
kumb olek teile rohkem meeldib?
mulle isiklikult tundub et abielu inimesed peavad end tihti millegipärast paremaks nendest kellel kindlat suhet pole ja arvavad et kõik
meeleheitlikult otsivad aga ... nagu õnnetu variant. Aga ise abielus olles, kui küsida et miks abiellusid.. peab ikka tükk aega mõtlema ja hea kui
mingi loogiline vastus tulebki.
Mina tõstaks igatahes käe vallaliste poolt!!! Eneseteostuse võimalus on igatahes suurem
Aga see on ainult minu arvamus.
Eneseteostus läbi vallalisuse? Kas see on see vallalisuse poolt antav loogiline vastus?
Mina abieluinimesena küsiks vastu, et miks on selline hirm selle va muidu nii tühiseks arvatud paberi ees?
Olen abielus ja VÄGA rahul. Miks abiellusin? Sest olin leidnud TEMA, kelle kõrval tahtsin oma elu elada, keda armastasin. Ja TEMA tahtis sama.
Loogiline? Ei tea. Armastusel puudub loogika. Aga loogikata või mitte, see liit käib nüüd juba 15-ndat aastat ...
Selle meeleheitliku otsimise kohta ... Miks ma peaks miskit muud arvama kui vallalised ise igal võimalusel omaenda otsimistest räägivad? Või siis
nurjunud leidmistest?
vallaline ja sellega väga rahul, abielu jaoks ka veel liiga noor...
Mulle sobib vabaabielu.Hmm leian,et saan ka oma elu elada inimese kõrval ilma abieluta.Lihtsalt abiellumine läheks nii mõnuga maksma,et ma selle raha
eest ostaksin pigem auto.Minu ema ja kasuisa on koos elanud 10 aastat ja elavad nagu abieluinimesed ainuke vahe on,et seda paberit pole.Ei näe,et neil
millestki puudu oleks.
Armastus ei kao ja ei ole väiksem kahe inimese vahel ilma abieluta.Ainuke asi miks mehed abielu ettepaneku teevad on see,et kuulutada kõigile see on
minu naine,või teine asi miks abiellutakse on see,et kuna naine on niii palju sellist soovi avaldanud( minu sõbranna tahab abielluda järgmisel
aastal...miks mees nõus on-hehhee kuna neiuke on seda talle päevast-päeva leierdanud).
Pole ilmselt loodud abielu jaox ja ei pea end õigustama ega ka süüdistama.....lihtsalt naudin vallalise elu
Omalt poolt on vallaline tore olla, saad otsustada iseenda eest, olla vaba ja teha seda, mis pähe tuleb..
teiselt poolt oskan ma (vaid) enda eest rääkida, et minul on terve lapsepõlv selline olnud, kus olen pidanud üksi enda eest seisma (tihti tulutult)
ning vastutama ja elus ringi uitama. Ehk seetõttu on mul olnud liig vara liig tõsiseid suhted. ja ma olen rahul selelga. kooselu armastatuga pakub
turvatunnet, kodusoojust, tahetust.. asjad, mis mul enne puudu on olnud ja mida ma nii väga olen igatsenud. Kavatseme ka oma kooselu ametlikuks teha,
ei kiirusta sellega,s est pidu peab olema selline, et on kohe peetud ja jääb kauaks ajaks meelde ning selleks on vaja natuke hoogu võtta. Ja abielluda
tahan temaga sellepärast, et ma tunnen,et tema on see. See, keda ma tahan näha vananemas, jagamas oma suurimaid rõõme ja muresid, kelelga tahan saada
lapsi.. tahan teda armastada ja lihtsalt olla. ja tema tunneb sama. Nii see otsus meil tuli.
ei näe mingit mõtet hetkel abielule...
ei näe ka mõtet neis inimestes kes abielu ülistavad...
Abielu on julgete inimeste liit.
Olen praeguse seisuga vallaline ja sellega väga rahul. Ei kavatse enam kunagi mingit väga kindlat suhet luua. Olen piisavalt suur egoist, et veel kellegagi peale iseenda arvestada. Selline suhtumine tooks aga väga kiirelt probleemid kapist päevavalgele. Tahan olla iseenda peremees ning liigseid jamasid vältida. Kui tõesti peaksin kellessegi kõrvuni armuma, siis eelistaksin hoopis visiitabielu.
Hetkel nagu vallaline, kihlatud olen, seega varsti loodetavasti abielus. Eks näis kui rahul ma olema saan
Enne ei hakka ütlema et mis parem on...
elan juba kaheksa aastat oma lahutatud naisega vabaabielu ja olen rahul. parem varjant, kui abielus olles, mida oli sama palju.
Käisime sõprade vanemate 35. pulma aastapäeval. Pundist olime ainsad abielus (varsti 8 aastat) siis oli tublisti itsitamist teemal - noh, 27. aasta
pärast siis teie juures... Ma ei kujuta ette, et vabaabielus teistmoodi oleks olla. Allkiri oleks teine ja laste perekonnanimede asi segane. Puhas
formaalsus lihtsalt.
Inimeseloom ikka paariselaja, vallaline oleks igav olla.
Olen kõikvõimalikud variandid läbi proovinud. Vabaabielust sai ametlik abielu, sest oli suur ja hingemattev armastus ning plaan lapsi soetada. Kuna
aga see variant ei osutunud õnnestunuks
siis ei veaks keegi mind miski väega teist korda ametlikku abiellu
Mis läbi proovitud, seda
enam tagasi ei igatse
Abielus...
Miks abiellusin? Lihtne. Kui mees sellest juttu tegi,et abiellume, küsisin ka mina-miks? Vastus oli lühike. Tahan sulle oma nime anda....
Olen rahul...ja miks ei peakski olema?
Arvatavasti oleksin rahul ka vabaabielus olles.
7 aastat elasime vabaabielu, olime/olin (teise eest vist rääkida ikka ei tohi) rahul, nüüd 2 aastat juba abielus, kah rahul...igas eluetapis on omad tõusud mõõnad - aga paber iseenesest ju ei muuda küll midagi...
Paberid on minu elu pigem keerulisemaks teinud
Aga ma kannan oma mehe ja lastega ühte nime, mis mulle meeldib.
Vallalisust ei igatse.
Kasutades tsitaati ühest teisest siinsest teemast
Kui pole abielu siis ei saa ka keegi nii öelda ega hakata nimetama mingeid kohustusi
tekib tahtmatult mulje, et üks oluline abielu sarjamise põhjuseid ongi vastutus või õigemini vabaabieluga kaasaskäiv näiline kohustus(t)e puudumine.
Abielus (10a) ja vahel rohkem - vahel vähem rahul. Nagu eespool öeldud, käib elu üles-alla ja ehk takistab paber mõnel siiski liiga kergekäeliselt otsustamast. Aga võib-olls ka mitte
Millegipärast on minu jaoks abielu kole sõna. Vabaabielu kah, sest seal on see kole sõna sees.
Ma ei tea, kuidas on hea või halb..
Ma ei ole abielus. Ei tunnista, et elan vabaabielus (jube sõna seal sees). Ma lihtsalt elan kellegagi koos, kõik asjad ühised, armastus on ja koos
elamise soov. Mulle sellest piisab.
ei oska öelda kui tähtis on abielu minu jaoks kuid kindlasti tulevikus abiellun!
aga kindlasti ei poolda selliseid abielusid kus naine lapseootele jääb ja siis väikeses kabinetis mingile paberile alla kirjutatakse! See pole ju
abielupoint minuarust!
Tulevikus kui abiellun siis kindlasti suure kärtsu ja mürtsuga ja kõik sõbrad peavad sellest osa saama
Ise olen juba 3a vaba abielus olnud ja ise olen rahul. Eks ikka on ette tulnud hetki kui mõtled, et lihtsam oleks vaba olla, aga see asi on mööduv.
Iseenesest olen rahul ja kohutavalt mugav kaa, ega ei viitsiks küll enam mingit uut suhet looma hakata, liiga palju vaeva minujaoks
praegu vallaline ja sellega rahul.. ma piisavalt noor ka veel, tahan teha seda mis meeldib ja käia kus tahan.. suhtes olles pole see alati nii
lihtne
aga nu vahest võiks sellegipoolest olla keegi kes hoolib
kõik oleneb inimesest kes su kõrval abielus olles on, mõni inimene hoiab teist enda küljes kinni ja arvab et teine inimene ongi ainult tema jaoks ja
tema päralt, ja et muud elu peale koduse elu ei tohigi olla - töö on selline koht, milel kaudu raha elamisse imbub ja muud endale arendavat ei tohigi
seal olla.
kuigi , kes tahab end arendada, saab seda teha olles vallaline või olles abielus - palju oleneb ikkagi inimesest endast.
Mymla hüüdis
"soovige neile õnne, nad on nüüd abielus!"
"Neil on nüüd abi elus," tähendas väike My
Vallalisena annan poolthääle samuti vallalistele. Põhjuseks ehk see, et oma kooselus tuttavate elu-olu vaadates ei tahaks ise taolises olukorras olla.
Ikka mingid ebakõlad, arusaamatused, tülid...ei istu mulle selline asi. Kindlasti on ka olemas paare, kes kokku sobivad ning oma kooselu naudivad, aga
vahel on mul küll mulje, et kokku asutakse elama ikka väga uisapäisa. Või olen siis ise lihtsalt liiga suur kahtleja ja valija. Ma ei halvusta abielu,
vabaabielu, kuid arvatavasti ise seda teed ei lähe. Ma mõneti liiga suur egoist, oma osa mängib ka see, et olen ehk liiga kaua üksi hakkama saanud
ning kellegi teisega elu jagamine tundub liiga väsitav. But never say never - kui juhtub et peaksin kohtuma oma tõelise hingesugulasega, ehk siis
astun ka ise kooseluliste sekka
üks pluss veel vabadele,
et kui isegi ei ole otsustanud elu lõpuni üksi olla
siis on hea ikka vahel mõelda et kui tuleb , siis on
suur ja ilus
aga kui oled abielus ... siis, et JA SEE ONGI KÕIK?
Ja nii elu lõpuni?
tegelt küll, alati on ju võimalik lahutada ja uuesti abielluda.
Nomaitea...
Maailmas on veel miljoneid teisi mehi/naisi, kes võivad, aga ei pruugi sinu valitust paremad olla. Kavatsed igavesti seda "veel
paremat" otsima jääda?
Isiklikult küll leian, et igas suhtes tasuks ise natukenegi püüelda selle poole, et too "see õige" oleks. Iga suhe nõuab pingutamist.
Mõlemapoolset.
Kui siis asi ikkagi lörri jookseb, siis vast polnud määratud sedapidi olema.
madu,
karjaloom
Ega suhtumisega, et "alati on võimalik ju lahutada" ei ole mõtet jah abielluda. Kui ikka saab siiber või tuleb too teine ja õigeM, siis saab lihtsamalt poolt vahetada ilma tülikate papriteta.
Ma juba pikemat aega vaba ja vallatu, ei ole veel seni ära tüüdanud 
olen kõik need etapid läbi käinud
vabaabielu-nurjus
abielu-purunes
ja nüüd vaba ja vallatu
Tahaks abielluda küll, aga praegu sellest küll midagi välja ei tule. Vallalistele näpuga ei näita ja aeg-ajalt, kui tõsine väsimus ja kurnatus peal,
tahaks ka vallaline olla.
Ei oska kumbagi eelistada. On nagu on 
Pea 4 aastat tagasi oli mu arvamus selline nagu ta oli.
Praegu kus saab peatselt(2 kuu pärast) kaaslasega koos elatud 4 aastat võin öelda,et ma tahaksin abielluda siiski. Tahaksin abielluda kasvõi kahekesi
nii,et külalisi polekski- see oleks nii armas, kuidagi nii ilus ja hinge puudutav.Mulle meeldivad abielusõrmused ja see,et nii saab näidata kõigile,et
oleme abielus. Abielu tooks kuidagi sellise suure tunde,et nüüd me olemegi ÜKS. Ma ei usu,et midagi muutub peale abielu,et siis hakkaksime käituma
teisiti üksteisega aga usun,et minule annaks abielu nii mõndagi.
Aga vabaabielu versus vallalisus, hmm 18.aastaselt oli tore olla roheline ja vallaline. Praegu ma tunneksin paarikesi vaadates end väga üksikuna. Ei
ütleks,et tänu sellele,et ma vallaline pole olen ma millegist ilma jäänud. Pidusid peame me endiselt edasi koos oma seltskonnaga, matkame ja lollusi
teeme ka. Ainus mis siis teistmoodi on, on see,et ei saa erinevate meestega koos olla aga see mõte ei ahvatle mind nagunii. Ma ei ole ennast täis
seetõttu,et mul on keegi keda armastada ja kes armastab mind. Mul on omajagu sõpru seltskonnas kes on vallalised ja nad on õnnelikud.
Ma leian,et kõige tähtsam on see,et inimene on õnnelik olgu ta siis vallaline,vabaabielus või abielus.
Olen peatselt 8 aastat vabalt koos elanud.
Ja olen jätkuvalt seisukohal, et ma ei taha abielluda.
Pole senini suutnud leida põhjust, miks seda teha ja arvata on, et ega leia ka.
On vist tõesti olemas selline asi nagu abieluväsimus. Vahel tunnen seda. Ikkagi 35 aastat koos, pole imestada. Olemegi puhanud teineteisest ja suvi ja
maakodu annavad selleks ka võimalusi. Päris üksi ma olla ei tahaks.
Nooremas eas on hea olla vallaline, aga kurb on see, et kui keskeas kaasat otsima hakatakse, siis pole see enam nii lihtne - raske kohaneda. Mina ei
kohaneks uue inimesega.
sama siin, ei kohaneks, meil jookseb 22 aasta, aga mul on pigem väsimus sellest, et me ei näe nii palju kui tahaks.
Tsitaat:
Algne postitaja: madu
Olen peatselt 8 aastat vabalt koos elanud.
Ja olen jätkuvalt seisukohal, et ma ei taha abielluda.
Pole senini suutnud leida põhjust, miks seda teha ja arvata on, et ega leia ka.
nyyd abielus olles on suhte kvaliteet kuidagi hoopis teine ja marksa vaartuslikum ja ma olen
toeliselt onnelik.
pipi, mul on su üle hea meel
Mina, paraku, olen eluaeg mässaja olnud ja ma tõsiselt kardan, et kui keegi mind aheldada püüaks, siis läheks asi täiesti rappa.
Olles vabaks antud ja ise vabaks andes olen samuti täitsa õnnelik.
Igaühele oma.
madu, minu arvates ei ole abielul ja vabal kooselul reaalselt mingit vahet? Mõned juriidilised nüansid räägivad abielu kasuks, aga olgu, kui
inimene neist ei hooli. Niisiis võib elada vabaabielu, ainult et ma ei saa aru sõna "vabadus" tähendusest. See sõna on niigi abstraktne, aga
selles teemas...
Vabadus võtta aega enda jaoks, teha, mida tahan ja millal tahan, suhelda kellega tahan - see on ju abielus olemas, kui koos elavad kaks mõistlikku
inimest. Ahistustunne võib tulla ka vabaabielus. Kas ei ole nii?
Vaat noodsamad juriidilised nüansid seovad justnimelt juriidiliselt.
Et kui vabaabielus olles võin ma enda autot müüa täpselt nii, nagu hing ihkab, siis abielus olles leiab riik, et enam ma pole õigustatud enda vara
pihta käivaid otsuseid üksi tegema. Jajah, ühis- ja lahusvara jms huinamuina.
Naabrid, kes tollal olid abielus, ei saanud ilma teineteiseta isegi elektrilepinguga liitumist ära teha.
Rääkimata siis faktist, et kui mul peaks tekkima tahtmine minema jalutada, siis noid "juriidilisi nüansse" on lahutuse puhul tunduvalt
enam.
Mulle meeldib justnimelt see abstraktne tunne, et inime on minuga koos vabalt, ilma abielusõrmuse jms (alateadliku/ühiskondliku) surveta. Ja mindki
hoiab säärane (näiline?) vabadus tunduvalt enam paiksena.
1:1 õige,ka mind hoiab (nais)inimese küljes kinni see inimene(koos lisadega),mitte allkiri formaalsel paberil,see on mu meelest nii odav...