Board logo

Millised on olnud teie lahkuminekud?
HoneyBunny - 01.11.2004 kell 21:18

Hästi huvitav oleks teada, millised on olnud teie lahkuminekud...olete oma exiga endiselt sõbrad või lõppes kõik suure katastroofiga?


Kayleigh´n I - 01.11.2004 kell 21:23

Valusad

Kuid siiani oleme osanud sõpradeks jääda..


susanna - 01.11.2004 kell 21:26

koledad, sest suust on välja öeldud koledaid asju, mida hiljem kaine mõistusega kuidagi omaks võtta ei taha
aga aeg parandab võimalikult palju, nii et vana asja ei meenuta ja on võimalik suhelda normaalselt


HoneyBunny - 01.11.2004 kell 21:40

minu mõlemad lahkuminekud on olnud katasdroofid...esimesel korral kutt ütles mulle lihtsalt, et ta pole mind iial armastand kui naist...tol hetkel oli seda suur kurb kuulda...oli ju nö esimene armastus...hiljem muidugi ütles, et see mingi meeltesegadus oli, et armastab mind jne ja tahtis mind tagasi...olin sellega nõus...kuni mõistsin, et ma olen talle tähtis ja vajalik vaid siis, kui temal tuju on. jätsin ta kus see ja teine...tuli teine noormees mu ellu....tülitsesime ja siis leppisime...leppimine oli hää ja tore...pidime esmp kohtuma, kuid teda ei näinud ma 2 aastat...ta vahetas oma mob nr ja vältis mind igati...lõpuks sain ta uue naise käest veel sõimata kah...kusjuures me polnud veel lahkugi läinud...taas kohtumisel oma naiivsuses uskusin, et peale 2 aastat, et suudan andestada ja veel sõbrad olla...mida me ka olime aasta...kuni ühel saatuslikul peol tegin vea ja magasin temaga..edasi läks asi jälle imelikuks. tol hetkel polnud ma temast huvitatud üldse kui peikast vaid kui sõbrast...kuid tema käitumine muutus lausa õelaks ja nii kadus ta mu elust nagu 3 aastat varemgi...ühegi sõnata...huvitav, miks mina selliste meeste otsa jooksen. hakkan üldse lootust kaotama, et minu jaoks kuskil üks armastav ja hoolitsev mees on


li-li - 01.11.2004 kell 21:55

minu puhul on ütlus,et lähed vale mehega voodi ja ei saa temast elupäevad rahu....ja kui rahu ei anta,siis ei saa ju ka sõbalikult asjasse suhtuda
väldin igasuguseid kokkusaamisi .....


Hera - 02.11.2004 kell 08:15

Esimest lahkuminekut võin küll normaalseks nimetada. Oma ex-iga suhtlen sõbralikult siiani ning meil on üksteist alati hea meel näha. Teist lahkuminekut ei oskagi nimetada ei normaalseks ega ka ebanormaalseks. Lihtsalt ühel heal päeval kõndisin ma minema ja tagasi enam ei läinudki. Minu seisukohalt võttes siiski samuti positiivne lahkuminek. Omavahel me ei suhtle ja ei tunne vist ka kumbki selle järele vajadust.


pisimimm - 02.11.2004 kell 08:37

Esimene oli selline kummaline, et ühel õhtul tundisn, et vot nüüd on kõik ja enam ei taha temaga koos olla.... Läksin siis järgmisel õhtul tema poole (koos me ei elanud õnneks) ja tegin oma otsuse talle teatavaks...Tema muidugi hakkas kohe küsima, et miks ja kas mul keegi teine jne...Polnud mul kedagi...aga temaga ka ei taht enam jännata... Aga nagu siin paljudes eelnevateski teemades on jutuks olnud, lahti rebida on end kuradima raske...käisin veel mitu korda tema juures, lihtsalt istusin ja nutsin ja läksin siis ära...Nüüd kokkusaades suhtleme nagu kaks normaalset inimest...aga oli see lahkuminek nüüd normaalne või mitte, otsus jääb igaühe enda teha...Teine suhe püsib siiani ja ei tahaks lahku minna niipea veel...


kontorihiir - 02.11.2004 kell 08:45

on olnud üks lahkuminek (õnneks)...kuigi olin ise algataja, olin siiski pettunud ja solvunud tundega....aga muud lihtsalt ei jäänud üle...kas kahetsen?....esimesed aastad kindlalt mitte ja hiljem polnud enam mõtetki kahetsust tunda.....praegu tunnen headmeelt, et ta august välja sai ja et kõik tal hästi ja premini kui enne....


hitler - 02.11.2004 kell 10:29

pole suutnud sõpradeks jääda kuigi olex võinud u


psychoplika - 02.11.2004 kell 13:42

esimene kuidagi ise vajus laiali (eks ma natuke hoidsin eemale ka), vindus ja vindus a vist ikka kudagi sai läbi (kuigi vahel tundub, et siiamaani vindub) praegun saame läbi, kui haapsis olen siis võtan ühendust ja teeme mõned õlled vahel.
teine sai läbi ühe telefonikõnega, kus öeldi:" vaata, me leppisime kokku, et oleme teineteise vastu ausad. Ma leidsin endale uue tüdruku", mille peale vastasin, et okei siis, ole tubli ja õnnelik ja oligi kõik ja rohkem me pole teineteist näinud ega ka kontakti võtnud, totaalne 0
kolmas veel kestab, aga.........


HoneyBunny - 02.11.2004 kell 14:20

ma ei saa ühest asjast aru...kunagi mingil hetkel oleme me kõik haiget saanud...miks siis tehakse haiget teistele, kui on teada kui valus võib olla üks suhte purunemine
kas on tegu kättemaksuga vastassugupoolele, teadmatuses või lihtsalt hoolimatuses?


oliver - 02.11.2004 kell 16:37

No minu lahkuminek susises oma 3 kuud kuni lõpuks tema tahtis jääda sõpradeks, kuid ma lõpetasin üldse igasuguse kontakteerumise... ei usu et sõprus oleks võimalik olnud ! Igatahes kuna 3 kuud "suhe" kääris, siis lõpp ei olnudki nii raske !


Pacis - 03.11.2004 kell 14:53

Minu jaoks oli lahkuminek kergenduseks, sest sellele eelnenud periood oli piinarikas. Ma olin õnnelik kui sain vabaks.

Me ei suutnud jääda sõpradeks. Me ei suhtle üldse. Ma ei taha mitte midagi temast kuulda...


meryli - 03.11.2004 kell 14:56

Ma kirjutaks raamatu kui sobib ja siis kui see ilmub, annan vihje


Lenna - 03.11.2004 kell 15:06

Tsitaat:
Algne postitaja: HoneyBunny
minu mõlemad lahkuminekud on olnud katasdroofid...esimesel korral kutt ütles mulle lihtsalt, et ta pole mind iial armastand kui naist...tol hetkel oli seda suur kurb kuulda...oli ju nö esimene armastus...hiljem muidugi ütles, et see mingi meeltesegadus oli, et armastab mind jne ja tahtis mind tagasi...olin sellega nõus...kuni mõistsin, et ma olen talle tähtis ja vajalik vaid siis, kui temal tuju on. jätsin ta kus see ja teine...tuli teine noormees mu ellu....tülitsesime ja siis leppisime...leppimine oli hää ja tore...pidime esmp kohtuma, kuid teda ei näinud ma 2 aastat...ta vahetas oma mob nr ja vältis mind igati...lõpuks sain ta uue naise käest veel sõimata kah...kusjuures me polnud veel lahkugi läinud...taas kohtumisel oma naiivsuses uskusin, et peale 2 aastat, et suudan andestada ja veel sõbrad olla...mida me ka olime aasta...kuni ühel saatuslikul peol tegin vea ja magasin temaga..edasi läks asi jälle imelikuks. tol hetkel polnud ma temast huvitatud üldse kui peikast vaid kui sõbrast...kuid tema käitumine muutus lausa õelaks ja nii kadus ta mu elust nagu 3 aastat varemgi...ühegi sõnata...huvitav, miks mina selliste meeste otsa jooksen. hakkan üldse lootust kaotama, et minu jaoks kuskil üks armastav ja hoolitsev mees on

Lahkumiste puhul on olnud kõige ebameeldivam olnud see, et teine pool võiks ju ometi öelda - nii ma nüüd lähen, meie suhtest ei tule midagi välja. Kipub ikka nii välja kukkuma, et istu ja mõtle ise, kas suhe on lõppenud või mis?
Aga lootust ei maksa kaotada - igaühe jaoks on kuskil keegi


pilgrems - 03.11.2004 kell 15:19

lihtsalt on lahkumindud ei riide ega lubadusi. Kellele on teine tähtam on sünnipäeval ja muul juhtudel teist meelespidanud.


mompsik - 03.11.2004 kell 20:26

ütleme nii et lõppes katastroofiga ja nüüd oleme sõbrad
levika pelleri ukse peal on selle kohta selline lause nagun kurb olla üksi ja on valus olla koos.ongi ju nii tegelikult.


kats - 03.11.2004 kell 20:42

Nu minu esimene ja ainuke lahkuminek, kui protsess kestis kaks kuud, kui lõpuks lahku läksime oli see mõlema poolne otsus. Praegu oleme väga head sõbrad ja võin kindlalt väita, et nii see ka jääb.


HoneyBunny - 03.11.2004 kell 23:31

njaa...mis mul muud ikka teha kui loota...öeldakse ju, et lootus sureb viimasena...samas aga jälle, et lootus on lollide lohutus...huvitav millist ütlust uskuma peaks?

PS meryli...jään põnevusega seda raamatut siis ootama


HoneyBunny - 03.11.2004 kell 23:32

tänud Lenna


pisikene - 03.11.2004 kell 23:34

seni üks, kääris enne lõplikku lahendust kaks kuud, jäime sõpradeks, kuid meie suhtlemine läheb ikka edasi stiilis vähem ja üha rohkem võõrandume


lendajapoiss - 04.11.2004 kell 08:46

lahkuminekuid olen ainult surnuaias ja filmis näinud,nuukz!


Lokelan - 04.11.2004 kell 17:42

mina olen ka igasuguse lootuse kaotanud, et minu jaoks kusagil üks mees peidus on, kes armastaks ja hoolitseks ja jagaks hellusi.
sest see, kellele mina kõik oleks nõus andma ei tee minust väljagi enam õieti
nagu tyhja õhuna tunnen, mida hingamiseks ei vajata enam...


bijoubi - 04.11.2004 kell 18:16

Seljataga vaid üks lahkuminek. See oli suhteliselt rahulik ja ilma suurema draamata.

Lahkuminekust saadik pole oma toonasest teisest poolest midagi kuulnud.


salliise - 04.11.2004 kell 23:51

Ilma kärata aga täiesti arusaadavalt, et asi otsas ja rohkem ei ole.


liisbeth - 08.11.2004 kell 17:20

kakelnud ei ole, peksnud ei ole, käkki keeranud ei ole..... sõbrad ei ole. lihtsalt ei suhtle enam.


Lycette - 08.11.2004 kell 17:46

Kaks esimest lõppesid küll suure krahhiga. Kolmas juba malbemalt
Sõpradeks ei jäänud. Kolmandaga üritasin, aga tema arvas et sõprus tähendab armukeseks olemist ...


Phantom - 18.12.2004 kell 22:42

Esimene lõppes väga teravalt. Ei mahtunud tüdrukule mitte hinge, et ma ta maha jätsin. Küll läks sigatsemiseks. Telefoniterror ja ka igal muul moel üritati mu edasist elu persse keerata. õnneks mõistvad inimesed mu ümber olid.
Teine kord läks märksa rahulikumalt. Siis olin mina see kes viiendaks rattaks osutus. Jõululaupäev oli vist see kui mulle teatati, et vabadus armsam. Aga suhtleme siiani kui sõbrad


JoanMadou - 18.12.2004 kell 23:55

Esimene lahkuminek oli minu jaoks suht rahulik. Rääkisime üks õhtu asjad sirgeks, minu poolt enam tundeid ei olnud, tema poolt oli kuid ta võttis asja pealtnäha suure rahuga. Eks ta teadis tükk aega mis tulemas. Siis oli selline vaiksem periood, netis suhtlesime harva, kokku ei saanud. Nüüd suhtleme kui sõbrad, ka tema on edasi liikunud oma eluga ja saame valutult sõbrad olla.

Teine lahkuminek oli kaheks nädalaks ja siis saime jälle paariks, püsime praeguseni... nii et vist ei olnud päris lahkuminek Aga valus oli see küll... ei tahaks päriselt läbi teha sellist asja