
sellest aastavahetuse teemast nii...et kyssa
Mul on kolm söbrannat läbi lapsepölve ja aegade, aga 2 a tagasi tutvusin endast 2 aastat noorema söbrannaga ja side on katkematu....ainult temale ma
mötlen, oleme mures ja röömus toeks, abistame teineteist, kuulame, usaldame, räägime...oma pikaajaliste söbrannadega ei saa nii...ehk puudub meil see
öige särts? Selle söbrannaga kah, AKTIVEERUME iga paari kuu tagant, aga siis alati tuleb ta mulle kaugele kylla, raiskab oma viimased veeringud, aga
tuleb....neist pikaajalistest keegi ei tule, ega helista...jne...oeh, ehk saate aru mu segasest möttest
Üldjuhul ei eelista ma üht teisele, aga ühega parimatest tutvusin alles selle aasta märtsis ja suhted on tõsiselt hoolivad & lähedased, jagame nii
muresid kui rõõme ning ainus kellele saab pidevalt öeldud kui kallis ta mulle on... ei tahax teda mitte mingil juhul kaotada... ainult, et vahemaa
meie vahel on häirivalt suur, tahax alati talle abix olla kui tal raske ning ka ise tema õla najal toetust saada... üxteise rõõme samuti jagada...
Paraku enamus häid sõbrannasid minust tunduvalt kaugemal elavad 
Lapsepõlvesõbrannad on mu kõrvalt ammu kadunud. Kahjuks või õnneks, kes seda teab. Kui ka veel mõni aeg tagasi harvadel kordadel kohtusime, siis
tundus nagu lahutaks meid ookean ja sajand, mitte mõned möödunud aastad.
Uusim sõbranna, keda nii võiks nimetada, on sõbranna oma 5 aastat. No päris iga hetk ta mu jaoks olemas ei ole, ja see on ka mõistetav. Tema elu on
teisel pool Tallinna ja uus mees ja kodu. Ja töö!!! Mina ju luuser hetkel. Ent enamjaolt siiski on toetav õlg olemas. Ja sama püüan ma ise ka pakkuda.
Päris viimsete veeringuteni asi pole läinud, aga kui abi oleks vaja, siis annaks küll palju ära. Ja teab ta minust pea kõike. Seda, kas mina ka
temast, seda mina küll hinnata ei oska. Aga nõu ja jõuga oleme igas teemas üksteisele abiks.
Lapsepõlve ajast pole küll ühtegi sõbrannat jäänud. Praegu on mul paar sõbrannat, kellest väga hoolin. Üks juba mitu aastat...vist oma kolm/neli
aastat ja teise alles hiljuti leidsin
Arvan, et see sama isik on, kellest Virgingi rääkis. Ääretult tore inimene...kelle jaoks pole küll mitte millestki kahju
Ja Virg samuti hästi armsaks saanud...mida rohkem kohtunud oleme ja rääkinud, seda armsamaks muutub
Ja ongi vist kõik...teised lihtsalt toredad tuttavad
Vot siukest sõbrannat mul pole kes kohe mulle ainus ja kellele mina ainus. Ikka on veel mõni sõbrants, küll kaugemal, kellega harva kokku saab.
Aga jah, lähem sõbranna ikka lapsepõlvest. Elasime lähestikku, koolis paralleelkallides, hiljem pedas koos ja siis viis elu jälle kõrvalmajadesse. Nii
et mõned aastad oleme üksteisest kaugema püsinud (nii 3 a.) ja suhtleme vastavalt ajale ja vajadusele. Ei ole ninapidi koos kogu aeg. Seda rohkem on
aga jälle rääkida kui külla lähen.
Ma leidsin sellise kõige raskemal hetkel. On mu praegune kursaõde. 
Ja ta ise arvatavasti ei teagi, kui kalla ta mulle on
Kõige paremal sõbrannal on kohe oskus näha sinus seda, mida sa tegelikult üritad valu pärast varjata .. ja ei olegi sõnu vaja .. ta loeb su pilku ..
ja on sinuga .. ei mingit loengut .. pärimist .. just nii nagu sa sel hetkel vajad
Ma loodan, et ka mina saan temale toeks olla..
Nii armas lugeda teie kommentaare
Mina ytlen sageli oma söbrannale kui kallis inimene ta mulle on, elu on selleks liiga ettearvamatu, et oma
tunnetega ja heade sönadega koonerdada, möeldes, et on, ma veeel...jöuan
Kuna tihti kahjuks on juhtund nii, et just see, keda olen pidanud parimaks sõbrannaks, on midagi kokku keerand, siis erilisi südamesõbrannasid enam ei
ole. On suur hulk neid keda jah nimetan "sõbrantsideks". Nad on natuke rohkem kui lihtsalt tuttavad, kuid neid ei saa ka päris sõbrannadeks nimetada.
Neid ei saa täielikult usaldada, ikka jääb mingine distants.
Kuigi kui nüüd päris aus olla, siis ikka üks on veel... ja vist jääb ka
Me ei ela küll teineteisest eriti kaugel, kuid tutvusringkonnad on absoluutslt erinevad. Ta on minu kunagine pingipoolik kooliajast (kelle pealt ma
nii mõnegi kodutöö maha kirjutasin
kuna mina jälle kuskil lennus olin ja ei jõudnud midagi tehtud, aga tema oli meil siis maru korralik)
Aeg-ajalt ei kuule me teineteisest kuude kaupa midagi, kuid siis jälle oleme mingi aja tihedalt ühenduses. Jah tema kohta võin õelda, et ta on
sõbranna selle sõna parimas tähenduses. Oleme toeks olnud üksteisele, kui ühel meist mingeid probleeme on. Teame teneteisest nii mõndagi, mida teised
ei oskaks ettegi kujutada. Ja usaldame täiesti teineteist.
Vat seda piigat jah võin nimetada sõbrannaks. Ja loodan, et see nii ka jääb
Meryli ütles siin, et elu on ettearvamatu. On jah, ja tegelikult hakkasin ma sellest õieti aru saama siis, kui 6 aastat tagasi kaotasin oma parima
sõbranna. Me olime kaheksa aastat külgkülje kõrval elanud. Tutvusime ülikooli algul. Alguses üks ühikatuba, peale ülikooli aastakese töötasime ühes
linnas eri asutistes, ent siis viis ka töö meid ühe katuse alla kokku. Ikka ja jälle olime koos. Kuni ühe esmaspäeva hommikuni, mil ma leidsin eest
segamini kabineti ja tühjuse. Surm otsustas selle armsa inimese paraku liialt vara ära kutsuda. Hetkeks tekkis tunne, et ei kunagi enam ühtki lähedast
inimest. Ja et ma oleksin ometi võinud sagedamini mõista anda, mida ta mulle tähendab.
Ent üksiolek, kui sul sõpra ei ole, oled ka ju omamoodi üksi, ei ole minu jaoks. Ja nii tekkis uus. Ent nüüd ma üritan vähemalt mõista anda, kui
oluline ta mulle on.
Üks väga hea sõbranna on pärit ülikoolipäevilt, kelle kodu oli ka minu jaoks sageli murede unustamise paigaks ja nüüd, mil mõlemil omad elud, saame tihti kokku ja arutleme ilmaelu üle. Kuigi silmast silma kohtume ehk korra paari kuu tagant, on ikka tunne, nagu käiksime koolis, külg-külje kõrval. Saame rääkida pea kõigest (vähemalt mina arvan nii). Temaga on ehk kõige tugevam side tekkinud ja jäänud. Selline igapäeva'sõbranna' on mehe kaudu sugulane, kokku saame igal laupäeval meie juures saunas ja arutleme laste, töö ja muu elu üle. Kuna lapsed on enam-vähem üheealised, siis on, millest rääkida. Kuid tegelikult olen selline küllaltki omaette hoidev inime, kes eriti oma hingesoppi kedagi lasta ei taha - on juhtunud, et kasutatakse seda kurjasti ja enam ei usalda.... Häid tuttavaid on mul aga palju, kellega suhtlen pea iga päev, näis, ehk kujuneb kellestki veel ka väga hea sõbranna.
Minul on kaks väga head sõbrannat kellega olen külg külje kõrval läbi elu käinud. Ühega tutvusin, siis kui olin viie aastane, lumehanges mängides.
Teisega veelgi varem. Käisime koos lasteaias, hiljem nühkisime koos koolipinke ja olime pinginaabrid. Mõlemad sõbrannad on ka omavahel tuttavad.
Suhtleme tihedalt - käime külas, jagame rõõme ja muresid, meenutame naerdes möödunut. Sellist momenti, et millestki rääkida ei ole, ei ole veel ette
tulnud ja loodan, et ei tulegi. Need on sõbrannad selle sõna otseses tähenduses.
kui mul ple li-lid siis plex mul kedagi ihii...ok mitte päris nii kahh...aga enamvähem =)))) asendamatu inimene..ajje...li-li muuseas meil tuleb 14
veebruar aastapäev
P
Sõbrapäev on üks eufooriline päev......kallix kõiki oma armsaid inimesi
Lähimad kindlasti reaalis võidavad
Mul on elus täiega vedanud,sest need
inimesed kes mind ümbritsevad on võrratud.Sõbrad ja sõbrannad tunnevad mu tujusid ja igatsusi.....see lihtsalt on nii ja minagi üritan alati endast
parima anda ilma ülepingutusteta.
Ma armastan oma sõpru tõsiselt

ma armastan sind kahh =)
ihii kusjuures suuremosa mu sõpradest on meesoost ihii.. väga peen =)
Mul kaks sellist kõige-kõige paremat sõbrannat. ühte tunnen juba põhikoolist saati ja teist tegelikult ainult 2-3 aastat, kui tunne nagu teaks juba vääga ammu. Omavahel kõik tuttavad ja nö parimad sõbrannad või kuldne kolmik või mida iganes.
sõbrannad on juba lapsepõlvest,ikka veel nii truud ja ustavad.Sõber ehk mees on alates üheksanda klassi aegadelt ühelt läbult.
teised on tulnud hiljem.
Minu parim sõbranna on pärit minu lapsepõlvest
Tutvusin temaga siis,kui olin 13 ja suhtleme siiani.Aina paremini läheb!:yes
Ja rääkida on meil alati millegist
Minul polegi ühtegi sõbrannat, on kaks kolm tuttavad kellega aeg-ajal vestleme. Üleüldse olen läbi aegade paremini läbi saanud meessoost isikutega. Niisiis minu parim sõber on minu praegune meespool, kellega ma kohtusin 2 a ja 3 kuud tagasi.
Li-li on mu hea sõbrants olnud juba 15 aastat.
Minul kaks head sõbrannat on, üks neist eriti lähedane
Mõlemad nad on olnud seotud mu elukoha, mitte kooliga. Aga seda pean tunnistama küll, et
meessoost isikutega mul alati hea klapp on olnud
: Palun mitte valesti mõista, aga tunnen end nende seltsis väga hästi 

mul kaks väga head sõbrannat
ühega neist saime sõpradeks lasteaias ja sellest saati lahutamatud
koolis sai koos käidud ja nüüd läheb ülikool kah
sama radat pidi ikka koos
teise sõbrannaga suhtlen alles suvest ja tuttavaks saime läbi internetti aga ta kuidagi väga ruttu mulle väga kalliks ja armsaks saanud siuke lihtne
armas inimene
kahjuks ta minust kaugel elab siis pole see kokkusaamine alati nii lihtne aga õnneks näen teda nüüd juba vähem kui kahe nädala
pärast

hmmmz---minul on parim sõbranna juba lapsepõlvest saadik...praktiliselt juba 3-aastasest saadik ninapidi koos olnd
iseenesest tore
muidugi...aga....kõik ilus saab vist üxkord otsa...ja viimasel ajal ta veic alla käinud...koolis ei käi eriti,kodus ei ööbi eriti...ok üxikasjadesse
ma hetkel laskuma ei hakka kah...igatahes ei jõua mina kah teda enam suunata....küll kunagi saab aru keda olex pidand kuulama ja kes olid õiged
sõbrad....onju?!
igatahes...kuidas see lause oligi, et sõber on lihtsalt vaenlane, keda sa pole veel jõudnud välja vihastada!?
a nu mul on 1 hea sõbranna veel...teda tunnen juba 4 aastat...alguses kui yhte seltskonda sattusime, siis kumbki yxteist ei sallind....aga jah nüüd
väga hästi saame läbi...siit moraal:ära otsusta inimese üle enne kui teda tundma oled õppind
teda ma küll väga tihti ei näe, aga siiski-kui näeme siis meil on väga lõbus 
Honey, sul täitsa õige jutt. Sa ei suuda teist inimest ohjas hoida...ükskõik kui kaua te olete sõbrannad olnud...ta peab ise oma otsused
tegema.
Ja selles sul kah jummala õigus, ei tohi inimese üle otsustada esmapilgul vaid otsus targem siis teha, kui inimest juba veidi tunned. Kuigi ma üritan
selle järgi käituda...ikka vahel tekib algul inimesest vale arusaam ja alles hiljem avastan milline see inimene tegelikult on
Aga mina loodan, et kui ma peaks linnast ära kolima, siis mu sõbrannad ei unustaks mind päris ära, vaid vahel ikka vaatamas käiksid
nii 8elda parim s6ber vict nyyd juba lapsep6lve s6ber pigem tunneme teineteist synnist saati ja siiamaani suhtleme aegajalt omavahel ex oleksime vict ikka p2evad l2bi ninapidi koos kui ma polesk tartu elama kolinud
minu parim sõbranna on mul juba 10aastat olnud..

minul on ainult 1 parim sõbranna...on olnud mul parimaks sõbrannaks juba yle 10 aasta....
kui mitu parimat sõbrannat on, siis läheb segaseks kuidagi 
mu parim sõbs on mu parim sõbs juba 3 aastat.. eelmised on olnud sellised lihtsalt head.. aga ainus, keda tõesti nii pimesi usaldanud on tema...
Üldiselt olen ma selleks liiga kinnine, et mulle südamesõbranna tekkida saakski...Üks sõbrants on kooliajast, samas me just tihti kokku ei saa, kuigi
päris ligistikku elame...Ja ega me nigu päris-hirmus-väga lähedased nüüd ka pole, lihtsalt meid seovad nooruspõlve läbielamised, seiklused
jne...meenutused...Aga tuttavad, umbes veerand sajandit...
Paar aastat tagasi tekkis töökaaslasega väga lähedane tunne/olemine/sõprus, seni kuini ta mulle noa selga lõi, miks?...sellest ei saa senini aru...
12 aastat, pooole oma elust
aitäh!
ise alles noor ja sõpru pallu pallu
) vanim neist un terve minu kooliaeg+1 päev
naaber
sõber missugune.kõike mida me kai teec midea me ka läbi pöolex eland
isegi ta elu olen oma 5 korda päästnud.küll uppumis sur myll auto alla jäämine
tore kui omad äidsõpru



olin parima sõbraga 15 aastat peaagu iga päev koos...enamalt jaolt sai kõik asjad koos ära tehtud ja siis ühel hetkel sai kõrini üksteisest ja nüüd
pole aasta otsa ei näinud ega kuulnud 
Mina leidsin oma parima sõbra viiendas klassis. Olime sõbrad, kuni ta 4 aastat tagasi ära suri.
Ca 20 aastat, aga nüüd polegi mul ühtegi nii
head sõora.
häid tuttavaid on mul palju, kuid vähe neid ,keda kutsun sõbraks... Parima sõbrannaga tutvusime ülikooli astudes ja kõik 4 aastat olime sõna otseses
mõttes lahutamatud- koos elasime, käisime koolis, veetsime vaba aega... Nüüdseks on ülikool lõpetatud ja olude (töö) sunnil elame üks ühes ja teine
teises Eestimaa otsas... kuid meie omavahelist läbisaamist see rikkunud ei ole
Kogu selle5 aasta jooksul, mil ma oma sõpra tundnud olen, ei ole me kordagi riius olnud või tülitsenud. Polegi varem kohanud sellist inimest, kellega
maailma asjadest niivõrd ühtemoodi aru saame ja samasid asju väärtustame...
Olen oma absoluutselt parimat sõpra tundnud juba 12 aastat
ma armastan oma sõpru. Vahel vaatan neid ja mõtlen- küll on alles vedanud. Aga jah,eks
elu näitab kellega aastate pärast kokku saades võin sedasama mõelda. Inimsed ju muutuvad ja võõranduvad 
21 aastat
tema mind kanseldas noorena suviti ja üldse kasvasime koos. Praegu käime mõlemad oma meestega neljakesi ringi ja kõik on kõigi parimad
selline
hästi armas seltskond
aga praegu isegi mu parim sõbranna (sõbranna isegi paha öelda, sõber ilusam) välismaal juba pikka aega ära
kui ebaaus
Mu nö teine parim sõbranna ja pikaajaline ( 15 a tutvust) KA välismaal ja veel kauem juba!!!!!
Ohh ma nii õnnetu kogu selle ära olemiste keskel 
tunnen teda juba 3-aastasest peale
st 20 aastat on meie tutvus kestnud
kuigi arvan, et algselt oli tegu lihtsalt mängukaaslasega
nüüd aga
saame harva kokku ja räägime harva aga see ei ole sõprust muutnud
ja siis on veel teine ka, mitte sugugi vähemtähtsam
juhuslik priva jutukas ja nii tõusude ja mõõnadega juba üle aasta suhelnud 
...õnnetud on need, kel ainult 1-2 parimat sõpra, kes on a-d ja o-d. mis saab teist siis, kui mõni neist vähestest peaks järsku kaduma?
Mis siis ikka saab, siis olen ilma sõbrannata...Lugu vast ongi selles, et neil kel aint üks sõber pole rohkem vajalikuks pidanud...See üks piisab täielikult...Ma ei suudaks jälle ette kujutada, et mul kümmekond sõbrannat oleks...Ülejäänusid nimetan lihtsalt tuttavateks....
Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
Lugu vast ongi selles, et neil kel aint üks sõber pole rohkem vajalikuks pidanud.../quote]
vot uba ongi selles, et kui üldse üritada lahti seletada elu mõtet, siis üks neist elule mõtte andjaist ongi lähisuhted! kui see üks ja ainumas su elust kaob, siis hakkadki mõlgutama eksistentsiaalseid mõtteid, aktiviseerub surmateadlikkus ja kogu see ängistus ajab su parasjagu segi (täpsemalt ei hakka seletama).
kui inimesel on palju lähisuhteid, kui ta teeb lapsi ja joob mõnel õhtal sõberitega paar õlutit, siis ei tule talle pähegi hakata juurdlema elu mõtte üle.
kaks väga head sõpra ei kaalu üles kahte kümmet head, sest kõik muutub.
püsimatu - 02.12.2003 kell 09:04Ei ole see nii päris...sõbra tiitel, kui nimetus on ikka eriliste teenete eest ja seda niisama ei loobita...Seetõttu ka üks või vähe...See jälle ei tähenda, et tutvusringkond väike oleks...llhtsalt igaühte ei saa, ja kas ongi vajalik oma hinge ligidale lasta...Aga eksistentsi selline pisiasi ei sega...Inimesed ju nii erinevad, kes peab lausa eluliselt tähtsaks avatud olla ja avatult suhelda, ja kes tänu oma kinnisele loomusele seda ei suuda ja seega ka vajalikuks ei pea....
dillinger - 02.12.2003 kell 10:02Minul on parimad sõbrad mu klassikaaslased keskkoolist kellega 3 aastat koos koolis käisime ja uusi ei tule nagu juurde.Seega tuttavad 19 aastat umbes.
TJ
kontorihiir - 02.12.2003 kell 10:18Tsitaat:
Algne postitaja: mmunk
...õnnetud on need, kel ainult 1-2 parimat sõpra, kes on a-d ja o-d. mis saab teist siis, kui mõni neist vähestest peaks järsku kaduma?
Ma küll ei leia et ma sellepärast õnnetu oleksin, et mul 1 sõbranna on, sest häid tuttavaid on niigi.
Aga noh, mida keegi õnneks nimetab muidugi!![]()
kaitsevaim - 02.12.2003 kell 10:25parim sõber on vist 7. klassist alates kui ma õigesti mäletan!, parim sõbranna eelmisest talvest
viidik - 02.12.2003 kell 10:26Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
Ma küll ei leia et ma sellepärast õnnetu oleksin, et mul 1 sõbranna on, sest häid tuttavaid on niigi.
Aga noh, mida keegi õnneks nimetab muidugi!![]()
Noh, tavaliselt see nii jääbki. Ja tore on.
Kui aga juhtub, nagu minuga, et parim sõber lihtsalt võtab kätte ja sureb ära, siis ollakse õnnetu.
Aga mis teha? Kust ma võtan neid sõpru, kui pole?
pisimimm - 02.12.2003 kell 10:28Viidik , kas mina võiks su sõbrannaks hakata
![]()
viidik - 02.12.2003 kell 10:28Vabalt! Sina peadki hakkama! Väga tahan!
pisimimm - 02.12.2003 kell 10:32Siis sa võid minu endale ühe sõbrannana nimekirja lisada
viidik - 02.12.2003 kell 10:36Oi, kui tore, siis on mul juba kolm sõbrannat.
Üks vana ja kaks uut.
![]()
Millal sa mu poole õlut jooma tuled?
pisimimm - 02.12.2003 kell 10:54kasvõi kohe
![]()
Hiljem: ainult mul see mure, et ma eriti õlut ei joo
kontorihiir - 02.12.2003 kell 11:08Vot jah, kui ära kaob... selle peale ma pole mõelnud....äkki kaon ise enne hoopis...
kodukiisu - 02.12.2003 kell 14:38Mul on 2 parimat sõbrannat - ei oska neid kumbagi eelistada, mõlemad ühtemoodi head...
Üks on põhikoolist pinginaaber ja teine keskkoolistEhk siis ühte tunnen 9 aastat ja teist u 4 või isegi 5 aastat.
Peale selle on veel hunnik sõbrannasid, kellega hiljem tutvunud olen, ma ei tea kas ma ei oska suhelda või mis aga mul väga lähedasi sõbrannasid pole. Ühe omavanuse sugulasega saan ülihästi läbi ja temaga saab küll pea kõigest räägitud...
merxkrd - 02.12.2003 kell 15:23minul ja mu parimal sõbrannal saab 8. detsembril 10 aastat...oii...siis tuleb suur pidu....
Lii001 - 02.12.2003 kell 17:23Mul on kaks sõbrannat, kes elavad nii100km kaugusel...oleme sõbrad olnud juba väga pikka aega...
sales - 02.12.2003 kell 19:36Mõnikord näib, et eluaeg... aga tegelikult nats üle poole aasta.
eero - 02.12.2003 kell 19:48sõber paar aastat sõbranna 3pool aastat
sinisilm - 03.12.2003 kell 00:07Jah tõepoolest-tundub see pool aastat nagu terve elu....
maylill444 - 03.12.2003 kell 16:25Vot mul kahh..selline usaldusväärne ja ylimalt mõnuzz sõbranna..
teda saab lihsalt absoluutselt koguaeg usaldada..
Aus ja hea..
Tunneme üksteist juba 5 ja pool aastat..
Elame samuti koos oma mure ja rõõmuhetked üle..
Kui ma peaksin oma sõbrannast loobuma...no siis olex kyll ikka täielik jubedus...
Aga jahh..tõesti hea et lihtsalt on selline inimene olemas , kes hoiab ja abistab sind ALATI!!!
unistaja - 03.12.2003 kell 23:23Mul kaks väga head sõbrannat ja üks sõber (kui venda saab ka sõbraks nimetada, siis tema on ka väga hea sõber). Ja senimaani pole põhjust olnud kurta. Üks sõbrants noorem ja teine vanem minust, nii et arenguruumi on!
Ülejäänud, kes mu ümber eksisteerivad, lihtsalt eksisteerivad. On lihtsalt tuttavaid, tere-tuttavaid, väga häid tuttavaid jne...
TKtydryk - 04.12.2003 kell 13:39no...
minu arust minul on nii, et
selleks et tüdruk saaks parimaks sõbraks...läheb ikka vääääga kaua aega,
sest kuna olen ise tüdruk tean väga hästi et lühikese ajajooksul enamasti ükski sõbranna väga lojaalseks ei osutu
aga sõpradega on nii,
et vahest piisab paarist kolmest jutuajamisest kui ma tunnen et vot teda ma usaldan ja temaga ma tahan rääkida
sirli - 04.12.2003 kell 15:43mina olen oma kõige vanemat sõbrannat tundnud 17-aastat, me olime kolme-aastased, kui tutvusime. Praegugi on ta mulle üks väga väga lähedane inimene, kellega on koos oldud nii mures kui rõõmus, kellega on tohutult palju soola ära söödud pika tutvuse jooksul, aga samas ka nii muresid kui ka rõõme jagatud ja mul on väga väga hea meel, et ta minu jaoks olemas on.
sohn - 08.12.2003 kell 21:20Ei oma enam ühtegi sõbrannat keda saaks nendeks nimetada. Küll aga oman ühte sõpra (teised on tuttavad, kuigi väga head). Sain temaga tuttavaks ca. 10.a tagasi ja meil on nagu mingi hingesugulus. Kõlab tobedalt kas pole. Kuid nii see on. Me mõistame teineteist ka suvaliste a'standartsete vihjete põhjal kuigi näeme neid esimest korda. Ta on ainus kellega ma luurele läheks.
Lisaks veel arvan, et ei ole parimat sõpra. On kas sõber või tuttav. Ehk olen liialt kriitiline.
rainygirl - 09.02.2004 kell 16:10sõbrannaga tutvusin keskkoolis, so siis 9 aastat tagasi, parima sõbraga (neid mul suisa 2)aga vastavalt 5 ja 2,5 aastat tagasi.
zipelgatydruk - 09.02.2004 kell 16:21ml 1 parim sõbranna. Ta ästi-ästi kalla
Tuttavad oleme olnd esimesest klassist saadik. Nyd 15 aastat iljem on ta tõesti PARIM sõbranna kes mul iial olnd on.
susanna - 09.02.2004 kell 20:42mul parim sõbranna 19 aastat olnud, harva näeme, aga alati koos lõbus. isegi vaikimine meie vahel ei tähenda, et meil igav.
Lokelan - 18.02.2004 kell 17:55Mul on neli head sõbrannat, kellele saan loota. kuid kõikse parem on ikka Kiisuke, keda tunnen oma lühikese 17 aastase elu kohta juba kõva 14 aastat
![]()
Teisi tean kõiki keskmiselt kaks-kolm aastat
unistaja - 19.02.2004 kell 22:13Tsitaat:
Algne postitaja: mmunk
...õnnetud on need, kel ainult 1-2 parimat sõpra, kes on a-d ja o-d. mis saab teist siis, kui mõni neist vähestest peaks järsku kaduma?
Minu meelest just õnnelikud!
Mis minust saab? Tahan talle järgi minna! (Kui sa mõtled, et ta peaks surema) Ega ma siis ei hooliks endast! Aga kui ta läheb jäädavalt ja ma tean, et ta ei tule tagasi, siis arvan, et tol hetkel ei saaks minust midagi, ei tahaks ka ise eksisteerida. Mälestus...mälestus...see on ainuke, mis jääb, kuid ka need ilusad hetked, mil sai koos oldud, vesteldud, jalutatud, nutetud, naerdud.......neid ei võta minult keegi.
Lokelan - 19.02.2004 kell 23:44Surema
![]()
Kui ma peaksin oma kallist Kiisust ilma jääma siis mai tea, mis ma teen![]()
Nutaks kõigepealt lohutamatuid pisaraid ning seda nende hetkede pärast, kui ma teda piisavalt ei armastanud![]()
Aga parimaid sõbrannasid ei saagi üldse olla nii, et neid võiks hakata käte ja varvastega üle lugema.. Need pole enam siis kõik parimad ju
Melany - 20.02.2004 kell 00:21Ühesõnaga need pikaajalised on su unustanud:S ja kui on sõbranna kes sind ka viimaste veeringute eest vaatama tuleb,siis hoia seda sõbrannat
alar - 25.02.2004 kell 09:10parimat sõpra olen tundnud juba 23 aastat...
piloot - 25.02.2004 kell 09:16Parimat sõpra meeste hulgas ei ole....ilmselt seepärast,et ei suuda nendega ühes voodis magada
Naissõpradega on niimoodu, et ei oskagi nagu nendega suhteid lõpetada...ja nemad mooga kaa...olen õnnetu!
arena - 04.04.2004 kell 22:38oma parima sõbrannaga olen tuttav 8 aastat ja neist ligi seitse jagasime ühikas tuba ja vahest ka voodid(mitte seksuaalses mõttes
)ta on mulle nagu õde ja talle usaldan absoluudselt kõikke.ja armastan teda väga kui kunagi peaksin lesbiks hakkama
hakkaksin temaga kooselama
missdarkness - 22.06.2004 kell 13:03oma parima sõbrantisga oleme tundnud üksteist 13 aastat kuid viimasel ajal oleme üksteisest kaugenenud millegipärast
cetty - 22.06.2004 kell 13:20Minu parim s6brants on olnud 15aa. parim s6brants .. vahepeal kyll u.2aastat olime eraldi, kuid nyyd j2lle ninapidi koos igalpool.......
kiizu822 - 22.06.2004 kell 13:27minu parim sõber on minust 18 aastat vanem..ja sain tuttavaks taga umbes 6 kuud tagasi....aga ta on ainuke keda kõiges usaldan...sõbrannadele ei saa seda kõike rääkida mis talle räägin
Uss - 22.06.2004 kell 21:19Parima sõbraga olen olnud 5 aastat tuttav. Parima sõbrannaga üle 20 aasta ehk siis peaaegu kogu elu.
fantasmagooria - 22.06.2004 kell 23:51Parimat sõpra tunnen 29 aastat
päikesekilluke - 23.06.2004 kell 22:29Lapsepõlve-sõbrannat tunnen, tean pisikesest peale.
Pole võimalust lihtsalt nii tihti enam kohtuda.
Elame erinevates kohtades, temal omad tegemised, mul omad.
Elu muutub pidevalt, mis parata.
sungirl23 - 06.07.2004 kell 09:20mina tean oma parimat sõbrannat vist juba mingi 6 aastat. me räägime üxteise kõigest, sest usaldame üxteist. ma arvan, et neid sõbrannasid, keda tead paar aastat ei saa nii palju usaldada kui neid keda tead juba oma kümme aastat.
EestiPiiga - 07.07.2004 kell 21:55hmm,kas ma olen ainuke,kellel pole ühtegi sõbrannat?mul on ainult sõbrad?hmm,kas äkki sellepärast,et ainult mehi usaldan?
Sõbranna oli mul täitsa olemas,aga meie suhted läksid nihu....ju siis ei väärinud usaldust(minu oma)...peale seda "lugu"on mul sõpradeks ainult mehed...viimasel ajal olen tundnud puudust sõbrannast.aga ika kord,kui ma saan kellegiga tuttavaks...siis ei suuda ma tõsiselt seda inimest võtta.sest nad kõik tunduvad"kanajutuga"kas viga on minus või siis enamik naisi räägivadki ainult shoppamisest ja hollika pidudest?![]()
Või äkki on probleem selles,et ma olen meestega nii palju suhelnud.et mõtlen ka juba nagu nemad...aga see on vähetõnäoline....hmmh.
chardonnay - 07.07.2004 kell 22:14Otseselt parimat sõpra/sõbrannat kui sellist ei ole, sest kõik on ühtemoodi head. Kuid on üks sõbranna, kellele saan eranditult kõikidest oma probleemidest rääkida - ta on kogu mu elu rõõmude ja muredega kursis. Vahel paneb mind ennast ka imestama, kui hästi ta mind mõistab ja tunneb
Tunnen teda umbes 8 aastat.
bluepearl - 26.07.2004 kell 21:05parima sõbrantsiga tutvusime juba tittedena... siis tuli sõimerühm, lasteaed, kool, ülikool. nii et terve oma elatud elukese tundnud üksteist!
Kapsauss - 27.07.2004 kell 02:18minu parima sõbrannaga oleme tuttavad juba lasteaiast saati, kuid yks väga hea sõber on tekkinud kooli ajast.Ta on minust mitu aastat vanem, kuid sõprus on katkematu.Alati kui mul mure on ta minu kõrval ja aitab mul sellest yle saada.Mitte kunagi pole ta mulle ytelnud:"Ei ma ei saa sind hetkel aidata" Ta on isegi töö jätnud pooleni, et mulle appi tulla.
pahupool - 28.07.2004 kell 12:22Parim sõber/sõbranna puudub.
marii - 28.07.2004 kell 15:49mina olen oma parima sõbrannaga 7 aastat sõber...ma loodan väga et meie sõprus kestab ka edaspidi, kui me teed lahku lähevad...
zitazitikaz - 29.07.2004 kell 12:48teame teineteist juba lasteaiast... Headeks sõpradeks saime kuskil 6.klassis, kui meie ühine sõbranna pärnusse kolis...
Eks näis, mis ulevik toob.. Miskipärast arvan, et sõbrannadeks jääme alatiseks... Vähemalt loodan seda...
mikaela - 26.12.2004 kell 20:35Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
sellest aastavahetuse teemast nii...et kyssa
![]()
Mul on kolm söbrannat läbi lapsepölve ja aegade, aga 2 a tagasi tutvusin endast 2 aastat noorema söbrannaga ja side on katkematu....ainult temale ma mötlen, oleme mures ja röömus toeks, abistame teineteist, kuulame, usaldame, räägime...oma pikaajaliste söbrannadega ei saa nii...ehk puudub meil see öige särts? Selle söbrannaga kah, AKTIVEERUME iga paari kuu tagant, aga siis alati tuleb ta mulle kaugele kylla, raiskab oma viimased veeringud, aga tuleb....neist pikaajalistest keegi ei tule, ega helista...jne...oeh, ehk saate aru mu segasest möttest![]()
Jah. Minulgi sama kogemus. Küllap leidsid nüüd omale hingesugulase, kui endistest sõbrannadest seda pole, siis pole ju midagi imelikku, kui suhtled rohkem uue sõbrannaga kui eelmistega. Aga ära vanu sõpru/ sõbrannasid ikkagi ära unusta!
Aga parimat sõbrannat tunnen... Ma ei teagi täpselt, aga mitte eriti kaua.
erxu - 26.12.2004 kell 21:24Tsitaat:
Algne postitaja: sirli
mina olen oma kõige vanemat sõbrannat tundnud 17-aastat, me olime kolme-aastased, kui tutvusime. Praegugi on ta mulle üks väga väga lähedane inimene, kellega on koos oldud nii mures kui rõõmus, kellega on tohutult palju soola ära söödud pika tutvuse jooksul, aga samas ka nii muresid kui ka rõõme jagatud ja mul on väga väga hea meel, et ta minu jaoks olemas on.
huvitaval kombel on minul vanima sõbrannaga täpselt identne lugu![]()
hestia - 26.12.2004 kell 21:38mina tunnen oma parimat sõbrannat ca 22 aastat ehk siis 1. klassist alates ning kuna elame väga lähestikku, siis peame teineteist ikka tuhedalt meeles. samast ajajärgust tunnen ka oma teist väga head sõbrannat. vanemast east ei ole suutnud omale enam selliseid südamesõbrannasid leida.
täpike - 26.12.2004 kell 22:00Juba kaheksateist aastat tuleb ära, üheksateistkümnes läheb. Kutseka algusest.
martiinikas - 27.12.2004 kell 01:01Umbes 16 aastat
GrinningSoul - 27.12.2004 kell 07:49tunneme kuuendast klassist peale üksteist
tinkivinky - 27.12.2004 kell 13:43minul on neid sõbrannasid paar tükki,kuid üks on rohkem südamelähedane...algul me ei saanud just kõige peremini läbi kuid kui meid tutvustati ja me suhtlema hakkasime muutus meie vahelide side tugevamaks,usaldame ja aitame teineteist,oleme toeks üksteisele nii heal kui halval ajal
marliin - 27.12.2004 kell 14:21/mel kaks head sõbrannat. Ühega vanad klassikaaslased, tunneme juba 20 aastat üksteist; teine mu vennanaine- tutvusime 4 aastat tagasi kui nad vennaga käima hakkasid
.
dsikibriki - 27.12.2004 kell 15:42keska-aegne pingikas 1 parimatest ja 17 aastat tutvust tuleb ära, teine parim sõbranna on praegu eestist ära ja nii kurb on olla ilma temata , kuigi oleme vähe aega tuttavad, mingi 4 aastat
Pipilota - 27.12.2004 kell 18:50koige vanema "parima" sobrannaga lopetasime suhted moned aastad tagasi - ilmselt kasvasime yksteisest valja, aga seda oli ka juba pea 20 aastat. oma hingesugulase leidsin paar aastat tagasi, kahjuks oleme hetkel kyll vaid telefoniyhenduses, aga tema on SEE, kellega saab koiki motteid ja muresid-roome jagatud, ja sonu pole vaja palju kulutada - moistame yksteist poole sona pealt
sirli - 27.12.2004 kell 19:21Tsitaat:
Algne postitaja: erxu huvitaval kombel on minul vanima sõbrannaga täpselt identne lugu![]()
ma lootsingi, et sa seda teemat loed![]()
Mc - 27.12.2004 kell 22:02minul on elukaaslane - parim sõber - tunneme 13 kuud, oleme elanud koos 12 kuud. Ja prognoos on hea
liblikas - 29.12.2004 kell 17:28minul on elujooksul olnud ja ka on 4 sõbrannet. 1 neist on kogu aeg mu kõrval, juhtugu mis tahes ja teistega kohtume perjooditi (seda ka pika vahemaa tõttu). Aga noh vanim sõbartar on muga tatsand läbi elu 21 aastat, järgmine vast 18, siis tuli too, kes alati minuga temaga olen sõbrannetand 9 aastat. viimasega neist umbes 6. ja mul on mega lahedad sõbrad, võin neile alati loota ja kindel olla, mitte keegi neist ei reeda mind kunagi!!!! aeg ja elu on seda mulle näidanud!!!
üldse olen selline inimene, kes just igaüht endale lähedale ei lase ja need kes on sellise saatuse saanud neid ma enam ära ei lase![]()
Aga elu ilma sõpradeta on tühi, hoidke neid, kes teil on ja andke neile teada , kui kallid nad on!!!!!!!!
meh - 29.12.2004 kell 17:343 sõpra mul on..
kahega olen tuttav mingi 16 aastat ja ühega 8 aastat...need tõelised sõbrad
Lola69 - 29.12.2004 kell 17:52Tsitaat:Ega jah, see kadumise värk on karm. Kaks sõbrannat olen ma aastate jooksul matma pidanud. MIllegipärast tekib alati siis mõte, et miks nemad? Miks mitte mina? Äkki oleks see pidanud olema minu kord minna?
Algne postitaja: mmunk
...õnnetud on need, kel ainult 1-2 parimat sõpra, kes on a-d ja o-d. mis saab teist siis, kui mõni neist vähestest peaks järsku kaduma?
Aga noh .. siin ma olen.
Praegu parim sõbranna ilmus vahetult peale ühe sõbranna surma. See sõprus on kestnud nüüdseks üle 8 aasta. Teine parim sõbranna on olemas juba 17 aastat, ülikooliaegadest. Ja mu kõige parem sõber on mu abikaasa, ka juba 16 aastat.
partyangel01 - 12.06.2005 kell 09:06mul on üx mega hea sõbranna nimex Liisu..
me juba koos 7 aastat....ja nagu bestikad..
saame rääkida kõigest..
just nimelt kõigest..
täiega super mega tüdruk
kiizukas - 12.06.2005 kell 11:30mul mega sõbranna kertu...ta parim
koos 7 aastat...ei saaks temata...ta naqu alati olemas kui vaja...hästi kallis mulle...kõige kõigem
celtic - 12.06.2005 kell 11:33pubeatakk
anahid - 12.06.2005 kell 11:36mul ka üks hüpersuper mega sõbrants, me oleme niiii lähedased ja üldse tegelt naq...hästi nunnu ja lahe
a me pole naq kohtund mingi väga pikka aega nagu. Aga ma ei tea..jah super kalli kalli sulle kui sa naqu satud siia foorumisse mingil juhusel ja vb naq loed seda...oki...
sinukalla - 25.06.2005 kell 17:15parim sõbranna tuttav sünnist saati,tõsiselt head sõbrannad 6-7 a.
TR - 05.02.2009 kell 18:46Mina olen oma endise pinginaabriga näiteks esimesest klassist alates nagu sukk ja saabas. Seega umbes 10 aastat.
Muide, ma võin soovitada.. võite vaadata sinna portaali/lingile:
http://www.tundruudus.ee/index.php?id=32
Seal on eraldi rubriik pinginaabritest, kes siis räägivad enda tutvumislugusid ja kaua ja kuidas sõbrad oldud
skingirl - 05.02.2009 kell 19:24Mul on väga häid sõpru aga mitte sõbrannasid!
Sõbrad ju suhtlevad üksteisega.
ariita - 05.02.2009 kell 21:16Aastast 1967 a-st
anne51 - 06.02.2009 kell 13:46Minul on sõbranna aastast 1964. Tõsi, viimasel ajal on pisut kaugeks jäänud.
Teine väga hea sõbranna on 1969.aastast. Temaga näeme aastas kolm-neli korda vaid, aga pole võimalik, et me võõraks jääksime.
Rohkem lähedasi pole. Naabrinaistega võin pläkutada ülepäeva, aga ma ei pea neid sõbrannadeks.
susanna - 06.02.2009 kell 13:49paar sõpra/sõbrannat on aastast 1973(seega 36 a.), 1985(24 a).
näeme harva, aga alati saab rääkida, kui selleks vajadus on telefoni teel.
eip - 06.02.2009 kell 13:5031 aastat
Chess - 08.02.2009 kell 08:39Uhkusega võin öelda, et ei oma sõpru. Kui Jumal kaitseb mind sõprade eest, siis vaenlastega saan ise hakkama. Ma ei ole üksik, õnnetu ka mitte, sotsiaalne elu on väga kiire ja lõbus, ma lihtsalt ei leia "sõbrannatamisest" mitte midagi, mis mulle pinget pakuks. Olen väga hea suhtleja ja hea peoloom, aga hoian inimestega distantsi ning mu parim sõbranna, mina ise, olen endale kogu elu toeks olnud
eebenipuu - 08.02.2009 kell 15:4512 aastat tagasi.
Myrk - 09.02.2009 kell 00:35Tsitaat:
Algne postitaja: Chess
Uhkusega võin öelda, et ei oma sõpru. Kui Jumal kaitseb mind sõprade eest, siis vaenlastega saan ise hakkama. Ma ei ole üksik, õnnetu ka mitte, sotsiaalne elu on väga kiire ja lõbus, ma lihtsalt ei leia "sõbrannatamisest" mitte midagi, mis mulle pinget pakuks. Olen väga hea suhtleja ja hea peoloom, aga hoian inimestega distantsi ning mu parim sõbranna, mina ise, olen endale kogu elu toeks olnud![]()
Sama siin, mida pole, seda pole.Ainult selle vahega, et uhkust sellepärast ma küll ei tunne. Võiks ikka olla ka
. Lihtsalt pole õnne olnud, teda leida.
.
niceassu - 09.02.2009 kell 02:03Mul on üks sõbranna.Nii kaheksa aastat juba
![]()
Ma isegi pole üritanud omale sõprsu juurde tekitada,sest ma tean,et ma hakama ei saa mitme tükkiga.Kuigi vahel võiks neid olla.
Aga jeah xD kahjuks ei oska ma ka enam sõpru tekitada endale.
metshaldjas - 11.02.2009 kell 20:51Mul on õnn omada väga head SÕPRA, keda tunnen peaaegu kuus aastat. See on mu elu ilusaim kingitus. Saime kokku metsas
, ja esimest kokkusattumisest tundsime, et meis on nii palju ühist... Ja mis kõige parem, palju võõrad, kes meid on näinud esimest korda koos, arvavad raudselt, et me oleme õde ja vend. Kuigi me kahjuks oleme harva karmide elu-olude tõttu koos (aga on ju olemas mobiilid, internet ja muud kommunikatsiooni vahedid),
aga koosolemised on nagu jõulud....