
Seee teema on paar korda olnud,aga mulle tundus,et selle nurga alt pole seda veel arutatud. Ärme võtame seda sünge teemana.Arutleme nagu psühholoogid. Kes on siis tugevam,kas see kes elab edasi kasvõi püsivas deprekas olles või see,kes oma elule käe külge paneb?
me võiks arutada seda nagu psühhopaadid hoopiski
sepuku tegemine on iidvana komme
skin..kas see on nagu japsidel harakiri ve 
kes siit põgenemise eesmärgil seda teeb - arg ikka ja saamatu, et ei suuda elu rööbastel hoida, või kardab vastutust jne,
endale eutanaasia tegija on vast tugev inimene, teades, et muud teed pole ja see on viimane, parem üks piin üks kord kui piinlemine pikemat aega,
ka see on küll põgenemine, aga julge viimane samm. Üldine arvamus on mul, et siiski argusest ja toimetulematusest tuleviku ees nii tehakse.
Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
skin..kas see on nagu japsidel harakiri ve![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: Marchrabbit
Seee teema on paar korda olnud,aga mulle tundus,et selle nurga alt pole seda veel arutatud. Ärme võtame seda sünge teemana.Arutleme nagu psühholoogid. Kes on siis tugevam,kas see kes elab edasi kasvõi püsivas deprekas olles või see,kes oma elule käe külge paneb?
Mina isiklikult pooldan teatud asjade kokkulangemisel enesetapu teostamist.Ma aksepteeriks ka tapmist,mis on teostatud üllatel ajenditel.Elus on lihtsalt momente kus selline tegevus on õigustatud ja teretulnud.
Ariita toodud tervislikud põhjused muidugi läksivad mul meelest ära. Elulistel põhjustel suitsiidi toime panijad on ikkagi nõrga närvikavaga inimesed. Vahest tundub küll,et inimese tugevust võib võrrelda erinevate materjalidega.Mõni on nagu kummist-ükskõik ,kui palju teda ei väntsuta,ikka tõuseb mingi aja pärast üles ja elab edasi;teine on tugev nagu karastatud teras,mis kestab seni,kuni lõplikult murdub;teine jälle on õrnakene nagu klaas,kes oskab juba varases nooruses pesapallikurika otsa joosta,nii,et killud ainult lendavad.
Mida sa näiteks elulistel põhjustel all mõtled-äkki seletad.
Nõrgad, väga nõrgad isiksused. Siin ilmas ei ole midagi nii olulist mille pärast endalt elu võtta. Pealegi võetakse see sinult ükskord niikuinii.
Kui ees on mõned kuud mõistust tumestavaid valusid siis, on see inimene küll julge, kes päästab end ja kaaslased pikemaajalistest piinadest, sest
piin on kannatajal ja hirmus on ka neil, kes lähedase piinu pealt peavad nägema
Ärge hakake mulle nüüd jahuma valuvaigistitest!
Elulised põhjused võivad olla näiteks õnnetu armastus,lähedase inimese kaotus,võlad,tööalane läbikukkumine. Lähedase inimese kaotus on muidugi väga
hell teema ja tegelikult saavad sellel alal sõna võtta need ,kes on ise midagi sellist läbi elanud.Ma isegi kahtlen praegast,kas peaksin selle osa
oma postitusest tagasi võtma
Ükski neist põhjustest ei ole piisav suitsiidiks. Ariita väljapakutu võiks ju isegi olla reeglit kinnitavaks erandiks.
Jänku-onu: sellisel juhul vaatan suitsiidi tegijat kui põgenikku, reaalse elu eest, sest elulistest probleemidest ei pääse meist keegi, ja need
probleemid kas lahenevad või haavad armistuvad, aga nad ei tapa; aga surma haigus tapab, vähemalt ma ei suuda taluda ühegi inimese
piinlemist


vaarema
Kas sa tead kaua inimene elab kui teda elusalt nülitakse.See oleks sulle vihje sinu kommi kohta.
Kas vaimne piinlemine on vähem piinlemine kui füüsiline?
Nagu mõnel on füüsiline tervis nõrgem kui vaimne, eksisteerib ka vastupidine variant. Millegipärast kiputakse "normaalseks" ja
"loomupäraseks" pidama vaid tugeva närvikava ja ülihea vaimse tervisega indiviide.
Tegelikult võiks füüsiliselt nõrgukesed ka maha lasta.
Selle teema algatamise põhjus oli tegelikult ka enesetaputeemade rohkus siin foorumis. Võibolla inimesed loevad ja mõtlevad nendele asjadele enne,kui seda teed otsustavad minna.
madu:
aga teema ju enesetapust e. suitsiidist, mitte sellest, et keegi laseb kedagi.
Teema küsimus oli ju ka,et kas seda teevad tugevad või nõrgad inimesed. Inimesel võib ju tekkida ettekujutus,et kõigil on väga valus seda kaotust taluda ja kõik mõtlevad siis tema peale.Võibolla nii ongi,aga see ei kaalu ju üle elu,mis elamata jääb.
ariita, kullake, ma sain teemast aru küll.
Mu postituse viimases lauses oli tegemist ülekantud tähendusega, ridade vahelt lugemisega, põhimõttega.
Sorry! läksin vist hoogu
ariita
elus on situatsioone mida me lihtsalt ei oska ette kujutada kui pole neid ise oma nahal kogenud.Oskusliku töötlemisega on võimalik viia inimest
sellisesse olukorda kus ta lihtsalt palub põlvili ,et teda tapetaks.Samuti on olukordi kus enesetapp pole mitte kergema vastupanu teed minek vaid on
väljund olukorrast.Ma ei räägi nendest inimestest kes endale paela kaela panevad selleks ,et vabaneda võlgadest või tehes oma probleemidega
lõpparve-arvestamata nende inimestega kes maha jäävad.Elus on ka selliseid olukordi kus teise inimese edasine eksisteerimine on ainuõige lahendus.Kui
me neid ei tea ja ei tunne siis ei saa ka otsustada ja ütelda et see on väga nõrkade inimeste lahendus.Teinekord tulevad sellised otsused väga raskelt
ja hoolega kaalutletult.Ei saa üheselt öelda et enesetapu tegijad on ainult nõrgad inimesed.Kui me ei oska enesele teadvustada kõiki võimalusi oleks
ka vale nimetada neid üldistavalt ebastabiilse närvikavaga inimesteks.Ma ikkagi arvan,et iga enesetapp on harukordne juhus ja igat sellist olukorda
saab ikkagi hinnata ainult konkreetset olukorda teades.
Enesetapp on tõesti vist väga vana komme, ja on seotud vist au ja väärikusega, küll on raamatutest loetud, et naine keda on näiteks vägistatud, võtab endalt elu, kuna ei suuda selle häbiga edasi elada, või pankur, kes on talle usaldatud inimeste raha tuulde lasknud, firma juht, ja nii edasi. Paraku on inimesed ära õppinud olles kõrvuni sitta sees, ikka edasi elama, saaks aru, kui mõni näiteks pedofiil endalt elu võtaks, kui asi ilmseks tuleb, aga võtta näppust. Miks need talupojad endalt elu võttavad, sellest mina aru ei saa, nägu kah sellest, miks nemad iga hinna eest ennast elus hoiavad, elu hind ongi surm, ja maksma peavad kõik
ega keegi ju tea, mis mõtted on suitsiidi tegija peas, pärast vaid oletatakse ja arutletakse, kõrvaltvaataja ei häe kunagi ja ei saa ka kunagi näha
tegija ees olevat kuristikku
Freega muidugi nõus, et iga juhtum on individuaalne aga teemapüstitus eeldas üldistamist.
Aga ikkagi - keegi pole öelnud, et elu peab kerge olema ja kui ei ole siis kohe hüvasti.
Mul on tulnud üle elada kaks väga lähedase inimese suitsiidi. Vaatamata sellele, et ma neid inimesi väga austasin ei kiida ma nende kummagi viimast
tegu heaks vaid pean seda täielikuks lolluseks. Arvan ennast päris hästi teadvat ka põhjuseid miks nad nii tegid aga minu jaoks ei ole need mingid
põhjused.
siin juba öeldi, et iga juhtum on erinev, kindlasti on nõrkuse väljendus mõnes olukorras hoopis suutmatus enesetappu teha. seda pole võimalik üheselt
võtta.
igaljuhul mina ei mõista neid hukka, seda enam, et kõigel on põhjus.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
skin..kas see on nagu japsidel harakiri ve![]()
seda harrastasid minuteada naisterahvad jaapanis.Kas mitte polnud harakiri jaapanis naisterahvale keelatud ja kuulus ainult samuraide privileegide hulka.Võin muidugi eksida.
Huvilistele aga:
http://en.wikipedia.org/wiki/Seppuku
Ise ei viitsi lugeda-kes soovib olge head.
olen kuulnud et mingi psühholoog vms rääkis et ega ikka ei ole küll nõrk...enda elule käe külge panemine on üsna ränk/raske otsus/tegevus.
selles suhtes on inimene muidugi nõrk et ei oska leida muud lahendust...
äkki vahel on see parim lahendus!
Lati, kellele
mahajääjatele, enesetapjale 
Tsitaat:
Algne postitaja: Marchrabbit
Teema küsimus oli ju ka,et kas seda teevad tugevad või nõrgad inimesed. Inimesel võib ju tekkida ettekujutus,et kõigil on väga valus seda kaotust taluda ja kõik mõtlevad siis tema peale.Võibolla nii ongi,aga see ei kaalu ju üle elu,mis elamata jääb.
midagi ei juhtu nii sama, alati on mingi loogiline seletus, olenemata sellest kas meie seda mõistame või mitte. Näiteks Romeo ja Julia, keegi ei räägi enesetappust, vaid suurest armastusest, miks nii, juu siis vahest lihtsalt pole muud väljapääsu
'Life is like a movie, if you've sat through more than half of it and its sucked every second so far, it probably isn't gonna get great
right at the end and make it all worthwhile. No one should blame you for walking out early' /Doug Stanhope
Üldjuhul siiski leian, et enesetapp on lõplik lahendus ajutisele probleemile..
Minu kogemus ütleb, et inimene kes sooritab enesetapu võib olla üldjuhul tugev* inimene aga igasugu väntsutused on teda ja tema mõtlemist nõrgestanud. Minu ema tegi seda, olles proovinud enne seda mitmeid ja mitmeid kordi teha. Kuni ükskord õnnestus.(kõik see toimus ebakaines oleksu, kus mõtlemine on juba nii või naa ebaadekvaatne) Ja vaevalt ta tahtis mind karistada aga kogu koorem langes minu õlgadele.
Tore, vaatan selle filmi lõppuni ära, kuigi mina pole siia piletid ostnud, ja üleüldse pole minu asi millest see film on
Tsitaat:
Algne postitaja: vaarema
Nõrgad, väga nõrgad isiksused. Siin ilmas ei ole midagi nii olulist mille pärast endalt elu võtta. Pealegi võetakse see sinult ükskord niikuinii.
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Lati, kellelemahajääjatele, enesetapjale
![]()
lati, räägi meile nendest olukordadest, kus enesetapp on lähedastele või enesetapjale parim lahendus!
Seda, mis on enesetapjale parim, teab vaid tema ise.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
lati, räägi meile nendest olukordadest, kus enesetapp on lähedastele või enesetapjale parim lahendus!
lati, et kõik tema lähedased siis olid õnnelikud?
Sa ütlesid, et ilma piinadeta endale ja teistele..
Ja see on ainult üks juhtum.
kay - oled sa kindel, et haige inimese aastaid kestvat piina ja valusid on lähedastel kergem taluda kui tema jäävat lahkumist?
Mina leian et enesetapu teinud inimene on nõrga iseloomuga. Ta annab alla ja ei ole valmis elus ette tulevate probleemidega toime tulema.
Ma saan aru haigetest, kel pole lootust, kes niikuinii lähevad mingi aja pärast...aga miks teevad enesetapu terved ja elujõulised inimesed, seda siis
ka probleemide või armusuhete pärast - kas tõesti ei osata leida väljapääsu
Vot see on omamoodi argus, elada edasi ja võidelda tuleks ju ...
Iga inimese elu on tema enda isiklik asi.
Samamoodi nagu pole mitte kellegi õigust su eraellu tungida, puudub ka teistel õigus otsustada Sinu elu üle.
Ise elan, ise otsustan oma surma üle.
Kui inimene leiab, et ta ei taha elada, siis on tal õigus endalt elu võtta.
Hetkeajendil ei ole seda õige teha, pigem siiski järelemõeldult.
Alles see oli, kui üks tegelane jututoas(mitte #kodutud) sooritas suitsiidi veebikaamera ees. Takkaõhutajaid leidus samuti.
Mõni sünnib hõbelusikas suus ja tal ei ole nagu millestki puudust.
Mõnel tuleb kõik kergelt kätte, mõnel on õnne palju.
Mõni inimene aga on selline, et mida iganes ta teha üritab ta üritus luhtub.
Justkui kõrgemalt poolt on ära otsustatud, et sul ei tohigi midagi hästi minna, sa ei tohikski õnnelik olla mitte kunagi.
Kaua sa hing sellist olukorda siis talud.
Kellele sa elad ikkagi? Elad sa enda jaoks või teiste jaoks.
Kui su elu on täiesti
ja tõesti ei leia (ei ole)paremat väljapääsu, siis tuleb midagi radikaalset ette võtta.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
lati, et kõik tema lähedased siis olid õnnelikud?
Sa ütlesid, et ilma piinadeta endale ja teistele..
Ja see on ainult üks juhtum.
Tsitaat:
Algne postitaja: Imre
Iga inimese elu on tema enda isiklik asi.
Samamoodi nagu pole mitte kellegi õigust su eraellu tungida, puudub ka teistel õigus otsustada Sinu elu üle.
Ise elan, ise otsustan oma surma üle.
Kui inimene leiab, et ta ei taha elada, siis on tal õigus endalt elu võtta.
Hetkeajendil ei ole seda õige teha, pigem siiski järelemõeldult.
Kellele sa elad ikkagi? Elad sa enda jaoks või teiste jaoks.
Kui su elu on täiestija tõesti ei leia (ei ole)paremat väljapääsu, siis tuleb midagi radikaalset ette võtta.
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Ma saan aru haigetest, kel pole lootust, kes niikuinii lähevad mingi aja pärast...aga miks teevad enesetapu terved ja elujõulised inimesed, seda siis ka probleemide või armusuhete pärast - kas tõesti ei osata leida väljapääsuVot see on omamoodi argus, elada edasi ja võidelda tuleks ju ...
Küsimus oli - kas enesetapjad on nõrgad isiksused, mitte - millistel ajenditel enesetappe sooritatakse.
Kui siin teemas välja toodud enesetappude põhjused kokku võtta siis võib kindlalt väita, et enesetapjad on tõesti väga nõrgad isiksused kui sellised
põhjused neid enesetapule viivad. m.o.t.t.
Minu pärast olgu nad nõrgad või tugevad, tähtis on, et nad on meie hulgas. Me peaksime teadma põhjusi ja oskama märgata märke.
Inimene, kes vireleb terve elu, jookseb arstide vahet, kurdab oma hädasid kõigile on siis tugev inimene?
Üks otsus, üks tegu teeb ta siis nõrgaks, kuna tal oli julgust midagi ette võtta?
Kui jõuab kurta ja joosta siis pole tal häda midagi. Klistiir ja maoloputus ning kohe tagasi rivvi. Lõuad pidada ja edasi teenida. Simulant
selline
inimesel on õigus endalt korraga elu võtta, kui tal elu isu otsas on. ma küll ei leia, et see näitab rohkem nõrkust, kui ennast surnuks joomine või oma elutüdimust kogu maailmale sapipritsimisega välja elada.
"inimesel on õigus endalt korraga elu võtta, kui tal elu isu otsas on"
On see kirjas tsiviil või kriminaalõiguses või hoopis asjaõiguses
Inimene võib üldjuhul vabalt ja oma parema äranägemise järgi kasutada ja käsutada asju mis kuuluvad talle omandiõiguse järgi.
Kuna inimene pole ise endale elu andnud ega ostnud ega loonud siis omandiõiguse järgi ei tohiks elu tema enda oma olla, kindlasti pole kellelgi elu
kohta ka kinkelepingut ette näidata. Järelikult on see võlgu saadud ja see nõutakse ka tagasi siis kui tähtaeg kukub
Kes iganes nüüd välja luges, et ma kõike võtan ühe nurga alt, siis mõelge nii edasi!
Üks asi on vabasurma minek, kuna tervis väga-väga halb ja teine, kui inimene lihtsalt alla annab, sest ei viitsi mingi väikse asjaga jamada. Aga piir
nende kahe loo vahel on õhkõrn - kas tegemist on alla andmisega või lihtsalt armusurmaga.
Ei ole nõrgad.
See peab julge inimeseloom olema kes enda külge käe ajab.
Oleneb, mis põhjustel tegu tehtud, kuid mina arvan et igal inimesel on oma personaalne mõõt ja pole möödakäijate asi kommenteerida, kuskohas kellegi
oma täis peaks saama.
Arvan ka et mõnigi enesetapp võiks olemata olla kui persoonil oleks lähedaste ja sõprade poolt küünarnukitunnet. Hoolimatus tapab..
just bellatrix! hoolimatus tapab! võibolla peaksime me kõik rohkem üksteisega arvestama ja hoolima, ehk siis jääks nii mõnigi enesetapp olemata. samas
lihtsam on tegelikult materdada lamajat, sest see jätab tunde, et meil läheb hästi.
aga miks otsida vigu teistes kui lihtsam on neid leida ohvris?
see on juhul kui enesetapu põhjus oli elule allajäämine.
kui enam ei jõua...
Elu pakub erinevaid võimalusi. Inimesel on kohti ja seisundeid kui ta võib valida on aga seisuseid (lapsevanem, ainus lapsele) kus ta valida ei saa.
On vaid tead mine "Ma pean edasi elama"
Tugevus nagu ka nõrkus on suhteline. Kus on piir?
Märgata kõike mis meie ümber toimub usun et, ikka jääb midagi märkamata.
Nii ei saa ka öelda siin kellel on õigus ja kellel mitte. Kes suhtub õiglasemalt enesetapu kui mitte enesetapja ise.
See on olukord kus pole kaotajaid ega võitjaid, ei õnnelike ega õnnetuid.
Aga mina arvan just, et enesetapu sooritajad peavad siiski just küllaltki tugevad isiksused olema, et sellega hakkama saada.
See nõuab julgust.
Ma ei mäleta, kes siin postitajatest ütles, et ükski asi pole piisavaks põhjuseks, et seda teha...et ikka oma viga, kui ei suuda oma elu rööbastel
hoida.
See on jama jutt...
Arvan samuti, et ei saa nii kindlalt ütelda -enesetapja on nõrk inimene. Peab olema julgust võtta vastu see k õ i k e lõpetav otsus - tavaliselt jah
inimesed kasvõi alalhoiuinstinktist vms *vegeteerivad* edasi, peaasi, et elus püsida. Kas selline variant on siis tõesti alati parem - ükskõik, mis,
peaasi, et olla edasi? Siin on vist see küsimus et millised on väärtushinnangud ja vaatenurgad asjadele.
Ja veel - iga inimene on eraldiseisev ja võib siin hypoteese püstitada palju tahes, kõrvaltvaatajal on alati hää kommenteerida, aga kui ise pole olnud
situatsioonis, need sõnavõtud jäävadki vaid kõrvalseisja, kel tegelikult pole aimugi, millest ta räägib, kommentaarideks.
Kas valida nii umbes 70 (vist eestlese keskmine eluiga) aastat kestvaid kannatusi... või elu lõpetamine ja tundmatusele vastu astumine.....
Arvan, et mõlemad nõuavad julgust. Enesetapja vist nõrk ei saa olla...mina ei suudaks seda vist, kui tahakski....aga õnneks ei taha
Kuid oma elu nii elamine, et ise sellega veel rahul kah oled....nõuab ka julgust.
Mul ei jää muud üle, kui kummardada sügavalt Aike viimase postituse ees.
Kuna siin tuuakse pidevalt võrdluseks füüsilised piinad, siis minu (väga isiklikud) kogemused näitavad, et vaimsed piinad on nendega liigagi
võrreldavad.
Kui keegi soovib täpsemat kirjeldust, siis palun u2u.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
...Üks asi on vabasurma minek, kuna tervis väga-väga halb ja teine, kui inimene lihtsalt alla annab, sest ei viitsi mingi väikse asjaga jamada. Aga piir nende kahe loo vahel on õhkõrn - kas tegemist on alla andmisega või lihtsalt armusurmaga.
Me ei näe kunagi inimese sisse.
Mida ta tegelikult mõtleb, mida soovib või mis teda vaevab.
Enamus ei kurda oma muresid vaid elavad need enda sees üle.
Ka koolilapsed, kes on kaaslaste mõnituste ja rünnakute alla sattunud.
Kui oled korra "alamaks" sattunud, siis oled seda ka lõpuni.
Enamus kannatavad selle välja, aga mõned mitte.
Kui õpetajad ja vanemad ei saa aru, et midagi on väga valesti, siis võib asi fataalselt lõppeda.
Mis täiskasvanu jaoks lihtne mure ei pruugi olla seda lapse jaoks.
kindlasti on tegemist n6rga inimesega,kes ei suuda eluga toime tulla v6i siis lihtsalt ei tahagi proovida ja valib lihtsama tee
Kapsauss, oled sa kunagi selle tee valinud või isegi selle peale mõtelnud?
Tsitaat:
Algne postitaja: metsakutsa
Aga mina arvan just, et enesetapu sooritajad peavad siiski just küllaltki tugevad isiksused olema, et sellega hakkama saada.
See nõuab julgust.
Ma ei mäleta, kes siin postitajatest ütles, et ükski asi pole piisavaks põhjuseks, et seda teha...et ikka oma viga, kui ei suuda oma elu rööbastel hoida.
See on jama jutt...
Kui enesetapp on ikkagi nii julge, tugev, õilis ja õige tegu siis jääb üle vaid imestada miks inimesed ikkagi elavad selles kurjas ja pahas maailmas,
kas tõesti ainult argusest ja nõrkusest ja Scopenhaueril oli kindlasti õigus
vaarema
Kas sulle ei tundu et su nägemus on üldistus.Kas sa ei suuda enese jaoks tõesti leida ühtegi situatsiooni kus enesetapp on õigustatud.Või on asi
selles,et sa lihtsalt ei suuda seda.Või suudad sa enesele ette kujutada ainult sellist situatsiooni kus inimene on end põhja joonud,kõigile võlgu ja
viina momendil pole ja sellest lähtuvalt end ülesse riputanud.Sellisel juhul muidugi sorry.
mida see tegelikult muudab? tugev või nõrk? kui enesetapp just tavaõiguslikult uuesti (mõni sajand tagasi oli tavaline, et suure nälja ajal
"liigsed suud" kas tapsid enda või tapeti teiste poolt) ning seaduslikult esmakordselt soositud tegevuseks ei muutu, siis suurt essugi.
on's sarimõrvar nõrk või tugev, kui ta eeluurimise ajal endalt elu võtab? mõned ütleks, et nõrk, sest nii ta põgenes vastutuse eest. mõned aga,
et tugev, sest nii ülimat vastutust läänelik kohus kellelegi kohaldada reeglina ei saa, vaid väänab 375 aastat kinnipidamist rahva kulul. on's
maratonmunk või samurai tugev või nõrk, kui ta rituaalse enesetapu sooritab? mõned ütleks, et tugev, sest nii peab ta ju kinni aukoodeksist. teised,
et nõrk, sest enesetapu peab ju sooritama läbikukkunu (nõrk). oli janek lauri tugev või nõrk, kui "võttis endaga kaasa" inimesed, kes
suutnuks tõenäoliselt tematagi hakkama saada. seda loetelu võiks jätkata n +1 korda, mistõttu on mõistlikum enesetapjaid nõrkadeks või tugevateks
üldse mitte kehtestada. see pole ju tegelikult oluline.
mis siis on oluline? minu jaoks on oluline jälg, olgu surma põhjus mis tahes. see, kuidas mõjutab surm seniseid suhteid ning see, mida faktiliselt
tõestada ei saa - kuidas mõjutab surmale eelnenu sellele järgnevat. isegi, kui viimatimainitud seos puudub, püüan elada nii, et surm ei tunduks
ainuvõimalik ja universaalne medukament maiste kannatuste lõpetamiseks. näidaku see tugevust, nõrkust või mida tahes.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
vaarema
Kas sulle ei tundu et su nägemus on üldistus.Kas sa ei suuda enese jaoks tõesti leida ühtegi situatsiooni kus enesetapp on õigustatud.Või on asi selles,et sa lihtsalt ei suuda seda.Või suudad sa enesele ette kujutada ainult sellist situatsiooni kus inimene on end põhja joonud,kõigile võlgu ja viina momendil pole ja sellest lähtuvalt end ülesse riputanud.Sellisel juhul muidugi sorry.
see on 2 otsaga asi,,,
Nõrk on see , kes enda elu vöttes propleemide eest pögeneb..ja alla annab.samas on ka see inimene tugev..nõrk inimene ei julge endaga nii teha...
..tean ,et enda elu vötmine pole lihtne..kahtlused ja süümekad ei lase..
Tean seda et kui inimesel on enesetapu soov sattub ta vaimselt olukorda et ta ei saa aru mida teeb ..ta ei suuda ennast ohjas hoida ..tal pole enam
enda üle kontrolli..ta isegi ei pruugi möelda millestki..nõme väita kuid olen ise selle läbi teinud..üht äkki ei möelnud ma millegile vid krahmasin
kanged närvitapletid ja kulistain 20 kurku...ma ei mäleta mis edasi sai kuid ärgates olin ma haiglas tilgutite all ja nutev isa uksel-kuna lootust mul
tagasi tulla arstid ei andnud..
ohjah olnin ikka teimelisena liiga loll!
Ela Kaua jaksad...sured kunagi nagunii



sel teemal on tõesti mõttetu vaielda, kui enesetappu taga ei nähta põhjuseid.
enesetapp võib olla ka eneseohverdus, teiste ellujäämise nimel.
kui autojuht sõidab kuristikku, et mitte teel olevat inimest surnuks sõita, kas siis on tegemist nõrkuse või tugevusega?
kas enesetapja terrorist on nõrk või tugev inimene?
kas ema kes ohverdab oma elu laste elu päästmiseks on nõrk või tugev inimene?
kas meeltesegaduse narkar kes pullpärast ennast tapab on nõrk või tugev inimene?
kas sügavat tepressiooni põdev inimene on nõrk või tugev, kui käe enda külge paneb?
põhjuseid võib lisaks olla nii elule allajäämine, ennast või enda lähedaste päästmine halvemast, kättemaks, egoism, lollus, usk, patiotism, mis
tahes.
seepärast ei saagi hinnata enesetappu, kui tegevust. hinnata saab vaid konkreetset enesetappu teades põhjuseid.
Kui autojuht sõidab kuristikku et inimesele otsasõitu vältida siis ei ole see enesetapp vaid inimesele otsasõidu vältimine, sest ta ei sõida
kuristikku mitte enese tapmiseks vaid otsasõidu vältimiseks ja loodab võibolla ise siiski pääseda.
Sellised näited ei ole minu arvates antud teema puhul päris asjakohased.
Siit jooksis läbi mõte,et sellel teemal on mõtetu vaielda,ometi juba kolmas leht jookseb
Igat juhtumit tuleb eraldi vaadelda ja inimest põhjalikut tunda.
Ilma nende teadmisteta ei saa ühest vastust olla.
Imre seisukoht on minu arvater tõenesest vastasel juhul jõuamegi ülistusteni mis ei anna isegi ligilähedast arusaama antud küsimusele.Ja anda hinnangut asjale mida ei tunne on mõttetu.Igaüks lähtub vastavalt oma nägemusele asjast.
Mulle oluline inimene tegi enesetapu. Ja ma tunnen, et ei taha sellesse teemasse süüvida, sest nii palju on poolt-ja vastuargumente, et mul jookseks juhe kokku, kui hakkaks lahkama seda kõike. Kõik sõltub kõigest ja mittemillegist.
Julged ikka, mine tea mis teiselpool surmapiiri saab
Võibolla tegelikult pigem mõtlematud: surra jõuab alati, kui veel mingi võimalus on inimväärselt eksisteerida, võiks püüda seda teha. Mitte suurest
vaprusest, aga huvi pärast. Elu on ju nagu väike mäng
ei ole vaja nii marutõsiselt võtta, et siit või sealt läks nihu ja enam pole mõtet elada.
Enne enesetappu tuleks kindlasti mõttega seda pilti vaadata ja alles siis otsustada:
http://1toomas.planet.ee/gay_twin.jpg?2
ja mõtle on sul ikka kõige raskem.
Braavo free

Kõigile potensiaalsetele enesetapjatele tuleks seda näidata, ehk suudaksid nad siis eluga edasi minna.
ei, mitte nõrgad, vaid sellised, keda pole ära kuulatud, mõistetud, armastatud. Kõige kõvema kivi sisse tuleb ükskord auk kui pidevalt vesi sinna peale tilgub.
nõrgad, jah paljud on kes pole muud lahendust leidnud.. kuid on kaa need kes oma surmaga pole midagi nn halba teinud... on neid kes on millegi eest
surnud ja neid inimesi kes millegi eest või millegi nimel vabasurma on läinud ei oska mina kuidagi nõrkadeks pidada
Oota misasja? On ka need, kes oma surmaga pole midagi nn. halba teinud? Kuidas seda tuleb mõista? No ok jah...võibolla mõni erak, keda keegi ei tunne
ja kõigil jalus on, siis võibolla ei tee jah halba, aga reeglina igaüks, kellel on kasvõi üks tuttav, teeb sellele haiget oma elu võtmisega.
Need, kes lahendust ei leia, on probleem ühiskonnale, kes ei oska neile lahendust pakkuda, mitte see, et inimene kohe nõrk peab olema.
No ütleme terroristid lähevad ka millegi nimel vabasurma. Nemad ehk ei ole jah nõrgad isiksused, aga halba teevad oi kui palju.
Arvan, et see on nõrkus!
Kas tugevus tähendab oma emotsioonidele mitte järele andmist?
Milleks siis tugevus üldse vajalik on? Või mida tähendab "nõrkus"?
Imelik on et need kes ise pole selle dilemmaga kokku puutunud, kipuvad kõige suuremad nokalaiutajad olema..
ikka jahute samas teemas edasi, nagu oleks enesetappu võimalik üheselt võtta, teadmata põhjust.
arutlege näiteks ühte osa, kasvõi enesetappu kallima maha jätmise tõttu või tehke teine teema enesetapu terroristidest, kolmas vabasurm teiste elu
päästmiseks jne. ei saa ju neid kõikki panna ühise nimetaja alla.
ja mis sa arvad, et kui hakata enesetappude põhjuseid siin hirmsasti liigitama ja nimetajate põhjal analüüsima, jõuakski välja kindla vastuseni? i dont think so, nii või naa käib jutt mingite 'hypoteeside' tasandil
vähemalt oleks mõtet arutada.
kui ei liigita, siis võib ju ka kangelase eneseohverduse nõrkuseks nimetada ja hukka mõista. võtta asja nii, et tugev inimene hoiab end igaljuhul
elus, kasvõi teiste elu hinnaga. no lihtsalt ei saa ühiselt võtta. kõik olukorrad erinevad.
ehk mingil määral kangelase ennast ohverdavat meelt saabki ka tema nõrkuseks nimetada, omamoodi? ja hukka mõista võib kõike, kui vaid tahta
aga ei, saan aru küll, millele sa viitad, ja noh, las siis uus diskussioon alata 
eelkõige on nad nurkkasurutud ning sellest tulenevalt käitumisväljendite piiratus,mille tagajärg on ebaadekvaatne käitumine.Nõrkus-mittenõrkus,see
rohkem hinnangute küsimus
Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Need, kes lahendust ei leia, on probleem ühiskonnale, kes ei oska neile lahendust pakkuda, mitte see, et inimene kohe nõrk peab olema.
Ma ei väida, et alljärgnev on reegel, aga see on olukord elust enesest.
Läheb inimene riiklikus arstiabisüsteemis (täpsemalt hullumaja ambulatoorses vastuvõtus) töötava psühhiaatri manu. Kurdab, et "näed, kahjuks ei
oska enam iseendaga hakkama saada, kardan, et panen endale käe külge". Selle peale mühatab arst, et "no ja mis meie siis tegema
peaksime?!" ning saadab inimese minema.
Jätan kommenteerimise teiste hooleks.
Enesetapp on üldjuhul vale mõttetulemuse vili.
Vahel on see aga ka põhjendatud - näiteks kui inimene kannatab raske haiguse poolt põhjustatud piinade käes.
Tegelikult on kõik meie hädad vale mõtlemise tulemus.
Enesetapud - otse loomulikult!
Haigused - kuidas muidu! (nt ka imikud "mõtlevad valesti", kui jäävad nt nohusse, lehm mõtleb valesti, kui saab udarapõletiku jne)
Surm - absoluutselt! (kui inimkond oskaks "õigesti mõelda", ei sureks mitte keegi mitte kunagi)
Ehk defineeriks kõigepealt, milline on "õige" ja milline "vale" mõtlemine? Ehk siis, kuidas peab ja kuidas ei tohi mingil juhul
mõelda?
madu,
ajudeta e üldsemittemõtlev
Enesetapja on enamasti üks väga egoistlik inimene...ei mõtle seda, mida ta teeb oma surmaga oma lähedastele. Need, kes tõsiselt ennast tappa tahavad,
ei räägi oma kavatsustest teistele. Need, kes teistele räägivad, loodavad et teda päästetakse surmast...st tahab lihtsalt hirmutada või miskit välja
pressida. Sellised on minu mõtted sel teemal
Samas...nõrk inimene ei ole võimeline enesetappu tegema...kui siis purjuspeaga.
Kõike enesetappusid ei saa aga ühe puuga võtta.
Põhjuseid on ju mustmiljon.
see nüüd on tõde, iga enesetapja keerab oma hinge kella tagasi, kui see elu ei meeldi või ei saa sellega hakkama teeb inimene selle asja ära kas ta on
tugev või nõrk arvatavasti rumal lihtsalt, kuna ta peab algama oma eluga jälle otsast peal, tüütu on juu kannatustest läbi murda ja elad elu lõpuni ja
siis lahkuda väärika ja targana
Skinn
Ma olin algusest peale kindel,et sinust kunagi inimene saab.No olin lihtsalt kindel.Kui nüüd sa meest ka veel maitsta saaks,siis võibolla mõistaksib
millest paljud siinolijad ilma on jäänud ja miks nad nii hapud on.

Tsitaat:
Algne postitaja: vaarema
Miks peab alati kellelegi midagi pakkuma, kandikul kätte tooma - kui inimene oma probleeme ei suuda lahendada või nendega leppida siis ta ongi ju nõrk. Või kui uhkus on nii suur, et endal abi küsida ei kõlba siis on tegemist juba rumalusega.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Skinn
Ma olin algusest peale kindel,et sinust kunagi inimene saab.No olin lihtsalt kindel.Kui nüüd sa meest ka veel maitsta saaks,siis võibolla mõistaksib millest paljud siinolijad ilma on jäänud ja miks nad nii hapud on.![]()
See nõrkuse ja tugevuse vastandamine on üsna rumal. Kui tugevusena võtta seda, et inimene ei näita oma tundeid välja või mis veel hullem, tal polegi neid, siis mina ei pea seda küll mingiks positiivseks asjaks. Pigem teevad enesetappu need, kellel ei õnnestu end ümbritsevatele väljendada (ei oska või ei teki sobivaid võimalusi) või kes hoiavad tahtlikult kõik emotsioonid enda sees, sest neid on õpetatud "tugev" olema. Minu meelest on tugevus just enda tundeid välja näidata, kartmata jälle haiget saada. Aga see oleneb juba elukogemusest, kuidas teised inimesega käitunud on ja haigetsaamine oleneb ka inimese enda tundlikkusest, mis on kaasasündinud. Keegi ei ole sellepärast vähemväärtuslikum või "nõrgem", et ta elab sündmusi raskemalt läbi.
Enesetapp on nõrkadele, kes ei julge oma probleemidega edasi elada, sellele eelistavad nad põgenemist, vaid mõnel üksikul juhul on see minu silmis arukas teguviis. Näiteks eluaegne vangistus, oleks olukord, kus enesetapp on õigustatud.
Miks on oma probleemidega elamine üldse tugevus? Minu meelest on see lollus, kui midagi ette ei võeta. Ma ei väida, et peaks end ära tapma, aga
kannatamine pole mingi elu, umbes sama, mis peksva mehega koos elamine, aga ära ei lahutata ka. Ja miks peaks keegi end teiste inimeste ees õigustama,
kui see otseselt nende heaolu ei puuduta? Lähedastega on muidugi teine asi.
Enesetapu juures on halbadeks külgedeks see, kui seda tehakse hetkelise halva tuju või mööduva masenduse ajel ja see, et lähedastele (kui neid üldse
on) võib see haiget teha. Mõttetu on end ka sellepärast tappa, et panna teisi kannatama,, umbes et "nüüd nad siis märkavad mind". Seda, mis
peale surma tuleb, ei tea me keegi ja juba sel põhjusel on enesetapp risk. Kuid on kultuure, kus enesetapjaid vaadatakse austusega, näiteks Jaapan.
Tegelikult pooldan muidugi seda, et tuleks tegelda enesetapu põhjustega.
Aga kui on tõsisemad probleemid, mis ei paista lahenevat vaid pigem süvenevad? Milleks Ennast piinata nende probleemidega.
Nagu see soldat, kes pere ära tappis ja ennast oksa tõmbas.
Ok, pere kaasamine oli muidugi liig mis liig, aga ennast oleks võinud oksa tõmmata, koos pika ja selgitava kirjaga.
Parku ei saada aru, kui tõsine asi see mängurlus on.
Enne jätad suitsetamise, joomise või narkootikumid puutumata, aga mängurlus on veel hullem.
Tuttav on sellega kimpus ja ei lei kuidagi asjale lahendust.
Maja sisuliselt maha mänginud, vist auto ka.
Kes ei mängi, need arvavad, et see on midagi nohu taolist.
Lihtne ja kiire haigus, mis mööda läheb.
Sellele ei saa ühest vastust olla.On inimesi,kelle elu on muutunud suureks sasipuntraks jaei leia teist lahendust.
arvan, et tugevad
inimestel on õigus realiseerida oma vabadust valida sobiv oks!
teised peavad mõtlema, miks ikkagi tihti noored inimesed seda teevad, põhjus on ju enamasti suhetes või ühiskonnas. kindlasti ka selle inimese
kujunemises selliseks, et endale käe külge pani.
vanematel inimestel on enamasti põhjuseid oluliselt rohkem.
Just, lati! Miks noored inimesed?! On nad siis tugevad või nõrgad? Arvan, et nii ei ole mõtet küsida.
Lugesin just Eesti Ekspressist, et Rannu alevikku Tartumaal on tabanud lausa enesetappude laine. Aili Värnik kasutas väljendit
"kobarsuitsiid". Neli noort inimest on lahkunud vabatahtlikult elust, pluss üks poiss, kellele said sõbrad jaole ja üks tüdruk, kes õnnestus
ka päästa. Ja keegi ei oska vastata küsimusele - miks?
vastus on meis endis!
mis tunded ja emotsioonid peaksid valdama neid, kes elus on? kes jäävad vabasurma läinud isikust maha?
nii valus ja ku7rb on....kuigi teeb ka viha.
...ja vastust teab vaid tuul.
Kas samas ei ole see iseenesest egoism, kui inimesed nõuavad, et teine püsiks elus, sest see häiriks NENDE elu?
Need, kes päriselt enesetapu sooritavad...ma ei usu, et nad väga nõrgad on. Elust loobumine on üldiselt raske samm, otsustava liigutuse tegemine nõuab
kindlat veendumust, et enam ei ole midagi saada ja lepitaksegi surmaga.
Nõrgad on ähvardajad ja niisama jaurajad. Vähemalt sellise mulje nad jätavad.
mida peavad tegema need inimesed, kes vabasurma läinud inimesest maha jäävad?
sest surnud on surnud ja elavad on elavad. kuidas ja millega nemad peavad edasi elama`?
e hakka lahkama põhjusi, mikzs meie mehed (reeglina edukad) seda teevad. või naised.
Inimene valib oma elu(lõpetamise) ikka ise.
Mahajääjad aksepteerigu - see pole nende otsustada mis on õige ja mis vale.
http://youtube.com/watch?v=kzCph6oY-UY
see peaks olema nende inimeste vastus meile...mul ei ole lihtsalt sõnu....enam....ja mitte kunagi.
Olen Imrega siiski nõus. See on raske valik, aga valiku teeb inimene ise.
Kas ta peaks siis piinlema selleks, et teistel oleks hea?
morgan anna andeks mu jõhkrus, aga kogenuna
ikka selleks et teistel oleks terve ülejäänud elu väga halb
ma ei aja mingit teooriat vaid räägin reaalsusest. täiitsa ..
Kogenu siinpool ekraani räägib teist juttu!
Kogemus olemas, senini arvan, et oli inimese vaba valik. Muidugi on vastik ja valus, aga tema otsuseid tuleb aktsepteerida, et ta on läinud ja edasi liikuda. Millalgi ikka.
kuidas nii: VASTIK?'
MORGAN: nii eluterve süüdimatu suhtumisega?''
sry: sitta esienb meie el7us liigagi. kõike ei pea alla neelema ja ära sõõma.
ma ei taha kedagi solvata,sest olen ikka veel väga kur8i kurb hämminugus ....
Vastik ehk ebameeldiv. Tunne, et sa oleksid võinud midagi teha.
Süüdimatusest pole õnneks keegi rääkinud.
haiget saada on väga jube. kohutav. hirmus.
Kas pole egoistlik loota et keegi vegeteeriks lihtsalt seetõttu, et Sinul oleks kergem olla?
Inimene loobub OMA elust OMA tahte läbi - seda pead Sina aksepteerima.
Või ei aksepteeri sa teiste otsuseid üldse kui need vastu Sinu põhimõtteid käivad?
imre, väga egoist olen, ei eita seda.
inimene( elik mina) loobub oma elust selleks, et keegi tunneks süümepiinu(jälle mina)
Sa oled suitsiidi mõttest väga valesti aru saanud.
Keegi ei loobu oma elust et kellelegi haiget teha (ok, erandeid on vist ikka olemas)
lõpul ei ole valikuid.
ainus asi, milles me elus saame kindlad olla
on
surm.
olen liiga noor, et seda rääkida, aga nii see on...
ei hakka surema, ausõna
Mulle muutub see teema üha enam arusaamatumaks.
Süümepiinad on ikkagi kellegi piinamiseks. Samas inimene sureb siiski lõplikult...
Seega, selleks peab natuke rumal olema, et mingit sellist plaani valmis sepitseda. Ilma igasuguse paha tagamõtteta, aga siiski...? Sest ta ju ise ei
saaks sellest mingit kasu?
nõrk on see, kes ei julge abi paluda ja tunnistada, et ta seda raskel hetkel vajab.
morgan, mis on siin arusaamatu?
sina (mina)ela(N)d ja keegi teine mitte.
miks?
kuigi ma usun, et peaaegu igal inimesel on kasvõi kunagi elus olnud peas mõtteid, et teeks endale pigem lõpu, kui kannataks ebameeldivuste läbi; ei
usu ma ,et ükski probleem päriselt nii väljapääsmatu on. kuid samas ma ka mõistan neid õnnetuid, kes valivad surma pääsemaks masendavast ja räpasest
prükkarielust.
mina küll eelistaksin sel juhul end ära uputada...
mis on põhjused, miks pealtnäha edukad inimesed teevad sellise valiku, nagu nagu nad teevad?
prükkarist on ASI väga kaugel.
kas oleks keegi suutnud seda ära hoida? venitada otsusega?
ennast mind ajab vihale see, et
tegelikult, et
"PEAB IGA INIMENE SUUTMA OMA ELU ELADA ISE. MITTE KEEGI EI SAA INMESE EEST TEMA ELU ELADA"
vabandan hüsteerilisu7se pärast, aga hetkel see lihtsalt on nii.
kirjavigade eesty ei vabanda kaa.
edukad inimesed ei julge tavaliselt kunagi näidata välja, et tegelikult on ka nendel oma nõrkused ja mõõnaperioodid...nad ei otsi abi ja seetõttu
...depressioon võib olla surmaga lõppev haigus
aga asotsiaali elu ...see lihtsalt on nii jube. tunnen paari inimest ,kes on sellisesse olukorda sattunud ( ja mitte oma süül!!!)...parem siis juba
mitte elada.
Mulle jääb mõistmatuks kuidas asotsiaaliks saab mitte omal süül
Muidugi kui peame silmas sarnaseid inimesi
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Mulle jääb mõistmatuks kuidas asotsiaaliks saab mitte omal süül
Muidugi kui peame silmas sarnaseid inimesi
Hiir
Kas tahad väita,et inimene ei leia tööd ja eluaset kui ta seda tõsiselt soovib.Seda nii 10 kui ka aasta tagasi.Ei usu hästi.Võibolla on viga rohkem
selles,et ei taheta lasta latti madalamale ja hakata elama vastavalt võimalustele.
free
ma ei viitsi küll vaielda, aga tegelikult vaatad sa seda teemat küll läbi roosade prillide
ma tean ,millest ma räägin...ja see teadmine ei ole
sugugi mitte selline, et inimene on olnud saamatu. tema probleemiks on olnud ainult ehk vajalike tutvuste mitteomamine
free, taas<pean sulle< aplodeerima.´
kurb ükskõik kui täis või kurb ma ei oleks.
absoluuutselt õige jutt.
Ma arvan,et iga inime elab omaelu täpselt selliseks nagu ta seda on väärt.Suurem osa inimestest on alustanud omaelu nullist.Ka mina ei suuda hetkel
mõelda et peaksin noorikuga koos ühe autoga tööle sõitma.Kuid see on täna nii.Homme võibolla pean seda tegema jala.Kuid ülehomme ma kindlasti enam
seda jala ei tee-ilmselt bussiga jne jne
siia peaks jutu kokkuvõtteks sobima
http://www.youtube.com/watch?v=xK3mVxGfzPY
see on parim support, mida võib üldse üks inmene pakkuda. aitäh!
Kui oleks see ainult NII lihtne
Tore kui elu on lihtne ja roosiline.'
nagu enne ütlesin, surnud on jäädavalt lahkunud. midagi oli nendel ometi elavatele öelda. mida siis?
lisatud "ukuarust": kui sa elada ei jõua, sure siis ära, aga lapsed võta kaasa"
Teema on küll juba üsna vana aga enesetapja tütrena võin öelda,et suitsiid on ikkagi kegema vastupanu teed minek,nii et nõrgad inimesed teevad enesetapu aga minu vend vaidleks mulle praegu tuliselt vastu,sest tema arvates on jõud edasi elada ja julgus end tappa kaks täiesti erinevat teemat.
Kahtlemata on nõrgad. Ja tihti ka isekad. Ei hooli inimestest, kes temast hoolivad ja kannatavad, kui enesetapu teeb.
Tsitaat:
Algne postitaja: Imre
Kui oleks see ainult NII lihtne
Tore kui elu on lihtne ja roosiline.'
minu jaoks on nad tõesti nõrgad inimesed
Tõsi, elu on ilus. Nii et on nõrgad küll. Muide- teises ilmas ei pruugi olla paradiisi, põrgut või järgmist elu. Võib olla on seal mitte midagi. Aga
võib olla avastab inimene ennast tünni kaanetatuna laoplatsil teiste miljonite tünnide seas korralikult riidastatuna. Silt isikuandmetega peal.
Igaveseks kusjuures. 
Surra tuleb ükskord niikuinii, milleks siis taluda äärmist viletsust, põlgust ja vihkamist mis mõnele imesele siin ilmas osaks saab. Kas poleks siis parem juba kõik ühe korraga kuradile saata, kui pikki astaid vireleda. Minu jaoks on nad tugevad isiksused, ning mul on kahju et mina nii tugev ei ole.
Kusjuures- sõltub ka enesetapupõhjusest. Kamikazedele ei saa kuidagi nõrkust ette heita, aga neil on ka muud motiivid. Või paratamatus- nagu tappis ennast Hitler. Mänguvõlgadesse sattunud enesetapja, kes üritab niimoodi probleemidest vabaneda, on nõrk ja lisaks alatu. Ei ole aus ise ära minna ja jätta omad maised jamad teispoolsuse ukse taha, võib olla elavatele koormaks. Suitsiidikud jäävad lihtsalt looduslikus valikus kaotajaks.
Kuna hetkel on see teema minu jaoks väga aktuaalne, tuli ka suur tahtmine siia vastata hoolimata sellest, et kuue lehekülje peale on niiehknaa juba
enamus targemaid mõtteid ära öeldud. Siiski lisaksin ka oma arvamuse, mis võib teiste omast erineda (tahaksin kindlalt öelda, aga kuna ma ei jaksanud
neid korduvaid arvamusi lugeda, piirdusin nelja leheküljega ega saa kindel olla).
Mina võin kindlalt ja vankumatult (ning nii mõnegi jaoks kindlasti ka väiklaselt) öelda, et need, kes enesetapu sooritavad, ei ole tugevad inimesed.
Eriti veel nood, kes usuvad mitmesse elusse ning loodavad, et järgmine on parem ning kõik tuleb seal ise kätte. Elu ei ole kindlaks määratud, igaüks
rajab selle endale ise. Ma ei usu mingisse afterlife'i ega ka mitmesse elusse, kuid tehes nägu, nagu usuksin, võiksin ka siis öelda, et niisama
ei tule mitte midagi. Alates sellest, kui laps vähegi iseseisvamaks saab (st, pole enam imik ja suudab olukorda oma tahtele allutada) on tal võimalus
oma elu ise kujundada. Ta valib endale sõbrad, keda soovib; hobid, mis teda huvitavad; surub end igale poole, kuhu tahab jnejne. Muidugi võib nüüd
öelda, et perekonda ning rahalist staatust ise ei vali, kuid see pole kunagi määrav. Oleneb inimese tahtejõust ja iseloomust. Kui inimene pole suutnud
saavutada elulisi eesmärke (saada sõbrad, haridus ja muud taolised - ma ei mõtle sääraseid nagu "tahtsin saada modelliks ja villat igasse maailma
nurka" ), siis ta paraku on nõrk. Lõppude lõpuks. Kui tal on ka kõik viltu vedanud, siis peamine põhjus tuleb ikka inimesest enesest. Kõigel on
põhjus. Mõttejõul on suur võim ja nõnda võib nii mõnigi endale ise probleeme tekitada arvates, et "pole vääriline" vms. Ilmselt pole tugev
psüühika ja kahjuks muudab see ka võib-olla algselt kõige tugevama inimese nõrgaks. Pole midagi teha, enesetapuks peab saavutama selle kõige madalama
ja nõrgema astme. Naljalt midagi sihukest ei tehta.
Kõige punasemaks ajas mu harja kellegi (oli see Bellatrix? Olen liialt laisk, et kindlalt uurida...) väide, et enesetapu tegemiseks peab olema
julge. Julgus on trotsida hirmu ja takistusi. Ei saa konkreetselt öelda, et enesetapja on nõrk, kuid julge on selgelt täiesti väärastunud
arusaam. Ei saa ülistada inimesi, kes valivad mugavusest kiirtee. Tahate öelda, et hirm surma ees on nõnda määrav, et vabatahtlikult seda teed minnes
peab isik olema julge? Pigem piisavalt pohhuistlik, et mitte hoolida lähedaste tunnetest ja kahtlustest selle osas, mis tuleb peale seda. Või
lootusrikas selle nn 'uue elu' osas (kuigi nagu ma juba enne ütlesin - võttes aluseks selle, et sama hing läheb teise kehasse ja teistesse
tingimustesse, peaks elukäik ikka sarnaseks kujunema. Lihtsalt materiaalsed võimalused võivad erineda. Nagu näete, ei tee ma maha ka kellegi uskumusi,
ehkki ise neid ei jaga. Minu arvamus jääb igas olukorras samaks). Surijal on kerge, lähedastel väga raske. Kas nad suudavad üldse ette kujutada, mis
tunne neil olla võib? Kahetsus, hingepiinad seoses sellega, et ehk on nemad süüdi? Oleksid pidanud märkama, aitama? Võin üsna kindlalt öelda, et
selliste mõtetega elavad nad terve elu ega saa sellest kunagi üle. See närib hinge. Lisaks veel muud ilmselged põhjused.
Omaette liigi moodustavad veel need, kes tahavad kaastunnet, et nende pärast muretsetaks ja kardetaks. Ega neid ilmselt täiskasvanute seas just eriti
ei leidu, kuid uskuge või mitte - noorte enesetapjate peas toimub see peaaegu et valdavalt. Need on lihtsalt egoistid ja ma ei mõista, mida nad
sellest saavad. Ega nad ise seda ju niiehknaa ei näe. Või loodavad, et siiski?
Kõik eelnev rääkis klassikalistest enesetapumotiividest. Nüüd lisaks veel eutanaasia kohta. Jah, seda ma pooldan kahe käega. Ma arvan, et see peaks
olema legaalne, kuigi ainult ekstreemolukordades. Meie Eesti Vabariigi meditsiinimoraali vaadates tapetaks nõnda pooled patsiendid. Siiski on kohutav,
et säärastest piinadest vabanemiseks tuleb võtta kasutusele sellised abinõud nagu enesetapp. Mõistan seda täielikult. Keegi ei pea veetma elu viimsed
kuud agoonias ega valu¹okki surema. Iialgi ei tahaks ma seda endale ega ka lähedastele. Arvan, et sel juhul nood isegi mõistaks asja ning oleksid
selles mõttes õnnelikud, et neile kallis inimene enam piinlema ei pea. Kurbus on ikka, kuid see oleks niikuinii. Isehakatuslik eutanaasia on minu
jaoks hoopis teine asi kui enesetapp ning ma isegi ei nimetaks seda selleks. Kõik muu on minu jaoks välistatud, pole kuidagi õigustatud. Ja endiselt
ei nimetaks ma neid surmahaigeid tugevateks isiksusteks. Nad on normaalsed inimesed. Tugev ei pea olema enesehävituslik, kes end aeglaselt
piinata laseb aga ka mitte see, kes ruttu asjaga ühele poole saaks. Ma ei kasutaks ei 'nõrka' ega 'tugevat' siinkohal, vaid tõesti
'normaalset' ja ei midagi muud.
Minu arvamuse kohaselt on meil vaid üks elu, mida tuleb elada. Miks? Lihtsalt ei tahaks lõpetada. Võimalik, et olen imelik, kuid sooviksin jonnakalt
edasi elada ka kõige hullemas viletsuses. Tahaksin näha, millest võimalik välja rabeleda, kui tugev ma olen. Elu on mäng - kogu aeg huvi uute
tasandite vastu. Ükskõik, millised need ka poleks!
kas tead, et õieti ei ole millelgi lõppu ega algust. See oli juba ammu enne; lõpp ja algus. Ainult meie jäime hiljaks. Pärast teineteisele midagi ei
ütle, kuid sellist lõppu kuulutada oleks liialdus, mida tuleks ebailmseks pidada. Kus see lõpp siin on, kui algust pole? Ütleme küll vahel, et vaat
"tol päeval", "sel korral" aga kuidas seda päevadega ´, kordadega mõõta?
miks siis mõõta, et veel ei ole ja enam ei ole, kui lihtsalt ei ole?
(leidsin mõttetu mõtte omq pabereid sorteerides, mis neli kuud hiljem omandas mõtte. nii kurb)
parem õudne lõpp kui lõputu õudus
ja kui see lõpp muidu ei tule, siis peab sellele ise kaasa aitama.
nujah õudne lõpp, aga kui on seotud naine ja lapsed ja toimetadagi õudsa lõpuga siis võiks ju ennem ka perepeale mõelda mis saab neist, kuidas siis nendel on õudne lõpp või veel hirmsam lõputu õudus.
nojah, pere puhul on muidugi natuke keerulisem olukord. aga ma mõtlesin peamiselt siiski neid õnnetuid ,kellel kas pole peret üldse, või kelle peresuhted on lihtsalt sellised...et neid samahästi kui polegi
Selle vahega, et esimesed tegutsevad mõtestatult, aga teised emotsiooni ajel
Ei ole kokku puutunud selliste inimestega.Nad on arvatavasti piisavalt tugevad isiksused,et jõuda teatud teoni...
Selles on arvatavasti süüdi ühiskond või teatud inimene,mis on viinud neid selle olukorrani.
Nooruses taunisin selliseid inimesi, sest ainus kokkupuude enesetapjaga tekitas tema vastu pahameelt. Maha jäid mees ja lapsed ja ega neil siis kerge ei olnud. Nüüd on suhtumine teisem. Põhjuseid selliseks teoks on tohutult ja keegi teine ei tea, mis oli viimaseks piisaks, et surm tundus parem kui elu.
Ei ole need eneselt eluvõtjad sugugi nõrgad inimesed, elu on neid viinud selleni, et nad surma edasieksisteerimisele eelistavad. Ei ole kerge endale kätt külge panna - võrdluseks - paljud minestavad juba siis kui tilga verd näevad või vabisevad nagu haavalehed tühist süsti saades. Eks proovige omal näiteks ¾iletiga veene nüsima hakata, kuidas tundub? Pole just meeldiv ettevõtmine. Kõiksuguste juhuste negatiivne kokkulangemine viib aga tavaliselt enesetapumõteteni, selline soov pole hetkeajendil tekkinud. Ja siis on enesetapjal savi, kas temast jäävad maha leinavad sugulased ja sõbrad, ta lihtsalt ei taha enam elada, ei suuda. Hukka mõista on kerge, aga kui ise peaks sellises situatsioonis otsustama?
Ka minul on olnud enesetapumõtted peas. Aasta olin sügavas depressioonis. Mis selle põhjustas, seda ei räägi. Küll aga võin öelda, et enne seda polnud ma elus suurimat valu veel kogenud. Kunagi varem polnud mul eluisu kadunud. Siis kadus. Aga elasin üle. Sain hakkama. Ja üks asi, mis mind hoidis enesetappu tegemast, on lähisugulased. Eelkõige ema. Ma ei suutnud neile seda valu põhjustada. Enesetapjad on ühed isekaimad inimesed maailmas. Ma ei teagi, kas suuremat isekust on olemas.
Sellel teemal kirjutas juba meie Eduard Vilde.
Tsitaat:
Algne postitaja: Shadow25
Ka minul on olnud enesetapumõtted peas. Aasta olin sügavas depressioonis. Mis selle põhjustas, seda ei räägi. Küll aga võin öelda, et enne seda polnud ma elus suurimat valu veel kogenud. Kunagi varem polnud mul eluisu kadunud. Siis kadus. Aga elasin üle. Sain hakkama. Ja üks asi, mis mind hoidis enesetappu tegemast, on lähisugulased. Eelkõige ema. Ma ei suutnud neile seda valu põhjustada. Enesetapjad on ühed isekaimad inimesed maailmas. Ma ei teagi, kas suurimat isekust on olemas.
Tsitaat:
Algne postitaja: Shadow25
Ka minul on olnud enesetapumõtted peas. Aasta olin sügavas depressioonis. Mis selle põhjustas, seda ei räägi. Küll aga võin öelda, et enne seda polnud ma elus suurimat valu veel kogenud. Kunagi varem polnud mul eluisu kadunud. Siis kadus. Aga elasin üle. Sain hakkama. Ja üks asi, mis mind hoidis enesetappu tegemast, on lähisugulased. Eelkõige ema. Ma ei suutnud neile seda valu põhjustada. Enesetapjad on ühed isekaimad inimesed maailmas. Ma ei teagi, kas suuremat isekust on olemas.
Minu arust on enesetapust ka jubedamaid variante, nagu näiteks see, kui inimene hakkab lihtsalt valimatult teisi hävitama ja teiste elude ning tervise
arvelt edasi elama (pole kuigi soovituslik variant, arvestades kasvõi sellist teemat, nagu kättemaks)...
Aga igatahes soovitaks alati edasi proovida ja edasi võidelda ning kes täpselt teab, mis üllatusi ja muudatusi võib elu tuua ning kui ootamatult
võidakse lahenduseni jõuda. Probleemid on ikka lahendatavad, mis sest, kui ka tunduvad võimatutena.
Narkootikume ei soovita, kuna nendega võib inimene p.ö. lihtsalt ära kaduda/hajuda (k.a. tervis).
Ja nõrkadeks ma neid inimesi ei nimetaks, kõrvalt vaadates ei pruugi palju näha.
kui kõik pankrotid: hingelised, suhetega seotud, perekondlikud, materiaalsed, tööalased on lahendatud, kui pole tõepoolest ühtegi inimest, kes maamuna
peal temast hooliks -siis ma ei tea mida öelda.
selliseid inimesi ei peaks olema. see on siis elavate viga.
Arvan,et häbi ja hirm ebaõnnestumiste pärast on see enesetapuni viiv samm.Häbi tunnevad just vastutus -ja kohusetundlikud inimesed ,seega justnagu oleks tegemist tugevate isiksustega.
tiivi, jätkates sinu mõtet, on inimesi, kes ei oska kohaneda - ehk ühelt kohalt teisele kukkuda ja see võib jääda nende viimaseks kukkumiseks.
kahjuks. ja paraku pole tihti need kukutajad süüdi, ikka see, kes vabalangemise valinud.
kohanemisvõime muutunud tingimustes ja eneseväärikuse säilitamine on raudselt väga raske.
raskem, kui elada.
Kusjuures paljud võtnud endalt elu just seepärast, et nende kallimad ei taha neid enam ja siis võtavalt omalt elu, et kallimale kätte maksta :S
Paljud langevad enesehaletsusse mis kujuneb masekaks ja sealt edasi.Inimene on küll harjumuste ori,aga kui puudub kohanemisvõime tekkinud
olukorras,siis depressiivsusest ei tulda välja.
Kui kõrval pole inimest,kes kuulaks ja oleks toeks,siis võib kõik minna allamäge.
Samas on raske inimesest aru saada,mis mõtteid ta haub.
Tsitaat:
Algne postitaja: say
Kui kõrval pole inimest,kes kuulaks ja oleks toeks,siis võib kõik minna allamäge.
Aga võib olla on nii parem. Kui oled tervele ühiskonnale pinnuks silmas; kui sugulased suhtlevad sinuga vaid viisakusest ja sa ise tunnetad selle ära;
kui pead piinlikult otsima võõrastega suhtlusteemat; kui suhtlemine tekitab ebamugavustunnet; kui sul ei ole lähedasi peale vanemate, kes sust
hoolivad; kui sind pidevalt on traumeeritud kooli ajal ja nüüd mõnitatakse sind sinu eluvõõruse pärast; kui sind kutsutakse tropiks; sinust hoitakse
eemale ja ei suhelda, ning sa tunnetad selle vihkamise jällegi ära; sind räägitakse taga, sinu välimust kommenteeritakse; kui sa pead püüdma iga hinna
eest meeldida kõigile, kuid siiski ei lähe sa kellelegi korda; kommenteeritakse ka sinu olematuid suhteid vastassugupoolega.
Võib-olla on parem tõesti lihtsalt ära minna. Kus keegi sulle ei saa midagi teha ega öelda. Kus on igavene rahu.
confu, ma arvan, et vajad nõustajat-psühholoogi, kes aitaks sul endaga rahu teha.
olen enamuse oma elust suht ebastabiilne olnud, s.t. kõikunud siia-sinna, ning ka ära minna tahtnud, kuid pole minna suutnud,,, ilmselt siis nati ikka
hoolisin millegist või arvasin, e minust hooliti..
tegelikult on jh meie kibestumised ja pettumused ja muud jamad puhtalt meis endis, s.t. me ise teeme oma elukese keeruliseks.
maioskagi vist lihtsalt elada ja seega pean ka leppima faktiga, et tagasilöögid jäävad mu elukilomeetriposte kaunistama surmani, aga..
Missiiiiiiis!
ilma jamadeta oleks jälle jube igav.
positiivset mõtlemist-lähenemist vajaksid aga küll, ja seda võiks psühholoog vast isegi sinusse külvata
kui sa muidugi ise inimloomust ei uuri-ekspirimenteeri..
Väga tähtis on tegeleda võimalikult palju just sellega, mida ise teha tahad ja mida n. ö. hing tegelikult ihaldab.
Samas, võttes arvesse, et ma ei jaga paljudest asjadest midagi, ega oma tutvusi. Kasutatakse mind lihtsalt ära. Ka vanamees kasutab ära. Kui tahtsin autot osta, siis pidasin vanamehega nõu, et missugust jne. Vanamehel tutvusringkonnas neid automüüjaid palju, leidiski. Andsin raha vanamehele, tõi auto ära. Oli vaja seal veel nipet näpet töid teha, vanamehel tuttav remondimees viis sinna, tehti ära. Muidugi minu raha eest. Aga nüüd on ka minu töökohta jõudnud jutud, nagu peetaksegi seda autot vanamehe omaks. Aga see on ju minu raha, mille eest osteti. Vanamees muidugi ei vaevu selgitama ka, et see minu auto.
confu, mulle isiklikult teeb muret, et sa siia teemasse üle kolisid.
ausõna.
Aga miks sind conf peaks kottima ,mida teised arvavad.Kas sulle on siis tähtsam see et sul on auto või see kelle omaks seda teised peavad.Kui tegu
oleks naisega siis ma mõistaks sind aga auto...
Neid tuleb elus veel palju..ma mõtlen autosid.
Kotib seepärast, et jääb mulje nagu ma poleks mittekeegi. Samas muidugi õige aga... ikkagi.
Teistele on selgeks saanud, nagu ma sõidaks vanamehe autoga. Väga nadi nagu.
ma ei taha antud teemas ironiseerida, ent silmanurgast pisaraid poetades kiigata ja endale lõpp peale teha, sest see kõik käib lihtsalt üle
jõu
keegi ei saa hammustada suuremat tükki, kui suu lubab.
Olen olnud olukorras kus mees tuli
istus mu töö juures
nägin, et tal on mure, käisin, rääkisin temaga
aega polnud suuremat juttu teha
töö kiirustas ja palju oli teha
tema aga istus, selge ahastav mure näos
ja siis mitme tunni pärast tõusis ja läks
paar päeva hiljem leiti
km eemal kuurist pooduna
ja nüüd aastaid hiljem
on mul endal nii palju agasid,
et kui oleksin , et kui ....
Elu on suur väärtus,mis on meie kätesse usaldatud.Kui ei oska oma elu elada,siis tuleb seda õppida või vähemalt püüda õppida. Soovitan kindlasti hätta sattunuil kasutada psühholoogi abi.Tuleb lihtsalt valida usaldusväärne ja kompetentne psühholoog. Sõbrad ja tuttavad kipuvad ikka andma selliseid nõuandeid,mis tunduvad neile soodsad ja kasulikudf või näevad asju lihtsalt oma mätta otsast. Igal juhul on rumal visata oma elu prügikasti.
jh--märtsijänesel õigus.
kui teil on probleeme, siis võite privada doktor guttamaxile! garantiisid ei anna, aga võibla elad paar päeva kauem.
Tsitaat:
Algne postitaja: confidence
Kotib seepärast, et jääb mulje nagu ma poleks mittekeegi. Samas muidugi õige aga... ikkagi.
Teistele on selgeks saanud, nagu ma sõidaks vanamehe autoga. Väga nadi nagu.
Inimene,kes näeb elu mõtet ainult kallistes asjades ja suures rahas on parandamatult haige ja õnnetu. Palju koledam on,kui sul pole sõpru ega lähedasi. Need kes ainult raha või positsiooni pärast tahavad sõbrad olla pole küll sittagi väärt. Üks suurimaid väärtusi on minu arust perekond. Samas on see ka suurim vastutus,mida ei saa rahas mõõta. Sellepärast ei saa ka oma peret maha jätta ja siit ilmast lihtsalt minema jalutada.
Huvitaval kombel pole mul ei suurt raha ega ka sõpru ja lähedasi. Ja see on kole, teil pole aimugi. Ainult oletate.
http://www.youtube.com/watch?v=_eXw47qb4U0
Tsitaat:
Algne postitaja: ohakas
Olen olnud olukorras kus mees tuli
istus mu töö juures
nägin, et tal on mure, käisin, rääkisin temaga
aega polnud suuremat juttu teha
töö kiirustas ja palju oli teha
tema aga istus, selge ahastav mure näos
ja siis mitme tunni pärast tõusis ja läks
paar päeva hiljem leiti
km eemal kuurist pooduna
ja nüüd aastaid hiljem
on mul endal nii palju agasid,
et kui oleksin , et kui ....
Milleks päästa.
Ma arvan, et see on igaühe enese asi, mida ta oma eluga peale hakkab ja tõesti on nõme, kui keegi teine õpetama tuleb.
Muidugi enesetapjad on nõrgad võib-olla, aga mis siis. Las olla siis.
Ma pean sinuga nõustuma, on minu meelest ka nõrga, krt kasvõi hambad risti ja kõige kiuste saan hakkama, alla vanduda - pole minu stiil.
Ei pea ka eriti lugu inimestest, kes mütsiga löövad - elu pole ema hellad käed 
Sõna päästma mulle üldse ei meeldi siin. Jah mõtlen ka, kui keegi kuskil, no ja siis. To:cc aga kui see on sulle lähedane inimene, või pereliige, kas ütledki nii...? Ja vaatadki pealt, ja lausud need sõnad, mis eelnevas postituses..?
Minu jaoks on enesetapp suurim patt ning siinse elutarkuse tühistamine sellest hetkest.
Need kes seda teevad on tugevad ning veendunud, et on vaja uuesti alustada sellest hetkest uuesti kuid kes ebaõnnestuvad on nõrgad ja väärivad
karistust, seda siis siinse elu näol.
Nii, nii kuidas seda sinu lauset nüüd lahti mõtestada? Esimese lausega täitsa nõus, aga see teine lause... Kas mina, kes siin elab, on siis karistuse ära teeninud? Karistuse elada?
Just
Sina suudad oma karistust kanda ja sellest ka õppida, kui sa pole muidugi parandamatu kurjategija.
Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
To:cc aga kui see on sulle lähedane inimene, või pereliige, kas ütledki nii...? Ja vaatadki pealt, ja lausud need sõnad, mis eelnevas postituses..?
Ma olen täiesti kindel, et ükskõik mida ma oleks talle öelnud poleks muutnud tema otsust endale ots peale teha. Ma ei tunne ennast süüdi mitte üks raas. Teist saab aidata täpselt nii palju kui ta laseb.
Jah just, saab aidata niipalju, kui laseb. Kuid seda ei saa nii võtta, et ta on selle otsuse vastu võtnud...
See ei ole maja ost, või teise kooli minemine... Inimese stress, ja kõik sinna juurde kuuluv, ei vasta selgele peale,ja adekvaatsele, ja kaalutletud
otsusvõimele.
Me ei tohiks unustada, et siin, "maapealses katsebaasis" on kõik võimalik.
vaevalt kõik suitsiididikud nõrgad on, pigem kuidagi või millegi pärast- rikkis.
Rikkis on paljud, vaid mõnedel jätkub julgust ära minna sealt, kus neile ei meeldi, ülejäänud jukerdavad edasi ja on õnnetuseks ja nuhtluseks kogu sellesinatsele maailmale.
Kas sa pead seda normaalseks, siit ära minemist? Ja kiidad julgeid, kes seda teevad? Sest sina ei tea, kas nad saavad minema? Nad võivad ka seal jääda oma probleemide vangiks, omamata küll ehk maist keha... On võimalus, põrgu, paradiis või jäädagi kahe maailma vahele vangi... Tuleb oma elukarikas lõpuni juua, kannatada oma kannatusi, ja karastada oma hinge. Tulles igast halvast välja veel tugevamana, kui enne.
Eks sellel teemal ole väga raske midagi arukat öelda. Eks see ikka hirm ja loobumine ole mis enesetapule lõpuks viib ja julgusega siin tegemist eriti ei ole. Kui püüda elada hetkes ja mitte nii kurvastada mineviku või muretseda tuleviku pärast siis pressib ehk ka rasketest aegadest läbi.
kindelasi ma pean sinuga nõustuma. 
kindelasi ma pean sinuga nõustuma. 
Tsitaat:
Algne postitaja: bellatrix
Rikkis on paljud, vaid mõnedel jätkub julgust ära minna sealt, kus neile ei meeldi, ülejäänud jukerdavad edasi ja on õnnetuseks ja nuhtluseks kogu sellesinatsele maailmale.
Muidu jääksid lollikesed niisama maailmale tõugata ja tirida.
Jah free, paneb mõtlema tõesti, mis ütlesid. 
Keegi peab ju foorumis olema,kes tuju rikuks.
Sa ei riku tuju, vaid tood mõne isendi maapeale, et mõtleks enne, kui hakkab kiidulaulu ja tunnustus jagama neile, kellel on juhe kokku jooksnud.
Ma pole palunud endale elu anda, aga kui ma juba korra elan, siis omaenda vabast tahtest. Veel on huvitav, aga kui enam ei ole, siis otsustan ainult mina ise ja mul kama mida minust peale surma mõeldakse.
Kas oled nii kõva mees ,et enne surma teed kõik toimingud ja asjaajamised ära,mis muidu teistele risuks kaela jäävad.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Kas oled nii kõva mees ,et enne surma teed kõik toimingud ja asjaajamised ära,mis muidu teistele risuks kaela jäävad.
Paneksid matuseraha kõrvale,koostaksid testamendi,kindlustaksid lapsele tuleviku nii materjaalse kui muud hüved,annaksid ausõna ,et ei käi
kummitamas,lepiksid sellega ,et keegi hakkab su naist kargutama ,hoolitseksid,et su omaksed ei peaks käima su hauda rohimas ja kastmas.ja muud miljon
asja.
Kui need asjad on korda aetud siis võiksid ju teoreetiliselt minna.Iseasi kas enam viitsiksid.
Jutt jumala õige.