
Kui hajameelsed Te olete,ma mõtlen seda,et kui tihti te unustate midagi kuskile jne..?
Olen paaniline unustamise vastu vöitleja! Köige sagedamini maksan kallist hinda selle eest kui pean kohale helistama korteriyhistu vana, kes mind
yld¨ötmega koju laseb. Esimene kord maksab unustamine eekudes 300- Teine kord juba 450- pidevalt unustamine ja riigipyhadel öösel aga yle 700- eegu!
Vot sedasi maksab kätte minu unustamine!siiani olen odavalt pääsenud ja sissepoole uksele endale kenasti kujundatud sildi kleepinud unustamise
jaoks
Nu rahakotti ei unusta kunagi öue minnes
mobla jätan meelega koju
mytsi unustan sageli
ja kodused pyksid jäävad ka tihti jopele
alla tolhknema jalga
yhesönaga kui näete mind kuyskil kodustes dressipykstes trepikoja ees ilma vötmeta kylmetamas, siis olen see MINA!
Mina suudan ka kõik asjad ära unustada.. telefon vedeleb mul tööjuures, kui ma ise parasjagu kodus olen ja vastupidi. Siis unustan alati ära, mis ma
poest pidin tooma... pingsa mõtlemise peale üldjuhul ikka enamus asju tuleb meelde, aga midagi ikka unustan...
Siis ma unustan veel kella vaadata ja nii ei jõuagi ma ükski päev enne kl 1 voodisse 
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Mina suudan ka kõik asjad ära unustada.. telefon vedeleb mul tööjuures, kui ma ise parasjagu kodus olen ja vastupidi. Siis unustan alati ära, mis ma poest pidin tooma... pingsa mõtlemise peale üldjuhul ikka enamus asju tuleb meelde, aga midagi ikka unustan...
Siis ma unustan veel kella vaadata ja nii ei jõuagi ma ükski päev enne kl 1 voodisse![]()
sama siin Madake pole hullu..ic
Igasugu asju unustan kogu aeg. Enamus asjad ikka pisiasjad mida unustan...suuremad asjad meeles seisavad.
Üks juhtum oli eriti lahe: Meil kodus snepper lukk. Tõmbad ukse kinni ja enam tuppa ei saa...ainult võtmega...no nii nagu ikka.
Ma parasjagu olin
rase ja mu kolmas laps kõtu sees. Kõht oli ikka juba päris suur, see septembri algul oli. Tüdruk septembri lõpul sündis. Läksin mina siis õue prügi
ära viima. Muidugi kodused kaltsud seljas...suurt midagi paremat enam selga ei läinud ja kodus ju ükskõik mis seljas on. Võti jäi tuppa....krt...
Mada oli just vanemate juurde sõitnud, naabrinaist polnud kodus(temal meie tagavara võti olemas, ainult poeg veel. Tema aga koolis. Paterdasin siis
plätade ja koduste riietega kooli...appi kui häbi oli
Poisil vist oli kah jube piinlik, et emme niisugune välja nägi. Pealegi oli september käes
ja enamus juba veidi soojemalt riides.
Hea õppetund oli. Nüüd kontrollin pidevalt kas võti kaasas.
Mina unustasin üksvahe regulaarselt autol tuled põlema.ja meil maru kitsas hoov töö juures.Ja vähemalt 2 meest vajqa et auto üldse välja õuest lükata
veel parem kolme pluss taksojuhile 50 käimatõmbamise eest no noh kui arve hakkas üle 500 minema ja mehed töö juures vihaseks muutusid kleepisin suure
sildi autosse-Jobu kustuta tuled! mõjus!
Tänan!
irw ikka juhtub
suvel reivisin miski nädal aega autuga ringi vaid juhiluba rahakoti vahel. Ühtegi auto dokumenti kaasas ei onud, ei tehn. passi ega kindlustust. Nüüd
alles üsna hiljuti rahakoti ja juhilubadega jama oli.
Ja telefoni ma kodus päris tihti otsima pean et kus *tsensuur* ta end peidab.
Mul juhtub aeg-ajalt selline lugu et lähen ühest toast teise ja jään nagu tola seisma: ei mäleta mida ma siit tahtsin.
Eriline unustaja ei ole. Kuid vahel ikka ette tuleb. Unustan mehe pangakaardid oma kotti ja saadan ta poodi. Jätan ikka ja jälle ühtteis poes
kassalindile.
Võtmeid ei unusta ja reeglina tulesid ka põlema mitte. Küll aga olen raviasutustest astunud ära ja üsna kaugele neis sinistes kilesussides. Eriti
sageli sattus seda esinema raseduse ajal.
ehm...muidu nagu ei olegi kuid kui satun miskit filmi vaatama ja sinna sisse elan siis jahh on raske minug akontakteeruda...väi siis kui jutukas istun
ja jutt ei taha otsa lõppeda et pausi teha 
No juhtub ikka...
Ma oskan oma mobiili igasugustesse imelikesse kohtadesse ära panna .. ja siis veel veidramatest kohtadest seda otsida
Nt ükskord olin kangaste vahel tuuseldanud ja mobiii sinna pannud.. ja terve päev pärast taga ajanud .. ja kõige sagedamini vahtisin just külmkappi ..
Olen isegi tähele pannud, et kõike otsin just külmkapist .. isegi, kui otsitav asi füüsiliselt sinna ei mahu .. ikka kiikan sinna ka mitmekordselt
Kui keegi on oma mobiilga kodus, siis ei ole hullu .. helistan lihtsalt enda oma peale .. aga kui kedagi ei ole ja vaja kuhugi minna .. 
Istun vahel üleni riides ja minekuvalmis esikus põrandal ja mõtlen, et kuhu ma ta jälle panna võisin .. 
Tüüpilised hajameelsusilmingud mis enamustel meist vist
Üht mobiili otsin taga mööda korterit teisega kadunukesele helistades... Hää om et neid telefone mitu, lõpuks ikka selle õige ka nii kätte saab.
No enne poodi minekut teen tavaliselt valmis nimekirja, mis poest vaja ja siis see nimekiri uhkelt troonib keset köögilauda ja mina ikka poes nuputan,
et krt mis nüüd oli vaja. Kui keegi kodus, siis helistan ja lasen endale veel kord ette lugeda.
Nu ja seda et suure hooga matkan teise tuppa ja siis keset tuba seisma jään, et mis nüüd siit tahtsin...see on kohati päris tavaline, sest selle
lühikese ajaga, mis teise tuppa minekuks kulub, jõuab ikka keegi miskit vahele küsida või kisada, ja nii see mõte lännu ongi, et mis sealt toast siis
tahtsin
Tavaliselt aitab aga kohe see kui hakkan toast välja minema...siis on hoobilt jälle meeles, et milleks tulin üldse.
Nii et hajameelsus kummitamas mindki ja teinekord on ta päris tüütu nähtus. Kuid lohutan end mõttega, et see ju Kaksikutele iseloomulik nähtus ongi,
nad tegelevad ikka mitme asjaga korraga ja siis miski vähemoluline kipub ununema
Külastasin apteeki... ostsin mälu ning vaimu ergastavaid pille ja unustasin õhtul võtmata.
Tsitaat:
Algne postitaja: annabella1
Kui hajameelsed Te olete,ma mõtlen seda,et kui tihti te unustate midagi kuskile jne..?
Otseselt hajameelsuse all ei kannata, aga kui miski mu tähelepanu jäägitult köidab, siis sinna sukeldun nii sisse, et ümbrus absoluutselt minuni ei jõua. Näiteks mu naine juba teab, et kui mina pistan nina ajalehe sisse ja mõnda huvitavasse artiklisse süvenen, siis võib tema mulle kasvõi ihualasti kõik oma saladused jutti üles lugeda, mina ei kuule ega näe mitte midagi.
Tsitaat:
Algne postitaja: ipsu
Mul juhtub aeg-ajalt selline lugu et lähen ühest toast teise ja jään nagu tola seisma: ei mäleta mida ma siit tahtsin.
ytleme lihtsalt nii...
Mida ma siin pidingi kirjutama?
umbes nii tihti unustan ma asju ara ... iga paari minuti tagant ma jalle ei maletas millega oli tegu
Hajameelsusest võibki siin rääkima jääda...
Snepperlukku ei ole, küll on selline käepärane asjake, et vajutad väljastpoolt nuppu ja uks vajub lukku... küll on prügikasti tühjendades see nupp
ette jäänud... siis tagasi tulles anna kella... õnneks on alati siis keegi veel kodus olnud... Tihtipeale unustan ära, mida kellelegi öelda tahtsin...
ja kes meist asju igale poole ei unustaks... 
Enamus asju, mis siin välja toodud, toimivad kenasti ka minu puhul
Unustan ära, mida pidin rääkima, mida teisest toast tahtsin, mida poest pidin
ostma. Noh...kokkuvõttes niisugused pisikesed igapäevased asjad. Eriti hästi toimib see hajameelsus pisiasjade puhul siis, kui mõtlen pidevalt mingi
tähtsama ja suurema asja peale, siis ei seisa pisiasjad üldse mitte meeles. Eks loll pea ole ikka jalgade nuhtluseks
njah, ma isegi ei haka rääkima korduvalt kaduvast rahakotist ja võtmetest ja sellst et poest unustan õiged asjad ostmata....
aga mul veel selline asi on, et söön midagi ja siis hakkan nõusid kraanikaussi viima ja siis viskan need näiteks prügikasti või wc potti.
no ja autodokumendid on mul koguaeg kusagile kadunud ja maki unustan ka ette ja autouksed unustan ka nupust kinni vajutada
ja vahel unustan poole jutu pealt ära, mida ma räägin....
siia võiks ikka hea nimekirja kirjutada aga kahjuks olen ma hetkel unustanud sellegi
koguaeg unustan ja arvan et olen suuteline vist ka last kuskile maha unustama
kindlasti unustaks ma ka oma pea koju, kui see vaid kaelaküljes
kinni poleks, aga et telefon kodus ja võtmed ja muu selline mis ei ole minuga ühestükkis ununub ikka igapäev ja mitukorda järjest 


Avastasin isegi hiljuti, et huvitav kas ma olen vanax jäänud või on muidu ajurakke vähemax jäänud, aga kõik asjad lihtsalt ei seisa peas... infot on
ka rohkem kui küll...
Nüüd mul märkmik, kuhu enamik toimetusi ja kõikvõimalik vajalik info kirja läheb... punasega märgin ristid/tärnid juurde, mis tehtud ja mis veel
lahendamist nõuab...
Muidugi on ka sellist teist laadi hajameelsust ette tulnud... ntx mõtlen keset päeva, et kas hommikul panin ikka ukse lukku kui kodust ära tulin...
siiani pole ux veel lahti jäänud, aga see toiming vist niivõrd automaatselt käib, et suuremat tähelepanu sellele ei pööra ning mõtted juba edasistel
tegevustel sel momendil...
Viimasel ajal lõhnab küll selle järele, et vaja päevik muretseda. Vanaks vist hakkan jääma!?
Kui teie postitusi siin lugeda ja kurtmist, et hakkate kõik vanaks jääma, siis tuleb naer peale
Ehk nimetaks foorumi ringi pensiokate klubi
foorum?
Pole teist keegi siin veel nii vana, et peaks vanadekodusse minema...nii et...unustamine pole vanaduse nähtus, seda esineb ka lastel ja
noortel ja muidu vallatutel
Võtame seda elu loomuliku osana...icic
Varem nagu juhtus rohkem seda unustamist, aga pean tunnistama, et olen ennast parandanud... Hajameelne olen vahest küll, aga pigem mõtetes, st mõtted
mujal... Asju ja tegemisi ei unusta nii lihtsalt enam.
kauplusest läksin koju, poekorw käes.
kunagi.
kui noorem olin.
üldjuhul unustaja ei ole.
wa juhtudel, kui seda waja on.
yeah. that's right.
Ei ole üldiselt väga hajameelne.
Pole miskit veel kuskile unustand
Aint vahel olen unustand, mis öelda tahtsin. Muu on nagu OK. Ikka mäletan, kuhu mobla panin ja koduvõti ka oma koha peal.
oi, see hajameelsus on jube asi.
Mina unustan ka pidevalt kõik asjad ära, pooled asjad koju, panen nad pidevalt valesse kohta ja otsin ennast pärast segaseks.
Viimased paar asja, mis ma ära unustasin, kui koolis oli vaja teha ettekannet luuletaja Mari Vallisoost ja minul oli oma ettekanne põhimõtteliselt
luulenäidetele üles ehitatud ja ma nad koju jätsin, ai ma sain enda peale kurjaks.
Hullem lugu oli siis, kui sõbrantsi õde tuli minu juurde mingite raamatute järgi, ma võtsin raamatud kaasa ja jätsin võtmed ja telefoni rahulikult
tuppa ja lasin altukse, täiesti rahuliku näoga lukku, meil on seal snepperlukk ja kui sõbrantsi õde ära läks, avastasin, et ei saa sisse ja tuli
peaaegu pool tundi õhukese pluusi väel külmetada ja oodata, et keegi tuleks, kes ukse lahti keeraks 
Mina unustan ka palju ja korduvalt....koguaeg ob vaja kedagi,kes meelde tuletax...ntx eile unustasin kella helisema panna
unustan pidevalt kuhu olen oma riided pannud, st, et tean kindlalt nad kapis olevat, aga tegelikult kuivavad hoopis rõdul, nagu hiljem selgub
see, et kapis on, oli eelmise korra mälestus peas
siis tahan midagi öelda, aga peast pühitud
meelde tuleb, siis kui astun mõned sammud tagasi
võti on selline asi, mis alati kaasas, sest olen ka olnud snepris ukse taga nagu tola
ja siis õnneks oli trepikojas selline tubli mees võtta, kes lahti muukis ja meid lastega sisse lasi( õpetus, ära mine võtmeta lasteaeda lapsele
järele)
üldjuhul juhtub igasugu selliseid asju ja mitte ainult täiskasvanutel, ka lastel
olen hulga telefone unustanud kuhugi

juhtub ikka mõnikord..
hajameelsuse tipp oli see, kui ma kõndisin oma boyfriendist tänaval mööda ja ei pannud teda tähele..
aga muidu klassikalised asjad: ei leia võtmeid üles, ei leia mobiili üles, unustan kohtamised, kohustused jne...
Üldiselt ei unusta ma ei ennast ega oma asju kusagile. Hajameelsuse kergemat liiki võib esineda vaid siis, kui aju parajasti mingi probleemi lahendamisega tegevuses on. Sel juhul ei nimetaks ma seda päris hajameelsuseks, vaid keskendunud olekuks. Ka kokkusaamised ei lähe naljalt meelest ning kui oma mälule päris kindel pole, siis aitab märkmeraamat alati hädast välja.
No vahest ikka juhtub, et ei tea kuhu oma asjad on topitud
Ma oskan neid tihtipeale nii ära panna, et mitte kuidagi üles ei leia ja
meenutada pole ka mõtet ..... sest nagunii ei tule meelde 
Hajameelne pole.
Vahest harva unustan mõne asja, aga seda ka siis, kui unine, välja puhkamata olen.
Muidu suudan oma tegemised meeles pidada.
Esemed ka nii paigutatud, et saab kiiruga kahmata, st.tean, kus miski asub.
riputan hajameelsuse ealiste eripärasuste hulka
...ei jõua mina kõike meeles pidada
millex siis märkmikud olemas on ja kalendrid
Mitte eriti tihti.Muidugi on juhtunud aga ma pean seda loomulikus ja ei põe seda.See tõtu pole ka eriti meeles sellised juhtumised.
Kui on miljon asja korraga mõttes, siis võin küll hajameelsuse tõttu nii ühe kui teise asja nii ära panna, et enam üles ei leia või midagi kuhugi ära
kaotada. Aga ma üritan ennast ikka parandada....et vältida suhteliselt sagedaid küsimusi selle kohta, millal ma ükskord iseennast kuhugi maha unustan
või ära kaotan 
Minust ja hajameelsusest võib pikki lugusid rääkida
.
Näiteks unustasin ma ära oma võõrkeele lõpueksami. Õpetaja pidi koju helistama ja küsima, kus ma olen
. Sõin parajasti kodus laua taga
hommikust
.
Ja ükskord olen ma nädal aega varem teatrisse läinud. Hunnik rahvast ka muidugi kaasas
. Kohale jõudes muidugi näeme, et ühtki inimest pole.
Jube häbi oli, aga samas ajab siiamaani naerma kui tagasi mõtlen
.
olen küll hajameelne, eriti negatiivne selles on see,et ma vahest isegi naudin seda!
Pean tunnistama, et olen ikka üks hajameelsus ise. Olen lihtsalt ostukorvi koos kaubaga käest pannud ja käed taskus kodu poole jalutanud, erinevast
paarist jalanõudega mööda linna ringi kapanud, vale bussi peale läinud, vale auto ust üritanud lahti kangutada jnejnejne. Skleroos möllab.
Asju ma eriti ei unusta kuhugi maha, aga unustan meeltult mingeid pisemaid töid teha, olen ikka piisavalt hajameelne
*mina aga tegin endal ükskord rõõmsalt margi täis - unustasin ära et lcd tähendab õhukest monitori - ajasin segamini ta flatiga
*no viimasel ajal topin millegipärast saia külmkappi
*ükskord "tahtsin" hambapastaga juukseid pesta
*kassi olen mitu korda rõdule unustanud
*pisiasi nimega sool ununeb ostamata, nii et peab ikka spetsiaalselt soola järele poodi minema
Alustuseks peab üttlema, et väga tore teema... Hea näha, et pole ainus ja et mõnel hullem hajameelsus peal kui mul...
Minuga asjad nii...
*jumala tavaline kui telefoni koju unustan ja siis klassiõdede telefone kasutan, et emme telefoniga linna kamandada...
*kui juhiload alles saanud olin, siis unustasin auto mootori enne väljumist välja suretada... sellest õnneks enam-vähem üle saanud... pean mainima, et
tuled süttivad ja kustuvad meie autol automaatselt... Seda unustaks ka kindlasti...
*hakkan midagi ütlema... enne kui sõna suust saan, avastan et ei mäleta, mida öelda tahtsin...
*poest jääb ALATI midagi ostmata... Peale ostmist seisan natsa leti ääes ja mõtlen...
*praegu näiteks unustasin, mida siia kirjuatama pidin...
*kui mõni asi vaja kuskile kaasa võtta, siis mõtlen kasvõi pool päeva, et ma pean selle kaasa võtma... Ikka unustan....
*viimasel ajal ajab eriti kurjaks see, et kui võtan IE mingi kindla plaaniga lahti, siis alati unustan ära, mida suurest ja laiast internetist otsima
läksin...
esialgu kõik...
olen väga hajameelne.
kui pean kellelegi midagi viima sis unustan selle alati.
kui lepin kellegagi kokku saamise siis on mulle vaja alati üle helistada.
ikka päris tihti unustan.....isegi need asjad unustan mõnikord tegemata, millele just mõtlesin
Suht koht hajameelne, eriti peale laste sündi. Aegajalt lausa kanapea. Mobiili riputasin kaela ja ikka kevadest saadik kaks korda mööda linna taga
ajanud. Vanal oli elevantkaal ja roheline vilkuv tuli, seda majas ei kaotanud, pealegi sai teda köögi kapi külge riputada. Uuel on üle prahi hääl.
Pingutan viimasel ajal tublisti, et ennast kuskile ripakile ei jätaks.
Vahel lihtsalt läheb meelest, kuhu teel olin.
Asjad ei kao, kuid unustan pisiosi ooperist "kui pea ei kanna, kannavad jalad". Lähen kuhugi midagi tegema, jätan vajaliku tööriista kaasa võtmata. Lähen automaadist raha võtma, jätan kaardi koju. Nimed meenuvad nõks hiljem, kui vaja. Midagi hullu pole küll seeläbi juhtunud.
.Kunagi oli Delfis sarnane teema:
http://woman.delfi.ee/foorum/read.php?f=25&i=43437&t=9684
http://woman.delfi.ee/foorum/read.php?f=25&i=43094&t=10750
/me ikka vahel loeb seda kui tuju halb või jälle midagi kokku keeranud ning lohutab ennast, et leidub hullemaid
.
Vot siia kirjutaks küll ühe naljaka loo mis minuga juhtus:
Tulen siis töö juurest,uksed pandi juba lukku,viimane inimene jäi veel viimaseid asju toimetama sinna.. nu ja kõnnin mööda kõnniteed bussipeatuse
juurde ja samal ajal mõtlen et helistaks mehele ja uuriks kas ta kodus, samal ajal kui vestlesin vaatasin omale kõhu peale,hõlmad olid jopel lahti ja
siis ma ehmatasin.. et mobiil on kukkunud paela otsast maha,siis lähemalt uurides avastasin et pole paelagi.. järeldasin et unustasin mobiili töö
juurde ,hakkasin end ümber pöörama ja pidin juba mehele mobiili sise kisama : " Krt jätsin mobiili töö juurde" järsku siis jõudis kohale et
mobiil mul ju käes 
päris tihti ikka unustan asju maha...üx kord ostsin vennale bensukast suitsu... kõik ülejäänud asjad võtsin kaasa aga suitsupaki olex peaaegu ikka maha jäänud....ja siis unustan kogu aeg igasugu asju edasi öelda
Ojah, ikka juhtub!
Millest see küsimus siin siis oligi????
Mõnikord kipun unustama igasugu pisikohustusi. Üldiselt kindluse mõttes teen märkmeid või kasutan telefoni meelespead, et õigel ajal vajalik asi tehtud saaks.
kusjuures noorena ma ei unustanud midagi kuhulegi ja midagi ära, nüüd on aga nii et lase olla, varsti täitsa udu vist, aga õnneks kasutan märkmikku, kuhu asjad üles kirjutada, isegi see, et homme kell 14.25 kinno daaaaaaaaa
Minul tuletab kõik asjad mobiil meelde. Kui aga selle kusagile ära topin, siis pean kasutama teise telefoni abi. Mugavaks läinud. Ennem ei märkinud ja ei olnud vajadustki.
juuksevahuga meigi eemaldamine toimub paar korda kuus..
dushi all kaies ei maleta, kas sai conditioner (nah, malu kah nii halb, et ei tule eestikeelne sona meelde) pahe voi mitte...
sageli lahen millegi jarele ja poolel teel olen ara unustanud, mida ma otsin ja kuhu lahen...
poes olen maksnud ja kaupa letile jattes lihtsalt valja jalutanud....
votmed, mobiil, autotuled on igapaevane nahtus....
markmik on suureks abimeheks - absoluutselt koik kirjutan yles. oma office'i seinad ja riiulid on nii voi teisiti kollaseid markmepabereid tais.
aeg ajalt tekib kysimus, et kuidas ma yldse funktioneerida saan....

No ma arvan, et minu elu suurim hajameelsus oli paar päeva tagasi. Olin teel keldrisse. Prantsatasin oma korteriukse rõõmuga kinni, mis lukustub
automaatselt, ja keldri ukse taga avastasin, et võtmeid polegi kaasas
Jube paanika, sest telefoni ka polnud. Õnneks aga leidus lahkeid
naabreid, kes lubasid mul mehele helistada. Pole elus enda peale nii vihane olnud ja kurb. Kiirel ajal lihtsalt 1,5 tundi oma korteri ukse taga istuda

Kindlalt võib väita, et hajameelsusega siinkirjutaja elus silma ei paista...nii et probleeme pole olnud. Üks vidin on kunagi raamatupoodi unustatud aga seegi olukord lahenes kenasti tänu ausatele inimestele meie keskelt...
vat hajameelsus..mul oli piinlik lugu selline et läksin mehega poodi ja nagu ikka jäin asju vahtima ikka uurisin ja uurisin ja hakkasin asju korvi laduma ja muudkui seletan võtan veel mehel käestki kinni ja muudkui räägin ja siis küsin et "kalla, kas me seda juustu ka ostame?" ja siis ütleb üks võõras mehehääl "ikka ostame"!! Vat see oli mark!Nu aga minu mehe leidsime õlleriiuli juurest ja ladusime rõõmaslt asjad õigesse korvi. Asjade unustamist esineb harva ....
Yldjuhul (arwan, et) olen teraw kui naaskel.
Naljalt ei unusta.
Kuid.
Just eelmisel nädalal, uskumatu, läks mul meelest, et pean weel tegema inglise keele suulise eksami ja ei läinudki kohale õigel ajal, kuna lihtsalt ei
olnud meeleski, et peaks justkui wastama minema.
Uskumatu! Wäga hämmingus olin ikka pikka aega.
Ei tea. Loen seda läbipõlemise märgiks.
vat ei ole kuhugi unustaja tüüp
ennast tahaks vahel kuhugi unustada
suudan oma võtmed pea alati väga hästi ära panna.
minu ajameelsus oleneb elutempost, kui lained üle pea kokku hakkavad lööma olen üsna hajeli, hoogu maha võttes saan jälle tasakaalu tagasi 
kogu aeg unustan asju igale poole, unustan kohtumisi, kõike unustan! ning seetõttu satun tihti ka igasugustesse veidratesse ja ebameeldivatesse
olukordadesse

Kui ma poes käin siis unustan selle ühe asja, mida mul kõige rohkem tarvis oli. Aga muidu ei kipu väga ohtralt unustama, pigem kipun olema pisut
hajameelne s.t. asjad ja tegemised tulevad meelde, aga pisukese hilinemisega
oeh, olen samasugune unustaja nagu enamus siin vist on...
olen ära õppinud mehaanilise meeldejätmise korduma kippuvate unustamiste tarvis. kui kodust lahkun siis enne väljaminekut korda endale 3 asja: mobiil
on?, võtmed on? rahakott on? nagu kõige tähtsamad asjad. üleüldse kipun endaga seoses unustamistega vist palju rääkima 
Millalgi, kolm aastat tagasi tglt, unustasin lapse lasteaeda
Oh seda paanikaosakonda, kui ma selle kodus avastasin 
on mulgi nad korra lasteaeda jäänud, siiski kahe pea mõtlemise tagajärel, õnneks lasteaed polnud kaugel, jalutasid poolel teel vastu
.....oli aeg,kunas sageli ajasin voodikaaslased segamini 
Mina ei ole hajameelne aga enamus inimesi mu ümber küll, ma hakkaks neid heameelega maha laskma siis te saate aru miks sõna ei peeta ja raha ei liigu ja kanapead valitsevad.
Üldiselt ma ei kaota midagi, sest olen korramaniakk - igal asjal on oma koht, kuhu panna ja kust võtta. Harva unustan midagi, sest mõtlen kõik läbi, enne, kui tegutsen. Siiski aeg-ajalt tuleb ette nagu kõigil.
Viimasel ajal olen ma väga suur unustaja- liiga palju asju on korraga vaja meeles pidada ja paratamatult miski ununeb
Harva olen ma hajameelne. Hajameelsuse suurus oleneb tavaliselt mu eneseteundest.
pole just eriline unustaja-pigem kontrollin alati paaniliselt mitu korda,et oli ikka kõik kaasas...ja siis veel paar korda kindluse mõttes veel üle
ka.
eriline unustamisehoog aga oli kevadel,kui kodus megahull olukord ja mu närvid tinisesid nagu häälest ära kandlekeeled.
vaat siis püstitasin unustamises rekordi!
töökaaslased muud ei saanudki kui kogu aeg minu vahet joosta:kle sa unustasid selle,sa seda ei pannudki,miks sul see puudu on...lõpuks hakkas ka
ülemus mind vaibale kutsuma.päris põrguks läks.
ehmatavam unustamine oli aga alles hiljuti
otasin tööbussi,kui taipasin,et olin võtmed ja magnetkaardi maha unustanud...lidusin siis tagasi kuidas
jalad võtsid ja lõpuks jõudsin õigeks ajaks bussile ka.
Äsja panin piprapurustaja külmkappi, no otsi lolliks.
Hommikul otsisin rahakotti,leidsin teki alt.
On olnud aegu,kus mobiil on helisenud külmkapis
neid aegu ei taha meenutada
Ilmselt tulevikus altzheimer on mu nimi
tiivit.:..kas sa ei saa teda voodi või siis voodist välja muidu,kui raha eest ainult
?
Kui ei mäleta siis pekstakse nii kaua kui ei unusta
Kõige effektiivsema vahend!
To Officer:Ei mitte sedasi.
Ilmselt oli mul eile palgapäev ,lugesin voodis raha ja
minestasin,hommikul ei mäletanud midagi
mina küll voodis raha ei loe ikka, suuremat pinda on vaja
.... meil siin tööjuures üks (nais)kolleeg küsis kassast nädalavahetuseks koju rahalugemismasina.....,ma täitsa mõistan teda
Tahtsin ilmselt püherdada raha sees,
see mul selline fantaasia,
aga kuna ilmselt polnud mille sees püherdada,siis minestasingi
Hommikul ei mäletanud midagi
Tsitaat:
Algne postitaja: tiivitaavi
Äsja panin piprapurustaja külmkappi, no otsi lolliks.
Hommikul otsisin rahakotti,leidsin teki alt.
On olnud aegu,kus mobiil on helisenud külmkapis
Tule taevas appi! To Anne51:Mis teha,see tuleb stressist,
õnneks sain abi
Tundub,et stress hakkab jlle mind murdma.
Ei tea kas seda saab hajameelsuseks pidada aga täna panin võrdväärsete teede ristumikul paremalt tulevat autot märgates (ise mõeldes, et ahah tuleb-nagu peakski nii õige olema)piduri asemel gaasi...õnneks midagi ei juhtunud...üle jõudes juuksed vähe kerkisid püsti...
sõitsin täna autoga koju ja pidasin plaani, et sõidan ka poest läbi, et õlut osta. Poole tee peal järsku helistab ülemus. Telefon kõrva ääres,
põrutasin autoga otse koju, poodi läbimata. Ja kui koju jõudsin, tuli meelde, et õlu jäi ostmata. Totaalne hajameelsus... Krt 
Aga tervislik 
aga siis tuli mul siiski meelde,et õlu jäi ostmata... Ja ära ta sai ostetud, hoolimata oma hajameelsusest 
hajameelsus on minu puhul professionaalne haigus
eriti mis puudutab lühimälu.
hajameelsus pidi olema siis, kui professor paneb ninna nohusalvi asemel sinepit ja seejärel virutab sinepitopsi suletud akna kaudu välja.
No sitalt suurim hajameelsus oli mul just üleeile: ööbisin Tallinnas sugulaste juures, hommikul läksin linna peale ja pidin pärast lihtsalt nende
hoovilt auto võtma ja ära sõitma, sest nemad läksid kodunt ära... kui auto juurde tagasi tulin, siis tuli meelde, et olin autovõtmes köögilauale
unustanud... ja pidin 4 tundi mööda linna jõlkuma, kuni koju tulid
Viimastel kuudel on see hajaliolek väga aktuaalne. Ime, et ma ennast ei ole veel kusagile unustanud.
Kõige enam on meeles see kord, kui ma Tartu Kaubamajas tulin ühest poest välja ning jäin keset keskust nagu tohman seisma, mul oli meelest läinud, kus
kohas ma olen. Vaatsin, et täiesti võõras koht. Ei ma teadnud mis linnas, mis poes ma parasjagu viibin ja mida ma üleüldse seal teen. Päris kõhedaks
võttis sees.
Teinekord aga istusin Tallinnas hommikul trollile, et tööle sõita. Vaatasin veel hooleka, et oleks ikka õige number jne. Alles siis, kui troll oli
vales linna otsas, sain aru, et midagi on valesti. Jõudsin tööle peaaegu 2 tundi plaanitust hiljem.
Õnneks on hakanud asi juba normaliseeruma 
Tere,
no näete,
just ärganuna,otsustades lehti lugema tulla arvutisse,kiikasin ka siia
ja mis ma näen - olen end eile väljalogimata unustanud
jlle.
no algkooli ajal olin ma ikka täielik tuhajuhan. Küll ma unustasin ühe ja teise asja ära (kaasa võtta või ära teha). Nüüd tekivad sellised lollid
olukorrad stressist vms.
viimasel ajal olen liiga hajameelne..unustan ja ajan sassi..keskendumine on 0 ,justkui oleksin labidaga pähe saanud..
Mul ka aga see viimane aeg kipub tihti korduma. Üldiselt varem oli ikka hullem, siis ma olin suht jube jahukringel, praegu ikka haldab ära. 
Mina olengi tuulepea ja ma ei saa nt. töö juurest pea kunagi nii tulema, et ma ei peaks tagasi tulema millegi maha unustatu järgi... Enne muidugi
mõeldes ja lootes, et äkki kannatab järgmise korrani, las olla "kindlas kohas" 
mul jäävad ajalehed ala postkasti ja tulevad vaid siis meelde kui tahan neid lugema hakata
Mina olen oma noorikut mitu korda kõnetanud mitte tema nimega.No see on muidugi vabandatav sellega et oleme juba väga ammu koos ja pereliikmete nimed lihtsalt lähevad meelest.
free:sinu postituse mõttes on teatud vastuolu....arstiteema on siin lähedal kusagil
Huvitav-kas peaksin teda perearsti nimeganimetama.Huvitav mida see annab
sa ei pea siin kõigile ometi pajatama,et sa perearstiga rohkem .......... kui oma noorikuga
ole mureta hulga vähem.
...siis hea,ma just hakkasin kadestama
Kohutavalt hajameelne
Tänu sellele olen saanud reisida, sest ... istudes bussi pole ma mitte sinna jõudnud kuhu soovisin, vaid ... Paide asemel
Võhma ja Põlva sõites, jõudsin hoopis Võrru.
Oleks isegi Venemaale rongiga jõudnud, kui piirivalve poleks Valgas mind ehmatanud. 
nojah, Kolumbus oma hajameelsuses jõudis India asemel Ameerikasse, sest piirivalvet polnud...
suures ajameelsuse hirmus panin täna kleeppaberiga "käsu" peegli külge, et mitte ei jätaks tähtsat tegu tegemata
panen ka aeg- ajalt kleepse peeglile
aga ma suudan nad ikka unustada
nii, et hajameelsuse tipp
viimane kord oli reedel, kui pidin ärkama hommikul pool kuus
aga juhtus sedasi, et äratuse olin pannud tund hiljemaks
Üldiselt ei ole hajameelne ja ei unusta asju. Ühel korral olen ainult hambapasta poes pärast maksmist lindile jätnud.
Viimasel ajal aga on mälu teatud põhjustel lünklik küll. Aga selle saab ka varsti korda 
Mina koostan mõnikord endale nimekirjasid, et mida on poest vaja osta või mida kusagile kaasa võtta, tavaliselt unustan aga selle sedeli endaga poodi ühes võtta :S
mulle on öeldud et mälu nagu haugil, kes ujub kõrrest mööda ja tagasi vaadates ei mäleta enam kummalt poolt kõrt tuli 
mina olen padu-hajameelne ja pole kuigi palju asju mida ma unustanud ja kaotanud ei ole..Aga ainult asjade osas, tegemisi, tähtpäevi jne ma ei unusta
kunagi. Ja õnneks on mul ka hea situatsioonimälu, nii et 9l juhul 10st ma suudan meelde tuletada kõik oma liigutused ning leian kaotatud asja ka
üles, kui olen avastanud, et ta on kadunud 
Ega ma midagi maha eriti ei unusta, aga ma unustan näiteks selle, mis ma just ütlesin või küsisin. Inimene räägib pika jutu maha ja siis küsin sama
asja, millele vastamisele ta just 10 minutit kulutas.
Samal ajal ei mõtle üldse muid mõtteid, armunud ka nagu ei ole, vanaks vist hakkan jääma
kui oma nimi enam meelde ei tule, siis on tegemist hajameelsusega. naide elust enesest.
lapsena oli poodidega mingi erisugune fenomen:
1. marssisin kassast mööda ja kauplusest välja kaupa täis korviga ( ikka päris kaugele jõudsin), tagasi ei läinud. häbi oli.
2. prügiämbriga jõudsin lausa poodi sisse. no ununes kätte. jooksin kohe välja. häbi oli.
Viimane näide minu hajameelsusest on see, kui ma hakkasin kannust mahla tassi valama...valan ja valan kuni lõpuks jõudis kohale, et tass on laual põhjaga ülespoole ning mahl kohe teps mitte tassi ei satu, vaid rõõmsalt mööda laua äärt maha voolab...mhm.
ma suudan tänaval kõndides tuttavatest mööda minna neid nägemata ja nad ei saa kuidagi aru, kuis see mul õnnestub
tegelikult ei saa ma ise ka
Tsitaat:
Algne postitaja: ariita
suures ajameelsuse hirmus panin täna kleeppaberiga "käsu" peegli külge, et mitte ei jätaks tähtsat tegu tegemata![]()
Lehm pidi 10 liitrit piima tagasi hoidma-mis see liiter kust siis ära pole
Mina olen haiglast siniste kilesussidega koju jalutanud ... läbi terve linna ja kogu tallinna ühistranspordi 
ma olen ka seda teinud...
ja kui rase olin siis olin kuidagi eriti hajameelne
ei ole hajameelne
Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Kohutavalt hajameelneTänu sellele olen saanud reisida, sest ... istudes bussi pole ma mitte sinna jõudnud kuhu soovisin, vaid ... Paide asemel Võhma ja Põlva sõites, jõudsin hoopis Võrru.
Oleks isegi Venemaale rongiga jõudnud, kui piirivalve poleks Valgas mind ehmatanud.
![]()
Mina olen üks suur unustaja. Igal hommikul otsib terve perekond taga minu rahakotti, mobiiltelefoni, kindaid või midagi muud säärast.
Täna käisin ma pärast tööd poes süüa ostmas ning koju jõudes meenus mulle, et pidin ostma ka kassitoitu. Suure kirumise saatel ajasin endale uuesti
riided selga ning läksin poodi tagasi.
No mul on tuttav mees,kes läks turult liha ostma,aga ostis 2 papagoid
Oleks tahtnud ta abikaasa nägu näha
kassitoit on esimene, mis ma poeringil korvi panen.
muidu unustan.
kodus liigub nali, et kass peab söönud olema, aga teised võivad oodata.
aga kaotan oma asju järjekindlalt kodus.
tean, et panin oma kohale, aga kui võtta tahad, on paanika lahti-lihtsalt kadunud.
Mina olen niimoodi rinnahoidja ära kaotanud
Hiljem selgus ,et olin vist(ei mäleta täpselt) selle ikkagi kiiruga ära kiskunud ja see libises voodi taha
selle imeliku asjade kadumise kohta(ja hiljem nagu nõiaväel ilmumise kohta) olen ma öelnud, et meil on kodus vaim, kes asju naljapärast liigutab ja
siis ise pihku naerab, kui peadpidi kapis või voodi all oma asju otsid.
ometi teades, et õhtul olid nad ju alles.
Ma olen jätnud liiga mitmeid liiga kalleid päikeseprille erinevatesse kohvikutesse ja taksodesse. Muude asjadega pole juhtunud, ma ei saa aru, mis needus see päikeseprillide asi mul on.
vanasti olid taskurätikud need, mis kadusid kui vits vette.
õnneks praegu saab kotis ka ühekordseid kanda ja need ei kao vaid kuluvad.
Ka minul on sama asi päikeseprillidega.
Olen loobunud kallitest.Ostan kevadel 3paari ja sügisel on ikka vaja uusi.
Ükskord teadsin,et unustasin ühte kauplusesse.Läksin tagasi ja müüa pakkus ,et näete hetk tagasi jäid siia ühed.Need ei olnud minu omad
Kusjuures mina olen mitmel korral poes kauba eest maksnud ning siis rahuliku südamega minema leekinud, ilma et toidukraami kaasa võtaksin.
Ah jaa, toasussidega olen keset südatalve ka tööle jõudnud ja alles seal avastanud.
Seda loetelu võiks lõpmatuseni jätkata.
Ei tea, kas hajameelsus on paljude arstide kutsehaigus.Oli meil kunagi perearst, suur täisjõus mees, kellel käpikud paelaga kaelas rippusid.Naisel oli juba siiber tema kinnaste kadumisest ja nii ta need kindad mehekesele nööriga kaela pani.Olin sellist pilti varem näinud vaid oma lapsepõlves, kuid siis vaid väikeste laste juures.
Kindaid olen omajagu kaotanud, aga uue vihmavarju pean küll vähemalt iga 3 kuu tagant ostma. Küll jätan ma neid erinevatesse vetsudesse, tuttavate
juurde, pargipingile, restoranidesse, kohvikutesse...
Minu teooria on, et arstid on (reeglina) niivõrd süvenenud enda erialasse, et argieluliste asjade meelespidamise jaoks enam ruumi ei jätku. Võin une
pealt loetleda kolorektaalvähi geneetilisi markereid (kuigi see pole mu erialaga seotud), samuti mäletan kõiki oma patsiente ja nende haiguslugusid,
ka neid, keda pole oma 10 aastat näinud, aga samas valmistab mul ületamatuid raskusi iseenda sünnipäeva ja -aasta meelespidamine. 
tänan tehnika saavutusi ja seda inimest, kes mõtles välja kokkupandava vihmavarju
seniajani kaotasin neid ikka hulgim, vaid ostmisrõõm jäi, nüüd
on alles isegi esimene japside vihmavari aastast 1969, maksis 45.- rubla, aga see polnud asjata raisatud raha
Lisan taaskord selle lingi: http://woman.delfi.ee/foorum/read.php?f=25&i=9684&t=9684
Värskemad kodutud pole ehk seda näinud...
Aeg-ajalt annan enda kassile lisaks krõbuskitele ja konservile ka silku ja neeru. Täna olid menüüs esimesed. Igatahes olid silgud juba ette tükkideks
lõigatud ja tassiga külmkappi õiget aega ootama pandud. Võtsin siis nii tund aega tagasi kapist need välja ja täitsin kassi toidukausi ära, tassi, kus
oli veel silkudest irdunud verd ja vedelikku sees, jätsin mingil põhjusel laua peale. Nüüd läksin kööki ja valasin samasse tassi kohvi. Rüüpan suure
suutäie ning mõtlen, miks kohvil silgumaitse juures. Võeh.... (läheb suud loputama) 
Oijah... Olen kohutav unustaja... tüdrukule teeb see ilgelt nalja kogu aeg
Alles mingi kuu tagais oli juhus, kui käisin Pärnus Rimis, ostsin grillvorsti ja midagi veel.. tüdruk tuli järgi mulle autoga.. Aga enne kui ta sinna
jõudis, käisin K-Arvutisalongist läbi... Noh käisin ära.. istsuin autosse, viis mind koju.. Kodus avastasin, et kurat, midagi on puudu.. Grillvorstid
ja see teine värk jäid maha kuskile.. Järgmine päev helistati K-st, järelmaksu asjus.. siis küsisin ka, et mul üks piinlik küsimus.. et kas kilo
grillvorsti ei jäänud teie juurde... Ei olevat jäänud... Seega, kes kurat teab, kuhu need jäid mul 
Ma unustan pidevalt raha tagasi võtta jube armas kui mu viiesajasest antakse vägisi nelisada tagasi, mille ma jälle unustasin vastu võtta, raha on
tõesti risuks kaelas
viidiku link oli megahea. ma siiani loen ja irvitan.
aga tool on tavaline, et mobiil ja hiir saavad segi aetud. ykspaev hakkasin juba mobiilil patareisid vahetama, sest ei andnud klikkida ja midagi muud
viga ka ei tuvastanud.
Skin, kui sa järgmine kord poodi lähed, siis helista mulle, ma tulen aitan sul seda raharisu ära tassida
Meenub ka üks seik veel, kui sõber kord helistas, rääkisime.. ja ühekorra, siis ütlesin sõbrale, et kle oota, ma ei leia oma mobiili üles.. hakkasin
juba jumalast närvi minema.. ütlesin siis sõbrale, et kle helista mulle, et ehk ma kuulen... Siis kargas pähe, et olen ikka oinas küll.. Ma ju
rääkisin mobiiliga!!!
Kadunud päikseprille olen korduvalt oma nina pealt leidnud
Olen ka pool päeva käinud ringi pusaga, mis oli topelt pahupidi, esiteks sisemine pool välja poole ja lisaks veel seljatagune oli ees ka 

Delfi hajameelne professor tuletas mulle meelde, kuidas ma lubasin ühele tuttavale saata ühe klaveripala (noodiprogrammiga sisse löödud). Tuttava
aadress oli xxx@hot.ee ("xxx" asemel on tegelikult tema hüüdnimi), aga mina saatsin faili aadressile xxx@mail.ee. Paari päeva pärast tuleb
mulle vastus: "Aitäh klaveripala eest, kuid ma ei tunne sind ega sinu klaveripala." 
Viimane nali sellest rubriigist oli see, et ma jalutasin lasteaiast välja nood sinised kilepapud jala otsas ja siis hiljem nondega Prismasse.
Lasnamäel.
Ehh jah, et ka omad ei märganud kui autosse istusin.
Ometi kohmitsesin kesk linna lapsi kokku pakkida ja siis sõit prismasse ning sealt parklast poodi.
Muid unustamisi nagu suurt viimasest ajast ei mäletagi.
lola ja teiste sarnaste juhtumite peale.... kas teie annaks inimesele marku, et tal on sinised sussid vms jalas voi muigaks ning konniks mooda?
olen vaikselt juurde astunud ja öelnud inimesele, kellel on püksilukk lahti.
ise piinlikustundest krambis, et kuidas ma ikka ütlen.
on lohutanud teadmine, et temal oli veel piinlikum, ma arvan.
lisatud:
korviga toidupoest väljajalutamine, valetpidi pluus, suhkur toosi asemel kraanikaussi(hommikul vara)...eks neis hetki ole veel, aga eks nad ununevad.
Tsitaat:Jah, annan märku.
Algne postitaja: Pipilota
lola ja teiste sarnaste juhtumite peale.... kas teie annaks inimesele marku, et tal on sinised sussid vms jalas voi muigaks ning konniks mooda?
Olen andnud märku ja teen seda ka edaspidi, kunagi ei tea millega ise hakkama saad.
Sõitsin üksinda autoga poodi, ostsin vajaliku ja istusin autosse kõrvalistuja kohale.
Kaua ma just istuma ei jäänud, aga natuke loll tunne oli autost välja kobida ja juhikohale asuda.
ma olen puhkepäeval tööle läinud
vähe närvi ei ajanud.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
...
jalutasin lasteaiast välja nood sinised kilepapud jala otsas
...
On küll võimalik.
Et porisel ajal vanemad ruume lapsi tuues-viies väga poriseks ei tatsaks. Mis siin imelikku?
Tulin suurest loenguruumist välja,
keerlesin telefoniga rääkides suures eesruumis ja kui kõne lõpetasin püüdsin loengusse tagasi minna.
Läksin siis ukse juurde, aga uks ei avanenud,
vaatan eemal üks ehitusmees
kutsusin appi,
et äkki temal õnnestub uks lahti saada,
klõbistas siis mees jõuliselt mitmeid kordi ukselinki
ja siis mulle viimaks plahvatas
olin vale ukse taga.