
Avastasin paar p2eva tagasi, kui v2he on keskealisi paare, kes p2rast aastaid kestnud kooelu ikka veel teineteisega onnelikud on. Mu emapoolses
suguvosas neid enam polegi. Ja need, kes on veel koos, tylitsevad vahetpidamata. Masendav...sest kardan "perekonnatraditsiooni"
j2tkata...
Miks juhtub nii, et noortena teineteist armastanud inimesed ei suuda oma elukaaslast enam taludagi? Kas inimesed toesti muutuvad kooselus nii
meeletult?
Kui palju on teie tutvusringkonnas onnelikke vanema polvkonna paare?
võimalik, et mul miski vanamoeline suguselt aga enamuses on kõik veel ikka koos
loodan,et oma kestavahetus ei saa ka olema valuline
(lootus
on),sest paarisrakendit ei vea
mu sugulased vist ka "vanamoelised" - ema-isa koos, tädid - nii isa- kui emapoolsed ka....
mina vaid see reegliterikkuja...
..ahjaa...vanaema küll mullas, kuid tema elu ei läind ka nii hästi, vanaisa nägin vaid korra....äkki siis üle
põlvkonna pereelu nihusti.....hmmm...seega mu poistel jälle lootust....
Äkki inimesele kui liigile polegi pikk kooselu omane? Ja need, kes kauaks kokku jäänud, elavad kahekesi vaid harjumusest või näiteks ühiskonna survel
(usklikud näiteks kindlasti - kirik ei suhtu ju lahutamisse hästi) või olude sunnil (pole raha, et ühte eluaset kahe vastu vahetada) või laste
pärast.
Eks muidugi on ka selliseid paare, kes elu lõpuni teineteist armastavad, aga palju neid ikka...
Vaadake, kui palju kasvas lahutuste arv, kui ühiskonnakord muutus ja riik ega ühiskond enam lahutamisele viltu ei vaata...
inimesed "kasvavad" ju pidevalt ja see on taiesti loomulik, et need, kes 20-ndates abiellusid, avastavad aastate parast, et "kasv"
on toimunud eri suundades. onnelikud on need, kes on suutnud kokku kasvada...
koige ilusam vaatepilt on naha vanu abielupaare jalutamas kaest kinni.. minu jaoks on see marksa romantilisem kui noored armunud
oma suguvosas on pigem noored need, kes lahutavad. vanemad paarid jah, vinduvad vaikselt (voi mitte nii vaikselt) aga lahku ei lahe. ilmselt harjumus.
voi hirm uue olukorra ees. voi yksinduse ees.
Mina ka ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et suur armastus lõpuks niivõrd ära kaob, et üksteisega samas korteriski olla ei suudeta.
Jäin mõtlema, et tõepoolest, ei suuda kuigi palju nimetada paare, kes pikalt koos, ka keskeas veel.
Kahju.
Samas see tänapäeva värk on mingi trend, minu vanaema-vanused elasid ikka terve elu koos oma kaaslasega.
Minu perekonnas pole.
Kõik lahus, või polegi abielus olnud...voh
Ei tea, kas miskit viga küljes või?
Mis ajast see keskiga pihta hakkab? Ma arvan et kui peetakse silmas nii 45 st vanust kus ühised lapsed on suureks kasvand ja pesast väljas, siis võib
ju vabalt uuesti elama hakata kui armastust pole.?!!
TJ
Pole hullu, asi ripub ikka inimestest mitte vanusest või kooselu pikkusest. Ka minu sõbrade tuttavate abielud jäid lühikesteks ehk siis ammendusid,
minu aga kavatsen elu vähemalt kuldpulmadeni koos oma esimese naisega nautidas. Maitse üle ei vaielda!
nii et "kuni surm meid lahutab" on t2nap2eval vaid klishee, selle asemel kehtib "kuni lahutus meid lahutab"...
loomulikult ei peaks teoorias armastuseta kooselu elama, kuid pohjusi kooselu j2tkata on ka rohkelt...lapsed, harjumus, majanduslikud raskused
jms...kuid igap2evane tylitsemine pole ju mingi elukvaliteet...:no
aga kui 40-50 aastaselt kaaslasest lahku minnakse, kas siis polnudki tegemist nn toelise armastusega, mida pidavat vaid kord elus ette tulema? ning
voimalus "see oige" leida on kadunud?
eks iga vastabiellunud paar tahaks ikka elu lõpuni koos elada, arvan ma....mina küll ei abiellunud selle mõttega et kunagi lahutan....ega see kerge
pole, isegi siis, kui selleks tõesti mõjuv põhjus on....
kadestan neid paare, kes suudavad kõigest hoolimata koos püsida....eks igas abielus ole halvemiad ja paremaid päevi....tähtis on, kuidas inimesed
suudavad raskusi ületada, sealhulgas ennast ületada....
Tsitaat:
eks igas abielus ole halvemiad ja paremaid päevi....tähtis on, kuidas inimesed suudavad raskusi ületada, sealhulgas ennast ületada....
Raskuseid on erinevaid - ei saa panna ühte patta (kas või ajutist) rahapuudust ja ootamatut armumist, mis ühe osapoole mõistuse segi lööb...
Kui ühel juhul aitab kompromiss, siis teisel päästab olukorra soov mõista ja andestada.
Et "kuni surm meid lahutab" on tänapäeval vaid klishee, ei pea paika seni, kuni leidub veel kasvõi ükski paar, kes selle põhimõtte alusel
onma elupäevad lõpetab. Olen veendunud, et nominente on võimalik leida ka täna ja homme, nii et - kannatust nende klisheede loomisega!
Tsitaat:
Algne postitaja: SexyLady
raskuste yletamisel esmat2htis vist oskus kompromisse leida...leida kuldne kesktee mis molemat osapoolt rahuldaks...arvan mina oma 20 eluaasta kogemuse pohjal![]()
teooria on üks ja praktika teine...inimesed on erinevad...
Võib ka püüda-aga teatud puhul ei toimi ikka ka asi.Üldiselt suht rahulik suguvõsa .
Aga armumised tekivad ikka-ja lähevad üle. Tuues nagu särtsu ellu . Teoorias nagu oleme kõik tugevad. Hakka või vahel uskuma, et midagi on ette
määratud.Ja palju oleneb juhusest. Nii nagu meie tulek siia -olemine -ja jällegi minek.
Mina ei teagi .. Jah, oma ema mul on lahus, aga see jäi ikka aega enne keskiga. Muidu nagu pole suurt lahutajaid ja vindujaid. Üks nooremapoolne paar,
kus proua putkas suurema raha manu. Ja stabiilsema elu peale. Vanematest paaridest .. Hmm, päris lahus polegi keski. Aga ei vindu kah.
Eks kõik sõltu ka sellest, kes kuidas on kooselu ette kujutanud kuniks seda ei olnud, see tekkis ja oli veel pidev roosiline päev. Kui ikka kujutlus
kukub kildudeks, siis nõrgem närv otsib uue "raami". Kel kannatust, eks see püüa hoida ja lappida. Äkki läeb õnnekski.
Minu meelest sõltub väga palju iseloomude sobivusest. Oma suguvõsas ringi vaadates tunduvad just need paarid püsivad, kes iseloomult sarnased on.
P.S.
Jäi ütlemata, et meie tutvusringkonna krooniks on üks meie läheduses elunev vanapaar, kes kõigi oma tegude ja olekuga on elavaks eeskujuks. Meeletult
toredad on nad mõlemad, nii naine, kes oma vanamehe kallal toriseb kui ka mees, kes oma naisukest siiani armunud pilguga embab. 
Minu tutvusringkonnas on kaks vanema põlvkonna
(et siis 40 alates või?),paari,kes siiani koos elavad ja on rahul üksteisega.Selge,et nii pika
kooselu järel on kadunud suhtest kirg,aga vastastikune austus ja lugupidamine on olemas. See ei tähenda,et ei ole olemas armastust vaid nurgad on maha
lihvitud ja üksteise kiiksudega on harjutud. Ei otsi ega oota täiuslikkust vaid naudid just neidsamu kiiksusi,mis kunagi võib-olla häirisid ja mis
tüli tekitasid.
eelnevat kommentaari võib võtta kui soovmõtlemist või siis papil tõesti enam ei tõuse - kahju muidugi 
Võta kuidas tahad
Tsitaat:
Algne postitaja: Wet
Minu tutvusringkonnas on kaks vanema põlvkonna(et siis 40 alates või?),paari,kes siiani koos elavad ja on rahul üksteisega.Selge,et nii pika kooselu järel on kadunud suhtest kirg.
Oh,Free.Nad on minu väga lähedased inimesed,kellega saab aeg-ajalt südamest südamesse rääkida.Tavaliselt,kui ma arvan teadvat,siis ma alustan oma
lauset "Minu arvates...". Julged avaldused? Ei julgeks võõraste kohta jah midagi väita,kui päris kindlalt ei tea
Tegelikult kadestan neid paare... Mis keskealised
, oma vanaisagi imetlen, kes 60 aastat vanaemaga elasoliarmastas, kõigi mõõnade kiuste....
Ise?
Olen 42...
18,5 tutvusin esimest korda rootsi kaardinatega..ootama jäi pruta, kes seda kahte aastat mu oma süül..(kirjutasin mingil hetkel, et annan Sulle voli
teha mida aga soovid, kui vabanen, siis räägime...) ära ei jaksanud oodata..kui koju jõudsin oli nattukene rase, aga ikka veel aldis suhet jätkuma,
ehkki see uus kutt ka...et südant kraapides jalutasin minema
järgnes hunnik tormilisi suhteid, nu miskine kümme suhet kuus
, kuni tutvusin Viljandis kellegiga, kes puges mu südamesse...viljastasin ta ära, aga
olin liiga noor, selleks, et mitte hollywoodi elus näha, ning... järgnesid jamad ja pea aasta eksiili lätis ja veendumist, et neil pole kuut
varvast..siis vedasin tallinnast ka ühe viru eksprosti lätti kaasa, ning elu oli lill...
, kuni tuli igatsus kalli pärnu järgi, ning tagaotsitav
mina...
nu siis läksin jälle kinni
jälle kaks aastat
ellu tulid efedroon ja eerika bauer
kirjavahetsesime siis, aga nuh, eimidagi tõsist v maitea ka
..sain imekombel aastaga istutud (eiolnd kits
), ning tingimisi vaba oldud kolme kuu jooksul jaksasin ka seksida, aga mitte suhestuda, sest aega
oli rohkem aint lollusteks ja..tere taas sweet home,,, sedakorda siis kolmekas.
Nüüd tuli mu ellu jUMAL
Panin muide kella
Vabanedes sai kinnine kristlane keppi alles kolme kuu pärast
Aga selleks ajaks hakkas ta enamvähem
pettuma juba ka ses sittases Jahves, et siis..nujh, pole tähtis..endiselt kestsid ca kolmekuused suhted..
tõsi, ühe tibiga oli juba kolmandat korda lepitudkepitud, aga seegi pole oluline...kolisin tallinna, ning vanad sõbrad kolisid ka mu lähedale taas, et
sain jälle natsahome sweet home õhku nuusutada,,seekord aint kolmeks kuuks..selleks ajaks oli taas mingi rong minema sõitnud, kui naasin..ise süüdi
loomulikult.
Läksin oma kolkasse tagasi, ning sain elu peaaegu korda, kui kaheksa kuu pärast üks endine ment mulle purjusena kallale tuli ja ma ta ära tagusin,
kapitaalselt, kohtuni olin vaba ja jäin ka peale kohut vabaks, ehkki valetunnistajad mu süüdi maalisid..olin iseenda advokaat
, aga tingimisi sain
ja aasta pärast sain selle ka ära istutud pluss veidi juurde ka...
Pidanuks siis vabanema 1999 31 detsember, aga..nu minusugune tropp
Sain vanglajamade pärast 10 kuud otsa ja vabanesin alles 2000 oktoobri lõpus.
Tutvusin kirja teel Tiiuga..elasime koos 5 a, neist pool jagasin Tiinaga, kellega olime ühtekokku natsa üle nelja aasta...siis kolisime soome, läksime
laiali, tuli veel suhteid ja laialiminekuid, et..missee teema meil oligi?
et, ma ei saagi kunagi teadma, mis saanuks siis, kui ma nii lammas poleks olnud noorena
Täna tean vaid seda, et mitte keegi vist ei jaksa muga
liiga kaua koos olla, ning ega ma vist isegi
Aga edu neile keskealistele paaridele. 
Wet
Sellisel juhul ma olen sinu seisukohaga nõus.
Gutta
Ma juba lootsin et mul saab põrgus mõnus olema-tutkit.
keevaline, raske rusikas ja valel ajal vales kohas. kui kunagi tööle tahad tulla, siis ainult paksult polsterdatud kinnastes. ja xanaxit täis 
3 aastat noorem, mis krdi vanus see on.
damn, nigu anatoomikumis.. 
Gutta jää sellegipoolest iseendaks, eks meil kõigil on elus probleeme olnud. Elu on näidanud, et ega hädas keegi appi ei tule, ise pead hakkama saama.
Hea on kui sõber julgustava sõna ütleb (hea on kui üldse sõber on)
Miks keskealised paarid lahutavad: asi on väga "lihtne", elustandard on paranenud (omatakse 2-3 korterit, on kuhu minna lahutuse korral),
lapsed on juba suured, elavad oma elu, ei lepita vastaspoole märkustega,
guti mina olen sind praktiliselt 2007 aastast virtuaalselt kogu aeg armastanud
sa oled hüljanud ja maha salanud tervelt neli aastat
selge! villaseid sokke sa ei saa
aga miks lahku minnakse?
sa oled väsinud, sa tead kõiki tema mõtteid, tegemisi ja on tekkinud asju mis sul seest nii keerama ajavad , et sul on juba täitsa poogats, mis
tulevikus saama hakkab
ja võtadki kätte ja lahutad ära
ja veel, sa tahad ehk ka ennast proovile panna, et suudad ja oskad kasvõi armuda ( ka armastada nii, et pilpad lendaks)
korteri idee oli ka hea, sul lihtsalt on mitu elukohta
juba seepärast lähed, et sul on võimalus kuskil mujal elada
Eks ta vist nii olegi, vanasti ei olnud inimestel kuhugi minna, siis lepiti olukorraga, anti teineteisele andeks ja elati edasi ning tihti juhtus ka nii, et aastatega tuli armastus tagasi.Nägin seda oma ema-isa juures, vahepeal kiseldi ikka mehemoodi, aga pensioniikka jõudes elasid jälle nagu kaks tuvikest.Kriise on ikka igas kooselus, targad inimesed oskavad neist üle saada.
Kus jagatakse seda elamise tarkust? Seaks ennast ka järjekorda.
Tsitaat:Minu arvamus on, et mingit "õiget" pole olemas. See on müüt, et abieluõnn oleneb õige inimese leidmisest, et "tema" juhib sind lõputu armastuse võlumaale. Mingi maagilise õnnetunde nimel ollakse valmis oma elu pea peale pöörama. Ja kui see läbi saab - ja läbi ta saab! -, siis on "tema" petis, kes meid alt vedas. Nüüd on vaja otsida uut "õiget".
Algne postitaja: SexyLady
aga kui 40-50 aastaselt kaaslasest lahku minnakse, kas siis polnudki tegemist nn toelise armastusega, mida pidavat vaid kord elus ette tulema? ning voimalus "see oige" leida on kadunud?
Aga kodukäija? No ma usun sellist klappi, kas selle nimel ei tasu siis riskida? Mina usun et tasub. Harmoonia suhtes mis saaks veel ilusam võlumaa olla. Mina pole sinuga Anne nõus.
Myrk. Kõik on võimalik. Ma arvan,et vahel lastakse õiged inimesed käest,kui tulevad lahkarvamused.Lihtsam on hakata uut kaaslast otsima. Kui veidi vaeva näha,on kõik võimalik.Ka ilus suhe.
Ei ole lihtsam otsida uut. Alati on raske, lausa kohutavalt raske lõpetada suhet, kuigi tunned, et see on ennast ammendanud.
Aeg on möödas igavesteks kooseludeks, kuni surm lahutab. Pole võimalik kooselu teineteist alla surudes, ilma tolerantsuseta, teineteisega arvestamiseta ja mitte tehes seda mis partnerile ei meeldi ja talle haiget teeb, selliseid piiranguid ei luba juba isiklik egoism.
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
Aeg on möödas igavesteks kooseludeks, kuni surm lahutab. Pole võimalik kooselu teineteist alla surudes, ilma tolerantsuseta, teineteisega arvestamiseta ja mitte tehes seda mis partnerile ei meeldi ja talle haiget teeb, selliseid piiranguid ei luba juba isiklik egoism.
Anne, Sul on täiesti õigus! Ise tulebki olla see õige. Kahjuks unustasid Sa pisiasja, et ka see teine peab olema see õige! Ühepoolsed pingutused on määratud nurjumisele.Ning ma jään endale kindlaks, et igaühe jaoks on olemas see õige, ainult enamasti me ei tunne teda ära või ei kohtugi, sest tegime kunagi kusagil vale otsuse. Ja üksikud õnnelikud leiavad ja tunnevad ära ja see peabki nii olema, sest muidu ei oleks armastus ime.
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Ja kui see läbi saab - ja läbi ta saab! -, siis on "tema" petis, kes meid alt vedas. Nüüd on vaja otsida uut "õiget".
Sa ise pead olema see õige!
Tsitaat:
Algne postitaja: Wet
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
Aeg on möödas igavesteks kooseludeks, kuni surm lahutab. Pole võimalik kooselu teineteist alla surudes, ilma tolerantsuseta, teineteisega arvestamiseta ja mitte tehes seda mis partnerile ei meeldi ja talle haiget teeb, selliseid piiranguid ei luba juba isiklik egoism.
...aga kui kõik loetletud omadused on pärast pikka kooselu paaril olemas?
Aga äkki on keskeas hoopis nii,et enam pole nii tormine ja tühja-tähja pärast riidusi ei tule? Ma ei tahaks uskuda,et alati kõik suhted liiva
jooksevad või siis ollakse koos ja vegeteeritakse. Ilusaid suhteid on ikka ju ka olemas
Eks unistada ole ju ka ilus.

Nuuks
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
Kui need on aastatega kujunenud ja paar ikka koos püsib, siis nad on õppinud nii elama ja hoiavad kokku, kasvõi vägisi. Ei tea küll kui kaua.
Keskeast tuleb enne vanuriks saada, kes selle aja on koos püsinud, siis vanurina on jälle lihtsam ehk.
Ma kindlalt ei tea, oma kogemus veel puudub 
Äärmiselt huvitav mõttekäik.
Aga juba vanasti öeldi et kolm pidi olema kohtuseadus.
huvitav teema teil siin käsil
Kuidagi on nii kujunenud, et paljud teavad kuidas tuleb olla või mida teha või ei mida ei tohiks aga ometi ise elada ei oska. Suhte püsimiseks ja
teineteisemõistmiseks on vaja kahte ja nende mõlema tahet probleeme lahendada, ennetada aga mitte vaikida ja kannatada kas või vägisi.
"Elu teisel poolel.... See on usaldus ja tugi, see on selts ja turvalisus, see on liit mõttekaaslasega mistahes probleemidega silmitsi
seistes."
Seda vaid sellisel juhul, kui sinu poolt loetletud omadused on olemas ja toimivad... paraku paljud selle ajani ei ela.
Keskeas aga uut suhet luua on ikka raske, sest harjumused on juba välja kujunenud ja muutuda üldjuhul ei soovita.
Zip
Miks sa kirjutasid nii...."Elu teisel poolel.... See on usaldus ja tugi, see on selts ja turvalisus, see on liit mõttekaaslasega mistahes
probleemidega silmitsi seistes."
Miks teisel poolel.Ideaalvariandis peaks see olema terve suhte vältel.Alates tema algusest ja lõpetades tema lõpuga.Usaldus on kogu suhte alus.Pole
usaldust pole ka suhet.Muidugi võib ka luua suhet diili baasil.Sina mulle putru keedad,mina sulle taha keeran.
Ma tsiteerisin tegelikult habet " "
Free olen sinuga ühel arvamusel ja seda minagi püüdsin väita, et kui keskeaks on need kõik olemas, siis suhe on toiminud ja toimib ka edasi. Paraku
paljud suhted lagunevad esimese 10-15 aasta jooksul
et jh, lati. minu meelest oled sa ka kummaline, et need sead ja lambad ja..tegelt müüks Saales sulle vast kitsigi,,,on tegelt sinu lagi
Aga edu
uutel otsingutel, ning rehavars on õigupoolest suht eristatav, kui seda hoolega otsida
EDU mõlemile

Olen täiesti nõus, et kõik see ei TEKI teisel poolel. Küll aga saab ta seal sootuks uue tähenduse.
Tore, et vanad valdavalt internetiga sõbrad ei ole. Vähemasti pääsevad nad sellest negatiivsuse voolust ja elavad rahus oma päevi (koos) õhtusse.

Habe
Selles pole midagi halba kui inimene internetiga tegemist teeb.Tuleb lihtsalt osata vahet teha olulise ja mitteolulise vahel.Tuleb (osata) eraldada
terad sõkaldest.Pealegi on kogemused elus andnud piisava oskuse osata asju näha sellektiivselt ja kasvatada teatud puhkudeks selga paks nahk.
Vot see päevade rahulikult õhtusse elamine küll nüüd minu kohta ei käi.Paigalseis on minu jaoks surm.Ilmselt mind lihtsalt leitakse labida,sae,või
traktori kõrval surnuna-näol rahulik ja õnnelik ilme.
Eks me ole vist ühest puust. Arvasin kunagi lollipeaga, et töölt koju jäädes saab ikka sitaks aega olema.... No mida mida??? Kõige hullem kubjas on
inemesele ikka ta ise
.
Aga vingelt paremini liiguvad tööd, kui saad neid kodus teha päevade, mitte aga õhtutundide kaupa.
Kahju lugeda seda massilist ja totaalset laialiminemise juttu. Mida aasta edasi , seda haigem see asi tundub, et oleme naisega jätkuvalt koos ja lausa
hea meelega ja seda juba üle 40 aasta... Ma ei teagi nüüd, kuidas selle haiguse nimi ladina keeles peaks olema???
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Olen täiesti nõus, et kõik see ei TEKI teisel poolel. Küll aga saab ta seal sootuks uue tähenduse.
Tore, et vanad valdavalt internetiga sõbrad ei ole. Vähemasti pääsevad nad sellest negatiivsuse voolust ja elavad rahus oma päevi (koos) õhtusse.![]()
enamasti meelt
ja täna ei müüda viina ka enam
) tagasi näha
Kallis Guta
Mind näiteks ei koti jälle see et viinapood juba kinni on. Mul isiklikult on vajalik kõik kodus hakkamas...
Sokkidega on asi jonksus, selle pärast ei pea sa tõesti muretsema, aga kibetsemise osas ei oska nagu midagi arvata - mida kibetseda, kui eluga rahul
oled?
Ajasidki oma kommiga asja niikaugele et pean vist uuesti kapi kallale minema...
Tsitaat:Minu sõnavõtt oli pikaajalise suhte kaitseks. Taunin seda, kui preprobleeme ei püüta lahendada, vaid keeratakse selg ja otsitakse lohutust teise mehe või naise juurest. Aga kuna käitumismuster kordub, siis kukub armastuse võlumaa kokku ja minnakse otsima uut õiget. Paljudel juhtudel on see nii, sest tänapäeva ühiskond on väga individualistlik. Muidugi võib teisel katsel ka õnnestuda. Või kolmandal.
Algne postitaja: habe
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Ja kui see läbi saab - ja läbi ta saab! -, siis on "tema" petis, kes meid alt vedas. Nüüd on vaja otsida uut "õiget".
Sa ise pead olema see õige!
Lugedes jääb arusaamatuks, mille alusel sa nii paindumatute järeldusteni oled jõudnud. Olen sinuga muidugi nõus et miski ei kesta siin ilmas igavesti aga vähemasti kuni ühe osapoole surmani võib kooselu täiesti vabalt mõlemale osapoolele rõõmu ja rahuldust pakkuda.
Enamgi veel - mõned neist fossiilidest väidavad (loomulikult meeltesegaduses?) et suhe omandab aastatega kvaliteedi, mida suhte algusest tahtagi ei osanud ja seda heas mõttes.
Kas nad tuleks kindlasti ravile saata või on alternatiive?![]()
Usutavasti on numbreid isegi rohkem: neljandal, viiendal jne.
Ravile saatmine ei aita ja alternatiive pole. Või siis: kui kohe suhet vahetada, kui roosa hajuma hakkab, siis saab vist kuni "kõlbab kuni"
lõpuni ilusa pealiskaudse probleemivaba elu.
Elus kaks pikka suhet olnud, esimene läks aia taha erinevatel põhjustel, ise sai ikka ka kõvasti kaasa aidatud.
Siinkohal exile tervitusi ei saada.
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
- mida kibetseda, kui eluga rahul oled?
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Kallis Guta
Mind näiteks ei koti jälle see et viinapood juba kinni on. Mul isiklikult on vajalik kõik kodus hakkamas...![]()
Sokkidega on asi jonksus, selle pärast ei pea sa tõesti muretsema, aga kibetsemise osas ei oska nagu midagi arvata - mida kibetseda, kui eluga rahul oled?
Ajasidki oma kommiga asja niikaugele et pean vist uuesti kapi kallale minema...![]()
aga kallis gutta on jätkuvalt rõõmus Sind tagasi nähes
ja tee
siis kompromisse
..olles enda vastu aus
Ma arvan, et õnne valem on kinni meie mõtlemises-me ei saa kedagi enda järgi ümber teha, tuleb leppida oma valikuga ja meeles pidada, mille pärast sa just niimoodi valisid.See muidugi eeldab hoolikat valikut.Nuujah, mis mul viga kraaksuda...Ma pole oma (teist) valikut kunagi kahetsenud.
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Ma ei teagi nüüd, kuidas selle haiguse nimi ladina keeles peaks olema???![]()
To Anne:
Tänud selgituse eest, mõistsin su postitust sootuks valesti.
To Off: Tore sind jätkuvalt kribamas näha! Tervitus ka su kaasale! 
Tsitaat:
Algne postitaja: kodukäija
Ning ma jään endale kindlaks, et igaühe jaoks on olemas see õige, ainult enamasti me ei tunne teda ära või ei kohtugi, sest tegime kunagi kusagil vale otsuse. Ja üksikud õnnelikud leiavad ja tunnevad ära ja see peabki nii olema, sest muidu ei oleks armastus ime.
Õige.Iir leiutas õige vastuse, ma ei usu, et keegi sellele vastu vaielda suudaks.Ma nüüd lähen selle üle järele mõtlema.
bravo, iir.
Sa kas armastad seda inimmest kes sinu ellu astub kogu hingest või lahkud ja kogud end veidi ja alustad uue suhtega.