
mida te arvate nendest paaridest kes koguaeg kokku-lahku lähevad?kas see on armastus?kinnisidee?on teil endal kogemusi?
võibolla lähevad lahku suurest lollusest... paar nädalat lahus kainestab mõistust ning avastatakse et ikka on armastus kuskil olemas... seega lepitakse ära ja tülitsetakse edasi.
Eelmise mehega käisime kokku lahku kahekasa korda, enne kui sellele lõpp tuli. Siis tundus olevat suur armastus...aga probleem mille pärast läxime
esimesel korral laiali tuli ikka ja jälle tagasi...
Inimesega oled ära harjunud ja ei oska kohe midagi teha kui teda su elus enam ei ole...selline loll kiindumus ja harjumus
Tean ka paare kes pidevalt tülitsevad-lepivad, enamus neist siiski tänaseks lahku läinud... ilmselt on miskid isiksuseomadused mis ikka väga
meeldivad... või on hirm üksikuks jääda nii suur. Sellest ka see, et kohe kui armumine läbi saab laiali ei minda.
Endal kogemusi nii palju, et mehega miski kolm korda peaaegu lahku kolinud ...igasugu teemasid lisaks veel olnud... samas jälle keegi teine kõrval,
oleks kohe vale ja võõras (on neidki mõlemal olnud) . Meie puhul vist see teema, et kole vara saime kokku ja hakkasime kodu mängima... ei olnud veel
piisavalt täiskasvanud ... ning pooled lollustest jäid õigel ajal tegemata... nüüd pere kõrvalt neid suht vale teha. Samas koos püsinud juba miski
kuusteist aastat.
Minu meelest see miski saatuse ettekirjutus, mis selles elus läbida tuleb ... nii võib seda vast nimetada.
Ma mõtlen, et kui juba lahku minnakse, siis põhjusega ju!!!!
Kui uuesti kokku tagasi kolida (a la et armastus on alles), siis põhjus on ikka veel ju olemas, miks lahku mindi.
Niisiis, kuni põhjus pole likvideeritud, lõpeb kokku tagasi kolimine peagi samamoodi nagu eelmine kord.
Suht mõttetu seega.
nii, et mul on lootust, et ma olen lihtsalt jubedalt kiindunud ja harjunud selle suhtega ning sellepärast tahan seda tagasi?
et mul on hirm üksi jääda?
kas neist asjadest kuidagi mingit moodi üle kah saaks? loomulikult on hirm üksi jääda mul olemas, eriti kuna ootan viimast kuud selle mehe last, kes
täna mu kuidagimoodi vist maha jättis jälle täna.
kuidas olla üle sellest kõigest? et mitte tagasi joosta tema juurde, ei enese ega lapse pärast. kannatusi on olnud nii palju aga need pole kudiagi
piisavad põhjused, et miks kõigest loobuda. 
küssa ikka rohkem laiskuses
!
mina arvan, et yks seletus pidevale kokku-lahku kolimisele on: fantast fyysiline kylgetõmme, kuid isiksuse omadused ei sobi omavahel. Kuna fyysiline
kihk ja kylgetõmme ajab pea sassi ja hormoonid jms mõllama, siis minnaksegi jälle kokku, andmata aru, et tegelikult inimesed omavahel ei sobi

Tee tööd(usinasti seksi!)-siis tuleb ka armastus! /A.H.Tammsaare/
Minu arvamus on, et kui juba lahkukolimise mõtted, siis ega sellest asjast enam asja ei saa ja see edasi-tagasi jooksmine on aja raiskamine.
Tihtipeale on ka tüli põhjuseks olmemured ..
Mured tööl näiteks.
See kõik on mööduv ja hiljem naerate koos selle üle ...põhjust tüliks tegelikult polnudki.Lihtsalt ...oli halb päev ,teine tegi nalja mida teie
valesti tõlgendasite.
Juhtub ikka....
Omavahel on vaja rohkem suhelda, asjad selgeks rääkida ja kõik laheneb.
ollakse liiga erinevad ja ei õpita üksteisega arvestama, seepärast ka minnakse aina ja aina lahku ja jälle kokku...
inimesed ongi erinevad, aga tuleb osata teisega end samastada ja siis pole probleeme
oleme 2 korda olnud lahus 2 aasta jooksul...esimene lahusolek oli kuu aega minu lollusest, teine lahusolek kestis nädal aega kui mees tahtis
mõelda...siiani tylitseme ikka korra vähemalt nädalas ja kui aus olla on põrkumisi:"lähme lahku ve?" aa ei tea ju ta ei taha minna.leian,et
kui yx tahab lahku minna siis ple enam mõtet kyll kinni hoida kedagi.
erinevad me pole...oleme mõlemad egoistid(õdesid vendi ple ja oleme ära hellitatud),samas järele me ka ei taha eriti anda...peale suurt sõimu
vahelduva eduga teeme ka kompromisse...aga samas huvid on meil täitsa samad.
lahus olla ei saa kuna ei taha kedagi võõrast...temaga on nii,et näoilmest saan kõik aru ja hea on koos olla,meil tihti yhed soovid.Mees ka ytleb,et
ilma tylideta hakkax igav,et kui ytlexin kõige kohta jah ja vastaxin aga mis tema teha soovib,siis see on ka nõme.
yhesõnaga loodan,et rohkem lahku ei lähe...mingix ajax...ytlesin ka,et kui veel mõelda tahab,siis võibki mõtlema jääda kuna mina ei kavatse oodata
vaid lähen eluga edasi ja sõpru meist kohe kindlasti ka hiljem ei saax...
yhesõnaga igav ei hakka meil!
kui paar tahab oma elu väga huvitavaks teha ja erilisi eesmärke elus pole, võivad osapooled ju kohvrid näpus kasvõi iga päev üksteisepoole rännata,
peaasi, et öösel ühes koikus
Sellistel puhkudel ei tea inimesed ise ka mida tahavad. Ja keda.
Aga kui sellinne kokku-lahku "mäng" mõnele huvi pakub, kes neid ikka keelata saab.
Armastus? Ei usu. KA lühiajalisel lahkuminekul on põhjus. Sageli ka haigetteev. Armastusest ei tee nii hasardi mõttes kaaslasele haiget. Vähemalt
tahaks loota.
Võib-olla on see uus spordiala? Aga ega ma eriti pädev arvama ei ole, kokku-lahku paarikesi ma oma tutvusringkonnast ei teagi. Kas koos või siis
minnakse lõplikult lahku.
Liigsest koosolemisest võib tekkida sõltuvus,et ei saa enam ilma kaaslaseta uksest ka välja...tean ühte sellist juhust .
kokku-lahku on liigselt vasitav. nii ei jaa ju muu eluks jaoks aegagi. ja mis selle eesmark on?
sissy kirjeldatud variant on eriti lapsik - pidevalt ahvardamine lahkuminekuga... see tundub olevat nagu voimumang, mida kaks ebakypset inimest
mangivad. sorry, sissy.
Kunagi kuulsin väljendit "Ühenduses peitub jõud" .. hakkasin seda uskuma ja ... usun tänaseni!
Ma oma mehega pidevalt tülitsen, vahest mõtlen küll et nüüd aitab- enam ei taha näha, aga paari tunni pärast on kõik meelest läinud ja andeks antud ja kõik jälle tore. ju see siis ikka armastus ole mis ei lase meil lahku minna. eks väikene sõltuvus ja kohusetunne kah- ühine pojake meil.
Meil ka miski maagia* hoiab meid koos
tegelikult ikka armastus, ja ütlen ,et pole roosi okkata ja jänest lõhkis mokata....
No ega ma ei kujuta ette küll, et me üldse ei tülitseks omavahel...., siis oleks ju miskit mäda veits....
Fiona, üks hästi hea ütlus on, et ära nuta, et roosil on okkad, vaid tunne rõõmu sellest, et okaste vahel on roos...
Mimm
sinu komm kõlab kull rohkem lohutmisena kui julgustavana.Ma ütleks et oled paremaks kommiks võimeline.Niiet jään järgmist ja paremat
ootama.

Ilmselt sa oled mind üle hinnanud
/me kogub mõtteid
et iseend kui ka siis freelancerit üllatada, iccc
Lisatud: tegelikkuses ei arva ma sellisest enesevägistmisest midagi, parem õudne ja valus lõpp kui lõputu õudus ja sunnitult üksteise küljes
rippumine...Inimesed, kas te siis pole üldse mitte kui midagi väärt? Või on see hirm, et ''äkki ma ei leiagi kedagi'', nii palju
suurem kui see valu ja alandus, mida kannatada 
Huvitav,miks sa esimesena seda teksti ei kirjutanud.
Milleks valetada ja ise sealjuures oma kirjutatut mitte uskuda.Parem valus tõde kui lohutav vale.Koeral pole valutum kui saba väikeste juppidena maha
raiuda.
Tülitsemine nüüd mingi koosolemise mõõdupuu küll olla ei tohiks. Jah, lahkhelisid tuleb ette ikka. Aga kui see tülide koguhulk kooselus liiga
silmatorkavaks muutub, siis .. Siis mõtleks veidi asjade üle järele ja teeks järeldused.
Aga kindlasti ei käiks kooseluustest sisse-välja ja seda korduvalt.
Kui korra lahku-kokku kolitakse, siis sellest võib isegi aru saada - iniumesed jõudsid õigele arusaamisele ja otsustasid. Kui niisugune tsirkus
tavaliseks muutub, siis tekib küll mõte, et tegu on ebaküpsete inimestega, kes ei tea, mida tahavad.
Igasugused sõltuvused on halvad, aga näiteks vanemate paaride puhul, kes on 30-40 aastat koos elanud, kipubki nii olema, et sõltutakse paljuski
teineteisest. Elurööpad on nii sügavalt sisse sõidetud, et raske on neist välja sõita. Rööbastes om mugav sõita, aga hakka välja ukerdama, siis võib
koorem ümber minna.
See on sama, mis järjepidevalt ühe ja sama reha peal talluda lootuses, et vars on vahepeal pehmeks läinud või sootuks kadunud.
Mõeldud-tehtud
Suuremosa mäegib siin vist olulist rolli sõltuvus ja harjumus
Nii lihtne on ju vanaga ei pea harjuma uuega ,kõik on tuttav juba ..
Põhimõtteliselt mitukorda yhte samasse ämbrisse ei astu.Kui korra astuda jääbki see nii olema ,piisab kui selliseid olukordi kõrvalt näha .
Minu jaoks on suured tülid need, kus teineteisele tõeliselt haiget tehakse. Minu peres on õnneks
sellised väikesed nääklemised, mis tekivad täiesti
tühisest asjast aga eks igal tülil on ka oma põhjus.
Näiteks mind ajab kohutavalt närvi see, kui ma olen köögi korda teinud ja mu kallis kaasa on seal endale juhuslikult porgandit koorinud(või siis
ükskõik mida teinud) -ta jätab enda järel asjad laiali ja porgandikoored vms. vedelema-no ajaks ju teid ka närvi. Mõne jaoks tühine asi-aga mina kes
ma päevad läbi kodu korras püüan hoida-on see nagu punane rätik pullile...
Kui mu mees lööks mind või petaks teise naisega, laaberdaks sõpradega...., siis sellise mehega poleks ma nõus leppima ja kokku lahku kolima...
Ja kahjuks minu tutvusringis on selline inime .Kompsud kokku ja ema juurde .Seal veel 6a. laps ka mängus sees. Kokku tagasi minnakse järgmise skeemi
alusel: laps tahab isa juurde.... Kallid kingid emale ja uuele ringile 
Tsitaat:
Algne postitaja: Fiona
Näiteks mind ajab kohutavalt närvi see, kui ma olen köögi korda teinud ja mu kallis kaasa on seal endale juhuslikult porgandit koorinud(või siis ükskõik mida teinud) -ta jätab enda järel asjad laiali ja porgandikoored vms. vedelema-no ajaks ju teid ka närvi.
Kui mu mees lööks mind või petaks teise naisega, laaberdaks sõpradega...., siis sellise mehega poleks ma nõus leppima ja kokku lahku kolima...
kui ühe korra lahku minnakse sis minnakse lõplikult, tean seda omast käest
Lahkuminemisega ei tasu naljatada.
pärast ei saa musta kassi enam vahelt ära.
kui ma nüüd täpselt sõna-sõnalt mäletan, ütles Paulo Coelho: ""Harjumus": Meie elus on alati üks sündmus, mis on vastutav selle eest,
et me lõpetame edasiliikumise."
tean paari, kellel oli stabiilselt kokku-lahku-kokku suhe. pisikeste intervallidega. viimane lahkuminek kestis üle poole aasta. aga nad on jälle koos
ja ma ei ütleks, et kurdavad.
kuid tõesti- oluline on lasta teatud asjadel minna ja kaduda. ja seda mitte ülbuse pärast
Tsitaat:
Algne postitaja: styyna
mida te arvate nendest paaridest kes koguaeg kokku-lahku lähevad?kas see on armastus?kinnisidee?on teil endal kogemusi?
Kurb ja naljakas ühteaegu
Kuid sõltuvussuhe, toimib ka ilma kolimata. Inimesed ei suuda lihtsalt otsustada, leides endale sadu põhjuseid, miks ikka jätkata seda suhet.
Tsitaat:
Algne postitaja: styyna
mida te arvate nendest paaridest kes koguaeg kokku-lahku lähevad?kas see on armastus?kinnisidee?on teil endal kogemusi?
See sisse-välja-kokku-lahku on jh kahtlane värk, nikui see vanamutt, kes ensimest sai, ja siis nõudis kindlat seisukohta
Kindlasti elavad meist paljud liisingu, laste ja trateab mille tõttu koos.,, aust ja aususest pole juttugi, aga koos.meiteagi miks, ning mida me
tulevikus peale halastuskepi mäletame, aga koos..kari armastuseta lapsi, aga koos...
Et lõpetage see umbes abiellumine ära, kallis eesti rahvas! Meil on niigi kõrge ive, et võiks siiski juba eelnevalt planeerida.
Elagu võrdõiguslikkus, karjus purilendur Laan enne järgmist planeerimist. Tra ma planeerin homseks kaine päeva 
Tsitaat:
Algne postitaja: guttamax
. Tra ma planeerin homseks kaine päeva![]()
ok mai nori
Kallis Binqukesekesekene! Ma olen täiesti kaine veel, ning õlu ei tee mehele muud, kui paneb aint pellerisse josma millalgi., aga siis tuleb esimese
põiega viivitada kuni põis peaaegu lõhkeb ja alles siis minna
. Olen täna viimaste päevade kaineimas staadiumis, ning isegi popsu pole täna tõmmand
Et ma jään täna kuradi kaineks
Ja teemasse, siis õllesõltuvus kadus kuidagi märkamatult paari kuu eest 
See oli mu elu kõige painavam suhe. Õnneks sai läbi!
minnakese lahku, sest keegi teine on huvitavam/parem/ilusam. tullakse kokku, sest vana on juba äraproovitud, hea ja tuttav. saa siis aru.
Inimesed võivad saada targemaks või muutuda lollumaks
elutingimused võivad muutuda... teine inimenegi võib olla homme hoopis teistsugune kui
eile...
Vast kõikse lollim oleks võtta vastu mingi jäik otsus ja siis rippuda selle kui uss õngekonksu otsas...