Board logo

Lapse lähisuhted
Lola69 - 01.09.2005 kell 14:19

Oli siin töövihikute teemas jutuks, et las aga vanemad rabavad tööd teha raha teenimaks ja küll lapsed saavad hoitud või võti kaelas kasvatud, peasi et neil miskit ei puuduks. Mina ei tea, võib-olla see ainult tundub minule nii, et see raskelt rabavate vanemate laste põlvkond on hädas püsivate lähisuhete loomisega. Kodu ja lähedased peaks andma selle mudeli eluks kaasa. Ent ..

Ja nii oskavad lapsed-noored sageli küll oma elu sel või teisel viisil korraldada, ent lähisuhteid ei oska hoida. Või ei taha, sest omaenda peremees on hea olla? Suhted tulevad, suhted lähevad ja alati on õigust ja õigustust ülegi ...

Kui suur on kodu ja vanemate füüsilise kohaloleku roll lapse omas elus igas mõttes toimetulekus?


reheline - 01.09.2005 kell 14:38

Eks paistab, minu omadel lähisuhete loomine veel ees. Kas nüüd koduste vanemate laps aga paremini käituda oskab, selles kahtlen. Ka tööd rabavate vanemate laps võib saada korraliku kasvatuse.


sinisilm - 01.09.2005 kell 14:45

Oleneb ikka inimesest kah-s.t.lapsest. Aga kui vähe said veel meie vanemate lapsed-minuvanused-vanematega koos olla.´Ega ikka palju ei saanud. Mõni vajab rohkem , mõni vähem. Liigne nunnutamine võtab iseseisvust vähemaks.


celtic - 01.09.2005 kell 14:46

heh... noorus ongi katsetamise aeg... vanasti panid vanemad oma lapsed paari ja olid selle üle jube uhked... las lapsed ise otsustavad oma elu üle...


helikax - 01.09.2005 kell 14:47

Siia teemasse võin kirjutada ühe päriselt juhtunud loo.
Elab üks tütarlaps, kellel polnud alates 10-ndast eluaastast ei ema ega isa lähedust .. nad lahutasid ja ema oli pidevalt oma äriga ametis, varahommikul läks ja hilisõhtul tuli .. Tüdruk ei süüdista teda milleski, ta tahtis lapsele head elu .. materjaalset head elu ..
Niimoodi kasvaski laps üksinda .. küttis maja, tegi süüa, õppis üksi, ELAS üksi .. vanematelt sai raha, et hakkama saada .. polnud tal millestki puudust .. tol ajal kõik kadestasid, et elab üksinda ja keegi ei käsuta ega kontrolli .. vahest vanemad ikka suhtlesid aga sedagi siis kui tal oli veel midagi vaja või sai ta millegi pahandusega hakkama ..
Niimoodi harjuski ise kõigega toime tulema ega vajanud oma kõrvale kedagi .. seda siiani ..
Tüdruk on küll leidnud omale kaaslase, juba 5 aastat koos .. aga seda tänu mehele, et ta on nii kannatlik ..
Ja ka teisi inimesi ei taha ta eriti oma ellu lasta .. sõpru on küll .. väga häid sõpru aga nemadki tunnevad vahest, et pole tegelikult vajalikud .. tüdruk on lihtsalt niivõrd "ISE" ..
See on samas hea, et ta on niivõrd iseseisev .. aga samas tahaks ta väga vahest olla teistsugune .. seltskondlikum ..
Soovitan soojalt oma lastega palju aega koos veeta ja igasuguseid tegemisi ette võtta .. Raha ei kompenseeri olemata jäänud lähedust mitte mingil juhul .. siiski ei tasu ka üle pingutada, muidu võivadki vanemad lapsi terveks eluks "hooldama" jääda ..
Jahh, see tüdruk olen mina ise .. võin siiski öelda nüüd, et saan oma emaga läbi paremini kui eales varem .. ja nüüd saan niipalju tähelepanu kui vaja on .. hakkab teine lihtsalt pensionile jääma ..


Roxena - 01.09.2005 kell 16:49

No mina olen kusagil muus teemas juba oma sellekohalist seisukohta väljendanud - kodune armastus, tähelepanu, hoolitsus, heatahtlikkus, huumor - kasvatavad elujulge ja avatud lapse. Ja see pannakse paika enne 7. eluaastat.

Otseselt ei vaja ükski neist asjust kõvasti raha või mõlemat vanemat.
Koos või lahedamate majanduslike võimaluste juures oled lihtsalt ise vähem haavatav. Uskuda, et elu on imeline, kui toiduraha ei jagu ülehomseks/järgmiseks nädalaks/ kuudeks/aastateks, on kas tõeline fatalism või ülim naiivsus.
Samas, nii paradoksaalne kui see ka pole, kinnitavad kogemused lastega, et just jõukamates peredes on lapsed tihti üksildased, õnnetud, ebakindlad, põgenevad reaalsusest mõnuainete või varaste seksuaalsuhete abil. Sellel, nende nö iseseisvusel, on suht kallis hind.


sissy84 - 01.09.2005 kell 17:20

Kuni pubeka eani on hea kui hoolitakse.Pubeka ajal tundub see aga lämmatamisena.Pidev nunnutamine viib asja ära hellitamiseni ja kui aus olla,siis mina oma 30.aastast last küll enda juures elamas näha ei tahaks.Selline nunnutamine teeb seda,et laps ei suuda iseseisvuda ehk omaette kolida kuna pea elu aeg on vanemad kõik ette ja taha ära teinud.Sellist saamatut last pole mulle vaja.Leian,et tuleb leida kuldne kesktee...hoolida,aidata ja püüda mõista last...samas mitte üleliia.Last ma hakkan kasvatama nii,et ta mõistaks,et kui teeb tööd siis saab raha ja magusat.Niisama kätte anmine on hellitamine ja see ei õpeta iial last rahaga ümber käima-omad kogemused.Kuna leian,et mu partneri kasvatus oli super siis kasvatan oma lapsi samamoodi.Lapsele autot ei osta ma ka siis mitte kui miljonär olen...samuti reisidele ei võtaks.Laps peab arusaama,et need asjad saab ta enda teenitud raha eest ja tulevikus.See õpetab raha koguma,hoidma ja mõistlikult kasutama.Ei vaja last kes sellega hakkama ei saa.Vaimset armastust ja paitusi pakkuda kavatsen ma raudselt.Oeh sai pikk jutt vist.


susanna - 01.09.2005 kell 17:50

eks see annab tunda siis, kui selle põlvkonna lapsed hakkavad ise peret looma ja mis tagajärjed sel on, et vanemad aina rohkem ja rohkem tööl ja lapsed on nn. võti kaelas lapsed, nagu lola ütles
mul on tõesti süümekad laste ees ja vahel annab tunda see, et lapsed nagu ei vajagi enam su nõu ja hoolitsust, on väga iseseisvad
aga ka kalkuleerivalt külmad oma tunnetes
seda just teismelise eas lapsed


sissy84 - 01.09.2005 kell 21:59

Ei maksa äärusesse langeda...see kui vanemad veel tööl käivad ei tekita lastes mitte mingit külmust ja ei tähenda kohe seda,et nad tähelepanu ei saa.Kodune ema tüütab ära...usun,et koju tulles 6 aeg saab ka lastega tegelda ja vaevalt nad nüüd vajavad 24 tunnist ninnu-nännutamist.Äkki vaja lapsele lemmikloom osta hoopis...siis saab palju oma kutsat kaisutada.


Lola69 - 01.09.2005 kell 23:30

Just, oma kutsa Ja hiljem täiskasvanuna on tal ka oma kutsa, sest .. Kutsa ei keela, ei käse. Kutsa kuulab alati kui tahad kuulajat. Kutsat kallistad siis kui ise tahad .. Kutsaga on seotud mõned kohustused, aga need on teistlaadi ja ei tekita suhtlusprobleeme. Omasugustega ju suhelda ei oska, vähemalt suurem osa suhteid jookseb liiva ...

See ei ole võimatu stsenaarium ...

Ma ei usu seda, et kodune ema ära tüütab. Eks see sõltu ka emast. Pigem teeb lõpeks hingele haiget see, kui päeva lõpuks väsinud ema-isa lihtsalt ei suuda pakkuda seda vajaliku tähelepanu. Neist pole südamega kuulajaid, neil on homne päev ja tuhat tööd ... Ninnu-nännutamist polegi vaja. Aga ka lihtsalt kuulamine, südamega kuulamine, vajab aega, mida kipub sageli nappima.


sirli - 02.09.2005 kell 00:02

Minu elus on olnud perioode, kus ma ei näinud peaaegu nädal aega oma ema, sest et ta oli koguaeg tööl. Ööd ja päevad läbi. Ma ei süüdista teda, sest et lihtsalt oli nii vaja, kes meie perekonda muidu oleks üleval pidanud. Isa oli küll rohkem füüsiliselt kodus olemas, aga ka temal olid pidevalt töömured ning mõtted ja tal lihtsalt ei jätkunud meie jaoks energiat.

Õnneks on mul olnud selline toetav vanaema, kes on olnud nii mulle kui ka mu vendadele ema eest-teinud süüa, pesnud pesu ning meie eest niivõrd palju hoolitsenud, kui temal võimalust on olnud.Tema on olnud nii meie hirm kui ka arm ühes isikus. Ta rääkis kunagi sellise loo, et kui ma väike olin, siis ma olin kangekaelselt talle öelnud, et tema on mulle kõige kallim. Et ta oli üritanud mulle seletada, et lapsele peavad olema kõige kallimad ema ja isa ning siis alles vanaemad-vanaisad, õed-vennad. Aga ma ei jäänud uskuma, sest et lihtsalt tema oli minu jaoks kõige rohkem olemas.

Üldiselt ma arvan, et see ei hakka mu elu mõjutama, et mul on kodus olnud suhteliselt vaba kasvatus. Nüüd, kui ma olen juba ise suuteline enda eest vastutama ja oma peaga mõtlema ja olukordi analüüsima,tundub asi kontrolli all olevat, ma väga ei kurda, küll aga oli mul nooremana palju probleeme, mis tulenesid küll eelkõige sellest, et keegi ei hoidnud nagu väga silma peal.


Roxena - 02.09.2005 kell 12:13

Ehk on ikkagi "tähelepanu" see märksõna.
Tähelepanu vajame me kõik - tööl, kodus, koolis, voodis, foorumis :-)
Lastest rääkides, ei pea tähelepanu allikaks olema justnimelt isa-ema. Olen ise üleskasvanud selles põlvkonnas, kus mu vanemaid õpetati, et väikelast liiga palju sülle võtta on kahjulik, et helluse väljanäitamine kasvatab nõrku inimesi jne.
Kui meie kodus poleks elanud vanaema, kes seda propagandat ei uskunud ja kelle jaoks oli tema lapselaps kahtlemata kõige armsam, andekam, tublim ja ilusam maapeal :-) siis oleksin hoopis teine inimene ilmselt täna. Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, ei meenu mulle kohe mitte üldse ühiseid ettevõtmisi isa ja emaga. Mitte et neid poleks olnud, aga tähendusrikkad on olnud hoopis teised asjad. Kas te kujutate ette kui maitsavd on kooritud õunalõigud köögilaual, mis on rihitud sinna just juntsu koolist saabumise ajaks? (Isegi kui ema-isa riidlevad, et kas lapsel pole enam hambaid või?) Või kui lauale on ootama tehtud võileib, millele rohkesti sätitud keedulihast otsitud taitükid. Isegi kui sa pole üldse näljane :-) Mu meelest on sellisteks asjadeks suutelised ainult vanaemad :-)

Vanaema jäi pimedaks kui olin neljane ja tema seljataga voodis oli maailma kõige kindlam paik. See koht oli alati olemas, alati huvitatud minu ja mu venna tegemistest, alati padja all präänikut või hernekommi, millega motiveerida meid mõnd palvet täitma või heade hinnete eest pärjata. Sealt voodinurgast said alguse hämarad muinasjutud kodukäijatest ja kaetamistest, seal sai ette lugeda oma esimest aabitsat, kasvõi mitu korda järjest sama peatükki. Seal katsus vanaema ikka jälle, kas patsile on mõni keerd juurde tulnud (tüdrukul ju peavad olema ilusad pikad juuksed). Teismelisena sai seal lahti seletatud maailmapoliitikat - "Mis asi on see Gorbatshovi "troika", millest raadio kogu aeg räägib? Mis asi on roheline ja liigub ja võitleb kaevanduste vastu?"...
Kokkuvõttes on see kõik ju üks - sind oodatakse, sust hoolitakse, sinu vastu tuntakse huvi.


Hera - 02.09.2005 kell 13:26

Ka mind kasvatas vanaema. Emal polnud lihtsalt aega, kuna töö oli selline. Ja ega vist olnud ka väga tahtmist. Ta oleks minus näha soovinud kena rahulikku tütarlast, kes kunagi oma riideid ei määri, kes istub vaikselt raamatuga nurgas ja nahistab seal omaette, kes söödab ning kantseldab oma nukke ning valmistub seeläbi oma tulevaseks pereeluks. Mina aga olin teistsugune - paras röövel ning puudel turnija. See kõik ei kasvatanud meid kokku. Vanaema oli aga nagu kindlus - alati olemas, alati kuulamas. Kõik mured ja rõõmud said temaga jagatud. Nüüd pole teda juba aastaid enam. Ema on ja me suhtleme, kuid soojust meie suhtlemises pole. Ta lihtsalt on olemas, samuti nagu olen tema jaoks olemas ka mina, kuid midagi rohkemat seal pole. Ning sellest on kahju. Vahel tunnen väga teravalt, et talle ei saa ma oma asjadest rääkida, lihtsalt tunnen ja tean juba tema reaktsioone. Ma olen alati kõiges süüdi, alati olen halb, teen kõike halvasti, ta pole minuga kunagi rahul. Näib, et me oleme algusest peale eraldi suundades arenenud ja kasvanud ning nüüd enam ei liida meid mitte miski. Väga kahju tegelikult. Ei oska öelda, kas suurem lähedus minu lapsepõlves emaga oleks meid rohkem liitnud, kuid tema lähedusest tunnen küll vähemalt mina üsna sageli puudust. Kuid mis parata - elu on selline.


Lola69 - 02.09.2005 kell 13:58

Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
/.../Äkki vaja lapsele lemmikloom osta hoopis...siis saab palju oma kutsat kaisutada.
Hmm, mulle tundub, et siin räägid veidi mööda. Need lapsepõlve lähisuhted valmistavad lapse ette suheteks lapse täiskasvanuelus. Et puudujääk lapsepõlves võib määratagi inimese seiklema suhterägastikku, "õiged" tulevad ja lähevad, aga pide puudub, oskus hoida ja "suhelda". Koer siinkohal ei aita. see leevendab küll vast lapse vajadust kellegi järele hetkes. Aga koer ei anna lähisuhete mudelit.


Hera - 02.09.2005 kell 14:07

Vanemlikku lähedust ei suuda küll mitte mingisuguse koera kaisutamine asendada. Lapsel on vaja oma rõõme ja muresid kellegagi jagada, oma probleemidele lahendusi leida ning seal ei suuda koer ega ka mingi muu lemmikloom abiks olla.


anahid - 02.09.2005 kell 14:17

Koer suudab nii palju abiks olla, et lapsel on kellele on kiindumust välja näidata ja see on ka suht keeruline täiskasvanuna õppida.

Njah, helgemad mälestused lapsepõlvest pärinevad maalt vanaema ja vanaisa juurest. Linnaga oli seotud kool ja lasteaed, ema, kes käis pikalt tööl ja isa, kes käis..kes teab kus, igastahes ei näinud teda eriti tihti. Mäletan kuidas me vennaga istusime suurel puust aknalaual ja ootasime pimedal sügisõhtul, et keegi koju tuleks. Tuled olid kustus, sest..kes seda enam teab miks. Kardina taga vaatasime mööduvaid autosid ja mõtlesime, et kas emaga on midagi juhtunud, et ta veel ei ole tulnud. Lõpuks ta tuli alati. Ja siis luges meile muinasjuttu


kaitsevaim - 02.09.2005 kell 14:21

Jah, kindlasti on tähtis roll mõlemal vanemal. Öeldakse, et laps otsib lähedussuhetes kas oma ema või isa stereotüüpi või täpselt sellele vastupidist, sõltuvalt sellest, kas on hea või halb mulje jäänud. Igal lapsel on jälle enda omapärad ja kui neid tahetakse vägisi muuta, siis see pole küll heategu. Siin räägiti koerast lähedussuhte aseainena...no see on nagu mänguasi põhimõtteliselt, mis siis, et elus.

Toimetuleku mõttes peaks vanemad ikkagi sekkuma vahel ja näitama, käskima-keelama ja ka lubama ja kuulama. Siis lapsel tekib ka huvi ehk mõne asja vastu kui tal seda veel pole.


sissy84 - 02.09.2005 kell 17:46

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
/.../Äkki vaja lapsele lemmikloom osta hoopis...siis saab palju oma kutsat kaisutada.
Hmm, mulle tundub, et siin räägid veidi mööda. Need lapsepõlve lähisuhted valmistavad lapse ette suheteks lapse täiskasvanuelus. Et puudujääk lapsepõlves võib määratagi inimese seiklema suhterägastikku, "õiged" tulevad ja lähevad, aga pide puudub, oskus hoida ja "suhelda". Koer siinkohal ei aita. see leevendab küll vast lapse vajadust kellegi järele hetkes. Aga koer ei anna lähisuhete mudelit.


Vastan ka eelmisele: Toon siin näiteks enda kuna mind pole ninnu-nännutatud ja pole pidevalt söödetud,pissitatud ja kammitud...seda tehti selle ajani mil õppisin ise end liigutama ehk siis algklassis hakkasin enda juukseid ise kammimaHmm ma ei osaka omasugustega suhelda,miks mind lobamokaks kutsutakse.Hmm võin ka vabalt võõrastega suhelda...viimati rääkisin bussis ühega juttu.Tutvuste sobitamine ja suhtlemine pole mul puudulik.Samas ei saanud ma nunnutamist.Kui emmeke töötab ehitajana,siis võibolla ta jah nii surm väsinud,et oma last ei suuda kuulata.Ei kujuta ette millist füüsist peaks ema küll selleks ära tegema.Ma teen vaimset tööd ja suudan ka kodus tööd edasi teha...pidev arvutamine ja loogiline mõtlemine käib mul tööl...samas suudan vabalt inimesi kuulata ja ka nädala sees pidu panna kui vaja...Samas see individuaalne.Hmm ju siis enamus emmesid on loiud,ehitajad-seega pidevalt surmväsinud olemisega.Kui oma lapsele ei suuda õhtul 6-7 aeg suhelda milleks need emmed siis üldse võimelised on.Oma laps ikka teine teema kui mingi suvaline inimene.
Koer oli mul.Aa tõmme loomade poole küll nüüd suurem pole kui inimeste poole.Minul alles 3 suhe ja kõik suhted pikad old...viimase kahe mehe kohta poleks küll saanud õige öelda...Suhteid meestega ja palju ja õiged lähevad ja tulevad.
Kallis Lola,see elu pole nii must-valge nagu sa arvad...ei ole koguaeg ei ja jah valikut.Elu on kirju ja on alati seega võimalik kasvatusel valida kuldne kesktee!!!Kodust ema ma poleks kohe kindlasti soovinud...muidu oleksin juba põhikoolis kodunt minema läinud.Keska lõpus sain siiski iseseisvaks ja armastan oma ema väga ja käin tal tihti külas ka räägime telefonis.Seega mingit tunde külmust küll nii ei teki nagu sa räägid.


Lola69 - 02.09.2005 kell 18:20

Küsimus ei olegi niiväga tutvuste sobitamises ja lihtsalt suhtlemises kui kooseluliste partnerlussuhete loomises. Ka nende vundament laotakse lapsepõlves. Ja mina usun siinkohal küll neid tarku arvajaid, kes väidavad et lapsepõlves pidetud ei oska ei toimivaid partnerlussuhteid luua ega hoida. Suhete paljusus on pigem selle pidetuse näitaja kui millegi muu oma. Kui just kollektsionäär ei olda. Aga kas see peaks olema eesmärk terve enesehinnanguga täiskasvanud inimesele?

Koduse ema kohta arvan ma ikkagi, et see on positiivsem kui pidevalt eemalviibiv vanem. Aga noh, sageli halvustavad inimesed asju, mida neil omal pole võimalik kogeda (olnud). Vähemalt osa inimestest. Kah omamoodi kadedus.


anahid - 02.09.2005 kell 18:36

Igasugused lasteaedikud ja ringid-värgid on samuti suure osatähtsusega lapse sotsialiseerumisel/integreerimisel ühiskonda. Kui lisaks veel olemas tugev perekondlik alus ja sellest tulenev eneseusk ja -armastus, siis saab igal pool hakkama.


Trebs - 03.09.2005 kell 01:01

Ka mina olen mõelnud, et pidev sooja eeskuju puudumine lapsepõlvekodus jätab lapsed hilisemas elus hätta partnerlussuhtes. Kirg saab otsa ja armastada ei osata. Pole näinud, pole tundnud. Pidevalt töötavad vanemad ei suuda oma lapsega tihti leida usaldust, aega kuulata, aega näha. Lapses tekitab see tegelikult ju suht suurt pettumust, mille ta hiljem asendab hoolimatusega. Ja see häda toimib paraku mitmendat põlvkonda. Kunagi olid tõesti vanavanemad need, kel oli aega - aega rääkida, aega vastata, aega kuulata. Kuid nüüd rabavad nemadki pahatihti tööd teha.

Uue põlvkonna lapsed ei usu enam niikuinii püsivasse perekonda - ja räägitagu, palju tahetakse - elu ainult süvendab nende kogemust. Kurb, eks!

Loodan, et mõned hullud siiski jäävad ideaalidesse ja saavad jumala poolt antud südamesoojusega sellest ringist välja ja kasvatavad uue ja puhtama kogemusega lapsed


jenni - 03.09.2005 kell 09:33

Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
/.../ Minul alles 3 suhe ja kõik suhted pikad old...viimase kahe mehe kohta poleks küll saanud õige öelda...Suhteid meestega ja palju ja õiged lähevad ja tulevad. /.../


Anna andeks, sissy84, aga kas 21-aastasena rääkida alles??? 3ndast suhtest (seksi-, kooselu, misiganes suhe see ka poleks), on ikkagi õige?! Ja see, et kõik suhted olnud pikaajalised, siis kui pikk on pikaajaline, 3-4-5 kuud?! Oled liiga vara saanud tõelise elukooli osaliseks ja see küll kedagi kadedaks ei tee.

Lisaks karmile elukoolile, on lapsele vaja ka kodusoojust, hellust ja hoolitsust, mis ei klassifitseeru alati ninnu-nännutamise alla.
Saan aru, et üritad kiivalt kaitsta oma ema kui õiget rollimudelit, aga kõrvaltvaatajale ei tundu see teps mitte kõige õigem olevat. Elus tuleb teha valikuid ja vahel on tõesti õigem jätta laps "hooletusse", kui nälga või rahapuudusesse, aga see on ka äärmuslik...
Mina tunnen tagantjärele puudust olemata paide ja kallide järele, kuigi olid hoidjatädid, lasteaed ja vanaema, aga OMA EMA on ikkagi ASENDAMATU


sissy84 - 04.09.2005 kell 00:23

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Küsimus ei olegi niiväga tutvuste sobitamises ja lihtsalt suhtlemises kui kooseluliste partnerlussuhete loomises. Ka nende vundament laotakse lapsepõlves. Ja mina usun siinkohal küll neid tarku arvajaid, kes väidavad et lapsepõlves pidetud ei oska ei toimivaid partnerlussuhteid luua ega hoida. Suhete paljusus on pigem selle pidetuse näitaja kui millegi muu oma. Kui just kollektsionäär ei olda. Aga kas see peaks olema eesmärk terve enesehinnanguga täiskasvanud inimesele?

Koduse ema kohta arvan ma ikkagi, et see on positiivsem kui pidevalt eemalviibiv vanem. Aga noh, sageli halvustavad inimesed asju, mida neil omal pole võimalik kogeda (olnud). Vähemalt osa inimestest. Kah omamoodi kadedus.


Kui aus olla siis pikaajaliseks suhteks pean ma suhted mis algavad alles aastast ja viimane oli kaks aastat...oleks olnud pikem kui mu mees poleks minuga hakanud inetult käituma...kuna olin liiga vastutulelik ja andestasin kiiresti siis astuti üks hetk mulle pähe...käituti nagu taheti ja njah kadus armastus kuna ma ei näinud isegi tema poolt hoolimist:Kahjuks olin mina see kes suhet hoidis...tema aga tallus seda igati.Ju ta oli nats isane ja selline tarzan ka kes arvas,et rinda tagudes ja naisega halvasti käitudes on ta cool oma sõprade nähes.Mina olen see kes püüab probleeme selgeks rääkida ja uurida milles põhjus ja kas ei saaks seda parandada...aga kui inimene isegi mitte ei räägi milles asi ja käitub halvasti siis leian,et mingil hetkel on piir kus mul pole võimalik enam midagi parandada ja muuta...kui teine ikka tahab asja ära lõpetada,siis ega ma hull pole,et teda vägisi enda küljes hoiakas st.nagu filmis räägiks rasedusest mida pole või ähvardaks enesetapuga...iccc
Vaata Lolake mul pole old kodust ema ja mulle piisas kui teda peale kooli nägin...siiski minu 3 eluaastani ta istus koos minuga kodus ja pühkis veel peput kah kui vaja oli.Leidsin ise pubekana,et ei taha ka õhtuti pidevalt emme tissi otsas istuda ja käisin siiski keska ajal sõbrannaga ringi igal pool.See pole kadedus...mul praegu vanaema kodune ja kui aus olla siis see pidev ninnu-nännutamine ja küsimine kas kõht tühi on viskab 2 päevaga kopa ette küll ja tekib tahtmine õue minna,kasvõi niisama loodust vaatama.See pigem paneb kodunt põgenema...tekib tahtmine nii noorelt kodunt ära saada kui võimalik.Piisas täiesti kui emat nägin peale kooli.Võibolla mõnele meeldib kuulata seda ninnu-nännu juttu või vaadata emale otsa isegi kui midagi enam rääkida pole.Ma leidsin,et seina on ka põnevam oma toas vahtida kui emaga tõttInimesi igasuguseid...mulle meeldib kui mu mees hoolib ja nunnutab mitte aga see kui olen juba täiskasvanu ja ema küsib kas sa tahad süüa?tudile minna?mis ma teen su jaoks.Mul endal ka käed otsas ja oskan juba isegi kinganöre siduda.Pidev nunnutamine teeb seda,et tulevad saamatud lapsed kes ei oska iseseivalt endaga hakkama saada.


sissy84 - 04.09.2005 kell 00:34

Tsitaat:
Algne postitaja: jenni
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
/.../ Minul alles 3 suhe ja kõik suhted pikad old...viimase kahe mehe kohta poleks küll saanud õige öelda...Suhteid meestega ja palju ja õiged lähevad ja tulevad. /.../


Anna andeks, sissy84, aga kas 21-aastasena rääkida alles??? 3ndast suhtest (seksi-, kooselu, misiganes suhe see ka poleks), on ikkagi õige?! Ja see, et kõik suhted olnud pikaajalised, siis kui pikk on pikaajaline, 3-4-5 kuud?! Oled liiga vara saanud tõelise elukooli osaliseks ja see küll kedagi kadedaks ei tee.

Lisaks karmile elukoolile, on lapsele vaja ka kodusoojust, hellust ja hoolitsust, mis ei klassifitseeru alati ninnu-nännutamise alla.
Saan aru, et üritad kiivalt kaitsta oma ema kui õiget rollimudelit, aga kõrvaltvaatajale ei tundu see teps mitte kõige õigem olevat. Elus tuleb teha valikuid ja vahel on tõesti õigem jätta laps "hooletusse", kui nälga või rahapuudusesse, aga see on ka äärmuslik...
Mina tunnen tagantjärele puudust olemata paide ja kallide järele, kuigi olid hoidjatädid, lasteaed ja vanaema, aga OMA EMA on ikkagi ASENDAMATU

Elukool algas 18.aastaselt mil ma ei tahtnud Saaremaale külakesse elama minna ja leidsin,et Tallinn on põnevam,see oli minu soov ja olen siiani rahul,et sellise valiku tegin.See ongi õige vanus omaette elama asumiseks.19.aastaselt emme tissi otsas rippuda,st.emme söögi peal,korteris oleks nats haiglane elada,seetähendab taandarengut.Nii see on kui emme on kodune ja üksi ei suudeta enam hakkama saada ja on vaja emmet kes tatti veel pühib.Saaksin aru sellest ainult sel juhul kui ema on vana ja teda oleks vaja kantseldada ehk siis hooldada.
Emme tegi mulle pai nendel hetkedel mil käisin algklassis,mil ma seda vajasin...ehk tuge ja seda jõudis ta ka teha peale tööd Ma ei kaitse seda rolli lihtsalt leian,et last kasvatada nii,et ta ei suuda 19.aastaselt iseseisvuda ja vajab kaitsvat ema tiiba on ka vähe imelik.Hooletusse on jätmine see kui ma ei näe teda 8 tundi?Ma magasin 12-ni väiksena,st ma ei näinud 5 tundi...aaappppppppiiiiiii 5 tundi ei saanud paid...ma surin...irw 5 tundi pole näitaja selle eest enne magama minekut mulle alati lauldi ja räägiti muinasjutte ja loeti raamatut...peale tööd mängiti mänge ja me joonistasime Kas see on hooletusse jätmine??Kui koolis käisin algklassis,siis tulin koolist peaaegu samal ajal mil ema töölt...ok valetan 2 tundi varem ja 2 tundi pole mingi näitaja,et ka siis paid ei saanud.Ega ma koduloom pole kes peaks koguaeg süles olema ja keda pidevalt paitatakse,st 24 tundi ilma puhkepausideta.Sain iga päev hea koguse paisid ja süüa sain ka-ema peale tööd tegi.Ei leia,et mind karmilt kasvatati või ilma hooleta.Vaielge vastu võin veel näiteid tuua
Ma armastan vaielda


Lola69 - 04.09.2005 kell 09:15

Kaheaastane suhe ei ole pikaajaline suhe!!! Aga noh, kui inimene ei ole enamaks suuteline, siis ... Eks aja mõiste ole ka suhteline.

Et istuti pähe ja muu sinnajuurde kuuluv ... Reeglina on asjadel kaks osapoolt. Ma usun et sinu kui partnerlussuhte teisepoole tegevus-tegevusetus mängis siin ka rolli. Aga seegi on näitaja, et "pigem" ei oska hoida, kui kogu süü lasub kellegi teisel.

Tegelikult, sissy84, on sinu suhete õnnestumisest-ebaõnnestumisest (sellest viimasest paistab küll juba põhjust rääkida olevat) vara rääkida. See "alles" 3 suhe! - hmm, veidi paljuvõitu sinu vanuse kohta ütleks mina. Aga noh, suhete paljusus on moodsa maailma ternd. Negatiivne.

Aga ma olen seda meelt, et vanemlik tähelepanu on see, mis aitab lapsel paremini iseseisvuda, ka siis kui emme on kodune. See ei näita kohe seda, et noor jääb ema külge rippu ja vanematekoju. Iseseisvumise üks nurgakivi on terved lähisuhted. Pigem on tema enesekindlam oma elu alustades ja valikuid tehes. Ta ei ela lähisuhetes pideva "noa selgasaamise" hirmuga. Ta ei rabista suhetes. Tal ei ole vaja otsida ebaõnnestumiste põhjuseid teistes, ta oskab neid näha ja analüüsida. Terve kodu, on seal siis kaks vanemat või üks, ent tähelepanu piisavalt, see on märksõna.

Hmm, see iroonilise "emme tissi" rõhutamine. Sa ei pruugi seda välja öelda, aga sul on vajakajäämisi läheduses. See, et sa jaanalindu mängid, see ei muuda asja. Sinu valulik reaktsioon ja see, et sa teemat nii ägedalt ja isiklikult võtad, räägib pigem läheduse puudujäägi lapsepõlvekodust algusesaamise teooria poolt kui vastu. Ja sõjakas-lahmiv "vaidlus" ei päästa olukorda. Vaidlus eeldaks laiemapõhjalist argumentatsiooni. Vaid "mina" näide ei veena kedagi. Ka vaidlema tuleb õppida. Aga see pole siin teemaks.


anahid - 04.09.2005 kell 09:56

Ega kodune ema ei tähenda, et emal muud teha ei ole kui tissitada teismelisi. Ema ka inimene. Nunnutamine on pigem konkreetse liigi emade pärusmaa, mitte kõigil. Jeerum, ma usun, et siis jookseks 80% minema kodunt. Armastada saab mitut moodi, armastus ja füüsiline lähedus ei ole teineteisele vastukäivad väljendid.


celtic - 04.09.2005 kell 10:50

jumalasta mööda teema ju...

inimesed kes pole saanud vanemlikku armastust... otsivadki armastust rohkem isiklikust suhtest...

seega mida vähem nunnutada seda rohkem armastab...


sissy84 - 04.09.2005 kell 12:38

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kaheaastane suhe ei ole pikaajaline suhe!!! Aga noh, kui inimene ei ole enamaks suuteline, siis ... Eks aja mõiste ole ka suhteline.

Et istuti pähe ja muu sinnajuurde kuuluv ... Reeglina on asjadel kaks osapoolt. Ma usun et sinu kui partnerlussuhte teisepoole tegevus-tegevusetus mängis siin ka rolli. Aga seegi on näitaja, et "pigem" ei oska hoida, kui kogu süü lasub kellegi teisel.

Tegelikult, sissy84, on sinu suhete õnnestumisest-ebaõnnestumisest (sellest viimasest paistab küll juba põhjust rääkida olevat) vara rääkida. See "alles" 3 suhe! - hmm, veidi paljuvõitu sinu vanuse kohta ütleks mina. Aga noh, suhete paljusus on moodsa maailma ternd. Negatiivne.

Aga ma olen seda meelt, et vanemlik tähelepanu on see, mis aitab lapsel paremini iseseisvuda, ka siis kui emme on kodune. See ei näita kohe seda, et noor jääb ema külge rippu ja vanematekoju. Iseseisvumise üks nurgakivi on terved lähisuhted. Pigem on tema enesekindlam oma elu alustades ja valikuid tehes. Ta ei ela lähisuhetes pideva "noa selgasaamise" hirmuga. Ta ei rabista suhetes. Tal ei ole vaja otsida ebaõnnestumiste põhjuseid teistes, ta oskab neid näha ja analüüsida. Terve kodu, on seal siis kaks vanemat või üks, ent tähelepanu piisavalt, see on märksõna.

Hmm, see iroonilise "emme tissi" rõhutamine. Sa ei pruugi seda välja öelda, aga sul on vajakajäämisi läheduses. See, et sa jaanalindu mängid, see ei muuda asja. Sinu valulik reaktsioon ja see, et sa teemat nii ägedalt ja isiklikult võtad, räägib pigem läheduse puudujäägi lapsepõlvekodust algusesaamise teooria poolt kui vastu. Ja sõjakas-lahmiv "vaidlus" ei päästa olukorda. Vaidlus eeldaks laiemapõhjalist argumentatsiooni. Vaid "mina" näide ei veena kedagi. Ka vaidlema tuleb õppida. Aga see pole siin teemaks.

Pikaajaline algab minu teada 2 aastast...tänapäeval ei kesta osad abieludki nii kaua.Palju võitu suhteid..hmm tänspäeva lapsed alustavad seksi ja suhetega 15 aastaselt ja minu eas on neist üle käinud kergelt öeldes sõjavägi...seega oma 15 suhet + lihtsalt sekssuhted.Minul ja palju...irw...seda saavad ainult mu vanaema vanused öelda aa sa ei paista 70.aastasena.Leian,et miks leppida halva mehega ja suhtega kui saaks parema?Ma polesadist,et pean debiili meheks võtma ja sellega leppima ehk hoidma teda kui sitta pilpa peal.Ma ei otsi süüd teistes tean väga hästi mis valesti tegin ja millest minuga nii käituma hakati.Ja seda ma enam ei korda ja pähe istuda ka ei lase-minust uksematti ei saa...fakt.Kas kompromissid,minu tahe või mitte midagi.Siiski pean neist sobivaks kuldset keskteed ehk kompromisse.
Tead tissita oma lapsuke suureks ja vaata kas ta suudab iseseisvuda ilma,et vajaks abi ja paisid.Kas suudab kodunt minna sirge seljaga ja saavutada nii mõndagi.Ma kasutan irooniat kuna mulle tunduvad tulevased memmekad tobedatena ja selline ninnu-nännu kasvatus samuti.Ja ma ütlen ausalt ma sain liiga palju paisid...liiga palju,mingi hetk läksin isegi kärsituks paidest ja tahtsin kodunt minema saada


Lola69 - 04.09.2005 kell 12:56

Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
..hmm tänspäeva lapsed alustavad seksi ja suhetega 15 aastaselt ja minu eas on neist üle käinud kergelt öeldes sõjavägi...seega oma 15 suhet + lihtsalt sekssuhted.Minul ja palju...irw...seda saavad ainult mu vanaema vanused öelda aa sa ei paista 70.aastasena.Leian,et miks leppida halva mehega ja suhtega kui saaks parema?/.../
Vaat see "ülekäinud sõjavägi" tegelikult ju näitabki, et miski on valesti! Milleks peawks keegi endast tegema niisama heastpeast "jalamati"? Sellel on põhjus. Sinu närviline "mina-mina" karjumine ei muuda seda olematuks.
Mis puutub 3 paljususse või mitte, siis tahaks mainida seda, et kuigi kirjutamisoskus on antud, on kohati inimestel vist raskusi oma sõnadest arusaamisega. Sinu "alles" 3 suhe - kõlab nagu kollektsionääri karjatus, et "vähe veel, tuleb lisa". Aga see nii kõrvalepõikeks.

Ja halb mees ... Aga miks luua suhe "halva" mehega? Suhet lues ta ju ei ole halb. Või siiski? Või siis alustuseks on hirmus hea ja korraga muutub "halvaks"? Mina kaldun arvama, et "halvaks" muudab inimesed liigagi sageli meite endi oskuste puudulikkus nendega suhtlemisel. Ja need oskused tuleb OMANDADA! Neid ei ole kõigile kaasa antud sündides. Juba ainuüksi fraas, et "minu tahe või ei midagi" näitab ju arenguruumi olemasolu. hea kui sõnal õigel hetkel sabast saadakse.


sissy84 - 04.09.2005 kell 13:08

Celticul on õigus.
vaja oleks lihtsalt emalt tuge ja et keegi annaks nõu mida ja kuidas oleks parem teha.Oleks tore kui süüa õpetaksid emad tegema,mitte et teekid kõik ette ja taha ära ja lõpuks ei oska laps muud teha kui kiirnuudleid.Poisid võiksid ka osata söögi tegemist-minu oma oskab.Aga pidev hellitamine pole hea..õnneks oskas mu ema olla õigel ajal pai tegija ja kui vaja tõstis ka häält.Ei lasknud mul üle käte minna.


sissy84 - 04.09.2005 kell 13:19

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
..hmm tänspäeva lapsed alustavad seksi ja suhetega 15 aastaselt ja minu eas on neist üle käinud kergelt öeldes sõjavägi...seega oma 15 suhet + lihtsalt sekssuhted.Minul ja palju...irw...seda saavad ainult mu vanaema vanused öelda aa sa ei paista 70.aastasena.Leian,et miks leppida halva mehega ja suhtega kui saaks parema?/.../
Vaat see "ülekäinud sõjavägi" tegelikult ju näitabki, et miski on valesti! Milleks peawks keegi endast tegema niisama heastpeast "jalamati"? Sellel on põhjus. Sinu närviline "mina-mina" karjumine ei muuda seda olematuks.
Mis puutub 3 paljususse või mitte, siis tahaks mainida seda, et kuigi kirjutamisoskus on antud, on kohati inimestel vist raskusi oma sõnadest arusaamisega. Sinu "alles" 3 suhe - kõlab nagu kollektsionääri karjatus, et "vähe veel, tuleb lisa". Aga see nii kõrvalepõikeks.

Ja halb mees ... Aga miks luua suhe "halva" mehega? Suhet lues ta ju ei ole halb. Või siiski? Või siis alustuseks on hirmus hea ja korraga muutub "halvaks"? Mina kaldun arvama, et "halvaks" muudab inimesed liigagi sageli meite endi oskuste puudulikkus nendega suhtlemisel. Ja need oskused tuleb OMANDADA! Neid ei ole kõigile kaasa antud sündides. Juba ainuüksi fraas, et "minu tahe või ei midagi" näitab ju arenguruumi olemasolu. hea kui sõnal õigel hetkel sabast saadakse.

See kolm polnud rõhutatud kujul lihtsalt enamus inimeste kõrval olen ma alles süütu ja kogenematu.Ma ei karju mina aga lihtsalt kui mulle miski ei meeldi,siis ma seda ka ütlen ja kui teine osapool pole suuteline kompromisse tegema siis käigu kuu peale.Mina ei kavatse enam olla see hea mutrike mis suhet hoiab koos.
Suhte alguses on alati kõik nii ilus ja mitte keegi ei näita oma tegelikku loomust.Tuuakse lilli jne...arvad,et kui esimest korda kuti poole lähed,et ta viskaks jalad lauale ja ütleks:" nuh eideke süüa,mis passid...ma ei näe,et sa liiguks!" Luukered hakkavad alles peale aastat kapist välja pugema ja siis saab näha tõelist iseloomu.See iseloomu näitamine tuleb siis kui mees või naine vaatab,nüüd on armastus ja ma ei pea enam pingutama.Või sellest pole sa ka midagi kuulnud.Lilleline aeg on üürike.Mulle ei ole vaja meest kes raiub sõnadega mulle,et tahab just seda ja kui mulle see variant ei sobi,siis kompromiss talle ka ei kõlba...milleks mulle selline mees.Mingu peksku mujal oma pead vastu seina ja kisendagu kellegile teisele,et ta tahab,et asjad just nii pidi läheksid.Idikad leidku oma kõrvale sellised kes neid kannatavad ja tahavad olla neile uksematid.ja kahjuks tõesti selline käitumismall lööb välja alles hiljem.Kordan elu pole must-valge!


Lola69 - 04.09.2005 kell 13:20

Muideks, kodusel emal on palju lihtsam suunata last isetegemise teele. Tal on selleks aega. Ja just selles õiges isetegema õpetamise eas, enne kooli. Oi kuidas kuuene tahab ise teha. Vaevalt et ma piltlikult väljendades tikud ja tule talle laksust üksi kodus olles kätte jätaks. Küll aga tahab ta külg külje kõrval kõiges käpp olla. Ja ongi.

Teema point on hoopis milleski muus kui koduses emas, kes sai siia kas kehva lugemisoskuse või mõistmise läbi segatud. Point on selles, et kodune taust, tähelepanu on vajalikud, et tütardest ei kasvaks neid "madratseid" ja poistest seda sissy84 mainitud" sõjaväge", mis neist madratsitest üle käib! Ja seda nii, et emmakumma poole näos ei liigu ükski tundeid väljendav lihas. Tähelepanu on aga sageli, liigagi sageli asendatud asjadega (loe: rahaga). Kuigi see on asendamatu! Tähelepanu st.

Sissy84, teema ei olnud mõeldud sinu suhete analüüsiks. Pigem aruteluna kui suur on kodu ja lapsepõlve roll hilisemate lähisuhete loomisel ja hoidmisel! Ära võta isiklikult! Kas sa muus kui MINA vormis teemale läheneda ei saaks? See tundub sellisel kujul olevat sulle valulik ja kibe.


Epukas - 04.09.2005 kell 14:06

lugesin natuke teid..
Lapsel peab olema tunne, et ta on alati armastutd.
Lapsel peab olema tunne, et ta on tahetud.
Lapsel peab olema tunne, et ta pole vanematel ees.
Lapsel peab olema tunne, et ta on täisväärtuslik pereliige.
Lapsel peab olema tunne, et oma vanemate jaoks on tema kõige ilusam, targem, osavam, tublim. Isegi siis, kui seda tunnet peab õdede-vendadega jagama. Laps peab teadma, et millegi poolest on tema kõige erilisem inimene maailmas.
Laps peab tundma, et kodus on hea olla. Turvaline ja soe, et keegi/miski ei rõhu ega ahista. et ta on õiges kohas.


Ehk jäi mul midagi nimetamata, see kõik tuli esimesena meelde. Kuid ma tahtsin öelda, et lapsel peab olema tunne, et teda alati igas olukorras armastatakse, kahtlusvarju ei tohi tekkida. See pole ninu-nännutamine, liigne hellitamine. Sellises turvalises keskkonnas, kus vanemad näitavad head eeskuju, õpib laps tundma ja tunnetama ning seda kõike väljendama. Mis on omakorda vajalik selleks, et kui laps suureks kasvab, oskab ka tema täisväärtuslikke sõprus/töö/armusuhteid luua.
See on ideaal. Minu silmis. MIna teen kõik, mis võimalik, et minu 7-kuusel ukerdaval poisipõnnil oleks kõik olemas. Ma ei tea, kas see alati õnnestub, kuid ma vähemalt proovin. Laps andestab palju eksimusi, vahel isegi liiga palju.
Laps saab alati hakkama ning tihti leiab ta teised inimesed, kes jagaksid temaga armastust, kui vanemaid pole. Näiteks vanavanemad, mis on samuti hea variant. Mina ise olen natuke katkisest perest ja alati pole ema olnud, kuid kui ta on kohal olnud, siis olen ma end hästi tundnud. Vahel on ema asendanud ristima, tema ema või minu vanaema.. ka nende seltsis on mul alati olnud tunne, et ma olen armastatud. Kuid kuna mul on puudu olnud isast.. tema hoolivusest, sattusin ka mina väga noorelt väga tõsistesse suhetesse, mis olid samamoodi ca aasta-paar. Kuid tagantjärgi võin ma öelda, et need polnud täiesti täisväärtuslikud suhtes. Alles nüüd olen ma seda saavutamas. Mingil määral jääb see eluks ajaks minu hinge. Aga oma kaasa pealt oskan ma näha, milline vahe on nö katkisel ja tervel inimesel. Temal on alati ema-isa olemas olnud ja tõesti, teda on hästi kasvatatud. Tema suhtumine maailmas toimuvasse on teistsugune, kui minu oma. ta on enesekindlam, rõõmsameelsem ja julgeb armastuses endast kõike anda. Tahaks, et minu lapsed saaksid taoliseks.


Hera - 04.09.2005 kell 15:23

Kaks kõige hullemat asja on minu meelest esiteks ahviarmastus ja teiseks pidev näägutamine. Ahviarmastus ongi see ninnu-nännu ning kõige ette-taha valmistegemine, mis lapsele lõpuks hingamisruumi ei jäta. Pidev näägutamine aga peletab kodunt eemale. Laps on isiksus ja seda juba sünnihetkest saadik. Teda ei tohi kasvatada ei liiga suure armastusega ega ka ainult külma kalkulatsiooni reeglite järgi. Laps pole vanemate peegelpilt, kuigi ta võib-olla päris kas siis emme või issi nägu. Ta on inimene, kellel on oma iseloom, omad soovid, mõtted, nägemused maailmast ja teistest kaasinimestest. Vahel on laste tähelepanekud lausa hämmastavad. Kui seda kasvavat inimlast vormida vaid omaenda soovide ja tahtmiste ning äranägemise järgi, siis võib temast saada sinu vähendatud koopia, kellel pole oma nägu. Kui kasvatada külmalt, näpuga omaloodud reeglites järge ajades, siis võid saavutada küll lapse väga varajase iseseisvumise, kuid midagi väga olulist temas ka hävitada. Minu nägemus laste kasvatamisest on see, et laps kasvab ise, vanemad ainult veidi suunavad, kui peaks tekkima probleeme olukordade lahtimõtestamisel, vanemad mõtlevad lapsega kaasa - ei suhtu liiga pealiskaudselt lapse probleemidesse. Sageli olen kuulnud mainitavat, et mis probleemid need näiteks ka kolmeaastasel on, ta ju veel nii väike ja probleemivaba. Aga on ning need kolmeaastase mured võivad tema jaoks olla täielik maailmatragöödia. Nagu Epukas ütles, laps peab ennast kodus turvaliselt tundma ning teadma, et ta on peres täieõiguslik ja kallis liige. See on tegelikult väga tähtis. Kodu peab olema kindlus, kuhu võib tulla ka oma kõige hullemate ja rängemate läbielamistega ning kus võib neist vabalt rääkida, ootamata halvakspanu. Siin on pidevalt mainitud ninnu-nännutamist. Mina ise pole nännutaja-tüüpi. Oma lastes püüdsin just kõige rohkem hinge avardada, nende fantaasiamaailma tagant kiita ning väga paljusid asju läbi oma laste silmade vaadata. Lapsed on suureks saanud ning neil läheb hästi (kuigi sõna hästi on alati suhteline mõiste - alati võiks ju veel paremini minna). Pole neist kasvanud ei nohikuid ega äpusid, samas usalduslik vahekord on säilinud. Nad on alati oodatud külalised minu üksildusse ning nad ise teavad seda.
Lugesin, Sissy, sinu lapsekasvatuse mudeli kohta ja olin hämmastunud. Sul on kõik ette planeeritud, kuidas kasvatada, kelleks kasvatada, kuid see kõik paistab vähemalt paberi peal väga külmana ja kalgina. Näiteks kasvõi seegi, et reisidele sa oma lapsi kunagi ei võta, nemad saavad oma reisid kunagi ainult oma raha eest kätte. Oletame aga nüüd sellist asja, et su lapsele (ma sülitan nüüd kolm korda üle vasema õla) ei olegi nii palju elupäevi antud, et ta omaenda raha eest ostetavate reisideni elada jõuaks. Siin oli teema, kus küsiti, et kas oled kindel, et homme veel olemas oled. Tegelikult on see päris õigustatud küsimus ning ka laste kasvatamisel ei tohiks tänast südamesoojust homseks või ka kaugemaks tulevikuks jätta.


Ruty - 04.09.2005 kell 15:26

Kui lapsed on armastusega kasvatatud, loodame, et saavad nad hakkama oma suhetega ja enesega ka iseseisva elu jooksul. Kas seda armastust jagab ema, isa, vanaema...laps peaks tõesti saama lapsepõlvest kaasa tunde, et on armastatud ja vajalik, mis ka elus ei juhtuks...Isegi kui üritame pakkuda ideaalset peremudelit, pakub hilisem elu hoopis teisi kogemusi...õpetada oleks vaja kohanemist, kompromissitegemise oskust ja enda eest seismist.
Kasvame lapsevanemana koos lastega, tasapisi tuleb neid vabaks lasta, aga alati leida aega kuulata...mis toimus liivakastis, lasteaias, millised suhted sõpradega, õpetajatega...tähtis on, et ta räägib, usaldab, isegi kui tema põhimõtted on juba teised, kui meil...põnev on oma lapsi tundma õppida
Kas ja kui kaua peaks keegi füüsiliselt laste jaoks kodus olema, sõltub vanemate võimalustest, meil õnneks said vanavanemad esimese klassi lapse koolist koju saata ja seltsiks olla...kuni öeldi "Ära enam tule, ma saan ise ka!" )


sissy84 - 04.09.2005 kell 22:57

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Muideks, kodusel emal on palju lihtsam suunata last isetegemise teele. Tal on selleks aega. Ja just selles õiges isetegema õpetamise eas, enne kooli. Oi kuidas kuuene tahab ise teha. Vaevalt et ma piltlikult väljendades tikud ja tule talle laksust üksi kodus olles kätte jätaks. Küll aga tahab ta külg külje kõrval kõiges käpp olla. Ja ongi.

Teema point on hoopis milleski muus kui koduses emas, kes sai siia kas kehva lugemisoskuse või mõistmise läbi segatud. Point on selles, et kodune taust, tähelepanu on vajalikud, et tütardest ei kasvaks neid "madratseid" ja poistest seda sissy84 mainitud" sõjaväge", mis neist madratsitest üle käib! Ja seda nii, et emmakumma poole näos ei liigu ükski tundeid väljendav lihas. Tähelepanu on aga sageli, liigagi sageli asendatud asjadega (loe: rahaga). Kuigi see on asendamatu! Tähelepanu st.

Sissy84, teema ei olnud mõeldud sinu suhete analüüsiks. Pigem aruteluna kui suur on kodu ja lapsepõlve roll hilisemate lähisuhete loomisel ja hoidmisel! Ära võta isiklikult! Kas sa muus kui MINA vormis teemale läheneda ei saaks? See tundub sellisel kujul olevat sulle valulik ja kibe.


Point oli selles miks mina vormi läksin oli see,et minu ema ei olnud kodune seega arvatakse kohe,et see on mõjutanud lähisuhteid jne...mida iganes veel.Kuna tean oma kogemustest,et see ei ole mõjutanud mind ei külmemuse ega soojemuse puhul vaid olen suhetes selline vahepealne ehk nii ühte kui teist siis leian,et kui ema käib tööl ja kasvatab last ei muuda see lapse elus veel suurt mitte midagi.Lastekodu lapse puhul on jah see teist moodi.


berta - 05.09.2005 kell 18:00

Tegelikult pole vahet kas ema on kodune või käib tööl, märksõnadeks on märkamine, tähelepanu, armastus. See, et pole aega, on sageli vaid eneseõigustus, hoolimise puudumine. Ajakasutus on ju valikute küsimus.
Kindla ja tugeva eneseidentiteedi välja arenemiseks piisab tegelikult ka ühest toetavast täiskasvanust (vanaema või kes iganes see poleks), kuigi ideaaliks on perekond.

Nõus olen Lola hinnanguga sissy84 suhtes, kuid küsiksin hoopis: mida teha, et sissy84 ennast oma nahas paremini tunneks? Kas peresuhete puudujääke on üldse võimalik kompenseerida?
Eriti kurvaks teeb see, et lapsepõlve peremudel kordub paratamatult põlvest põlve nagu kurva laulu refrään.


celtic - 05.09.2005 kell 18:05

las sissy muretseb ise selle üle kas ta end oma nahas tunneb hästi või mitte.


berta - 05.09.2005 kell 18:12

Selline närviline ja pikkade ebaoluliste pisiasjade kirjeldamine viitab paratamatult ebakindlusele ja sellele, et teema ei jäta ükskõikseks.
Minu küsimus ei olnudki konkreetselt sissy kohta, vaid pigem üldine, kas on võimalik täiskasvanuna õigel ajal saamata jäänut korvata?


jaanely - 05.09.2005 kell 19:20

minu emal oli karm lapsepõlv...teda kasvatas vanaema,oma ema nägi ta siis kui pahategude eest peksa sai...
minu mõlemad vanemad käisid tööl,esimesed eluaastad kasvasin isa vanemate juures...neil oli alati minu jaoks aega,et vastat mu tuhandele küsimusele jne.
minul oli emaga lapsena väga raske kontakti saada,soojus ja usaldust mida tahtnud oleksin,ei olnud....
isa oli pidevalt purjus ja vägivaldne...
minu suhteid on see vast väga palju mõjutanud,sest olen koguaeg kartnud usaldada ja armastada,ja lõrri on ka need suhted läinud....
õnneks olen nüüd viimased aastad olnud koos inimesega,kes on mul aidanud tasakaalu leida,kuigi ega see kerge ei olnud....
suur raha tagaajamine ja üksteisest mööda elamine ei tee kedagi õnnelikuks


reheline - 06.09.2005 kell 08:17

Tsitaat:
Algne postitaja: berta
Selline närviline ja pikkade ebaoluliste pisiasjade kirjeldamine viitab paratamatult ebakindlusele ja sellele, et teema ei jäta ükskõikseks.
Minu küsimus ei olnudki konkreetselt sissy kohta, vaid pigem üldine, kas on võimalik täiskasvanuna õigel ajal saamata jäänut korvata?

Siin ei ole ka ühest vastust, Berta. Niipalju, kui on inimesi,on probleeme ja samapalju ka lahendusi. Paraku igaühel pole sihikindlust oma lahendust leida. Võib-olla pole ka õnne. Mina näiteks olen saanud paljusid asju enda jaoks korvata. Samas mitte kõike, mõni rahutuks tegev kompleksike ikka on. Aga midagi peabki jääma. Muidu tuleb õnn õuele ja jumal hoidku, sellega kaasneb see õnnis irve näol. Mõni murekorts peab jääma, see teeb näo asjalikuks.
Nii et pole hullu. Kui laps on terve mõistusega ja põhitõed selged, siis paljusid asju oskab ta ise lahendada. Ja vanematele andestada.


sissy84 - 07.09.2005 kell 08:05

Tsitaat:
Algne postitaja: berta
Tegelikult pole vahet kas ema on kodune või käib tööl, märksõnadeks on märkamine, tähelepanu, armastus. See, et pole aega, on sageli vaid eneseõigustus, hoolimise puudumine. Ajakasutus on ju valikute küsimus.
Kindla ja tugeva eneseidentiteedi välja arenemiseks piisab tegelikult ka ühest toetavast täiskasvanust (vanaema või kes iganes see poleks), kuigi ideaaliks on perekond.

Nõus olen Lola hinnanguga sissy84 suhtes, kuid küsiksin hoopis: mida teha, et sissy84 ennast oma nahas paremini tunneks? Kas peresuhete puudujääke on üldse võimalik kompenseerida?
Eriti kurvaks teeb see, et lapsepõlve peremudel kordub paratamatult põlvest põlve nagu kurva laulu refrään.


Oma nahas tunnen ma end VÄGA hästi...aitäh küsimast Kui tahan vanematega olla sõidan Saaremaale ja teen koos emaga aiamaal tööd,seal ka suvest sügiseni vanavanemad Pidevad kallid ja kaisus olemise saan oma mehelt.Ei teagi mida mu süda rohkem tahta võiksKuna pole peresuhete puudujääke tundnud hmm siis ei tea kuidas need inimesed peaksid neid kompenseerima.


sissy84 - 07.09.2005 kell 08:07

Tsitaat:
Algne postitaja: celtic
las sissy muretseb ise selle üle kas ta end oma nahas tunneb hästi või mitte.


Aitäh


Chili - 15.12.2005 kell 00:53

Minu ema ja isa olid küll minuga ja ma kaitseksin neid iga hinna eest, aga ma ei olnud kellegagi lähedane ja praegugi ei oska inimestega suhelda. Lähedasi suhteid pole kunagi olnud, pealiskaudseid on liiga palju. Ma olen liiga kinnine ja inimesed ei huvita enam, muidugi saan osade inimestega läbi, aga mitte kaugeltki kõikidega. Ma armastan 100% ainult iseennast, mis ei tähenda, et ma teisi ei armastaks.

Ma ei soovitaks laste arvelt tööd teha ja vanemad võiksid õppida rohkem laste moodi mõtlema, mitte olla oma reeglites kinni


Madame - 15.12.2005 kell 01:07

Tsitaat:
Algne postitaja: celtic
jumalasta mööda teema ju...

inimesed kes pole saanud vanemlikku armastust... otsivadki armastust rohkem isiklikust suhtest...

seega mida vähem nunnutada seda rohkem armastab...


see, et inimene armastust otsib, ei tähenda, et ta ise ka armastada oskab

laps, kes armastuse defitsiidis üles kasvanud, võib jäädagi ühe suhte juurest teise juurde jooksma, kuna pidevalt on tal tunne, et teda ei armastata

selline laps ei saa tihtigi täiskasvanuks


Madame - 15.12.2005 kell 01:16

aga ninnunännutamine ei ole armastamine
kõige ette-taha ärategemine ei ole armastamine
6-aastase... näiteks kingapaelte sidumine ei ole armastamine, kui just laps ei ole puudega

kui sa oma last armastad, siis sa õpetad ta elama
mõtlema
ja julgustad ise otsustama
----------
mis ei välista usalduslikke jutuajamisi, sõpsimist ja kallit.
------
njah. teisme-eas tuleb see aeg ka, kus neid kallisid enam nii suvalt ja palju ei tehta. Poisterahva poolt emmele...


Sybill - 15.12.2005 kell 23:33

Tsitaat:
Algne postitaja: Madame
Tsitaat:
see, et inimene armastust otsib, ei tähenda, et ta ise ka armastada oskab

laps, kes armastuse defitsiidis üles kasvanud, võib jäädagi ühe suhte juurest teise juurde jooksma, kuna pidevalt on tal tunne, et teda ei armastata

selline laps ei saa tihtigi täiskasvanuks


100% nõus.


Pipilota - 16.12.2005 kell 04:51

me koik oleme oma vanemate lapsed... see mote kummitas mind terve paeva - lugesin eile psyhhoanalyytilist raamatut lahisuhetest ja hirmutav oli moelda kuivord minu enda suhe peegeldab minu vanemate suhet..
sama voib ka vaita nende tood rabavate vanemate kohta - kui lahisuhetest vanematel omavahel ei jaa aega, siis mida see laps sealt opib? ainult ykskoiksust. loomulikult tekib hiljem raskusi lahisuhete loomisega...


Sybill - 16.12.2005 kell 07:26

vanemate patud nuheldakse laste kaela.