
Mida te mõistate vabaduse kaotamise ¹oki all? Mõeldud on mõistagi inimsuhteid mitte kuritegevust. Millised on sümptomid?Kuidas sellest välja tulla?
Milline oleks ennetustöö...
ei ole sellist asja ¹okina kogenud ega põdenud. Eeldan suhtelt sõna- ja tegutsemisvabadust
möh....kas nii kah saab ve
(pean suhet silmas) vabaduse kaotus...prr
ega koos-või abielu ole enda lukustamine nelja seina vahele...või mis veel hullem, tähendaks suhtluse lõppemist teiste inimesega....seda pole isegi
vangimajas mitte....
arumaisaa.....waimuke, kas tunned end nüüd vangina, kui kindel naine olemas? kas su vabadust on kuidagi piirama hakatud? naine käsib-keelab
jne....uhhh 
saab, saab, miks ei saa...minu teada üks näitlik film oli...kunagi TV3-s vist ka näitas, kus mees pidi saama mingi 10 miljonit dollarit ja ainsaks
tingimuseks oli, et pidi järgmise päeva kella 6-ks abielluma. Esimese juurde minnes ei olnud aga selleks valmis. OK! Kes teab seda filmi see teab. Ma
ei seleta rohkem ja võibolla läks teemast välja, aga lihtsalt, et oleks mõtteainet ja seletust, mida ma selle teema all osalt mõtlesin.
hiir, asi ei ole üldse selles. Keegi ei keela mul suhelda, aga asi selles, et enne suutsin vabalt pea kõigiga suhelda, aga nüüd midagi kammitseb ja ei
lase kaasa rääkida ja...ah mis ma seletan. Elu pole enam endine ühesõnaga kui sai end vabalt tunda ja teha, mida pähe kargab. Kõike peab läbi arutama,
kõigega arvestama, partneri ikka ja alati enne läbi küsitlema, et mida teeb ja kuhu läheb ja...no ehk see põhjustab selle nn. ¹oki. Pereelu¹oki kui
nüüd võib nii öelda.
sa ajad lootusetult segi filmi ja tegeliku elu vaimuke 
OK! Aga milline on tegelik elu...filmi näide oli ainult selle abiellumise valmiduse seisukohalt, millest seal juttu oli ja ka see on seotud n.ö. vabaduse kaotusega. Sry teema laialivalgumise pärast.
Tegelik elu ongi see, et kooselu ei ole vangla. Arvestama peab inimestega ka enne ja pärast seda. Kui sa aga end ise puuris tunned, siis oled sa kas
end ise sinna mõelnud, et " vaat mina nüüd alles elan tõelist kooselu ja kannan kohustusi ja koormat" või siis ...
Mina ei tea .. Mina olen omas abielus vaba. Ainumas piiraja on lapsed, kuna ega ikka ei torma küll iga kell ja igas suunas. Aga ega ma seda ka varem
teinud. Mingit arvestamise-surutist ma ka ei taju omal kuklas. Partneri "järgi küsitlemist" meil ei esine ... Asjad sujuvad kuidagi
iseenesest. Me lihtsalt räägime omavahel, ei küsitle. Ei mingit politseid-gestaapot. Ja vabadust jagub.
Mina ei saa aru, miks peab ühe ilusa asja koledaks ja ahistavaks mõtlema. Ime siis kui inimesed suhteid pidevalt loovad ja lammutavad ja ahistatud on,
tegelikult vist lausa olla tahavad, et oleks taaskord põhjust selsamal ahistatuse ettekäändel plagama pista.
no Lola, sul siis järelikult vedanud või tegelt no eks sa kõvasti vanem ka kui mina ja elukogemust rohkem jne.
Mis ¹okk see siis ikka on, see on paarissuhte puhul suht normaalne , et teineteisega arvestatakse ja tahetakse arvestada.
Kuid On inimesi , kes kipuvad oma käskude ja keeldudega teist ahistama ja see pole enam hea....
Kõik me vajame pisut hingamisruumi, aga siin
tuleb mängu juba usaldus ja truudus ja nii edasi, blaaa-blaa-blaa.......
õnneks on meile antud valikuvabadus......
need kammitsad on su enda peas, mitte suhtes. ja see mida Lola kirjeldas on normaalne suhe mitte vedamine
Tead, vaim, minu arvamus on, et kui sa elaksid enam oma elu ja ei võtaks ¹nitti filmidest niiväga, siis poleks see elu nii hull ja ¹okeeriv ühti.
Mul sõbrannal selline suhe kus kutt valib riideid mida ta kanda võib ja kohti kuhu ja kellega minna võib.Armastus aga suur...kahju temast-see on küll
vabaduse kaotus ehk kammitsemine.Muidugi nats enda viga ka, poleks last varem pähe istuda poleks sellist situatsiooni ja ta ei peaks ka
vinguma
Vabaduse kaotus oleks kas vangla või hullumaja-nende seinade vahel oled ja kõik.Ülejäänud muu elu meil ehk siis tavalistel inimestel
ei tohiks olla piiratud...kui on on see ikkagi enda peas kokku mõeldud või varem kokku mängitud...seega kõik on oma tegudega muudetav.
Mina arvan, et tunne "vabadus vs ahistamine" on paljuski kinni mõtlemises. Igasuguse suhtlemise annab hea tahtmise juures
ahistamiseks keerata, kasvõi küsimuse "kuidas läheb?". Vabadus, teadupärast, on tunnetatud paratamatus. Kuni sa ise endale tonte ja
probleeme ei loo, laabub kõik (enamasti) oodetust/kardetust tunduvalt paremini.
Kui sulle aga teise inimesega suhelda ei meeldi, siis on sundsuhtlus muidugi ahistav.
ee mm ma ikka arvan, et elu jääb ikka suht kinni, noh meil titt ka veel. jah ei ole ikka nii, et tuled ja lähed millal tahad ja teed mida tahad. hea
kui korra nädalas mõnele sõbrale külla saab. isegi arvuti taga istumine suht probleemne

laske ennast oma paariselus rohkem vabaks, pole vaja olla pinges
ega kooselu pole piin, vajab vaid harjumist ja oma tegemisi ja käike veidikene planeerima õppimast
kõike annab omavahel arutada, ka sõprade juures käimist
mina küll pole tundnud, et mul vabadus mingit poolt sai piiratud või on olnud piirangud peal, lihtsalt nii hirmsasti sai tahetud koos elama hakata ja
elu paneb asjad mingi aja pärast paika, kus käid ja kes on tähtsamad, kas armas elukaaslane või sõbrad
mida keegi valib ja tähtsaks peab
Jah, aitäh nõuannete ja kommentaaride eest! Ma arvan see on tõesti harjumise asi ja asi on pigem selles, et sellest ajast kui naisega suhtlus lahti
läks, on oma sõbrad kuidagi ära kadunud/unustusse jäänud ja puha ning mõistagi elu on kiire ja väsitav ja üsna tihti ei viitsi/jõua ka enam peale tööd
kuhugi minna. Läbikäimine on ainult tema sõpradega põhiliselt ja siis jääb tunne, et vaatamata elukaaslasele jääb selline üksioleku ja suhtesse
kinnipandu tunne. Olgu, ma ei hakka rohkem oma musta pesu siin rahva ees pesema, seda juba küllalt tehtud. Muidugi kommentaarid on ikka teretulnud.
ihihii ja siis tulevad lapsed ja .........
Kui see sind rahulikumaks muudab, siis võin öelda , et seda rada oleme kõik käinud, aga head sõbrad on elu jooksul alles jäänud .....
need susanna lõpulaused täitsa tuttavad
ka mulle antakse täiesti vaba valik, et vali kas mina või sõbrad.
ah eks see elu nii vist ongi 
Tsitaat:
Algne postitaja: naisemees
need susanna lõpulaused täitsa tuttavadka mulle antakse täiesti vaba valik, et vali kas mina või sõbrad.
ah eks see elu nii vist ongi
![]()
Just nimelt, see rada on paljudel läbi käidud ja sul lihtsalt veab, et sa saad praegu teistelt õppida ja teiste kogemusi kuulata - see annab sulle
edumaa nende ees, kellel seda võimalust pole.
Ikka vabalt ja vallatult võta elu, see, et nagu vanad sõbrad kuskile kadund, see ongi areng. Tekivadki uued tutvused ja suhted, see ongi edasiminek.
Ja ole õnnelik, et sul on pere ja aus suhe, olgugi, et selles algul pisut võõras olukorras, teed lolle vigu.
kui kedagi annab käskude-keeldudega enda küljes hoida,siis see inimene ei vääri sind!
Vabaduse kaotus suhtes-vabadus olla mina ISE!
meryli, seda viimast lauset peaksid sa lahti seletama. Pole kindel, kas ma sest õigesti aru sain.
naisemees Jah...näiteks selle "mina või sõbrad" koha pealt tean nii mõndagi öelda. Ükskord pidi selle pärast juba asi halvasti
lõppema. Õlut jooma minna kursavendadega ikka ei saa kui just sel ajal tahab naine sinuga olla.
exactly Ei pruugi ju väärida, aga kuskohast sa ikka nii kähku uue leiad. Ma olen parem rahul sellega, mis on ja teen teise inimese õnnelikuks
(ta ju armastab mind), kui lähen "katuselt tuvi püüdma" ja "kukun alla" ja jään mõlemast ilma.
Naine õpib läbi vabaduse orjust ja mees õpib läbi orjuse vabadust. Mehe jaoks algab kuldajastu sellest momendist, kui ta on vabanenud naise ülemvõimu alt. Naise jaoks algab kuldajastu sellest momendist, kui ta mehe oma võimu alt vabaks annab.
Paistab, et teemaalgataja ei ole selliseks suhteks lihtsalt valmis. Suhe peab rohkem andma kui võtma.
suhe ise ei anna ja võta midagi,sünergia tekib suhte persoonidest!
delilah, vahet pole kas on valmis või mitte. Peab olema, sest muud võimalust ei ole lihtsalt. Siit tuleb see koht...pole valmis- ¹okk. Aga jah...suhe annab just nii palju kui selle osapooled sellelt nõuavad (tahavad).
Tuleb välja, et kooselu on siis elu ühissegakongis rootsi kardinate taga. Tõepoolest ränk samm ja julge ettevõtmine!!! Pole siis ime, et inimene ¹oki
saab.
Ennetustööna pakuks aga välja elu lõpuni üksikuks jäämise, siis kohe kindlasti ¹okki ei tule. 
noh see ikka küll liialdus
Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
delilah, vahet pole kas on valmis või mitte. Peab olema, sest muud võimalust ei ole lihtsalt. Siit tuleb see koht...pole valmis- ¹okk. Aga jah...suhe annab just nii palju kui selle osapooled sellelt nõuavad (tahavad).
vaata...ainuke probleem on see, et ma ei taha jätta ega jäta oma last niisama maha. Kui juba on tehtud, siis ma ka kasvatan ta üles.
Ja kui juba
kasvatada, siis koos naisega. Miks teda minema ajada?
Kas sa oled siis naisega koos ainult lapse pärast? No sellel küll mingit mõtet ei ole. 
EI! Mitte ainult sellepärast. Kui nii kaua juba koos oldud, siis ei tahaks küll midagi lõpetada. Ole siis jälle üksi ja proovi eluga hakkama saada. Hea on, kui keegi on alati kõrval ja toetab rasketel hetkedel. Ja kindlasti on asi tunnetes ka. Kindlasti on puuduseid, aga eks neist tuleb koos jagu saada.
Et siis sellepärast "pead" olema ses suhtes, et ei taha üksi jälle olla ...
"Pidamise" põhjendus on nõrgavõitu, kuigi eesmärk on õilis.
Aga ma ei saa aru, millest see vabaduse kaotamise tunne siis? Tekkis pärast lapse sündi?
Lola, osalt on see jah põhjuseks. Vabaduse kaotuse tunne on just nimelt see, et alati peab mõtlema enne perele ja lapsele ja ei saa minna välja kui
süda lustib. Alati peab kontrollima oma tegevust, et mida sobib öelda lapse kuuldes ja mida mitte ja ...no tekib selline pidevalt kontrolli all oleku
tunne.
Tuleb meelde üks mitteväganoor mees, kes ähvardava isakssaamise ohu peale oigama hakkas, et siis on elu perses. Hale tegelikult. Laps on suur
varandus. Loodan, et sa, Kaitsevaim, sellest kord aru saad.
Kui vana su laps praegu on?
Jah, varandus ta on, aga nõuab palju vaeva. Praegu on -2 kuud ehk veel sündimata.
Isatunne pidi tugevnema alles siis, kui laps nö päris inimese mõõtu hakkab võtma - käima, rääkima jne. Ja üldse - laps ei ole vangla, seda on iga
inimene endale ise.
Sa hinga korra sügavalt sisse-välja. Küll sa hakkama saad. Sul on sünnituseelne depressioon vist

jah, delilah, küllap sul on õigus. Aga mismoodi iga inimene endale vangla on?
Näiteks sa vangistad end juba ette mõttega kõiksugu piirangutest, mis su elus olema hakkavad.
Tegelikult ei jää lapse pärast midagi olulist tegemata (käin ise tööl, koolis, trennis, suhtlen sõpradega). Laps õpetab sind lihtsalt olema vähem
isekas 
Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Alati peab kontrollima oma tegevust, et mida sobib öelda lapse kuuldes ja mida mitte ja ...no tekib selline pidevalt kontrolli all oleku tunne.![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Mida te mõistate vabaduse kaotamise ¹oki all? Mõeldud on mõistagi inimsuhteid mitte kuritegevust. Millised on sümptomid?Kuidas sellest välja tulla? Milline oleks ennetustöö...![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: delilah
Isatunne pidi tugevnema alles siis, kui laps nö päris inimese mõõtu hakkab võtma - käima, rääkima jne. Ja üldse - laps ei ole vangla, seda on iga inimene endale ise.
Sa hinga korra sügavalt sisse-välja. Küll sa hakkama saad. Sul on sünnituseelne depressioon vist![]()
![]()
täiesti päri...vangla on iga inimene endale ise, olen tihtipeale endaga pahuksis just nimelt oma mõtteviisi pärast....mõtlen ise ennast ahistatuks, aga tegelikult on nii nende sõprade ja kaasaga, et ikka valid selle, kes sulle tähtsam on...tuleb leida aega sõpradele, aga kui kaasa ikka vajab sind, siis pigem olla oma kallimaga....kahte head asja nagunii korraga ei saa.....mina üritangi võtta oma abielugi enda arendamisena ja endas distsipliini kasvatamisega....ja oma mehega koos olles näen suuremat edasiminekut kui üksi olles- ma seda sorti inimene , et meeldib pingutada, kellegi teise nimel iseenda nimel mul miskipärast asjad nii hästi ei suju![]()
Lola69 - 01.10.2005 kell 12:52Tsitaat:No on ikka kõnepruuki küll, mis lapse juuresolekul kasutada ei kõlba. No kõlbab, aga siis ei maksa pärast kurta kui "papagoi" linnapeal laulmas käib
Algne postitaja: lenxu
Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Alati peab kontrollima oma tegevust, et mida sobib öelda lapse kuuldes ja mida mitte ja ...no tekib selline pidevalt kontrolli all oleku tunne.![]()
Mida sis lapse kuuldes öelda ei tohi?![]()
Ainuke, mis mul meelde tuli...lapse kuuldes ei tasu tülitseda.
Ära muretrse ette....laps ei ole ju selline koll, keda kartma peaks.![]()
Aga noh, see pole minu mõistes mind ahistav vangla, pigem positiivne kontroll endagi üle.
lenxu - 01.10.2005 kell 17:06selles mõttes kontrollin ma end ju ka teiste inimeste juuresolekul...va muidugi juhul, kui endast välja lähen
kaitsevaim - 01.10.2005 kell 19:20Tsitaat:
sain päriselt aru, et olen nüüd pereinimene. ...aga samas...see on ju turvaline ka...mul on abikaasa ja lapsed...ja OMA KODU ...ja ma ei ela enam seda mehe-juurest-mehe-juurde-elu
Njaa...ehk oli asi osalt ka selles, et see (minu puhul siis) naise-juurest-naise-juurde-elust pereellu üleminek võib vahel järsk olla, aga praeguseks on asjaga hinges juba lepitud, tahaks loota. Aitäh, et ette valmistasite.![]()
NB! Iga enesepiirang on mõnes mõttes vabaduse kaotus ja vahel lihtsalt tuleb tahtmine või sisemine sund need piirid lõhkuda...see on too enesest välja minemine, nagu lenxu siin välja tõi.
pisimimm - 28.03.2006 kell 15:02Tsitaat:sa lihtsalt alustasid liiga vara
Algne postitaja: kaitsevaim
no Lola, sul siis järelikult vedanud või tegelt no eks sa kõvasti vanem ka kui mina ja elukogemust rohkem jne.![]()
saand enne suureks..poleks ka shokki tekkinud
![]()
Lola69 - 28.03.2006 kell 15:11Tsitaat:Minu kooselu algas ammu, abielust saab suvel 15 aastat.
Algne postitaja: kaitsevaim
no Lola, sul siis järelikult vedanud või tegelt no eks sa kõvasti vanem ka kui mina ja elukogemust rohkem jne.![]()
Ja see ei ole olnud vangla. Mitte kunagi.
See vabaduse kaotus on otsitud probleem. Mitte vabadus ei kao, vaid tuleviku ees on hirm.
Nüüd peakt tita juba ilmavalgust näinud olema? Ons see siis nii vangistav?
ratatosk - 28.03.2006 kell 15:22Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Vabaduse kaotuse tunne on just nimelt see, et alati peab mõtlema enne perele ja lapsele ja ei saa minna välja kui süda lustib. Alati peab kontrollima oma tegevust, et mida sobib öelda lapse kuuldes ja mida mitte ja ...no tekib selline pidevalt kontrolli all oleku tunne.![]()
Alati peab enne mõtlema oma lähedastele ja alles siis enda heaolule. Ja oma lähedaste arvelt ei tohi enda heaou täielikult unustusse lasta vajuda. See on selline peen tasakaal. Aga see ei sõltu sellest, kas ollakse suhtes või mitte.
Ja mis seda muud enesekontrolli puudutab, et kunas ja kelle juuresolekul mida tohib ning mida mitte, siis viisakatele inimestele kasvatatakse sellised piirangud lapsepõlvest peale sisse. See ei ole vabaduse piiramine, see on teiste inimeste austamine. inimene, kes teist inimest ei austa, on enamasti kõrk ning sellistega ei ole meeldiv suhelda.
anne51 - 28.03.2006 kell 15:37vaim, kas sul enne siis mingeid piiranguid ei olnud elus, et nüüd on nii raske harjuda?
mirabel - 19.08.2011 kell 03:11Raske.