
Mis on see lause, või isegi sõna, mida keegi teile öelnud on ja mis on teile kõige valusamini hinge läinud?
Ei mõtle mitte kõige hullemat või räigemat väljendusviisi - sõimust saab teinekord üllatavalt kergesti lausa mööda vaadata. Samas kalli inimese poolt
öeldu ei pruugigi pealtnäha jube olla, aga võib väga südamesse minna...
-----------------------
Teema tekkis sellest et mul miskipärast hakkasid järjest meelde tulema solvangud lähedaste inimeste poolt.
Hetkel oleks minu vastus selline: ükskord soovisin väga saada klassi parima õpilase auhinda. Sõber, keda sinnamaani olin pidanud suhteliselt
lähedaseks sõbraks, muidugi teadis seda. Seda auhinda ma ei võitnud. Auhinnast ei hooli enam ammu, kuid ikka veel on valus meenutada sõbra reaktsiooni
sel hetkel seal aulas - ta istus mu kõrval... ja naeris mu üle. Vaikselt, kuid selgelt. Sinna selle sõpruse viimased jäljed jäidki - polnud isegi sõnu
vaja et jäädavalt haiget teha. 
mul oli klassiõde suure kondiga...nu ja kuna ta oli nats ymar ka siis leidis mingi hetk mu kätt väänata ja ytles,et mul on ka tselluliit...sellepeale
hakkasin ma naerma ja vastasin,et ainult muumiatel pole,et kas hakkame nyyd surema...
ma kaalusin siis 47kg...see oli kadeda inimese märkus
sissy see oli jube solvang sulle küll...
solvang on ka see kui mõni inimene sind ei usalda... jaarvab et temal on alati õigus.
Palju on öeldud.
Üritan sellele mitte mõelda. Valusaim oli kasvada üles teades, et "sinu puhul oleks pidanud aborti tegema".
Solvang on see kui inimene ei vaevu sind isegi tõsiselt võtma ja arvab juba ette teadvat kuidas ma tunnen ja mõtlen. Ühesõnaga, milleks ma siis üldse olemas olen kui ma juba nii mõttetu olen et isegi kuulata ei viitsita...oeh
tollal ma vihastasin nii lolli märkuse peale...
kunagi koolis kutsuti nõiax...irw,sest ma pld kergemeelne...rohkem ple mõnitatud...
Tsitaat:
Algne postitaja: anahid
Solvang on see kui inimene ei vaevu sind isegi tõsiselt võtma
kay juttu lugedes tuli meelde, kuidas kord tüli käigus emale ütlesin, et miks ta siis aborti ei teinud, kui nüüd mind kõigis oma hädades süüdistad
ning sain samuti vastuseks, et kahetseb seda iga jumalama päev... ent see on juba unustatud teema. eks elu oli siis teine ning ise olin kah pubekas.
ent see lause kriipis sees ikka mitu väga kaua. viimase aasta jookul kummitab aga peas tekst "või et tema tuleb mind osatama. mingi mõttetu tibi
tahab mind paika panna" just see osa, et mind peeti mõttetuks tibiks inimese poolt, kellesse siiralt armunud olin. aga noh, organitel on
teadupärast regeneratsioonivõime. maksal pidada alkoholkahjustusest tervenemiseks 5 aastat minema, süda pidada sama autori sõnade kohaselt tervenema 3
aastaga 


Solvatud palju, aga nendest asjadest enam ei hooli. Lihtsalt unustan.
Kuna mu välimus mulle väga nõrk koht, siis asi mis praegu veel meenub vahepeal on see, kui mulle öeldi, et üks inimene on minust poole ilusam...
Tõesti ilus tüdruk, aga sõber oli ütleja...
solvanguid on olnud palju. kuid meenub üks tobe juhtum keskastmes, kus mu klassiõde naeris millegi peale ja siis öeldi talle üle klassi: sa naerad nagu Wiiralti kaamel. See oli tollele neiule karmütlus, siiamaani põeb, ehk oli ütlemises rohkemgi tõtt, kui ütleja ise arvas..
Valusaim solvang?
Imelik, olen suur solvuja olnud, kuid ilmselt olen veel suurem unustaja 
Viimane solvang kestis lausa 50 minutit...
Ehk siis mingi kohting...
Tõsiselt vastik oli hiljem mõelda, mida ja milleks öeldi ja tehti... 
seda on elus nii..nii palju olnud, et sel hetkel on nad kõik väga valusad
Solvav on see kui sõimatakse lolliks, laisaks ja lohakaks....
.........kõik on solvav............
Eks neid solvanguid ole olnud, isegi solvanud, vahel tahtmatult, vahel tahtlikult. Üks solvang kripeldab siiani hinges.
mind solvas kord täiega see kui mulle öeldi värdjas.
tükk aega murdsin pead et kas ma siis tõesti seda olen.
ise pole seda kellelegi öelnud ja pean seda lähedase inimese suust tulenevalt vägagi solvavaks.
aga hiljem sai kõik korda.
tegelikult vist kuulsin valesti... taheti öelda VÄLJAS...
et saaks kokku väljas. aga ma kuulsin saaks siis kokku, värdjas!
mul on ilmselt mäluga väga keffasti, sest ei meenu küll, et olex pidanud pisarateni solvuma
Tõsiseid solvanguid, mis siiani teravalt meeles, küll pole öeldud!
Kõik, mis on lausutud, on kas vihahoos laimuna, või siis, tõesti, kui on mingid jubedad etteheited, mis käivadki minu kohta, jätan nad pigem meelde
& püüan jõudu mööda end parandada.
Solvanguna nö tõe väljarääkimisi ei võta.
Küll aga on mõned teguviisid solvavad. Nt seljataga laimamine vms. Rohkem ongi just teatud käitumiste peale solvutud.
kõige hullem oli 9ndas klassis umbes kui uues koolis kutsuti mind peaaegu aasta otsa järjest litsiks, mis tegi tollal kõvasti haiget, sel ajal
üritasin kõigile meeldida ja kena ja tore olla ja ise ei olnud küll midagi teinud et litsiks peaks mind kutsuma. õnneks nüüd juba paksema nahaga 
mnjah, tõeline südame murdumise koht-solvang oli mul siis, kui kõige kallim inimene ei suutnud mulle öelda, kumma naise ta oma ellu lubab, kellega
tahab oma tulevikku jagada
... Teadsin hingepõhjas tema otsust, aga oleks tahtnud seda tookord tema käest kuulda... see oli kui armastuse reetmine ja väike arm südamel
siiamaani...
kooliajal solvati ikka päris palju.. nüüd olen suutnud need solvangud mingil määral unustada ja osade nn solvajatega suhtlen siiani...
tegelikult oleneb suuresti ikkagi solvangu ütlejast - kui keegi sinu jaoks tähtsusetu mingi märkuse teeb, siis see ei haava niivõrd kui selle oleks
teinud sulle kallis inimene.
Teinekord pole solvamiseks ka sõnu vaja - suurt pettumust on võimalik teisele tekitada ka oma käitumisega...
Väga palju on elus neid hetki olnud.Aga nüütseks unustatud või vähemalt andestatud.
Ma ei meenuta halba ei suudaks nii edasi elada.Headus ja armastus on minu kaaslased.Kui öeldaksegi midagi halba ja üritatakse solvata siis muidugi
tunnen valu aga lasen selle enast lahti kuna tean et ma olen täiuslik elamaks omaelu.
üks ütles...et järelikult oled Sa eluvõõras....aga ta ei tunne ka mind, las siis arvab.....
ma imestan praegu, et kuidas ikka eestlane suudab oma hinge avada ja suurima solvangu kodututele jagada... See on hämmastav lausa!
Mul kooliajast nii hullu solvangut ei meenugi, et siiani kummitaks. Õnneks
Aga viimasel ajal vene mutid tööjuures ültevad vahel pahasti. Ja see ikka solvab küll. Just eile üks mutt nähvas, et ma ei oska tööd teha üldse. No
kurat küll! Mis ta siis tuleb meile kui ma talle ei meeldi.
Tavaliselt ikka tööjuures lasen jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Mind ei ole võimalik solvata, ego on viimasel ajal nii pilvedes, et ma lihtsalt ei solvu mitte kellegi ütluste peale, võibolla vend/õde suudaksid seda teha kui väga tahaksid aga seda ei juhtu kunagi.
Mõni kord on ikka midagi nähvatud, aga tavaliselt ütlevad need kes ise on ...?
no endal juhtub seda va solvumist suht harva, kui siis ikka juba kohe vihastamist. põhjus võib peituda selles et olen aja jooksul omale suht paksu
naha kasvatanud ja kui miskit ebameeldivalt ikka öeldakes siis panen täie rauaga vastu.. lamedatesse sõnavahetustesse ei lasku, ennemini sobib mõni
pinkantne ja terav ütlemine
-- samas kui mõelda et kes suudaks mind solvata, siis selleks saab olla ainult mõni lähedane inimene, kes teab milline
ma tegelikult olen.
Mind on solvatud siis kui last ootasin ja sellega sai hakkama minu enda vend,tema meelest olin ma paks nagu jõehobu.Sel ajal tundsin et ta solvas mind
hingepõhjani ,kuid nüüdseks ma naeran selle peale.
Olen nooremana elus rohkem näinud kui vaja ,nüüd on mind raske solvuma panna.Elu arastab
ühtki konkreetset ehk ei maini,kõige enam teeb haiget ja solvab usaldamatus
olen paksu nahaga ei solvu tavaliselt. see solvab tavaliselt solvajat .
Mulle näh just tuli meelde nn. nali.
Kui ma käima peal olin 5 kuud, siis mu söögiisu oli pehmelt öeldes ....tohutu.
Ja tööl olles tassisin enesega kaasa suurt kotti oma lõunaks.
Ükskord üks meie õdedest vaadates mu koti suurust nentis, et kui ma niipalju söön, siis lähen paksuks. Ja et olen juba juurde võtnud...
Ja vaatas mind sellise halvustava pilguga.
Ma selle peale mühkasin solvunult, et jah, lähen ikka suuremaks...enne kui pooleks lähen ja siis on mind lausa kaks.
Selle peale vaadati mind tükk aega.....enne kui pärale jõudis!
Nüüd see õde on rase 4 kuud...ja sööb
pehmelt öeldes tohutud portsud!
Mul oli siis ka au öelda, et kui sa ikka niipalju sööd siis lähed kah paksuks
ja mis ta vastas?
Kõige haavavam oli see kui mind koolis Lirvaks kutsuti selle pärast ma algusel nutsin palju aga mingil hetkel loobusin, milleks end vaevata.
Ja nüüdseks olen selle peaaegu unustanud.
Siiamaani on mind solvanud kõige rohkem see kui sõpranna ütles mulle kui sul "temaga" suhelda ei sobi, pole sul minuga ka millestki rääkida, ei tea miks aga läks hinge.
kõige valusam solvang tuleb vast kõige lähedasemalt.