
Kas alustaksete suhet inimesega, kellel on eluohtlik amet - politseinik, tuletõrjuja, sõjaväelane vms?
Suudaksite te elada teadmisega, et hommikul lahkudes kaaslasele antud musi võib jääda viimaseks?
Jah.. sest isegi, kui ei ole ohtlikku ametit, võib ikka juhtuda, et homikumusi jääb viimaseks.
Sellega peab paratamatult arvestama kogu aeg ja elama iga hetke täiel hingel.
Ma mõtlen iga päev selle peale kui välja sõidan!
Ma ei loeks neid elukutseid ohtlikumaks kui ehitaja või autojuhi oma. Kõige riskantsem on statistika kohaselt autojuhi amet. Või tee ületamine.
Politseinik üldjuhul oskab autoga sõita.Aga jah nii väikese palgaga mehega pole eritimõtet suhet alustada tõesti.
TJ
Abikaasa amet ei ole otsesõnu ohtlik. Ent ohtlikke olukordi on ka tema töös ette tulnud. Iga argipäevgi sisaldab säänseid olukordi.
Nii et .. loodan parimat, aga sügaval sisimas olen omamoodi hirmul. Arvestan.
Mul on ka matuseraha panka kogutud.
Tegelikult ei ole üldse naljakas.
Njah, suhted on siiski inimestes kinni, mitte elukutsetes.. Kui otsustad vaid oma hirmu taustal, võid oma elu ilusaima suhte mööda lasta...
Töökaaslase mees oli politseinik - justnimelt oli - 3 aastat tagasi sõitis üks suvaline joobar ta surnuks tund enne oma vahetuse lõppu
Raske oli
kõrvalt näha seda kaotusvalu..samas teadsime ju, et neil eelnes sellele hea kooselu ja ma elu sees ei usu, et see naine kahetseks seda, et kunagi
selle mehe valis... seega...it's up to you
Lisatud: surma võib tööle minnes, sealt tulles saada ka kõige rahulikuma tööga kontorirott, või ülekäigu rajal autode peatumist ootav sootuks
kodune inimene, seega seda ei tea me iial ette...
Ega tegelikult ei tahaks sellise ohtliku ametiga kaasat, aga südant ju ei sunni.
ei ole ohtlikke ameteid, ohtlik on ebaprofesionaalsus oma ametis....ja kõige ohtlikum üle sõidutee jalutada ülekäigu kohast
!
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Mul on ka matuseraha panka kogutud.![]()
Tegelikult ei ole üldse naljakas.
Olen elupõline rannakas ja pole iial merd kartnud aga oma ex'i töös pidin paar korda ikka teadvustama, tema töö ohtlikust laeval.
minu eks on bussijuht - ausalt öeldes noorena ei tulnud selliseid mõtteid õnneks pähegi, et temaga mingi tööõnnetus võiks jutuda (eks noorena ei oska
lihtsalt selliseid mõtteid mõelda), siiani pole ei tema , ega ta töökaaslastega küll minu mäletamist mööda ühtegi õnnetust juhtunud
ühinen eelkõnelejatega, et ka muudel elualadel võib õnnetusi juhtuda ja kui üldse rääkida elust aksiaseltsis eesti vabariik, siis jah lähed ühel
hommikul tööle või kooli ja mingi (palga)narkar laseb su lihtsalt maha :S
Kõige eluohtlikumad töökohad maailmas on lennukikandjal! Kelle kaasa seal ei tööta- magage rahulikult, te näete õhtul jälle.
see viimane musi ei pea just ametiga seotud olema ju.ametist küll mehe juures probleemi ei tee.....
arvan, et absoluutselt igal tööl on oma head ja vead. kui hakata iga kord mõtlema, et nüüd miskit juhtub või ta saab surma jne, siis võib ju hulluks
minna! miks peaks üldse surmast mõtlema ja seda kartma? elus on surmast palju kordi hirmsamaid asju.
kui armutakse kellessegi, kelle amet on nö ohtlik, siis tuleks seda kohe arvesse võtta ja kaaluda, kas see muretsemine ikka tasub ära, kas saad
sellega hakkama jne.
Nagu ütles üks langevarjuhüpete instruktor: surma saada võid igal pool - tänaval võib sulle telliskivigi pähe kukkuda - selleks ei pea lennukisse
ronima.
Kui armastus tuleb, siis tuleb. Ei ta küsi elukutsest ühti.
Tegelikult pidavat elada olema ohtlik, armastus nüüd küll ametist ei hooli 
No minu eks on tuletõrjuja. Vahel oli küll hommikuid, kus ta tuli mitu tundi hiljem koju ja vahel süda valutas, mõtlesin, et kus ta on... Siis ei olnud und ka, süda tundis ära, et ta jääb kauemaks. See kõik oli päris alguses, hiljem juba olin harjunud, et ta ei pruugi jõuda vahetuse lõpus koju, et võib olla väljakutsel. Ega amet ei saa ju inimesi lahus hoida, kui ikka koos tahetakse olla. Iseasi, mis tööl juhtuda võib, aga sellest pole hea mõelda, end ilmaasjata muserdada.
Minu elukaaslane on tuletõrjuja. Varem ei mõelnud eriti selle peale, aga nüüd kui laps sündimas...
minu abikaasa oli politseinik ja kolm aastat pidi paariks tunniks tööle minema ja tuli õnneks tagasi viie tunnipärast, talle oli teenistuse ajal joobes autojuht otsa sõitnud, meil oli kolme päevane tütar. Nüüd on ta invaliid.
Hiljutises väga traagilises õnnetuses hukkunud olid ühe firma keskastmejuhid.
Mida ma öelda tahan? Et liikluses on meil kõigil märksa suurem oht surma saada kui ametipostil. Paraku. 
ikka suudaks, sest ega armastus ei küsi ametit.
Surra võib igaüks siin ei olene amet nii väga,kuigi jah eks õnnetuse tõenäosuse % on suurem kui tavaametnikul.Samas ma ei vaeva oma pead surmamõtetega
kuna see on lihtsalt enda tuju nullimine.Ei maksa enne asja üle põdeda kui asi käes pole.
ma ei saaks siis üldse elada rahulikult, kui mõtleksin pidevalt mehe töö peale
polegi midagi sellist ametit, mis ohtlik poleks
samas võib oht varitseda nii kodus kui uksest väljudes
ei vaeva pead
muretsemine on midagi muud, see käib kõigega kaasa
Loomulikult alustaksin! Sama hästi võib ju töönarkomaanist ärimees, kes igal hommikul ülikond seljas, hea turvalise autoga tööle läheb, oma laua taga lihtsalt ületöötamisest infarkti saada.
Iga amet on eluohtlik sellest ei saa mööda ega üle..samas võid möelda et selleks ei pea elukutse eluohtlik olema et hirmu tunda.Poodi minnes vöid ka eluküünla kustutada..saatus teeb oma töö-kui oled minemas siis lähed ilma eluohtliku ametitagi.
elu ise on üks ohtlik värk: inimene läheb kahel jalal kodu uksest välja ega naase sinna enam kunagi, selleks pole mingit elukutset vaja
teema oli muidugi teise suunitlusega, kas valiksin kaaslase? ja valiksin, see poleks suhte loomisel takistuseks, sest pole ju olemas mingit kindlat
reeglit, et midagi peab juhtuma
kõige ohtlikum on voodi, seal sureb kõige rohkem inimesi. mõelge sellele, kui seal oma partneriga mürate
Tsitaat:
Algne postitaja: SinineLiblikas
..saatus teeb oma töö-kui oled minemas siis lähed ilma eluohtliku ametitagi.
Amet ei oleks takistuseks, vahet pole, mis tööd ta teeb. Aga jah, nõustun teistega, kui oled surmale määratud, siis juhtub see nagunii.
äh, ei mina usu, et saatus ette on määratud. igaüks on ise oma saatuse sepp! see annab poole su elu juhtumistest, teine pool tuleb juhustest, koosmõjudest ja vääramatutest jõududest. kui ikka pea tulle pistad, siis jääd vähemat juustest ilma. maavärinat ja surma aga vältida ei saa, aeg aga ette määratud pole.
alustaks, sest tean et miski pole igavene...
ja suhe oleks ju siis kaa mingit moodi parem kui elada nagu täna oleks viimane päev elada....