin käega. Ju ta oli näljane.
bella! kasutan vaid pealt tõmbelukuga suletavaid kotte ja pealegi tunnen siinseid näppajaid nägupidi, nähes mind nad kaugenevad kohe ja kähku, sest
olen neid teiste kottide kallalt tabanud
edasist aimake ise - saavad kohe rahva päevase viha endale kaela
mingi hetk aastate eest vihkasin KÕIKI puudutusi. nüüd oskan mõningaid nautida ka, aga seda väga valitud inimestega. mõni kohustuslik sünnipäevakallistus võib pooleks päevaks energia nulli tõmmata. eks see tuleb tagasi muidugi, aga pool päeva on ka aeg.
Sul oma emast ei ole? Ruttu otsima!
Tsitaat:
Algne postitaja: bellatrix
...
ja siis veel mõned pärastlõunased Tartu bussid.
...
lastelastega kalli tegemist naudin ja oma mehe puudutusi samuti.
kallistada võivad ainult nunnud inimesed
See sõltub ikka - kes puudutab... pean vist tunnistama, et ühe kungise kallima puudutusi suudan veel praegugi üsna täpselt meenutada...
, samas
täitsa võõraste inimeste puudutusi väldin...
Lisatud: tegelikult mingite kallistuste fänn ma pole
On kahte liiki puudutusi: seksuaalset laadi (teatud keha piirkonnas), nt piht, kael) ja sõbralikku laadi. esimesi ma ei talu kui olen ise suhtes, lausa vastikud. aga siuksed sõbralikku laadi puudutused võivad olla, aga ise neid miskipärast ei kipu jagama.
Enda kallima puudutusi ma naudin. Selles ei ole miskiti imelikku.
Kui mind puudutab võõras (kasvõi kogemata), lähen näost punaseks ja tunnen ennast vägai ebamugavalt.
Ei, mulle ei meeldi kellegi teise puudutus.. .
Ei tea, miks nii. Häirib..
mõne puudutuse järel tahaks selle koha lausa üle pühkida, teise puudutuse järel aga kogu keha rõõmustab
Ariita
Mina näiteks ei lase üldse neil end puudutada,kelle käejälje peaks hiljem välja lõikama.Mind saavad puudutada ainult need kellele see võimalus on
antud ja kelle puudutus võib ainult meeldivaid emotsioone esile kutsuda.
ah! elu pole alati mee lakkumine, eks nõnda ole nende puudutustega ka
No ega elu pole ka nagu sitt,kogu aeg perses ,et igaühel end peaks laskma puudutada.
free! ega see soe asi nüüd kogu aeg seal ka pole kus Sina tema arvad olevat, (mul vähemalt mitte:lol
), minu puudutada saamised käivad palga sisse,
nii, et võin neid üle nühkida küll kui vajalikuks pean
Ma pean puudutuseks kahe indiviidi vahelist mistahes füüsilist kontakti.Niiet ära sega mind ära offiga.
Huvitav mis töö see selline on.Äkki vastad,soovitavalt u2u s
minu ja teise indiviidi vahelisi puudutusi näevad kolmandad ja neljandad ka, ma selline avalik töötaja, ei pea ka Sinuga vajalikuks praegu nurga taha
sosistama tulla
moded võivad selle läbu maha nühkida peale seda kui Free on silma üle lasknud
oleneb kuidas puudutatakse, see on väga libe tee, puudutamine on väga intiimne tegevus ja kui mõni võõras mult äkki kinni võtab ja mu intiimtsooni räigelt ennast surub, siis see on sama mis vägistamine
Jah, mina küsin näiteks alati enne ikka luba, kui puudutama hakkan.
Mina ka enne mõtlen kas üldse on ta seda väärt,et teda puudutada.
Tsitaat:
Algne postitaja: ariita
minu puudutada saamised käivad palga sisse, nii, et võin neid üle nühkida küll kui vajalikuks pean![]()