Board logo

Armuvalu
Tartu vaim - 27.11.2002 kell 18:04

Kuidas saada üle armuvalust? Mitte ei tahaks minna pudelisse uputama. Ja uskuge mind....seda on, mida uputada. Ootaksin diskussiooni sellisel teemal. Mõni lööb käega, aga näed...mina ei saa.


pisimimm - 27.11.2002 kell 18:20

eks aeg parandab kõik haavad, jäävad vaid armid...


ipsu - 27.11.2002 kell 18:23

Ei tee paha kui on kogu aeg mingi tegevus et lollid mõtted eemale peletada. Aga noh.... egas se kerge pole, tuleb kuidagi üle elada.


Ray - 27.11.2002 kell 18:28

Mina leian, et natuke aega kannatab ka napsu panna, võtab esimese suurema närvi maha. Aga see oleneb kuidugi ka inimesest, mõni läheb hoopis masenduse musta auku. Aega võib küll minna väga individuaalselt. Mõnel läheb mõned kuud, mõnel aastad, mõnel...


Lola69 - 27.11.2002 kell 18:39

Ainult aeg aitab. Ja tuleb end hoida tegevuses, see aitab mustad mõtted eemal hoida.
Pudelist lohutust? Üldiselt on see väga ajutine ja nagu eespool juba öeldud, võib langeda ka musta masendusse.


Kayleigh´n I - 27.11.2002 kell 18:43

Mingi aeg ongi tegelikult vaja üksi nurgas lasta südamel valutada ..
Ja eks minagi mõtlesin, et ei ole aega valule mõelda .. Olin otsustanud mitte lasta sel oma elu segamini peksta .. aga ühel hetkel avastasin, et minust ei olnud enam midagi alles. Ma hakkasin jooma .. suitsetama .. ennasthävitavalt käituma. Muidugi ma nautisin seda kõike .. mul oli lõbus ... ei mõelnud valule .. ainult tööle ja järgmisele pudelile ..
Lase tal natuke valutada ..


tiina - 27.11.2002 kell 19:01

Ma ei saa aru Tartu vaim...sa olid siin nii õnnelik...mis siis juhtus? Kas kõik sai nii kiiresti otsa?
Ma arvan, et midagi pole vaja teha...toimeta oma igapäevaste asjadega ja las see süda natuke valutab sinna juurde....aega on vaja....aja möödudes kõik kergemaks läheb...aga okas jääb paraku...


julychill - 27.11.2002 kell 19:07

tõesti ei tea- pole kunagi armuvalu tundnud.. selles mõttes, et mehe-naise vahelisest armastusest tulenevalt..


meryli - 27.11.2002 kell 19:15

Tegevus, TOETAVAD söbrad ja nende lohutav ölg. Pudel ei aita uputada, sest purju jäädes on selline viga, et mured öpivad ujuma. sa veel räägid, et on mida uputada, seda enam hoia eemale pudelist, mure ja pudel vöib löppeda...


Virgin - 28.11.2002 kell 08:51

Kole raske on aru saada teiste soovitustest sel momendil, et küll aeg parandab kõik haavad... tahax hirmsasti teha midagi, mis asja parandax & hingel kergem hakkax... aga tavaliselt kõik, mis tehakse asja parandamisex... teeb asja hullemax Sport on üx võimalus, mis ei lase musti mõtteid pähe... või mõne hea raamatu lugemine...
Valule peab samuti andma aega... mina arvasin esimene kord, et ei lase sel kuskilt välja paista & et kui korra murdun, siis jääbki see nii... lõpux sain aru, et valu on vaja endast välja lasta, hing puhastada ja puhtalt lehelt kogenenumana & targemana uuesti alustada... kõik võttis kole kaua aega, aga see kogemus rikastas mu elu ja enam ei tee sellele mõtlemine haiget... ning see polnudki maailmalõpp nagu algul arvasin


Venom - 28.11.2002 kell 08:55

njah
kuni 99 aastani oli parimaks rohuks armuvalu vastu ajateenistus. Nüüd see enam nii pole kahjuks. Muidu soovitaks armeesse minna


murdjamees - 28.11.2002 kell 10:42

vaim ! pagan , mis kas mu nõuanded ei aidanud? siis pole sul midagi muud teha kui edasi elada põhimõttel , et naise ja trammi järele ei tasu kunagi joosta, sest alati tuleb uus. Mina jooksin naiste järele suhteliselt kõrge eani.sina võid selle varem lõpetada!Ühesõnaga pista aga uued rauad tulle ja ära põe.sa nüüd ju kogenud mees-tead mis teed!


Lola69 - 28.11.2002 kell 10:49

Tsitaat:
Algne postitaja: murdjamees
vaim ! pagan , mis kas mu nõuanded ei aidanud? siis pole sul midagi muud teha kui edasi elada põhimõttel , et naise ja trammi järele ei tasu kunagi joosta, sest alati tuleb uus. Mina jooksin naiste järele suhteliselt kõrge eani.sina võid selle varem lõpetada!Ühesõnaga pista aga uued rauad tulle ja ära põe.sa nüüd ju kogenud mees-tead mis teed!


See mittejärelejooksmine ei käi aint naiste kohta. Egas mehed liiklevad ju kah nagu päevinäind trammid-trollid või mis iganes. Järele joosta pole mõtet, sest mida aeg edasi seda tõenäolisemalt tuleb uus.


Tartu vaim - 28.11.2002 kell 19:05

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Ma ei saa aru Tartu vaim...sa olid siin nii õnnelik...mis siis juhtus? Kas kõik sai nii kiiresti otsa?
Ma arvan, et midagi pole vaja teha...toimeta oma igapäevaste asjadega ja las see süda natuke valutab sinna juurde....aega on vaja....aja möödudes kõik kergemaks läheb...aga okas jääb paraku...



Okas jääb jah! Ja ma tundsin oma Heleniga tõeslist hingesugulust! Ja ainult kaheks nädalaks seda jätkuski, sest... nagu ma aru sain tema jutust.... Suhe arenes tema jaoks liiga kiiresti ja ta ei suutnud enda jaoks kõike läbi mõelda. Pealegi mingil kaugel kevadel tahab ta Tartust ära minna. Ja veel, et mina ei olevat see inimene, kellega ta el lõpuni tahaks koos olla. Armunud oli, aga armastuseks see ei kujunenud. No ma ei saa naistest aru enam.... Ei suuda elada päev korraga ja hetkest rõõmu tunda.


Tartu vaim - 28.11.2002 kell 19:13

Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
njah
kuni 99 aastani oli parimaks rohuks armuvalu vastu ajateenistus. Nüüd see enam nii pole kahjuks. Muidu soovitaks armeesse minna


Mnjah! Asi nimelt selles, et ajateenistusse mind ei taheta!


Tartu vaim - 28.11.2002 kell 19:20

Tsitaat:
Algne postitaja: murdjamees
vaim ! pagan , mis kas mu nõuanded ei aidanud? siis pole sul midagi muud teha kui edasi elada põhimõttel , et naise ja trammi järele ei tasu kunagi joosta, sest alati tuleb uus. Mina jooksin naiste järele suhteliselt kõrge eani.sina võid selle varem lõpetada!Ühesõnaga pista aga uued rauad tulle ja ära põe.sa nüüd ju kogenud mees-tead mis teed!


Vaevalt, et ma nii kogenud nii olen, aga soovituste rakendamiseni ma ei jõudnudki. Õhtusööki ei toimunudki, sest selle pühapäeva hommikul sain SMS-i teatega, et meil pole enam mõtet kohtuda.


tuhvlialune - 29.11.2002 kell 02:30

Luuluda pole mõtet aeg aitab vaid pikema ajapeale kui tahad kohe üle saada siis loo uus suhe või leia uus lohutaja sõprade seast


li-li - 20.05.2003 kell 05:34

Tsitaat:
Algne postitaja: Tartu vaim
Kuidas saada üle armuvalust? Mitte ei tahaks minna pudelisse uputama. Ja uskuge mind....seda on, mida uputada. Ootaksin diskussiooni sellisel teemal. Mõni lööb käega, aga näed...mina ei saa.


äkki mõni reis hea sõbraga abix?


yller - 20.05.2003 kell 10:36

Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
Tsitaat:
Algne postitaja: Tartu vaim
Kuidas saada üle armuvalust? Mitte ei tahaks minna pudelisse uputama. Ja uskuge mind....seda on, mida uputada. Ootaksin diskussiooni sellisel teemal. Mõni lööb käega, aga näed...mina ei saa.


äkki mõni reis hea sõbraga abix?


sellisele asjale pole abi, lihtsalt tuleb elada nii nagu on
ja loota et aeg parandab


Mara - 20.05.2003 kell 10:48

hakata tegelema millegagi....käia klubides....tegeleda spordiga( jõusaali kotti taguma!!! (khmm..poksikotti)) ....teha tööd..mis iganes...mõtted mujale viia...või siis rääkida kellegile oma murest,kes aidata oskaks...


Zitikaz - 20.05.2003 kell 11:26

armuvalu vastu aitab vaatamine enda sisse.. eneseväärikuse taastamine..ja loomulikult sõbrad on need, kes kindlasti mõistavad Sind ja Sinu valule tegevuste virr-varriga suudavad unustust pakkuda kõigest, mis hinge kraabib..


Hiirekas - 20.05.2003 kell 11:58

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: murdjamees
vaim ! pagan , mis kas mu nõuanded ei aidanud? siis pole sul midagi muud teha kui edasi elada põhimõttel , et naise ja trammi järele ei tasu kunagi joosta, sest alati tuleb uus. Mina jooksin naiste järele suhteliselt kõrge eani.sina võid selle varem lõpetada!Ühesõnaga pista aga uued rauad tulle ja ära põe.sa nüüd ju kogenud mees-tead mis teed!


See mittejärelejooksmine ei käi aint naiste kohta. Egas mehed liiklevad ju kah nagu päevinäind trammid-trollid või mis iganes. Järele joosta pole mõtet, sest mida aeg edasi seda tõenäolisemalt tuleb uus.


Õige, vahel aitab ka armumine taas kellegisse. Mitte nii ideaasesse ja jäävasse, vaid sellisesse vahepealsesse ehk siis vahesadamasse. Kui eelmisest üle olen saanud jasen vahesadamast köied lahti ja pujetan ulgumerele, seda ainust ja toelist otsima. Karm, aga nii see on. Andestagu kõik vahesadamad ja mõistku mind. Ju mul oli piisavalt valus, et otsida nende juurest varju.


Barbar - 20.05.2003 kell 19:07

Vaim, ole õnnelik et midagi tunned. Mõtle, mis saaks siis kui su süda kivistub? - kivisse löödud armid jäävad sinna kauaks, mõni ka igavesti, aga mis saab siis kui tuleb see saatuslik löök ja kivi puruneb? Kui soovid vaikust, siis jääta see süda, kuna mõni neiu ikka selle üles sulatab


yller - 20.05.2003 kell 19:27

Tsitaat:
Algne postitaja: Barbar
Vaim, ole õnnelik et midagi tunned. Mõtle, mis saaks siis kui su süda kivistub? - kivisse löödud armid jäävad sinna kauaks, mõni ka igavesti, aga mis saab siis kui tuleb see saatuslik löök ja kivi puruneb? Kui soovid vaikust, siis jääta see süda, kuna mõni neiu ikka selle üles sulatab


vahest tahaks küll et endal oleks kivist süda
vähemalt ei peaks taluma südamevalu
mida aegaajalt elu siis teele puistab

aga noh
paraku pole kivist süda


Hiirekas - 20.05.2003 kell 20:06

Tsitaat:
Algne postitaja: Barbar
Vaim, ole õnnelik et midagi tunned. Mõtle, mis saaks siis kui su süda kivistub? - kivisse löödud armid jäävad sinna kauaks, mõni ka igavesti, aga mis saab siis kui tuleb see saatuslik löök ja kivi puruneb? Kui soovid vaikust, siis jääta see süda, kuna mõni neiu ikka selle üles sulatab


Aga valus on elada ilma armastuseta, valus on elada ilma kireta - elad kui tühjus siin ilmas.

Parem on üldse mitte olla, kui mitte keegi olla.


pipiplika - 22.05.2003 kell 00:22

Tsitaat:
Algne postitaja: Tartu vaim
Kuidas saada üle armuvalust? Mitte ei tahaks minna pudelisse uputama. Ja uskuge mind....seda on, mida uputada. Ootaksin diskussiooni sellisel teemal. Mõni lööb käega, aga näed...mina ei saa.
mina sõin sokolaadi ja hästi palju ja flirtisin ajasin meestel kere kuumaks ja siis jätsin nad ülesköetuna jahtuma see oli küll julm kuid aitan hetkeks unustada kuid 3 aastaga on asi piisavalt möödunud, et täisväärtuslikuna edasi minna ja uus suhe leida


Lii001 - 29.07.2003 kell 13:48

Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
eks aeg parandab kõik haavad, jäävad vaid armid...


mingil ajal mutuvad armid tuhmimax ja kasvad osaliselt välja....


petuke - 29.07.2003 kell 14:00

See kõik läheb üle võtab aint aega ja mitte vähe


katsi - 21.01.2005 kell 09:55

soovitate siin, et on vaja tegevust ja hästi palju ning et ajaga kaob ka valu. hetkel on mul nii valus ja ma ei jaksa midagi teha... lihtsalt ei ole jõudu! võiksin terved päevad voodis vedeleda ja mitte midagi peale enada haletsemise teha. söögiisu ka ei ole. mul on ükskõik, mis minust saab, kas jõuan õigeaegselt tööle, kas teen seal tööd või istun niisama.. mind lihtsalt ei huvita. niisiis istungi päeval niisama tööl (tehes vaid ülemuse tulles näo, et teen miskit), koju komberdades kukun voodisse ja nutan seal kuniks enam ei suuda hingatagi ning suikun... hommikul hakkab kõik jälle otsast peale.

mida ma tegema peaks? kuidas end kokku võtta?


Tommyz - 21.01.2005 kell 11:04

sry, olen ise selle läbi elanud, ja see kestis ikka eriti kaua, ligi 2 aastat, haiglane värk täielikult!!! Mina ei soovinud näha ühtegi sõpra ega rääkida kellegiga, jalutasin jala päeval linna, siis tagasi, öösel und ei olnud kordus sama tegevus, ja nii ikka pea 3 kuud, kuni sain selgeks, et on vaja rahvaga suhelda, nemad viivad su mõtted mõjale ja annavad mingisega naeratuse su näole!!! ja pealegi nende kaudu on võimalus tutvuda uute inimestega ja uued on tere tulnud ikka. Ja nutmine on kasulik seni kuni see on asja eest!! mõtetu nutmine näitaks sinu nõrkust!!! Äkilist muutust ei ole võimalik su tunnetesse tuua, aegapidi see vaibub ja mida rohkem ise vaeva näed seda rohkem suudad sa selles olukorras mõelda mõistusega! Siin aitab ainult aeg....


Edit: jaa veel.... õpi sellest olukorrast, mõtle kui järgmine kord on sama asi.... ei tasu seda uuesti läbi elada...


katsi - 21.01.2005 kell 14:17

Tsitaat:
Algne postitaja: Tommyz
sry, olen ise selle läbi elanud, ja see kestis ikka eriti kaua, ligi 2 aastat, haiglane värk täielikult!!! Mina ei soovinud näha ühtegi sõpra ega rääkida kellegiga, jalutasin jala päeval linna, siis tagasi, öösel und ei olnud kordus sama tegevus, ja nii ikka pea 3 kuud, kuni sain selgeks, et on vaja rahvaga suhelda, nemad viivad su mõtted mõjale ja annavad mingisega naeratuse su näole!!! ja pealegi nende kaudu on võimalus tutvuda uute inimestega ja uued on tere tulnud ikka. Ja nutmine on kasulik seni kuni see on asja eest!! mõtetu nutmine näitaks sinu nõrkust!!! Äkilist muutust ei ole võimalik su tunnetesse tuua, aegapidi see vaibub ja mida rohkem ise vaeva näed seda rohkem suudad sa selles olukorras mõelda mõistusega! Siin aitab ainult aeg....


Edit: jaa veel.... õpi sellest olukorrast, mõtle kui järgmine kord on sama asi.... ei tasu seda uuesti läbi elada...


hetkel tunnen, et ei tahagi ennast kellelegi avada, kellegi jaoks olemas olla... lõpuks saad ikkagi haiget, lõpuks oled ikkagi üksi... ei lähe kellelegi korda


Mc - 21.01.2005 kell 14:33

ma mõnikord siiski uputan - siis, kui suhtlemissoovi pole.


habe - 21.01.2005 kell 14:35

Öeldakse et on aegu, mis tuleb lihtsalt üle elada...
See valuperiood on piinav ja tundub et ka lõpmatu - paraku õnneks ta tavaliselt siiski taandub, kuigi reeglina liiga aeglaselt.
Omal ajal sain abi kogemata pähe tulnud mantrast: X-i ei ole enam - ta on surnud! Kui seda korduvalt mõttes käiata, kustusid X vastu kõik emotsioonid. Kui siis juhuslikult kohtusime, ja tema meelt muutnud oli, nägin mina enda eest täiesti võõrast naist See oli mulle üsna üllatav aga samas olukorra jaoks hea lahendus. Jahtusin maha ja kadus ka valu.


katsi - 21.01.2005 kell 14:41

kas ma peaksin kõik temaga seonduva unustama... kõik temaga seotud asjad silmaalt ära panema. tema kirjad oma e-postist kustutama, kutututama ta oma msn'st.... st täielikult hävitama kõik, mis teda mulle meenutaks. kas see aitaks?


habe - 21.01.2005 kell 14:51

Kunagi üks minu tuttav lollpea (suht minu nägu..) mõtles, et peale suhet võivad inimesed ju sõpradeks jääda. Teiste eest rääkida ei oska, aga enda jaoks sain selgeks, et selline kontakt sama valus on, kui armsa inimese jäänuste kõdunemist päevast päeva pealt vaadata. Tänan- ei soovi.


katsi - 21.01.2005 kell 14:59

ta soovis ka sõpradeks jääda.. ütles, et hoolib must ja olen talle kallis ning et ta ei taha mind oma elust ära.
ma tean, et kui ma ei saa talle olla enamat kui sõber, siis ma vist ei suuda sõber olla. selline on hetkel tunne.. kuid samas ma ei taha ka teda oma elust kaotada. ta on liiga oluline....


Tommyz - 21.01.2005 kell 16:26

Asi jääbki nii, kui uuesti kohtud temaga, tulevad asjad jälle meelde, tunded meenuvad ja seest hakkab asi ängistuma... suht nõme, kui tead, et midagi enam teha ei saa, aga tunded on ikka sellised... ja asjade hävitamine...? võib-olla asjad ära panna--- msn miks mitte jääda..? rääkida siis kui asjad on jahenenud ja siis kui tema rääkimisest huvi tunneb..?

Edit: soovin jõudu ja jaksu selles, seda läheb sul vaja, ja plz mõtle kainelt


Sako - 21.01.2005 kell 18:03

njah ega muud midagi ainult aeg, võib kesta 1 kuu 1 aasta v terve elu, krt seda teab...


salliise - 22.01.2005 kell 16:38

Päris hästi aitasid asjad, mis tuule kõrvus vinguma võtsid. Suusatamine, kui suudad sellist kiirust arendada või rattasõit või tuulise mere ääres hulkumine. Ei tea, kas puhus mõtted minema aga aitas küll.


Pipilota - 22.01.2005 kell 19:40

minu aastane ennasthavitav sydamevalu loppes vagagi ootamatult - juhuslikult nagin TEMA nime kuskil pikas nimekirjas koos teiste meeste nimedega ja jahmatusega taipasin, et appike! ta ei olegi ainus mees maailmas ja mul on lopmatult voimalusi leida see uus ja oigem! ilmselt tulebki lasta hingel valutada ja see lahendus tuleb ootamatult... ykskoik kui jabural moel see ka ei tule


GrinningSoul - 22.01.2005 kell 19:52

ma olen krooniline armuvalutseja. isegi suurepärases suhtes olles.loodan ka ,et aitab aeg, vanuse ja mõistuse juurde tulek


unistaja - 23.01.2005 kell 01:41

Sain oma hämmastuseks postkastist kirja, mille sõnum oli selline, et ma jään alati tema südames erilisele kohale. Ning sõprus on minu enda teha. Aga kas ma tahangi??? Peale neid aastaid, kus sisemiselt võitlesin, kord alla andes, kord jälle lootes, et järgmine päev on rohkem elamist väärt... Ja nüüd, kus ma olen juba piisavalt tugev, tahab ta jälle tulla minu maailma lõhkuma, mis vaevalt jalgadele jäi. Ei enam.


siljaline - 26.01.2005 kell 16:32

Usun, et on raske. Ma ise läksin lahku üle kolme kuu tagasi. Sellega lõppes ühe aastane koos elu ja nelja aastane suhe. Üritasin olla eemal ja hetkeks see aitas. Lihtsalt see, et ei mõelnud sellele, mis oli vaid sellele, mis on. Nüüd käisin oma viimaseid asju võtmas ja võtmeid ära viimas ja see kiskus kõik haavad jälle lahti. Mõtlesin, et olen sellest üle ja et olen tugev, kuid eksisin. Ju läheb ikka veel aega vaja. Kuid kaua? Endal ka juba väsimus peal sellest, kuidagi tühi tunne. Tunnen, et ei jaksa enam...


missdarkness - 26.01.2005 kell 16:37

suhted teevad alati haiget, kas siis lahku minnes või koosoleku ajal....mina olen 1.5 kuud koos olnud, kuid ikkagist on valus...ka mina mõtlesin mured pudelisse uputada,kuid see ei aita..tuleb olla tugev ja edasi minna...
mind aitab flirt teistega--peletab mõtted eemale


freelancer - 26.01.2005 kell 18:58

ei pea õigeks et oma mure leevendamiseks kasutatakse teistele haiget tegemist.Õigustused stiilis tema oli esimene ja tema tegi ka kuuluvad lasteaeda ja jätavad madala mulje.See jätab rohkem sellise sugulise kihu rahuldamine ebaloomulikul viisil mulje.


liisbeth - 28.01.2005 kell 16:18

praeguse valuga ei tee veel midagi.lihtsalt istun, meenutan ja naudin ilusaid mälestusi. aga kui asi ikka väga julmaks läheb, ning karta seda lähitulevikus on, siis... tont seda teab. varasemalt olen proovinud töönarkomaaniat, spordihullust, sõpradega pidutsemist, korra ka uut meest, et iseenda suhtes tülgastust tekitada. hmm, mida veel - kirjutamist... ja ühe õhtu võib üksi veinijoomisele ka ju pühendada. aga elame, näeme, äkki seekord suudan midagi enda jaoks uut välja aretada.


tydruk - 29.01.2005 kell 10:58

Kahjuks olen samas seisuses.....
üritasin uputada oma mured pudelisse, kuid siis avastasin, et sellest pole kasu, see teeb asja ainult hullemaks. Purjus peaga tulevad kõige jubedamad, hirmutavamad mõtted.......seega parem kaine ja külmana ennast hoida.
Raske ja valus on, kuid tuleb edasi elada.
Ainuke lohutus on see, et kunagi on see möödas.....


eeva111 - 29.01.2005 kell 13:06

aeg on see ,mis aitab armuvalust üle saada.see ,et mure ujuma õppis on ammu teada.ja pealegi sopsus pea ainult võimendab tundeid


Marla - 29.01.2005 kell 13:59

see on nyyd kyll natuke teemawäline wõibolla.
aga jäin mõtlema (lugedes siit kui wäga mõned kannatawad ).
et ma pole wist päriselt yhtki armuwalu tundnud.


Tommyz - 30.01.2005 kell 02:15

Jah ... Marla, tean veel selliseid inimesi nagu sina, ei tunne sellist asja... kui aus olla, siis ei teagi kas see on positiivne või ei? mõnes mõttes, hea, ei ole seda piina, kuid teises kas, siis üldse oli seda armastust seal suhtes, seda tõelist kus teist usaldati 100% ja hooliti nii heas kui halvas? Ja kas seegi õige on....


eeva111 - 30.01.2005 kell 13:20

...kõikidel kes on olnud armund või kedagi väga armastanud peaks olema see tunne tuttav juhul kui neid on maha jäätud .kes pole kunagi armastanud on ka see tunne võõras


preester - 06.02.2005 kell 21:10

Olge rõõmsad,et olete midagi tundnud,hullem,kui tuimalt elust läbi kõnnite,selliseid sotsiopaate kahjuks küll ja küll.Ega see vist kergemaks tee,aga püüdke mõistusega selgeks teha endale,et nii oli siiski kõige parem.Soovitaksin ka energeetilist sidemete(nadide)katkestamist energiakeskuste vahel,aga see vist liiga keeruline-.kel huvi ,leiab kirjandust. Näit."psüühiline enesekaitse".


knight - 08.02.2005 kell 00:37

Lugu on nii, et mine ja puhasta end looduses ja pane kasvõi küünal tuppa põlema.
Ja aeg annab tõesti asjale arutust - see põleb inimesest välja lõpuks. Muidugi ka igasugused uued tutvused ja teistega avameelitsemine on sellistel puhkudel toeks.
Igast kallistusest saad jõudu juurde ja lähed eluga edasi.


hannes63 - 22.03.2005 kell 18:24

Mure pudelisse uputamine küll vaevalt aitab. Hetkelise kergenduse annab aga see on ka kõik.
Kahjuks on elu nii seatud, et armu ilma valuta ei ole. Kui oleks siis ma rõõmustaksin väga ikka küll.
Mis avitab?
Tegele millegi meeldivaga, näiteks hobidega, mine tee väike reis Euroopasse. Tähendab tee midagi muud mis viiks su mõtted eemale sellest murest.
Samas tean omast käest - armuvalu on ikka väääääga valus. Ehk lohutab sind teadmine, et paljud, väga paljud elavad sama valuga kui sina.


tipkin - 12.05.2005 kell 00:11

endal on praegu sama probleem aga sellest üle saamiseks on lihtsalt aega vaja


Karmapolice - 19.05.2005 kell 18:29

See pole jah nii lihtne midagi, niipea, kui mu enesetunne on juba päris ok, näen ma üht TEATUD inimest ja taas masendus ja jama. Isegi, kui mulle tundub, et nüüd ongi valu möödas ja teised mehed on ka täitsa toredad, üks väike hetk muudab kogu mu vaevaga üles ehitatud hea meeleolu. Lohutuseks, iga korraga läheb see masendus väiksemaks, nii et on lootust selle täielikuks kadumiseks


Imre - 21.05.2005 kell 18:23

Armuvalu on asi ,mis piinab kaua.
Nagu öeldud ,haavad paranevad - armid jäävad.
Suurest valust saad lahti, aga see jääb meelde alatiseks.
Lihtsalt ..aeg teeb oma töö.
Läheb üks ,tuleb teine ...vana jääb meelde alatiseks.


partyangel01 - 11.06.2005 kell 15:30

ka mina sooviksin sellele vastust saada...
sest jh see ple selline mure mida valada pudelisse..
sellex peab olema mingi muu võimalus..
tean enda käest et see "armuvalu" võib olla väga valus. ja selest ei saa ei üle ega ümber...
kuid ml ka üx sõber....kes tahtis isegi selle pärast enesetappu teha.. ja kui tqa olex seda selle fu**ing kuti nimel teinud,,siis mai tea mis ma selle kutiga teinud olexin....
Ma nii loodan et kunagi leiutab keegi mingi ravimi millega saax armuvalu ravida..


hab - 10.11.2010 kell 20:03

no see armuvalu on üks raske asi.. kui nüüd väga aus olla siis 70% minu elust on armuvalu aga elu läheb..


sales - 10.11.2010 kell 20:09

Ma kohe ei saagi aru, mismoodi armastus valutab? mis inimene peaks valutama, kui võib armastada...
enamasti ongi see mitte armu- vaid egovalu


siamese - 10.11.2010 kell 23:19

Siiani on õnnestunud mul ennast lihtsalt tühjaks kirjutada. Kõik tunded, igatsused, ütlemata sõnad panna paberile, luule vormis. Kuni ühel päeval ei ole enam midagi öelda, olnu enam ei piina ja olen valmis eluga edasi minema.
Tagasivaates leiad end isegi õnnelik olevat - sa oled kedagi armastanud. Seda ei juhtu mitte just iga inimesega, kõigile ei ole antud sellist võimet. Olla võimeline armastama annabki elule värvi.


2mustikas - 10.11.2010 kell 23:27

Jumal tänatud, on ükski kass, kes eluga edasi läheb...


cc - 11.11.2010 kell 06:43

Tsitaat:
Algne postitaja: siamese
Olla võimeline armastama annabki elule värvi.


Ma väidaks siiski, et see on individuaalne.


zip - 11.11.2010 kell 08:41

Nagu Tanel Padar laulab - armastus meist inimese teeb

Aga armuvalu, mis see siiski on, kas see on ühepoolne, vastamata armastus? Kas see on valu, mida tunneb teismeline nooruk?
Kahjuks või õnneks ei tea ma mis on armuvalu. Mina olen alati armastanud valu tundmata


Myrk - 29.11.2010 kell 15:36

Olen kogenud. See on nii magus valu minu jaoks, ei karda seda, vaid hoopis naudin.
Kõik mis toimub meie hinge tasemel on vajalik selleks, et areneda ja jõuda edasi järgmisele levlile.


2mustikas - 30.11.2010 kell 01:35

Tsitaat:
Algne postitaja: sales
Ma kohe ei saagi aru, mismoodi armastus valutab? mis inimene peaks valutama, kui võib armastada...
enamasti ongi see mitte armu- vaid egovalu

Kui oled terve päeva ilma väljas käimata , siis tunned, mis tunne on...


Myrk - 30.11.2010 kell 11:06

Sa Mustikas oled küüniline... Ja üldse ma arvan,kes ikka on kunagi armastanud, see on ka armuvalu kogenud.
Link:armuvalu


anne51 - 30.11.2010 kell 14:11

Tsitaat:
Algne postitaja: preester
Olge rõõmsad,et olete midagi tundnud,hullem,kui tuimalt elust läbi kõnnite,selliseid sotsiopaate kahjuks küll ja küll.
See on küll tõsi.


guttamax - 01.12.2010 kell 01:07

Pakun, et s6ima litsi , senikuni sa ta ise ära tyytad.
Muidugi on ka keerulisemaid, aga pakun Sulle lähima varjandi


ohakas - 01.12.2010 kell 18:53

See armuvalu on müstika tegelikult, see on kus lausa kõik kohad valutavad (ka hambad kusjuures). nagu gripi algus


tuulene - 01.12.2010 kell 20:35

Tsitaat:
Algne postitaja: ohakas
See armuvalu on müstika tegelikult, see on kus lausa kõik kohad valutavad (ka hambad kusjuures). nagu gripi algus



Tõesti nagu üks tõeline gripp, koos tüsistustega.


2mustikas - 02.12.2010 kell 01:01

kusjuures armutüsistustel on pikk peite periood


kondikubu - 14.12.2010 kell 17:27

On selline tunne,et tahaks lendu tõusta,ära lennata.


iir - 15.12.2010 kell 09:01

Armuvalu on üks hingevalu. Kui inimene leinab, siis on tal ka valus. Me oleme inimesed ja meil on võime tunda, mis on iseenesest väga ilus ja hea. Armuvalu ja armukadedus on omavahel seotud ja need mõlemad on seotud egoga. Lugu sarjast "Ma ei ole eelistatud" "Ma ei taha seda isendit" "Miks ta tahab teist, aga mitte mind" jne
Ma ei tea, miks tihti peale on nii seatud, et kui sina tahad teist, ei taha teine ja kui teine tahab, ei taha sina. See kõik toob kaasa hingevalu. Hingevalu on omamoodi raputav sündmus organismile, sest suures valus on loodud maailmas väga palju ilusat kunsti ja muusikat, sest väidetakse, et ainult suures õnnetundes või sügavas hingevalus inimene on loominguliselt viljakas. Keskpärane kulgemine ei loo mitte essugi. Seega, et end mitte korrata julgustan inimesi haiget saama, sest kui tunda tumedaid toone, siis ehk tunneb ära ka eredad toonid, mis on iseenesest ilus.
Kui te kohtate inimest, kes suurest hingevalust jooma hakkab, siis tekib küsimus, et kas ongi kõik, kas see ongi kõik, mida ta suudab? Juua, loputada oma muret läbi maksa ja lõdvestada lihaseid, et hommikul veel suurema kassikaga ärgata? Selle asemel, et sauna kütta ja endas rahupunkt leida....
Armuvalu on läbi ajaloo suuri sõdu esile kutsunud, kus armuvalus mees on enda selja taha sõjavägesid koondanud. Nii et suunage energiat õigesse kanalisse ja sexige näiteks...nii nagu ei kunagi varem...suurest valust


Myrk - 15.12.2010 kell 09:56

Õigust räägid iir, ainult läbi kannatuse, ja õnnetunde, areneb me hing.


Wet - 09.01.2012 kell 18:35

Ma soovitaks valu valuga ravida. Leia kiirelt keegi uus,kes aitab unustada. Tõenäoliselt ajapikku läheb valu väiksemaks ja mingil hetkel avastad,et oled uude armunud. ...... ja siis jälle otsast peale


kodukäija - 09.01.2012 kell 20:32

Lugesin teema algusest peale hoolega läbi, aga ma vist siin ainuke hull, ma eelistan valu välja elada. Mitte ainult armuvalu, ka lein või mõni muu ränk kaotus. Vaatan mõne hea sõbra, kes vajadusel nöörid- noad kokku korjaks või mind luku taha paneks vajadusel, siis võtan pudeli, mida kangemat, seda parem, keeran naha vahele ja märatsen ennast tühjaks.Nii, kuidas vähegi jaksan.Järgmisel päeval peavalu käes oiates teen omad korrektuurid, panen olnu kas ilusate mälestuste riiulile või katsun mälust minema pühkida. Paar korda elus on ette tulnud- aitab küll.Põhiline on mitte minna peaparandust otsima.(üldiselt olen siiski karsklane).Muidugi jääb midagi alles ja valutama, aga peied on peetud...


freelancer - 09.01.2012 kell 21:45

Tsitaat:
Algne postitaja: Wet
Ma soovitaks valu valuga ravida. Leia kiirelt keegi uus,kes aitab unustada.



Väga ohtlik mõttekäik iseenese karistamiseks.


Wet - 09.01.2012 kell 22:04

Ei ütleks.Üks asi,mis on kindel- armuasjades on ikka nii,et üritad vigadest õppida,aga tavaliselt ühega sa ei tee "selliseid" vigu,aga teed uusi. Või ühel ei ole "selliseid" vigu,aga on teised. Armuasjades pole kunagi keegi liiga tark. Ehk õppida,et järgmine kord oled targem- ei usu,et see pikalt õnnestub.Tark on mitte kaua taga nutta vaid eluga edasi minna.


guttamax - 09.01.2012 kell 22:25

jh. alati võib loota, et tulevad uued ja kaunimad ämbrid...
Minu meelest ei saa vigadest väga palju õppida, kuna uus "ämber" võib olla sootuks teise kujuga...Liiatigi on armumine pime, nägijaks saadakse nõksa hiljem ja alles siis selgub, kas armastatakse v nähakse ko¹hmaare...
Armastus eeldab oskusi kompromisse leida, ning eelkõige enda vigasid, siis partneri silmas märgata, ning ennast natukene koolutada suuta...mina muideks väga vist ei oska


freelancer - 09.01.2012 kell 23:32

Eluga edasi minna on ilmselrt ainus tark tegu mida teha.Paigalseis on tahtmatu mandumine.Vigadest õppida-kindlasti.Iseasi on muidugi see kuipaljud suudavad üldse enda tehtud vigu enesele tunnistada.Ma ei taha sellega öelda et vead oleksid ainult enese omad.Tuleb enesele teadvustada mitte tagajärgi vaid põhjuseid.Ja just neid mitte korrata.
Iga suhe on ainulaadne ja eraldivaadeldav-Ühesuguseid lihtsalt pole.


Qqpai - 09.01.2012 kell 23:56

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Tuleb enesele teadvustada mitte tagajärgi vaid põhjuseid.Ja just neid mitte korrata.



no antud teemas vist ei saa, põhjus on armumine. või äkki siiski?


freelancer - 10.01.2012 kell 00:11

kas ikka on põhjus armumine
Äkki ikkagi tagajärg
Isegi kärbsed ei roni teineteisele niisama selga-selleks ajendab neid miski.


Kerdni - 10.01.2012 kell 11:08

Ja see teema läkski alla poole vööd!


ohakas - 10.01.2012 kell 11:16

kui arvestada, et teema on alustatud aastal 2002 siis oligi aeg juba jõuda sinna allpoole vööd
teemad ju arenevadki ja kõiki tahke tuleb uurida või lasta uurida


sales - 10.01.2012 kell 14:34

No isiklik armuvalu ulatub isegi pikalt kaugemale kui 2002 Vast 8. klassis oli migagi valutavat, kui noor ajalooõps mind tähele ei pannud, aga tulemina sai must ajaloo priimus ja seniajani valutab süda ajaloo ja selle käsitluse pärast tunduvalt rohkem, kui kõigi naiste pärast kokku... aitähh siis mu armuvalule


ohakas - 10.01.2012 kell 14:55

Ma olen ka Timurist üle saanud


sales - 10.01.2012 kell 16:35

Kas Lonkav Timur e. Timurlenk e. Tamerlan no nii vana sa nüüd ka olla ei saa


kodukäija - 11.01.2012 kell 07:19


Neid Timureid korjasin ma ka terve salga kokku (nimelt mu lapsepõlvekodus ei olnud eriti tüdrukuid) aga et vanurid meie abist õudusega keeldusid, siis kõige suurem kangelastegu oli üks õunavargus...
Jeh, ma olen ka üle saanud....


guttamax - 11.01.2012 kell 14:31

Tsitaat:
Algne postitaja: ohakas
Ma olen ka Timurist üle saanud

Mind ka ei loksuta, et millalgi Timuurof siin bänni sai
Aga Salese ajolooõpetajakssaamise stoory on küll äge--ilmselt manas ta kogu pika teekonna vältel selleni, oma silme ette miniseelikus tibide armuvalus pilke


arablane1 - 12.01.2012 kell 01:47

"kurat" 8 klassis ma nii vanasid mutte ei vaadanud, üritasid omavanustele "ära teha" , muidugi ei ole näinud salesé koolipõlve ajalooõpsi, kui ta oli ikka jalustrabavaltpandav siis võtan sõnad tagasi.


Osake - 23.02.2012 kell 15:55

Esiteks
Muresid ei saa uputada alkoholiga. Nad raisad on õppinud ujuma ja tulevad pinnale tagasi.
Teiseks - aeg on ainus mis parandab haavad. Sina lihtsalt ela ja varu kannatust ning ära keskendu negatiivsele. Alati on nii, et millegi lõpp on jällegi millegi uue algus.


Kerdni - 29.04.2012 kell 18:58

Nii ma liituks klubiga! Kes midagi vahvat Tartus teha tahaks?


Lifelines - 01.06.2012 kell 15:26

Loodus tühja kohta ei salli, küll tuleb uus seltsiline lähedust pakkuma. Kui ka vastumeelt see mõte, siis võiksid olla ikkagi avatud, seltsiline aitab ikka rasketel aegadel

Ise hakkasin siis küll mõnevõrra rohkem kurku kastma aga just tänu sellele avatusele sain tol perioodil endale parima sõbra ja pealegi sellise eluteega, et mul oli lausa häbi oma armuvalu tunda...Seega muuda sinagi suhtumist...oled veel elus, seega õnne on küll


mmunk - 10.06.2012 kell 08:51

armuvalu tuleb endast välja lasta nagu iga teine aine- või energiavahetuse jääk. jälgida oma keha (nt kas ja kuhu on tekkinud pingeid), olla enda vastu üdini aus (enamus hakkab kandma tubli ja vapra inimese maski, mis teeb asja ainult hullemaks) ja elada see taak välja. mida varem, seda parem, sest see jama hakkab varem või hiljem takistama ja varjutama kõige parema leevendusmehhanismi - uue lähisuhte - teket. kes tahaks lähedaseks saada inimesega, kes tassib endaga kaasas (mitut) hukkaläinud suhet ja on seetõttu üheaegselt ettearvamatu, otsustusvõimetu, katki, klammerduv, tõrjuv, ennasthaletsev, kahtlustav jne? sellises olukorras võib väga lihtsalt tekkida p...sseläinud suhete suletud ring.


siilitar - 10.06.2012 kell 09:08

Oleks nagu iseenda mõtteid lugenud. Emotsioonid tuleb endast välja elada, luhtumisega tuleb leppida ja see tuleb ära lõpetada. Mina olin üks nendest, kes manas endale selle vapra inimese maski ette. Rätsepmeister Kiire stiilis las minna, oligi parem, et nii läks...see ei toimi. Probleemiga mitte tegelemine seda ei kaota, süvendab seda aga küll.

Ka vigu peab analüüsima, suhtes on alati kaks poolt, kunagi ei ole "süüdi" ainult üks pool. Küll aga ei pruugi süütegu olla alati midagi negatiivset, juhtub, et probleemiks saab hoopis miski positiivne.

Mõtlesin siin, et miks meil on nii palju ebaõnnestunud suhteid? Inimesed on oma ootustes ebarealistlikud? Vanad asjad ei ole lõpetatud ja joostake pea ees uude suhtesse? Viimasega tehakse kas tahtlikult või tahtmatult haiget nii endale kui teisele.

Jah, ebaõnnestunud suhted tuleb ära lõpetada, sest ükski inimene ei ole ära teeninud seda, et mineviku ebaõnnestumisi tema peal välja elatakse, olgu selle viimase väljund missugune tahes.

Inimene elab oma elu ebavajalikult keeruliseks, ei saa mina aru milleks see hea on.


freelancer - 10.06.2012 kell 21:10

Äkki on viga selles et kooselu luuakse valedel alustel ja tormates ning millegi sunnil.Kujutatakse enestele ette et ollakse tohutult tugevad inimestetundjad ja püütakse täiskasvanud inimest voolima oma vajaduste kohaselt ja mingil hetkel mõistetakse ,et see polegi nii lihtne nagu foorumites räägitakse.


siilitar - 10.06.2012 kell 21:19

Eks ta nii olegi, inimesed ei oska üksinda olla ja ühiskondlik surve on ka. Aga lihtsalt seepärast, et kellegagi koos olla ei ole mõtet küll suhet luua. Pärast on rohkem jama kui rõõmu. Inimest ei saa ka oma tahtmise järgi ümber kasvatada, aga ei saa keelata inimest üritada. Kui nii tark ei ole, et teiste vigadest õppida, ehk õpib siis enda omadest.


bullet - 10.06.2012 kell 21:20

Kui suhe (misiganes asi see ka on) puruneb, siis jääb see inimese mällu elulõpuni.
Juhul kui te ei ole selekteeritud mälu kaotuse haigusega inimene. Vaevalt, et keegi seda on.

Et siis oli kallis inimene, ühel päeval järsku enam ei ole. Nii lihtsalt see käibki siis.
Miks te siis oma vanemate, abikaasade, laste haudadel käite? Laske ka minna.


siilitar - 10.06.2012 kell 22:07

Jah, iga inimene mõjutab meie elu omal moel. Mina olen igast suhtest midagi õppinud, eelkõige iseenda kohta, viimane oli selles suhtes kõige mõjukam. Aga purunenud suhtel ja valul tuleb minna lasta, elu läheb edasi. Ja ikka meenutab inimene purunenud suhtest head, vähemalt mina küll meenutan. Lõpp oli halb, valus ja kole, aga kuni ta oli, oli kõik ilus. Ja inimene jääb kalliks ikka, isegi kui alguses tahaks ainult ära unustada, et ta kunagi olemas oli. Teinekord on lihtsalt kergem temast igal tasandil loobuda. Individuaalne otsus absoluutselt, see on minu viis taastumiseks, teised teevad teisiti.

Lasedki minna, aga käid ikka meenutamas, sama on suhtega. Ei saa endale korjata sellist koormat, et iga purunenud suhet kaasas kannad, siis saab ainult rodu purunenud suhteid.


freelancer - 10.06.2012 kell 22:22

Bulleti võrdlus nüüd küll sellese konteksti ei sobi.
Ka lahku minna tuleb osata.Minevikku jäänud suhtest tuleb võtta see osa mis on hea.Inimesed lihtsalt kasvavad lahku.Loomulik on see et lahku minnes se3da unustada jäägitult ei saa ja kas see ongi nii oluline.Tuleb lihtsalt osata edasi minna oma eluga ja mitte hoida kramplikult kinni minevikust.


bullet - 10.06.2012 kell 22:35

Jah ma tean, et ei sobi, seepärast tõingi sellise võrdluse.

Tähendab siis, et kui kallis inimene teeb midagi teie arvates valesti on see teile põhjuseks ja õigustuseks see inimene lihtsalt oma elust pühkida.
Näiteks, seks on halb - minema, võtab liigselt kaalus juurde - minema jne. Põhjused leidub lihtsalt ükskõik mis asjadest. Ka on see heaks ettekäändeks kui on näiteks keegi uus silmapiirile tulnud, et vanale lõpp peale teha.

Et siis kallis inimene on nagu näiteks telefon, tuleb kriim peale vahetan välja. Lihtne, eksole. Või mis?


siilitar - 10.06.2012 kell 22:53

Haahhh... Hakkab jauramine peale, varasemaid postitusi võiks lugeda, mitte vaid esimest ja viimast sõna vaadata.


freelancer - 10.06.2012 kell 22:54

Sinu poolsed näited kõlbavad rohkem sellistele inimestele kes pole kooselu seadnud enesele primaarseks vaid viljelevad seda hobi korras.Kooselu koosneb arukatest kompromissidest.
Seks-mille kuradi pärast sa üldse peaksid partnersuhet alustama kui seks vilets on.Keegi ei kohusta sind selleks kooseluks kui partner annab sulle võimaluse sinki kloppida..Lõppude lõpuks ega sa enesele laadalt elukaaslast ei ostnud.Keegi ei sunni sind peale nime teadasaamist temaga saksi joosta.Elu koosnebki valikutest.Oskus ongi selles kuidas neid valikuid oskad teha.Normaalsetel inimestel on lahkuminekuks motiveeritud põhjused.


Hermel - 15.09.2012 kell 16:50

Tsitaat:
Algne postitaja: Tartu vaim
Kuidas saada üle armuvalust? Mitte ei tahaks minna pudelisse uputama. Ja uskuge mind....seda on, mida uputada. Ootaksin diskussiooni sellisel teemal. Mõni lööb käega, aga näed...mina ei saa.


Armuvalu, armuvalu- eks igal ole see üle- või läbielamine erinev. Mõni piinab ennast mõttetult kaua. Parim sellest ülesaamiseks on endaga tegelemine, asjade selgeks mõtlemine, lahti laskmine kõigest vanast ja uute eesmäride seadmine ja eks ikka aeg on see, mis meie haavu ravib, paraku on see nii.....


skingirl - 15.09.2012 kell 17:33

Kõik võivad arvat,et ma olen selline pokkerfeiss aga tegelt lähevad mulle korda paljud suhted ka sõbrasuhted, armastusest rääkimata, ma võin nii kreisilt armuda ja kannatada aga õnneks seda juhtub väga harva, sajandis korra.


sales - 15.09.2012 kell 20:31

Armuda ja kannatada on vist üks masohhismi alaliike, hea veel, et avaldub see vaid kord sajandisPalju ilusam on armudes pilvedes hõljuda