
kas Teie peate patuks seda, et naudite kellegi teise lähedust ja kallistust ja soojust peale oma "ametliku" elukaaslase.
näiteks oma lähedase sõbra? kes oli/on lähedasem kui üks sõber olla võiks?
vahest lipsan töö juurest varem minema või teen kojujõudmiseks mitmekümnekilomeetrise ringi et sõbra juurest läbi saaks käia ja temaga 15 min kohvi
juua ja suitsu teha või niisama telekat vaadata.. ja viimasel ajal järjest tihedamini.
endal mul on ülimega tunne iga kord peale temaga kokkusaamist.. nagu energialaengu oleks saanud ning motivatsioon oleks lakke tõusnud midagi ära
teha..
oma elukaaslane sellist tunnet kahjuks ei tekita.. seega tekib tunne nagu käiksin salaja teda petmas selleks et endal hea tunne oleks..
mina seda ise patuks ei pea, aga kui minu kallim samamoodi teeks kui mina siis seda heaks ei kiidaks.
või mis teie arvate..?
it's OK.
pigem on sul tekkinud tunded selle teise vastu
oled vast kahevahel, vana ei paku pinget ja uus on huvitav
tundub, et on nii paljust rääkida
aga kas mitte ise pole süüdi, et praeguse kallimaga ei teki enam elektrilaengut
...ei pea,pigem vastupidi! Aga see "wärk" peab ka seda väärt olema!
Ega need pea veel tunded olema. Mõnega koos veedetud hetkedki annavad energiat ja sellel pole armumise jm säärasega miskit pistmist. Võib-olla hingesugulus?
Kui inimene on meeldiv ja huvitava jutuga siis on ju tore temaga vestelda.
Eks seda või vast sõpruseks nimetada või kuidas...millest teema algataja räägib.
Edasi poeb vaikselt hinge armumise tunne ja nii ta läheb. Seejuures oma nn. ametlik kaaslane jääb üha enam varju selle suhte juures. Sul on siin mille
üle mõelda...
Patuks neid kohtumisi küll pidada ei saa, kui sa ise pattu seejuures ei lange. Ometigi on midagi teise inimese juures, mis sind üha rohkem köidab...
ja siit on teievaheline nn. "keemia" õige salakavalalt tulemas...enne kui sa isegi pruugid sellest aru saada.
hingesugulus võib ka olla, aga nagu hannes, jään mina selle juurde, et oma kaaslane on siiski mingitel põhjustel varju jäänud
ja patt ei ole see seni, kuni sellest üle astutakse
ehk sellel tasemel, et partner ei tea ju neist kohtumistest ja tema sellest aru ei saa
ma ei tea, mina ei tunneks end erit turvaliselt kui mu kaaslasel oleksid sellised ülilähedased sõbrad...kellega energiat vahetatakse...a vb on see mu
madalast enesehinnangust tingitud...kes teab.
oleneb muidugi sõbrast ka,....aga ma hästi ei usu, et samasoolisega nii "lähedaseks" muututakse..
Mõnelt sõbralt saan energiat küll, paar sellist lausa säravad kogu aeg
. Aga need on lihtsalt sõbrad, igasugu kallistuste ja musideta.
oeh... petmine mis petmine.
mehe jaoks pole miskit alandavamat kui armukese vabandamine sõbraga.
kui sulle meeldib selle sõbraga olla siis jäta mees maha ja ole koguaeg selle sõbraga.
küll siis varsti avastad et see sõber polegi nii sõber midagi ning tunned juba temast tüdimust.
siis oled kõigest ilma.
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
pigem on sul tekkinud tunded selle teise vastu
oled vast kahevahel, vana ei paku pinget ja uus on huvitav
tundub, et on nii paljust rääkida
aga kas mitte ise pole süüdi, et praeguse kallimaga ei teki enam elektrilaengut![]()
tuttavad juba 5-6 aastat teineteisega.. ja need tunnete-asjad meil olid.. läbitud etapp.. praegu on Lihtsalt Hea
.. aga teinekord nagu liiiga hea ja tekibki selline süütunne.. nagu olekski armuke ja vabandaks seda sõpruse näol..
Mõnikord on lihtsalt vaja, kellegi teisega rääkida ja koos olla...
Lähed oma kaaslase juurde tagasi, oled puhanud ja heatujuline...
Selles pole ju midagi halba...
Eriti kui selle on põhjustanud vaid tass kohvi...
Minu meelest ei ole see petmine...
Ma ei kujuta ette, kui abiellun ja siis ei või sõpradega suhelda jne... Samuti ei keelaks ma oma kaasal sõpradega aega veetmast...
Aga jah point selles, et mõnikord elus lihtsalt on sellist asja vaja...
Tsitaat:
Algne postitaja: zitazitikaz
...
Ma ei kujuta ette, kui abiellun ja siis ei või sõpradega suhelda jne...
...
irw... mis neist naistest ikka kaitsta...
väga paljud mehed elavad kah niimoodi.
tekib tegelikult ikkagi küsimus. MIKS siis koos elatakse? kas lihtsalt et oleks keegi või et kaaslane oleks esmatähtis?
kel sõbrad tähtsamad see ärgu mõelgu veel kooselu peale. jooksku oma sarved maha
Tsitaat:
Algne postitaja: zitazitikaz
Ma ei kujuta ette, kui abiellun ja siis ei või sõpradega suhelda jne... Samuti ei keelaks ma oma kaasal sõpradega aega veetmast...
Aga jah point selles, et mõnikord elus lihtsalt on sellist asja vaja...
Lihtsalt mõned inimesed annavad rohkem teistele positiivset elujõudu kui teised.... leidub inimesi kes seda energia teemat tunnetavad ja minulegi
öeldud et ei suudeta olla minuga ühes toas et ma olen nagu väike energiavampiir et võtan teistelt inimestelt selle vähesegi energia välja või pigistan
selle neilt välja
no leidub igasuguseid...
aga on ka inimesi kes saavad minust laengu ja vastupidi... nii et kui kokku saan siis mõlemail häppi olla et teineteist näeme 
SÕPRADE NIMEL TULEBKI ELADA

nomaräägin noh..


ma ei ole siis paha?
hmh paha, no igaühel on oma arusaamd elust ning ka omad moraalikoodeksid, mis on minu jaoks paha ei pruugi olla teise jaoks ja nii edasi....eelkõige pead elu elama oma südametunnistuse järgi, kuid sealjuures vaatama, et ei põhjusta teistele sellega hingelisi piinu.
Ei ole Sa paha. Lihtsalt kahju, et nii tehakse. Suhtes peab ju olema ka natikenegi ausust. Või ei ole mul õigus!?
Tsitaat:
Algne postitaja: chocolatefugitive
nomaräägin noh..
![]()
ma ei ole siis paha?
Tsitaat:
Algne postitaja: kallimelukaaslane
Ei ole Sa paha. Lihtsalt kahju, et nii tehakse. Suhtes peab ju olema ka natikenegi ausust. Või ei ole mul õigus!?
minu kallis elukaaslane kes sa siia foorumisse nuhkima tulid![]()
mul ei ole millestki kahju mida ma teinud olen.
.. ma ju ütlesin et sa ei saa sellest aru ..
![]()