
Kui igapäevaelus tekib probleem, mida te KÕIGEPEALT teete? Kukute nt. siin ahastama/sõimama/niisama otsite avalikku tähelepanu või siis pöördute
probleemi teise osapoole poole (kui selline on) ja vaatate lahenduse järgi ringi.
Ajendas seda küsima näide elust endast.
Lasteaialapse ema leidis, et laps ei tegele lasteaias eakohase tegevusega ja üleüldse olevat olnud ülemäära must.
Selle asemel, et minna ja rääkida rahulikult kasvatajatega, virutas tema alustuseks inetu kirja perekooli ülesse a la "et mida nad seal endale
kõik lubavad".
Oh jah ...
mina võtan esialgu aja maha.Enamik asju võib paar päeva rahulikult settida.
siis on kõik osapooled rahuneda jõudnud ja võimelised asjale uuest küljest lähenema.
tee seda,varsti koolivaheaeg ja aega rohkem
olen 29
monikord ei suuda toesti ennast kontrollida ja vingun lapsikult asjas mitte osalejate ees.. nt. siin.
ideaalis ju peaks toesti enne maha rahunema ja siis minema teise asjaosalisega arutama...
Kui tekib pisike probleem, siis lahendan kohe. Suuremate pähklite katkihammustamiseks vajan rahunemis- ja mõtlemisaega.
Foorumist ise nõu ja abi ei küsi aga leidnud olen küll 
Mul ka paaril korral ette tulnud, et ei kontrolli oma esimest reaktsiooni. Kuhugi kirjutama ei ole hakanud ega midagi sellist. Olen kohe südamelt kõik
ja garneeringuga välja ütelnud. Tunnen halvasti, et nii on läinud ja üritan ikka end analüüsida ja seeläbi parandada oma taolisi reaktsioone. Kuna
tean palju selliseid inimesi, kes ei suuda rahulikult probleeme lahendada, siis ei taha ise selline olla, või selliseks saada.
Päikest teile
Ma kirjutan ka alati kõigepealt perekooli, delfi naistekasse ja vabariigi valitsiusele ning kohalikule konstaablile ja alles siis tulen kodututesse.
Kõigepealt ikka üritan asja lahendada asjaosalistega. Kui see ei kuidagi õnnestu, analüüsin ja üritan lahendusi leida kui aga kuidagi probleemidest jagu ei saa, küsin nõu kolmandatelt isikutelt.
Tsitaat:
Algne postitaja: murdjamees
Ma kirjutan ka alati kõigepealt perekooli, delfi naistekasse ja vabariigi valitsiusele ning kohalikule konstaablile ja alles siis tulen kodututesse.
Reeglina asun asja kallale ja üritan probleemi lahendada. Lola toodud näites oleksin kõigepealt rääkinud kasvatajatega. Põlgan inimesi, kes mulle
näkku ei ütle, kui midagi öelda on, vaid lähevad "küla peale" kellama.
Väga ebameeldivad on probleemid, mida peab lahendama ametiasutustes, aga nende kallale asun erilise innuga, et ruttu kaelast ära saada.
Kõige raskemad on probleemid lähedastega ja nende puhul olen teinud seda viga mõnikord, et eiran ja teen näo, et probleemi pole. Raske viga! Varem või
hiljem tuleb lahendust otsida ja parem siis varem.
täna juba mitu probleemikest lahendatud....aga teile ei räägi 
Üldjuhul arutan seda parima sõbrannaga, sest õige on, et kaks pead on kaks pead ja pean tunnistama, et tal on väga häid nõuandeid ja ta suudab mu
kohati keevalist loomust kas taltsutada või siis hoopis tormi vallandada
. Pean nüüd tunnistama, et vahel satun marusse, eriti, kui miski ülekohus
toimub.Aga öelge- mida ma peaksin tegema vanamemmega, kes päev otsa kolistab ja lohistab mu lae peal mööblit ja pesukausse... ja öösel kell 00.30
algab sama trall... rääkimist ärge soovitage- see ei ole aidanud 
radikaalne lahendus oleks elukohta vahetada...
oma probleemide puhul vihastan ja siis asun tegutsema kui just masendusse ei satu. on sedagi ette tulnud, et mõni asi loksub ajaga ise paika 
Mina ostan poest suure tahvli "Fazeri" piima¹okolaadi ja söön selle üksi, kellegi teisega jagamata ära.
Törts kainet mõistust ja hetk mõtlemisaega ning asi peakski juba korras olema.
Kõik oleneb probleemist, hetketujust ning inimesest, kellega probleem tekib. Ühest vastust ei oska ma anda, kuid püüan asja lahendada nii rahulikult kui võimalik.
Kui probleemi põhjus olen mina, siis lasen kõrvad lonti ja kuulan ära, mõtlen, teen enda jaoks otsuse.
Alles siis asun rünnakule, kui olukord sunnib.
Teistpidi olukorras vestleks enne teise osapoolega, kui infot levitama hakkan.
...olen suht emotsionaalne inimene aga ma õpin ilmselt surmani, mitte pidevalt teistest "teerulliga" üle sõita
ei elukohta ma küll iga sita asja pärast vahetama ei hakka ja suure pahanduse puhul hakkan otsima neljale küsimusele vastust: mis? miks? millal? ja
kus?, kui neile on vastused leitud ja tegu väärib märkimist lähen suhtlema, siiani olen sõnasõdadest pääsenud,(laste puhul panin neid ise vastutama -
kas või kapsaid rohima)
noh muidu kippusin ikka foorumitesse kurtma,nüüd püüan esmalt üksi rahulikult asja üle mõelda ja seejärel kui probleemil on teine osapool siis püüda temaga ikka asi lahendada.Aga kui mul on probleem milles tahaks lihtsalt asjast eemalseisvate arvamust siis panen ikka teema foorumisse.Selleks nad ju mõeldud on et nõu küsida
Mul kah seesama paha viga,et ärritun kergesti ja ei suuda alati probleemi läbi mõelda,enne,kui rünnakule asun. Koos vanusega tuleb tasapisi ka elutarkus ja nüüd proovin kõigepealt aja maha võtta ja rahuneda.Peale mõningast järelemõtlemist selgub sageli,et probleemi polegi!
kui argielus, tekib probleeme siis ma palun jumalat , mul on neid jumalaid igas kaliibris suuri ja väikseid, rikkaid ja vaeseid, peaasi,et mulle
meeldiva väljanägemisega.
PS Halvimal juhul viskan esemega mis juhtub käes olevat!
Kõigepealt teen probleemis osaleva teise osapoole maatasa ja vahel harva mõtlen seejärel, mis tegelikult toimus. Mõtlemine, üldiselt, on kahjulik teie
tervisele. Mina hoian oma tervist.
Ahjaa, foorumisse postitan ka koheselt ja pidevalt. Mulle meeldib, kui võimalikult palju inimesi mu elust osa saavad.
Suur ehmatus paneb toppama,kuid pole probleem,vastavalt situatsioonile rahulikult edasi...
Aeg võtta maha ja ajada ikka oma rida...
Jõulud kinkisid(jätsid alles),pöidla...,nurklõikajal ainult 10000 pööret.
oleneb olukorrast...aga enamasti ma küll eriti vait ei ole, kui mulle mõni asi närvidele käib. olen selline võitleja tüüp-kui midagi on valesti, siis tuleb seda parandada, kasvõi üritadagi sinnapoole.