Board logo

Saladus surmani?
meryli - 02.11.2004 kell 17:10

Siin pidevalt pihtide vahel ja luubi all Teemad yhtekuuluvusest, usaldusest jne...! Kuid kas on ka saldusi, mida kannad endaga läbi elu? Mida ei tea ei Sinu vanemad, lähedased, ega ka abikaasa? Kas plaanid saladuse viia endaga kord kaasa kui aeg on sealmaal vöi ehk avalikustad asja kunagi kui tunned, et aeg Sind jätma hakkab? On see Sinu jaoks midagi tähtsat, mis samas ei muudaks teiste lähedaste elu ei paremuse, ega halvema poole? Oled vaid lihtsalt saladuse kandja ja jäädki selleks?


lendajapoiss - 02.11.2004 kell 17:39

jaa,paljude saladuste väljarääkimine oleks lugupidamatus teise inimese vastu! See rohkem mingi oma sisemise saasta kanaliseerimine, või siis lihtsalt verbaalne kõhulahtisus....Ikka mõtleks enne,et mida see teine inimene nüüd selle teadmisega pihta hakkab!Need sellised Pavlik Morozovi case'id rohkem!


meryli - 02.11.2004 kell 17:42

Pidasin rohkem silmas midagi isiklikku, endast...vms? Vaevalt, et mees selle teadmisega önnelikuks saaks kui pihiksin talle söbranna vasakule hyppest


Lola69 - 02.11.2004 kell 18:11

Ma ei teagi, et mul oleks seliseid suuri saladusi, mida endaga hauda kaasa viia. Jah, on asju minevikust, mida mees ei tea aga teavad vanemad. On asju olevikust, mida vanemad ei tea, küll aga mees. Igal eluetapil on omad märgid ja mõtted ja mälestusedki. Kas need peavad alati kõigile elus ettetulevaile inimestele teada-tunda olema? Kas vanematele on ikka kõik minu kooselulised detailid olulised? Kas mehele on minu lapse- ja noorpõlve seigad kõik huvitavad ja teada vajalikud? Vaevalt. Huvipakkuvam osa leiab kajastamist nagunii. Aga jah, midagi sellist mille teadasaamise pärast peaks kaasa pead murdma ja mida mitteteades ta vaesem on, seda lihtsalt ei ole. Eks see vist selline igav elu ole, isegi suuri ja mahamatmist väärivaid saladusi netu


Hera - 02.11.2004 kell 18:12

Endal küll sellist nii vägevat saladust koormaks kanda pole, mida kohe üldse enne surma avaldada ei tahaks/julgeks. Teiste saladustesse suhtun aga tõsiselt ning kontrollin ennast alati, et ma isegi kogemata midagi välja ei lobiseks. Lõppude-lõpuks, kui mulle on midagi juba usaldatud, siis oleks saladuse väljarääkimine kõige tavalisem klatšimine. Klatši ma aga silmaotsaski ei kannata.


Bithe - 02.11.2004 kell 19:03

Mida vähem endast rääkida seda väiksem on võimalus teistel kuulda su elusaladusi
Nii suurt saladust mul pole küll mida peaks elulõpuni varjama...
Aga...ei me ette tea-mis elu meil tuua võib...


pisimimm - 02.11.2004 kell 19:31

Üldiselt ka ei oma selliseid suuri saladusi, mille rääkimine või mitterääkimine mu elu miskitpidi mõjutada võiks....on pisikesi, kuid neid kas räägid või mitte...kah eriti vahet pole...Kui keegi usaldab midagi mulle, siis hoian...


ratatosk - 02.11.2004 kell 19:54

Nii üldiselt on rasek öelda. Kindlasti on saladusi, mida ei räägi vanematele kuid räägin mõnel sõbrale ja on saladusi, mida ei räägi sõpradele, aga näiteks elukaaslasele.

Mis aga hauda kaasa võtmisesse puutub, siis mõne lähema kolleegiga koos oleme naernud, et on, mida 88-aastaselt meenutada ja memuaaridesse kirjutada, kui midagi meeletut ette hakkame võtma. Ei oska öelda. Memuaaride kirjutamiseks on materjali küll ja veel, kunagi äkki ka kirjutan,


viidik - 02.11.2004 kell 21:15

Ei ole vist ühtegi sellist saladust, mida mitte keegi ei tea. Olen üsnagi avalik inimene ja lisak nagu kaksikud ikka ei oskagi saladusi hoida, vaid räägin kõik edasi.


ZyOn - 03.11.2004 kell 09:40

On osasid saladusi mis ma mitte kunagi mitte kellegile ütlema ei hakka, sest tagajärjed võivad olla tõsised, paar enda oma ja paar sõprade omi mis minule usaldatud. Ma üldse suht "enne mõtle ja siis ütle" tegelane, ei pilla ma neid kuskile.


li-li - 03.11.2004 kell 09:47

oman saladusi, mis omal õigel ajal ka ilmavalgust näevad aga selliseid mida endaga siit ilmast kaasa veax, selliseid mul veel ei ole ja loodan,et lahkun ka siit ilma koormata


kontorihiir - 03.11.2004 kell 10:51

Tsitaat:
Algne postitaja: viidik
Ei ole vist ühtegi sellist saladust, mida mitte keegi ei tea. Olen üsnagi avalik inimene ja lisak nagu kaksikud ikka ei oskagi saladusi hoida, vaid räägin kõik edasi.


nonii...sulle siis eriti miskit usaldada ei või...

tegelikult on nii, et kõike ju ikka välja ei räägi....ma ei kujutagi ette, et mõni inimene kõik, isegi oma mõtted välja lajatab...ikka jääb miskit endale....
ise lähen kunagi hauda oma salajaste mõtetega, ja kui mõtteid pidada saladuseks, siis....
aga selliseid tõsiseid või hirmsaid "saladusi" ei ole, no millest kellegi elu sõltuks näiteks...


marliin - 03.11.2004 kell 16:07

No kui sõber on mulle oma saladuse usaldanud, siis ma seda küll maailmale kuulutama ei lähe. Ja enda kohta pole ühtegi sellist saladust, mida head sõbrad teada ei võiks.


marii - 14.11.2004 kell 11:16

eks igaühel ole mõni saladus, mida teistele ei taha öelda või isegi nii salajane, et ise ei teagi selle olemasolust. kõigil peab olema saladusi, mida ainult oma teada jätta. elu olex ju igav, kui teised teaxid kõiki sinu saladusi. jäägu meile ka nati salapära, mis teeb meid huvitavamaks


salliise - 14.11.2004 kell 14:25

Ikka on. Üks eriti jabur on, mille vist enne surma ikka ära räägin. Ilmselt vahetult, et mõlemad naerda saaks aga pikalt sellises lolluses süüdistada ei võiks.


unistaja - 15.11.2004 kell 01:21

Võiks öelda, et mul on saladus, kuid ei usu, et seda surivoodilgi räägin.


Lycette - 16.11.2004 kell 02:24

Mul selliseid suuri saladusi pole mida peaks hauani kaasas kandma


Lycette - 16.11.2004 kell 02:31

Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
Pidasin rohkem silmas midagi isiklikku, endast...vms? Vaevalt, et mees selle teadmisega önnelikuks saaks kui pihiksin talle söbranna vasakule hyppest


Sõbranna või mõne sõbra usaldatud saladus on ju nende asi st et nende probleem kas rääkida välja või mitte. Ja vaevalt et ma seda surmani endaga kaasas veaksin. Võin ka öelda, et suuremad saladused lihtsalt ununevad ajapikku või siis tulevad mõned uuemad ...