
mille pärast sa teismelisena tülitsesid/tülitsed kõige rohkem oma vanematega?on mingi kindel teema mis tuleb/tuli alati riius ette?
Minu iseloom ja sõbrad.
lisatud: Enam teismeline pole...aga jätkuvalt on need need teemad, millede pärast maid jagame.
Siis mul küll veab. Suhtlen ainult isaga ja meievaheline läbisaamine on hea. Probleemid tekivad siis, kui me tahame teda aidata, aga tema oma uhkuses
ei lase. Siis on vaja öelda paar kõva sõna, et ta näeks, et me hoolime temast. Pikapeale ta on sellest ka aru saanud, aga ma tean, et ta ei talu
kergesti muutusi ja siis tulebki talle läheneda õige nurga alt!
Ei mäletagi et oleks riide olnud...
Polnud just vastuhakkaja tüüp...
Polnud ka põhjust riidu norida...
Vanemad austasid minu soove ja mina austasin nende soove...
Kõik sai alati läbi räägitud...
Teadsin kust maalt jookseb piir millest üle minna ei tohi...
Mul olid imetoredad vanemad...
Mina ragistasin oma vanematega küll ja päris kõvasti. Ema oli mul hästi võimukas ning surus oma tahet igas asjas peale. See ei meeldinud jälle minule ning nii me siis kogu aeg tülitsesimegi. Põhjusi oli nii tohutult palju, et mingit kõige erilisemat välja tuua ei oskagi. Küll sain sõprade pärast, küll neljade pärast, küll selle pärast, et ei mõelnud nii, nagu tema tahtis. Ei möödunudki vist ainsatki päeva ilma riiu ja ragistamiseta. Nüüd lõpuks on olukord veidi paranenud, kuid ega ma talle siiani oma probleemidest ega ka rõõmudest ei räägi. Me ei suuda vist kunagi endid päris ühele lainele häälestada. Ja sellest on tõsiselt kahju.
Minul oli murdeeas komme ärgata kole pahurana - siis ma urisesin eeskätt ema peale. Õiget põhjust justkui polnudki.
Nüüd näen sama viga oma poja pealt...
ma pubekaeas eriti ei tülitsenudki nendega, vahel harva ainult isaga, kellel oli komme rumalat nalja vahel teha või siis toriseda mingite asjade üle, mis talle ei meeldinud, küll aga jagelen ma emaga nüüd, vahetevahel, enamasti ka minu iseloomu pärast.
Eks oli ka tülisid aga enamaltjaolt sain vanematega hästi läbi. Olen neile tänulik, et mu lapsepõlv nii õnnelik oli.
Teismelisena hullult tülitsesin oma emaga. Peamine põhjus see, et ta ei lasknud mul peol käia, minu riietus jäi talle ette ja värvimine. Lasin jutu
ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nüüd tagantjärgi mõeldes oli tal tegelikult õigus, sest need riided, millega ma käisin, olid ikka kohutavad ja
huulepulkadest-lauvärvidest ma ei räägigi. Ja ega need peodki kultuurimajas mingi kahtlase kohaliku kaadriga midagi meeldejäävat polnud. Sinna
pääsemiseks põgenesin kodust läbi akna.
Momendil emaga väga heades suhetes.
Põhiline probleem oli sõbrad ja minu käitumine.Kunagi polnud nad rahul mida ma tegin.
Ragistasin nii ema kui isaga. Ja lihtsalt nooruse lollusest, kui hakata tagasi mõtlema. Ei osanud oma iseloomuga toime tulla
ikka oli probleeme vanematega.Põhilised olid ikka sellepärast, et käisin liiga palju väljas ja ei teinud piisavalt koduseid asju, jõusin liiga hilja
koju jne. üldiselt on ikka see värk, et vanemad on toredad "asjad".....kui nendega koos ei pea elama
....nüüd kui oma elu peal,
saan nendega VÄGA hästi läbi
Mina suurt tülitsemist ei mäletagi. Korra sai ema hirmus paaseks ja siis oli ütlemist, kui ma uutmoodi soenguga koju tulin. Siis paukus, et "tal
ei ole tütart". Aga see on see ainumas kord mida ma meenutada suudan.
Võib-olla pisematsorti paukumised veel, aa ju need siis nii tähtsusetud on, et meeles ei ole mitte karvavõrdki.
Tegelesin rohkem vanemate kismade lahutajana. Kujutasin vist end kohtunikuna ette. Et nonii nüüd vaikust ja sõna saab ema... See polnud kuigi sage aga
keevalised poheemlased.... Ükskord pääsesin napilt lendava kohvikannu eest. Tagantjärgi päris tore aeg oli.
Üks suurem jama oli spordikooliga, kuhu tahtsin minna ja kui ei lubatud jätsin hoopis keskkooli pooleli. Selle kallal oli kõva lärm.
Ema sama kange juurikas nagu meie õega, mis seal ikka head sai olla - teravad kolksud ja sädemepuru.
Isaga oli hoopis teine lugu. Leebe ja sõbralik aga "vastikult" tähelepanelik ja taibukas. Ei olnud põhjust lootagi, et valega vahele ei jää,
või mõnele salategemisele jälile ei saa. Pedagoog.
nooh - emaga pole tülli mindud, kuid isaga on üsna kerge kaklema minna mistahes teemal. Ega ongi viimasel ajal nii, et olen maal rohkem, kui kolm päeva ja ma olen isaga raksus.
polegi eriti riius olnud oma vanematega...ema ammu juba soomes elab, nii et tema ei tea niikuinii eriti kodu asjadest ja isa päevad läbi tööl....
Eriti palju ei kakelnud. Põhiliselt tulid tülid vist sellest, et ma tema arvates ei viitsinud piisavalt õppida. Ja siiamaani kaklen emaga sellepärast et ma idioodi visadusega arvan et mul on õigus teda kes on mu isa...
Lausa riidu/karjumist küll eriti ei mäleta. Ema on suht äkilise loomuga, temaga on parem alati nõus olla kui hakata midagi vastu ütlema... aga selle
ma sain juba väiksena selgeks, ja ainult mõni üksik kord teismelisena läksin trotsi täis ja hakkasin vastu - siis sain mis tahtsin ka.
Aga üldiselt
siis kui veel kodus elasin me ei tülitsenud.
Nüüd on see-eest mured poisi/mehe valikuga. See meil esimene suur tüli vist. Suhtleme ikka jne aga ega nad temaga rahul ei ole, ja mina jälle pole
rahul et nemad rahul pole.
Mina kaklen emaga siiani ... igasuguste asjade pärast .. Ta lihtsalt nii kamandaja ja tahab, et kõik oleks alati tehtud nii nagu tema tahab.. a ma teistsugune - selline "ise tean kus käin ja vaatan". Kuna näeme teineteist aint paar korda kuus, siis kannatatavad suhted suudame säilitada. A juba kasvõi kaks päeva koos elades läheb jälle kismaks..
Mul on peamine põhju see , et vanemad üritavad piisavalt palju teada saada , mida ma teen , kellega ma ringi käin jne . Kallid vanemad ärge pärige nii
palju , siis on tülisid ka vähem .
Üldiselt olen alati oma vanematega hästi läbi saanud, kuid tuleb ette ka tülisid. Ja need on enamasti põhjustatud asjaolust, et nad ei suuda leppida, et ma olen suureks kasvanud ja elan oma elu. Ikka kipuvad nad nõu andma ja üle muretsema ning see on väsitav.
seda juhtub...ma olin ka kunagi vanematega tylis...kui suuremaks saad siis asi muutub...kannatust sulle
ma ei kakle, ma ignoreerin.