
Keda sa vihkad kõige enam ja miks.Mida see inimene sulle teinud on. 
Tänasest hakkasin vihkama lätlasi ja tsirkuse kloune. Miks? No selle lahtiseletamine läheks liiga pikaks.
Asi mille peale mina end raisata ei viitsi on vihkamine. Ei vihka kedagist. Aga on mõned tegelased, kes/kellest on ükskõik. On nad siis miskit teinud või ei.
Täna avastasin et vihkan om kasuisa kuna ta on selline kuradi huvitav tüüp. Tema arvamus on et kui ei ole minu poot siis oled tema vastu. Ise
otsustada sa ei või oled kohe tema vaenlane.
Millest see tuleneb ei tea kas mõjutab seda tema amet , ta on juhtuval kohal, et siis on harjunud käskima ja käsutama?
Midagi üttled natike sitasti siis tuletab seda meelde elu lõppuni. Ise krt sittub kogu aeg sul hinge ni sõnade kui ka tegudega.

Smuki ka selle pärast et käisid lättlaste tivolis.
Mõtlesin ja mõtlesin igasuguste inimeste peale, kes mulle erinevat valu on teinud aga välja tuli, et ei vihka kedagi. Ise olin süüdi, et nende teele
ette jäin ja ei olnud piisavalt teadlik, et mitte lasta haiget teha.
Kuigi, on olnud aegu, mil olen päris mitme inimese surma soovinud ja nende eluküünla kustutamiseks ka paar sammu astunud ..
Põhjustest siinkohal ei räägi.
ei vihka ka kedagi. Küll on aga inimesi, keda lihtsalt enam näha ei tahaks, mitte kunagi, aga ma ei vihka neid, lihtsalt on pigem selline hale tunne.
1. Lolle inimesi
2. ennasttäis inimesi
3. kiiksuta inimesi e. "täiuslikke" inimesi
Nimekiri tuleks liiga pikk, et seda siia välja tuua. Ja hiljem peaks vabandama kõigi ees kes välja jäid
ps. Vihkan ka kõiki naisi kes on mu seksita jätnud
Tsitaat:
Algne postitaja: Vanadilll
<---ei vihka kedagi... pigem on tigeduse ja viha hood...mis minu puhul ruttu mööduvad võis siis ma liht ei oska pikka viha pidada...elus niigi
palju halba minu tigetsemine ei anna midagi juurde...aga võimalik ka et ma sissepoole elaja....
....aga vanematega nii,et nemad tahavad meiel alati paremat nagu nad väidavad....aga nende parim on kahjuks enamasti nende endi arust nii...nad ei ole
harjunud kuulama kuna nad vanemad ja kõikse targemad....ja kui miskit öelda julged mis nende tõekspidamistega ühte ei lähe siis, siis ongi tülid
majas...ja siis öeldakse et mis sa ``haugud`` vanemate inimestega .... ühesõnaga...tuleb osata alla neelata kõik mis liiga teeb....kuulata ära...ja
elada ikka nii et ise õnnelik ja rahul oled
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
[
Tsitaat:
Algne postitaja: Vanadilll
Aga tunnen kohustust lahti seletada "taiuslik" inimene.
See on inimene kellel absoluutselt puuduvad igasugused vead. Lõpetas keskooli viitega, ülikooli cum laude. Ei joo ega suitseta. Oma täiuslikkkuses ja tarkuses täiesti igav inimene.
Sellised võivad ennast põlema panna![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: pilgrems
Smuki ka selle pärast et käisid lättlaste tivolis.
ei vihka, lülitan nad oma elust lihtsalt välja
viha vabastab... ja samas paneb see sind olukorda kus näed kohti mille kaudu saab sind rünnata vamselt.
viha vabastab ning see kes ei vihasta.. või kes ei vihka... see ei suuda end arendada... ja on enamjaolt teiste inimeste tõugata-lükata.
Tsitaat:
Algne postitaja: celtic
viha vabastab... ja samas paneb see sind olukorda kus näed kohti mille kaudu saab sind rünnata vamselt.
viha vabastab ning see kes ei vihasta.. või kes ei vihka... see ei suuda end arendada... ja on enamjaolt teiste inimeste tõugata-lükata.
kas vihkajad on tõesti vähem tõugata-lykata?
pole nõus!
vihkamine on teatavasti väga tugev emotsioon, seega mõjutab ylimalt! tähendab, vihatav suudab viia endast välja & panna tegema tegusid, mida muidu
ehk ei teeks. kusjuures, vihkaja ON mõjutatav (seega, teatud moel lykata-tõugata) selle poolt, keda ta kõige vähem sallib (jumal hoia, mis saaks olla
hullem?
).
*
samuti ei arva, et konkreetselt vihkamine arendaks kedagi. (omadest kogemustest > pole vihanud kedagi, areng ometi käib!)
(kuid see on vaid minu nägemus. trillalllaa. vaidlema ei hakka!)
----------------
ise olen kah vihane. vahel. kuid mitte kindlate persoonide, vaid näiteks kogu inimkonna (sh, enda) peale. 
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
ei vihka, lülitan nad oma elust lihtsalt välja
Ei vihka mitte kedagi. Mis siin vihkamisest rääkida, ma ei oska pikalt kurigi olla kellegi peale.
kuskile peab see vihkamise energia ju minema.
kui ei vihasta siis neelad oma viha alla.
midarohkem neelad seda rohkem sa seesmiselt vihaseks muutub
lõppkokkuvõttes... viha sööb su seesmiselt ära.
ma pole nii vastik ja kuri inimene et ma kedagi vihkaks
ma ei hakka enda tervist kellegi p2rast rikkuma ...
Inimesi ma ei vihka, aga ma vihkan ebaõiglust ja kui keegi inimene on täiesti teadlikult ebaõiglane siis ma lihtsalt ei kannata teda. Elu ma ka ei kannata eriti,aga ma annan andeks.
Tsitaat:
Algne postitaja: celtic
kuskile peab see vihkamise energia ju minema.
kui ei vihasta siis neelad oma viha alla.
midarohkem neelad seda rohkem sa seesmiselt vihaseks muutub
lõppkokkuvõttes... viha sööb su seesmiselt ära.
Tsitaat:
Algne postitaja: viidik
Ei vihka mitte kedagi. Mis siin vihkamisest rääkida, ma ei oska pikalt kurigi olla kellegi peale.
On kõike juhtunud, aga keegi pole mulle veel midagi sellist teinud, et teda lausa pikalt ja pidevalt vihkama peaks. Heast tuleb kinni hoida, mitte
halvast.
Tsitaat:
Algne postitaja: celtic
lõppkokkuvõttes... viha sööb su seesmiselt ära.
Miks peaks sellest tüli tulema, kui ei meeldi?
Kayleigh´n I, noh, kui ikka minna mõnele Kopli kandi kantpeale ütlema, et ta on ebameeldiv inimene, siis minu arust võib sellest tüli tõusta küll...
Ei raiska oma energiat vihkamisele. Juba mitu päeva...
Samas tuleb mainida, et iga tunniga rohkem hakkab ellide lugemine pinda käima....
Ma ei ole pika vihaga inimene. Kuid vihastan ma vahel ebaausate ja kohusetundeta inimeste peale.
üks asi on vihastamine ja teine vihkamine.
vihastamine igati norm tegevus.
aga vihkamine pigem küll pubekate või mentaalselt ebastabiilsete "lõbu". parem põlata kui vihata.
Vihkan oma pärisisa...
Olin 6.aastane kui ytlesin emale ma kolin ära-vanaema elas samas hoovis...peale seda lauset andis ema sisse lahutuse.
Isa tahtis poega,sellepärast ta pexis mind ja ei lubanud mu emal mitte midagi erilist ka mulle osta.
Peale selle pexis ta mu ema,jõi,pettis + tõi suguhaiguse mu emale.
Peale isa ei tea ma enda tuttavatest,sugulastest,seltskonnast mitte kedagi vihata...on keda ma ei salli ja keda ma väldin aga yx suur viha on ainult
mu enda isa vastu.
Muidex mu isa oli ka täitsa loll,kahju,et mu ema peale aastast tundmist temaga abiellus aa mis teha ilma isata plex ka mind...kuigi ega see viha ei
leevenda

Vahel vihkan iseennast. Teistest püüan lihtsalt aru saada.
Siiski-siiski, homosid vihkan
.
nuuh....mina olen täiuslik ,...ei vihka kedagist ja puha
Nu kui tuju siis vihkan kõike ja kõiki, enamasti siiski mõnus ükskõiksus.
mitte kedagi. viha on mõttetu taak kaasas kanda ja kõige rohkem teeb see liiga vihkajale endale.
Mulle just küljeluu ütles äsja, et olen kahe nädalaga tormilisest lausa laguuniks muutund.
Ja see seotud, et viha põhjustava inimese isiksusele enam tähelepanu ei pööra.
Mitte ei andesta, vaid lihtsalt, mõttes teemana eiran.
Ise ma ennast ei näe, aga kui ma antud indiviidi tõttu enam närvipundar pole, siis vot selline vastus saigi.
Minu enda poolt nullitud emotsioon juba tajutav teistele...
Meie tuletis: vihata pole mõtet, see kasvatab sama juurde ja vaieldamatult väsitab.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Tsitaat:
Algne postitaja: Vanadilll
Siis vihkad sa küll väga paljusid inimesi. Mis kriteeriumide järgi siis inimene loll, ennasttäis või kiiksuga e "täiuslikud" on?
Ma ei salli inimesi, kes löövad maaslamajat ja siis minema jooksevad...viha on minu puhul ajutine nähe.
viidik ega ma pikka vihaga ei ole lihtsalt mõnede indiviidide arvamus endast ajab mind närvi ja kui see arvamus neil ei muutu siis ei suuda ka mina leppida.
Pole põhjust kedagi vihata...ja samas ei vihka ka teised mind - loodetavasti.
Ei vihka, vaid unustan.
Olen oma vihadest vist üle saanud...
Lihtsalt on üks tüdruk, kellest kaugele hoian...
ja on teine tüdruk, keda pole kunagi näinud, ei taha temast midagi kuulda ja teda kunagi näha kah...
Vihkamine möödub mul suht kiiresti... Kõige rohkem vihastan siis kui avastan, et inimesest jäänud esmamulje ja tema tõeline olemus erinevad
trastiliselt (negatiivses suunas siis)... Aga no siis algab enamasti vältimise potsess...
.....see on üks ennasthävitavam meelteseisund, kedagi ei vihka.
teemaväliselt - tervisi yo'le ka eksmammilt 
kui tore, teemaväline
sullegi!
Mitte keda, vaid mida. Lollust ja laiskust.
Ja jäägitult.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Miks peaks sellest tüli tulema, kui ei meeldi?
Pubekana oli ikka tore kõiki ja kõike vihata.
Aga nii otseselt ma nüüd kedagi ka ei vihka - pigem püüan unustada ja edasi minna.
Personaalselt ei vihka ma kedagi. Põhjus lihtne: ma olen liiga laisk, et vihata.
Konkreetset isikut ei vihka, küll aga vihkan lollust, kahekeelsust, ülbust ja alatust.
Vihkan kõiki ja kõike. Eriti seda kui mingil luftikustil ja eputajal hästi läheb.
mai tea kas see on vihkamine või mis aga osasi oma parimaid sõprasi ma vahepeal ilgelt vihkan
või on see lihtsalt kadedus :S
Iseennast oma vigade pärast
Lugesin seda teemat, ja imestasin, et paljud inimesed vihkavad ennast.
Mis võib küll olla selle põhjuseks? Kas nad ikka teadvustavad endale
selle sõna sügavamat tähendust? Või on see moeasi ennast vihata. Mul on ka enda suhtes tihti pretensioone aga, et ma ennast vihkaks..., seda küll ei
julgeks väita.
Ei vihka aga jälestan ja põlgan ühte nii, et tolmab ja juba aastaid järjest, ei tea mis sellest tundest vabastaks
Vihata või viha endas kanda, ei tea....
Inimese mälu on nagu paber, kuhu saab jälje jätta , aga kustutamisega on enamasti häda.....
On ilus endalegi vaadelda tagasi , kui seal on kauneid mustreid.....
Vihkan valetajaid.
Tsitaat:
Algne postitaja: eerik2
Ma ¹okeeriks siin veitsa kogukonda ja mingitmoodi oleks see ka vastuseks andrussale ühes teises teemas.
Ma vihkan, kuid veel rohkem põlgan oma ema.
Inimrassi vihkan.
Nad hävitavad asju/inimesi ja tekitavad enamus ajast probleeme.
Ja mis on ema vihkamises shokeerivat o_o täitsa inimlik nähtus.
On olemas inimesi, kes mulle ei meeldi, kelle käitumist ma heaks ei kiida ega toeta. Kas ma neid aga sellepärast vihkan......pigem vist siiski mitte. Äärmisel juhul tunnen mõne inimese suhtes tugevat põlgust, kuid see ei ole siiski vihkamine.....vähemalt mulle tundub nii.
vihkan????? ei selliseid isikud minul pole.
olen endale teinud nimekirja isikutest keda ma põlgan ja keda ei saa usaldada,sest on olemas indiviide kes mind vihkavad ja võiks öelda,et lausa
soovivad minu kadumist teispoolsusesse,kuid nende kiuste ma ei kavatse seda teha
Ma tahaks siiralt loota, et selliseid inimesi pole, kes sama mulle sooviks..
vanapaksu
vihkamine on ilmselt ränk tegevus aga sellegi poolest tuleb mulle selle sõnaga meelde vaid mehhiko seebikad.... apii milline taandarengu trend sellise
seriaali vaatajat ründab.. aga see pole see teema..... mina ausalt öeldes ei tea, mis on vihkamine. mulle tundub, et see on vihkaja probleem, sest
tema ei suuda andestada ja toidab endas seda looma, mis süüa möörates nõuab.
mulle omane on andeks anda ja elada ise ning lasta teisel elada. pikka viga ei oska ja ei ta pidada!
Pole ka need eesti seriaalid sugugi mehhiko seriaalidest halvemad.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Pole ka need eesti seriaalid sugugi mehhiko seriaalidest halvemad.
Tsitaat:Ei saagi olla ju. Kuuluvad ühise nimetaja alla ( seep )
Algne postitaja: freelancer
Pole ka need eesti seriaalid sugugi mehhiko seriaalidest halvemad.
Ma ei tea, kas see viha on, mida ma tunnen, aga kindlasti on tegu põlgusega, mis mind teatud inimestele mõeldes valdab.
Vihkaja laseb enda seest välja tema enda eluenergiat, mida tal tegelikult endal varsti vaja on. Selleks ajaks on ta juba tühi...
Aga programmeeritud vihkaja tegevus on kellegi, millegi ohver või tagajärg.
Mõtlesin,mis võib olla vihkamise vastand,tuleb välja ,et sõprus ja armastus.
Samas mõtlen,mis võib olla see teguviis,mis viib antud kontekstis millegi kellegi vihkamiseni.Jaa,ma vihastan,aga kui olen seda korduvalt teinud on
seda emotsiooni võimalik kontrolli alla saada nii et see ei kujune vihkamiseks.
Vihastamisel otsin lohutust - muusikast,sõprade ringis,peaasi,et saaks jälle naeru suule ja rõõmsa meele tagasi,et mitte mossitama jääda.
Olen sellega nõus,see röövib elujõudu,milleks?Elus on niipalju avastamata ilusaid tegevusi,mis rõõmu valmistavad.Mõnikord tahan üksi olla,aga viha
pidada ei kuulu minu loomusesse.
Vihata või vihaga on küsimus saunas, aga mitte elus.
Saunas on veel ja palju armsamaid valikuid: Leiliga, või leilita...

seega ei saa neid omavahel vastandada, sestap võib vihata ka seda, keda armastatakse... Armastuse vastand on ükskõiksus, vihkamise vastandiks võiks
olla hoolivus...
Kas pole kellelgi sellist konflikti olnud?
Armastad teist inimest üle kõige, kuid taludes temapoolset egotsentrilist survet ja võimukust, hakkad
teda lõpuks vihkama. Ise olen küll üht naist meeletult armastanud, kuid tänu tema katsetele mind endale allutada hakkasin lõpuks lausa vihkama... ja
mõistus sai lõpuks võidu tunnete üle ning meie suhe lõppes...
Seega siis veel üks aspekt vihkamise juures - isiklikuks hinnanguks ta võib jäädagi ega pea tegudes ja sõnades avalduma. Aga see sõltub juba meie
vaimsest tasakaalukusest...
Meeldiv lugeda, et vihatakse suht vähe, kui siis laval.
Maailmas on mitu miljardit inimest, miks vihata ühte kui võiks suhelda teistega.
Aga tekkis küsimus, mis tähendab vihkama, mida selle all mõeldakse ja kes-mis väärib vihkamist.
Sest endal suht raske seda vihkamispoliitikat mõista.
Ei leia isegi mingit põhjust lontruseid vihata, miks peaksin neile mõtlema
Ja isegi pipraid ei vihka, ise ka ju vahest pipardan, kõik kõigile ei pea ju meeldima 

Exmeest...
Kui see nüüd lohutab siis eks me kõik püüdle järjest parema poole.Niiet kasulikum on vihkamise asemel üritada mõista.
kas vihkamine ja põlgamine on üks ja see sama?
Ma ei vihka tegelt kedagi..
ei ole eriline vihkaja ! 
Ei vihka kedagi.Olen mõne peale väga tige olnud,aga see läheb mööda. Kunagi vist ikka vihkasin-klassijuhatajat.Ta käis meil kodus ja ... tegi tegi
märkusi emale,et me nii vaeselt elasime.Nüüd mingi aeg tagasi nägin klassijuhatajat.Vanaks ja väetiks on jäänud.Mis ta`st ikka vihata
Näiteks pedofiile ja nad pole sugugi ainsad.Pedofiilid tõin näiteks lihtsalt sellepärast et olen ilmselt ainus kes neid vihkab.
Tsitaat:
Algne postitaja: Binq
kas vihkamine ja põlgamine on üks ja see sama?
Otseselt ei vihka ma kedagi. Õnneks ei ole minu elus olnud selliseid äärmuslikke sündmusi, mis võiksid hinge tuua tõelise vihkamise.
Küll aga on inimesi, kes ajavad mind närvi. Kusjuures isegi sellises seisundis olles ei saa ma aru kas viga, et ma närvi läksin on tingitud minust
endast või tõepoolest on süü teistes. Raske on otseselt sellist piiri tõmmata süüdlase või enda põhjustatud süü vahele.
Igatahes ma tean, et mõnede inimeste juuresolek ajab mind "kettasse".
Ma väga vabandan

selleks, et kedagi vihata, pead sa teda kõigepealt ikka väga, väga hästi tundma. ja siis võib sul tekkida võimalus teda ka vihata..
muu on kõik kitse köha (sry sales
)
Kas ikka peab tundma.
Selleks et teada,et tuli põletab ei pea ilmtingimata kätt tulle pistma.On ppiisavalt vahendeid et vältida sellest tulenevat ebameeldivust.
vihkamine on tunne (mitte emotsioon). väga isiklik.
ja tugev, ei maksa alahinnata ja loodetavasti kõik seda ei kogegi.
PS. free on kõige targem foorumlane. (vaidle sellele ka vastu
)
Väga vilets näide väitlemiseks...ma ütleks lausa odav.Olles lugenud sinu kirjutatut siin foorumis tean et oled hulga paremaks võimeline.
Vihkamine tuleneb millest...kui sinu poolne väide põhineb tundel.Tunded peavad tekkima millestki-millest ja mis neid põhjustavad.
muidugi odav, mul hea tuju, kui lubate ja see oli emotsioon: mulle endale meeldib ka vaielda vaidlemise pärast
aga oma eesmärgi ju täitis?
vaata: kuidas sa saaksid hinnata, kas ma olen paremaks võimeline või mitte, kui sa EI oleks või ei peaks ennast minust targemaks?!?
vihkamine on põhjendatud ja põhjustatud tunne, sügavalt isiklik. viha on emotsioon. Isiklik ei saa olla kui teist inimest piisavalt ei tunne.
Heaküll noored...räägin üle...Selleks, et kedagi vihata, peab ta olema võrdväärne olnud milalgi..ta kukkus vihkamisse armastusest...
Põlgame reeglina olendit, kes enne põlgustki kallis polnud..ta põmst käitus ootuspäraselt, ning sai selle, mida ootas...oli tühine enne ja pärast toda
saatuslikku pöördepunkti. Meenub offf

Kuidas ma saaksin seda hinnata-Lihtsalt.Lisaks oskusele tähtedest tuttavaid sõnu kokku veerida on inimesele antud võime ka analüüsida tekstis nähtavat
ja miks mitte ka nähtamatut sõnumit.Kuna antud foorum on suuremale osale nn anonüümne siis nimetagem seda tinglikult puzzleks kus iga postitus iga
mõte ja iga teemaarendus on killuke sellest puzzlest.Kõik sõltub juba inimesest ja tema soovist või mittesoovist enese jaoks seda piltmõistatust
koostada.
Arvutimäng erinevate tundmatutega
kõlab kuidagi paranoiliselt aga huvitavalt
eelmises postis oli väike mõte ka: nimelt saab hinnata (hinnangut anda) ainult õpetaja positsioonilt. aga savi, ma püüan ennast parandada (ära) 
Tsitaat:
Algne postitaja: Qqpai
selleks, et kedagi vihata, pead sa teda kõigepealt ikka väga, väga hästi tundma. ja siis võib sul tekkida võimalus teda ka vihata..![]()
muu on kõik kitse köha (sry sales)
Pean tunnistama sinul on, vähemalt minu meelest õigus, armastusest vihkamiseni on ainult üks samm. Võib- olla ma pole õige inimene, siin sellest
rääkima, pole oma elus kedagi veel vihanud südamest, kõik muud emotsioonid on selletagi oma osa täitnud, usun kõik negatiivsed emotsioonid, söövad
kokkuvõttes meid endeid seestpoolt.
Ei tunne ega pole iial tundnud sellist asja nagu vihkamine. See on kõige mõttetum asi maailmas.
iseennast..on selline minu lugupidamistvääriv subjekt

olen küll inimese vastu vihatunnet tundnud,
see on asendunud täieliku inimese ignoreerimisega
ma päris mitmega elus lõpetanud igasugu suhtlemise
ja kui teine püüabki kasvõi aastate pärast läheneda siis ma pole ka suutnud suhelda. seepeale on öeldud, et olen jube pika vihaga. teagi kas see viha
just on, pigem põikpäisus või suutmatus andestada
aga ma olen rahul ja see on peamine
Ma ei vihka kedagi. Lihtsalt on inimesi kellest mul on täiesti pohhui.
Hetkel ei vihka enam kedagi juba aastaid, seda siis sellest ajast, kui avastasin, et vaikiv vihkamine sööb mind ennast, siis võtsin asja teadlikult
käsile ja õppisin andestama. Tõsi see protsess oli vaevaline ja yle kivide ning kändude käiv, aga hakkama sain
Õnneks pole olnud inimesi keda
vihata mu elus palju, kõigest kaks alatut madalat hinge. Elu on mind hellitanud ja saatnud mu teele kuhjaga igati mõnusaid ja oma erilisuses
omapäraseid tegelasi. Olen saanud tunda end hoitud ja armastatuna. Tänan sind saatus 
Ei vihka kedagi. Ja üldjuhul on minu puhul nii, et kes on usaldust kuritarvitanud, nendega on hüvasti ja ma ei vaeva oma pead selliste inimestega, ega kuluta ka närve.