
Küsimus kui selline kerkis ,kuna korraga avastad,et sõbranna nagu polegi sõbranna enam
Oled suhelnud aastaid ühiselt laste ja pere kõrvalt aga korraga avastad,et lähed külla ja polegi nagu millegist rääkida.Mõte jääb kummitama ,mida ma
siin teen?
Las pisike paus teievahelises suhtes annab asjale arutust
Olen sageli talitanud nii kui söbrannasuhe tundub ennast ammendavat. Aega kulub ja
leiate teineteist taas
ega ma just enda kogemustest nagu ei rääkinudki aga tänud sellegi poolest
Äkki on nii mõnelgi veel sama asi olnud ja tahab sellest rääkida
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
... aga korraga avastad,et lähed külla ja polegi nagu millegist rääkida.Mõte jääb kummitama ,mida ma siin teen?![]()
Tsitaat:Virg teab seda tunnet...
Algne postitaja: li-li
Küsimus kui selline kerkis ,kuna korraga avastad,et sõbranna nagu polegi sõbranna enam![]()
Oled suhelnud aastaid ühiselt laste ja pere kõrvalt aga korraga avastad,et lähed külla ja polegi nagu millegist rääkida.Mõte jääb kummitama ,mida ma siin teen?![]()
Juhtus sama, kuna polnud suhelnud ikka mitu head aastat, saime üle hulga aja kokku ja suhe taastus. Sai peaaegu aasta aega aktiivselt suheldud, peredega ja ka üksiti, kui siis äkki tekkis taas mingi kriis, millest enam üle ei saanudki. Ja jäimegi üksteisest ilma.... Millepärast kriis tekkis, pole tänini aru saanud. Üritasime aega anda, kuid nüüd on olnud vahe juba 5 aastat ja ega seda vist enam parandagi
Mul sama olukord....kuid suhtleme sõbrannaga.(mitte eriti aktiivsel muidugi). Aga......siia maani oli niigui alati millest rääkida ja nuud.....isegi
sellist mula juttu ei tule .
Inimesed lihtsalt muutuvad aja möödudes. Need kes kunagi kokku sobisid, ei pruugi teps mitte 2 aasta pärast enam sobida. Muutused tekivad vaikselt ja
märkamatult ja ühel momendil avastadki, et suud lukus ja vaated erinevad.
Muidugi tihti aitab ka väike paus suhtlemise. Mõnda aega lihtsalt ei saa kokku ja siis mingil tähtpäeval teed mingi pisikese üllatuse ja üritad uuesti
suhtlema hakata. Kui siis kah ei õnnestu...on teed ikka totaalselt lahku läinud ja parata pole enam midagi.
Mul on just niimodi, et need väga ammused sõbrad on need kes jäävad, alati on millestki rääkida, koos on alati lõbus, kui ühelgi meist on mure siis
teised aitavad. Sihuke tõeliselt mõnus kamp.
Igal ühel on nüüd juba oma elu, aga kuus korra ikka kokku saame. Lihtsalt ei kujutagi ette, et nad mulle võõraks jäävad, nii palju ühiseid kogemusi ja
seiklusi, vot need on vennad kelle kätte võiksin usaldada oma elu ja vastupidi.
Tsitaat:Polegi mitte midagi teha. Vägisi suhtlema ei hakka, ega sõnu välja kangutama.
Algne postitaja: li-li
Küsimus kui selline kerkis ,kuna korraga avastad,et sõbranna nagu polegi sõbranna enam![]()
Oled suhelnud aastaid ühiselt laste ja pere kõrvalt aga korraga avastad,et lähed külla ja polegi nagu millegist rääkida.Mõte jääb kummitama ,mida ma siin teen?![]()
hoiad paar nädalat sõbrannast eemale, siis kui uuesti kylla lähed on jälle, millest rääkida 
Ei pruugi nii olla - ikka kui juba lõhe on suhetesse tekkinud, siis endiseks asi vaevalt et enam muutub.
Vähemasti minul on mitme sõbrannaga nii olnud.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Tsitaat:Polegi mitte midagi teha. Vägisi suhtlema ei hakka, ega sõnu välja kangutama.
Algne postitaja: li-li
Küsimus kui selline kerkis ,kuna korraga avastad,et sõbranna nagu polegi sõbranna enam![]()
Oled suhelnud aastaid ühiselt laste ja pere kõrvalt aga korraga avastad,et lähed külla ja polegi nagu millegist rääkida.Mõte jääb kummitama ,mida ma siin teen?![]()
Kaks varianti...kas aeg muudab selle ja suhtlemine jätkub või hääbubki see suhe. Vägisi ei saagi siin mitte midagi teha. jääb veel loota, et see oli lihtsalt hetkeline madalseis ja järgmine kord kui kohtute jookseb jutt nagu ennegi ja olete sama lähedased nagu varem.
Ikka juhtub. Igaüks elab oma elu ja omade sihtidega. Ja need sihid võivad meid aegade jooksul lahku viia. Inimene pealtnäha nagu jääb samaks, aga samas muutub võõraks. Mis siis ikka .... Kas aeg aitab jälle kokku tagasi,s t. inimesed liginevad üksteisele taas või nad jäävadki kaugeks. Eks näis.
Mingitel arusaamatutel põhjustel muutuvad inimesed teineteisele yhtäkki võõraks. Nii kummaline kui see ka poleks. Ja siis on valida- kas üritada veel
mingit sõbrannatsemist või siis lasta asjadel omasoodu minna ja vaadata , mis aeg teeb- jääda päris võõraks või hetkeline mõõn yle elada ja taas sama
vana rada minna.
Mul sõbranna, ikes lapsestsaati sõbranna ja kuigi me vahest ei näe mitu kuud, siis kui kokku saame juhuslikult, on kõik nagu vanasti ja juttu jätkub
kauemaks... nagu poleks vahepeal mingit eemalolekut olnudki.
Samas ise olen selline muutlik ja vaheldust vajav inimene, et piisab, kui läbi elu on 1-2 inimest, kes on kogu aeg olemas ja ylejäänud tuttavad võivad
vahelduda teatud ajatagant. Ma ei viitsi eriti kaua ühtede ja samade nägudega suhelda lihtsalt. 
Mul on üks sõbranna ja täiesti piisab. vahel ei suhtle isegi kuudeviisi, kuigi elame lähestikku. Kui just jälle vahepeal mingeid erilisi uudiseid
rääkida pole.
Nii hea on jälle kokku saada ja igasugu asju arutada. Vahel käin nende pool saunas. Võtame väikse veini ja.. Nii mõnus on. seega ei tüüta me ka kunagi
teineteist ära. 
Tsitaat:
Algne postitaja: ipsu
Mul sama olukord....kuid suhtleme sõbrannaga.(mitte eriti aktiivsel muidugi). Aga......siia maani oli niigui alati millest rääkida ja nuud.....isegi sellist mula juttu ei tule .![]()
Vastavalt oma sotsiaalsele pinnale on tema ,kui ka sina leidnud kaaslased,kellega
tihedamini lävitaxe
........loota võib vaid seda ,et leiate end taas kord endid meeldivast juturingist
Eks nende sõpradega on nagu elukaaslastegagi ... käid küll käsikäes läbi elu aga mingi hetk selgub, et teie maailmavaade, arusaamad ja vajadused on
hoopis teistsugused kui sellel inimesel kes on sulle nii lähedal ning koos veedetud aeg ei ole enam nii meeldiv kui ta kunagi oli. Samas võid mõne
sõbraga elu sunnil minna pikemaks ajaks lahku ja kui uuesti kokku saate jätkub juttu hommikuni ja seda mitte sellepärast, et pole ammu kohtunud vaid
inimesed mõistavad teineteist ja neil on millest omavahel rääkida 
Tsitaat:siis vale sõbranna sul, võta mees- sõbranna ja tea,et see inimene sind ei peta....
Algne postitaja: li-li
Küsimus kui selline kerkis ,kuna korraga avastad,et sõbranna nagu polegi sõbranna enam![]()
Oled suhelnud aastaid ühiselt laste ja pere kõrvalt aga korraga avastad,et lähed külla ja polegi nagu millegist rääkida.Mõte jääb kummitama ,mida ma siin teen?![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
Küsimus kui selline kerkis ,kuna korraga avastad,et sõbranna nagu polegi sõbranna enam![]()
Oled suhelnud aastaid ühiselt laste ja pere kõrvalt aga korraga avastad,et lähed külla ja polegi nagu millegist rääkida.Mõte jääb kummitama ,mida ma siin teen?![]()
Ma arvan, et inimesed on kudagi korralikuks hakanud ja pole millgeist enam klatśida kah
Tsitaat:Küsimus ei ole ju petmises. Lihtsalt inimesed kasvavad lahku. Ja polegi muud teha kui lihtsalt faktiga elada. Vägisi armsaks ei saa. Nii ei teki ka vägisi seda ühist puutepunki. Kuigi vahel võib aeg jälle lähendada. Ka aastate tagant omal veirdal moel.
Algne postitaja: tont
Tsitaat:siis vale sõbranna sul, võta mees- sõbranna ja tea,et see inimene sind ei peta....
Algne postitaja: li-li
Küsimus kui selline kerkis ,kuna korraga avastad,et sõbranna nagu polegi sõbranna enam![]()
Oled suhelnud aastaid ühiselt laste ja pere kõrvalt aga korraga avastad,et lähed külla ja polegi nagu millegist rääkida.Mõte jääb kummitama ,mida ma siin teen?![]()
Tsitaat:vahest äkki mingi mees on parem sõber, sest naised on alati ettearvamatud.....
Algne postitaja: li-li
Küsimus kui selline kerkis ,kuna korraga avastad,et sõbranna nagu polegi sõbranna enam![]()
Oled suhelnud aastaid ühiselt laste ja pere kõrvalt aga korraga avastad,et lähed külla ja polegi nagu millegist rääkida.Mõte jääb kummitama ,mida ma siin teen?![]()
mul oli ka üks selline sõbranna, suhtlesime ja suhtlesime ja mingil hetkel me ei näinud üksteist paar kuud ja nüüd pole siiamaani tegelikult millestki rääkida, ju me siis liiga erinevad oleme, hästi kahju on küll ja natuke valus, siiamaani...
ava alkoholi pudel ja juttu jätkub vähemalt seniks kuni pilt kustunud, icc, siis järgmine päev hea meenutada 
Tsitaat:Hmm, keegi on minu naisele silma peale pannud vist
Algne postitaja: tont
Tsitaat:vahest äkki mingi mees on parem sõber, sest naised on alati ettearvamatud.....
Algne postitaja: li-li
Küsimus kui selline kerkis ,kuna korraga avastad,et sõbranna nagu polegi sõbranna enam![]()
Oled suhelnud aastaid ühiselt laste ja pere kõrvalt aga korraga avastad,et lähed külla ja polegi nagu millegist rääkida.Mõte jääb kummitama ,mida ma siin teen?![]()
![]()
aga ilma võitluseta ma alla ei anna
rääkige vanadest asjadest ja vanadest tuttavatest
Möne inimesega on kyll nii et ei tea mida rääkida, kui pole näind pikka aega. Ma polnud oma söbrannat yle 2 aasta näinud, ja siis kui kokku saime, oli
juttu kui palju....oi ..nädalakese vist rääkisime jutti...väga kift oli. Ma ka arvasin et mida rääkida, millest yldse alustada..aga nii kui sai
kallistatud siis hakkasid jutud vurama 
tuleb asjad läbimõelda võibolla on asi selles et liiga palju koos olnud või just vastupidi liiga palju eraldi ja juba uus elu ja ei sobi ngu kokku
enam.olen märganud et meil kõogil on erinevad sõbrannad erinevate probleemidega ühega räägid kõigest teisega ntx.lastest,kolmandaga ainult tööst
jne.äkki see probleem või asi millega selle sõbrannaga arutada said ei ole enam elus tähtis ja leiad et pole vajadust enam ka selle sõbrannaga koos
olla
???eks pead ise asjale selgust leidma mõtle meenuta vanu aegu neist saab ju alati rääkida ja naljaks peaks ka olema
Siin polegi muud midagi teha, kui oma eluga edasi minna. Endal ka umbes samalaadne kogemus, kuigi põhjus oli teine. Pole enam see, mis enne oli. Ka
pikaaegsed sõprussuhted saavad kord otsa... Kurb, aga tõsi. 
Endalgi sedasi juhtunud--pea sünnist saati, pidevalt ninapidi koos kasvanud tüdrukutirtsud, elasime ühes linnas ja olime pidevalt koos.
Elu läks aga edasi, sirgusime suureks ja mina kolisin Tallinna elama, tema jäi Tartusse.
Mingil hetkel hakkasime üksteisele kirjutama, ootasin tema kirju suure õhina ja ootusärevusega, rääkisime absoluudselt kõigest, mis südamel, meelel ja
hingel--tore aeg oli.
Kokku saime igal suvel, minu sünnipäeva aegu.
Igatahes juttu jätkus kauemaks.
Kui palju vahvaid asju me koos ette võtsime, oi jah...
Ühel hetkel aga hakkasime harvem nägema ja seetõttu võõrandusime.
Nüüd ongi nii, et näeme, no ei näegi enam, temal oma elu ja minul oma.
Kaugel oleme kah ja mis parata, et nii läks.
Eks ta nii ole, et kui on ikka kaks inimest, siis peavad mõlemad selle eest hoolt kandma, et sõprust "tules hoida".
Iseasi, kas seda ka tahetakse...

meil saab sõbrannaga varsti 20 aastat, mil oleme suhelnud, asi algas peale keskat pedas
oli mõõne, oli tõuse, viimased viis aastat suhtlesime eriti tihedalt ( nüüd saan aru, et rohkem minu poolne asja -ajamine vist meid koos hoidnud
ongi)
miks nõnda, et kaks inimest lihtsalt võõranduvad
vahemaa ei tohiks takstuseks olla, aga temal uus pereelu, uued harjumused ja nii olemegi viimase ajal suhelnud meilide teel, lubadusi andnud, et
varsti näeme, aga tean, et kui ise lähen, siis näeme...
samas on nõnda, et kui kaks kokku ei hoia, siis ei aita ühe pingutused ka
ajad muutuvad, inimesed muutuvad
jääb vaid loota, et aeg annab arutust, sest kahju on minema visata hetki ja mälestusi, mis ühised
On ikka olnud, et sõbrannaga kuidagi võõraks jäin. Võõraks ei jääda nendega, kellega pidevalt ninapidi koos ollakse, kuid minu meelest on see võõraks
jäämine kuidagi märkamatu. Umbes nii, et ühel päeval jah, satud kokku ja ainsad asjad, millest te rääkida saate, on ammused ühised mälestused ja
uudistamine, kuidas teisel vahepeal läinud on
ja siis tuleb vaikus...tapvalt piinlik
Ja on ka nii, et mõnega võid rääkida kõigest,mõnega teatud teemadel...a üldiselt ei tule jutust puudust...millestki on ikka rääkida...Mina vajan palju inimesi enda ümber-egas nad kõik sõbrad pole aga...ütleme siis head tuttavad.Võib-olla liigtihe suhtlemine viibki tüdimiseni...kui olla ühe inimesega pidevalt koos...