Board logo

vabaduse kaotus
kaitsevaim - 25.08.2005 kell 14:28

Mida te mõistate vabaduse kaotamise ¹oki all? Mõeldud on mõistagi inimsuhteid mitte kuritegevust. Millised on sümptomid?Kuidas sellest välja tulla? Milline oleks ennetustöö...


maipõrnikas - 25.08.2005 kell 14:51

ei ole sellist asja ¹okina kogenud ega põdenud. Eeldan suhtelt sõna- ja tegutsemisvabadust


li-li - 25.08.2005 kell 14:58

möh....kas nii kah saab ve (pean suhet silmas) vabaduse kaotus...prr


kontorihiir - 25.08.2005 kell 15:06

ega koos-või abielu ole enda lukustamine nelja seina vahele...või mis veel hullem, tähendaks suhtluse lõppemist teiste inimesega....seda pole isegi vangimajas mitte....
arumaisaa.....waimuke, kas tunned end nüüd vangina, kui kindel naine olemas? kas su vabadust on kuidagi piirama hakatud? naine käsib-keelab jne....uhhh


kaitsevaim - 25.08.2005 kell 15:11

saab, saab, miks ei saa...minu teada üks näitlik film oli...kunagi TV3-s vist ka näitas, kus mees pidi saama mingi 10 miljonit dollarit ja ainsaks tingimuseks oli, et pidi järgmise päeva kella 6-ks abielluma. Esimese juurde minnes ei olnud aga selleks valmis. OK! Kes teab seda filmi see teab. Ma ei seleta rohkem ja võibolla läks teemast välja, aga lihtsalt, et oleks mõtteainet ja seletust, mida ma selle teema all osalt mõtlesin.

hiir, asi ei ole üldse selles. Keegi ei keela mul suhelda, aga asi selles, et enne suutsin vabalt pea kõigiga suhelda, aga nüüd midagi kammitseb ja ei lase kaasa rääkida ja...ah mis ma seletan. Elu pole enam endine ühesõnaga kui sai end vabalt tunda ja teha, mida pähe kargab. Kõike peab läbi arutama, kõigega arvestama, partneri ikka ja alati enne läbi küsitlema, et mida teeb ja kuhu läheb ja...no ehk see põhjustab selle nn. ¹oki. Pereelu¹oki kui nüüd võib nii öelda.


kontorihiir - 25.08.2005 kell 15:18

sa ajad lootusetult segi filmi ja tegeliku elu vaimuke


kaitsevaim - 25.08.2005 kell 15:25

OK! Aga milline on tegelik elu...filmi näide oli ainult selle abiellumise valmiduse seisukohalt, millest seal juttu oli ja ka see on seotud n.ö. vabaduse kaotusega. Sry teema laialivalgumise pärast.


Lola69 - 25.08.2005 kell 15:42

Tegelik elu ongi see, et kooselu ei ole vangla. Arvestama peab inimestega ka enne ja pärast seda. Kui sa aga end ise puuris tunned, siis oled sa kas end ise sinna mõelnud, et " vaat mina nüüd alles elan tõelist kooselu ja kannan kohustusi ja koormat" või siis ...

Mina ei tea .. Mina olen omas abielus vaba. Ainumas piiraja on lapsed, kuna ega ikka ei torma küll iga kell ja igas suunas. Aga ega ma seda ka varem teinud. Mingit arvestamise-surutist ma ka ei taju omal kuklas. Partneri "järgi küsitlemist" meil ei esine ... Asjad sujuvad kuidagi iseenesest. Me lihtsalt räägime omavahel, ei küsitle. Ei mingit politseid-gestaapot. Ja vabadust jagub.
Mina ei saa aru, miks peab ühe ilusa asja koledaks ja ahistavaks mõtlema. Ime siis kui inimesed suhteid pidevalt loovad ja lammutavad ja ahistatud on, tegelikult vist lausa olla tahavad, et oleks taaskord põhjust selsamal ahistatuse ettekäändel plagama pista.


kaitsevaim - 25.08.2005 kell 15:49

no Lola, sul siis järelikult vedanud või tegelt no eks sa kõvasti vanem ka kui mina ja elukogemust rohkem jne.


yoana - 25.08.2005 kell 15:58

Mis ¹okk see siis ikka on, see on paarissuhte puhul suht normaalne , et teineteisega arvestatakse ja tahetakse arvestada.
Kuid On inimesi , kes kipuvad oma käskude ja keeldudega teist ahistama ja see pole enam hea....Kõik me vajame pisut hingamisruumi, aga siin tuleb mängu juba usaldus ja truudus ja nii edasi, blaaa-blaa-blaa.......
õnneks on meile antud valikuvabadus......


renet - 25.08.2005 kell 16:05

need kammitsad on su enda peas, mitte suhtes. ja see mida Lola kirjeldas on normaalne suhe mitte vedamine


Lola69 - 25.08.2005 kell 16:05

Tead, vaim, minu arvamus on, et kui sa elaksid enam oma elu ja ei võtaks ¹nitti filmidest niiväga, siis poleks see elu nii hull ja ¹okeeriv ühti.


sissy84 - 25.08.2005 kell 17:04

Mul sõbrannal selline suhe kus kutt valib riideid mida ta kanda võib ja kohti kuhu ja kellega minna võib.Armastus aga suur...kahju temast-see on küll vabaduse kaotus ehk kammitsemine.Muidugi nats enda viga ka, poleks last varem pähe istuda poleks sellist situatsiooni ja ta ei peaks ka vingumaVabaduse kaotus oleks kas vangla või hullumaja-nende seinade vahel oled ja kõik.Ülejäänud muu elu meil ehk siis tavalistel inimestel ei tohiks olla piiratud...kui on on see ikkagi enda peas kokku mõeldud või varem kokku mängitud...seega kõik on oma tegudega muudetav.


madu - 25.08.2005 kell 19:12

Mina arvan, et tunne "vabadus vs ahistamine" on paljuski kinni mõtlemises. Igasuguse suhtlemise annab hea tahtmise juures ahistamiseks keerata, kasvõi küsimuse "kuidas läheb?". Vabadus, teadupärast, on tunnetatud paratamatus. Kuni sa ise endale tonte ja probleeme ei loo, laabub kõik (enamasti) oodetust/kardetust tunduvalt paremini.

Kui sulle aga teise inimesega suhelda ei meeldi, siis on sundsuhtlus muidugi ahistav.


naisemees - 25.08.2005 kell 21:58

ee mm ma ikka arvan, et elu jääb ikka suht kinni, noh meil titt ka veel. jah ei ole ikka nii, et tuled ja lähed millal tahad ja teed mida tahad. hea kui korra nädalas mõnele sõbrale külla saab. isegi arvuti taga istumine suht probleemne


susanna - 25.08.2005 kell 22:28

laske ennast oma paariselus rohkem vabaks, pole vaja olla pinges
ega kooselu pole piin, vajab vaid harjumist ja oma tegemisi ja käike veidikene planeerima õppimast
kõike annab omavahel arutada, ka sõprade juures käimist
mina küll pole tundnud, et mul vabadus mingit poolt sai piiratud või on olnud piirangud peal, lihtsalt nii hirmsasti sai tahetud koos elama hakata ja elu paneb asjad mingi aja pärast paika, kus käid ja kes on tähtsamad, kas armas elukaaslane või sõbrad
mida keegi valib ja tähtsaks peab


kaitsevaim - 26.08.2005 kell 08:29

Jah, aitäh nõuannete ja kommentaaride eest! Ma arvan see on tõesti harjumise asi ja asi on pigem selles, et sellest ajast kui naisega suhtlus lahti läks, on oma sõbrad kuidagi ära kadunud/unustusse jäänud ja puha ning mõistagi elu on kiire ja väsitav ja üsna tihti ei viitsi/jõua ka enam peale tööd kuhugi minna. Läbikäimine on ainult tema sõpradega põhiliselt ja siis jääb tunne, et vaatamata elukaaslasele jääb selline üksioleku ja suhtesse kinnipandu tunne. Olgu, ma ei hakka rohkem oma musta pesu siin rahva ees pesema, seda juba küllalt tehtud. Muidugi kommentaarid on ikka teretulnud.


yoana - 26.08.2005 kell 11:22

ihihii ja siis tulevad lapsed ja .........

Kui see sind rahulikumaks muudab, siis võin öelda , et seda rada oleme kõik käinud, aga head sõbrad on elu jooksul alles jäänud .....


naisemees - 26.08.2005 kell 16:44

need susanna lõpulaused täitsa tuttavad ka mulle antakse täiesti vaba valik, et vali kas mina või sõbrad. ah eks see elu nii vist ongi


susanna - 27.08.2005 kell 12:34

Tsitaat:
Algne postitaja: naisemees
need susanna lõpulaused täitsa tuttavad ka mulle antakse täiesti vaba valik, et vali kas mina või sõbrad. ah eks see elu nii vist ongi


..aga elu kord on ju selline
eks sai kunagi ka ise seda nippi kasutada, aga asjad läksid ise paika


knight - 28.08.2005 kell 10:00

Just nimelt, see rada on paljudel läbi käidud ja sul lihtsalt veab, et sa saad praegu teistelt õppida ja teiste kogemusi kuulata - see annab sulle edumaa nende ees, kellel seda võimalust pole.
Ikka vabalt ja vallatult võta elu, see, et nagu vanad sõbrad kuskile kadund, see ongi areng. Tekivadki uued tutvused ja suhted, see ongi edasiminek. Ja ole õnnelik, et sul on pere ja aus suhe, olgugi, et selles algul pisut võõras olukorras, teed lolle vigu.


exactly - 28.08.2005 kell 14:16

kui kedagi annab käskude-keeldudega enda küljes hoida,siis see inimene ei vääri sind!


meryli - 29.08.2005 kell 11:44

Vabaduse kaotus suhtes-vabadus olla mina ISE!


kaitsevaim - 29.08.2005 kell 14:49

meryli, seda viimast lauset peaksid sa lahti seletama. Pole kindel, kas ma sest õigesti aru sain.

naisemees Jah...näiteks selle "mina või sõbrad" koha pealt tean nii mõndagi öelda. Ükskord pidi selle pärast juba asi halvasti lõppema. Õlut jooma minna kursavendadega ikka ei saa kui just sel ajal tahab naine sinuga olla.

exactly Ei pruugi ju väärida, aga kuskohast sa ikka nii kähku uue leiad. Ma olen parem rahul sellega, mis on ja teen teise inimese õnnelikuks (ta ju armastab mind), kui lähen "katuselt tuvi püüdma" ja "kukun alla" ja jään mõlemast ilma.


Xart - 30.08.2005 kell 13:48

Naine õpib läbi vabaduse orjust ja mees õpib läbi orjuse vabadust. Mehe jaoks algab kuldajastu sellest momendist, kui ta on vabanenud naise ülemvõimu alt. Naise jaoks algab kuldajastu sellest momendist, kui ta mehe oma võimu alt vabaks annab.


delilah - 30.08.2005 kell 14:02

Paistab, et teemaalgataja ei ole selliseks suhteks lihtsalt valmis. Suhe peab rohkem andma kui võtma.


exactly - 30.08.2005 kell 16:32

suhe ise ei anna ja võta midagi,sünergia tekib suhte persoonidest!


kaitsevaim - 31.08.2005 kell 07:33

delilah, vahet pole kas on valmis või mitte. Peab olema, sest muud võimalust ei ole lihtsalt. Siit tuleb see koht...pole valmis- ¹okk. Aga jah...suhe annab just nii palju kui selle osapooled sellelt nõuavad (tahavad).


Hera - 31.08.2005 kell 17:41

Tuleb välja, et kooselu on siis elu ühissegakongis rootsi kardinate taga. Tõepoolest ränk samm ja julge ettevõtmine!!! Pole siis ime, et inimene ¹oki saab.
Ennetustööna pakuks aga välja elu lõpuni üksikuks jäämise, siis kohe kindlasti ¹okki ei tule.


kaitsevaim - 01.09.2005 kell 09:56

noh see ikka küll liialdus


ratatosk - 01.09.2005 kell 15:36

Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
delilah, vahet pole kas on valmis või mitte. Peab olema, sest muud võimalust ei ole lihtsalt. Siit tuleb see koht...pole valmis- ¹okk. Aga jah...suhe annab just nii palju kui selle osapooled sellelt nõuavad (tahavad).

Ei pea! Allah andku armu....
Sa, kaitsevaim, oled veel suhteliselt noor ja ei pea kellegagi koos olema, kui see teile mõlemale ei sobi. Kui tunned, et teine pool ahistab, siis aja ta minema/mine ise minema. Suhteks ei saada kuupäevaliselt valmis, et kell kukkus ja siis peab hakkama kellegagi kokku elama ja abielluma ja lapsi tegema jne.

Kirjutasid kuskil, et naine ei lase kursavendadega õlut jooma. Sa pead ise niipalju mees olema, et suudad nii naisele, kui ka kursavendadele ära öelda. Kõike ei saa ja sa pead leidma oma tee ja mõistlikud kompromissid, mitte kohe alla andma. Kui see su elukaaslasele ei sobi, siis pole ta see õige. Sellises olukorras on targem minna "katuselt tuvi püüdma ja siis alla kukkuda", lõpuks on vähem valus.

On üks hea ütlemine:
naised on nagu trammid - kui üks läheb ära, siis tuleb teine, ja kui piisavalt pikalt ootad, tuleb esimene tagasi!
Ilmselt kehtib see ka vastupidi (meeste kohta siis).


kaitsevaim - 02.09.2005 kell 07:48

vaata...ainuke probleem on see, et ma ei taha jätta ega jäta oma last niisama maha. Kui juba on tehtud, siis ma ka kasvatan ta üles. Ja kui juba kasvatada, siis koos naisega. Miks teda minema ajada?


delilah - 02.09.2005 kell 08:22

Kas sa oled siis naisega koos ainult lapse pärast? No sellel küll mingit mõtet ei ole.


kaitsevaim - 02.09.2005 kell 08:36

EI! Mitte ainult sellepärast. Kui nii kaua juba koos oldud, siis ei tahaks küll midagi lõpetada. Ole siis jälle üksi ja proovi eluga hakkama saada. Hea on, kui keegi on alati kõrval ja toetab rasketel hetkedel. Ja kindlasti on asi tunnetes ka. Kindlasti on puuduseid, aga eks neist tuleb koos jagu saada.


Lola69 - 02.09.2005 kell 08:38

Et siis sellepärast "pead" olema ses suhtes, et ei taha üksi jälle olla ...

"Pidamise" põhjendus on nõrgavõitu, kuigi eesmärk on õilis.


delilah - 02.09.2005 kell 08:38

Aga ma ei saa aru, millest see vabaduse kaotamise tunne siis? Tekkis pärast lapse sündi?


kaitsevaim - 02.09.2005 kell 08:45

Lola, osalt on see jah põhjuseks. Vabaduse kaotuse tunne on just nimelt see, et alati peab mõtlema enne perele ja lapsele ja ei saa minna välja kui süda lustib. Alati peab kontrollima oma tegevust, et mida sobib öelda lapse kuuldes ja mida mitte ja ...no tekib selline pidevalt kontrolli all oleku tunne.


delilah - 02.09.2005 kell 09:01

Tuleb meelde üks mitteväganoor mees, kes ähvardava isakssaamise ohu peale oigama hakkas, et siis on elu perses. Hale tegelikult. Laps on suur varandus. Loodan, et sa, Kaitsevaim, sellest kord aru saad.
Kui vana su laps praegu on?


kaitsevaim - 02.09.2005 kell 09:04

Jah, varandus ta on, aga nõuab palju vaeva. Praegu on -2 kuud ehk veel sündimata.


delilah - 02.09.2005 kell 09:12

Isatunne pidi tugevnema alles siis, kui laps nö päris inimese mõõtu hakkab võtma - käima, rääkima jne. Ja üldse - laps ei ole vangla, seda on iga inimene endale ise.
Sa hinga korra sügavalt sisse-välja. Küll sa hakkama saad. Sul on sünnituseelne depressioon vist


kaitsevaim - 02.09.2005 kell 09:22

jah, delilah, küllap sul on õigus. Aga mismoodi iga inimene endale vangla on?


delilah - 02.09.2005 kell 09:31

Näiteks sa vangistad end juba ette mõttega kõiksugu piirangutest, mis su elus olema hakkavad.
Tegelikult ei jää lapse pärast midagi olulist tegemata (käin ise tööl, koolis, trennis, suhtlen sõpradega). Laps õpetab sind lihtsalt olema vähem isekas


lenxu - 30.09.2005 kell 10:29

Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Alati peab kontrollima oma tegevust, et mida sobib öelda lapse kuuldes ja mida mitte ja ...no tekib selline pidevalt kontrolli all oleku tunne.

Mida sis lapse kuuldes öelda ei tohi?
Ainuke, mis mul meelde tuli...lapse kuuldes ei tasu tülitseda.
Ära muretrse ette....laps ei ole ju selline koll, keda kartma peaks.


lenxu - 30.09.2005 kell 10:42

Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Mida te mõistate vabaduse kaotamise ¹oki all? Mõeldud on mõistagi inimsuhteid mitte kuritegevust. Millised on sümptomid?Kuidas sellest välja tulla? Milline oleks ennetustöö...

Kas see just shokk oli, aga...mina tundsin seda siis, kui sain päriselt aru, et olen nüüd pereinimene. ...aga samas...see on ju turvaline ka...mul on abikaasa ja lapsed...ja OMA KODU ...ja ma ei ela enam seda mehe-juurest-mehe-juurde-elu.
Abielu kohta on ju ka öeldud: "Abielu on nagu kindlus, kus need, kes on väljas, tahavad sisse pääseda, ja need, kes on sees, tahavad välja pääseda." Mu isa ütles kunagi, et, kui oled 95% kindel, et tahad abielluda, siis ära abiellu. Kindlus peab olema 100%.
Ära võta abielu (või lapse sündi), kui vanglasse sattumist...perekonnas elatakse ju üksteise kõrval ja üksteist toetades.


aive - 01.10.2005 kell 10:40

Tsitaat:
Algne postitaja: delilah
Isatunne pidi tugevnema alles siis, kui laps nö päris inimese mõõtu hakkab võtma - käima, rääkima jne. Ja üldse - laps ei ole vangla, seda on iga inimene endale ise.
Sa hinga korra sügavalt sisse-välja. Küll sa hakkama saad. Sul on sünnituseelne depressioon vist
täiesti päri...vangla on iga inimene endale ise, olen tihtipeale endaga pahuksis just nimelt oma mõtteviisi pärast....mõtlen ise ennast ahistatuks, aga tegelikult on nii nende sõprade ja kaasaga, et ikka valid selle, kes sulle tähtsam on...tuleb leida aega sõpradele, aga kui kaasa ikka vajab sind, siis pigem olla oma kallimaga....kahte head asja nagunii korraga ei saa.....mina üritangi võtta oma abielugi enda arendamisena ja endas distsipliini kasvatamisega....ja oma mehega koos olles näen suuremat edasiminekut kui üksi olles- ma seda sorti inimene , et meeldib pingutada, kellegi teise nimel iseenda nimel mul miskipärast asjad nii hästi ei suju


Lola69 - 01.10.2005 kell 12:52

Tsitaat:
Algne postitaja: lenxu
Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Alati peab kontrollima oma tegevust, et mida sobib öelda lapse kuuldes ja mida mitte ja ...no tekib selline pidevalt kontrolli all oleku tunne.

Mida sis lapse kuuldes öelda ei tohi?
Ainuke, mis mul meelde tuli...lapse kuuldes ei tasu tülitseda.
Ära muretrse ette....laps ei ole ju selline koll, keda kartma peaks.
No on ikka kõnepruuki küll, mis lapse juuresolekul kasutada ei kõlba. No kõlbab, aga siis ei maksa pärast kurta kui "papagoi" linnapeal laulmas käib
Aga noh, see pole minu mõistes mind ahistav vangla, pigem positiivne kontroll endagi üle.


lenxu - 01.10.2005 kell 17:06

selles mõttes kontrollin ma end ju ka teiste inimeste juuresolekul...va muidugi juhul, kui endast välja lähen


kaitsevaim - 01.10.2005 kell 19:20

Tsitaat:
sain päriselt aru, et olen nüüd pereinimene. ...aga samas...see on ju turvaline ka...mul on abikaasa ja lapsed...ja OMA KODU ...ja ma ei ela enam seda mehe-juurest-mehe-juurde-elu


Njaa...ehk oli asi osalt ka selles, et see (minu puhul siis) naise-juurest-naise-juurde-elust pereellu üleminek võib vahel järsk olla, aga praeguseks on asjaga hinges juba lepitud, tahaks loota. Aitäh, et ette valmistasite.

NB! Iga enesepiirang on mõnes mõttes vabaduse kaotus ja vahel lihtsalt tuleb tahtmine või sisemine sund need piirid lõhkuda...see on too enesest välja minemine, nagu lenxu siin välja tõi.


pisimimm - 28.03.2006 kell 15:02

Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
no Lola, sul siis järelikult vedanud või tegelt no eks sa kõvasti vanem ka kui mina ja elukogemust rohkem jne.
sa lihtsalt alustasid liiga vara saand enne suureks..poleks ka shokki tekkinud


Lola69 - 28.03.2006 kell 15:11

Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
no Lola, sul siis järelikult vedanud või tegelt no eks sa kõvasti vanem ka kui mina ja elukogemust rohkem jne.
Minu kooselu algas ammu, abielust saab suvel 15 aastat.
Ja see ei ole olnud vangla. Mitte kunagi.

See vabaduse kaotus on otsitud probleem. Mitte vabadus ei kao, vaid tuleviku ees on hirm.

Nüüd peakt tita juba ilmavalgust näinud olema? Ons see siis nii vangistav?


ratatosk - 28.03.2006 kell 15:22

Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Vabaduse kaotuse tunne on just nimelt see, et alati peab mõtlema enne perele ja lapsele ja ei saa minna välja kui süda lustib. Alati peab kontrollima oma tegevust, et mida sobib öelda lapse kuuldes ja mida mitte ja ...no tekib selline pidevalt kontrolli all oleku tunne.

Alati peab enne mõtlema oma lähedastele ja alles siis enda heaolule. Ja oma lähedaste arvelt ei tohi enda heaou täielikult unustusse lasta vajuda. See on selline peen tasakaal. Aga see ei sõltu sellest, kas ollakse suhtes või mitte.

Ja mis seda muud enesekontrolli puudutab, et kunas ja kelle juuresolekul mida tohib ning mida mitte, siis viisakatele inimestele kasvatatakse sellised piirangud lapsepõlvest peale sisse. See ei ole vabaduse piiramine, see on teiste inimeste austamine. inimene, kes teist inimest ei austa, on enamasti kõrk ning sellistega ei ole meeldiv suhelda.


anne51 - 28.03.2006 kell 15:37

vaim, kas sul enne siis mingeid piiranguid ei olnud elus, et nüüd on nii raske harjuda?


mirabel - 19.08.2011 kell 03:11

Raske.