
Ma tahaksin küsida, et kui lähedased on sõbrad teile? Minu meelest ongi sõpruse mõte selles, et sul on keegi väga lähedane inimene, kellele võib
kõike rääkida või kellega saab ükskõik, mida ette võtta. Aga paratamatult olen tähele pannud, et mitte kõik ei taha endale lähedasi sõpru. Näiteks
hakatakse omavahel positiivselt suhtlema, kuid siiski ei arene see edasi sõpruseks, vaid jääb tuttavate tasemele. Mingit konflikti ega tüli ka pole.
Mina võiksin sõbraks saada igaühega, kes minusse hästi suhtub ja on tolerantne.
Tihtipeale tundub, et minuvanused (ülikooliealised) inimesed ei hooli eriti sõpradest ega viitsi nendega suhelda. Kas selline väline hoolimatus on
omane ainult eestlastele või lihtsalt noortele?
Sõprus vajab aega ja lähedust. Kui üks neist kahest puudub, jahtub peagi ka sõprussuhe heade tuttavate tasandiks. Omast kogemusest võiksin nimetada
ehk vaid 4-5 inimest, keda olen sõpradeks pidanud, kuid aeg on nad kõik esmalt eemale viinud, siis aga ka võõraks muutnud.
Juhukohtumisel lepime reegina kokku et tuleme ühel päeval kokku, istume ja ajame törts juttu. Tulemegi ehk, kuid peagi selgub et ainus meid siduv lüli
on minevik. Kui selle peale uut ühist tulevikku rajada ei plaani, jääb see kohtumine võibolla ka viimaseks.
Mäletan sõprade solvumist, kui ootamatult naise võtsin ja sealt peale ainult temaga ringi liikusin. Sõbrad kadusid, kuid naine jäi. Naise sõbranna
mees jätkas peale abiellumist tihedat suhtlemist sõpradega naise arvelt - sõbrad jäid, aga side naisega kadus... 
Ma küll oma sõpru ei võta selle järgi, et oleks vähemalt keegi, kellega saaks kõigest rääkida.
Mul on lihtsalt lähedased sõprad, kellega paratamatult saab kõigest rääkida. Võõraks muutuvad jah need aegajalt, kui kõigil kohutavalt vähe aega aga
siiani ei ole küll ükski tõeline sõprus seepärast koost lagunenud.
Ja hoolimatusest minu seltskonnas rääkida ei saa. Noorte kohtama ei tea, ju siis ma nii noortega ei lävi 
Et kui vabad kõrvad leiad siis ongi nagu sõprus
Eri naiivsed, võibolla arvate ,et kõik inimesed räägivad tõtt kaa
Habe jutu kinnituseks leidsime oma sõpradega (11 mehepoega) peale eri ülikoolidesse laialipudenemist (~ 7-8 aastat tagasi), et parim võimalus
sõprust värskena hoida on seltsi asutamine. mõeldud - tehtud. ei kahetse!! kui endal selline nelja seina vahel kannika kandiliseks istumise tuju, siis
seltsis leidub alati mõni heas mõttes tolvan, kes sellised toast välja tirib ja midagi ette võtma mahitab. lisaks traditsioonilistele seltsiüritustele
(neid on ~ 6-10 tükki aastas) oleme tasapisi hakanud ka koduvalla kultuurielule hoogu juurde andma. nii see lumepall muudkui veereb ja suureneb.
kriitilise massi kohta tsiteeriksin Jan Gehli: midagi hakkab toimuma, kui midagi toimub enne seda, kui midagi on omakorda toimunud enne seda. omamoodi
kriitilise massi kooshoidmine on viinud selleni, et juba on seltsi kaasatud ka elukaaslased ja toredatest liituda soovijatest on ukse taha tekkinud
juba paras järjekord
ja saagu meid palju!
Miks peaks valetama ? See on nagu võistlus, et kes kõige rohkem valetab ja kes inimesed arvama paneb, et neile sõber on. Pubekate asi nagu rohkem
Ma usun, et keegi ei ole hoolimatu oma südames, aga selline suhtumine, et "ah ma ei viitsi talle helistada, kui tahab, las siis ise
helistab" ajab ka närvi.
Jah! Tuttavaid on küll palju, aga inimesi kelle kohta võin kindlalt öelda sõber, on vaid paar tükki ja need üksikud sõbrad on ka väga lähedased, sellised inimesed, kelle ees saladused puuduvad.
oh nüüd ma saan jälle ohkida ja parimat sõbsi taga nutta , oli hea sõbranna , aga läks välismaale ära ja nüüd polegi sellist head sõbrannat keda võiks
üdini usaldada
lihtsalt sõpru on ikka ja hoiame kontakti 
häid sõpru on mul 3, inimesed kellega koos olen üles kasvanud, keda tean läbi ja lõhki.
tuttavaid on palju, aga suurim usaldus on siiski nende kolme vastu.
Tuttavaid on palju ja paar head sõpra ka. Kuid mul pole kunagi olnud sellist südamesõpra, keda võiksin usaldada niivõrd, et räägiksin talle kõigest.
Asi pole mitte sõprade usaldusväärsuses kuivõrd minu suutmatuses.
Tsitaat:
Algne postitaja: dsikibriki
oh nüüd ma saan jälle ohkida ja parimat sõbsi taga nutta , oli hea sõbranna , aga läks välismaale ära ja nüüd polegi sellist head sõbrannat keda võiks üdini usaldada![]()
Sõbrad on sellised inimesed, kes võivad ALATI külla tulla ja kelle tuleku üle on ALATI hea meel. Kellega on ALATI hea koos olla.
Ja kõige paremad sõbrad on need, kes ei pea KUNAGI ette helistama kui tulevad - olgu see siis päeval või öösel, kellel ei ole sinuga KUNAGI igav, kes
ei jäta sind KUNAGI ära kuulamata.
Teema on kummaline!? Suhted sõpradega. Kui keegi on juba su sõber siis saab sul olla temaga vaid ühene suhe-aus, avameelne ja vajadusel ka
ennastohverdav.
TJ
Ütleme nii, et paar sõpra on ikka sellised kellega saab luurel käia aga ülejäänud on lihtsalt "sõbrad", teeme nippi ja nalja koos , vahest suhted jahenevad siis jälle kui miskit vaja siis soojenevad jne.
Sõprusega on nii, et kas on sõbervõi lihtsalt hea tuttav. Minu arust ei ole nii, et sõprus nõuab aega. Mul on üks väga hea sõbranna Tartus,
kellega/peale mu kooli lõppu/ kohtume vaid paar korda aastas - kirjutame, joonistame, helistame - arvutit tal ei ole. Aga ta on mu parim sõbrants ja
see kaugus ei taanda teda mitte karva võrdki lihtsalt hea tuttava tasemele
Tema on vist ainus terves maailmas, kellele ma ka oma mustimad teod ja
mõtted võin ära rääkida, ilma, et mind arvustataks ja hukka mõistetaks. Teised, paar tükki, elavad lähedal aga kohtume ka harva, nendega on sõprus
pisut pealiskaudsem aga see on sõprus. Mina ei nimeta kedagi nii naljalt sõbraks. Et vaba suhelda siis ongi kohe sõber või? Ei ole ikka küll
Sõpruses on peaaegu samad asjad olulised mis armastuseski /seal ei pane vähemalt keegi pahaks kui pisut teiste sõpradega ka 'tiiba ripsutad'
Dillingeri kommentaar otse kümnesse 
raske teema. Mina mõtlesin peale keskkooli lõppu, et nüüd mul ongi olemas maailma kõige paremad sõbrad. Ja tegelikult nad ongi olemas, kuigi aega on
järjest vähem
, aga ma ei ole pärast seda endale eriti kedagi väga ligidale,sõbraks, lasknud. Kuigi kui ma hoolega järgi mõtlen, siis on tekkinud
juurde 2. inimest, kelle kohta ma võin uhkusega öelda, et nad on tõesti minu sõbrad.
minu jaoks on tõelised sõbrad kui perekond.ja tõelisi sõpru on vähe seepärast tuleb neid kinni hoida kümne küünega.
Ma olen sõprade jaoks alati olemas, neilt ma ei oota midagi, nii et head on suhted
Tsitaat:tõelisi sõpru ei PEA KINNI HOIDMA kümne küünega, ega ka neist ei pea kinni hoidma, sest nad on ise sinu jaoks kogu aja olemas, vabast tahtest
Algne postitaja: mompsik
minu jaoks on tõelised sõbrad kui perekond.ja tõelisi sõpru on vähe seepärast tuleb neid kinni hoida kümne küünega.
puuan inimesi mitte usaldada,sest varem voi hiljem veetakse sind ikka alt. paar inimest on,kellega raakida saan enamvahem koigest,aga olen ikkagi ettevaatlik ja kahtlustav......
Tsitaat:
Algne postitaja: dillinger
Teema on kummaline!? Suhted sõpradega. Kui keegi on juba su sõber siis saab sul olla temaga vaid ühene suhe-aus, avameelne ja vajadusel ka ennastohverdav.
TJ
Mina hoolin oma sõpradest väga. Sõbrannasid on mul vaid üks ja ta on parim kogu maailmas. Ülikooli sõbrannad on ära kadunud oma
"elukaaslastega."See on vist paratamatus.
Mnjahh. Mul pole ühtegi sõpra, ka tuttavaid mitte. Ju siis minu elu on võimatu. Nagu Pipilota väidab.
Sõbrannasid on mul 2 kellega võin kõigest rääkida ja samas tädipoeg ja täditütar on mulle perekonna eest nende kätte usaldaksin pimesi ka oma
elu.Tuttavaid on mõnuga aga samas aega pole.Ühte oma sõbrannat ei näinud ma 4 kuud ja teist pole pea 5 kuud nüüd näinud kuna nu nüüd mul
elukaaslane.Nädala sees lähen peale tööd koju või jõusaali ja nädalalõpud on juba nädala algusest planeeritud.Oeh kurb aga mis teha aeg lendab kiirelt
kooli ajal oli seda aega piisavalt enam pole pea üldse.
On üks vanasona- sober on see, kellega oled koos ära söönud vähemalt puuda soola.
Selliseid sopru on mul nii neli inimest. Ma vanem inimene ka juba.
KAhjuks leiab tegelikke sõpru nii kahetsusväärselt vähe. Mul paar tükki on. Arvestades mu noorust siis pole üldse paha. Mindud läbi tõsistest
jamadest, tehtud väga raskeid otsuseid, nutetud ja naerdud koos. Kahjuks aga tekib üha enam tunne, et nad jäävad kaugeks... Aega ei ole. Nüüd ma
liigun oma lapse ja koerakarjaga veel jala või ühistranspordis ka takkapihta, mis võtab pool päeva ja nii ei jää söömiseks-magamisekski aega,
sotsiaalse elu hoidmisest rääkimata. Kurb tuleb peale nii mõeldes, kui kergelt võib argimäsu tahaplaanile tõrjuda asjad, mida tegelikult oluliseks
peetakse 
Arvasin, et mul on mõned väga head sõbrad, kellele saan rääkida kõike ja kõigest - seda ma ka teen.
Kuid hakkasin nüüd mõtlema ja kurbus tuli naha vahele. Tekkis tunne, et ma räägin nii palju ja sõbrad ei saagi midagi endast pajatada. Kuigi see tunne
on ainult "parima" sõbraga. Saame väga hästi läbi (vahel ka liiga hästi) kuid alati tundub mulle, et ta ikkagi ei usalda või ei taha või
häbeneb.
mingil eluetapil otsisime naisega uusi tutvusi, et ellu teatud vaheldust tuua. Ilmnes imelik seaduspärasus - need kellele olime huvitavad meie, ei
huvitanud meid ning need kes olid huvitavad meile, ei huvitunud meist. Nukker lugu oli.
Hiljem oleme õppinud toime tulema ka sõpradeta, kuigi...
No kui hakata j2lle endast r22kima(mis mul yldsegi vastukarva pole), siis ytleks, enam pole kyll yhtegi s6pra kui ainult mina ise.
Arvestades ka seda, et olen v2lismaal, oleks see p2ris loogiline... vai kuidas.
Siiski, siiski, eestis on yks v2ga hea s6ber ja usun, et j22b ikka terveks eluks. Aga isegi tollele isikule ei hakka r22kima k6igest. S6brad pole vist
ikka selle jaoks... V2hemalt minu jaoks.
Aga v2hemalt seegi.
Tsitaat:
Algne postitaja: Andrew
On üks vanasona- sober on see, kellega oled koos ära söönud vähemalt puuda soola.
Selliseid sopru on mul nii neli inimest. Ma vanem inimene ka juba.
Omal on häid s6pru vähe ja ei kurda ka selle yle- häid s6pru ei saagi mu meelest palju olla, on kyll s6brad, kuid k6igile ma siiski k6ike ei usaldaks... Kuid siiski- s6brad on minu jaoks väga olulised ja igatsen neid suht tihti, kui neist eemal olen (mul juhtub seda suht tihti siiski).
Ütleksin nii, et mina olen tahtnud endale head lähedast sõpra, kellega saab igasugu huvitavaid asju ette võtta, usaldada teda jne. Paraku ma ei ole
seda tõeliselt head sõpra leida suutnud, kõik on jäänud pool-tuttavateks-sõpradeks. Üks põhjus on minu meelest see, et ei taheta leida aega, et
piisavalt aega koos veeta. Iga sõpruse aluseks on siiski piisav lävimine reaalselt, mitte ainult virtuaalne suhtlus.
Olen kohanud ka niisuguseid inimesi, kellel on "sõpru" kümneid ja sadu, ja ise nad peavad kõiki neid tuttavaid sõpradeks. Mina sellest päris
hästi aru ei saa.
Pigem oleneb oskus sõber olla inimese isikuomadustest, mitte rahvusest või vanusest.
Kuna olen ise suht pikalt tavaliselt oma s6pradest eemal, siis kodus olles yritan alati paremate s6prade jaoks aega leida, tehku see minu Eestis- olek nii kiireks kui tahes...
Mul on kahjuks vähe tõelisi sõpru.Paar head sõbrannat,kellega saan rääkida kõigest.Meessoost sõpru on ka aga ma ei teagi kuidas neid võtta,sest mehed arvavad,et kui naine on sõber ja hea sõber ju ikka saab lähedaseks,siis hakkab kohe mingi kiimas jutt,et ainult voodisse saada ja see on vastik.Olen sellepärast paar head sõpra juba kaotanud.Olen ise ka süüdi,sest kasutan meessoost sõpru ära oma vajadusteks aga keegi ei käsi ju neil minusse armuda,see nende oma mure ju.Minu nagu ma olen,üksik,tööd vajavad ka ju tegemist.Päikest!
Tsitaat:
Algne postitaja: amarelle
Mul on kahjuks vähe tõelisi sõpru.hea sõber ju ikka saab lähedaseks,siis hakkab kohe mingi kiimas jutt,et ainult voodisse saada ja see on vastik.Olen sellepärast paar head sõpra juba kaotanud.Olen ise ka süüdi,sest kasutan meessoost sõpru ära oma vajadusteks aga keegi ei käsi ju neil minusse armuda,see nende oma mure ju.Minu nagu ma olen,üksik,tööd vajavad ka ju tegemist.Päikest!
Tsitaat:
Algne postitaja: nilb
Tsitaat:
Algne postitaja: Andrew
On üks vanasona- sober on see, kellega oled koos ära söönud vähemalt puuda soola.
Selliseid sopru on mul nii neli inimest. Ma vanem inimene ka juba.
Vanad inimesed pole just alati asja poindile pihta saanud.
Aja faktoril ja mineviku kogemusel pole mingit tähtsust. Sõber on inimene, kes suhtub sinusse armastusega ja kellesse sa isesuhtud armastusega. See võib olla keegi, kes vaid hetkeks sattub sinu "ruumi", aga ka keegi kes on tihe külaline.
Parim on kui parim sõber on oma kaasa.
kuna käin trenni siis on mul seal 3 tüdrukut keda täiesti usaldan!me saame kõik üksteisega väga hästi läbi
usaldada saab neile kõike.Ja nemad
usaldavad ka mind!kuid mingit valetamist küll pole, et kellel on rohke poisse se on meie silmis au sees!
milleks see
. kuigitean inimesi kes nii teevad!
ennustan RoosaMannale tema nime vaarilist labipolemist sobrannatsemise alal. 