Board logo

kas liiga hea, võib olla liiga halb
Jutulind - 28.10.2005 kell 19:53

olen tõsises sisekonfliktis iseendaga, mu enesehinnang on hetkel suhteliselt madal. Olen olnud oma mehele liiga hea naine, mitte selles mõttes, et kodukana, vaid kaaslane, sõber, nõuandja, armastaja. Olen teda armastanud (mitte ahistanud) jäägitult. Mul on alati olnud tema kõrval ka oma elu, kool ja töö ja sõbrad, omad käimised minul ja temal ja ka koos, ning ma täiesti nautisin seda rahulikku elu ja teineteisemõistmist mis meil oli, kuni hetkeni, mil mulle öeldi, et ei teata enam mis tuntakse ja elult tahetakse... Tuleb välja see ilus harmooniline elu, mis mina arvasin meil olevat, oli muutunud mehe jaoks liiga igavaks. Suur ehmatus on möödas, 80% mu elust varises kokku... nüüdseks olen uuesti üles ehitanud 50% endast, mees on mu kõrval, väidab et tahab koos elada jne... aga minu sees on midagi nii purunenud...
Kas ma tegin taas midagi valesti ja olin liiga hea naine... aga ma ei oska ju halb olla, ma ei taha olla. Ma tunnen ma ei saa enam endist mind tagasi temaga koos olles...


kontorihiir - 28.10.2005 kell 20:25

tundub, et alati polegi see aus enese mõtete ja tunnete väljaütlemine kõige parem asi, kuigi seda siin igal pool nii soojalt soovitatakse (mehe seisukohalt võttes siis)....
mõtle natuke ja ütle, kas oleks parem olnud, kui sa poleks teada saanud, mis su meest vaevab, millised kahtlused tal on?
kindlasti oled sa hea naine olnud....pole kahtlustki...aga hea naine pole veel ka mingiks garantiiks, et mehel teistsuguseid tundeid ei võiks mingil hetkel tekkida...
nii on võimalik muideks vastupidi ka....


Deiviidas - 28.10.2005 kell 20:27

Ma nüüd ei saanud aru, kas te olite vahepeal lahus ka või oli tegemist ainult sõnalise mänguga.
Kui endine mina koos praeguse partneriga enam ei naase, siis tuleb partnerit vahetada. Temal hakkas igav, siis võib ka sinul ju "Igav hakata".
Tegelikult ma arvan, et igavus tuli teie suhtesse kuna te veedate oma partneriga liialt vähe aega koos.


Jutulind - 28.10.2005 kell 20:32

oleme endiselt koos ja ma ise küsisin temalt, kuna tundus, et ta on muutunud ja sain ka vastuse. Sain vastuse, sattusin paanikasse, toibusin, rahunesin ja hetkel võiksin talle põhimõtteliselt samamoodi vastata kui ta küsiks, kuna tundub et temaarust peaks kõik olema endine ja ta veel mainis, no mida ta siis ikka nii väga ütles... mainis et unustaksin.
Aga... mina pole enam mina.


arvan, et oleme koos piisavalt palju, pea kõik õhtud nädala sees ja nädalavahetuseti, ei ole nii et vaid eraldi üritustel käiksime või pidevalt kuskil väljas.


Deiviidas - 28.10.2005 kell 20:43

Selliste teemade puhul tulekski alustada kõige pisematest nüanssidest.
Kui vanad te olete?
Kas te elate koos, või olete omavahel koos nö. ainult õhtuse suhte näol?
Praegusel hetkel tundub mulle antud probleem puberteedi eas inimeste tüüpilise suhteprobleemina. Ühesõnaga eneseleidmise ja katsetusliku proovina, millegi uue seni tundmatu ees.


Jutulind - 28.10.2005 kell 20:47

ehe..., tegu neljanda kooselu aastaga ja kohe varsti 30-seks saavate inimestega.


Deiviidas - 28.10.2005 kell 20:57

Sellisel juhul on teie suhe juba pikemat aega salajas käärinud ja ilmselt käärib ta endiselt edasi. Otsene väljaütlemine näitas, et pikaajalised kannatused keesid üle.
Kuidas teil seksiga asjalood on?
Kas te käite koos meelelahutus üritustel ja kui tihti?
Kas te oma suhte perioodil olete enamuse ajast kohtunud vaid õhtusel ajal?
Tähendab mingi asjaolu põhjustab tülpimust. Kõige negatiivsema variandi korral võib selleks olla teine naine. Seda ütlen ma seetõttu, et teil mõlemal pidavat siiani olema ka oma elu (sõbrad, tuttavad jne).


Jutulind - 28.10.2005 kell 21:02

ikka käime koos ja väga palju, ma ei oskaks kanda seda ütlust selle arvele, et pikemat aega midagi käärinud oleks, ma ei usu et sain olla nii pime, meil oli tõeline harmoonia, seks on alati super olnud. Võimalik et mu mees mängis sellise lausega mingil x põhjusel, teadmata, kui haiget see mulle võib teha, võimalik, et ta on mingis identiteedikriisis...
kuid hetkel polegi peamine enam, mis tema mõtleb või tahab, see pole minu võimuses, minu teha on hetkel iseenda aitamine.


Deiviidas - 28.10.2005 kell 21:09

Kui praegusel hetkel kannatab elu elamist, siis soovitan ma sul natuke veel oodata ja vaadata, mis juhtub. See ei pruugi olla meeldiv, sest harmoonilise kooselu alus sambaid on üks osapool tugevasti õõnestanud. Aga võibolla tõesti võis tegemist olla täiesti ootamatu hetke emotsiooniga, mis põhjustas sellise käitumise. (kuigi seda on raske uskuda)


Jutulind - 28.10.2005 kell 21:14

ka mina pole olnud ingel, ka mina olen öelnud asju, mida hiljem kahetsenud.
Praegune olukord kannatab elamist juhul, kui suudan peatada oma halvad mõtted, aeg ajalt ma seda isegi suudan., teen endale selgeks et minevik ja tulevik on vaid inimese enda peas, tähtis on olevik... päev korraga


exactly - 28.10.2005 kell 21:16

Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
tundub, et alati polegi see aus enese mõtete ja tunnete väljaütlemine kõige parem asi, kuigi seda siin igal pool nii soojalt soovitatakse (mehe seisukohalt võttes siis)....



proff.psüholoogid kirjanduses ju pidevalt hoiatavad selliste "ülestunnistuste" eest,...... see mingi foorumite tasemel "asjatundjate" soovitus,et lao aga välja! Tegelt on asi nii, et see ülestunnistaja laadib oma lollilt kogutud koorma vastutustundetult oma kaaslase õlgadele.....


Jutulind - 28.10.2005 kell 21:20

... ja selle koormaga pean nüüd mina edasi toimetama... üksi


exactly - 28.10.2005 kell 21:24

Tsitaat:
Algne postitaja: Jutulind
Ma tunnen ma ei saa enam endist mind tagasi temaga koos olles...


Hea tüdruk! Su tunne on täiesti õige .... selline suhte deformatsioon on jääv ......


exactly - 28.10.2005 kell 21:29

Tsitaat:
Algne postitaja: Jutulind
... ja selle koormaga pean nüüd mina edasi toimetama... üksi


See minu soovitus võibolla labane ...... aga sellest üksinda koorma kandmisest aitab üle (ehk sellest vabanemisele) ainult uus suhe,eriti kui suudad seda uut suhet nii arendada,et ei vaata tagasi.


Jutulind - 28.10.2005 kell 21:39

uus suhe oleks kõige kergemat teed minek, hetkel kui küsitaks kas ma loobuksin sellest kogemusest, kui saaks aega tagasi keerata, siis tean ma ei loobuks, see on aidanud kaasa mu muutumisele paremuse suunas.


sissy84 - 29.10.2005 kell 16:29

Lihtsam oleks vast kui istuksite üks õhtu maha võtaksite veini ja räägiksite asjast.Või parem oleks alustada õhtut nii kui meenutaksite parimaid hetki mis teil on olnud ja siis vaataksite kas tahate jätkata või ei leia sel mõtet.Suhe ei tohiks üksluiseks muutuda ja kui hakkab muutuma tuleb minna ja teha midagi koos mis lisaks värvi igapäevasele hallile toonile.See kõigest minu arvamus


madu - 29.10.2005 kell 18:50

Oh, kuidas teemaalgataja jutt tuletab mulle mu endist suhet meelde... Kusjuures isegi teie vanused ja kooselu pikkus sobiksid ideaalselt tollesse pilti "mu eks ja ta uus naine"

Tundub, et lause "oled liiga hea mu jaoks" on ütleja jaoks kui süümepiinade vaigistaja stiilis "ma ju kangesti tahaks sinuga koos olla, aga nääd, sina, kurask, rikud kõik ära oma "liiga hea" olemisega - mina aga olen süütu kannataja". Nohjah.
Siinkohal ei saa keegi teile anda tegevusjuhiseid a' la "tee nii ja sealt edasi vali variant b". Mina teeks alljärgnevalt, aga see ei pruugi teie puhul sobida. Esiteks istuks maha ja arutaks, mis toimub. Suhtepaadis peab olema kaks sõudjat, muidu kisub kiiva. Räägiks teineteisele, mida suhtest ootame ja mida saaks paremini/teistmoodi teha, et mõlemad rahule jääks. Saanud teada, mida teine arvab/mõtleb, on juba tunduvalt lihtsam edasist teed planeerida/valida.

Lisatud: Paljudele meestele, isegi kui nad seda ise ei tunnista, meeldib, kui naine on teatud määral bitch. Muidu vist langeb neil adrenaliinitase veres liiga madalale


Pipilota - 29.10.2005 kell 19:53

selline tore armas ninnu-nannu stabiilne elu on muidugi igav, nii mehele kui naisele.... ise olen ka yhe sellise suhte lopetanud, sest ... IGAV hakkas.....


Jutulind, kysi endalt, miks on pahelised naised nii kylgetombavad meeste jaoks? sest nende kaitumine ei ole ettearvatav ja nii sailib pinge.

voibolla mul ei ole nii sygavat empaatiavoimet, aga ma ei moista miks siis sellise ytlemise peale terve su elu kokku kukkus? paarid elavad yle suuremaidki muutusi ja ikkagi pysivad koos ....?


Jutulind - 30.10.2005 kell 09:36

... nii Jutulind ise taas, siin ei ole tänase päeva seisuga enam midagi koos hoida, pole olnud juba kuu aega tagasi, eile esitasin ultimaatumi, kas mulle öeldakse selgelt msi toimub või ma enam jätkata ei suuda ja öeldigi, et tema ei tea mis elult tahab, kas tahab koos elada või ei taha, ei tea...

ja kuna mina tean täpselt mis elult tahan, ning see pole selline mees, sisi palun soovida mulle hingejõudu selle kaose lõpetamiseks, seda läheb tarvis!


timmu - 30.10.2005 kell 21:43

Muidugi ei saa sa enam endiseks. Kuid kõik liialt ideaalne on ju igav ega saa jätkuda lõputult! Paljud teavad seda juba teiste kogemustest. Kuni selle sees oled, näib see ainuõige. Et te suhe piisavalt lühike on, jäägu ta õpetusena meelde edaspidiseks. Samas pole te teineteisest veel nii kaugel, et kõik lootusetu oleks. Paraku peaksid sa ennast ja arvatavasti ka su kaaslane endas midagi muutma, et vältida juhtunut. Seda saab teha aga alles siis, kui suudate asjad selgeks rääkida.Teie jaoks on seegi võimalus vist lootusetult hiljaks jäänud. Kriisideta suhteid on väga harva. Pipilotal on õigus - liiga hea ei ole tegelikult üldse hea. Jõudu sulle sellise mehe leidmisel, kes nii ei arva!
Ja veel. Su õnnelik-olemise-teema postitusest võib järeldada, et oled elu suhtes liialt krampis, kardad eelarvamusi, samas kardad näha ka tõde. Lase end vabamaks ja vaata julgemalt ringi igas mõttes! Muidugi ei saa muuta kogu oma olemust, kuid mõned enda jaoks kehtestatud reeglid võiksid ümber mõelda küll!