
kuidas niinimetatud "mölapidamatust" välja ravida? Mulle heidetakse seda pidevalt ette et liiga palju räägin. Olen püüdnud olla
napisõnalisem aga ei suuda. On kellelgi häid nippe?
Dieedipidamiseks ju on nipid, trennitegemiseks samuti, õppimistulemuste parandamiseks on omad meetodid....midagi lihtsalt PEAB olema ka liigse
lobisemise vastu :S
mainin ära et see mul pärilik vist, kna sugulased kõik samasugused mulamokad. aga ei saa ju olla et pole mingit võimalust...
Aeg-ajalt kannatan ka seda tõbe. Samas võib sõnu välja koukida, kui rääkida ei taha.
Mõtle millelegi muule. Korraga mõelda ja rääkida kahest erinevast asjast vähemalt mina ei suuda. Ettevaatust ainult sobimatus kohas muigamisega,
oleksin kunagi naha peale saanud selle eest.
Tsitaat:
Algne postitaja: michelle
Dieedipidamiseks ju on nipid, trennitegemiseks samuti, õppimistulemuste parandamiseks on omad meetodid....midagi lihtsalt PEAB olema ka liigse lobisemise vastu :S
neelata ei tohi.. umbes minut või paar
vähemalt väike paus tuleb sisse
ja siis võta uus
lonks
vett? või äkki midagi muud? mõjub ehk paremini ja tulemusrikkamalt
samas võib vastupidise effekti anda.
aa, proteiin no1 on kah selline joogikraam et selle joomine võtab lobisemise isu päris pikaks ajaks ära
palun mitte tsiteerida vahetult eelnevat postitust! Meeskond
ehh, põen sama haigust - selle väljaravimiseks on vist ainuke meetod kiljotiini näol 
Õnneks ma suudan end juba enam-vähem kontrollida, kuid kui
veidi napsune olen, kipun küll aeg-ajalt teisi surnuks rääkima

pane komm suhu ...või näts...
...täis suuga pole lihtsalt ilus rääkida...
aga küsimus on, kas see häirib vaid sind ennast, või on keegi sulle märkusi teinud?
Miks seda üldse ravima peaks? Michelle, anna pool oma mölapidamatusest mulle, mul just vastupidine probleem, võiks rohkem lobiseda
...
Kuidas kunagi....kui olen väsinud-latran lõpmatuseni...a tütrest üle ei saa iccc kui see miskit tõestada tahab-siis räägib oimetuks...
mul on ka seesama haigus. Aga mind see häirib ennast ka, teistest rääkimata, samas võin ma ka täiesti vait olla, sõltub inimestest ja minu enesetundest.
heh, mulle tehakse pidevalt märkusi, on neid terve elu tehtud, üsna teravalt lausa. Naljaga pooleks öeldut ei võtaks ma hinge küll
tundub igatahes et pärilikku lobapidamatust on suht raske välja ravida. Tegelikult aitaks vist aafrikasse kolimine, seal ei oska ju nende keelt. 
kui lobisemise eest veel palka saax,siis olexin kõrgepalgaline
Pigem oleks lobiseja, kui väga vähese jutuga.
Aitab see, kui rääkida teemadel, mis huvitab ka Su vestluskaaslast, mitte ainult Sind.
Kui liigud järgmistele teemadele, mis teda ei huvita, siis oledki paras lobiseja valmis.
minul pole probleemi .... tööl olen sunnitud (raha eest!) nii palju rääkima, et peale tööd nagu ei viitsigi enam....aga kodune naispere kasutab mind
verbaalse kanalisatsioonina
. Aga kui põhjust kedagi kiita või meelitada on,siis teen seda kindlasti
Ei lobise, aga ütlen tihti asju, mida hiljem kahetsen...
Lobisen/mölisen ka liiga palju. Mõnele käib see närvidele, mõnele meeldib. Ilu on vaataja silmades ja ju siis Jumal otsustajas, et minusugust on
mingiks ajaks, mingite inimeste keskele vaja.
minul mölapidamatus juhul kui keegi seltskonnas ei räägi, asi nimelt selles, et ma ei kannata vaikust enda ümber (sis kui olen seltskonnas, üksinda
olles vaikus hea) ja teinekord lihtsalt tuju rääkida, kahtlaseid küsimusi küsida a la kuidas esimesed inimesed tulid mõttele seksida? vms...
minu arvates nö ravi vaja ei ole..olen see, kes ma olen!!!
Üks variant on veel, hoia suu lihtsalt kinni.
Kui sa just kõhurääkija pole ei saa sa lobiseda.
Harjutan hoolega ja hakkab välja tulema. Vahel on vaja vait ka olla, kuigi tahaks väga muljetada.
Pole väga suur lobasuu ning liigrääkimisega seepärast probleeme pole. Pigemini lasen teisel rääkida ning kuulan. Muidugi, alati on ka erandeid. Kui olen meeldivas ja huvitavas seltskonnas, siis võin ka mina vabalt lobasuuks muutuda. Ega lobisemise väljaravimiseks vist muud retsepti polegi, kui vaid see, et oled oma sellisest omadusest teadlik ning hoiad patramist ka teadlikult tagasi. Üldiselt, ega see lobisemine nii kole omadus polegi, kui ta just päris grandioosseks ei osutu - nii et suud enam üldse kohe kinni ei hoita. See viimane on tõesti tüütu. Lihtsalt jutukus mulle aga täiesti meeldib.
Tuleb ennast kontrollida. Ja väga hoolega jälgida vestluspartnerit, kas teda tõesti huvitab jututeema või noogutab niisama viisakusest kaasa.
Kui teema on mõlemale huvitav ei ole ju probleemi.
Mind isiklikult aga väga väsitavad ülijutukad inimesed. Ja minu näoilmest on see sel puhul ka selgesti näha. Mõnda jutupaunikut see aga põrmugi ei
häiri ja ta patrab ikka aina edasi. Oiii see väsitab!
Mul vist sama tõbi küljes. Ja paistab süvenevat
Ei saa kohe mitte juttu pidama teinekord. Isegi alkoholi pole vaja
Pidi olema õpetajate
kutsehaigus, aga mina küll pole kuskilt otsast õpetaja. Äkki lihtsalt suhtlemisvaegus... krtsedateab millest see sõltub