
Võit on hää, aga kaotada peab ka oskama. Spordivõistlustel, inimsuhetes, töökohale konkureerides...
Kuidas sinuga on?
Lahkud väärikalt, kui tunned, et võita pole võimalik? Trambid jalgu ja jonnid? Kaotusseisust hoolimata püüad peaga vastu seina joosta ja olukorda
endale sobivasse suunda lükata? Midagi muud?
Üldiselt pean end kehvaks kaotajaks- tuju kipub mossi minema ja kõik tundub jama olevat 
keffa kaotaja olen, kuna ei mäleta, millal kaotasin
elan teadmisega, et iga kaotus on millegi võit
homme on ka päev
kuidagi peab ennast lohutama
polegi nagu kuulnud, et kellelegi meeldiks kaotada. Iga kaotus ajab hinge täis ja riivab südant. Iga kaotus on viga, aga vigadest tuleb õppida - kui nüüd targutada...
egas alati pea võitma. võtan kaotus suht rahulikult, oleneb muidugi mida või millele kaotada. eks hiljem teen järeldused miks nii läks. 
Olen alati suutnud väärikalt suruda võitja kätt kui selleks vajadust on olnud.Ei tunne kibestumist.Kui inimene on sinust parem siis tähendab see ainult ühte-sul on arenguruumi.
Ise olen too "peaga vastu seina"-tüüp. No ei mahu mulle pähe, kui asjad ei lähe nii, nagu neid vaimusilmas näinud olen. Ja siis ma muudkui
ületan noid ületamatuid takistusi, kusjuures üllatavalt paljudel kordadel annab see isegi soovitud efekti.
Kui keegi oskab hääd nõu anda, kuidas toda väärikat kaotamist selgeks õppida, siis ma oleks esipingis õppimas küll.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Olen alati suutnud väärikalt suruda võitja kätt kui selleks vajadust on olnud.Ei tunne kibestumist.Kui inimene on sinust parem siis tähendab see ainult ühte-sul on arenguruumi.
Oskan küll ja eks seda on tulnud elus õppida. See on üks väga kasulik oskus inimesele. On ka teisi.
Tsitaat:
Algne postitaja: madu
Ise olen too "peaga vastu seina"-tüüp. No ei mahu mulle pähe, kui asjad ei lähe nii, nagu neid vaimusilmas näinud olen. Ja siis ma muudkui ületan noid ületamatuid takistusi, kusjuures üllatavalt paljudel kordadel annab see isegi soovitud efekti.
oskan hästi kaotada
asju kaotada

"nui neljaks" suhtumist pole osanud ära õppida, vähemalt kaotuse puhul. (kui on veel võimalus, siis ei peata mind miski.) seega ******saatmise puhul tulen olukorrast naeratusega välja, aga sees toimub midagi muud. eks muidugi iga suletud uks avab teise. juu see kõik pidi siis nii minema, ja vägisi küll head asja ei saavuta. ma muidugi usun liiga palju sõnu ja mingeid lolle mänge mängida ei viitsi/oska. ahh.
Kipub jh nii, et olen halb kaotaja... Kohe nõme tunne tekib alati siis.
Asjade kaotamises mul seeest võrdset vist ei leidu 
No eks tuju ole mõneks ajaks halb, aga mingit jalgade trampimist ja muud jama küll korraldama ei hakka. Selles suhtes on nö väärikustunne olemas. Nö
võitjale halba ei soovi.
Tegelikult olen võtnud sellise mõtte ka endale, et eks iga asi ole millekski hea - kogemus põmst kasvatab jne.
Ei trambi jalgu. Kõik oleneb, miks ma kaotasin, kas see sõltus minust, kas oleksin saanud midagi muuta või ära jätta... Kui tuleb välja, et
inimesega pole võimalik normaalselt asju ajada, siis ma ei ole enam kohustatud temaga edasi suhtlema ehk siis pilli lõhki ajama, sest olen juba
piisavalt kogenud, et see raiskab ennekõike just minu aega.
Ei suuda ühtegi suuremat kaotust meenutada(ajul vist selline kena omadus ebameeldivad mälestused unustada). Aga näiteks malet mängides tunnen siirast rõõmu sõbra võidu üle.
Ma reeglina tean ette mingil hetkel, kas kaotan või võidan.
Ma ei tekita kaotusest probleeme selle tõttu.
Ju siis nii pidi minema ja ei olnud minu kord võita.
Milleks solvuda kaotuse pärast
See ju pigem koht, kust õppida, mida saaks paremini, targemini teha edaspidi...
Ja muide, mitte alati ei tähenda kaotus seda, et sa oled kehvem/nõrgem 
Kaotusest tuleb õppida, et järgmine kord võita!
Vanusega tuleb ka oskus vähem kibestuda kaotuse pärast, aga väiksena löristasin nutta, kui Tsirkuse-mängus eesli seljas alla kappasin 
Olen kehv kaotaja. Ma kohe üldse ei salli seda, kui asjad ei lähe nii, nagu mina tahan!
Mõnikord näitan seda välja ka, enamasti mitte.
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Ja muide, mitte alati ei tähenda kaotus seda, et sa oled kehvem/nõrgem![]()
Tsitaat:See lapsepõlve kaotuste valu on meil hetkel kodus peopesal hetkel. JA oi kuis maailm kukub ümber kui vaid kaks sammu peab taagsi astuma või siis keegi paari, millele oled kaude silma heitnud, mänguväljakult memory-mängus ää korjab.
Algne postitaja: jenni
Vanusega tuleb ka oskus vähem kibestuda kaotuse pärast, aga väiksena löristasin nutta, kui Tsirkuse-mängus eesli seljas alla kappasin![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: sheridan
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Ja muide, mitte alati ei tähenda kaotus seda, et sa oled kehvem/nõrgem![]()
vaid...?!
Arvan, et olen halb kaotaja, kuid oskan seda hästi varjata, nii et teistele jääb mulje, et oskan hästi kaotada. Sestap valisin pollist, et oskan
kaotada
mina oskan kaotada siis, kui tegemist on asjadega, mille kaotus/võit mulle tegelikult korda ei lähe, näiteks kaardimäng, spordivõistlus jms. Kui aga on tegemist võistlusega-konkurentsiga, mille tulemus on mulle kuidagi isiklikult oluline, siis on kaotus küll väga kibe.
Kui pilgu teemale viskasin, arvasin, et tahetakse teada, kui hea ja osav asjade ärakaotaja ma olen. Ja seda ma tõepoolest ka olen, oskan nii enda kui
teiste asju nii hästi ära toppida, et pärast neid mitte keegi enam üles ei leia. Samuti olen võimeline otsima asja, mis on mu oma nina all, kõige
jaburamatest kohtadest.
Aga laua-,kaardi- jne mängudes, olen kehv kaotaja, saan aru küll,et on ainult mäng, aga kibe tunne jääb ikka kui kaotan. Kaardimänguga on parem
kaotada- öeldakse, et sel veab armastuses, kelle kaart ei jookse. See sobib hästi.
olen vilets kaotaja.
pean tunnistama.
ja häbi mulle. keskpärasust ei kannata.
olgu siis suhetes,
spordis või
näitemängus
ikka pean esimene olema

tegelikult mulle ei meeldi kaotada või millegist oodatust ilma jääda.
kohe on mokk ripakil ja tuju null.
elus on olnud kaotusi alates lapsepõlvest piisavalt, ja usun, et olen selle kunsti selgeks õppinud kuigi lähedaste kaotust elan väga üle ja ülejäänud
juhud ei oma erilist tähtsust
Kehva kaotaja olen. Kui omal tuju läinud, peab teistel ka minema. Ja mida lähedasem inimene seda hullemaks läheb.
Proovin end parandada, aga
raske on.
omad saavad täiega. isegi kui süüdi pole. lihtsalt sellepärast, et omad on.
hea, kui mõistavad.
toetavad.
ajutisi kaotajaid.
tulevasi võitjaid
Ma arvan, et ma oskan kaotada kuigi ma põen sisemiselt kaotusi suht raskelt. Peaga läbi müüri hakkan jooksma vaid erandkordades kui tunnen, et kaotada
lihtsalt ei saa. Aga enamasti elan kõik paratamatud kaotused ikka üle - kuis siis teisiti
Kaardimängukaotused on küll täitsa saiv. Vaid mõni eralndlik võit läheb korda. Siis kui oma sõnutsi kindlaim võitja piki pükse saab. Muidu .. savi
ruudus.
No või siis mõnes muus mängus.
Aga vahel on nii nalajaks, kuidas suured mehed mõnes loogilises lastemängus kaotamist jube südamesse võtavad. ja oi kui nad siis oma kümne kaotuse
korral sulle korra pähe teevad, siis .. No siis olid need kõik eelmised korrad ju loll juhus. Ainult see viimane .. see see tõeline mäng.
Loll, kes vabandust ei leia.
Eks iga kaotus või veidi närida, aga üldiselt kaua ei põe. Kui üldse põen.
mehed ikka täitsa nõrgad mis iganes mängus.
öö läbi mängisime, sugulaskutt kaotas labases kaardimängus naiskadele, ja jummala vihaselt läks ommku trt bussile. sõi pitsa bussikas närvide
rahustuseks. õllega.
oo mehed on mehed
Jaa,koatada peab oskama....kui mõnikord saabki mööda
siis järgmisel korral võidurõõmutsen mõnuga
Ma teen näo, et oskan kaotada. Tegelikult südames ei oska! Huvitav, miks mind kõik kangesti tubliks ja hakkajaks naiseks peavad

jaa,kaotus on alati hea õppetund,solvumine on kindlasti märk põhjendamatult kõrgest enesehinnangust
Kui on ebaoluline võistlus/konkurss/juhtum/värk
, siis oskan, siis on suva, aga kui ma olen midagi uneajast teinud ja see on oluline ja siis
ebaõiglaselt on mingi jama, siis ei oska kaotada, ütlen halvasti, solvun ja teen täiega tagasi. Aga valdavalt on seda mööda külgi mahavoolamist...
ei kuku kaotamine just kõige paremini välja
siis kui nii juhtub siis tavaliselt saan kõigi peale vihaseks peale enda
,ning kõnnin minema.
mina olen küll hea kaotaja, sest vahet ju ei ole tegelikult, iseasi kui tihti ma kaotan