
Et vahelduse mõttes selline küsimus, et mida eelistate.. Kas ilusat vale või karmi tõde?
Karmi tõde eelistan kuulata ja kuulutada!
Vahel on küll samas parem olla vait ja vahel saab kõvasti haiget 
üldiselt ikka tõde, kuid kodurahu huvides on mõnikord väike vale või ütlematajätmine ka lubatav...
Üldiselt on ikka tõde parem. Ilusa vale korral võid kaks korda haiget saada - kõige pealt saad valusa tõe ikka teada ja siis veel tõde valetamise
kohta kah... Pole just parim viis kaasinimeste närvide säästmiseks.
Aga vahel on siiski väike hädavale abiks.
tsitaat
Vale on seda parem, mida lähemal on ta tõele ja parim vale on tõde ise.
tsitaadi lõpp
Kahjuks ei mäleta autorit ja allikat hetkel.
Kuulata meeldib raudselt ilusat valet, kuid hing ihkab alati teada ka karmi tõde
Lisatud: Ise üritan jääda võimalikult ausaks...
Iga imeliselt ilus ja seatud vale ostub varem või hiljem äärmiselt inetuks nagunii. Ja karm ja kole tõde võib näida lõpeks ilusa ja heana. Nii et ... Tõe ja Vale vahel valides valin selle esimese neist.
Ja lõppude-lõpuks on inimesed siiski tänulikud, et sa olid nendega aus...
Kui inimesest väga hoolin, siis ei tahaks karmi tõde...ilusat valet palun....kui inimene mulle suva on, siis ikka tõdet, mis mul selle ilusaga peale hakata.
/me allkirjas on vastus täitsa olemas
Tõde ikka. Võimalikult otsesest allikast ja kõigilt osapooltelt oleks ideaalne.
Alati eelistan TÕDE
, olenemata sellest kas ta on ilus või valus või inetu vms.
karmi tõde ikka
Igal juhul eelistan tõde, olgu see siis nii karm kui tahes.
ilus vale, kuna karm tõde teeb haiget...
Eks sõltub olukorrast. Kord on parem tõde, kord vale. Kuid pigem eelistaks tõde. Olgu see nii karm ja valus kui tahes.
Leevendatud tõest minu puhul piisab,ülejäänud karmi osa paneb fantaasia juba ise juurde...ise aga valetada ei saa,muutun näost niiiii punaseks,kuigi
luiskamisi on õnnestunud läbi suruda 
Tsitaat:
Algne postitaja: siljaline
Et vahelduse mõttes selline küsimus, et mida eelistate.. Kas ilusat vale või karmi tõde?
iga kell tõde. et pärast ei peaks haiget saama.
Ilus vale on muidugi rahustav ja hea aga kunagi tuleb see välja ja asi muutub karmiks tõeks. Aga noh pigem ikka karm tõde, sest ilusa valega on asi
veel hullem
Karm tõde võib küll rööpast välja ajada pikemaks ajaks kuid valedel on lühikesed jalad. Seega on tõde alati parem.
ausus eelkõige.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lii001
ilus vale, kuna karm tõde teeb haiget...
Kui just keegi minu arvamust küsib, siis vastan ausalt. Ise loodan ka ausat vastust saada.
Kindlasti eelistan karmi tõde igavesele lolliks tegemisele, mis niikuinii lõpuks välja tuleb ja palju rohkem haiget teeb.
Doris Kareva on kunagi ühes oma luuletuses öelnud: "Ma vihkan valesid, ka ilusaid..." sama kehtib ka minu kohta.
Mulle valed ei meeldi. Ise üritan ka vältida valetamist. ja mulle ei meeldi ka see, et mulle valetatakse.
üritan ise mitte valetada, kui vahel väike hädavale välja arvata ja eelistan ka seda, kui mulle parem siis tõtt räägitakse, kõige rohkem vihkan näkku valetamist, see on nii vastik.
Ma eelistan vait olla.
valetajat jääb rõhuma ka ilus vale...
Eelistaksin, kui vägegi võimalik, seda piina vältida.
oleneb. mõnikord on parem teistele mitte haiget teha ja läheneda läbi lillede
samas tõde oleks õiglasem.
kui valetatakse, et armastatakse ja siis vaikselt ära vajutakse ei ole ka päris õige
mina eelistaksin tõde...valel on nagu nii lühikesed jalad...karem tõde ikka parem kui vale
vähemalt minu arvamus on see
mingil hetkel on ilus vale kõrvadele parem
seda mida ei tea, ei saa ka see haiget teha
eelistan siis vait olla- olen ka olnud, sest valus oli vaadata teise kannatusi, kui tõde selgus
koos sellega mustmiljon kahtlust edasise suhtes
olin pigem siis kuulaja rollis
teinekord on karm tõde parim lahendus
nii palju on erinevaid olukordi, vastavalt sellele tuleb siis käituda
Milleks ennast petta? Vaadakem tõele näkku.
Inimesest kellest väga hoolin räägin pigem ilusat vale, mitte küll täieliku vale aga põhimõte on vale, miks? sest kui rääkida tõde tõmbub see inimene
eemale ja omavaheline suhtlemine muutub kohe kindlasti ja mitte positiivses suhtes ja on ju alati võimalus, et see ei tulegi välja või... ei teagi.
Need kellest on suva ütlen kõik konkreetselt välja nagu mõtlen vb sõnastan tegelt huumoriga, aga põhimõte jääb samaks.
Ise eelistan vist mingit vale, annab nagu mingit aega juurde inimese juures kellest hoolin, samas see vale ajab mind odavalt keema, ning nõuan
tõde inimestelt. Mõtlen tõde, kuid tunnen vale, igati keeruline värk tegelt.
Minu jaoks ei eksisteeri sellist asja nagu "ilus" vale - vale on alati kole, ükskõik kui palju seda ka üle ei kulda... Tõde ja alati tõde!!!
Eelkirjutajal on ikka hullult sirgjooneline mõtlemine. Aga samas on tore et koolivaheaeg saab kohe kohe läbi!
TJ
Tsitaat:
Algne postitaja: vanadill
Eelkirjutajal on ikka hullult sirgjooneline mõtlemine. Aga samas on tore et koolivaheaeg saab kohe kohe läbi!
TJ
eh, dickinsoni sirvin parasjagu ja raske mitte noustuda, eks?
tell all the truth but tell it slant-
success in circuit lies
too bright for our infirm delight
the truth's superb surprise
as lightening to the children eased
with explanation kind
the truth must dazzle gradually
or every man be blind.
Ainult tõde alates endast ja ka teistele.
Maailmas ei ole inimest kes oleks mulle nii väärtuslik et, talle valetamisega ennast mürgitada.
lapsena tuli ikka valetada, olud nõudsid. eks see mul selge nüüdki, kuid ausalt öeldes ei ole vajadust ega viitsimist, lihtsam on rääkida mida sülg suhu toob, olgu ta siis tõde või täiesti mõttetu ulme.
ah, ei viitsi ja pole ka vajadust, kasu pole sellest nagunii midagi
Ma ei tea tõde, sellepärast ei oskagi valetada
Suhte puhul on usaldus ja lähedus kõige olulisem. Et sa võid lähedasele inimesele rääkida kõigest, ka sellest mis haiget teeb. Valed ja väljaütlemata jäänud asjad teevad rohkem haiget, kui karm tõde. Kui on ikka lähisuhe, siis teine pool aimab niikuinii, et midagi on valesti ... siis tekkib kahtlustamine ja usaldamatus ... ja see hävitab suhte varem või hiljem.
Oleks üsna ilus vale öelda, et mulle meeldib karm tõde.
Siiski harjub karmi tõega ja hiljem ei tundugi nii karm, aga valedel on kalduvus kasvada.
Hirmsal kombel pole teadmatus ka nii õnnis midagi...nii et võta üht ja viska teist 
kibe tõde on alati parem,kui ilus vale. lõputult valetades teeme me teisele inimesele tahtlikult haiget. tõde teades on ju võimalik ometi selle
teadmisega midagi ette võtta, valet uskuma jäädes aga teeme lihtsalt valesid asju valel ajal. ja tagajärjed võivad olla...

Olen valetanud, kuid eelistan tõde. kahjuks ütlen seda liiga karmilt ja mõnikord inimeste enda huvides ilustan.
pigem karmi tõtt, vale tuleks naunii välja!
julm ausus võib vahel rängalt haiget teha, kuid siiski olen tänulik, ei vaikitud ega valetatud...
Ausus = austamisega seega eelistan valusat tõde kui ilusat valet.
Mõnikord on vaikus nendest mõlemast parem...
karmi tõde, sest ka mulle meenub sellega Doris Kareva too sama luuletus..
Tsitaat:No muidugi, kes veel vastaks nii filosoofiliselt kui mitte vaarema.
Algne postitaja: vaarema
Ma ei tea tõde, sellepärast ei oskagi valetada![]()
Muidugi! Vale -
kas niisugust asja eksisteeribki?
Tõde olgu tõde, mis siin ikka illustreerida. Samas teinekord on see möödapääsmatu.
karm tõde
valest koorub alati välja tõde, milleks peaks seda vaheetappi tarvis olema
Igapäeva elus teame kuldset tõde, kui sul on hea plaan, siis ära räägi sellest valjult.
see väide peab paika täiega, ega soovitata ka unistustest rääkida, siis on nende täitmistega tegemis (lähevad rändama), nii räägib vanarahvas
Jätke meelde: Te olete targemad, andekamad kui te oskate endale hetkel ette kujutada.
On olnud juhtumeid ,kus hea vale on ainuke väljund antud momendil.
Jah, ka mulle tundub, et vahel on vaikimine kõige parem. Oletame, et teie elukaaslane on armunud. Noh..., juhtub. Ei midagi tõsist, ei mingit kriisi.
Tagate te ikka, et ta teile räägiks, kuidas ta armunud on? See on tarbetu, sest juhtunul pole tähtsust edaspidise elu suhtes.
Kui otse küsitakse, siis on inetu valetada, aga mulle valetas mu vanaema. Ma ei pane talle pahaks - ta tahtis mind mingiks ajaks säästa. See õnnestus
ja hiljem sain ma endaga hakkama. On igasuguseid olukordi ja hädavale aitab hädast üle.
Mida ma ka märganud olen, on see, et mõni inimene nimetab oma jõhkrust aususeks.
Oleneb olukorrast. Mõnikord on hea magus vale, teinekord karm tõde. Peab tunnetama situatsiooni..
parem ikka külma tõde kui haledat valet...
ise eelistan siis tõde..
Olge selle tõe teada tahtmisega ettevaatlikud. Alati pole vaja täit tõde teada. Kui küsid küsimusi,mille vastus ei pruugi tulla selline,nagu ootad,siis võib tõde väga valus olla.
Kunagises vestluses Freega, jäi meelde üks tema vastus; "Millist vastust sa soovid?". Eks me kõik oleme poolekohaga kauplejad tõe
turul. 
Kommionu
Ma kirjutaks siia juurde ka selle osa mida sina ei kirjutanud....
Tookord sa küsisid küsimuse ja sa teadsid mida ma vastan,selleks ka minu poolt sulle antud valikuvariant.
Ise pooldan seisukohta et rääkida tuleb tõtt,ainult tõtt ja mitte kunagi täit tõtt.
Ka magus vale võib kunagi karmiks tõeks osutuda.
Või oli see vastupidi....
Midaiganes, peaasi, et targalt kõlaks siin 
Ma eelistaksin valesi,aga valetada võiks nii,et ma usun
Sest nüüdseks olen oma elu jooksul niipalju tõde kuulnud,et enam ei tahaks. Tõde toob
"maa peale" ja mõjub rusuvalt. Loomulikult-kui inimene on nii seest,kui väljast ideaalne,siis võib tõde kuulata
Aga kui oled
tavaline,lihtne inimene koos oma vigadega,siis on tõde valus.
Muenese arvamus ei pruugi alati teiste silmis tõde olla..nende oma minu silmis ka,,,, aga ausus oleks jh teretulnud 
Tsitaat:
Algne postitaja: bellatrix
Oleneb olukorrast. Mõnikord on hea magus vale, teinekord karm tõde. Peab tunnetama situatsiooni..
Igas olukorras eelistan ma tõde. Olgu valus, karm või surmav. Ma pigem nutan nädalaid kui, et kuulen ilusat valet ja siis raiskan oma elust päevi
(nädalaid, kuid, aastaid) mingi nõmeda suhte peale mis pole krossigi väärt.
Ma võiksin kuulata iga päev jutte oma mehe suust kuidas ta tänaval imetles kellegi ilu, flirtis poes vms.... Miks? Ma olen inimene ja seda kõike teen
minagi. Ma ei ela muinasjutus, et ärrituksin asjade peale mida teeb iga inimene planeedil. See ei põhjusta ka valu. Sarnaselt tahan ma teada
haigustest, rahalistest raskustest, kadunud armastusest ja petmisest. Tulgu see siis mu abikaasa või kelle iganes suust. Valed tekitavad minus viha ja
põlgust ja nii kaob ka usaldus. Pole vahet kui ilusa valega tegemist on. Ma eelistan elada olevikus ja reaalsuses, ma ei usu muinasjuttudesse.
vaidleksin natuke vastu, et alati ja igas olukorras peab rääkima ainult karmi tõtt. Jääksin free seisukohale et rääkida tuleb tõtt aga mitte alati kogu tõtt. Toon mõned näited: mitu südameinfarkti läbielanud lapsevanemale ei saa öelda ta lapse enesetapu puhul, et teie laps poos ennast üles, elust oli siiber, ikka pehmendad valega seda sõnumit; teine näide naine on kergete elukommetega, kui laps küsib isalt kus emme on, kas ta peaks vastama siis kus lapse emme on ja millega tegeleb; kui oled surmavalt haige, kas arst peaks ütlema, et homme "viskad sussid püsti" või peaks ta kuidagi asja pehmendama. selliseid momente kus ei saa kohe karmi tõde välja öelda on väga palju.
Ei ole sissy84-ga nõus. Kuidas sa lased end aastaid lollitada? Ja tõde päästab? Usun et tead juba isegi, lihtsalt ei vaevu süvenema.
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Ma võiksin kuulata iga päev jutte oma mehe suust kuidas ta tänaval imetles kellegi ilu, flirtis poes vms. Ma ei ela muinasjutus, et ärrituksin asjade peale mida teeb iga inimene planeedil.
Tsitaat:Ei tea, ei tea... Kui paljastad vale, siis see ei pruugi tähendada seda, et saad teada tõe.
Algne postitaja: ariita
valest koorub alati välja tõde
Siin on nii häid vastuseid et mul jääb üle vaid nõustuda, ilma midagi juurde lisamata. Tunnen et ma pole ka küps selleks et üldse midagi kaasa öelda, millegipärast. Anne, Myrk ja Arablane on need, kelle vastused isiklikult minu jaoks on õiged ja mulle arusaadavad.
ei oskagi üksüheselt öelda kumb see hea, kumb halb on
julm ja alasti tõde- pole mitte igakord hea, aga julm ja häbematu vale samuti... suhetes
ilmselt tuleb valida kumb teisele vähem valu teeb...
Olen küll eelöeldust lähtuvalt valetanud, aga ilmselt on parem jätta mõlemad ütlemata...
On välja mõeldud niisugune väljend - hädavale. Eks sellelgi ole oma koht elus. Kui naabrimemm ootab tagasi oma ainukest last, kes erinevate probleemide tõttu ei saa enam kunagi Eestimaale tulla, siis ei hakka ma ju talle ütlema, et ei, su laps ei näe enam kunagi Eestimaad. Ikka lohutan ja annan lootust, et ehk ikka millalgi...
Tsitaat:
Algne postitaja: siljaline
Et vahelduse mõttes selline küsimus, et mida eelistate.. Kas ilusat vale või karmi tõde?
Karmi tõde.
Tõega saan edasi elada ja edasi minna. Vale hoiaks mind vaid ühe koha peal. Igas mõttes!