
Millised on teie kogemused suhte lõppemise/lõpetamisega? On teie arvates raskem olla mahajätja või mahajäetav? Ja mis on olnud kõige absurdsem või ebatavalisem põhjus, millega lahku minemist on põhjendatud?
Küsimus täpselt nagu rusikas silma auku. Väga aktuaalne teema minu jaoks.
Kõige tobedam põhjus - kui naine tahab lahku minna, sest tundis hommikul ärgates, et on teine inimene ja midagi endiseks muuta ei saa ja kõik on
põhimõtteliselt läbi.
olen lõpetanud kaks suhet,kuid need pole olnud midagi tõsist...teismelise värk,kuid ütleme nii,et halb enesetunne on küll,kui pead ära ütlema,et
asjast ei saa asja,see teeb meele kurvaks
kuigi ei peaks,aga ikka teeb...nu,mina olen suhte lõpetanud,sellep. et ühe vastu polnud mul tunded sellised
nagu oleks võinud olla...ei tekkinud kuna hakkasin sebima teiste in.tahtel ja see lõppes kurvalt...ning teise kutiga oli see põhjus,et pole ühest in.
üle saanud ja lihtsalt ei suutnud uut suhet alustada...teades,et kellegi teise vastu on tõsised tunded,kuid jah see lõppes nii,et mind jäeti maha ning
mida põdesin mitu aastat enne kui uut suhet alustasin
elu kord on selline
Arvan,et mõlemad pooled saavad haiget,kumb vähem,kumb rohkem.
Hmm maha jättis esimene...kuna ta leidis,et pikamaa suhe ei õnnestu ja talle meeldib mingi kohalikuga suudelda...mingi hetk tuli sama kutiga sekssuhe
ja siis jätsin ma maha kuna silmapiirile tekkis uuem ja parem.Teise jätsin maha kuna ta käitus minuga halvasti (2 aastat oli suhe)...seega nädalaga
kadusid tunded ja saatsin külmalt sõnumi,et ei taha,et ta helistaks või otsiks kontakti enam.Jätsin julmalt maha aa ta käitus ka minuga kohati
väga,väga julmalt.Selliseid nädalasi pause esines ka ja siis ulusin mõnuga
Aga jah sain 2 nädalat olla vaba-õigemini tuttav ja siis tekkis uus
suhe
Kuna viimane suhe oli nii jama ja tunded kadusid 100% ja kui eksi peaksin kohtama siis usun,et olen külm kui kala.Uuega tõmme meeletult tugev
ja täiega armunud.
küsimuse püstitaja ei pidanud vajalikuks täpsustada,millise suhte lõpetamist ta silmas pidas.... aga kui seksisuhtest on jutt,siis kuulub see lõpetamisele siis,kui seksuaalne huvi ta vastu on raugenud....sry muidugi!
Ise olen olnud lõpetaja, kuna tundsin, et pole nagu päris see... Teist korda jäeti mind maha, põhjenduseks siis tunnete jahtumine suurte ja pidevate tülide tagajärjel. Valus oli mõlemal korral. Mahajätja on vist parem olla, siis on olukord rohkem kontrolli all, ma arvan.
maha jätta võib meelega, aga vahel peab ka olude sunnil. Minnakse kaugele ära vms või siis muud sellised asjad, mis ei sõltu sust endast. Mahajätmine
on alati mingil määral valus. Ka siis kui ise mahajätja oled. Ikkagi osake su elust kadunud ja ise põhjustad teisele inimesele kannatusi.
Kui mõlemad on veendunud, et asjast asja ei saa, siis on asi otsustatud ja reeglina pisarateni ei lähe.
ühtviisi sant tunne on suhete lõpus, kuid ego saab kindlasti kannatada rohkem kui "sind" maha jäetaxe
.../me lahkuminekutes polnud midagi absurdset, pigem üsna tõsised põhjused
Korra on ikka juhtunud .. polnud enne ega ka pärast seda niisugust sõimamist ja karjumist kuulnud kui siis kui talle teatasin, et aitab küll ja ma ei
taha sind enam ..
Paaril järgmisel korral suhe lihtsalt kuidagi vaikselt laiali valgus ja ühtäkki taipasin, et krt, mul oli ju nagu mingi kutt .. a siis juba uued
silmarõõmud ja läks aga jälle edasi ..
No nutta on ikka saanud .. natukene .. aga mingeid ekstreemsusi pole olnud ..
Aa, mulle on ühe korra öeldud, et olen paremat väärt ja seetõttu jääb asi katki ... ddaaaaaaaaa .. mida iganes eksole ..
Üldsegist on mul olnud ainult 2-3 tõsisemat suhet .. ülejäänud on niisama nii möödaminnes litutamised olnud .. vist ..
Sant on olla mõlemal poolel
Olen olnud alati lõpetaja. Esimesed on olnud tiiniarmumised ja lõppenud tobedatel põhjustel.
Eelmine suhe aga oli imeline, kuni ühel hetkel kadus mehel peast viimanegi arunatuke. Ühes sellega kadusid ka minu tunded.
Hetkel õnnelikult abielus.
Kindlasti on mahajäetu hullem olla.
Arvan ka et mahajäetu on palju raskem olla, eriti kui
ei ole mõelnud lahkuminekule. See murrab südame, vist.
raskem on olla mahajäetu, eriti veel juhul, kui ise veel ikka armunud oled... ning kõrvuni.
ise ma niisama lihtsalt ka minema jalutada ei suuda,
alati jääb hinge kahtlus, et äkki teen inimesele ülekohut, äkki ikka annaks asja parandada jne jne jne. vastik on mõlemat pidi. ent õnneks ei ole nüüd
juba aasta otsa kellegi vastu midagi sümpaatiast soojemat tundnud.
mahajäetuna hakkad vigu otsima endas, enesehinnang langeb mõneks ajaks ja kõige halvem selle juures on see, et selle inimese vastu, kes maha jättis
tekkivad veel suuremad tunded ja sellega raisatakse mõttetult oma energiat aga mis teha Egolaks ja keelatud-kättesaamatu vilja sündroom
Ju sellel on rohkem valus, kel rohkem tundeid säilinud on.
Aga kas pole veel hullem kui niisama ollakse, ainult mälestus suurtest tunnetest?
neljakuulise suhte lõpetamis põhjustajax olin mina, kuna mul suuremat sorti töönarkomaania, alati vaja kuskile tööle minna, mitte et ma talle valetanud olex, käingi nii palju kui võimalik tööl, kuid talle see ei istunud ja ühel päeval kui tema juures käisin ning siis kodu poole tagasi liikusin, sest oli vaja tööle minna, siis sain sõnumi, et kõik on läbi, et ma ei hoolivat temast..kuna ma sihuke rahulik inimene, sisi ei hakanud täpsemalt pärima ega taga nutma, saatust ei saa muuta, kui nii eab minema, siis läheb, midagi ei anna teha selles suhtes. vanasõnagi ütleb, et kaks korda ei tohi ühe reha otsa astuda
tegelikult on mahajätja ka raske olla. eriti kui see, kellest lahku minnakse, jonnima ja nõmetsema hakkab. või ähvardab eitea mida teha...
mõlemal ju kurb ja raske, ei maksaks siis asja ka veel tobedaks ja vägivaldseks teha
Justnimelt olen Sinuga nõus...mul läks ühe suhte lõpetamiseks pool aastat..lõpuks otsapidi juba politseis, jube värk oli aga õnneks möödas
üks kord on mind maha jäetud ja ühe korra olen ise pidanud maha jätma.... mõlemal juhul põhjuseks: mehel tekkinud uus "sõbranna".... ja üks
suhe lihtsalt hääbus, raske isegi oletada, mis põhjusel või tegelikult küll aiman, millest suhe jahenema hakkas, ent see pole avalikustamist väärt (ei
midagi amoraalset).... kahe esmalt mainituga suhtlen tänini, kusjuures see, kes ise mu maha jättis, oskab päris tihedalt mind telefonikõnedega
pommitada.... ent see hääbunud suhe, see kõige magusam tundub, meenutuseks... 
Mahajäetav on muidugi raske olla. Vahel on aga veelgi raskem ise mahajätja osa täita.
Kogemusi igasuguseid. Ekstreemseim, kui pool aastat järel lohisenud suhe lõppes sellega, et noormees tahtis mind natuke tükeldada.
Aa, ma mainin ka, et tol korral oli alul väga kerge ja mõnus mahajätja olla. Hiljem lõi otsus küll pisut kõikuma ja tekkisid võõrutusnähud. Ikkagi
läks raskeks.
minu jaoks on kõik lahkuminekud kohutavad
mind jäeti maha kuna polnud väidetavalt enam tundeid,
aga nüüd peaks ise mahajätja rolli kätte võtma, kuna olen õnnetu 
Mina ei ole jätnud. Mind on jäetud. Korduvalt.
Üks kaugsuhe lihtsalt hääbus.
nii ja naa on raske ..see kas sa oled mahajätja või maha jäetav..ikka on raske..eriti kui sa oled hooliv ja kaasatundlik inimene...kui sa oled aga
pohhuist siis ple häda midagi ...
:sniff:
kõige tobedam põhjus minu lahkuminekul oli mis mulle öeldi oli siis kui ma välismaale sõitsin ja sealt varem tagasi tulin kui pidin oli mulle
selline: sa läksid ju ära mulle oli vaja kedagi teist kes minu eest hoolitsex..!!!
ni mind siis peteti ja maha jäeti ...:S.:(:(:(
Olen korra lahkumineku ule elanud.See oli molema poolne otsus,aga sellegipoolest elasin seda raskelt ule.Lihtsalt see harjumus hommikul mehe korval
ules tõusta, koos magama minna jne. oli ika juba nii sees, et jarsku uksi olla on ikka raske.Ei arva sugugi,et maha jätta oleks kergem, kui maha
jäetud olla.Oleneb pohjustest, miks see juhtub.Aga siiski peale lahkuminekut on ikkagi kõige parem ravim minu meelest voimalikult palju tegevust
leida, sõprade seltsis valjas kaia ja uusi tutvusi soetada.Kodus patja nutmine teeb asja ainult hullemaks
.
Minul seisab mahajätmine ees. Suhe on hääbumas ja olen jõudnud arusaamisele, et päästa seal enam midagi pole. Nii et olen teinud otsuse, et meil oleks
õigem lahku minna. Kuid ma ei suuda end piisavalt kokku võtta, et seda välja öelda talle. Kardan talle haiget teha, kardan ise haigetsaamist ja kardan
hirmsasti üksindust. Nii see asi on veninud ja ängistanud mind juba mitu kuud.
Siiski loodan et lähiajal suudan julguse kokku võtta ja talle öelda...
mõnus tunne tegelt,eriti, kui uus suhe juba parasjagu sisse on sõitnud
jättes kedagi maha kes sinust hoolib teete ise kurja , olles ise maha jäetud muutute te ise ohvriks .
kas parem on olla kurjategija või kuriteo ohver !
osadel inimestel on olemas see võimsus ,mis lubab teisi maha jätta ilma mitte midagi tundmata , teistel seda pole
Mind ei olegi maha jäetud. Ja mina ei ole ka kedagi maha jätnud. Esimene pikem suhe (2,5 a) liikus ise sammsammult sinnapoole, et ühel hetkel leidsime
mõlemad, et kergem on eraldi edasi minna....lõpuks polnud muud kui fakti konstateerida, et ongi läbi. Aga valus oli ikkagi...palju ilusaid päevi ja
ühiseid mälestusi....viimasel ööl istusime koos ja kurvastasime....aga kummalgi meist ei tulnud mõtet, et prooviks korra veel. No otsas oli ja
kõik
Teine suhe kestab veel...ilmutamata mingeid lõppemise märke.
elasin täna sellise asja üle, kui nii saab öelda. Õigemini oleks see, et lihtsalt et ma olevat tema jaoks liiga hea ja hooliv. Saan aru küll et inimese heaoluks tegemine on hea aga, et sellepärast suhe sureks, vat seda ma arvata ei osanud.
Tsitaat:
Algne postitaja: chra
Millised on teie kogemused suhte lõppemise/lõpetamisega? On teie arvates raskem olla mahajätja või mahajäetav? Ja mis on olnud kõige absurdsem või ebatavalisem põhjus, millega lahku minemist on põhjendatud?
Tsitaat:
Algne postitaja: tommiboy69
Ennast õnneks pole küll otseselt maha jäetud aga siiski on sellel väga halb ja vastik tunne, kui sind enam kuskil ei oodata........................hetkel üritan kõigest väest sellest üle saada.
Õnneks läks asi tiba lihtsamalt ja näkku kumbki ei karanud. Kõige hillem ongi see, et pidevalt tulevad ette mälupildid sellest ajast ja see teebki asja väga raskeks, kuna üritan üle olla aga raske on, kui see on kogu aeg silme ees.........
Tsitaat:
Algne postitaja: babyboo
[
palju vastikum on see, kui sulle öeldakse näkku, et sinu asemel on nüüd keegi teine.
Tsitaat:
Algne postitaja: Uss
Tsitaat:
Algne postitaja: babyboo
[
palju vastikum on see, kui sulle öeldakse näkku, et sinu asemel on nüüd keegi teine.
Mis siis on parem variant? Kas see kui kaaslane niiöelda mitmel rindel sebiks ja sina lõpuks kuskilt kolmandate isikute käest kuuled, kuidas asjalood "suhtega" on? Ise eelistaks ausat näkkuütlemist (nii mahajäetava kui mahajätja rollis) eelpool kirjeldatud variandile.
Ning miks peaks üldse kolmandatel rinnetel sebima?
Kui ollakse koos, siis ollakse koos.
Kui tahetakse minna lahku, siis minnakse lahku.
Ja alles siis kolmandale rindele sebima.
Babyboo, minu postituse mõte on sama , mis Sinu viimasel postituselgi. 
Tsitaat:
Algne postitaja: Uss
Babyboo, minu postituse mõte on sama , mis Sinu viimasel postituselgi.![]()
ise maha jätta on parem tunne,kui maha jäetud saada...
mingeid erilisi nõmedadi põhjuseid ei ole toodud, vähemalt ei tule meelde...
korra jätnud ja korra jäetud.
esimese puhul tundsin, et olen sellest suhtest välja kasvanud, ebakindlast teismelisest olin muutunud märgatavalt ensekindlamaks ja eneseteadlikumaks.
sain aru, et selline suhe ja see inimene ei ole päris see, mida ma tahan, suhteliselt piinav ja destruktiivne oli. ütlesin ka talle seda, aga kuidagi
siiamaani (6a. on möödas) ta ikka ütleb, et tahab mind tagasi.
maha jäeti mind kuidagi eriti müstiliselt, kõik oli väga kuum, tema sõnumid ja telefonikõned (kaugsuhe oli) nõretasid armastusest ja igatsusest minu
vastu, siis järsku oli nädal aega vaikus ja siis tel kõne, et tal on nüüd teine
. 3 nädalat järjest jõin ja siis hakkas uus elu
.
eks mõlemad olid suht agoonilised, aga ma õppisin väga palju ning olen kogemuste eest tänulik mõlemale.
raske on see kui valetatakse
mul üks neiu kellega oli super , ütles ükspäev lihtsalt nuttes et ta ei saa minuga olla ... sest tal elus hetkel teised eesmärgid ...
ja 3 päeva hiljem oli uue kutiga kohvikus ... suudlemas ...
Mega Nõme
Noo,mind veel pole maha jäetud,õnneks veel mitte,kuid ise olen küll palju suhteid lõpetanud ja see väga raske.
Aga arvan,et mõlemal on sant olla,siiski on rohkem sellel halb enesetunn,keda maha jäteti
raske on siis, kui maha jäetakse nii, et ei selgitata, miks ..raske , kui ise oled armunud, teine mitte vist enam
nii, et nii ja naa, kuidas võtta, kes elab raskelt üle, kes mitte
noorena ei mõtle üldse, kas teine ka haiget saab, kui suhe lõpetatakse
õnneks siiski aeg parandab haavad 
siiamaani maailm sellepärast suht kokku jooksnud.
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Ju sellel on rohkem valus, kel rohkem tundeid säilinud on.
siinjuures võiks ju targytada,et iga lõpp on mingi uue algus.......
Või kui loetut vaadata, siis iga uus algus on millegi vana lõpp .. Kipuvad asjad ka sedapidi käima. Et vaatan valu puhuks valuvaigisti ja sidemed valmis ..
to 69: ma apteekri pojana julgen arvata,et valu vastu aitb see, kui see lõpp ja algus veic kattuvad ...... noh nii,et kohe ei jõua seda lõppu ära
oodata
Ise olen jätnud. See oli kindlalt valusam sellele kelle ma jätsin, kahjuks. Järgmine suhe tuli kiiresti peale, kuid kõrvalt võtnud ma pole, ja
järgmist suhet planeerinud enne eelmise lõpetamist ka ei ole.
Mind on proovitud jätta, kuid õnnestunud pole. 
Ei ole maha jäetud,küll aga olen ise pidanus seda tegema. Niiet,ei saa öelda,kumb on raskem olla maha jätud või olla maha jätja.
Arvan,et mõlemad on rasked.
jooksin just hiljuti linna peal sülle ekskallimale, kellest mõned kuud tagasi suure tüliga lahku sai mindud. piinlik olukord ka - poodi sisse astunud
ja avastanud tema samas järjekorras seismast on nagu ka kummaline sealsamas kannalt ringi keerata ja põgeneda.
aga avastasin, et kõige rohkem häiris mind selle olukorra juures just see, et ei ole võimalik normaalselt ja pingevabalt suhelda inimesega, kellele sa
ise oled, ehkki tahtmatult, väga haiget teinud või sis vastupidi. samas on ta ju ikkagi oma ja mitu aastat väga kallis olnud. et tahaks siiralt teada,
kuidas tal läheb, mis ta teeb jne. aga isegi sellistele küsimustele (ja vastustele) kipub ikkagi mingi vastik irooniavarjund juurde tulema. et miks
sind sis nüüd järsku huvitavama peaks.
mhh. nõme.
Ma pidin jälle oma exiga kaks korda autoga kokku panema 
Olen neid saadanaid maha jätnud küll ja mingeid ebatavalisi põhjuseid pole olnud. Ju siis pole neid õigeid tundeid olnud. Ühe korra on ka mind maha
jäetud. Suhe polnud veel õieti suhteks saanudki (2 nädalat) aga põdesin 8 kuud
Ainult üht on olnud väga valus maha jätta ja siiani on pisut kurb
mõelda aga see oli mu ainuõige otsus, see tegi talle ka haiget kohe väga.
seisan just laialiminemisega silmitsi, ma ei suuda andestada mis mulle öeldud on. Minu mees nimelt ütles mulle alles eile, et tema ei tea mis ta elult
tahab, ta nagu tahab minuga koos elada, aga ei taha ka, ei tea veel mis tahab ja palus mul oodata ???? Et tema ootaks mu järgi kui ma oleks
segaduses.
Ja nüüd ma ootangi, ootan et suudaks talle taas otsa vaadata, temaga taas rääkida ja talle öelda, et palun müüme oma elamise ja läheme kumbki oma
teed...
hiljuti läksin oma elukaaslasest lahku.raske on,kuid kõige nõmedam on see,et mu eks kontrollib ja armukadetseb siiani jubedalt,kuigi ise oli see,kes lahkus.elagu ise ja lasku mul ka edasi elada!kuid arvan ,et see on raske aeg mõlemale osapoolele.
Ebameeldivad on mõlemad, olenemata kummal pool asud. Ja tavaliselt ei toodagi mingit põhjendust ja see on jama variant, sest siis hakkad ise midagi kokku mõtlema ja võid päris rappa minna oma mõtetega.
eks lahkuminek on mõlemale poolele raske
kui ikka oled olnud kaua koos oma partneriga siis peale lahkuminekut mõistad kõike
Minule isiklikult on mahajäetud olla lihtsam, kuna tavaliselt on selleks ajaks juba suhe sellese faasi jõudnud, kust edasi minna pole võimalik. Mulle
lihtsalt ei meeldi inimestele haiget teha ka neid maha jättes ja olen võimeline kasvõi kunstlikult tekitama enda mahajätmise kaaslase poolt. Lihtsalt
viin ta nimelt sellisesse seisu, et ta ei taha enam minuga koos olla. Ja nii ma saangi jälle rahulikult ilma süümepiinadeta edasi elada
marga22, sisuliselt on see siiski ju teise inimese hülgamine sinu poolt.....juba oma käitumisega teed teisele haiget...nii et tal ei jäägi enam midagi
üle, kui ära minna, kuna sinuga ilmselt ei saa ju asju selgekski räägitud....
nii et teiseltpoolt vaadatuna oled ikkagi sina see.....
ega ainult füüsiline lahkumine tähenda mahajätmist....think about it...