
Oli siin töövihikute teemas jutuks, et las aga vanemad rabavad tööd teha raha teenimaks ja küll lapsed saavad hoitud või võti kaelas kasvatud, peasi
et neil miskit ei puuduks. Mina ei tea, võib-olla see ainult tundub minule nii, et see raskelt rabavate vanemate laste põlvkond on hädas püsivate
lähisuhete loomisega. Kodu ja lähedased peaks andma selle mudeli eluks kaasa. Ent ..
Ja nii oskavad lapsed-noored sageli küll oma elu sel või teisel viisil korraldada, ent lähisuhteid ei oska hoida. Või ei taha, sest omaenda peremees
on hea olla? Suhted tulevad, suhted lähevad ja alati on õigust ja õigustust ülegi ...
Kui suur on kodu ja vanemate füüsilise kohaloleku roll lapse omas elus igas mõttes toimetulekus?
Eks paistab, minu omadel lähisuhete loomine veel ees. Kas nüüd koduste vanemate laps aga paremini käituda oskab, selles kahtlen. Ka tööd rabavate vanemate laps võib saada korraliku kasvatuse.
Oleneb ikka inimesest kah-s.t.lapsest. Aga kui vähe said veel meie vanemate lapsed-minuvanused-vanematega koos olla.´Ega ikka palju ei saanud. Mõni vajab rohkem , mõni vähem. Liigne nunnutamine võtab iseseisvust vähemaks.
heh... noorus ongi katsetamise aeg... vanasti panid vanemad oma lapsed paari ja olid selle üle jube uhked... las lapsed ise otsustavad oma elu üle...
Siia teemasse võin kirjutada ühe päriselt juhtunud loo.
Elab üks tütarlaps, kellel polnud alates 10-ndast eluaastast ei ema ega isa lähedust .. nad lahutasid ja ema oli pidevalt oma äriga ametis,
varahommikul läks ja hilisõhtul tuli .. Tüdruk ei süüdista teda milleski, ta tahtis lapsele head elu .. materjaalset head elu ..
Niimoodi kasvaski laps üksinda .. küttis maja, tegi süüa, õppis üksi, ELAS üksi .. vanematelt sai raha, et hakkama saada .. polnud tal millestki
puudust .. tol ajal kõik kadestasid, et elab üksinda ja keegi ei käsuta ega kontrolli .. vahest vanemad ikka suhtlesid aga sedagi siis kui tal oli
veel midagi vaja või sai ta millegi pahandusega hakkama ..
Niimoodi harjuski ise kõigega toime tulema ega vajanud oma kõrvale kedagi .. seda siiani ..
Tüdruk on küll leidnud omale kaaslase, juba 5 aastat koos .. aga seda tänu mehele, et ta on nii kannatlik ..
Ja ka teisi inimesi ei taha ta eriti oma ellu lasta .. sõpru on küll .. väga häid sõpru aga nemadki tunnevad vahest, et pole tegelikult vajalikud ..
tüdruk on lihtsalt niivõrd "ISE" ..
See on samas hea, et ta on niivõrd iseseisev .. aga samas tahaks ta väga vahest olla teistsugune .. seltskondlikum ..
Soovitan soojalt oma lastega palju aega koos veeta ja igasuguseid tegemisi ette võtta .. Raha ei kompenseeri olemata jäänud lähedust mitte mingil
juhul .. siiski ei tasu ka üle pingutada, muidu võivadki vanemad lapsi terveks eluks "hooldama" jääda ..
Jahh, see tüdruk olen mina ise .. võin siiski öelda nüüd, et saan oma emaga läbi paremini kui eales varem .. ja nüüd saan niipalju tähelepanu kui vaja
on .. hakkab teine lihtsalt pensionile jääma .. 
No mina olen kusagil muus teemas juba oma sellekohalist seisukohta väljendanud - kodune armastus, tähelepanu, hoolitsus, heatahtlikkus, huumor -
kasvatavad elujulge ja avatud lapse. Ja see pannakse paika enne 7. eluaastat.
Otseselt ei vaja ükski neist asjust kõvasti raha või mõlemat vanemat.
Koos või lahedamate majanduslike võimaluste juures oled lihtsalt ise vähem haavatav. Uskuda, et elu on imeline, kui toiduraha ei jagu
ülehomseks/järgmiseks nädalaks/ kuudeks/aastateks, on kas tõeline fatalism või ülim naiivsus.
Samas, nii paradoksaalne kui see ka pole, kinnitavad kogemused lastega, et just jõukamates peredes on lapsed tihti üksildased, õnnetud, ebakindlad,
põgenevad reaalsusest mõnuainete või varaste seksuaalsuhete abil. Sellel, nende nö iseseisvusel, on suht kallis hind.
Kuni pubeka eani on hea kui hoolitakse.Pubeka ajal tundub see aga lämmatamisena.Pidev nunnutamine viib asja ära hellitamiseni ja kui aus olla,siis
mina oma 30.aastast last küll enda juures elamas näha ei tahaks.Selline nunnutamine teeb seda,et laps ei suuda iseseisvuda ehk omaette kolida kuna pea
elu aeg on vanemad kõik ette ja taha ära teinud.Sellist saamatut last pole mulle vaja.Leian,et tuleb leida kuldne kesktee...hoolida,aidata ja püüda
mõista last...samas mitte üleliia.Last ma hakkan kasvatama nii,et ta mõistaks,et kui teeb tööd siis saab raha ja magusat.Niisama kätte anmine on
hellitamine ja see ei õpeta iial last rahaga ümber käima-omad kogemused.Kuna leian,et mu partneri kasvatus oli super siis kasvatan oma lapsi
samamoodi.Lapsele autot ei osta ma ka siis mitte kui miljonär olen...samuti reisidele ei võtaks.Laps peab arusaama,et need asjad saab ta enda teenitud
raha eest ja tulevikus.See õpetab raha koguma,hoidma ja mõistlikult kasutama.Ei vaja last kes sellega hakkama ei saa.Vaimset armastust ja paitusi
pakkuda kavatsen ma raudselt.
Oeh sai pikk jutt vist.
eks see annab tunda siis, kui selle põlvkonna lapsed hakkavad ise peret looma ja mis tagajärjed sel on, et vanemad aina rohkem ja rohkem tööl ja
lapsed on nn. võti kaelas lapsed, nagu lola ütles
mul on tõesti süümekad laste ees ja vahel annab tunda see, et lapsed nagu ei vajagi enam su nõu ja hoolitsust, on väga iseseisvad
aga ka kalkuleerivalt külmad oma tunnetes
seda just teismelise eas lapsed
Ei maksa äärusesse langeda...see kui vanemad veel tööl käivad ei tekita lastes mitte mingit külmust ja ei tähenda kohe seda,et nad tähelepanu ei
saa.Kodune ema tüütab ära...usun,et koju tulles 6 aeg saab ka lastega tegelda ja vaevalt nad nüüd vajavad 24 tunnist ninnu-nännutamist.Äkki vaja
lapsele lemmikloom osta hoopis...siis saab palju oma kutsat kaisutada.
Just, oma kutsa
Ja hiljem täiskasvanuna on tal ka oma kutsa, sest .. Kutsa ei keela, ei käse. Kutsa kuulab alati kui tahad kuulajat. Kutsat
kallistad siis kui ise tahad .. Kutsaga on seotud mõned kohustused, aga need on teistlaadi ja ei tekita suhtlusprobleeme. Omasugustega ju suhelda ei
oska, vähemalt suurem osa suhteid jookseb liiva ...
See ei ole võimatu stsenaarium ...
Ma ei usu seda, et kodune ema ära tüütab. Eks see sõltu ka emast. Pigem teeb lõpeks hingele haiget see, kui päeva lõpuks väsinud ema-isa lihtsalt ei
suuda pakkuda seda vajaliku tähelepanu. Neist pole südamega kuulajaid, neil on homne päev ja tuhat tööd ... Ninnu-nännutamist polegi vaja. Aga ka
lihtsalt kuulamine, südamega kuulamine, vajab aega, mida kipub sageli nappima.
Minu elus on olnud perioode, kus ma ei näinud peaaegu nädal aega oma ema, sest et ta oli koguaeg tööl. Ööd ja päevad läbi. Ma ei süüdista teda, sest
et lihtsalt oli nii vaja, kes meie perekonda muidu oleks üleval pidanud. Isa oli küll rohkem füüsiliselt kodus olemas, aga ka temal olid pidevalt
töömured ning mõtted ja tal lihtsalt ei jätkunud meie jaoks energiat.
Õnneks on mul olnud selline toetav vanaema, kes on olnud nii mulle kui ka mu vendadele ema eest-teinud süüa, pesnud pesu ning meie eest niivõrd palju
hoolitsenud, kui temal võimalust on olnud.Tema on olnud nii meie hirm kui ka arm ühes isikus. Ta rääkis kunagi sellise loo, et kui ma väike olin, siis
ma olin kangekaelselt talle öelnud, et tema on mulle kõige kallim. Et ta oli üritanud mulle seletada, et lapsele peavad olema kõige kallimad ema ja
isa ning siis alles vanaemad-vanaisad, õed-vennad. Aga ma ei jäänud uskuma, sest et lihtsalt tema oli minu jaoks kõige rohkem olemas.
Üldiselt ma arvan, et see ei hakka mu elu mõjutama, et mul on kodus olnud suhteliselt vaba kasvatus. Nüüd, kui ma olen juba ise suuteline enda eest
vastutama ja oma peaga mõtlema ja olukordi analüüsima,tundub asi kontrolli all olevat, ma väga ei kurda, küll aga oli mul nooremana palju probleeme,
mis tulenesid küll eelkõige sellest, et keegi ei hoidnud nagu väga silma peal.
Ehk on ikkagi "tähelepanu" see märksõna.
Tähelepanu vajame me kõik - tööl, kodus, koolis, voodis, foorumis :-)
Lastest rääkides, ei pea tähelepanu allikaks olema justnimelt isa-ema. Olen ise üleskasvanud selles põlvkonnas, kus mu vanemaid õpetati, et väikelast
liiga palju sülle võtta on kahjulik, et helluse väljanäitamine kasvatab nõrku inimesi jne.
Kui meie kodus poleks elanud vanaema, kes seda propagandat ei uskunud ja kelle jaoks oli tema lapselaps kahtlemata kõige armsam, andekam, tublim ja
ilusam maapeal :-) siis oleksin hoopis teine inimene ilmselt täna. Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, ei meenu mulle kohe mitte üldse ühiseid
ettevõtmisi isa ja emaga. Mitte et neid poleks olnud, aga tähendusrikkad on olnud hoopis teised asjad. Kas te kujutate ette kui maitsavd on kooritud
õunalõigud köögilaual, mis on rihitud sinna just juntsu koolist saabumise ajaks? (Isegi kui ema-isa riidlevad, et kas lapsel pole enam hambaid või?)
Või kui lauale on ootama tehtud võileib, millele rohkesti sätitud keedulihast otsitud taitükid. Isegi kui sa pole üldse näljane :-) Mu meelest on
sellisteks asjadeks suutelised ainult vanaemad :-)
Vanaema jäi pimedaks kui olin neljane ja tema seljataga voodis oli maailma kõige kindlam paik. See koht oli alati olemas, alati huvitatud minu ja mu
venna tegemistest, alati padja all präänikut või hernekommi, millega motiveerida meid mõnd palvet täitma või heade hinnete eest pärjata. Sealt
voodinurgast said alguse hämarad muinasjutud kodukäijatest ja kaetamistest, seal sai ette lugeda oma esimest aabitsat, kasvõi mitu korda järjest sama
peatükki. Seal katsus vanaema ikka jälle, kas patsile on mõni keerd juurde tulnud (tüdrukul ju peavad olema ilusad pikad juuksed). Teismelisena sai
seal lahti seletatud maailmapoliitikat - "Mis asi on see Gorbatshovi "troika", millest raadio kogu aeg räägib? Mis asi on roheline ja
liigub ja võitleb kaevanduste vastu?"...
Kokkuvõttes on see kõik ju üks - sind oodatakse, sust hoolitakse, sinu vastu tuntakse huvi.
Ka mind kasvatas vanaema. Emal polnud lihtsalt aega, kuna töö oli selline. Ja ega vist olnud ka väga tahtmist. Ta oleks minus näha soovinud kena rahulikku tütarlast, kes kunagi oma riideid ei määri, kes istub vaikselt raamatuga nurgas ja nahistab seal omaette, kes söödab ning kantseldab oma nukke ning valmistub seeläbi oma tulevaseks pereeluks. Mina aga olin teistsugune - paras röövel ning puudel turnija. See kõik ei kasvatanud meid kokku. Vanaema oli aga nagu kindlus - alati olemas, alati kuulamas. Kõik mured ja rõõmud said temaga jagatud. Nüüd pole teda juba aastaid enam. Ema on ja me suhtleme, kuid soojust meie suhtlemises pole. Ta lihtsalt on olemas, samuti nagu olen tema jaoks olemas ka mina, kuid midagi rohkemat seal pole. Ning sellest on kahju. Vahel tunnen väga teravalt, et talle ei saa ma oma asjadest rääkida, lihtsalt tunnen ja tean juba tema reaktsioone. Ma olen alati kõiges süüdi, alati olen halb, teen kõike halvasti, ta pole minuga kunagi rahul. Näib, et me oleme algusest peale eraldi suundades arenenud ja kasvanud ning nüüd enam ei liida meid mitte miski. Väga kahju tegelikult. Ei oska öelda, kas suurem lähedus minu lapsepõlves emaga oleks meid rohkem liitnud, kuid tema lähedusest tunnen küll vähemalt mina üsna sageli puudust. Kuid mis parata - elu on selline.
Tsitaat:Hmm, mulle tundub, et siin räägid veidi mööda. Need lapsepõlve lähisuhted valmistavad lapse ette suheteks lapse täiskasvanuelus. Et puudujääk lapsepõlves võib määratagi inimese seiklema suhterägastikku, "õiged" tulevad ja lähevad, aga pide puudub, oskus hoida ja "suhelda". Koer siinkohal ei aita. see leevendab küll vast lapse vajadust kellegi järele hetkes. Aga koer ei anna lähisuhete mudelit.
Algne postitaja: sissy84
/.../Äkki vaja lapsele lemmikloom osta hoopis...siis saab palju oma kutsat kaisutada.![]()
Vanemlikku lähedust ei suuda küll mitte mingisuguse koera kaisutamine asendada. Lapsel on vaja oma rõõme ja muresid kellegagi jagada, oma probleemidele lahendusi leida ning seal ei suuda koer ega ka mingi muu lemmikloom abiks olla.
Koer suudab nii palju abiks olla, et lapsel on kellele on kiindumust välja näidata ja see on ka suht keeruline täiskasvanuna õppida.
Njah, helgemad mälestused lapsepõlvest pärinevad maalt vanaema ja vanaisa juurest. Linnaga oli seotud kool ja lasteaed, ema, kes käis pikalt tööl ja
isa, kes käis..kes teab kus, igastahes ei näinud teda eriti tihti. Mäletan kuidas me vennaga istusime suurel puust aknalaual ja ootasime pimedal
sügisõhtul, et keegi koju tuleks. Tuled olid kustus, sest..kes seda enam teab miks. Kardina taga vaatasime mööduvaid autosid ja mõtlesime, et kas
emaga on midagi juhtunud, et ta veel ei ole tulnud. Lõpuks ta tuli alati. Ja siis luges meile muinasjuttu
Jah, kindlasti on tähtis roll mõlemal vanemal. Öeldakse, et laps otsib lähedussuhetes kas oma ema või isa stereotüüpi või täpselt sellele vastupidist,
sõltuvalt sellest, kas on hea või halb mulje jäänud. Igal lapsel on jälle enda omapärad ja kui neid tahetakse vägisi muuta, siis see pole küll
heategu. Siin räägiti koerast lähedussuhte aseainena...no see on nagu mänguasi põhimõtteliselt, mis siis, et elus.
Toimetuleku mõttes peaks vanemad ikkagi sekkuma vahel ja näitama, käskima-keelama ja ka lubama ja kuulama. Siis lapsel tekib ka huvi ehk mõne asja
vastu kui tal seda veel pole.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:Hmm, mulle tundub, et siin räägid veidi mööda. Need lapsepõlve lähisuhted valmistavad lapse ette suheteks lapse täiskasvanuelus. Et puudujääk lapsepõlves võib määratagi inimese seiklema suhterägastikku, "õiged" tulevad ja lähevad, aga pide puudub, oskus hoida ja "suhelda". Koer siinkohal ei aita. see leevendab küll vast lapse vajadust kellegi järele hetkes. Aga koer ei anna lähisuhete mudelit.
Algne postitaja: sissy84
/.../Äkki vaja lapsele lemmikloom osta hoopis...siis saab palju oma kutsat kaisutada.![]()
Kodust ema ma poleks kohe kindlasti soovinud...muidu oleksin juba põhikoolis kodunt minema läinud.Keska lõpus sain
siiski iseseisvaks ja armastan oma ema väga ja käin tal tihti külas ka räägime telefonis.Seega mingit tunde külmust küll nii ei teki nagu sa räägid.
Küsimus ei olegi niiväga tutvuste sobitamises ja lihtsalt suhtlemises kui kooseluliste partnerlussuhete loomises. Ka nende vundament laotakse
lapsepõlves. Ja mina usun siinkohal küll neid tarku arvajaid, kes väidavad et lapsepõlves pidetud ei oska ei toimivaid partnerlussuhteid luua ega
hoida. Suhete paljusus on pigem selle pidetuse näitaja kui millegi muu oma. Kui just kollektsionäär ei olda. Aga kas see peaks olema eesmärk terve
enesehinnanguga täiskasvanud inimesele?
Koduse ema kohta arvan ma ikkagi, et see on positiivsem kui pidevalt eemalviibiv vanem. Aga noh, sageli halvustavad inimesed asju, mida neil omal pole
võimalik kogeda (olnud). Vähemalt osa inimestest. Kah omamoodi kadedus.
Igasugused lasteaedikud ja ringid-värgid on samuti suure osatähtsusega lapse sotsialiseerumisel/integreerimisel ühiskonda. Kui lisaks veel olemas tugev perekondlik alus ja sellest tulenev eneseusk ja -armastus, siis saab igal pool hakkama.
Ka mina olen mõelnud, et pidev sooja eeskuju puudumine lapsepõlvekodus jätab lapsed hilisemas elus hätta partnerlussuhtes. Kirg saab otsa ja armastada
ei osata. Pole näinud, pole tundnud. Pidevalt töötavad vanemad ei suuda oma lapsega tihti leida usaldust, aega kuulata, aega näha. Lapses tekitab see
tegelikult ju suht suurt pettumust, mille ta hiljem asendab hoolimatusega. Ja see häda toimib paraku mitmendat põlvkonda. Kunagi olid tõesti
vanavanemad need, kel oli aega - aega rääkida, aega vastata, aega kuulata. Kuid nüüd rabavad nemadki pahatihti tööd teha.
Uue põlvkonna lapsed ei usu enam niikuinii püsivasse perekonda - ja räägitagu, palju tahetakse - elu ainult süvendab nende kogemust. Kurb, eks!
Loodan, et mõned hullud siiski jäävad ideaalidesse ja saavad jumala poolt antud südamesoojusega sellest ringist välja ja kasvatavad uue ja puhtama
kogemusega lapsed 
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
/.../ Minul alles 3 suhe ja kõik suhted pikad old...viimase kahe mehe kohta poleks küll saanud õige öelda...Suhteid meestega ja palju ja õiged lähevad ja tulevad. /.../
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Küsimus ei olegi niiväga tutvuste sobitamises ja lihtsalt suhtlemises kui kooseluliste partnerlussuhete loomises. Ka nende vundament laotakse lapsepõlves. Ja mina usun siinkohal küll neid tarku arvajaid, kes väidavad et lapsepõlves pidetud ei oska ei toimivaid partnerlussuhteid luua ega hoida. Suhete paljusus on pigem selle pidetuse näitaja kui millegi muu oma. Kui just kollektsionäär ei olda. Aga kas see peaks olema eesmärk terve enesehinnanguga täiskasvanud inimesele?
Koduse ema kohta arvan ma ikkagi, et see on positiivsem kui pidevalt eemalviibiv vanem. Aga noh, sageli halvustavad inimesed asju, mida neil omal pole võimalik kogeda (olnud). Vähemalt osa inimestest. Kah omamoodi kadedus.

Inimesi igasuguseid...mulle meeldib kui mu mees hoolib
ja nunnutab mitte aga see kui olen juba täiskasvanu ja ema küsib kas sa tahad süüa?tudile minna?mis ma teen su jaoks.Mul endal ka käed otsas ja oskan
juba isegi kinganöre siduda.Pidev nunnutamine teeb seda,et tulevad saamatud lapsed kes ei oska iseseivalt endaga hakkama saada.
Tsitaat:
Algne postitaja: jenni
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
/.../ Minul alles 3 suhe ja kõik suhted pikad old...viimase kahe mehe kohta poleks küll saanud õige öelda...Suhteid meestega ja palju ja õiged lähevad ja tulevad. /.../
Anna andeks, sissy84, aga kas 21-aastasena rääkida alles??? 3ndast suhtest (seksi-, kooselu, misiganes suhe see ka poleks), on ikkagi õige?! Ja see, et kõik suhted olnud pikaajalised, siis kui pikk on pikaajaline, 3-4-5 kuud?! Oled liiga vara saanud tõelise elukooli osaliseks ja see küll kedagi kadedaks ei tee.
Lisaks karmile elukoolile, on lapsele vaja ka kodusoojust, hellust ja hoolitsust, mis ei klassifitseeru alati ninnu-nännutamise alla.
Saan aru, et üritad kiivalt kaitsta oma ema kui õiget rollimudelit, aga kõrvaltvaatajale ei tundu see teps mitte kõige õigem olevat. Elus tuleb teha valikuid ja vahel on tõesti õigem jätta laps "hooletusse", kui nälga või rahapuudusesse, aga see on ka äärmuslik...
Mina tunnen tagantjärele puudust olemata paide ja kallide järele, kuigi olid hoidjatädid, lasteaed ja vanaema, aga OMA EMA on ikkagi ASENDAMATU![]()
Ma ei kaitse seda
rolli lihtsalt leian,et last kasvatada nii,et ta ei suuda 19.aastaselt iseseisvuda ja vajab kaitsvat ema tiiba on ka vähe imelik.Hooletusse on jätmine
see kui ma ei näe teda 8 tundi?Ma magasin 12-ni väiksena,st ma ei näinud 5 tundi...aaappppppppiiiiiii 5 tundi ei saanud paid...ma surin...irw
5
tundi pole näitaja selle eest enne magama minekut mulle alati lauldi ja räägiti muinasjutte ja loeti raamatut...peale tööd mängiti mänge ja me
joonistasime
Kas see on hooletusse jätmine??Kui koolis käisin algklassis,siis tulin koolist peaaegu samal ajal mil ema töölt...ok valetan 2 tundi
varem ja 2 tundi pole mingi näitaja,et ka siis paid ei saanud.Ega ma koduloom pole kes peaks koguaeg süles olema ja keda pidevalt paitatakse,st 24
tundi ilma puhkepausideta.Sain iga päev hea koguse paisid ja süüa sain ka-ema peale tööd tegi.Ei leia,et mind karmilt kasvatati või ilma
hooleta.Vaielge vastu võin veel näiteid tuua
Kaheaastane suhe ei ole pikaajaline suhe!!! Aga noh, kui inimene ei ole enamaks suuteline, siis ... Eks aja mõiste ole ka suhteline.
Et istuti pähe ja muu sinnajuurde kuuluv ... Reeglina on asjadel kaks osapoolt. Ma usun et sinu kui partnerlussuhte teisepoole tegevus-tegevusetus
mängis siin ka rolli. Aga seegi on näitaja, et "pigem" ei oska hoida, kui kogu süü lasub kellegi teisel.
Tegelikult, sissy84, on sinu suhete õnnestumisest-ebaõnnestumisest (sellest viimasest paistab küll juba põhjust rääkida olevat) vara rääkida. See
"alles" 3 suhe! - hmm, veidi paljuvõitu sinu vanuse kohta ütleks mina. Aga noh, suhete paljusus on moodsa maailma ternd. Negatiivne.
Aga ma olen seda meelt, et vanemlik tähelepanu on see, mis aitab lapsel paremini iseseisvuda, ka siis kui emme on kodune. See ei näita kohe seda, et
noor jääb ema külge rippu ja vanematekoju. Iseseisvumise üks nurgakivi on terved lähisuhted. Pigem on tema enesekindlam oma elu alustades ja valikuid
tehes. Ta ei ela lähisuhetes pideva "noa selgasaamise" hirmuga. Ta ei rabista suhetes. Tal ei ole vaja otsida ebaõnnestumiste põhjuseid
teistes, ta oskab neid näha ja analüüsida. Terve kodu, on seal siis kaks vanemat või üks, ent tähelepanu piisavalt, see on märksõna.
Hmm, see iroonilise "emme tissi" rõhutamine. Sa ei pruugi seda välja öelda, aga sul on vajakajäämisi läheduses. See, et sa jaanalindu
mängid, see ei muuda asja. Sinu valulik reaktsioon ja see, et sa teemat nii ägedalt ja isiklikult võtad, räägib pigem läheduse puudujäägi
lapsepõlvekodust algusesaamise teooria poolt kui vastu. Ja sõjakas-lahmiv "vaidlus" ei päästa olukorda. Vaidlus eeldaks laiemapõhjalist
argumentatsiooni. Vaid "mina" näide ei veena kedagi. Ka vaidlema tuleb õppida. Aga see pole siin teemaks.
Ega kodune ema ei tähenda, et emal muud teha ei ole kui tissitada teismelisi. Ema ka inimene. Nunnutamine on pigem konkreetse liigi emade pärusmaa, mitte kõigil. Jeerum, ma usun, et siis jookseks 80% minema kodunt. Armastada saab mitut moodi, armastus ja füüsiline lähedus ei ole teineteisele vastukäivad väljendid.
jumalasta mööda teema ju...
inimesed kes pole saanud vanemlikku armastust... otsivadki armastust rohkem isiklikust suhtest...
seega mida vähem nunnutada seda rohkem armastab...
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kaheaastane suhe ei ole pikaajaline suhe!!! Aga noh, kui inimene ei ole enamaks suuteline, siis ... Eks aja mõiste ole ka suhteline.
Et istuti pähe ja muu sinnajuurde kuuluv ... Reeglina on asjadel kaks osapoolt. Ma usun et sinu kui partnerlussuhte teisepoole tegevus-tegevusetus mängis siin ka rolli. Aga seegi on näitaja, et "pigem" ei oska hoida, kui kogu süü lasub kellegi teisel.
Tegelikult, sissy84, on sinu suhete õnnestumisest-ebaõnnestumisest (sellest viimasest paistab küll juba põhjust rääkida olevat) vara rääkida. See "alles" 3 suhe! - hmm, veidi paljuvõitu sinu vanuse kohta ütleks mina. Aga noh, suhete paljusus on moodsa maailma ternd. Negatiivne.
Aga ma olen seda meelt, et vanemlik tähelepanu on see, mis aitab lapsel paremini iseseisvuda, ka siis kui emme on kodune. See ei näita kohe seda, et noor jääb ema külge rippu ja vanematekoju. Iseseisvumise üks nurgakivi on terved lähisuhted. Pigem on tema enesekindlam oma elu alustades ja valikuid tehes. Ta ei ela lähisuhetes pideva "noa selgasaamise" hirmuga. Ta ei rabista suhetes. Tal ei ole vaja otsida ebaõnnestumiste põhjuseid teistes, ta oskab neid näha ja analüüsida. Terve kodu, on seal siis kaks vanemat või üks, ent tähelepanu piisavalt, see on märksõna.
Hmm, see iroonilise "emme tissi" rõhutamine. Sa ei pruugi seda välja öelda, aga sul on vajakajäämisi läheduses. See, et sa jaanalindu mängid, see ei muuda asja. Sinu valulik reaktsioon ja see, et sa teemat nii ägedalt ja isiklikult võtad, räägib pigem läheduse puudujäägi lapsepõlvekodust algusesaamise teooria poolt kui vastu. Ja sõjakas-lahmiv "vaidlus" ei päästa olukorda. Vaidlus eeldaks laiemapõhjalist argumentatsiooni. Vaid "mina" näide ei veena kedagi. Ka vaidlema tuleb õppida. Aga see pole siin teemaks.
Ma ei otsi süüd teistes tean väga hästi mis valesti tegin
ja millest minuga nii käituma hakati.Ja seda ma enam ei korda ja pähe istuda ka ei lase-minust uksematti ei saa...fakt.Kas kompromissid,minu tahe või
mitte midagi.Siiski pean neist sobivaks kuldset keskteed ehk kompromisse.
Tsitaat:Vaat see "ülekäinud sõjavägi" tegelikult ju näitabki, et miski on valesti! Milleks peawks keegi endast tegema niisama heastpeast "jalamati"? Sellel on põhjus. Sinu närviline "mina-mina" karjumine ei muuda seda olematuks.
Algne postitaja: sissy84
..hmm tänspäeva lapsed alustavad seksi ja suhetega 15 aastaselt ja minu eas on neist üle käinud kergelt öeldes sõjavägi...seega oma 15 suhet + lihtsalt sekssuhted.Minul ja palju...irw...seda saavad ainult mu vanaema vanused öelda aa sa ei paista 70.aastasena.Leian,et miks leppida halva mehega ja suhtega kui saaks parema?/.../
Celticul on õigus.
vaja oleks lihtsalt emalt tuge ja et keegi annaks nõu mida ja kuidas oleks parem teha.Oleks tore kui süüa õpetaksid emad tegema,mitte et teekid kõik
ette ja taha ära ja lõpuks ei oska laps muud teha kui kiirnuudleid.Poisid võiksid ka osata söögi tegemist-minu oma oskab.
Aga pidev hellitamine pole
hea..õnneks oskas mu ema olla õigel ajal pai tegija ja kui vaja tõstis ka häält.Ei lasknud mul üle käte minna.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:Vaat see "ülekäinud sõjavägi" tegelikult ju näitabki, et miski on valesti! Milleks peawks keegi endast tegema niisama heastpeast "jalamati"? Sellel on põhjus. Sinu närviline "mina-mina" karjumine ei muuda seda olematuks.
Algne postitaja: sissy84
..hmm tänspäeva lapsed alustavad seksi ja suhetega 15 aastaselt ja minu eas on neist üle käinud kergelt öeldes sõjavägi...seega oma 15 suhet + lihtsalt sekssuhted.Minul ja palju...irw...seda saavad ainult mu vanaema vanused öelda aa sa ei paista 70.aastasena.Leian,et miks leppida halva mehega ja suhtega kui saaks parema?/.../
Mis puutub 3 paljususse või mitte, siis tahaks mainida seda, et kuigi kirjutamisoskus on antud, on kohati inimestel vist raskusi oma sõnadest arusaamisega. Sinu "alles" 3 suhe - kõlab nagu kollektsionääri karjatus, et "vähe veel, tuleb lisa". Aga see nii kõrvalepõikeks.
Ja halb mees ... Aga miks luua suhe "halva" mehega? Suhet lues ta ju ei ole halb. Või siiski? Või siis alustuseks on hirmus hea ja korraga muutub "halvaks"? Mina kaldun arvama, et "halvaks" muudab inimesed liigagi sageli meite endi oskuste puudulikkus nendega suhtlemisel. Ja need oskused tuleb OMANDADA! Neid ei ole kõigile kaasa antud sündides. Juba ainuüksi fraas, et "minu tahe või ei midagi" näitab ju arenguruumi olemasolu. hea kui sõnal õigel hetkel sabast saadakse.
Muideks, kodusel emal on palju lihtsam suunata last isetegemise teele. Tal on selleks aega. Ja just selles õiges isetegema õpetamise eas, enne kooli.
Oi kuidas kuuene tahab ise teha. Vaevalt et ma piltlikult väljendades tikud ja tule talle laksust üksi kodus olles kätte jätaks. Küll aga tahab ta
külg külje kõrval kõiges käpp olla. Ja ongi.
Teema point on hoopis milleski muus kui koduses emas, kes sai siia kas kehva lugemisoskuse või mõistmise läbi segatud. Point on selles, et kodune
taust, tähelepanu on vajalikud, et tütardest ei kasvaks neid "madratseid" ja poistest seda sissy84 mainitud" sõjaväge", mis neist
madratsitest üle käib! Ja seda nii, et emmakumma poole näos ei liigu ükski tundeid väljendav lihas. Tähelepanu on aga sageli, liigagi sageli asendatud
asjadega (loe: rahaga). Kuigi see on asendamatu! Tähelepanu st.
Sissy84, teema ei olnud mõeldud sinu suhete analüüsiks. Pigem aruteluna kui suur on kodu ja lapsepõlve roll hilisemate lähisuhete loomisel ja
hoidmisel! Ära võta isiklikult! Kas sa muus kui MINA vormis teemale läheneda ei saaks? See tundub sellisel kujul olevat sulle valulik ja kibe.
lugesin natuke teid..
Lapsel peab olema tunne, et ta on alati armastutd.
Lapsel peab olema tunne, et ta on tahetud.
Lapsel peab olema tunne, et ta pole vanematel ees.
Lapsel peab olema tunne, et ta on täisväärtuslik pereliige.
Lapsel peab olema tunne, et oma vanemate jaoks on tema kõige ilusam, targem, osavam, tublim. Isegi siis, kui seda tunnet peab õdede-vendadega jagama.
Laps peab teadma, et millegi poolest on tema kõige erilisem inimene maailmas.
Laps peab tundma, et kodus on hea olla. Turvaline ja soe, et keegi/miski ei rõhu ega ahista. et ta on õiges kohas.
Ehk jäi mul midagi nimetamata, see kõik tuli esimesena meelde. Kuid ma tahtsin öelda, et lapsel peab olema tunne, et teda alati igas olukorras
armastatakse, kahtlusvarju ei tohi tekkida. See pole ninu-nännutamine, liigne hellitamine. Sellises turvalises keskkonnas, kus vanemad näitavad head
eeskuju, õpib laps tundma ja tunnetama ning seda kõike väljendama. Mis on omakorda vajalik selleks, et kui laps suureks kasvab, oskab ka tema
täisväärtuslikke sõprus/töö/armusuhteid luua.
See on ideaal. Minu silmis. MIna teen kõik, mis võimalik, et minu 7-kuusel ukerdaval poisipõnnil oleks kõik olemas. Ma ei tea, kas see alati õnnestub,
kuid ma vähemalt proovin. Laps andestab palju eksimusi, vahel isegi liiga palju.
Laps saab alati hakkama ning tihti leiab ta teised inimesed, kes jagaksid temaga armastust, kui vanemaid pole. Näiteks vanavanemad, mis on samuti hea
variant. Mina ise olen natuke katkisest perest ja alati pole ema olnud, kuid kui ta on kohal olnud, siis olen ma end hästi tundnud. Vahel on ema
asendanud ristima, tema ema või minu vanaema.. ka nende seltsis on mul alati olnud tunne, et ma olen armastatud. Kuid kuna mul on puudu olnud isast..
tema hoolivusest, sattusin ka mina väga noorelt väga tõsistesse suhetesse, mis olid samamoodi ca aasta-paar. Kuid tagantjärgi võin ma öelda, et need
polnud täiesti täisväärtuslikud suhtes. Alles nüüd olen ma seda saavutamas. Mingil määral jääb see eluks ajaks minu hinge. Aga oma kaasa pealt oskan
ma näha, milline vahe on nö katkisel ja tervel inimesel. Temal on alati ema-isa olemas olnud ja tõesti, teda on hästi kasvatatud. Tema suhtumine
maailmas toimuvasse on teistsugune, kui minu oma. ta on enesekindlam, rõõmsameelsem ja julgeb armastuses endast kõike anda. Tahaks, et minu lapsed
saaksid taoliseks.
Kaks kõige hullemat asja on minu meelest esiteks ahviarmastus ja teiseks pidev näägutamine. Ahviarmastus ongi see ninnu-nännu ning kõige ette-taha
valmistegemine, mis lapsele lõpuks hingamisruumi ei jäta. Pidev näägutamine aga peletab kodunt eemale. Laps on isiksus ja seda juba sünnihetkest
saadik. Teda ei tohi kasvatada ei liiga suure armastusega ega ka ainult külma kalkulatsiooni reeglite järgi. Laps pole vanemate peegelpilt, kuigi ta
võib-olla päris kas siis emme või issi nägu. Ta on inimene, kellel on oma iseloom, omad soovid, mõtted, nägemused maailmast ja teistest
kaasinimestest. Vahel on laste tähelepanekud lausa hämmastavad. Kui seda kasvavat inimlast vormida vaid omaenda soovide ja tahtmiste ning äranägemise
järgi, siis võib temast saada sinu vähendatud koopia, kellel pole oma nägu. Kui kasvatada külmalt, näpuga omaloodud reeglites järge ajades, siis võid
saavutada küll lapse väga varajase iseseisvumise, kuid midagi väga olulist temas ka hävitada. Minu nägemus laste kasvatamisest on see, et laps kasvab
ise, vanemad ainult veidi suunavad, kui peaks tekkima probleeme olukordade lahtimõtestamisel, vanemad mõtlevad lapsega kaasa - ei suhtu liiga
pealiskaudselt lapse probleemidesse. Sageli olen kuulnud mainitavat, et mis probleemid need näiteks ka kolmeaastasel on, ta ju veel nii väike ja
probleemivaba. Aga on ning need kolmeaastase mured võivad tema jaoks olla täielik maailmatragöödia. Nagu Epukas ütles, laps peab ennast kodus
turvaliselt tundma ning teadma, et ta on peres täieõiguslik ja kallis liige. See on tegelikult väga tähtis. Kodu peab olema kindlus, kuhu võib tulla
ka oma kõige hullemate ja rängemate läbielamistega ning kus võib neist vabalt rääkida, ootamata halvakspanu. Siin on pidevalt mainitud
ninnu-nännutamist. Mina ise pole nännutaja-tüüpi. Oma lastes püüdsin just kõige rohkem hinge avardada, nende fantaasiamaailma tagant kiita ning väga
paljusid asju läbi oma laste silmade vaadata. Lapsed on suureks saanud ning neil läheb hästi (kuigi sõna hästi on alati suhteline mõiste - alati võiks
ju veel paremini minna). Pole neist kasvanud ei nohikuid ega äpusid, samas usalduslik vahekord on säilinud. Nad on alati oodatud külalised minu
üksildusse ning nad ise teavad seda.
Lugesin, Sissy, sinu lapsekasvatuse mudeli kohta ja olin hämmastunud. Sul on kõik ette planeeritud, kuidas kasvatada, kelleks kasvatada, kuid see kõik
paistab vähemalt paberi peal väga külmana ja kalgina. Näiteks kasvõi seegi, et reisidele sa oma lapsi kunagi ei võta, nemad saavad oma reisid kunagi
ainult oma raha eest kätte. Oletame aga nüüd sellist asja, et su lapsele (ma sülitan nüüd kolm korda üle vasema õla) ei olegi nii palju elupäevi
antud, et ta omaenda raha eest ostetavate reisideni elada jõuaks. Siin oli teema, kus küsiti, et kas oled kindel, et homme veel olemas oled.
Tegelikult on see päris õigustatud küsimus ning ka laste kasvatamisel ei tohiks tänast südamesoojust homseks või ka kaugemaks tulevikuks jätta.
Kui lapsed on armastusega kasvatatud, loodame, et saavad nad hakkama oma suhetega ja enesega ka iseseisva elu jooksul. Kas seda armastust jagab ema,
isa, vanaema...laps peaks tõesti saama lapsepõlvest kaasa tunde, et on armastatud ja vajalik, mis ka elus ei juhtuks...Isegi kui üritame pakkuda
ideaalset peremudelit, pakub hilisem elu hoopis teisi kogemusi...õpetada oleks vaja kohanemist, kompromissitegemise oskust ja enda eest seismist.
Kasvame lapsevanemana koos lastega, tasapisi tuleb neid vabaks lasta, aga alati leida aega kuulata...mis toimus liivakastis, lasteaias, millised
suhted sõpradega, õpetajatega...tähtis on, et ta räägib, usaldab, isegi kui tema põhimõtted on juba teised, kui meil...põnev on oma lapsi tundma
õppida
Kas ja kui kaua peaks keegi füüsiliselt laste jaoks kodus olema, sõltub vanemate võimalustest, meil õnneks said vanavanemad esimese klassi lapse
koolist koju saata ja seltsiks olla...kuni öeldi "Ära enam tule, ma saan ise ka!"
)
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Muideks, kodusel emal on palju lihtsam suunata last isetegemise teele. Tal on selleks aega. Ja just selles õiges isetegema õpetamise eas, enne kooli. Oi kuidas kuuene tahab ise teha. Vaevalt et ma piltlikult väljendades tikud ja tule talle laksust üksi kodus olles kätte jätaks. Küll aga tahab ta külg külje kõrval kõiges käpp olla. Ja ongi.
Teema point on hoopis milleski muus kui koduses emas, kes sai siia kas kehva lugemisoskuse või mõistmise läbi segatud. Point on selles, et kodune taust, tähelepanu on vajalikud, et tütardest ei kasvaks neid "madratseid" ja poistest seda sissy84 mainitud" sõjaväge", mis neist madratsitest üle käib! Ja seda nii, et emmakumma poole näos ei liigu ükski tundeid väljendav lihas. Tähelepanu on aga sageli, liigagi sageli asendatud asjadega (loe: rahaga). Kuigi see on asendamatu! Tähelepanu st.
Sissy84, teema ei olnud mõeldud sinu suhete analüüsiks. Pigem aruteluna kui suur on kodu ja lapsepõlve roll hilisemate lähisuhete loomisel ja hoidmisel! Ära võta isiklikult! Kas sa muus kui MINA vormis teemale läheneda ei saaks? See tundub sellisel kujul olevat sulle valulik ja kibe.
Tegelikult pole vahet kas ema on kodune või käib tööl, märksõnadeks on märkamine, tähelepanu, armastus. See, et pole aega, on sageli vaid
eneseõigustus, hoolimise puudumine. Ajakasutus on ju valikute küsimus.
Kindla ja tugeva eneseidentiteedi välja arenemiseks piisab tegelikult ka ühest toetavast täiskasvanust (vanaema või kes iganes see poleks), kuigi
ideaaliks on perekond.
Nõus olen Lola hinnanguga sissy84 suhtes, kuid küsiksin hoopis: mida teha, et sissy84 ennast oma nahas paremini tunneks? Kas peresuhete puudujääke on
üldse võimalik kompenseerida?
Eriti kurvaks teeb see, et lapsepõlve peremudel kordub paratamatult põlvest põlve nagu kurva laulu refrään.
las sissy muretseb ise selle üle kas ta end oma nahas tunneb hästi või mitte.
Selline närviline ja pikkade ebaoluliste pisiasjade kirjeldamine viitab paratamatult ebakindlusele ja sellele, et teema ei jäta ükskõikseks.
Minu küsimus ei olnudki konkreetselt sissy kohta, vaid pigem üldine, kas on võimalik täiskasvanuna õigel ajal saamata jäänut korvata?
minu emal oli karm lapsepõlv...teda kasvatas vanaema,oma ema nägi ta siis kui pahategude eest peksa sai...
minu mõlemad vanemad käisid tööl,esimesed eluaastad kasvasin isa vanemate juures...neil oli alati minu jaoks aega,et vastat mu tuhandele küsimusele
jne.
minul oli emaga lapsena väga raske kontakti saada,soojus ja usaldust mida tahtnud oleksin,ei olnud....
isa oli pidevalt purjus ja vägivaldne...
minu suhteid on see vast väga palju mõjutanud,sest olen koguaeg kartnud usaldada ja armastada,ja lõrri on ka need suhted läinud....
õnneks olen nüüd viimased aastad olnud koos inimesega,kes on mul aidanud tasakaalu leida,kuigi ega see kerge ei olnud....
suur raha tagaajamine ja üksteisest mööda elamine ei tee kedagi õnnelikuks
Tsitaat:
Algne postitaja: berta
Selline närviline ja pikkade ebaoluliste pisiasjade kirjeldamine viitab paratamatult ebakindlusele ja sellele, et teema ei jäta ükskõikseks.
Minu küsimus ei olnudki konkreetselt sissy kohta, vaid pigem üldine, kas on võimalik täiskasvanuna õigel ajal saamata jäänut korvata?
Tsitaat:
Algne postitaja: berta
Tegelikult pole vahet kas ema on kodune või käib tööl, märksõnadeks on märkamine, tähelepanu, armastus. See, et pole aega, on sageli vaid eneseõigustus, hoolimise puudumine. Ajakasutus on ju valikute küsimus.
Kindla ja tugeva eneseidentiteedi välja arenemiseks piisab tegelikult ka ühest toetavast täiskasvanust (vanaema või kes iganes see poleks), kuigi ideaaliks on perekond.
Nõus olen Lola hinnanguga sissy84 suhtes, kuid küsiksin hoopis: mida teha, et sissy84 ennast oma nahas paremini tunneks? Kas peresuhete puudujääke on üldse võimalik kompenseerida?
Eriti kurvaks teeb see, et lapsepõlve peremudel kordub paratamatult põlvest põlve nagu kurva laulu refrään.
Kui tahan vanematega olla sõidan Saaremaale ja teen koos emaga aiamaal tööd,seal ka suvest
sügiseni vanavanemad
Pidevad kallid ja kaisus olemise saan oma mehelt.Ei teagi mida mu süda rohkem tahta võiks
Kuna pole peresuhete
puudujääke tundnud hmm siis ei tea kuidas need inimesed peaksid neid kompenseerima.
Tsitaat:
Algne postitaja: celtic
las sissy muretseb ise selle üle kas ta end oma nahas tunneb hästi või mitte.
Minu ema ja isa olid küll minuga ja ma kaitseksin neid iga hinna eest, aga ma ei olnud kellegagi lähedane ja praegugi ei oska inimestega suhelda.
Lähedasi suhteid pole kunagi olnud, pealiskaudseid on liiga palju. Ma olen liiga kinnine ja inimesed ei huvita enam, muidugi saan osade inimestega
läbi, aga mitte kaugeltki kõikidega. Ma armastan 100% ainult iseennast, mis ei tähenda, et ma teisi ei armastaks.
Ma ei soovitaks laste arvelt tööd teha ja vanemad võiksid õppida rohkem laste moodi mõtlema, mitte olla oma reeglites kinni 
Tsitaat:
Algne postitaja: celtic
jumalasta mööda teema ju...
inimesed kes pole saanud vanemlikku armastust... otsivadki armastust rohkem isiklikust suhtest...
seega mida vähem nunnutada seda rohkem armastab...
aga ninnunännutamine ei ole armastamine
kõige ette-taha ärategemine ei ole armastamine
6-aastase... näiteks kingapaelte sidumine ei ole armastamine, kui just laps ei ole puudega
kui sa oma last armastad, siis sa õpetad ta elama
mõtlema
ja julgustad ise otsustama
----------
mis ei välista usalduslikke jutuajamisi, sõpsimist ja kallit.
------
njah. teisme-eas tuleb see aeg ka, kus neid kallisid enam nii suvalt ja palju ei tehta. Poisterahva poolt emmele...
Tsitaat:
Algne postitaja: Madame
Tsitaat:
see, et inimene armastust otsib, ei tähenda, et ta ise ka armastada oskab
laps, kes armastuse defitsiidis üles kasvanud, võib jäädagi ühe suhte juurest teise juurde jooksma, kuna pidevalt on tal tunne, et teda ei armastata
selline laps ei saa tihtigi täiskasvanuks
100% nõus.
Pipilota - 16.12.2005 kell 04:51me koik oleme oma vanemate lapsed... see mote kummitas mind terve paeva - lugesin eile psyhhoanalyytilist raamatut lahisuhetest ja hirmutav oli moelda kuivord minu enda suhe peegeldab minu vanemate suhet..
sama voib ka vaita nende tood rabavate vanemate kohta - kui lahisuhetest vanematel omavahel ei jaa aega, siis mida see laps sealt opib? ainult ykskoiksust. loomulikult tekib hiljem raskusi lahisuhete loomisega...
Sybill - 16.12.2005 kell 07:26vanemate patud nuheldakse laste kaela.