Board logo

Kas laste saamiseks oleks parem olla abielus?
readysteadygo - 20.07.2005 kell 20:18

Mida arvate?
Endal oleks küll kindlam tunne.


ullike - 20.07.2005 kell 21:34

No siin oleks kohane filosofeerida, et misasi on perekond. Kui poiss ja tüdruk elavad koos, siis vist veel ei ole, või kuidas? Aga kui poisil ja tüdrukul on laps, siis on nad ju emme ja issi Ja emmed ja issid on omavahel abielus, ütles Jaagup Kreem Tegelikult ka, sest mis muidu lapsele nimeks saaks, kui emme ja issi on erinevate perekonnanimedega? Kas esimele lapsele emme nimi ja teisele issi nimi ja siis jälle otsast peale? Ja siis on minu lapsed ja sinu lapsed ja meie lapsi ei olegi v???


exactly - 20.07.2005 kell 22:33

laste saamiseks peaks eelkõige olema täiskasvanud.....


traxic - 20.07.2005 kell 22:42

laste saamise hetkel ei ole sellel nüüd küll suurt vahet, aga probleemid algavad, siis kui laps alustab sulandumist ühiskonda. -- näiteks kooli esimesse klassi astudes.. tulevad siis uued sõbrad ja tuttavad ja siis on loomulikult kõneaineks, et miks sul ikkagi ema või isa teise nimega on või et kas sul ikka tõesti kõik päris vanemad on.. et lapsed on õelad.. ja kui ikka koos juba elatakse, no kas siis on suur vaev oma lapsele teene teha ja teda sellest va seletamise jamast säästa..
sedasi olid need lood aastaid tagasi on ka praegu.. mis tulevik toob ja kas ühiskond muutub meil solidaarsemaks.. seda näitab aeg.. mina küll tegelt ei usu..


Andrew - 20.07.2005 kell 23:17

Ei pea. Pead vaid oma lapsed üles kasvatama. Elasime abikaasaga 10 aastat koos, enne kui märkasime abielluda. Inimesed ise on tähtsad.


traxic - 20.07.2005 kell 23:21

Tsitaat:
Algne postitaja: Andrew
Ei pea. Pead vaid oma lapsed üles kasvatama. Elasime abikaasaga 10 aastat koos, enne kui märkasime abielluda. Inimesed ise on tähtsad.

hmm.. aa mis te siis nii kaua ootasite, kui lõpuks ikkagi abiellusite?


Andrew - 20.07.2005 kell 23:30

Ei oodanud midagi. Elasime pereelu ja ei pööranud abielu ametlikule poolele tähelepanu. Lõpuks tuli jutuks, kuna esimese lapsega sain kaasa "isaduse tuvastamise tunnistuse", puht juriidiline värk. Käis nii, et perbüroo mutt küsis, kas ma olen selle lapse isa. Mina, et olen küll. Tõestus loeti piisavaks ja sünnitunnistus sai lapsele valmis. Pärast see imbu mutt kiitis mind, et olen nagu lõvi Lõrr. Et julgesin teha ja julgen veel hiljem tunnistada. Naine pidi naerukrambid saama, arvas, et nii oleks saanud Lõrri mängida kama kes ja et tema oleks võinud mutile ka veidi vastu vaielda. Selline lugu.


traxic - 20.07.2005 kell 23:36

Tsitaat:
Algne postitaja: Andrew
...


päris hea põhjus..
.. mul endal on too asi suht vastupidi, et abillusime päris ruttu, 4 kuud peale tutvumist.. ise ka imestan siiamaani, kust kohast see tahtmine nii ruttu tuli.. aa.. praeguseks on sellest 11 aastat möödas ja leian siiani et sai õige valik tehtud.


Lumeleopard - 21.07.2005 kell 03:06

asi pole ju abiellumises vaid perekonnas.
see altari ees seismine ja jah karjumine veel peret ei tee.
Normaalne pere on minumeelest ikka üks vanem mõlemast soopoolest esindatud.
Seega minumeelest POLE pere see, kus on 2 samasoolist, või isa on jagatud 2-3jne. pere peale ja *käib*ära...
või sama emaga, kes *jagab*ennast.

Nii, et olen vanamoodne jah


Epukas - 21.07.2005 kell 07:10

Tsitaat:
Algne postitaja: readysteadygo
Mida arvate?
Endal oleks küll kindlam tunne.


abielu ei soodusta munaraku kindlamat ja kiiremat viljastumist.


pisimimm - 21.07.2005 kell 07:47

Abiellumata ei saagi lapsi we?? Hmm, mina/meie sain/me...ja kaks lausa Ehh, ei see abiellumine su olemist kindlamaks muuda, ausalt...inimesed on tähtsad ja nendevahelised suhted, mitte abiellumine kui formaalsus. Meie abiellusime ntx siis, kui lapsed juba lilli jaksasid hoida registreerimisel. Ja nimede osas, just perenime osas, kui ikka issi lapsed enda omaks tunnistab, ei tohiks kahtlustki olla, et lapsed ka issi perenime endale saavad


reheline - 21.07.2005 kell 07:51

Kui tahetakse last saada, tuleb laps teha. See on aegade hämarusest saati loomulik asi. Abiellumise komme on tulnud hiljem, palju hiljem.


liisbeth - 21.07.2005 kell 08:06

no mina olen pähe võtnud põhimõtte, et enne rasedaks ei jää, kui pole kindel, et suudan lapsega üksi hakkama saada. sest abielus või mitte, ikkagi peab ju arvestama variandiga, et ühel hetkel oled lapsega kahekesi. seega, ei poolda, et lapse saamiseks abielus olema peab. mis see paber annab??? või mis kandi pealt kindlama tunde jätab??? lapse saamiseks peab ennekõike ikka ise valmis olema, mingi paberitükk küll garantiid ega kindlustunnet ei taga - vähemalt mitte minu jaoks.


kontorihiir - 21.07.2005 kell 08:22

Tsitaat:
Algne postitaja: Andrew
........Naine pidi naerukrambid saama, arvas, et nii oleks saanud Lõrri mängida kama kes ja et tema oleks võinud mutile ka veidi vastu vaielda. Selline lugu.


...jah, see on naise teha, keda ta oma lapsele isaks paneb, või jätab üldse isanime sünnitunnistusele märkimata....aga päris suvaline tont ikka lapse isaks kandideerida ei saa, sest selleks tuleb ikka täita ühine avaldus ja oma allkirjadega kinnitada (nagu sa Andrew ka kindlasti tegid!)....

samas nõustun exactlyga - ennekõike peaks olema täiskasvanu ja mõtlema ka variandile, kas ise oled selleks üldse valmis....


miranda - 21.07.2005 kell 08:35

Lapse saamiseks ei pea olema abielus, peab olema sugulises kontaktis meesterahvaga

Aga kui nüüd tõsiselt võtta, siis on see sinu enda sisetunde küsimus. Kui paber ja ühine nimi annab sulle kindlust juurde, siis abiellu....

Samas, kui sul seda kindlust ilma abieluta ei ole, kas siis ikka on tark laps muretseda....see paber ei anna ju tegelikult midagi juurde....


habe - 21.07.2005 kell 08:37

Abiellumine on ilmselt üks riskantne ettevõtmine, millest vabalt kooselajad ei hooli/vajalikuks ei pea, kuigi see kehtiva seaduse järgi mõlemale osapoolele ja ka nende tulevastele lastele arvestatavad garantiid loob

Kui juba see samm hirmu tekitab, mis siis veel laste tegemisest rääkida. Kuid jah, ka siin on abiellumata lihtsam oma tegude eest vastutust vältida...

Ei loodagi oma arvamusega populaarsust koguda


sissy84 - 21.07.2005 kell 08:52

Abielu annab ainult kindlus tunde ei muud...leian,et kui pikaajaline kooselu ja armastus,siis paber pole nii tähtis,et lapsed nüüd tegemata jääksid.


pisimimm - 21.07.2005 kell 09:22

Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Abielu annab ainult kindlus tunde ei muud...leian/.../


Millega ta sulle selle kindlustunde annab?!? Paber ei anna ju kindlust, või annab Vb .inult selles osas, et sind ei ole ÕIGUS lihtsalt niisama tänavale tõsta kui lahkuminek peaks tulema, vaid et teisel poolel on siis kohtulikult ka õigus miskit nõuda kui muidu ilma tahetakse jätta, kuid see nüüd küll mingi kindlustunne pole, vähemalt minu jaoks. Minu arust on eelkõige tähtis siiski tunne inimeste vahel...olgu nad siis abielus või mitte...ilma selleta last teha pole mõtet


habe - 21.07.2005 kell 09:42

Ka kõige paremate suhete juures on paratamatus, et juhtuda võivad halvad ootamatused...
Abielus tagab kindlustunde, et see, mida oled harjunud omaks pidama, omaks ka jääb...
Vaba kooselu ootamatu katkemise korral on ühisvara seaduse silmis olematu ja koos hangitud korter/ maja/ auto/jne,jne muutub hetkega hinnaliseks loteriivõiduks seaduslike pärijate silmis, kes (ja kahjuks üsna sageli) ei põrka tagasi ka kõige alatumatest võtetest, et jätta tühjade kätega selle vara loomulikud omanikud.
Näide:
Noor mees (ehitaja) elab oma elukaaslase majas. Naine on temast suts vanem. Mees on kooselatud 7 aasta jooksul parendanud maja ca 60% ulatuses, juurde ehitanud garaazi ja ostunud naisele ka auto. Maja ja auto on endastmõistetavalt naise nimel kirjas, sellel on aga 3 täiskasvanud õde, pensionärist ema koos elukaaslasega ja hulk kaugemaid sugulasi. Naise ootamatu surma korral õnnetusjuhtumi või haiguse tõttu ei ole mehel õigust mitte millelegi kogu majapidamisest, kõik see läheb pärimisele naise sugulaste vahel.


rainygirl - 21.07.2005 kell 12:19

abielluks kindlasti kui saaks. perekonna ühtsusesse ma usun. kuid olngu abiellumisega kuidas on, last tahan ma kindlasti!


jenni - 21.07.2005 kell 13:29

Laste saamiseks ei pea olema abielus, aga seaduse silmis muutub see järjest olulisemaks, ntx ühise tuludeklaratsiooni esitamisel
Aga muidu pole abikaasad veresugulased iial ega saa nendeks ka abielludes, sisetunde asi, kellele paber annab kindlustunde või kes tunneb end ahistatuna
habe näite põhjal arvan, et siiski on elukaaslasel ka sel puhul õigus mingile sundosale


kontorihiir - 21.07.2005 kell 13:33

Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Vaba kooselu ootamatu katkemise korral on ühisvara seaduse silmis olematu ......

___________________

ükspäev sadas mulle tööle sisse üks vanem naine, kes kurtis, et teda kimbutavad endise elukaaslase sugulased ja tahavad ta majast välja tõsta....
selgus, et nad polnud abielus, kui mees suri...ühtki paberit selle kohta pole, et maja oleks naise oma....
arhiivist ei tasu mitte otsidagi....pärast mehe surma elanud naine seal ikka mitu head aastat, enne kui mehepoolsed sugulased tulid elamist nõutama.....

nii et see paber ON mõningatel juhtudel siiski vajalik, kasvõi sellesk et sind oma kodust hiljem välja ei tõstetaks...


berta - 21.07.2005 kell 13:52

Nõustun, et paber on ühisvara tekkimisel/jagamisel vajalik, peale eelneva ka lapse pärimisõiguste huvides.
Aga lapse saamise-tegemise seisukohast on ikka eelkõige olulised omavahelised suhted, mõlemapoolne huvi asja vastu ja p.s. naine võiks jõuda enne mingi veendumuseni, et potentsiaalne isa ikka lapsed üles kasvatada ka aitab, olgu siis koos või lahus, paberiga või paberita elades.


ullike - 21.07.2005 kell 15:57

Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Ja nimede osas, just perenime osas, kui ikka issi lapsed enda omaks tunnistab, ei tohiks kahtlustki olla, et lapsed ka issi perenime endale saavad


No mitte ei saa aru, miks see nimi just issi oma peab olema Millise loogika järgi Kui ei ole abielu, siis ei ole ju ühist perenime, järelikult peaks minu loogika kohaselt olema perenimed kah kordamööda


Lola69 - 21.07.2005 kell 16:34

Kui tahta lapsi korraga ja palju, siis abiks see abielugi. Ikkagi tulu tulude deklareerimisestki

Aga kui nüüd päris tõsiselt, siis kaldun ühinema habe varasema arvamusega .. Kui juba abiellumine on hirmus hirmutav, mis tost lastegi tegemisest rääkida ..

Tegelikult on parem see kui lapsed suudetakse kenaste ülesse kasvatada. Ilma, et nad suhete hammasrataste vahele jääma peaks. On need suhted siis abielulised või mitte.


Vanapaks - 21.07.2005 kell 16:50

Tsitaat:
ükspäev sadas mulle tööle sisse üks vanem naine, kes kurtis, et teda kimbutavad endise elukaaslase sugulased ja tahavad ta majast välja tõsta....
selgus, et nad polnud abielus, kui mees suri...ühtki paberit selle kohta pole, et maja oleks naise oma....
arhiivist ei tasu mitte otsidagi....pärast mehe surma elanud naine seal ikka mitu head aastat, enne kui mehepoolsed sugulased tulid elamist nõutama.....

nii et see paber ON mõningatel juhtudel siiski vajalik, kasvõi sellesk et sind oma kodust hiljem välja ei tõstetaks...
Pärandi avanemiseni oli vist 6 kuud. Kui selleks ajaks pole tahtjaid ilmunud siis on nagu kööga.
Aga kellele siis antud juhul kinnisvara kuulub? Surnule? Juriidiliselt pole nagu võimalik. Kui tahtjaid ei ole siis peaks saama sellest peremeheta vara ja kohalik omavalitsus saab võõrandada. Millised on kodakonse õigused kinnisvarale- ei tea. Vallasvara suhtes oli ta igatahes eelisseisus. Pole pärimisasjadega viimasel ajal kursis. Parandage, kui jama ajan.
Ja muidugi on olemas testamendid ja ka muud lepingulised võimalused. Testamendi puhul kadus ära ka vist see veneaegne sugulaste sundosak.


Vanapaks - 21.07.2005 kell 16:57

Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
...jah, see on naise teha, keda ta oma lapsele isaks paneb, või jätab üldse isanime sünnitunnistusele märkimata....aga päris suvaline tont ikka lapse isaks kandideerida ei saa, sest selleks tuleb ikka täita ühine avaldus ja oma allkirjadega kinnitada

??? Kolm korda on see liturgia läbi tehtud ja millegipärast ei mäleta nagu mingit avaldust.... Mingeid allkirju sai seal antud ja siis suruti sünnitunnistus pihku ja ....
Igatahes igavesti tore oli! Polegi ammu käinud.


exactly - 21.07.2005 kell 17:48

Aga kui naine on abielus kellegi teisega ja tahab,et ma talle lapse "teeks" ...nu kas siis ka paljukogenud kodukatest eksperdid usuvad,et oleks tõesti parem,kui mina ka abielus olen??? (case minu enda lähielust!)


Vanapaks - 21.07.2005 kell 18:14

No tõuparandus ja verevärskendus on hoopis iseasi. Seda juhtub ka paremates peredes.


Lola69 - 21.07.2005 kell 18:27

Tsitaat:
Algne postitaja: Vanapaks
Tsitaat:
ükspäev sadas mulle tööle sisse üks vanem naine, kes kurtis, et teda kimbutavad endise elukaaslase sugulased ja tahavad ta majast välja tõsta....
selgus, et nad polnud abielus, kui mees suri...ühtki paberit selle kohta pole, et maja oleks naise oma....
arhiivist ei tasu mitte otsidagi....pärast mehe surma elanud naine seal ikka mitu head aastat, enne kui mehepoolsed sugulased tulid elamist nõutama.....

nii et see paber ON mõningatel juhtudel siiski vajalik, kasvõi sellesk et sind oma kodust hiljem välja ei tõstetaks...
Pärandi avanemiseni oli vist 6 kuud. Kui selleks ajaks pole tahtjaid ilmunud siis on nagu kööga.
Aga kellele siis antud juhul kinnisvara kuulub? Surnule? Juriidiliselt pole nagu võimalik. Kui tahtjaid ei ole siis peaks saama sellest peremeheta vara ja kohalik omavalitsus saab võõrandada. Millised on kodakonse õigused kinnisvarale- ei tea. Vallasvara suhtes oli ta igatahes eelisseisus. Pole pärimisasjadega viimasel ajal kursis. Parandage, kui jama ajan.
Ja muidugi on olemas testamendid ja ka muud lepingulised võimalused. Testamendi puhul kadus ära ka vist see veneaegne sugulaste sundosak.
No töövõimetud ülenejad ja alanejad sugulased saavad sundosa ka siis kui nad on testamendi või millegi muu alusel lausa pärandist ilma jäetud. Kui nad pole just pärandaja suhtes kuritegu toime pannud. Ja sedagi peab pärandaja ekstra ää märkima.
Oli vist nii?


jenni - 21.07.2005 kell 19:30

Vanapaks, väike mäluvärskendus...
Pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev.

Pärandit ei saa vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat.

Niisiis, jõudu pärimisseaduse tundmaõppimisel


Vanapaks - 21.07.2005 kell 20:02

Tundmaõppida pole aega ega ka teravat vajadust aga sinu ässitusel lugesin kiirkorras diagonaalis läbi. Ja jõudsin järeldusele, et minu 10 aasta taguste mälestustega sellest asjast on paras peed pühkida.
Ühesõnaga- Lõuad pidada ja edasi teenida!


jaanely - 30.07.2005 kell 09:24

mina ei tea....

olen praegu abielus...see on küll hea,lapsi veel ei ole,aga kui saan need,siis lahutan ära ja ütlen kumb parem on....


sinukalla - 31.07.2005 kell 09:08

oleks kindlam küll abielus olla


salliise - 31.07.2005 kell 18:34

Mitte keegi ei tea seda paremini, kui sina ja tema. Mina võin öelda nii naa ja kolmat moodi. Laste jaoks on olulisem turvaline, sõbralik ja armastav ümbrus, mitte vanemate ühine nimi või allkirjad mingil paberilipakal.


Sonic22 - 01.08.2005 kell 10:57

minu isiklikust seisukohast lähtudes leian , et abielu pole küll määrav lapse saamiseks. nagu eespool keegi kommenteeris, et oleks kindlam tunne endal.... kuidas siis kindlam? et kui hiljem lahku minnakse, et siis oleks kindel, et saaks alimente määrata, jne? lapsi ei teha enda elu materiaalse poole kindlustamiseks. mitte et oleksin põline abieluvihkaja, ei, seda mitte. kuid leian, et lapsi soetatakse ikka armastusest laste vastu ning tahtest olla lapsevanem, tahtest nneid oma lähedusse, näha last kilkamas hommikuti, jne.
ühesõnaga, eelkõige peaks olema armastus lapse vastu,jne. minule isiklikult tuleks kasuks, kui abielluksin, kuna elan teises riigis, (materiaalne kasu riigi poolt), kuid minul endal pole soovi abielule
loodan siiralt, et mõte natukenegi teisteni jõudis
Päikest


Renx - 08.08.2005 kell 19:30

Olen selle väitega täitsa nõus, et naisel oleks kindlam tunne jne ja seda just materiaalselt hiljem kuid seadused on juba sealmaal nagunii, et alimente nõuad sa ikka samamoodi...vahet pole kas oled siis abielus või mitte!
Minu kindel arvamus on, et abielus kindlasti kohe olema ei pea!...õigemini, et see pole kõige tähtsam enne last!
Mul on mõned tuttavad kes abiellusid ka just sellepärast , et laps hakkas tulema...õigem oleks vist siiski öelda, et nad registreerisid mitte ei abiellunud...minu meelest see kõige kurvem ongi selle juures!
Saan aru, et igal inimesel pole välja käia ca 50 tuh eeku, et pulmad ka maha pidada kuid siiski arvan, et abiellumine võiks ka midagi meeldejäävat olla mitte kõigest õnnepalees käimine ja sealt paberi saamine!!!
Mina igatahes enne ei abiellu kui suudan kõike seda rõõmu ka oma lähedastega jagada!
Lõppkokkuvõtteks inimesed ja arvamused on erinevad ja samuti ka igaühe tõekspidamised


lenxu - 08.08.2005 kell 20:50

Mina tegin nii:
kõigepealt sünnitasin 2 last ja siis abiellusin. Muidugi on kindlam abielus olles lapsi saada, aga...
ei leidnud lihtsalt enne sobivat hetke abiellumiseks.


li-li - 08.08.2005 kell 21:13

Kunagi kui kured lapsi tõid, siis oli vist abielus olemine oluline ja kui ka ei olnud abielus, siis said lapse kapsalehe alt


madu - 09.08.2005 kell 16:17

liisbethi arvamusega igati päri.
Abielutunnistus ei hoia inimesi koos, ei pane neid teineteisest ja lastest hoolima jne. Kas üldse on normaalne teha lapsi inimesega, kelles sa piisavalt kindel pole, et ta sind hätta ei jäta - alimentide või misiganes muu materiaalse mõttes? Testamendiga saab ka muide asju pärandada.

madu,
poegis kah mõned kuud tagasi ja ei näe jätkuvalt mingit põhjust riigi esindaja ees "jah" öelda ning selle lõbu eest veel riigilõivugi maksta, kuigi teinepool oleks nõus selle sammu kasvõi kohe ette võtma


sweet - 09.08.2005 kell 16:20

Abielu ei ole minu arust eriline määraja laste saamise puhul.
Kõige tähtsam on see, et inimesed ikka üksteist tõelisewlt armastaksid ja kui hakkavad juba lapsi saama, siis ühel ilusal päeval ei otsustaks lahku minna.
See on tähtis


Lola69 - 09.08.2005 kell 16:47

Tsitaat:
Algne postitaja: madu
/.../madu,
poegis kah mõned kuud tagasi ja ei näe jätkuvalt mingit põhjust riigi esindaja ees "jah" öelda ning selle lõbu eest veel riigilõivugi maksta, kuigi teinepool oleks nõus selle sammu kasvõi kohe ette võtma
Ei ole küll teemasse, aga .. "poeginud" maole ja "pojale" õnnitlused takkapihta ..


delilah - 09.08.2005 kell 17:39

Kõige levinum moodus laste saamiseks on rasedaks jäämine ja 9 kuu pärast sünnitamine.
Aga - paber ei hoia meest ega naist kinni.
Varajagamise suhtes on paberiga muidugi kindlam, et puupaljaks ei jää.


exactly - 09.08.2005 kell 18:19

... tegelt oluline,et isal ikka kõvaks läheb!


delilah - 09.08.2005 kell 19:14

Eks see ole kah üks eeldus muidugi. Ja veel, et liiga kiiresti jälle pehmeks ei läheks.


madu - 10.08.2005 kell 10:10

Kah mitte teemasse, aga aitäh, Lola69!
Kui siiapoole jalutama satud, astu läbi!


Lola69 - 10.08.2005 kell 10:32

Tsitaat:
Algne postitaja: madu
Kah mitte teemasse, aga aitäh, Lola69!
Kui siiapoole jalutama satud, astu läbi!
Veelokord risustan teemat, aga kui teaks konkreetsemaid kordinaate, siis vahest astuks kah .. Nagunii üks ületöötand Titemamma

Aga mis teemasse puutub, siis keegi on naljaga poleks siin öelnud, et mitte abielus ei pea olema, vaid mees ja naine vahekorras. Eks ta õige ole, et paberid lapsi ei saa. Ja garantiid ei anna.
Garantii annavad ikka inimesed ise. Siduda end ka paberi abil inimesega, kellega tahaks niisamagi elupäevad koos veeta .. miks ka mitte.

Nii et .. Enne laste saamist ei ole PAREM mitte abielus olla, vaid HEA OLEKS veidi mõelda, kellega ja kunas need lapsed teha. Sellega peab arvestama, et inimesed ei ole igavesed ja võib-olla tuleb vanemal üksi lapsed üles kasvatada.


Madame - 13.08.2005 kell 02:25

Tsitaat:
Algne postitaja: readysteadygo
Mida arvate?
Endal oleks küll kindlam tunne.

lapsel pole sellest sooja ega külma, enne kui sellesse ikka jõuab, mil kaaslased võivad nokkima hakata


wimp - 15.08.2005 kell 11:28

Kindlam on lapsi mitte saada - ei pea ennast abielu-küsimusega vaevama.
Ühtlasi on soovitav ka seksist hoiduda.
Igaks juhuks