
Lugesin taas tänasest slo-lehest noorest naisest kes kõndis jäälahvanduseni ja sinna tema elutee peatus!
Kas olete ise kunagi lihtsalt
enese jaoks läbi mõelnud mida enesetapjad tunnevad? Miks nad seda teevad miks nad ei otsi abi?
Kummaline mina olen mõelnud, et uppumissurm? talvel on ju kuramuse külm ja no kuidagi ei tahaks vabatahtlikult vett sisse ahmida kui on VEEL võimalus
elada? No poomine? Valus ja vastik ju!? Rongi alla....öumaingaad....ei kujuta ette, no tablettide võtmine, arvan, et jube paha hakkab, mulle ei meeldi
oksendamine
öukei. Veenid....uhh....ka ei sobi.
AGA huvitav kui ikka oleks asi asjani minemas kas mõtleksin samuti? Ise arvan, et on juba sünnist kaasa antud ja ebasoodsa elu poolt lihvitavad
"anded" mis on inimesele kehva elu korral soodustavad ise oma elu lõpetama! Mis teie arvate? Kas olete mõelnud samu mõtteid?
Korra olen katsetanud. Ja korra elus, juba kahe lapse emana, olin kõik juba ette valmistanud selleks teoks.
See pole eriti teema, kus avameelitseksin ja põhjendada ei taha mitte. Olid põhjused ja vägagi tõsised.
Abi paluda sel hetkel....naeruväärne. See läheks kurtidele kõrvadele. Otsisin abi kuid tulutult. Samuti tean inimest kes jäi abita ja sooritas pärast
enesetapu...kindlasti teate, kuulus maletaja Lembit Oll. Ta käis mitmed korrad haiglas...teda ravisid pühholoogid ja psühhiaatrid...tulutult. Pärast
need samad arstid ütlesid...et ega midagi muud polnudki temast oodata...see oli ette teada
Minu arust peaksid sellised inimesed olema
profesionaalid ja inimesi aitama, kui nemad juba asja külmalt suhtuvad...siis...abi...mõtetus...
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Korra olen katsetanud. Ja korra elus, juba kahe lapse emana, olin kõik juba ette valmistanud selleks teoks.
See pole eriti teema, kus avameelitseksin ja põhjendada ei taha mitte. Olid põhjused ja vägagi tõsised.
Abi paluda sel hetkel....naeruväärne. See läheks kurtidele kõrvadele. Otsisin abi kuid tulutult. Samuti tean inimest kes jäi abita ja sooritas pärast enesetapu...kindlasti teate, kuulus maletaja Lembit Oll. Ta käis mitmed korrad haiglas...teda ravisid pühholoogid ja psühhiaatrid...tulutult. Pärast need samad arstid ütlesid...et ega midagi muud polnudki temast oodata...see oli ette teadaMinu arust peaksid sellised inimesed olema profesionaalid ja inimesi aitama, kui nemad juba asja külmalt suhtuvad...siis...abi...mõtetus...
Ei mitte nii võrd valus. Pealegi on alati teemasid mis mõnele inimesele võivad mitte istuda, nii et sellest pole midagi.
Õnneks mina pääsesin sellisest lõpust ja selle üle mul ääretult hea meel. Ma oleks kõigest sellest heast ilma jäänud, mis mul praegu on. Ja oleksin
oma lapsed õnnetuks teinud.
Õnneks oli inimene, kes mu sellest asjast välja tõi ja see inimene siiani minuga.
Ei oska muud öelda, kui et hea Tiina, et oled meie keskel ja suutsud asjast välja tulla... Ei tea sinu olukorda, kuid usun, et kes iganes sellisele
asjale mõtleb, ei suuda tol hetkel leida mingeid lahendusi, et edasi minna. Ise pole veel sellisesse ummikseise sattunud. Olen siiani elanud selle
mõttega ja usuga, et igast asjast on väljapääs ja
lahendus tegelikult olemas, tuleb vaid otsida ja otsida, kuni leiad...Kuigi jah,teinekord jookseb juhe nii kokku, et kõik virvatulukesed kaovad ja
oledki mustas augus. Siiralt loodan, et endal ei tule sellist seisu, kus lained üle pea kokku löövad ja ainukese väljapääsuna terendab elu lõpetamine,
ja kui tekib, siis peaks ikka väga kõvasti kaaluma elu väärtust, sest enam ei ela ma ainult endale, vaid põhiliselt oma lastele....
Tsitaat:Kõikse hullem ongi see, et kui asi ikka tõsine, siis kaob ka võime kaaluda ja sa ei mõtle üldse enam.
Algne postitaja: pisimimm
Ei oska muud öelda, kui et hea Tiina, et oled meie keskel ja suutsud asjast välja tulla... Ei tea sinu olukorda, kuid usun, et kes iganes sellisele asjale mõtleb, ei suuda tol hetkel leida mingeid lahendusi, et edasi minna. Ise pole veel sellisesse ummikseise sattunud. Olen siiani elanud selle mõttega ja usuga, et igast asjast on väljapääs ja
lahendus tegelikult olemas, tuleb vaid otsida ja otsida, kuni leiad...Kuigi jah,teinekord jookseb juhe nii kokku, et kõik virvatulukesed kaovad ja oledki mustas augus. Siiralt loodan, et endal ei tule sellist seisu, kus lained üle pea kokku löövad ja ainukese väljapääsuna terendab elu lõpetamine, ja kui tekib, siis peaks ikka väga kõvasti kaaluma elu väärtust, sest enam ei ela ma ainult endale, vaid põhiliselt oma lastele....
Tiina, mina ei halvusta kedagi selles suhtes kui on tekkinud auk ja sellest pääsemiseks vaid surma kasuks otsustatakse - ju teisiti polnud lihtsalt võimalik. Mul ema korra sellises seisus olnud, tuli koju ja ütles stoilise rahuga, et võttis tablette.... Oh seda lapse õudust tole hetkel, mäletan vaid seda, et ema saatis mu poodi ja minu nutsin kodus ja palusin, et palun ärgu vaid sel hetkel surgu, jõudku ma vaid tagasi...Õnneks tuli tal mõistus pähe ja kuna med.töötaja ta on, suutis end päästa, ei tea kas siis mao tühjendamise abil või kuidagi muidu.... Pole uurinud seda etappi tema elus enam hiljem, tänan vaid taevast, et asi ei läinud matusteni, kuid tean,et see oli väga keeruline periood tema elus. Usun, et inimene proovib ja üritab ja kui ikka väljapääsu ei näe/teki ongi asi kriitiline. Kurb muidugi kui nii juhtub, kuid ju see on paratamatus. Ise ei kujuta hetkel ette, mis minuga peaks juhtuma, et sellise otsuse kasuks hääletan ?!? Loodame, et ei peagi kunaigi teada saama... Teistele aga sooviks, et pidage ikka vastu !
Pisimimm, ega ma mõelnudki, et sa mind arvustasid
Lihtsalt sinu postitus, tõi veel mõtteid pähe ja meenutas seda aega. Ja sellega seoses tuli meelde palju arvustajad, kes asjast mitte mõhkui ei
teadnud, ega tednud, mida ma läbi elan või tunnen.
Arvustada ja hukka mõista on inimesi kerge, aga kuidas need inimesed ise selliste probleemidega toime tuleksid...see on juba ise küsimus.
Oled tubli ja vapper, et sinagi ema kõrval selle aja üle elasid. Elu on keeruline ja vahel välja kannatamatu. Mõnel on õnne kellegi abiga sealt august
välja tulla, mõnel pole õnne.
Võib olla olid just sina see, kes oma ära ehmatanud näoga ema mõistusele tõid ja ta välja aitasid. Vahel pole sõnu vaja, piisab pilgust ja näoilmest,
et mõtted ja arusaamad teise suuna võtaksid ja uuest suunast pisike lootuse kiir paistma hakkaks.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Ja need kes arvustavad emasid, kes on jätnud lapsed ja teinud enesetapu ja peavad selliseid inimesi jõhkrateks ja nõrkadeks....need peaksid enne ise sellise asja läbi elam, siis saaksid aru mida see tähendab. Jõhkruse ja nõrkusega polnud sel momendil minu puhul küll miskit pistmist, vastupidi...olin tugevam ja rahulikum, kui iganes kunagi varem.
Vaidelksin omalt poolt eelkõnelejale vastu! Rääkisin just eile ühe eestlannaga, kes teiselpool maakera ja kelle närvikavale on ilmselt selline kaugel
oleks ja kooooohutavalt viril, rahulolematu...jne...laps pannud tugeva põntsu! küsin siis, et miks sellised mõtted, mis saab lapsest? tema vastus oli
selline, et kas on lapsel vaja ema, kes ei kõlba millekski ja suhtleb lapsega vaid karjudes?
Sellel hetkel tunneb inimene just, et teeb oma lastele teene minekuga. Olen rääkinud ka täiskasvanud naisega, kellel lapsed, lapselapsed ja igati tore
kodu ja lähedased. Küsin, et miks, kas lapselapsi näha rohkem ei taha? Vastus selline, et aga mis kasu minust neile sellisena on? teen ju hoopis teene
kui nad minust lahti saavad. See auk on suhteliselt mitme nurgaga seest
tahtsin veel lisada, et sellel hetkel vajab inimene väga tuge! korralikku vestlust, otsides probleemi mis teda selleni on viinud, püüdes leida sellele
lahendust seda lahti rääkides. Ja ennekõike loomulikult on vaja augu äärele kätt!
Täiesti nõus. Ka mina ei suutnud enam oma lastega suhelda. Ma teadsin ja tundsin, et ei suuda olla neile ema keda nad vajaksid. Ma ei väärinud enam
oma lapsi. Need mõtted olid tol ajal.
Nüüd muidugi mõtlen hoopis teisiti ja saan aru, mida mu lapsed oleksid üle elanud. Aga siis kui oled seal augus, ei saa sa sellest aru ja kui ei suuda
isegi sõna "jah" lastele ilma karjumiseta öelda...siis tekibki tunne, et ka lastel on parem ilma sinuta.
See on tõesti keeruline asi. Ja kuna selliste inimestega olen palju kokku puutunud ja ise selles augus olnud, siis ei kipu ma neile mingeid silte
külge kleepima, a´la halb ema, nõrk, ei mõtle oma lastele jne.
Sellist inimest peab aitama, aga kas aitaja õieti käitub ja kas alati see õige aitaja kõrval on...
Kõigil ei vea nii nagu minul või sul Pirka. Ja sellepärast neid hukka mõista pole minul küll südant ega ka õigust.
Kui ema on enne suhelnud lapsega vaid karjudes, seda enam on lapses süvenenud see veendumus, et tema ongi süüdi ju... Ja see süütunne on lapse , eriti
just väikse lapse puhul, väga piinav.
Kas siis on ikka see äraminek lapsele hea...
Kui on leitud pääsetee sellest mülkast, siis ju ka suhtlemine lapsega muutub.
Aga üksi tõesti on pea võimatu sellega hakkama saada. Vaja toetajat ja kedagi, kes sind kasvõi jõuga välja tiriks. Kuid sellist inimest kohata on
raske... õudsalt raske....
Ei tahagi väita, et üks tõde on see ainuõige. Alati on olemas ka mingid muud variandid. Miski asi ei ole siin ilmas vaid must ja valge, ikka on olemas
pooltoonid.
Mulle oli vaid väga valus selle tunde avastamine, mida tunnevad lapsed, kellede emad on ise siit ilmast vabatahtlikult läind. Laste mõttemaailm on
tihti väga! kummaline.
Ohjah Tiina! Sinu kirjutised siin teemas panevad sygavalt mõtlema. Meil siin elus on palju-palju õppida kuidas erinevates kriisiolukordades abiks
olla! See, et oskad esmaabi ei anna aga tulemust kui suinu tutvusringis on inimene kes on omadega täiesti otsas. siis ühel päeval tuleb räägib sulle
Mari, et näe Jüri tegigi seda. Alles siis hakkad sa mõtlema, et ma JU teadsin seda, ma JU olin tema muredega kursis aga miks MA midagi ei teinud?
OLEKSIN ju suutnud selle ära hoida
Oeh---
Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
Kui ema on enne suhelnud lapsega vaid karjudes, seda enam on lapses süvenenud see veendumus, et tema ongi süüdi ju... Ja see süütunne on lapse , eriti just väikse lapse puhul, väga piinav.
Kas siis on ikka see äraminek lapsele hea...
Kui on leitud pääsetee sellest mülkast, siis ju ka suhtlemine lapsega muutub.
Aga üksi tõesti on pea võimatu sellega hakkama saada. Vaja toetajat ja kedagi, kes sind kasvõi jõuga välja tiriks. Kuid sellist inimest kohata on raske... õudsalt raske....
Ei tahagi väita, et üks tõde on see ainuõige. Alati on olemas ka mingid muud variandid. Miski asi ei ole siin ilmas vaid must ja valge, ikka on olemas pooltoonid.
Mulle oli vaid väga valus selle tunde avastamine, mida tunnevad lapsed, kellede emad on ise siit ilmast vabatahtlikult läind. Laste mõttemaailm on tihti väga! kummaline.
[quoteJa sul on õigus! Aga ema ei teadvusta endale seda, et lapsed jäävad kellegi teise vastutusele-kasvatada.
Nüüd suudan juba mina kah niisugustel juhudel olla toeks ja abiks ja aidata. 5 aastat tagasi ei teadnud ma pühholoogiast midagi ja arvasin, et mind
niisugused probleemid kunagi ei puuduta. Vot milliseid keerdkäike elu teeb
Ma pole iial mõelnud enesetapule ,kuid olen hakkanud rohkem nägema inimesi kes sellele on mõelnud ja loodan,et nad jõuavad enne minuni kui päris ära
kustuvad
Tsitaat:
Kas olete ise kunagi lihtsalt enese jaoks läbi mõelnud mida enesetapjad tunnevad? Miks nad seda teevad miks nad ei otsi abi?
Tjaa, mina korra oleks tahtnud juba olla "seal". Kui nüüd mõtlen, siis põhjust nagu polnudki. Lihtsalt üks hetk lõi silme eest mustaks ja tahtsin ää.
Nujah, nagu näha ei läind.
Potensiaalse enesetapjana ei mõelnud ma omaenda tundmisele enam. Lihtsalt oli tunne, et ilm oleks minuta parem ja ilusam. Abi otsida? Kui sind hulka
kordi on elus välja naerdud, siis teatud hetkel enam abi ei otsi.
Aga noh, ju see päästev õlekõrs kuskil ikka oli. Mis, kes, kus ... ma enam ei mäletagi. See kõik toimus kui unes. Aga jah, ajal mil mul polnud veel
lapsi. Võib-olla sellest ka see mitteläbimõtlemine. Neid, kes minust sõltusid, ei olnud tol hetkel.
sellist tunnet võib tekitada nurkasurutuse tunne..vaatad enda ette -näed ainult seina ja ei midagi enamat..
aga mõnikord väljapääs sellest on enda jaoks redeli väljamõtlemine, millega saab edasi..sest see nurk, kust väljapääsu nagu ei oleks, võib olla
lihtsalt aste, aga nii kõrge, et endale pähe ei tule ülesse vaadata.. Meel on must ja nina vahib saabaste poole, masendus istub kukil..
Aga kui sel hetkel leidub keegi, kes võtab seljast kasvõi sulgkerget koorma osa, siis silmad tõusevad porist kõrgemale ja näevad, et taevas on siiski
veel olemas..
Minuga on nii juhtunud.. Ja olen südamest tänulik neile inimestele, kes mind jälle taevasse vaatama julgustasid
Ju ta nii on jah, et kui oled selle tee läbi käinud ja tagasi vaatad, siis tundub nagu polekski see koorem nii raske ja suur ning mägi nii suure kallakuga, kust vanker välja lükata, kuid.... See see tundub hiljem. Tollel hetkel on inimene masenduses, sageli üksi ja murepilved ei lase päikesel paista. Miks tekivad sellised olukorrad ?!? Miks mõnele inimesele antakse koormaid kanda, ja mõni pääseb kergemalt ?? Ju see ongi elu mõistatus...
Öeldakse küll, et kellegile ei anta kanda suuremat koormat kui ta kanda jaksab. Kuid kui enesetapjate samme vaadata, siis mõni saab vist ikka liiast
turjale.
Aga jah, tagasivaatena ... Krt, kahju oleks olnud, kui oleks otsustanud teisiti. Sel hetkel olid kõik mu suuremad rõõmud veel olemata.
/me @ on istunud toru suus laua ääres......õnneks (?) leidus yks inimene, kes õigel hetkel tuppa astus ja rääkis näpu päästiku pealt ära...pool aastat
hiljem uppus ta purjeregatil...
seda tunnet, mida inimene tol hetkel tunneb, kirjeldada ei anna..
..võiks arvata, et see on ilge paanika ja närviline seisund...ei..näiteks mina ei ole elu sees rahulikum olnud, kui see paar päeva, mil ma oma lõppu
ette planeerisin...ja hetkel, mil ma otsustasin protseduuri läbi viia, oli minu sees täielik pingelangus ja vabaduse tunne...äng ja kammitsus ja
paanika tekkisid siis, kui mind ära rääkima ja rahustama tuldi...
...ei ole erilist huvi täpsemalt enda juhtumit arutada...
_lõpp hea - kõik hea_
enesetapp perekonnainimeste puhul on maailma kõige egoistlikum tegu...sest see, mis lähedased läbi peavad elama...on lihtsalt metsikult valus..
...ei ole olemas lahendamatuid probleeme...on vaid liialt endassesulguvad isiksused...
...mina olen õnnelik selle yle, et ma elan...ja ma sydamest loodan, et keegi teist sellist seisundit (suluseisu) yle elama ei peaks..
Rahu südameisse..ja head uut aastat!
Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
no tablettide võtmine, arvan, et jube paha hakkab, mulle ei meeldi oksendamineöukei. Veenid....uhh....ka ei sobi.
Uppumissurm... kylmal talvel ei ole hull... esiteks kylm v6tab kiiresti valud era... ja siis tuleb ainult natukene seda vett sisse ahmida.... ja
tagasiteed enam ei ole...
Poomine... niisama kuidagi lambi kylge ei tahaks... aga korralikult teeks asja era kyll.... valu selles eriti ei ole... sest kui silmmus on 6ige... ja
kukkumismaa kyllaltki suur... v6tab kukkumine koheselt k6ri kinni ja murrab kaela... ja ongi k6ik... valu eriti ei ole...
rongi alla... on teist keegi kunagi lihtsalt oma pea era l66nud... see hakkas lihtsalt kumisema... ja ainult hetkeks oli valus... kui seda korrutada
mingi sajaga... siis saab lihtsalt sellise hetkelise valu.... mis siiski aga automaatselt on surmav... ja valu on ainult hetkeks... tagasiteed samuti
ei ole... muidugi on siis aga... rong peab liikuma piisavalt kiiresti... ja p6rutus peab olema otsene...
tabletid... nii6elda vaga harulik mineks... oksele tavaliselt ei hakka... see on ainult siis kui yritad uuesti ellu tagasi tulla... aga tablettidega
muutud vaga rahulikuks... ja jaad lihtsalt magama... valu ei ole... ja tagasitee on kohese reageerimise korral olemas... ainuke jama on selles et ellu
tagasi tulemine on jubedalt valus...
veenid ... ytleme nii et need ei m6ju... mu s6branna tegi oam veenid katski... ja mitte p6igiti... p6igiti ei ole erilist surmmaohtu... vaid pikuti...
veeni keskelt... et veri ei hyybiks... ytleme nii et ta veel elab.... ja on 6nnelik et elab... aga veenid l6ikavad tavaliselt need labi kes ei taha
surra... kuigi... kui siiski mingil imelikul v6imalusel veenide labil6ikaja peaks hakkama surema... siis ei ole see surm valulik... enesetapjal
hakkaks lihtsalt kylm... ja ta suikuks lihtsalt unne... kust ei oleks enam mingit tagasiteed...
V6ib 6elda et ma olen selle teema peale m6telnud... ja annalyysinud selle asja seisukohti.... enesetapp ei ole hull... aga see enesetapja ei tea
millest ta siis ilma jaab...
maailm on imeline koht... ja selle v6lusi ei suuda ykski inimene kunagi haarata... see oleks lihtsalt fyysiliselt v6imatu... elaksime me igavesti...
siis oleks see v6ibolla v6imalik...
Mu exkaasa väljendus ka kord nii nagu tahaks end tappa. Algul ma ei saanud pihtagi, mis põhjusel lõhkus oma musta särgi ja puistas neid musti ribasid
igale poole. Ka akna alla. Mulle ei jõudnud kohale. Õnneks midagi ei toimunud. Aga sõbranna seletas mulle, mis see võis olla.
Imelik. Nii küll keegi ennast ju ometi tapma ei hakka, sedasi märku andes. ei tea kas lootis et hakkan põlvili palume või midagi sellist. Aga mina ei
jaganud lihtsalt ära tema tegevuse motiive.
Tegelikult aga oli ta end lihtsalt lolliks joond ja kõik mida ta tegi, lasin ma endast lihtsalt mööda voolata. Laste pärast.
Eka ma olen ka seal olnud ..
Algul ikka palusin abi .. rääkisin oma murest .. vaikselt .. aga keerati naljaks. Siis enam ei rääkinud. Siiamaani ei oska rääkida .. keeran ise
naljaks või teise teema peale ..
Ja kui polnud enam kellele rääkida .. hakkasin elu ümber korraldama .. Klaarisin vanad võlad .. eemaldusin tuttavatest .. korjasin kokku vajalikke
materjale ja infot, et kus ja kuidas ...
Ja abi tuli sealt, kust kõige vähem lootsin seda saada .. mu emalt. Olime riidu läinud .. kohe rusikatega peksime üksteist ja ta tahtis mind hulluks
tembeldada, et korterist välja saaks visata .. ja läks psühholoogi juurde. Ja sealt siis kuulis, et tütar käitub nii, nagu hakkaks eluga lõpetama..
Ja kuigi ta minu asju ikkagi ei tea .. on ta juba sellega toeks, et ei tee enam nägu, et "mida sina, tattnokk, maailmast tead!"
Ja nii ma siis elan .. hetkel üks päev korraga ..
Aga ei teagi, ma maailmast midagi .. aga vahel on julm koht küll..
Psühholoogidest pole küll tol momendil suurt miskit kasu. Vähemalt abivajaja jaoks. Lähedastele, ehk oskab ta infot anda mis plaanid sul on ja siis
ehk lähedased suudavad midagi ette võtta.
Psühholoogid kuulavad su ära, teevad tarka nägu ja soovitavad mõneks ajaks hullumajja minna, et küll seal terveks ravitakse...tegelikult ei suuda
nemad inimesi päästa eriti. See % pääsenuid, kes nende abiga pääsenud, on ikka väga väike. Peab tulema lihtsalt juhus, hea abistav ja mõistev käsi,
kes sind ei võta hulluna ja aitab su ilma liigsete sõnadeta välja ja on toeks. Kui sellist inimest ei leidu tol momendil, siis...
Tsitaat:Aga järsku see oligi tema viis mõista anda, et ta vajab abi? Et ta on väsinud joomisest ja sellisest elust?
Algne postitaja: kontorihiir
Mu exkaasa väljendus ka kord nii nagu tahaks end tappa. Algul ma ei saanud pihtagi, mis põhjusel lõhkus oma musta särgi ja puistas neid musti ribasid igale poole. Ka akna alla. Mulle ei jõudnud kohale. Õnneks midagi ei toimunud. Aga sõbranna seletas mulle, mis see võis olla.
Imelik. Nii küll keegi ennast ju ometi tapma ei hakka, sedasi märku andes. ei tea kas lootis et hakkan põlvili palume või midagi sellist. Aga mina ei jaganud lihtsalt ära tema tegevuse motiive.
Tegelikult aga oli ta end lihtsalt lolliks joond ja kõik mida ta tegi, lasin ma endast lihtsalt mööda voolata. Laste pärast.![]()
Ma ise olen planeerinud seda selle nädala lõpule või järgmise nädala algusesse.
Paljud on öelnud et enesetapp on vale ja et pead leidma teise viisi ja see et inimene oma masendava ja hädise eluga peaks edasi minema, kuna piinelda
selles sitas on õige ja tugev?!?! Well fuck you.
Ma olen proovinud oma elu muuta. Olen proovinud leida perspektiiv, mõte, inimese kes minust hoolib ja kellest mina lugu pean. Ei see ei õnnestunud.
Kui ikka elu on metsas ja tulevik on veelgi tumedam kui sinu (minu) hing, siis "sorry vaan" aga mina lahkun siit.
Mis viib enesetapuni? Ma arvan et jõuetus ja ahastus et ei tule oma eluga toime. Teine kord hiigel hinge valu millega ei suuda elada. Olen isegi neid mõtteid mõlgutanud aga õnneks oli midagi mis mind selles elus veel kinni hoidis.
Huvitav kas keegi eelnenud postitajatest on ennast tapnud või seda vähemalt üritanud?
ilmselt suudaksid ainult need persoonid sellelel küsimusele adekvaatselt vastata-kardan et igaühel kes selle tee valib on selleks omad subjektiivsed
põhjused!
tänan!
Tsitaat:Kuis sa hoolikalt nüüd eelnenu läbi loed, siis nii mõnigi on siit üritanud oma elu lõpetada. Mina ühe korra läksin tegudele ja teine kord olid plaanid tehtud ja siht silme ees. Sa süvened kah sellese, mida teised kirjutavad?
Algne postitaja: murdjamees
Huvitav kas keegi eelnenud postitajatest on ennast tapnud või seda vähemalt üritanud?
ilmselt suudaksid ainult need persoonid sellelel küsimusele adekvaatselt vastata-kardan et igaühel kes selle tee valib on selleks omad subjektiivsed põhjused!
tänan!
Ma ausalt öeldes ei lugenud sealt ühtegi postituist lihtsalt teema oli esitatud sellisena , et vastasingi nii nagu küsimus oli. ja see ongi minu
arvamus konkreetsest asjast
Tänan!
Tsitaat:Ära lahku veel!!! Lükka seda nii kaua edasi ja mõtle erinevaid pisikesi põhjuseid välja, miks "täna" seda teha ei saa. Pealegi preagu talv ja külm aeg. Pole just kõige parem mõte.
Algne postitaja: Fred
Ma ise olen planeerinud seda selle nädala lõpule või järgmise nädala algusesse.
Paljud on öelnud et enesetapp on vale ja et pead leidma teise viisi ja see et inimene oma masendava ja hädise eluga peaks edasi minema, kuna piinelda selles sitas on õige ja tugev?!?! Well fuck you.
Ma olen proovinud oma elu muuta. Olen proovinud leida perspektiiv, mõte, inimese kes minust hoolib ja kellest mina lugu pean. Ei see ei õnnestunud.
Kui ikka elu on metsas ja tulevik on veelgi tumedam kui sinu (minu) hing, siis "sorry vaan" aga mina lahkun siit.
ma ise mõtlen, et see ongi see viimane valu, kus sa väga tahaks, et keegi sind toetaks ja kuulaks aga kogu ilm on nii külm ja kalk. ja psühholoogidest
olen mina sellisel arvamusel, et kaks korda olen kokku puutunud ja kõik mis ta on saavutanud on se, et need hädad mida enne pidasin oma süüks, neid
hakkan nüüd oma lähedaste süüks pidama, mul küll seda vaja ei olnud.
aga seal piiri peal olen ma olnud küll, näiliselt on nagu isegi kõik korras aga see mis sees toimub on midagi metsikut ja talitsematut
Fred poiss kuidas sa seda teha kavatsed? Puht uudishimust küsin.Kõige lihtsam oleks purjus peaga kusagil varjulises kohas surnuks külmuda ka kirstus
näeksid enamvähem hea välja.Aga asi pidi sulale minema-seega peaksid kiirustama nädalavahetusel pakast veel loodetavasti on. Mahalaskmiseks on relva
vaja ja kuul peas kirstu avamine on kahtlane.poomissurm on kole.Situd end täis veel enne surma ei meeldi mulle see perspektiiv.
Tablette neelates võid ka kurat orki astuda võtad vähe või palju või sitta kraami ja pärast on tervis rikutud.
Uppumissurmaga on raskusi veekogud on jääs pead kevadet ootama.
Kõrghoone katuselt alla viskudes ei jääks ka midagi sust märkimisväärselt järele ja labidaga kokkuroogitud saada pole meeldiv perspektiiv. sama on
rongi alla viskumisega. Autoga end surnuks sõites on autost kahju. Seda võib ju su omastel veel vaja minna.Sa proovi ennast surnuks näljutada võtab
küll kauem aega aga see eest organism puhastub enne surma ja säilitad hea väljanägemise ja hea odav meetod ka!
anna siis oma plaanidest teada!
Tänan!
Fred,
mis iganes ka Sinu probleemi põhjuseks ei oleks...mõtle 3 korda, mõtle 6 korda...mõtle 66 korda järele, kui vaja...mõtle selle peale, kas see on ikka
väärt seda, et jätta kõik...
...IGALE probleemile siin maailmas on lahendus! lihtsalt mõni lahendus on aeganõudvam ja keerulisem...aga siiski lahendus!
elust lahkumine on minek kergema vastupanu teed...ja kindlasti on keegi, kellele Sa sellega kirjeldamatut valu valmistaksid...
****
murdjamees...suhtumine - NÕME, EBATÄISKASVANULIK !!!
ma soovin, et Sul ELU SEES ei tuleks läbi elada sellist perioodi, kus tõsine soov eluga hyvasti jätta on...
ja kui see oli, katse aidata/lohutada, siis anna andeks, aga psyhholoogiliselt väga vale lähenemine...
*puhtalt minu arvamus. ja ma julgen selle eest ka vastutada
Jb
Tsitaat:
Algne postitaja: Fred
Ma olen proovinud oma elu muuta. Olen proovinud leida perspektiiv, mõte, inimese kes minust hoolib ja kellest mina lugu pean. Ei see ei õnnestunud.
Kui ikka elu on metsas ja tulevik on veelgi tumedam kui sinu (minu) hing, siis "sorry vaan" aga mina lahkun siit.
teistest mööda on võimalik
küll minna. Aga ennem on vaja natuke tasakaalu saada. Ma arvan, et see on Sul võimalik.
Ma pole selle tegevusele kunagi mõelnud, aga inimesed minu ümber on korduvalt ning ühel see ka 2 aastat tagasi õnnestus.
Väga lähedane inimene otsutas minna poomissurma (ainuüksi mõte tundub jube) aga tagantjärele mõeldes või sinimene tunda end ehk liiga üksikuna ja
mahajäetuna ehkki tal oli kõik olemas ... küsin endalt tihti kas rääkimine oleks suutnud seda ära hoida, aga tõde ei tea ju keegi enam ... seepärats
tunnen end siiani natuke süüdi nende inimelste ees, kes temast maha jäid ...
Oli minugi elus periood, kus tundus, et mõistus on otsas ja edasi olla enam ei oska muudmoodi, kui tahaks mitte olla
Julgesin seda välja öelda ühe
oma jalutu tuttava ees. Tema kurjustas minuga niiviisi, nagu mu oma emagi ei ole minuga pahandanud, stiilis "Sul on käed-jalad terved ja mõistus
korras, kuidas sa tohid öelda, et sa ei saa elamisega hakkama! Kuidas sa küll saad nii laisk olla, et ei mõtle välja edasist tegutsemiskava" ja
pikalt veel samas vaimus edasi. Ilmselt ei olnud ma veel nii ääre peal, et tema jutt ei oleks enam minuni jõudnud - sain aru ja pisinatukene hakkas
häbi ka
Nii elangi siiani rõõmsalt edasi ja mustad mõtted ei ole hiljem nii tumedaks läinud, et enam valgusekillukestki ees ei näeks.
Teine lugu on inimestega, kes sageli ja korduvalt mõlgutavad enesetapumõtteid. Aastaid tagasi lõpetas üks mitme lapse isa oma elu vabal tahtel ja üks
tema poegadest tahtis kohe selle järel tema tegu korrata. Poissi takistati ja hiljem lubas ta korduvalt end tappa, kuni lõpuks möödunud sügisel viiski
ta oma mõtte täide. Mulle tundub, et seal toimis küll mingi inimesest sõltumatu jõud...
Jb igatahes pole minu postitus psühholoogiliselt ebapädev.Kui kodanik kes kavatsevb suitsiidi sooritada saab aru kui keeeruline ja õudne see on siis
ta pigem loobub! ja muuseas umbes sellist teksti räägitakse ka proffide pooltr. A la ära krt hüppa siit alla kuidas me su pärast prügikotis omastele
saadame...
Tänan!
sedaküll...see on yks metoodika..kuid seda, ei tohiks rakendada enne, kui on välja selgitatud probleemi raskusaste...alles siis saab määrata
lähenemisviisi...
..aga esmakontaktiks, vähemalt minu arust, selline lähenemine ei ole õige..
Üks asi kidlasti mis tõukab noori inimesi enesetapule on see,kui nende vanemad neid pidevalt alandavad.Kodus ja perekonnatuttavate keskel.Tehes seda
lõpmatuseni igal võimalikul sammul.Siis ühel hetkel hakkabki laps aru saama,et teda pole siin ilmas millekski vaja.Milleks ta siia üldse sündind on ja
kelle jaoksKeegi ei hooli temast jne.
Ja ühel hetkel siis ...
Hiljem küll vanemad kahetsevad oma tegu,kuid siis teadagi..!!
Kui inimene sureb, kasutatakse laiba säilitamise juures laibakotti (eelnevalt fikseeritakse inimese surm vastavalt seadusandlusele). Seda
liiklusõnnetuste puhul kus inimene on kolmeks tükiks rebitud, kukkumise puhul, poomise puhul ning -oh üllatust- loomupärase surma puhul. Laip viiakse
morgi jahutuskambrisse ja säilitatakse seal (kui õiguskaitseorganid ei taotle seda enda valdusesse lahkamiseks).
Laipa säilitatakse morgis seni kuni on tehtud matmisega seotud korraldused, siis valmistatakse laip ette matmiseks vastavalt lähedaste või surnu oma
soovidele (vastavalt eellepingule). Tuhastamismatuseks tehakse elementaarne, hauamatuse puhul (lahtise kirstuga) on protseduur keerulisem.
Ja murdjamees pole teadlik kasvõi sellest, et "labidaga kokku kühveldamisele" vastav inimkeha deformatsioon tekib juhul kui inimene jääb teerulli või
veoauto alla, või kukkudes Viru hotelli ülemiselt korruselt.
Palju ebameeldivamaid jutte võid rääkida sellest, mis juhtub siis kui laipa ei avastata - laiba kangestumine, vere valgumine kõhu või selja piirkonda,
punsumine, laiba värvuse muutus, laiba lagunemisel tekkivad gaasid jms. Ain Allase, Kalle Mihkelsi aegse TV3 Politseinädala vaatajad ehk mäletavad
mõnda juhtumit, mil näidati mumifitseerunud laipa või punsunud laipa (viimasest teatati seoses halva haisuga), laipa kelle kolju oli purunenud vastu
trepikäsipuud ja ajud vedelesid pool meetrit eemal maas.
Võrdluseks - suitsiidi sooritanud inimeste laibad leitakse enamasti ruttu ja bioloogilist lagunemist ei toimu. Surma põhjuse psüühilise mõju tõttu
omastele maetakse nad enamasti kinnises kirstus (ka siis kui laiba füüsiline olek võimaldaks lahtise kirstuga matmist).
m.m - enne kui hakkad hambutuid hirmutusi siin välja tooma, tee ära kodutöö!
Super fred mul nüüd süda rahul! sa ju tõeline spetsialist sellised end ära ei tapa! ja minu amatöörlus suutis su vihale ajada seega läks asja ette!
tänan! Pole jah eriti spets aga igatahes kui tahad surnuks külmuda anna see nädalavahetus minna parim aeg oleks tänane õhtu!
Tänan!
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Tsitaat:Aga järsku see oligi tema viis mõista anda, et ta vajab abi? Et ta on väsinud joomisest ja sellisest elust?
Algne postitaja: kontorihiir
Mu exkaasa väljendus ka kord nii nagu tahaks end tappa. Algul ma ei saanud pihtagi, mis põhjusel lõhkus oma musta särgi ja puistas neid musti ribasid igale poole. Ka akna alla. Mulle ei jõudnud kohale. Õnneks midagi ei toimunud. Aga sõbranna seletas mulle, mis see võis olla.
Imelik. Nii küll keegi ennast ju ometi tapma ei hakka, sedasi märku andes. ei tea kas lootis et hakkan põlvili palume või midagi sellist. Aga mina ei jaganud lihtsalt ära tema tegevuse motiive.
Tegelikult aga oli ta end lihtsalt lolliks joond ja kõik mida ta tegi, lasin ma endast lihtsalt mööda voolata. Laste pärast.![]()
Ta ise ei osanud enam ennast aidata ja sellest välja rabeleda ja üritas sellega midagi näidata.
Inimene, kelle ta on oma eluviisiga ja joomisega juba ära rikkunud, tavaliselt ei suuda aidata, ega saa nendest märkidest aru....kahjuks. Ja ega polekski jaksu aidata, sest ta ise juba kõrvalolija elu põrguks muutnud![]()
See sinu olukorrast siiski sootuks erinev. Mu ema hoopis kartis, et mina enesega hoopis midagi teha võin mitte vastupidi. Aga mulle ei
tulnd lihtsalt siuke asi pähegi.
Kontorihiireke...loomulikult on ka selliseid...inimestega manipuleeriaid. Ja neid tuleb tõesti ignoreerida. Muidu nad lihtsalt istuvad sulle pähe.
Arvan, et ehk tegid õieti, et ei lasknud ennast jalge alla tallata. Igal taluvusel on piirid ja kord tuleb sellel lõpp.
Minu arust on kahte põhi tüüpi enesetapjaid. Esimesed on selised, kes teevad seda äkk emotsiooni ajendil...hiljem, kui jäävad peale katset ellu, siis
kahetsevad, et nii tegid ja niipea sellist asja enam ei juhtu.
Teine tüüp on selliseid...kes vaikides asja pikalt planeerivad. Keegi ei tea asjast midagi, nad ei räägi sellest kellelegi ja vaikselt korraldavad
asja, kuni lõpuks kindlalt lähevad kindlat teed ja üldjuhul ellujäämise võimalus peale katset puudub.
Aga sellised väga harva miskit ette võtavad, kes teisi pidevalt sellega ähvardavad...et nüüd teen lõpu jne.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Kontorihiireke...loomulikult on ka selliseid...inimestega manipuleeriaid. Ja neid tuleb tõesti ignoreerida. Muidu nad lihtsalt istuvad sulle pähe. Arvan, et ehk tegid õieti, et ei lasknud ennast jalge alla tallata. Igal taluvusel on piirid ja kord tuleb sellel lõpp.
Minu arust on kahte põhi tüüpi enesetapjaid. Esimesed on selised, kes teevad seda äkk emotsiooni ajendil...hiljem, kui jäävad peale katset ellu, siis kahetsevad, et nii tegid ja niipea sellist asja enam ei juhtu.
Teine tüüp on selliseid...kes vaikides asja pikalt planeerivad. Keegi ei tea asjast midagi, nad ei räägi sellest kellelegi ja vaikselt korraldavad asja, kuni lõpuks kindlalt lähevad kindlat teed ja üldjuhul ellujäämise võimalus peale katset puudub.
Aga sellised väga harva miskit ette võtavad, kes teisi pidevalt sellega ähvardavad...et nüüd teen lõpu jne.
Räägixin siis ka oma enesetapu - kogemustest. Enesetapukatseid on mul mitmeid olnud, aga pole veel piisavalt julgust olnud, et asi lôpuni viia. Veene
nysides ei lôikanud piisavalt sygavalt ega palju, tablette jäi ka vähex... Kirju olen kyll kirjutanud, aga ära peitnud, et asi olex selge siis, kui ma
tôesti suren.
Mu vanemad ei aimanud enne mitte midagi, kui ma yxkord ema juurde läxin ja oma ziletiarmidega käed ette näitasin. Kuna ta on aga nii kôigutamatu ja
ratsionaalne inimene, siis pani ta lihtsalt mulle psyhhiaatri juurde aja kinni.
VAHEMäRKUS: 90% psyhhiaatritest on idioodid, kes arvavad, et kujutad kôike ette.
Ma olen praegu keskkoolis (eliitkoolis) ja pinge on nii suur, et oktoobris hakkasin hyvastijätukirja kirjutama, aga kuna olen perfektsionist, on see
endiselt pooleli. Praegu ma ei môtle eriti enesetapule.
Aga asjad, mis olid nii masendavad, et sutsiidimôtetele viisid, olid näitex perekonnaliikme surm, koolivahetus, antisotsiaalsus, vôimetus & soovimatus
standarditele vastata.
ma olen väga kinnine inimene ega kohanenud uues koolis hästi, ma eelistan yxi olla, lisax olen ka kerge kiixuga
.
Mu klassikaaslastele see ei meeldinud & esimesed paar kuud ei rääkinud minuga keegi. See vôttis kyll eluisu ära.
Mis ma veel 8elda oskan?
Pôhjused on igal inimesel erinevad, sôltuvalt sellest mis neile kôige tähtsam on.
Nyyd ma peax ilmselt vabandama, kui mu avameelsus (?) teid shokeeris, aga ma olen sellistest asjadest harjunud vabalt rääkima.............
versioone mis viib enesetapuni on palju.. suurim minu arvates on see, et inimesed ei leia mingis elu faasis endale enam mõttekaaslasi .. toetajaid, kes tema maailma pilti sobiksid, sellest tekib üksiolemise ja käega löömise moment, mis muudab enamus enesetapuhaudujaid erakuks (seda sisemises mõttes) väliselt nagu ei pruugigi see nii arusaadav olla...
Endal pole küll sellist probleemi olnud....aga oli mul üks hea sõbranna kes oli omadega ummikus ja rääkis ka koguaeg et tema enam ei jõua,kahe lapse
emana.Ma ka siis talle ikka rääkisin,et lapsed ja nii,sellepeale ta vaid ütles,et ega ma neidki siia ilma virelema ei jäta
istusin,päevad läbi
tal külas siis ja olin lihtsalt talle toeks ,rääkisime,maast ja ilmas..lihtsalt püüdsin ,et ta ei peaks üksi olema....Lõpuks sai see raske aeg üle
elatud ja midagi ei juhtunud...ja mul on hea meel ,et mu parim sõbranna elab ja tema lapsed on minu tibule head mängukaaslased
Veel seda ka ,kõik räägivad ,et jah,lastele mõelda,aga kas te mõtlete sel hetkel ka oma vanematele ,kes on teile elu andnud ja teid üles
kasvatanud,mis tunne võib neil olla...
keegi pole endale ise elu andnud ,et seda ise ära võtta
No mina küll oma vanematele kaasa ei tunne. Las mõtlevad selle peale mida nad on valesti teinud (ja seda on palju).
Enesetapjate perekond on suures osas kaassüüdlane selles.
Süüdi või mitte,aga sa Sa pole ise omale elu andnud...et seda võtta
ja pealegi ,kui oled ise lapsevanem,ehk mõistad seda siis paremini.......suudaksid ennast panna vanema rolli,mitte ainult endale mõelda.
No tead, taust on liiga erinev et kumbki pool teise argumente arvesse võtaks.
Sellest kuidas vanemad lapsi "enda omandiks" peavad, saab rääkida pikalt ja laialt ja ikka saab tuua üha rohkem näited elust.
Elu pole andnud ka vanemad. Elu kui bioloogilise organismi on andnud meie planeedil Maa kujunenud atmosfäär.
Inimestele meeldib küll end tähtsaks pidada, kuid meie olemasolu ja kasvõi tühine pisiasi et inimesed sigivad on looduses toimunud arengute (ja
inimese puhul väärarengu) tulemus. Nii nagu inimese alusetu komme lapsi "enda omandiks"(property) pidada on inimese mõtlemisvõime omandamine üks
looduse väärarengutest mis õnneks lõpeb mõnesaja aasta pärast inimeste täieliku, lõpliku ja taastamatu väljasuremisega.
Nii et kui minu olemasolu praegusel kujul peaks lähema aja jooksul lõppema, on see kõigest tühine probleem kogu mateeria ja eestkätt Universumi
mastaabis.
Tsitaat:
Algne postitaja: robert
Üks asi kidlasti mis tõukab noori inimesi enesetapule on see,kui nende vanemad neid pidevalt alandavad.Kodus ja perekonnatuttavate keskel.Tehes seda lõpmatuseni igal võimalikul sammul.Siis ühel hetkel hakkabki laps aru saama,et teda pole siin ilmas millekski vaja.Milleks ta siia üldse sündind on ja kelle jaoksKeegi ei hooli temast jne.
Ja ühel hetkel siis ...
Hiljem küll vanemad kahetsevad oma tegu,kuid siis teadagi..!!
Raske teema, kui otseselt ei ole asjaga kokku puutunud, siis on seda ka raske mõista.
Eks see olene ka igast inimesest ja tema närvikavast.
Mõni peab suuremale pingele vastu, mõni aga murdub väga ruttu.
Liiga paljud inimesed otsustavad oma elu ise lõpeada, kahju, et nende seas on nii palju noori.
Olen ka ise olnud nii suures masenduses, et mõelnud sellele, kuid mitte kunagi ei ole ma seda organiseerima ja elluviima hakanud.Õnneks! Alat on
mõistus pähe tulnud ja elus midagi head leidnud.
Just lähedased sunnivad edasi elama, ei suuda ju neile nii suurt kurbust ja masendust valmistada. Olen näinud niigi palju, mida see teeb enesetapja
lähedastega.
Tutvusringkonnas ja ka suguvõsas on aga selliseid juhtumisi olnud liigagi palju. Õnneks mitte kõik ei ole täide saadetud.
Nad on rongi alla hüpanud, autoga vastu puud meelega kihutanud, ülesse poonud end, veene nüsinud jne.
Nii mõndagi tuttavat ei ole enam elavatekirjas, sest lained lõid peakohal kokku ja nad ei suutnud enam vastu pidada.Ei tea, kas neil hakkas teises
ilmas parem või mitte, loodan, et vähemalt midagi head sellest tuli.
Õnneks on mõned ka sellest mõttest ka välja kistud ja elutahe tagasi saadud.
Kurb on see, kuidas see mõjutab mahajääjaid
See võib niimõnegi mahajääja samale mõttele viia. Ja nii võib see ahel edasi ja edasi minna.
Ainult tahtmine elada võib päästa. Kui seda on natukenegi alles, siis usun, et saab inimest ka päästa. TUleb lihtsalt lähedaste suhtes olla
tähelepanelikum ja võtta selliseid jutte alati tõsiselt.
Kunagi ei tohi seda keerata naljaks ja suhtuda kergekäeliselt.
Mõni aasta tagasi oli mul väga suured probleemid, eluisu oli nii läinud, et minek käes, kurbusest. Aga tulin sellest puhtalt välja mõtlesin vaid sellepeale kui palju asju mul veel pooleli on ja kui palju inimesi mind armastab.See aitas.
enesetapuni viib vaid nõrkus ja isekus
Tsitaat:
Algne postitaja: vantark
enesetapuni viib vaid nõrkus ja isekus
Enesetappude kohta on mul üldiselt selline arvamus, et näe - ilmselt tuleb võime endalt elu võtta seoses mõtlemisvõimega. loomad ei tee naljalt
enesetappe, kui legend luikedest välja arvata. Tea kas loomadel on siis ellujäämis-instinkt tänu väiksemale ajutegevusele suurem?
Inimestel on aga mõtlemisvõie arvelt väheem eluisu
Rebane närib endal kasvõi jala läbi, kui lõksu satub- sest nii väga tahab ta elada, inimene annab hätta sattudes parema meelega
alla..........................
hiljem: käesoleva postitusega ei mõista ma kedagi hukka vaid arutlen endamisi "loodusliku valiku" üle...
olen kirjutanud 2 uurimustööd sel teemal
ja kellelegi teisele ei mõelda sel hetkel mitte kunagi vaid ainult endale
ja aitäh, et mu pärast muretsed
Loomulikult on see isekus. Kui lained pea kohal kokku löövad, siis tunned, et oled kogu aeg püüdnud ainult teiste heaks midagi teha, isegi, kui see
tegelikult õige pole.
Enesetapu põhiidee ju ongi saada ISE kogu jamast lahti, mitte hoolitseda taaskord selle eest, et kõik ümberkaudsed ennast hästi tunneksid.
Tegelikult on vist nii, et inimesed, kes pole enesetapu mõtteid kunagi heietanud, tegudest rääkimata, ei saagi teisest poolest kunagi lõpuni aru.
muide, sageli on enesetapukatse puhul tegemist nn. parasuitsiidiga - nn. appikarje sõpradele ja lähedastele.
Aga - enesetapumõteteni viib enamjagu depressioon. Depressiooni põhjuseid on mitmeid -psühholoogilisi kaasaaitajaid palju. Aga teadus ütlen, et
deprekas on aju serontoniinitaseme langus. Antidepressandid reeglina aitavad - vähemasti kergema depreka ravivad välja.
Raskema puhul läheb vaja ka psühhoterapeudi abi. See on paraku jube kallis lõbu.
Ja - depressioonist paranemiseks kulub kuid, isegi pool aastat ja enam, kiireid tulemusi ei ole loota. Palju läheb vaja sõprade abi.
Aga jumala eest - ärge mõistke hukka enese ja maailmaga pahuksis olijat! Mustas augus loomulikult mõeldakse vaid iseendale, kui MURE ON NII SUUR -
kellele siis veel jõuad mõelda? Lähedaste asi on valgust näidata ja ravile aidata. Üksinda august välja ei tule.
Ja veel-depressioon süveneb eriti kevaditi - siis kui loodus pillerkaaritab ja üksildastele nende üksindust ülevoolavalt meelde tuletab...
Tsitaat:
Algne postitaja: Lady
Ja veel-depressioon süveneb eriti evaditi - siis kui loodus pillerkaaritab ja üksildastele nende üksindust ülevoolavalt meelde tuletab...
Kaks korda olen proovind...ja mõlemad ebaõnnestusid...nüüdseks olen väljakasvand...
Mida nõrgemad on sidemed siinse maailmaga, seda kergem teostada...
Olen proovinud, aga viimasel hetkel hakkasin kahtlema. Ja see kes ütleb, et tabletidega on võimalus ellu jääda leidub lahendus - tuleb pruukida kanget
alkoholi, siis on tablettide mõju suurem.
Üldse arvavad teadlased, et inimestel esinevad enesetappu soodustavad geenid. Ajus ei toodeta midagi piisavalt ja inimene ongi terve elu rahulolematu
ja masendunud.
Tsitaat:
Algne postitaja: pennu
Olen proovinud, aga viimasel hetkel hakkasin kahtlema. Ja see kes ütleb, et tabletidega on võimalus ellu jääda leidub lahendus - tuleb pruukida kanget alkoholi, siis on tablettide mõju suurem.
Üldse arvavad teadlased, et inimestel esinevad enesetappu soodustavad geenid. Ajus ei toodeta midagi piisavalt ja inimene ongi terve elu rahulolematu ja masendunud.
Minu arust on meil foorumis mitu erinevat üsna suitsiidset teemat.Äkki koondaks need kõik nüüd ühe mütsi alla ja paneks pealkirjaks-"Abiks
algajale enesetapjale"
ma arvan, et siis täienevad ka teema Kodututest kasu- postitused.
Ja tablettide mõju saab tõhustada ka veel nii, et vahetult peale 40Kraadilist alkoholi ja tablette istuge autorooli ja vajutage gaas põhja. Kusjuures
salongi võiks eelnevalt maha valada mõned liitrid bensiini. Kui tunnete et silmad hakkavad kinni vajuma süüdake siis viimane sigarett, eelnevalt
vabastades käed roolilt!
peaks olema kindel ja tõhus!"
TJ
Tsitaat:
Algne postitaja: Lady
Tsitaat:
Algne postitaja: pennu
Olen proovinud, aga viimasel hetkel hakkasin kahtlema. Ja see kes ütleb, et tabletidega on võimalus ellu jääda leidub lahendus - tuleb pruukida kanget alkoholi, siis on tablettide mõju suurem.
Üldse arvavad teadlased, et inimestel esinevad enesetappu soodustavad geenid. Ajus ei toodeta midagi piisavalt ja inimene ongi terve elu rahulolematu ja masendunud.
Just-just: alla piisavalt min 40% alkoholi, joobeaste vähemalt1,5 promillini ja siis kanged rahustid-unerohud peale. Kui keegi ei leia ja tappev annus ei juhtu olema, saab vähemalt 3 päeva "rahulikult" magada...

Tjah, eks ole mõeldud sellestki. Siiamaani on aidanud see, et seda saab ju alati edasi lükata.
Aga lõppkokkuvõttes tuleb surm nii ehk naa.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Korra olen katsetanud. Ja korra elus, juba kahe lapse emana, olin kõik juba ette valmistanud selleks teoks.
See pole eriti teema, kus avameelitseksin ja põhjendada ei taha mitte. Olid põhjused ja vägagi tõsised.
mõnel lollil veab ka
Tsitaat:
Algne postitaja: vantark
mõnel lollil veab ka
Tsitaat:
Algne postitaja: pointer
Tsitaat:
Algne postitaja: vantark
mõnel lollil veab ka
Kas vedamine on õnnestunud enesetapp või ellujäämine![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: dillinger
Minu arust on meil foorumis mitu erinevat üsna suitsiidset teemat.Äkki koondaks need kõik nüüd ühe mütsi alla ja paneks pealkirjaks-"Abiks algajale enesetapjale"
ma arvan, et siis täienevad ka teema Kodututest kasu- postitused.
Ja tablettide mõju saab tõhustada ka veel nii, et vahetult peale 40Kraadilist alkoholi ja tablette istuge autorooli ja vajutage gaas põhja. Kusjuures salongi võiks eelnevalt maha valada mõned liitrid bensiini. Kui tunnete et silmad hakkavad kinni vajuma süüdake siis viimane sigarett, eelnevalt vabastades käed roolilt!
peaks olema kindel ja tõhus!"
TJ
Arvan, et eestis pole inimest, kes sellele pole kordagi mõelnud või asja kaalunud. Õnneks on enamus meiega
Tsitaat:
Algne postitaja: pointer
Tsitaat:
Algne postitaja: vantark
mõnel lollil veab ka
Kas vedamine on õnnestunud enesetapp või ellujäämine![]()
Mina oma emal sõimasin näo täis, kui ta tuli oskamatult nüsitud veenidega minu juurde ja palus, et ma tal käed kinni seoks. Temalt seda oodata ei
üllatanud mind, sest purjus inimene teeb nii mõndagi. Aga kui ta oleks seda teinud vaikselt ja kaine peaga ja lõpuks end ära tapnud, ma ei tea, see
oleks ikka olnud paras löök mulle ajal, mil ma ikka vajasin oma ema ja samas hakkasin juba jõudma täiskasvanute maailma ukse taha.
Aga kui enesetapu teeks mu sõbranna, siis ma ei elaks ise ka seda üle... Kuid ta on tugev, kuid kunagi ei tea, millal ka tugevad murduvad.
Isegi enesetapja on väga tugev isiksus, kuna ta langetab otsuse. Kui otsus on langetatud, on järele jäänud vaid rahu...... Ja kindlus oma otsusest
üldse. Aga tugevamaks teeb minu meelest see, kui ta ikkagi sellest välja tuleb ja otsustab edasi elada, kuna ta on näinud põrgut.....
Tsitaat:Ka mina loodan, et suudan olla see "ellujääja" nii nagu siin juba kommitud. Loodan, et poleks elus enam sellist põhjust, et sellisesse auku vajuda nagu olin.
Algne postitaja: pointer
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Korra olen katsetanud. Ja korra elus, juba kahe lapse emana, olin kõik juba ette valmistanud selleks teoks.
See pole eriti teema, kus avameelitseksin ja põhjendada ei taha mitte. Olid põhjused ja vägagi tõsised.
Tiina, mul siiralt hea meel, et Sul see asi ei õnnestunud. Loodetavasti ei õnnestu ka kunagi!
Tsitaat:
Algne postitaja: Lady
Ja veel-depressioon süveneb eriti evaditi - siis kui loodus pillerkaaritab ja üksildastele nende üksindust ülevoolavalt meelde tuletab...
Karm värk... paar aastat tagasi oma sõpsi nööriotsast leidsin - siiamaani ei saa üle. Teinekord lausa endal lollid mõtted peas. Ja süüdistada ei saa neid tegijaid, sest iga inime on ju nii eriline - ei oska me teistemoodi tunda ja mõelda. Oleks vaid mõni leebem vorm sel asjal, et vajutad nuppu ja haihtud.
On endalgi suremise mõtteid peast läbi käinud, kuid kätt enda külge pole siiski tahtnud panna.
Tagantjärge mõeldes olen ainult rõõmustanud, et asi mõtetest kaugemale ei jõudnud. Lihtsalt, kõik kogemused, mis oleksid nüüd olemata olnud... Elu
tuleb ikka lõpuni elada, ei tea ju, mis eespool ootab.
Siiski, minu valik oleks langenud tablettidele - kõige valutum moodus. Kuid ainult teoorias.
Ja mis enesetapja mõtteisse puutub, siis inimene viib end teatud hingelisse seisundisse, kus ta selle otsuse langetab. Sellepärast ongi see vahel
teistele nii arusaamatu.
Ausaltöeldes ei saa küsida, et Mis tõukab....kuna siinkirjutajad on ju kõik elus ja keegi pole end ära tapnud....
seega ei saa ka keegi vastata siin, kui ta just momendi ise seda ei plaani ja siin enne ka teistele ilusti lahti seleta, miks....
nii paljudele on antud elu, mis ei ole elamisväärne, aga ka vankumatu elutahe...