
Miks teeme inimestele, keda kõige enam armastame, nii palju haiget??Kas on siin veel kodutuid kellel nii??
Tahan ju et temal oleks parim, aga kõik kukub kuidagi sitasti välja... Kas võib tõesti olla nii, et minu tujud ja armukadedus lõhuvad meie
suhte??

Minu mees ütles mulle,et kui ma armukade poleks,siis minuga hakkaks igav.Me oleme inimesed ja meie loomuses on see,et me kogemata haiget teeme.Keegi
ei saa nii elada,et ta ei solva mitte kedagi või ei teeks haiget kordagi.Sa ei pruugi teada saadagi sellest kui oled juba kedagi solvanud.Ühesõnaga
mina sellepeale ei viitsi mõelda,miks inimesed haiget teevad,sest sellest olenemata teevad nad ka edaspidi haiget.
Sa ei leia mitte kuskilt ja
mitte kunagi inimest kes on nii hea olnud,et pole kas või kogematta haiget teinud või solvanud.Elu on karm-lillelisest elust ei tasu unistadagi.
Tsitaat:
Algne postitaja: asunder
Kas võib tõesti olla nii, et minu tujud ja armukadedus lõhuvad meie suhte??![]()
Kui sa Temast nii palju ei hooliks, ei teeks sa ka nii palju Talle haiget. Armastus ongi üks suur kannatuste rada, aga kui kõik kenasti üle elame, leiame eest ka midagi väga ilusat.. Kui Temagi Sind nii väga armastab, peaks Ta Sindki mõistma, miks sedasi käitud, sest Sa siiski hoolid ju Temast. Ja kõik mis Ta teeb läeb korda ka Sinule...
üks suuremaid dilemmasid kahe inimese vahelistes suhetes on tõe rääkimine ja valetamine.
on olukordi, kus tead, et tõe rääkimine teeb haiget ja selle rääkimata jätmine (see tuleb ükskord ju nagunii välja) teeb veel rohkem haiget.
on raskeid aegu, kus suurte valede vahel hakatakse sullle rääkima kõike, mis kunagi rääkimata jäänud - sel hetkel ei teagi mida teha, kas kuulata ja
hinnata inimese otsust, kes lõpuks end tühjaks räägib ja oma valed sulle usaldab, kuid samas kui need meeletult hinge seest söövad, soovid, et ei
teaks neist midagi...
ja haiget tegemata elada ei saa - iga inimene on oma mõttemaailmaga erinev. tühine asi võib teisele nii rängalt mõjuda, et selle unustamiseks hiljem
läheb aega...
peab andestama, täielikult unustada nagunii ei saa.
Olen haiget teinud..meelega ja kogemata, enesest sõltumatult. Aga ma muudan ennast, sest hoolimata kõigist mu tegudest on ta siiani mu kõrval ja ei kavatsegi lahkuda. Ja ma ei taha mitte kunagi teda enam endast eemale lükata, sest ma armastan teda ja loodan, et kunagi suudab ka minu peale sama kindel olla kui mina tema peale võin olla.
Tsitaat:Aga armukadedus ei tee kogemata haiget, see on meelega tehtud valu.
Algne postitaja: sissy84
Minu mees ütles mulle,et kui ma armukade poleks,siis minuga hakkaks igav.Me oleme inimesed ja meie loomuses on see,et me kogemata haiget teeme./.../
Talitse oma tujusid, et sa ise vastust aimad, on hea märk.
Kui naisel kama mis mees teeb ja kus on,seega ta pole ka armukade,kas see ei jäta külma kala muljet?Mehed aga tahavad sooja naist.Loomulikult aga mitte haiglaselt armukadedat.
Tsitaat:
Algne postitaja: asunderKas võib tõesti olla nii, et minu tujud ja armukadedus lõhuvad meie suhte??![]()
Ma olen haiget teinud
Aga siis õppisin ümber. Et kui ikka läheks meelega haiget tegemiseks, siis parem kõnnin minema või hoian suu kinni.
Ja olen seda ka suurema karjumise ja sõimamise peale teinud. Lihtsalt ei tee oma suud lahti, kuna tean, et suudaksin väga vastikult öelda.
Ei ole vaja armukadetseda või viriseda. Ise rahulikult võtta, siis teisel hea ja endal kah!
See on hea küsimus miks me teeme haiget oma kallimatele? Ka mina kipun tujutsema ja armukadetsema.Kuid sellest tuleb üle olla,hoida oma emotsioone
vaos.Tihti peale kui tekivad tülid siis hiljem mõtled et see kõik oli ju mõttetu riid.
Elu ei saa ju koguaeg olla õnnelik ja roosa nagu Barbi maja. Väike pahandus ja tüli mõjuvad paremini kui kallistused vahel.
Tujukus kindlasti aitab kaasa. Aga .. ka see,kui kogud endasse palju viha ja siis selle korraga välja paiskad.
mida kuumemad on tunded, seda kirkamad on ka emotsioonid, millega tundeid väljendatakse, muidugi oleneb see iseloomust ja temperamendist, loomulikult
ei lähe keegi neutraalsele tuttavale oma emotsioone väljendama
Juba see.et pahatihti lausa teatakse ,mis teisele parem on,kipub suhet lõhkuma.Parem oleks tegeleda oma probleemidega,mitte kulutada oma energiat teise elu paremaks muutmiseks.Samas pole mõtet end siduda nii "lolli" inimesega kes ei tea mis talle hea on
haiget teinud, haiget saanud
miks seda tehakse, ma ei tea
mõnikord kohe tunned, et mittemillestki hakkab pudrupott üle ääre ajama
Olgu,siis...
Ma ei tea ühtki inimest,kes pole teinud ega saanud haiget...kooselu mingis suhtevariandis.
Armukadedus on pikem teema(tegelikult ei saa ma
sellest aru)
Alati on võimalik vabandust paluda.
...võib-olla on lahendus eluterves nokkimises, mis teab, kus piirid on? kuidas kellelegi sobib muidugi...
omavahelises jagelemises on ikka haiget tehtud ja haiget saadud
...olen suht raskelt haavatav inimene,pigem kipub nalja tegema kellegi selleteemaline ponnistus.Kindlasti olen kellegile haiget teinud ja aga seda
kindlasti ilma sellise teemapüstituseta, inimhinge traagelniite veica ka tudeeritud,nii et ei mingit sellist tahtlikku 
Tegelikult ongi just -raskelt haavatavatel- oma mingi õrn koht hinges ,mida ei tohi puudutada
Nii armas
!
Mitte ainult hinges,ka kehal võib selline koht olla mida kohe kuidagi ei taha et puudutataks.
njah, mõnel on see haigettegemine kuidagi väga lihtne, iga samm, iga sõna, iga tegu on sellega seotud. nagu iseenesest tuleb kohe.
huvitav, mina küll inimesele keda ma kõige enam armastan haiget ei tee. ma lihtsalt armastan ainult iseennast.
minu pere on armukadedus kokku tagasi viinud aga haiget sain siin juhul mina
Mnjahh, ka vaikuses leidub vastus ja see oli nii kuradima valus tol ajal... Haiget teeb nii tegude tegemine kui ka nende tegemata jätmine.
Mina olen hetkel armukade. Üks tüdruk võis valida kahe kuti vahel. Mina olin see teine. Kuid tal puudus südametunnistus, et mõista oma tegude valusaid tagajärgi. Sest kui ta valis teise, ei mõistnud ta kuidagi, et koos sellega on ta teinud teisele haiget ja ta peab ennast ka halvasti tundma. Mul on hea meel, et ta on õnnelik. Kuid mind masendab see, et ta ei näe selle otsuse valusat varjukülge. Ega mõista, kuidas ta on käitnud ka halvasti, valides ühe, hüljates teise.
Korraga poleks vast parem olnud, nii et täna õnne et ta selle variandi peale ei tulnud 
See pole see, mida mõtlesin. Ma suudan leppida ta valikuga. Nad on samalt kursuselt. Sobivad kokku. Meie aga nägime vaid vahepeal. Loomulikult meeldiv
kutt, kes pidevalt temaga koos on, saab ta endale. Lihtsalt mind natuke häirib, kuidas ta ei tundnud süümepiinu. Ei mõistnud, mida tähendab teist alt
vedada ja haiget teha.
Üldse tunnen end alaväärsena suhetes. Sest nendega ei vea. Ma tean enda väärtus. Olen intelligentne. Emotsionaalselt küps ja suudan elus asjad ära
lahendada. Ning kujutlusvõimega, mis võib palju pakkuda teistele. Kuid mind lihtsalt ei märgata. Ja nii valibki järjekordne tüdruk kellegi ebaolulise,
kes teda ei tunne ega suuda midagi pakkuda, kuigi mina oleksin võinud anda rohkemat.
Aga õnneks on looming. Loomepalavik on hea teraapia. Põletab kõik saasta seest.
to shram:
mul oli täpselt sama, eelistati seda teist, mingi aasta tagasi jalutasin lihtsalt minema ütlesin talle et palju õnne ja toredat elu sulle..armastasin
teda kohutavalt ja armastan siiani kuigi tean et temal minust pohh..ma ei tea..katsun üle olla ja eks elu näitab..
qwer
Äkki on õigem elada edasi ja meenutada ainult seda mis on ilus.Elu on liiga lühike et seda kulutada mustade mõtete ja asjade peale.Ka oma vanemaid me
armastame kuid mingil hetkel lihtsalt nad kaovad me elust.Ka see on raske kaotus kuid elame edasi.
Hakkaks jälle selle teema all "jahuma" seda enda mõttetöö ehk "enda vabaks mõtlemise" asjandust....
Seda tasub tudeerida ja õppida ning kui sellele veic juba "käsi alla saadud" hakkab see inimeses ise edasarenema...Aitab säästa eelkõige
iseennast,teisi sinu eest,etc
Aga kui inimene on oma tunnete kammitsas ja ei näe peale oma mure midagi ilusat.Mis temast edasi saab.
Heal juhul võtab keegi ta omale meheks või naiseks kuskil kaugemas tulevikus... Siis pole enam sobilik muretseda...
Paraku on elu selline...Kuidagi lihtsalt antakse tänapäeval alla. Samas kui armastad, siis lased oma kallima vabaks, et tema saaks önnelik olla. Ise mötled kuidas eluga edasi minna. Aeg parandab köik haavad. Kuigi vöib kuluda väga palju aega...
eks ta ole tõesti nii et elu on liiga lühike raisata inimestele, kellel sust pohh
Neid haigettegemisi ja -saamisi elus palju kogetud ja kõrvalt nähtud. Pole need kellelegi kerged üle ega läbi elada. Mõni näitab seda välja, mõni põeb enese sees selle ära, mõni suunab selle kuhugi millegi loomiseks. Kõige olulisem on jätkuvalt teada oma väärtust ja latti mitte alla lasta, mis siis, et see vähendab võimalusi, aga iga ettejuhtuv ei pruugi ka kõlvata. Armastusega on raske, aga ilma selleta on lausa trööstitu...
Oleneb, mis moodi haiget tegema, solvama vms. Tunnete tasandil kipuvad vahest inimesed üle reageerima, olen seda täheldanud oma tuttavate juures, kus tühja-tähja pärast minnakse riidu ja nutetakse jne. Palju sõltub inimese iseloomust. Ma usun, kui ikka armastad, siis peaks ju nägema, et meelega liiga ei tee ju.
Meelega haiget tegemine, hmm!?!
Ega siis kõik ei tee ju meelega haiget. Lihtsalt vahel on nii, et tead, et selle inimesega ei ole tulevikku.
Kas siis on mõtet elada inimesega, kus teed talle päevast-päeva haiget sellega, et sul pole tundeid või ütled otse, oled aus. Pigem see esimene
variant teeb teise poole pika peale sinu suhtes kibestunuks ning ta pettub oma armastuses ning hakkab tundma, et teda kasutati ära. Vastupidiselt aga
kui öeldakse otse, et midagi ei tule sellest suhtest, siis saab teine pool samamoodi haiget, kuid see valu asendub hiljem isegi austusega sinu suhtes,
et olid aus ega lasknud elada tal õhulossides paremast tulevikust ja tunnetest, mida teine pool kunagi sellisena pakkuda ei saa, nagu ta väärt on.
Selle kohta öeldakse jälle, et parem õudne lõpp kui lõputa õudus (antud juhul vist siis lõputa lootus).
ei tea sinu asju.Aga ma soovitan enam rääkida temaga .Kui midagi valesti tundub olevat siis on asjalik maha istuda ja asja läbi rääkida.Kindlasti ka enam aega koos veeta.
Tsitaat:
Algne postitaja: shram
//...Lihtsalt mind natuke häirib, kuidas ta ei tundnud süümepiinu. Ei mõistnud, mida tähendab teist alt vedada ja haiget teha.
Üldse tunnen end alaväärsena suhetes. Sest nendega ei vea. Ma tean enda väärtus. Olen intelligentne. Emotsionaalselt küps ja suudan elus asjad ära lahendada. Ning kujutlusvõimega, mis võib palju pakkuda teistele. Kuid mind lihtsalt ei märgata. Ja nii valibki järjekordne tüdruk kellegi ebaolulise, kes teda ei tunne ega suuda midagi pakkuda, kuigi mina oleksin võinud anda rohkemat.
...//
arukas jutt marla