
Milline on tõeline sõprus?
Kas on võimalik nii,et need keda mina oma tõelisteks sõpradeks pean ja usaldan need mind ei pea ma tõeliseks sõbraks...kas on tõesti võimalik ka
sõprusega nii,et ei ole vastu sõprust nagu armastuses ei ole vastuarmastust?
Kuidas ma aru saan et mul on sõpru? Ja kui on...miks ma seda ei tunne...kas ma ootan sõpradelt liiga palju?
Lihtsalt minu jaoks on sõbrad kõige tähtsamad...ma ei kujuta ilma nendeta elu ettegi... ja ma teen nende heaks ükskõik mida...muidugi peab see olema
minu võimuses ka!
Olen ma enesekeskne:S
Kuidas teil on?
Ma arvan, et selline ühepoolne sõprus on täitsa olemas.
Kuidas aru saada, et sul on sõpru? Ei teagi.. selles ju lihtsalt saab aru. Ja see, kui sa tahad, et su sõbrad sinust samapalju hooliks, kui sina
neist, ei ole eneseksus.
Mul on mitu sellist sõpra, kelle puhul ma tean, et hoolin neist rohkem, kui nemad minust. Kelle nimel ma oleksin rohkemaks valmis, kui nemad minu
nimel oleks. elu ongi selline... saan hakkama 
ma mõtlen,et mul polegi kellegi poole pöörduda kui mul tõesti oleks abi vaja...
Ehk asi ka selles,et ma harjunud ise hakkama saama... aga vahest
tunnen et tahan et keegi külla tuleks ilma mingi tagamõtteta...liht tuleks ja jooks minuga kohvet...Kuna mul laps siis ma ei saa iga hetk kodus välja
joosta... aga minu uksed on alati sõpradele avatud...ehh mis ma sellega nüüd öelda tahtsin:S
Tõelisi sõpru leiab ainult ekstreemsetes oludes.Igapäevaelus võib sõber tunduda pea igaüks aga tõelisis aab kas vanglas või sõjaväes.Väidetakse küll
ka et ülikoolis aga ülikool pole tänapäeval enam ekstreemne koht.Muidugi pole ka eesti kaitsevägi võrreldav vene sõjaväega aga no usun et Iraak on
päris hea koht oma kaaslase/sõbra tundmaõppimiseks.
TJ
to murdjamees: naistel siis sõpru ei olegi sinu teooria järele
headel naistel mitte
to anahid: jutt sõprusest mitte headest ja halbadest naistest... Või peaksin ma järeldama,et uus teooria...halbadel naistel pole sõpru
?
näähh...murdjamees ütles, et tõelisi sõpru saab vanglas või sõjaväes...naised sõjas ei käi enamasti vanglas aga küll...üldiselt head naised vangi ei
satu...niisiis...headel naistel järelikult pole sõpru
Ma saan aru, Kirke, mida sa mõtled. Aga sõpruse tõelisus avaldub ikkagi siis, kui sa tõesti vajad toetust.
Kohvisõbrad ei pruugi olla need tõelised. Küll aga on nad tõelised kohvisõbrad
Öeldakse .. sõpra tunned hädas.
/me tahaks kah vahel selliseid kohvisõpru. Tõelise hädaga olen ma õppinud ise toimetulema. Aga noh, tahtmine on taevariik .. Ja asukoht määärav.
Mugavus ruulib 
ma vajan suht vähe...vajan seda,et ma meeles oleks...vajangi seda,et inimesed mind ümbritseks... Õige sõber ei tule aind siis kui tal midagi vaja on...vaid tuleb külla ka nii sama...liht sellepärast,et pole tükk aega näinud...imelik on see et isegi küllakutsumised ei mõju... kõigil on kiire... öeldakse,et tule ise...eks ma lähengi...liht mul see natukene raskendatud...last ei ole kuhugi panna ju...
arvan, et murdjamehe mainitud extreem olukorrad võivad olla üsna heax näitex aga siiski on sõbra tundmine vastavalt inimesele endale. Minu sõbrad on
vaid tänu toetustele rohkem kinnitunud... aga teadsin ma ju juba ennegi, et oman suurt aaret
Räägitakse, et tõelise sõbraga tuleb koos vähemalt puud soola ära süüa. Mulle paistab, et nii ongi.
Sõpru muidugi peab olema palju.
See on hea inimese tunnus.
Paari lausega öeldes...
Kes lakkab olemast sõber pole olnud seda kunagi.
Tõelist sõpra tunned ise hädas olles.
Sõber on see inimene minu kõrval kellele võin alati helistada ja temaga rääkida ükskõik millistel teemade. Isegi kui ta ei saa otseselt aidata mind
siis ta vähemalt kuulab mu ära - seegi on suur abi.
Aga kui ma ei ole hädas ja ei vaja mingit suurt teenet ja abi... lihtsalt leian,et need keda ma oma sõbraks pean võiks endast ka siis märku anda kui
midagi vaja ei ole...et nagu teenetest ei olene ju sõprus....vaid ka see mida koos tehakse...ja kui tihti nähakse...sõprus on ju tegelikult nagu
armastus... seega on sõpradest lahus olla ja vähe neid näha ka raske...
Et kas tõesti sõber on aind see keda hädas näed?
sõpra tunned hädas...nii nad räägivad jah...aga kas ise tunned oma sõpru hädas?
Kunagi oli siin foorumis ka analoogiline teema,mis puudutas sõprust ja suhteid sellel pinnal.
Nendest kolmest meeldetulevast teemast on minul isiklikult jäänud nii mõnedki asjad kripeldama.
1.Sõpra peab usaldama ja temale jagatud saladus on püha juhtugu mis elus tahes-Paljud vastajad olid oma aktiivse teiste ellu sekkumisega tõmbama oma
sõbrale vee peale ja seda ainult selle pärast et sõbra käitumine ei tundu tema arust õige.Imelik,et sellised peavad end sõpradeks.
Ise oman päris mitut sõpra nii mees kui ka vastassugu poolt ja nad pole kunagi olnud takistuseks minu abielule ,olgugi et sõprade suhted võivad olla
vägagi lähedased.
Oman ka slliseid häid sõpru kellega on käidud lausa põrgus ja ka seal pole ta sind kõige raskemas olukorras maha jätnud vaid aidanud ka siis kui see
juba ilmselt ületas ta sõbraks olemise piiri.
Ma tean ,et mul on selliseid sõpru kes tulevad ilma abi palumata mulle appi isegi siis kui ma peaksin kaotama kõik mis mul on ja mitte suutma neile
seda kunagi korvata.Kuid ma tean et nad on mu kõrval ja pidevalt hoiavad kätt me sõpruse pulsil.Ja uskuge mind see on tõeliselt hea ja mõnus tunne.Ise
olen´selliste sõprade üle uhke ja tean et maailmas kõik muutub kuid selline sõprus lõppeb üldjuhul osapoolte surmaga -kui lõppeb.
mul on palju tuttavaid kuid vähesed on head sõbrad paljud on mu usaldust petnud ja niimodi kaotan oma sõpru, kuid kui ma tunnen et see inimene on mu
tõeline sõber siis ma üritan teda alati abistada ja toetada mul omal pole kunagi komme abi küsida teatud vald kondades
mul on paljud sõbrad raha laenanud ja vähesed on tagasi maksnud reeglina nad vajuvad maa alla ja sellega see sõprus lõpeb ja ausalt öeldes ma ei teagi
kas mul on üldse tõelisi sõpru olemas
Mulle tundub, et ma ka nagu selline, kes kujutab sõprust ette...
Samas ma nagu eriti kaugel olevate sõbrannadega ühendust ei otsi kogu aeg... Ei taha pinda käia... Või no ma ei teagi... ma mingi frukt...
Aga üldselt, ma tahaks ka, et sõbrad/sõbrannad oleks ümber peaaegu kogu aeg ja et ma ei peaks end nendega ise välja kutsuma vaid, et mulle helistataks
ja kutsutaks välja... Ja mitte sellepärast, et minu käest mõni kodune ülesanne saada....
Enamus sõprusi jäid soiku, kui "mehe sain", siis hakkasin armastust ettekujutama ja unustasin muidu kallid inimesed ära ja nende jaoks jäi
vähe aega....
Aga küll see viga parandatud saab...
Minul on mitmesuguseid sõpru ja tuttavaid. Kõigepealt on selliseid, kellega ära söödud soola hulk on vist isegi suurem, kui üks puud, aga me oleme
ikkagi sõpradeks jäänud, ilmselt natuke tänu sellele
Siis on paar sellist inimest, kellega pole midagi olnud, et oleme enamvähem alati hästi läbi saanud, üks endine klassiõde, kellega me kooli ajal ei
saanud eriti kuidagi läbi, temaga oleme alles mitu aastat peale kooli suhteliselt lähedalt suhtlema hakanud.
Samas, kõik need, keda oma sõpradeks pean, neile on minu kodu uks alati lahti, ükskõik, mis kellaajaga ka tegu poleks, ja samas ma usaldan neid ka
suht 100%
Nu minu kõige tõelisem sõber on mu kaasa. On see hea või halb, ei teagi. Aga seda ta hetkel paraku on. Ja minul on hea meel.
On veel mõned toredad sõbrad. Külla nad just end ei pressi, välja minema ka mitte. Aga reageerivad küll alati, ka kui SOS kipub olema. On see siis
silmis või südames.
Tõeline sõprus??? Oli vahepeal selline hetk, kus kartsin, et olen parimast sõbrannast ilma. Pole hea tunne.
Tõeline sõprus käib ikka tulest ja veest ja vasktorudest läbi. Selle nimel peab ikka natuke vaeva ka nägema.
vaeva nägema?
Sõprus toimib iseenesest...usaldusest...vastu usaldamisest...läbikäimisest...Mina küll ei oota et keegi vaeva näeks et minuga sõber oleks...annan
endast ise kõik ja loomulik on see et vastu tuleb sama...sest muidu sõprus ei toimigi...iseendal külas käia ei saa...iseendaga rääkida ei saa...see
oleks siis juba iseendaga sõber olla...
Sõprus on tingimusteta...kui on siis on kui ei ole..siis ei ole midagi...milleks inimene kes ilmutab end aind siis kui miskt hullu lahti?
Pole just eriti palju sõpru või õigemini inimesi kellele omistada selline tiitel, aga need kellele olen selle andnud väärivad seda täiega 
Tsitaat:
Algne postitaja: Kirke
vaeva nägema?![]()
Sõprus toimib iseenesest...usaldusest...vastu usaldamisest...läbikäimisest...Mina küll ei oota et keegi vaeva näeks et minuga sõber oleks...annan endast ise kõik ja loomulik on see et vastu tuleb sama...sest muidu sõprus ei toimigi...iseendal külas käia ei saa...iseendaga rääkida ei saa...see oleks siis juba iseendaga sõber olla...
Sõprus on tingimusteta...kui on siis on kui ei ole..siis ei ole midagi...milleks inimene kes ilmutab end aind siis kui miskt hullu lahti?
Aga kui see vaevanägeja olen ainult mina? Mina kutsun välja mina kutsun külla mina helistan...ja kui kutsete peale reageeringud on aind mul pole aega...mul pole raha...tule ise...siis tekib tõrge...ja see panebki mind mõtlema...kes on sõbrad? Kas sõbrad peavad aind siis olemas olema kui on hädasti abi vaja või keegi on surmasuus,et siis tehakse sõit külla või helistatakse?
Vot see juba teine teema. Sina tahtsid teada, mis on tõeline sõprus!
Aga sellised "sõbrad", kes ainult siis olemas on, kui neil vaja midagi on, neid ma ei nimetakski sõpradeks. Siin tulebki ju välja see, et
sõprus peab olema mõlemapoolne, et mõlemad peavad vaeva nägema.
Ma arvan, et sõprus on mõlemapoolne sümpaatia ja kui seda ühelt poolt ei ole, siis
on asi sõprusest kaugel.
ma parem ei järelda midagi...sest muidu tuleb välja,et mul polegi sõpru:S
to unistaja: Vot see juba teine teema. Sina tahtsid teada, mis on tõeline sõprus!
Mis ta nüüd teine teema on...liht üritasina aru saada kas tõelise sõpruse juurde käivad ka ühepoolsed üritused...et ehk ma ise liht loodan või arvan
et sõprus peaks olema alati mõlemapoolne...ah kuram naiivne olen...ju siis ikke ei ole mul sõpru...või vajan mina sõpru rohkem kui nemad
mind....
Tsitaat:
Algne postitaja: Kirke
Aga kui see vaevanägeja olen ainult mina? Mina kutsun välja mina kutsun külla mina helistan...ja kui kutsete peale reageeringud on aind mul pole aega...mul pole raha...tule ise...siis tekib tõrge...ja see panebki mind mõtlema...kes on sõbrad? Kas sõbrad peavad aind siis olemas olema kui on hädasti abi vaja või keegi on surmasuus,et siis tehakse sõit külla või helistatakse?
Tsitaat:
Algne postitaja: Kirke
to unistaja: Vot see juba teine teema. Sina tahtsid teada, mis on tõeline sõprus!
Mis ta nüüd teine teema on...liht üritasina aru saada kas tõelise sõpruse juurde käivad ka ühepoolsed üritused...et ehk ma ise liht loodan või arvan et sõprus peaks olema alati mõlemapoolne...ah kuram naiivne olen...ju siis ikke ei ole mul sõpru...või vajan mina sõpru rohkem kui nemad mind....![]()
Usun, et sa vast ka mitte.
nii ma täna tipsutanud natuke seega...ütleme...nii...et ahh...
Tsitaat:
Algne postitaja: Kirke
nii ma täna tipsutanud natuke seega...ütleme...nii...et ahh...![]()
Sõpra ei otsita, sõpra leitakse.
ma olen ka viimasel ajal pikalt mõtelnud, et kes mu sõbrad on ja kas neid on...
ei tunne sõpru ära... ju neid polegi siis või on? keda ma petan... keegi pole mu sõber, isegi õde ei saa usaldada, a muidugi ainult siis kui tal minu
asju vaja on. sõpra peab saama usaldada, kuidas, kui ma kuulen kuidas kõik kõiki taga räägivad jne.
ma ei saa enam mitte milestki aru...
kui aus olla,siis see on loomulik kui sulle öeldaxe,et aega ple...inimesed käivad tööl...ja majapidamine vajab ka oma hoolt ja kui veel pere on, siis
aeg vaba aeg kaob nii kiiresti,et jube...
ka mina näen oma parimat sõbrantsi umbes korra kaks kuus..see loomulik..meil on erinev töögraafik ja elu...sa ei saagi oodata,et sõber jätab oma
tegemised kus see ja teine ja tormab sinu juurde kohvijooma...kui mul häda käes on siis tean kellele helistada ja kelle uxe taha minna ja tema teab
seda sama hästi...aga jah kui pole aega isegi oma sugulaste jaox siis ma ei imesta yldse,et sõprade jaox samuti pole...enamus ajast ikka kuulub oma
mehe ja vanemate peale...pealegi ka vanemad saavad olla sõbrad.
sõprus ei ole see,et sa annad ja ei saa midagi...peab olema systeem: käsi peseb kätt! ei ole nii,et yx rabeleb ja teisel on kama kui teine pole
huvitatud mitte kordagi sinu ettepanekutest ju ta siis tõesti pole sõber..sõber leiab aega ikka vähemalt korra kuus.
ego on sul suur...minuga peavad inimesed kohvijooma tulema ja tegelema...see,et sul aega on ei tähenda ju veel seda,et teistel on...on lihtsalt nii,et
elatakse ka oma elu..lahe on ka see kui on lihtsalt tuttavaid ja joomakaaslasi kellega pidu panna...sõber ei pea olema alati kättesaadav...ka minul ei
ole alati aega...plaanidest teatataxe ette ja kysitaxe millal teisel inimesel aega on.
oeh see on minu seisukoht sõprusest.
Kõik mu sõbrad on vabad ja vallalised inimesed
Üritasin selle kohe selgeks teha ju
Mina olen see kellel on laps ja kellel pole võimalusi...aga
samas kui mind vajatakse siis lihtsalt leian need võimalused
Minul on suur ego...no ma ei tea...väikese egoga ei lööks me keegi elus läbigi...aga
ma suudan kenasti kontrollida oma ego puhevile ajamist
Ja see mida ma sõpruse puhul silmas pidasin sellest isegi sai nüüd sõbrannaga räägitud... Ja
tegelikult ei ole absoluutselt asi selles, et sõpradel on erinev töögraafik või ei...nu kord kaks kuus on ju täitsa normaalne
mina nägin oma sõpru
kord aastas
ja see tekitaski segadust,et tegelikult ei olnud asi teps mitte aja leidmises vaid tahtes ja viitsimises
Ja anname mu egole andeks....mul on tegelikult suur süda...sest muidu ei oleks ma see kes olen
Ego suurust saab küll kahjuks aind see näidata kui
oled minuga silmast silma saanud rääkida
Kui suutsin endast Egomanjaki pildi manada siis noh...las ta jääda
JA mis puutub asi sugulastesse...no sõbrad on mulle iga kell olulisemad kui tädid-onud
nemad on mu sugulased nemad pole mu hinge peegel ja
usaldusisikud
Minu pere on minu vanemad ja mu vend ja mu laps
nii et...see meil ka kõigil erinev mis meile tähtis
Aga olgu päev on ilus
Lähme
päiksekiiri püüdma
On igasugu sõpru, nagu igasugu inimesi. Mõni tahab ainult saada, teine ainult anda.
Kui suudad ise kellelegi sõbraks olla leidub kindlasti keegi, kes on sinu sõber. Kena, kui samas isikus kohtuvad.
Sõprussuhted võivad jahtuda ja taas soeneda nagu kõik muud. Sõpru võib samahästi, kui maast leida. Korjasin oma parima sõbranne maantee äärest auto
peale. Laste väikesed olles tekkis palju tuttavaid ja mõned sõbrad nende nö liivakastikaaslaste vanemate hulgast.
Sõpru on kujunenud mehe sõprade ja sõbrannade seast, mehe töökaaslaste hulgast, oma töökohal on samas vaid kolleegid.
Millised neist paljudest need kõige tõelisemad on, eks seda näitab aeg.
Kui sul on vaid vallalised ja lastetud sõbrad, siis võiksid vaadata ringi ka omasuguste ehk lapsevanemate seltskonnas. On ju igasugu beebikoole ja
laste mänguväljakuid, kus endasuguseid kohata ja tutvusi luua ja muljeid vahetada. Kunagi suht-koht samas seisus olnud, et pole nagu kellegagi
suhelda. Teistel titemammadel on aega vahel kohvel käia ja hea meel kedagi enda juurde teed jooma kutsuda. Lastelgi kena enesesarnaseid kohata
Tänapäeval on enamuse suurim sõbaer .. KIIRE. Tema on ainumas, kelle tahtmine-nõudmine alati loeb. Kõik muud tegelased saab tahaplaanile lükata.
Jah, Titemammana on vahel suur tahtmine lihtsalt kohvitassi tõsta ja juttu veeretada ... Aja ikka leiab. Aga need, kellega seda koos teha, alati ei
leia. Kuigi kui end neile nö treppi poetada, küll siis leiavad nemadki. Ja nii olengi ma hakanud selleks, kes ei oota, et teised tulevad, vaid asub
reeglina ise teele. Tallinn või Tartu .. vahet ei ole. Võimalusi on peaaegu alati kui on tahtmist. Tõeline sõprus on ju tingimusteta.
tõelised sõbrad saadavad sind läbi terve elu...tuttavaid võib ju palju olla aga sõpru on tavaliselt..mõned.peaasi et oskadneil vahet teha..Mulle
piisab näiteks kui ma tean et sõber on mu jaoks olemas kasvõi lihtsalt selleks et mind ära kuulata.....sellest piisab ma ei oota et ta mu muretvõi
pobleemi lahendaks.ma arvan tal endalgi muresid mida lahendada..ja õnneks mul on selline üks sõber keda ma tunnen juba lapsepõlvest saati
Keeruline see üldiselt. Mul on mitu aastat olnud nö "oma kamp", kellega koguaeg koos olen ja kui mure on siis ikka üritatakse aidata ning
vastupidi. Ikka sai koos oldud, nüüd aga on armastus selle ära rikkunud. Meie grupi "rigoletto" on armunud ja pöörab kogu
tähelepanu temale, aga just "rigoletto" oli see kes meid koos hoidis. Kas siin on tegemist tõelise sõprusega, mis lihtsalt kaob
armastuse alla... või midagi muud...?
Kas üldse sõprus on olemas...? Või on kõik üks suur puhas egoism, mis mängitakse välja nii hästi, et lõpuks usutaksegi sõprusse?
Aga mu parim sõber ever on minu isa.
Üldse pole probleemi, et kas usaldatav või mitte!
Tõelised sõpru polegi palju.
Jah, ma arvan küll, et on sõprus ilma vastu sõpruseta.
Olen selline inimene, kellele meeldib, kui sõbrad vahest meelde tuletavad, et olen neile kallis
Sõpru on mul palju, armastan neid kõiki....kuid neid tõeliseid on vähe...
Ei suudaks ilma oma tõeliseta elada...
Tsitaat:
Algne postitaja: Kirke
Kui suutsin endast Egomanjaki pildi manada siis noh...las ta jääda![]()
ja mida teha siis, kui oled avastanud, et su parim sõbranna on sind reetnud/sulle noa selga löönud? arvasin alati, et saan teda usaldada, jne., tema
aga reetis mind ja kui hästi järele mõelda siis mitu korda, aga enne ma kahtlesin selles. nüüd aga tean kindlapeale. ja loomulikult ei võta ta ühtegi
pattu omaks
.
kas enam ei saa siis isegi sõpru usaldada
? kuidas siis ikkagi eristada TÕELISI sõpru nn. "tõelistest sõpradest" enne kui haiget
saad? 
Aja jooksul olen inimesi usaldanud usaldanud ehk liigagi palju.
Räägid midagi ja see jutt jõuab hoopis mitmenda inimese kaudu sulle omale tagasi.
See on pannud mind kahtlema inimeste "mölapidamis" võimes.
Paraku sealt tekib aga usaldamatuse probleem nende inimeste suhtes, keda tõsiselt usaldada võid.
Tekib dilemma: usaldada või mitte usaldada.
MIllise mulje see aga jätab su lähedastele. Nendele, kes Sinust hoolivad. Igatahes mitte hea mulje.
Nad tunnetavad, et sa ei usalda neid ja seetõttu inimesed eemalduvad sinust.
Kuskilt aga tuleks siiski piir tõmmata.
Ei tasu liiga palju rääkida, aga ei tasu ka kõike endasse hoida.
Oma iseloomult olen ma abivalmis inimene. Aitan, siis kui saan, aga ise ei lähe abi küsima.Kui olen ise hädas, siis püüan ka ise hakkama saada.
Vaikselt lootes, et keegi märkab mu häda ja ulatab abikäe.
Tsitaat:
Algne postitaja: roswell23
ja mida teha siis, kui oled avastanud, et su parim sõbranna on sind reetnud/sulle noa selga löönud? arvasin alati, et saan teda usaldada, jne., tema aga reetis mind ja kui hästi järele mõelda siis mitu korda, aga enne ma kahtlesin selles. nüüd aga tean kindlapeale. ja loomulikult ei võta ta ühtegi pattu omaks.
kas enam ei saa siis isegi sõpru usaldada? kuidas siis ikkagi eristada TÕELISI sõpru nn. "tõelistest sõpradest" enne kui haiget saad?
![]()
Ega need haavad nii ruttu ei parane, kuid püüdma peab ja kui on
võimalik, siis asjad sirgeks rääkima ning kui on lootust ja tahtmist, siis isegi proovima uuesti. imre-->"Oma iseloomult olen ma abivalmis inimene. Aitan, siis kui saan, aga ise ei lähe abi küsima.Kui olen ise hädas, siis püüan ka ise
hakkama saada.
Vaikselt lootes, et keegi märkab mu häda ja ulatab abikäe."
ma olen ka samasugune. püüan ise hakkama saada, aga tundub, et see ei tule just kõige paremini välja, eriti viimasel ajal.
Sõpru ei peagi olema palju, mis ei käi heade tuttavate kohta. Kuid kui on, siis peavad nad olema päris sõbrad. Ja abikaasa ei sobi sõbraks, kuna ta on abikaasa. Kellega me siis oma naisi taga räägime kui mitte parima sõbraga?
Ma arvan jätkuvalt, et tõelised sõbrad nutavad mu haual, aga kõik teised on lihtsalt head teekaaslased
Ei noh sales, kuidagi lootusetult hilja jõuaks see teadmine minuni, ja põhiline, mul poleks selle teadmisega enam mitte midagi peale hakata.
Mul on vist üks selline sõber, aga samas, pole mul selliseid ekstreemsemaid hetki olnud, kus ta oleks saanud ennast nö tõestada. Aga lootma peab.
Sõprus on toetus igal ajal ja iga hinnaga.
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
Tsitaat:
Algne postitaja: Kirke
nii ma täna tipsutanud natuke seega...ütleme...nii...et ahh...![]()
kirke, eks selliseid musti auke ole kõigil olnud, et tunned, justkui polegi sõpru
aga reeglina läheb selline meeleolu üle ja leiad, et oled nii mõnelegi vajalik just sõbrana
mul pole palju selliseid, keda tõesti sõbraks saan pidada, nagu lola ütles, et kõik kohvisõbrad pole seda, mida ise ootaksid
mees on mu tõeline sõber, imelik kui ta poleks seda, sest siis ei oleks ka kooselu ega abielu
on veel paar sellist inimest, kellele tõesti saan helistada siis kui lagi liiga madalaks muutub ja täitsa koos oled omadega
parimat kirke sulle, pole vaja pead murda selle üle, et kas ja miks
ära ise püüa nii palju enda peale võtta, usu sõbrad tunnevad ise tee su juurde ja sina nende juurde
vahel läheb vaid aega selleks
.....
pean sulle Mustikas siira kahetsusega teatama, et aastal 2005, kui ma selle postitus tegin, olin ma modereerimisest ikka väga kaugel
))))))))
nii, et enne kontrolli ehk 9 korda mõõda ja üks kord lõika kehtib ka siinkohal
mina olen oma sõpradele hea sõber küll
Tsitaat:
Algne postitaja: 2mustikas
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
Tsitaat:
Algne postitaja: Kirke
nii ma täna tipsutanud natuke seega...ütleme...nii...et ahh...![]()
Arvan, et tõeline sõber on üks igati vahva kaaslane, kes teab, et tema juurest saab alati keegi abi.....
Tegelikult ei ole sõber siiski igaks juhuks nurgas seisvate karkude moodi![]()
Nagu paljud inimsuhtes, armastus näiteks, ei eksisteeri sõprustki ilma vastastikuse võrdväärse suhtena kahe sõbra vahel![]()
Myrk - 25.07.2010 kell 08:03Arvan sõprus peaks olema kui kalliskivi, teemant aga tegelikult..., võib see olla vabalt imitatsioon.
Tõesti ma tean seda, arvestan sellega ja ikka teeb see nukraks kui arvatav " sõber" on osutunud imitatsiooniks. Ta helgib ja kiirgab niikaua, kui temale on see vajalik, kuid kui saabub hetk, et sina teda vajad, on ta kadunud...![]()
Tegelikult polegi ju palju nõutud, ainult seda, et ta lihtsalt oleks silmapiiril...
2mustikas - 25.07.2010 kell 22:45Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
pean sulle Mustikas siira kahetsusega teatama, et aastal 2005, kui ma selle postitus tegin, olin ma modereerimisest ikka väga kaugel))))))))
nii, et enne kontrolli ehk 9 korda mõõda ja üks kord lõika kehtib ka siinkohal![]()
Ja ongi tõestatud, et tähelepanu oskus ei ole määravaks , moderaatoriks saamise tingimustel.
Muideks, sõna postitus peaks sinu lauses käendes olema.![]()
bullet - 07.01.2011 kell 22:32Aga kuidas näiteks tekitada endale sõpru? Kui pole umbes kümme aastat välismaailmaga suhelnud, vaid töö ja kodu. Samas on jõutud arusaamisele, et elu a'la "mulle pole mittekedagi vaja ja pole vaja mittekellgagi suhelda, saan ihuüksi hakkama" on täielikult väär.
Ja põhjuseks olnud siiani selline suhtumine ühiskonda tingitud teatud alaväärsuskompleksist, et pole sõpruse vääriline teatud mõttes (majanduslik seis, haritus, haridustase), samas sellest on püüd üle saada.
2mustikas - 07.01.2011 kell 22:42bullet, tean kuidas unustada enda painavat minevikku.
1- Võta viina ja ära pikka viha pea.
2- Räägi oma muredest siis, kui teised seda kuulda tahavad.
3- Räägi oma parimale sõbrale ka , kui sõpra parajasti pole, räägi tohtrile., sest viin saab ükskord otsa.
bullet - 07.01.2011 kell 23:04mnjaaa. Alkohol on võimalus kuidas probleemist mööda vaadata. Kuid see pole lahendus. Ma arvan nii.
arablane1 - 08.01.2011 kell 00:55Tsitaat:
Algne postitaja: bullet
Aga kuidas näiteks tekitada endale sõpru? Kui pole umbes kümme aastat välismaailmaga suhelnud, vaid töö ja kodu. Samas on jõutud arusaamisele, et elu a'la "mulle pole mittekedagi vaja ja pole vaja mittekellgagi suhelda, saan ihuüksi hakkama" on täielikult väär.
Ja põhjuseks olnud siiani selline suhtumine ühiskonda tingitud teatud alaväärsuskompleksist, et pole sõpruse vääriline teatud mõttes (majanduslik seis, haritus, haridustase), samas sellest on püüd üle saada.
Üldiselt tekib parim pikaajaline usalduslik suhe lapsepõlves, minul on õnneks lapsepõlve sõber siiani olemas - see on hea. Palju sõpru tekkis kooliajal, ka sellest ajast on sõber olemas ja hiljem on õnneks ka veel paari sõbraga õnnestatud. Samas sinu postitust lugedes võib olla sa ei saa arugi, et sinu sõbrad on sinu lapsed ja abikaasa. Sõbra tunne tekib ikka pika kooselatud, suheldud, käidud rõõmsate valusate kogemuste läbi. Alati võib ka jopata, et leiad sõbra lihtsalt läbi juhuse.
bullet - 08.01.2011 kell 01:48Pole abikaasat või siis elukaaslast, ammugi veel lapsi. Mitte, et neid väga tahaks või ka ei tahaks.
Aga kui lapsepõlve, kooliaja usalduslikud suhted sõbrad on sulle selja pööranud. Ja samas oled ise ka introvertne inimene (see on üks asi mida ma suisa vihkan).
cc - 08.01.2011 kell 08:48Üks võimalus sõpru leida on hakata tegelema mingisuguse harrastusega või spordiga. Võiks soovitada näiteks sõudeergomeetrit. See on väga hea ajaviitmise moodus.
Myrk - 08.01.2011 kell 09:50Cc põhimõtteliselt olen sinuga nõus.
Agaaa sõudeergomeeter üksivist ei too kastaneid tulest välja. Kui sõuad, pole aega millegi muuga tegeleda, ainult sõuad, ja sõuad ja sõuad..., sellel teel sa sõpru küll naljalt ei kohta
Kui just pildituks ei sõua, ja avastad pildi tagasi saamisel mõne, kes sulle nuuspiiritust nina juures hoiab.
Murakaraba - 08.01.2011 kell 10:42Tsitaat:
Algne postitaja: bullet
Aga kuidas näiteks tekitada endale sõpru? Kui pole umbes kümme aastat välismaailmaga suhelnud, vaid töö ja kodu.
Vaheta töökohta. Pead endale alustuseks uusi elamusi otsima, nö. uue hingamise saama.
Kui raha on (aga pole ka palju vaja) ja võimalus vaba aega võtta, otsi mõni tegevus (kasvõi looduse omnibuss, oli vist?) ja reisi mööda Eestimaad.
kommionu - 08.01.2011 kell 11:07Bullet, sinu kirjeldatu on üsnagi palju esinev. Algab se enamasti oma elu peale minekul, kus soovitakse sõltumatust teistest ja välistest mõjutustest.
Kõigil se loomulikult ei õnnestu, puuduvad lihtsalt praktilised kogemused.
Peamiseks probleemiks on , et sul võivad tekkida hirmud kus sa pole suuteline oma elu käsitlema ja tahad kõigest eemale tõmbuda oma elu remontimiseks.
Sellest välja tulemine ei sünni päevapealt, vaid eeldab pikemat tööd ise-endaga.
Järgnevalt tuleks ümber hinnata oma senised tegevused, vaated ja nende tulemus.
Kuna inimene on rohkem "karjas" loodud olema, peaks enesehinnagut kergitama grupiviisiline tegevus.
Lihtsaim varjant oleks heakorratööd (e. vajalikus ühiskonnale) või näiteks tantsu kursus, mis pikemas perspektiivis annab sulle seltskonnas teatud eelise.
Liilia - 08.01.2011 kell 12:09Üsna raske on määratleda tõelist sõprust.
Kõik me tahame omada ja omamegi sõpru.Mõni arvab,et vähe rohkem hea tuttav on sõber,mõnele on lapsepõlvest jäänud sõber tõeliseks sõbraks.
Aga ka tõeline sõber võib ühekorra "noa selga" lüüa.Ja ei saa kohe hakata heietama,et ju ta siis pole ikka tõeline sõber sest kõik võivad mõnikord miskipärast vigu teha ja hiljem ise seda kahetseda.
Seda peab ise tunnetama,kes on sulle tõeliseks sõbraks![]()
Mulle meeldib sõber olla!
freelancer - 08.01.2011 kell 18:27Tsitaat:
Algne postitaja: Murakaraba
Vaheta töökohta. Pead endale alustuseks uusi elamusi otsima, nö. uue hingamise saama.
Kui raha on (aga pole ka palju vaja) ja võimalus vaba aega võtta, otsi mõni tegevus (kasvõi looduse omnibuss, oli vist?) ja reisi mööda Eestimaad.
Kas sulle ei tundu et su soovitus läheb kategooriasse- küüniline soovitus.
Kui raha on siis üldjuhul tekkivad tahes tahtmata ka sõbrad.Edasine on juba sinu valik,kas lased neil oma varakese maha parseldada või mitte.Valik on sinu-omada sõpru või raha.
Binq - 08.01.2011 kell 18:42Pakuks veel paar varianti, et siis kas naine v auto, kui on soov raha jagada
zip - 08.01.2011 kell 18:45Kuue bullet, alustada tuleb ikka kõigepealt ise endast ja kui sa muutuda tahad, siis tee seda. Keegi teine ei saa sind muuta ja ega siis keegi ennast sulle sõbraks pakkuma ei tule (kui sa just rikkur pole). Inimesed hakkavad suhtlema siis, kui leitakse ühine keel ja tahe suhelda/jagada.
Tuleb tulla nn kapist välja ja minna inimeste sekka aga siis peab olema valmis ka oma kompleksidega võitlema ja neid võitma, kindlasti saab ka teatud osas kaotust tunda, kuid see käib asja juurde.
Binq - 08.01.2011 kell 18:51zip, mis ajast peab sõprade leidmiseks nn "kapist välja" tulema, need tekivad ise, vahest isegi siis kui vaja pole ja raha pole siin küll oluline
freelancer - 08.01.2011 kell 19:03Mind samuti üllatab väljend sõpru leidma,sõpru otsima ja muu analoogne.Sõpradeks lihtsalt saadakse.See on iseeneslik protsess mis tavaliselt võtab ikkagi rohkem aega kui õlle ärajoomine.Minna aga otsima sõpra see kõlab sama totralt kui panna vastavasisuline kuulu´tus lehte.
Muidugi sõltub ka kõik selles mida inimene sõna sõber taga näeb.
zip - 08.01.2011 kell 19:06Bing, minu kommentaar puudutas tsitaati - Aga kuidas näiteks tekitada endale sõpru? Kui pole umbes kümme aastat välismaailmaga suhelnud, vaid töö ja kodu.
Selleks peab ikka ise liigutama. Ja ma olen igati nõus freega, sõpru ja elukaaslast ei otsita ja leita, siin on vaja rohkemat, kui leiubüroost läbi lihtsalt joosta.
"Kapist" välja tulek ei tähenda alati orientatsiooni küsimust.
Vaata, kui sa oled rikkur ja kodus istud, siis usu, neid nn sõpru trügib uksest ja aknast sisse, selleks ei ole vaja suurt midagi teha.
Murakaraba - 08.01.2011 kell 20:32Ma mõtlesin seda http://www.looduseomnibuss.ee/ - et võtad ühendust, astud bussi ja sõidad seltskonnaga loodusesse. Introvertsele inimesel soovitaksin. Saab vaadelda loodust ja inimesi, ei midagi pealetükkivat, et alustada suhtlust mõne võõra inimesega.
Ei teagi, miks kirjutasin sõnad "raha" ja "vaba aeg"
võtan sõnad tagasi![]()
Tee võib termosega kaasa võtta ja võileivad kotti
freelancer - 08.01.2011 kell 21:31Murakaraba kirjutis on tegelikult hulga sügavama mõttega kui ta ilmselt seda kirjutades mõtles.
Kogu elu koosneb põhimõttel-selleks et midagi saada tuleb ka endast midagi anda.Ja oodata et tühjale kohale midagi külge kasvaks on naiivne.Kõigepealt tuleks enesele lahti mõelda küsimus kas mul on üldse midagi sellist pakkuda et keegi peaks minust huvi tundma.Fakt on see et kui oled inimene ,kes mitte midagi pole võimeline välja andma siis pole mõtet ka loota,et sinu poole midagi tõmbaks.Tee endale kõigepealt selgeks,mis on sinus midagi sellist ,mis võiks teistele huvi pakkuda.Kas oled inimene kellega võiks olla huvitav.Kas oled inimene kelle peale võiks keegi loota.Kas suudaksid pakkuda teisele midagi ilma ,et selle eest kindlasti tasu ootsaksid.On ilmselt veel kuhjade viisi sellisid küsimusi mida endale esitada.
Istuda ja kurta oma õnnetut elu-see on mandumine.Tuleb midagi ise teha ja seda oma isiklikul soovil.Mitte keegi siin ilmas ei suuda sind aidata kui see soov su enese seest pole tulnud.
Mis Murakaraba termose varianti puutub siis pooldan ise seda looduses tee keetmise varianti.Terve loodus on täis seda millest seda teha.
iir - 08.01.2011 kell 21:48Free, sa kirjeldad huvitavat protsessi. Aga nagu sa ütlesid, et sõpradeks lihtsalt saadakse. Siin ei saa olla mingit strateegiat.
Mis ma öelda tahan on see, et hea sõbra leidmine on nagu lotovõit. Kuid ajalugu näitab, et eriti head sõbrad on kaugest minevikust, just need, kellega on koos suureks saadud. Poole elu pealt laiva hüpanud inimesed on nagu...pealispindsed ja ei tunne mind nii nagu näiteks koolikaaslased.
bullet - 08.01.2011 kell 21:50Tänud heade nõuannete eest. Lugesin neid erilise tähelepanuga.
Et siis tuleks põhiliselt panustada enesearendamisse ja seltskondlik tegevus(sportimine näiteks, treeningsaal?).
A kuidas näiteks selles nn suhtlemisbarjäärist üle saada. Mulle on isiklikult jäänud mulje mõne inimese puhul, et ta suudab rääkida kaasa kõigi maailma asjade kohta. Teha numbri asjadest mis tunduvad igaühele iseenesestmõistetavana, või no vähemalt mulle iseenesestmõistetavana.
Viimasele postitajale- on olnud neid kooliaegseid "häid" sõpru, kes nüüd ütlevad, et "anna andeks, aga me oleme liiga lahku kasvanud". Ma saan aru, et minu viga aga.. no ma vähemalt püüdsin taaselustada. Kuigi ränk hoop on ikkagi mõneks ajaks kui midagi sellist öeldakse. Kusjuures kooliajal sai lubatud, et misiganes ka ei juhtuks siis meie sõprus jääb. Ega ikka ei ole nii. Ja miks jutumärkides häid sõpru, sest maeitea, tõelised sõbrad vist nii ikka ei tee, et 10 aasta pärast ei taha enam tundagi.
Liilia - 09.01.2011 kell 00:15Tegelikult on küll nii jah,et kui ikka kauaaega ei suhtle,mingite kooliaegsete sõpradega,et siis aastatega nagu kaovadki teemad käest ja kasvataksegi lahku.
Ja need poole elu pealt tulnud on teinekord just need õiged ja tekib ka selline tunne nagu oleks üksteist eluaeg tundnud.
Ja sõpru ei otsita,nendega saadakse kokku juhuslikult või ka mittejuhuslikult,kuid sa tunned ta igaljuhul ära teatud hetkel.
alva - 09.01.2011 kell 00:27ja õiged sõbrad on need kes on olnud lapsepõlvest saati,kellega koos mängitud jms.elu näitab et need jäävad suurema tõenäosusega
freelancer - 09.01.2011 kell 00:34Jällegi jõuame umbmäärase tõdemuseni.Kas nad ikka olid tõelised sõbrad kooliajast kui nendega terve igavikk pole suheldud.Kas on neid õige nimetada kooliaegseteks sõpradeks.Sõbra käekäigu järele tekkib tahes tahtmata huvi.
alva - 09.01.2011 kell 01:32onju mitmesuguseid sõpru, nii kooli kui ka lapsepõlvesõpru.koolisõbrad paratamatult kaovad kuhugi, ja võib juhtuda, et nendega ei kohtuta enam kunagi.
Myrk - 09.01.2011 kell 09:20Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Free, sa kirjeldad huvitavat protsessi. Aga nagu sa ütlesid, et sõpradeks lihtsalt saadakse. Siin ei saa olla mingit strateegiat.
Mis ma öelda tahan on see, et hea sõbra leidmine on nagu lotovõit. Kuid ajalugu näitab, et eriti head sõbrad on kaugest minevikust, just need, kellega on koos suureks saadud. Poole elu pealt laiva hüpanud inimesed on nagu...pealispindsed ja ei tunne mind nii nagu näiteks koolikaaslased.
No ei, see pole loogika ega midagi.Mulle meenutab Iiri jutt tohtri juttu, kes minuga juhtus koos töötama, et ma pole ikka õige inimene, vaid väga kahtlane tüüp... sest tema arvates tõsised ja korralikud inimesed on need, kes sünnivad, õpivad, töötavad ja surevad ühe koha peal, mitte pole sellised maailmahulgused nagu mina.
![]()
Pole vaja tunda inimest mähkmetest peale, et olla tõelin sõber, mulle piisab oma vanematest.
2mustikas - 09.01.2011 kell 13:58Kui otsida sõpru selles eluperioodis, siis jah, on parem kui ollakse mingil ajal kokku kasvanud.
aga on ka teisi võimalusi...
Kui eeldatakse, et me ei kao mitte kuhugi. Kui ollakse kindel ja mitte ainult raamatutõdede peal.
Hea teema relatiivsuse mõistmiseks
Myrk - 09.01.2011 kell 14:14Teine võimalus...
Näiteks see võimalus, kui puudub energia...?
Mnjaa...
Siit siis tulevadki need"tulnukad" meie keskele kellel raskusi kohanemisega siinses elukeskonnas.
Leni - 10.01.2011 kell 01:31Tsitaat:Jaah, tõesti või?
Algne postitaja: alva
ja õiged sõbrad on need kes on olnud lapsepõlvest saati,kellega koos mängitud jms.elu näitab et need jäävad suurema tõenäosusega
Elud on kõik nii erinevad![]()
Mulle meeldis 2mustika lähenemine, ma loodan ka selle peale.
tiivitaavi - 10.01.2011 kell 08:31Tsitaat:
Algne postitaja: alva
ja õiged sõbrad on need kes on olnud lapsepõlvest saati,kellega koos mängitud jms.elu näitab et need jäävad suurema tõenäosusega
... sama siin.
Omakasupüüdmatud inimesed,kelle mured võivad sisse sõita ka keset magusamat ööund ja sa tahad neid aidata.
zip - 10.01.2011 kell 09:37Tsitaat:
Algne postitaja: tiivitaavi
Tsitaat:
Algne postitaja: alva
ja õiged sõbrad on need kes on olnud lapsepõlvest saati,kellega koos mängitud jms.elu näitab et need jäävad suurema tõenäosusega
... sama siin.
Omakasupüüdmatud inimesed,kelle mured võivad sisse sõita ka keset magusamat ööund ja sa tahad neid aidata.
See on nii individuaalne ja juhustele ülesse ehitatud tõenäosus. Mina võin öelda vastupidi, minu nn lapsepõlve sõbranna näitas ennast hoopis negatiivses valguses. Jah, sellest hetkest peale pole ma endale neid südamesõbrannastid tekkida lasknudki.
tiivitaavi - 10.01.2011 kell 09:47Ah,sa lihtsalt ei suuda andeks anda.
Mul oli ka iseseisvumisaastatel vähe kinumist ühe liivakasti sõbraga,rahvusküsimustes.Teate küll,kui löödi eestlased ja venelased kahte lehte,siis tuli väheke end tõestada,aga annan alati andeks.Praegu naerame selle üle,kumb on rohkem eestlane.
Murakaraba - 11.01.2011 kell 14:46Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Murakaraba kirjutis on tegelikult hulga sügavama mõttega kui ta ilmselt seda kirjutades mõtles.
Kogu elu koosneb põhimõttel-selleks et midagi saada tuleb ka endast midagi anda.
No see pole ju patt et jõudsime ühise mõttesuunani. Sina muidugist kõik kirja pannes. Sina, kes Sa ülistad mõtlemisvõimet nii kõrgelt, ei oodanud Sinult nii kergemeelset väljendit - kui ilmselt seda kirjutades mõtles![]()
![]()
![]()
pirjokene - 12.01.2011 kell 04:14Aplodeerin
Myrk - 12.01.2011 kell 13:06Tsitaat:
Algne postitaja: tiivitaavi
Tsitaat:
Algne postitaja: alva
ja õiged sõbrad on need kes on olnud lapsepõlvest saati,kellega koos mängitud jms.elu näitab et need jäävad suurema tõenäosusega
... sama siin.
Omakasupüüdmatud inimesed,kelle mured võivad sisse sõita ka keset magusamat ööund ja sa tahad neid aidata.
Siiski ei jagaks seda tõenäolisus protsenti lapsepõlve ja hiljem omandatud, sõprade kasuks, kahjuks.
Sügavam sõprus, siiski kujuneb hoopis muude kriteeriumite alusel.
freelancer - 12.01.2011 kell 16:06Myrk
Me räägime siin sõprusest ja sõpradest.Samas juba termin kui selline mille seome sõnaga sõber on igal inimesel erinev.Iga inimene defineerib sõna sõber erinevalt eneses arusaamadest lähtuvalt.See,mis on mõnele sõber ei kannata teise juures väla isegi juhututtava kriteeriumeid
officer - 12.01.2011 kell 16:11Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Sügavam sõprus, siiski kujuneb hoopis muude kriteeriumite alusel.
...ehk siis kep(p)i?
freelancer - 12.01.2011 kell 16:16Võttes aluseks offi kriteeriumid siis mida pikem riist seda sügavam sõprus.
Kui nüüd pärids mitte sõprus siis võimalus oma partrnerit sügavamalt tundma õppida.
jaanus94 - 25.03.2011 kell 09:39kas õdede vendade vahelist "sõbrutsemist" võib pidada sõpruseks
tiivitaavi - 25.03.2011 kell 20:52Tead ju küll,me ei saa ise valida õdesid ja vendasid,see on midagi enamat kui sõprus.
freelancer - 25.03.2011 kell 21:33Väga õige tähelepanek Tiivi poolt.Oli siin jah üks teema ,kus käsitleti vendade ja õdede vahelist sõprust-seda eriti sügavast seisukohast.
tiivitaavi - 25.03.2011 kell 21:35Veri on paksem,kui vesi
![]()
Tegelikult ma ei saa sellest õdede-vendade vahelisest kismast aru,tegelikult punuvad intriige nende elukaaslased,mitte õed vennad omavahel.
Ah,no muidugi,olen pesamuna kahe poisi järel ja olen ära hellitatud.
mmunk - 10.06.2012 kell 15:10mulle on paar korda ette heidetud, et ütlen sõpradele sitasti, aga sõbrad ju nii ei tee. ütlengi. nt neli aastat tagasi ütlesin ühele sõbrale terve sõpruskonna ees sitasti ja sain tema toonaselt naiselt korralikult sõimata, et mis õigusega. õigus oli see, et sõber polnud juba 3-4 aastat sõpruskonna jaoks aega leidnud ega pidanud (enam) vajalikuks ka oma ühisüritustest puudumist põhjendada. ütlesin sitasti, sest see läks mulle/ülejäänutele korda. täna paraku ei lähe ta enam mulle korda ja ma ei ütle talle ka enam sitasti.
ma ei viitsi süveneda tõelise sõbra mõiste universaalsesse sisusse (kui selline asi on olemas). minu jaoks on tõeline sõbrasuhe selline, kus mõlemad saavad olla nemad ise ning suhelda teineteisega südamest südamesse ja märkida sõpruse piirid maha võimete ja taotluste maksimumi lähedale.
freelancer - 10.06.2012 kell 23:00Sõpruse mõistet kui sellist ei saagi vist defineerida.Sõprus on kindlasti kohe midagi enamat kui kellegi lisamine oma Feissbuki listi ja kuskil õlle joomine.
sales - 11.06.2012 kell 13:10Mulle ka tundub, et paljudel juhtudel loetakse sõpradeks head koolituttavat, töökaaslased või naabrid... no ega me veel pole jõudnud sinna rootsi pervertsesse ühiskonda, kus kõik kõiki sõbrakesteks kutsuvad
minu jaoks on sõprus selline ajatu ja ruumitu side kahe isiksuse vahel, kus on võimalik jagada kellegiga muret ja rõõmu, saada ja anda nõu ja kõike seda omakasupüüdmatult.
Massiline sõbrunemine a la "sõpruskond" alandab sõprust ja ajab mu oksele
Hermel - 11.06.2012 kell 13:26Tõelised sõbrad on väärtus omaette ja kindlasti ei saa see olla ühepoolne. Sõprus ongi ju üksteise usaldamise, austamise ja mõistmise kooslus. Mul pole neid tõelisi ja usaldusväärseid sõpru palju, pigem vägagi minimaalselt ja meie oleme aastatega nii kokku kasvanud, et ... ausalt öeldes ei kujuta küll enam elu ilma nendeta ettegi.
Kui aga inimesel pole ühtki tõelist sõpra, siis vist on elu küll natuke nukker ja üksildane.