
Kui palju lasete mõistusel tunnete puhul kaasa rääkida ja vastupidi tunnetel mõistusele?
Mõistusega on võimalik tundeid tekitada ja tundeid tappa. Samuti on võimalik tunnetega mõistus peast ära viia. Kõik sõltub kogusest ja
tarvitamisõpetusest.
Üldiselt on ikka vist nii, et kogemustepagas on see, mis mõistusele tugipunkti annab ja ei lase kohe esimese tundepuhanguga uperkuuti käia.
Minul kipub see möistus köige nelja tuule poole lahkuma kui tegu tösise "laksuga" on...yhesönaga, möistus ei kuula tundeid ja tunded ei allu
möistusele ja kui peaks maapääle kukkuma siis...
...on ai-ai kui valus
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Kui palju lasete mõistusel tunnete puhul kaasa rääkida ja vastupidi tunnetel mõistusele?
ürita kuidas sa tahad aga siiski on nii et 9 - l juhul 10 - st saavad tunded mõistuse üle võitu - aga ma üritan edasi, ehk kunagi õnnestub 
Suuremas osas ikka mõistus valitseb ... olen selle tunnete osaga kõvasti vastu näppe saanud ja sellepärast need materdan maha 
Mind õpetati väiksena ikka kõike mõistusega võtma. Enamuse elust olen ka nii käitunud. Ikka kõik mõistuse järgi.
Alles mõnda aega tagasi sain aru, et mõistuse järgi otsustamine...vähemalt suhte puhul...ei vii kuskile. Need korrad, kui olen mõistuse järgi valiku
teinud, olen ämbrisse astunud
Nüüd valisin südame järgi ja olen rahul ning õnnelik. Kaasat ei saa valida mõistusega...ikka sisetunde ja südame
järgi...siis on õige ja ka armastust, hoolimist ja mõistmist jagub

Raske küsimus. Aga ma üritan ise ikka viimasel ajal asju mõistusega võtta kuigi see ei tähenda et tundeid ei oleks.Pigem ma püüan kuidagi nii olla et
vastaspoole tunded liga tugevaks ei muutuks.
sellest ka joonealune hoiatus!
tänan!
Viimasel ajal kipub mõistus võimust võtma. Minu kogemus näitab et tunded tuleb kontrolli all hoida.
Olen vist ka rohkem mõistuseinimene,vist isegi liialt.
Sellest tulenevalt on ilmselt ka suuremad rumalused jäänud tegemata
Kuid ega asju mõistusega võttes tunded kuhugi kao ju. Need ju ikkagi olemas.
...mõistuse puudumisel jäävad järele ainult tunded...
Tsitaat:See, et ma enne kirjutasin, et võtan asju rohkem tunnetega ja südamega....see ikka rohkem lähedastes suhetes kehtib...nii kaasat kui sõpru tuleb valida südame ja tunnetega. Muudes elu valtkondades kipun liigagi palju mõistusega asju võtma.
Algne postitaja: Jb
...mõistuse puudumisel jäävad järele ainult tunded...
Mul aru väga vähe. Ei, ma mõtlen välja kyll kuidas oleks õige ja hea aga teen ikka nigu alati. Viimasel ajal siiski olen arukamaks muutunud.
Tsitaat:
Algne postitaja: Jb
...mõistuse puudumisel jäävad järele ainult tunded...
peale mõningaid kurbi kogemusi asjaga ike mõistus kõigepealt tegeleb. Kui sealtpoolt pretensioone ei esitata siis järg tunnete käes
Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
peale mõningaid kurbi kogemusi asjaga ike mõistus kõigepealt tegeleb. Kui sealtpoolt pretensioone ei esitata siis järg tunnete käes
Minu puhul on nii kui seks ja tunded klapivad siis mõistusega otsustan mis edasi saab
Hm siis mul arvamus tekib et kod Ray samuti nagu mina südametunnistuse puudulikkusse ajudega kompenseerib.
Kusjuures üks kasulik tahk veel:
Kasja mõistusega võtta siis tunnete ülepea kasvmine üsna välitatud on ja siis ka emotsioonide ajel vähem idiootsusi korda saadetakse
Virg on täielik mõistusinimene... ei taha öelda, et ma tundetu olexin, aga kõik tunded panen ka mõistusega paika... tahan alati kõike lõpuni teada, et veenduda asjade & asjaolude tõesuses... vahel see isegi häirib, et liiga palju mõtlen & analüüsin, kuid tunnete näitamine & emotsionaalne olemine on minu jaox võrdsed enda nõrgax tunnistamisega... ma ei saa sinna midagi parata, et mõttemaailmas loogilisus, praktilisus, reaalsus esikohal...
Nagu siit eestpoolt lugeda võib, siis enamus võtavad asju mõistusega. Kuidas saavad armumine ja armastus mõistusega nii väga seotud olla. Sellisel
juhul oleks inimene nagu robot...kõigepealt kaaluks ja mõtleks kõik läbi, kas ikka on ideaalne ja siis laseks ka tunded vaikselt mängu.
Inimene on inimene ja kui tõesti armub, mõtlen siin sügavat ja tõelist armumist, siis mõistus võib ju ühte-teist kaaluda, aga tunded jäävad alati
peale.
Oh need tunded ja mõistus...see igavene vastuseis...
Olen ka elus nii mõnigi kord väga valusalt kõrvetada saand, aga eip ole õppind ma miskit veel
Kui ikka tunded üle pea kokku löövad, siis mõistus võib ju miskit piiksuda, kuid see nii vaikne hääl, et ei märkagi teist... enne kui pikki näppe
jälle saand... siis jah tagantjärgi võib mõistus ju parastada, et ma ju hoiatasin....
ma olen ennast juba korduvalt proovinud ületada aga tunnetest ma enamasti siiski jagu ei saa
Ütleme nii siis, et mõistuse poolt mingil määral kontrollitud tunded. Mõistus lihtsalt hoiab teatud piire ületamast...
Üritan , mis ma üritan aga ikke need tunded võitu saavad. Proovin asju küll mõistusega võtta, aga kui tunded ikka üle pea löövad, siis on see mõistus
kuhugile kaduma läinud.
Omad vitsadki saadud, aga näe ei võta kuidagi õppust.
Tsitaat:Ega tunded käivadki oma rada. Mõistus võib ju hoiatada, aga tunded ei võta seda hoiatust kuulda, kuni vitsad kätte saadud ja siis mõtled, et mõistus ikka õieti hoiatas. Aga see juba tagant järgi tarkus.
Algne postitaja: penelope
ma olen ennast juba korduvalt proovinud ületada aga tunnetest ma enamasti siiski jagu ei saa![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Tsitaat:Ega tunded käivadki oma rada. Mõistus võib ju hoiatada, aga tunded ei võta seda hoiatust kuulda, kuni vitsad kätte saadud ja siis mõtled, et mõistus ikka õieti hoiatas. Aga see juba tagant järgi tarkus.
Algne postitaja: penelope
ma olen ennast juba korduvalt proovinud ületada aga tunnetest ma enamasti siiski jagu ei saa![]()
Aga arvan, et kui kõike elus mõistusega ainult võtta,siis oleks elu igav ja emotsioonideta. Seiklused ja vürts tulevad ikka ellu läbi tunnete ja emotsioonide.
Pigem mõtlen peaga, kui millegi muuga.
st mõistus valitseb tundeid.
vastupidi juhtub suht harva.
aru ma ei taipa,kas mu mõistus ja tunded riidu läinu või embakumba üldse ära jalutand......koostööd nad küll ei tee
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Kui palju lasete mõistusel tunnete puhul kaasa rääkida ja vastupidi tunnetel mõistusele?
Hmmm....tunded ja mõistus....mõistus ja tunded...mõistus....mõistus!!!
Paraku olen juba selline inimene, kelle tunded on, vähemalt esialgu, täielikult mõistusele allutatud....paks kest on hingel ümber ja seda lõhkuda...ei
suuda...poleks vast tahetki...seega olen peaaegu alati mõtlik, kaalutlev, ratsionaalne....ühesõnaga...jah, igav ja asjalik inimene.....aga pole midagi
parata, ennast ise ei muuda....ei tea, kas olekski vaja muuta...olen niigi õnnelik...vist?
Yritan võtta asju nii mõistuse,kui tunnetega aga ex ta ole,et mõistus ikka vict kipub peale jääma
mõistus alati esimene
ple veel sellist laksu kunagi saand, et mõistus kaoks
enamusel üritan olla vähemalt 1 jalaga maapeal.võimalusel 2 jalaga õhus ja 2 käega maapeal
see siis on et mõnusalt pilves samas aga kaines mõistuses.

Oleneb, mida otsustama peab ja kelle üle otsustama peab...
Aga kui vaja, siis suudan igas asjas mõistuse häält kuulata... 
kunagi ma kirjutasin siin mingit teksti sellest, kuidas möistus kontrollib.
nyyd on wastupidine olukord käes.
oh jaaa. ja igasugused emotsioonid.
Tunded peavad olema, kuid mõistusega kooskõlas.
Paraku ei vii vaid tunnetel kokku läinud liit kaugele. Pigem püsib "mõistuseabielu".
Täna kirjutasin kirjandi teemal "Sisevõitlus hea ja kurja vahel" ja suutsin välja mõelda, et laskem hoopis mõistusel võidutseda. Ehk siis, üritan võimalikult palju mõistusega otsustada
on vist siiski elus hetki, kui tunded on domineerivamad
mõistus tuleb hiljem, kui aru saad, kui lapsikult oled mingil hetkel käitunud ja ei usugi, et see sina ise oled olnud
Seda küll, aga kui on võimalik, siis ikkagi mõistus.
Muidugi tunnistan, et endalgi olukordi olnud, kus alles pärast saad, aru mis tegid... tänagi oli selline juhtum. Kuigi praegu olen isegi rahul, et
mõistus üle ei võtnud.
Väga väga vga palju
kõigepealt löövad tunded peakohal kokku,nii et mõistusele ei jää seal enam üldsegi ruumi.Lõpuks saab siiski mõistus tunnete üle võidu.Aeg-ajalt on see mure,et tunnete valitsemise ajal olen jälle mingi sigadusega hakkama saanud ja väga raske on asja uuesti joonde saada.
Mida vanemaks saan, seda rohkem on kasutusel mõistus aga ega tunnete eest ka alati pääsu ei ole 
üritan sellest tegevusest mõistuse välja lülitada....!
tunded üritavad ikka mõistusest üle olla
tõesti, mõistus ja tunded ei käi alati käsi käes. suhteliselt paljud on tegutsenud südamehääle järgi ja saanud valustalt haiget.sõbrannal oli nii, et
mõistus ütlest üht aga süda teist.
ise olen alati tunnete järgi tegutsenud. viimane on just see õige olnud. 
ma nii tundeinimene, et ka seal, kus oleks moistust vaja kasutada, saavad emotsioonid voimust.
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
on vist siiski elus hetki, kui tunded on domineerivamad
mõistus tuleb hiljem, kui aru saad, kui lapsikult oled mingil hetkel käitunud ja ei usugi, et see sina ise oled olnud
mõistus jääb peale, kindlalt
aga oli hetk, kus läxid nii mõistus kui tunded- täiesti must auk, ja selle ajel siis tegutsesin... pime viha vist öeldaxe selle kohta... või on see ka
tunne..
Tunded kipuvad ikka mõistusele ära tegema. Tahaks , et oleks vastupidi, omal oleks lihtsam elada.
Tsitaat:See kõlab nii justkui mõistuse järgi tegutsedes ei ole võimalik haiget saada . Mina arvan aga, et mõistusega südame valikutele "ära tegemine" on valusamgi. Südames jääb ju ikka kriipima. Mõistus saab valedest valikutest lihtsamalt üle.
Algne postitaja: Zewa
tsuhteliselt paljud on tegutsenud südamehääle järgi ja saanud valustalt haiget.sõbrannal oli nii, et mõistus ütlest üht aga süda teist.![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: rosita
Tunded kipuvad ikka mõistusele ära tegema. Tahaks , et oleks vastupidi, omal oleks lihtsam elada.
Tunded ikka esiplaanil. Ehk oleks aeg mõtlema ka hakata, aga ju siis olen ses osas lootusetu.
Mõistus ja tunded...
Armastad, tahad koos olla, kirg tema järele - see on tunne
Aga mõistus keelab seda suhet - mis teised arvavad, kui olen temaga.
Hetkel ei tea kumba usaldada- mõistust või tundeid
...igasugused teiste arvamused, kui need pole seotud loodussedustega, jäta palun arvestamata !
suhtes olles domineervad tunded kindlasti mõistuse üle, siis minu puhul.
partner oli mul rohkem kaalutlev ja mõistus oli domineeriv, sellepärast ma nüüd üksi olengi.
Minul saavad küll nii mõistus kui ka tunded läbi nagu head sõbrad ja täiendavad teineteist.Nad on nagu sümbioos-üks ei suuda ilma teiseta eksisteerida.
mul on hetkel tunne, et mu mõistus tahab mu südant ära rääkida ja mine tea, äkki see õnnestubli, tõeline duell käsil.
IMHO pole pikas perspektiivis erilist vahet, kas ma olen tundeinimene või kaalutlev tüüp. Oma elu saab elada sama õnnelikult või õnnetult hoolimata
sellest, kuidas inimene oma valikuid teeb - kas tundemere lainetel liueldes või kaine mõistuse abil. Elu on liialt keeruline, et kumbki neist veatult
sellest läbi veaks.
Lõppude lõpuks on vead ja võime nendest õppida inimese kõige suurem kingitus. Nii tunnete kui ka mõistuse juhtimisel saab ämbrisse astuda, nii et
tagantjärgi veel tükk aega koliseb.
Ja siis tuleb see õppimise osa. Ehh, uhhuduur. Nii ma siin ilmas kasvan.
Aga mina ise... Kurat seda täpselt teab, aga eks ma kaldun pigem tolle külmalt kaalutleva kaabaka poole (nagu nutikamad sellest postist ehk välja
loevad). A on ka erandeid, eriti viimastel aegadel 
mõistus lendab kohe sajaga, kui tunded mängu tulevad, enne kui puuga pähe pole löödud see mõistuse raasuke ikka kodu poole marssima ei hakka. aga jah puuga pähe olen ikka saanud küll, aga õppust pole sellest võtnud..usun, ikka seda, mida süda ütleb. ei teagi, kas õnneks või kahjuks.
Minul on viimased aastad ja töö sundinud kõike mõistusega vaagima ja lähtudes sellest otsuseid vastu võtma. Ja samas tean, kui lasen tunnetele järele,
siis tuleb suur krahh. Aga ma usun juhustesse ja võimalustesse, mis tuleb vaid õigel ajal õiges kohas ära tunda
Olen teinud äärmiselt tähtsaid otsuseid nn kõhutundele tuginedes, samal ajal kui mõistus kõrval häirekella taob...
Tulemusena on tagant järele asja vaadates tehtud otsused olnud ainuõiged, mõistust kuulates oleks aga täiega puusse läinud. Miks nii!
Kui õieti meeles siis oli see vist Heidelbergi turuseadus:
"Me võime prognoosida, kus suunas areneb turg, kuid me ei saa prognoosida, kus suunas ta areneb peale seda..."
Mõistus tugines mulle teada olevale teabele, aga ümbritsev elu oli täis lisaks muule ka täiesti loogikavabu arenguid, mis iga loogilise otsuse kerge
vaevaga põhja lasid...
Üldjoontes tunnetel mõistusetöösse sekkuda ikkagi ei lase, aga mõistust tuleb alati tunnetesse lisada, reeglina pole emotsioonide ajel tehtud otsused just kõige arukamad.
Hm. mõistusega on see lugu, et vaid väga tugeva loomuga inimesed suudavad sellest juhinduda. Üldiselt on mõistus tunnetele nõrgaks vastaseks. Kuhu ka
ei vaataks, elu paraku näitab seda.. 
...olen kindlasti prevaleeruvalt tundeinimene,aga saatus(aitäh!) pole mind jõudnud selle eest veel karistada!
Mõistus ja tunded on mul alati lahus... tundeasju otsustan ikka tunnetega
üldjuhul arvan ennast ikka pigem mõistuseinimene olema. Kuid vahepeal peab laskma ka tunnetel möllata 
Tsitaat:
Algne postitaja: Virgin
Kui palju lasete mõistusel tunnete puhul kaasa rääkida ja vastupidi tunnetel mõistusele?
Tunnetest rääkimine on raske, seda vähemalt minu jaoks. Mõistusel on tunnetest rääkimise juures eriti tähtis roll. Aga tihtipeale kui vaja ei pruugi
ta koheselt tööle rakenduda.
Vastupidine variant on minu puhul samuti mõeldav. Kui ikka inimene meeldib, siis tunded mõjutavad ka mõttetegevust. Näiteks; nähes ilusat, seksikalt
riietatud naist hakkab suurem osa minu mõttetegevusest automaatselt tegelema seksikuse levitaja lahkamisega. Ühesõnaga see seksikas isend, suudab
halvata suure osa minu mõttetegevusest, ning panna mind unustama argimuresid.