
...miks pead seda "teeme ära..."'le joone vaheletõmbamist niiväga targaks teoks?Igal normaalselt sotsiaalsel inimesel on töö,pere ja
mõnel ka laenud ... ega seepärast pea jalad risti ja munad pesulõksuga kokku tõmmatult ringi käima
! Miks tahad seda case'i nii väga
manageerida? Ära dramatiseeri ja küll aeg annab õiged vastused!
Võiksite ju armukesed olla?
Uskumatu.
Räägid siin, kuidas kõrvalhüpped jne jne.
+ 'õnneks' pole vahele jäänud veel.
Huvitav, kas sul austust kellegi (nende naiste jne) vastu ka on?
Tegelikult võiksid nüüd Meheks saada & kõik ausalt oma kaasale üles tunnistada !
Olen isegi samasuguses situatsioonis olnud.. siin pole tegemist meheks kasvamise probleemiga vaid pigem, et me kõik oleme vaid kõigest inimesed.. ja sõltuvalt inimesest kes rohkem, kes vähem suudab elu ahvatlustele vastu panna.. Kui sa leiad endas niipalju enesekindlust, et see suhe on määratud lõppema, siis parimat abi saab sellest kui tegeled võimalikult palju kas mõne meeldiva hobi või trenniga, mis aitab asjast eemal olla ja üle saada. Aga see kõik võtab aega ja on raske, vahest isegi tundub, et ületamatult raske.. ma mõistan sind täielikult ja soovin vaid edu..
kõike ja kõiki nii ruttu ei unustagi. ning mõnest hetkest ja inimesest jääb elu lõpuni kena mälestus. hoolimata sellest, et esimese reaktsioonina tahab katus suurest ahastusest ära sõita.
ma ei taha oma "katki" olemisest üldse rääkida.....ui , see kestis kaua ja kui aus olla, siis vahel kui meelde tuleb, teeb siiani
aia
....see on ilmselt palk vääratuste ees
oota, aga sa oled ikka mees siis?
JoonistatudMees
Algaja
Naine
Postitusi: 2
Registreeritud: 10.08.2005
Viimane külastus: 14.08.2005
Otsib: mitte midagi
Kasutaja ei ole foorumis
Kas sa arvad, et see on parem variant, et oma naisega nö vägisi koos olla, see teeb veel rohkem haiget ju.....talle
Ma arvan, et ei pea unustama, isegi ei tohi unustada, eriti just kauneid hetki oma elus
Sellised kogemused ei tule meile mitte sellepärast, et oleme vastutustundetud, liiderlikud, ei armasta, ei hooli jne, vaid vahel just seepärast, et
saada läbiraputatud ja mõelda, kelle jaoks on niiväga vaja olla "joonistatud mees/naine"? Kas taipab keegi seejuures küsida: "Oled sa
ka õnnelik?"
J.Viidingu sõnadega:
Oma hinge ei või müüa,
kuri ilm las udutab,
ainult seda omaks hüüa,
mis su hinge puudutab...
Pole vaja kahetseda ega taga nutta tehtut, pole vaja lammutada olevat...sest kui see kogemus oli imeline, on jälg sellest kehas ja hinges ju alles 
Ja kuidas su naine praegu ennast tunneb? Kas ka tema hing on ribadeks rebitud ja mida sa üldse oma elult tahad, kas teesklust naise kõrval, keda sa enam ei armasta? Pead panema oma elu prioriteedid paika ja siis otsustama mis edasi teha. Võibolla aitab see et elad mõni aeg üksi.
jah....inimesed on nõrgad...ikka peab kõik ahvatlused järgi proovima....mis sest et ka iseenesele võib haiget teha sellega, rääkimata teistest....
aga armumine...njah..raske juhus....tunnen kaasa... su naisele....
Asja võiks vaadata läbi oma laste silmade.
Me pole omast ikka veel täielikult yle saanud
Tundub, et sa otsid vabandusi oma teole ja ootad, et koik siinsed kiidaksid kaasa ja lohutaksid sind... inimeste moraalitunnetus on erinev ja seetottu ka nende suhtumine korvalhypetesse. Pealegi tundub, et su kahetsus jaab vaid iseenda haletsemise tasandile ja naise-laste tunnetest on sul suht kama. seega ei ole mul siin motetki hakata teoretiseerima abielu ja austusest iseenda vastu vastastikkusest suhtest. yhesonaga, mottetu postitus, mis sai kirja pandud vaid iseenda emotsioonide valjaelamiseks ja voib kuuluda iga kell ara kustutamisele!
Tsitaat:
Algne postitaja: JoonistatudMees
Vahel ikka mõni põige tuleb, kuid see jääb täiesti füüsilisele tasandile. Vot ei saa aru mis siis nüüd juhtus!
Aaah, kui nõrgad on mehed
Ma loodan, et suhtud sama iseenesest mõistetavalt oma naise "füüsilise tasandi põigetesse" 