
Ei tea, kes sellise "lolluse" välja mõtles..
Tekkis siin mõte, et kui inimene midagi väga tahab ( paremat elu, midagi materiaalset vms) ja teeb selle asja saamise nimel igasugu kompromisse ning
mööndusi. Loobub ühest ja teisest asjast, mis olid enne head ja sobisid eluga väga hästi. Ja siis hakkab kannatlikult ootama, kuni üks lubab ja teine
lubab, et varsti-varsti.
Siis hakkavad aga ilmnema igasugu tagasilöögid. Nt avastad, et on suht raske elada ilma nende asjadeta, millest loobuti.
Et siis kas loobuda lihtsalt ja minna vana elu peale tagasi?
Minu arust tuleks vastupidi öelda - "kes kaua elab, see kannatab"
Analüüsida loobutud asjade vajlikkust ning teha otsus, et kas jätkata vanal kursil või pöörduda tagasi. Viimane variant mulle isiklikult ei meeldi
Kes kannatab, sel tuleb varsti püksi.
Kui nii võtta, et "Kes kannatab, see kaua elab", siis ma peaks päris iidvanaks elama. Rauk olen ma juba praegu, elukäigu poolest, sest ükski
teine noor inimene pole selline nagu mina. Noored on ikkagi aktiivsed, suhtlusaltid, palju sõpru omavad, välimuselt kenad siledad, pidudel käivad,
jne. Jah, ma olen ikkagi rauk mis rauk. 
Öeldakse seda ka, et alkoholist, tubakast ning naiste jahtimisest loobumine pidada eluiga pikendama. Tegelikult on aeg suhteline. Kui kõikidest naudingutest loobuda, siis lihtsalt hakkavad aastad venima. Vaevalt, et kannatamisegi eest keegi aastaid juurde annab.
rata sõnade ja oma arvamise kinnituseks - keegi tarkur on kunagi öelnud, et tähtis pole see, kui palju on elus aastaid, vaid see, kui palju on
aastates elu
kas just loobuma ongi õige väljend või sõna
lihtsalt iga asi tuleb omal ajal ja kui ei tule..no ega katki ka midagi pole
endast ma välja pugema ka ei hakka
ei kannata ja elu on nii pikk, kui kusagile on kirja pandud
Kui asi on väärt kannatamist, siis tasub tsiteerida telekokk Imre Koset- "Why not Anneli?"
Jah, milleks kannatada, parem elada niikaua kui kannatust jagub
Mis loobumistesse puutub siis iga loobumine annab inimesele juurde vabadust, täieliku vabaduse saavutab niisiis elust loobudes
Kui on midagi suurt mis on väärt või mõjutab mu tulevikku siis ma kannataks + ootaks.Suurte ja tähtsate asjade suhtes pole ma loobuja tüüp.
Samas kannatamine ja ootamine inimese pärast kes ise ei hooli sellest on minu arvates jälle liiga masohistlik. Olen nii palju egoist küll,et armastan
ennast rohkem kui teisi inimesi(see ei väljendu ülbuses ega üle laipade minekus).Lihtsalt minu tervis,aeg ja hobid on mulle olulised.
No aga kui loobumine tähendab juba füüsilist valu.
See on võrreldav mõnes osas mingi aine sõltuvusega - seda süüakse, et ei ilmneks mõned kõrvalnähud. Aga kui mingil põhjusel ei tohi seda enam
kasutada, siis tekivadki kõrvalnähud ja asi läheb kogu aeg hullemaks.
No, praeguseks on isiklikul tasandil seekordne piin läbi saanud ja hetkel vanale teele tagasipöördumist ei kaalu. Aga ei ole enam kindel, kui uus
tagasilöök tuleb.
Conf, me teame jah, kui õnnetu ja ebastadartne sa oled, kuna su elu on nii raske olnud ja sellest on lihtsalt ebanormaalne rääkida ja veel
ebanormaalsem mõelda.
Aga ürita üle olla, onju!
Kes kannatab, elab kaua.
Mõnes mõttes loogiline. Kannatamine kui selline peaks olema nn paha "asi". Teadupärast on pahade "asjadega" selline lugu, et neid
on ikka palju, seega kannatus tuleb nii suurel hulgal, et kõige ära kannatamiseks on vaja päris pikalt elada.
Aga mis need kompromissid siia puutuvad? See juba teine ooper ju, mitte kannatamine vaid otsused ja manööverdamine. Otsused osutuvad vahest mitte just
kõige meeldivamate tagajärgedega tegudeks... juhtub.
Kompromiss on üldse kahtlane asi, pettemanöövrina kõlbab.... ja siis tiibama
Ok, sai natuke segast nüpeldada... mõnnamõnnamõnna
Mina leian et kui inimene midagi tahab siis ta ei anna alla vaid teeb köike et oma eesmärkideni jöuda..tagasipöördumine on vaid allaandmine vana elu juurde.
Ma ei teagi, kas vanasõnu saab päris sõnakaupa ja otse võtta. Vahest ütlevad nad asju veidi ümber.
Ütleme nii, et kes kaua kannatab, sellest saab psühhopaat...enamikel juhtudel.
Et lauset üldse hakata lahti mõtestama, peaks kõigepealt selge olema, kas jutt käib füüsilisest või psüühilisest kannatusest või hoopiski
kannatlikkusest (miskipärast arvan, et just viimasest, aga pead anda selle eest muidugi ei saa).
Muidu on kogu arutlus nagu kivi vette viskamine.
kes kannatab see ruttu sureb
selle vanasõnaga on vast tahetud öelda, et kannatlik teeb kõike läbimõeldult ja tasa, ja targu, ei parista ega rabele vaid tähelepanelikult, selline
eluviis tagab kindlasti pikema eluea kui mõni, kes tähelepanematusest teeb vale sammu ja sajab tellingutelt alla
Tsitaat:Toesti? No ei tea...kas just psuhhopaat, aga haigeks voib jääda kull. Ma olen suur vanasonade austaja, aga noid väga vanasid sonu peab vahel revideerima.
Algne postitaja: metsakutsa
Ütleme nii, et kes kaua kannatab, sellest saab psühhopaat...enamikel juhtudel.
Siin on juba päris häid mõtteid olnud
Mind on elu õpetanud vaagima - kas kannatusel on mõtet ... kelle või mille pärast. Juba ka mainiti, et kui pikalt kannatada võib pidev allasurutus
tekitada psühholoogilisi probleeme.
Olgem ausad, tihtilugu saame endast hoolida vaid meie ise - kes ennast ikka paremini tunneb kui - mina ise.
Kui kannatame teise inimese pärast siis tuleks küsida - kas see inimene äkki seda taotlebki - tähelepanu vajadus, enesehaletsus - variante on ilmselt
palju ... kui teine inimene lõpuks oma kannatustega elabki Sinu seljas - on ta muutunud sõltlaseks.
Teine asi on ilmselt lapse sõltumine - kui see on paratamatu.
Sõltlase puhul (mees, naine; vanemad; sõbranna) tekivad kindlasti mõtted missioonist, saatusest - miks nad on minu teele sattunud ju ma pean midagi
õppima.
Aga võib olla tuleb õppida - ära ütlemist - sest kui ükskord aastate pärast aru saada, et tegelikult ma oleks saanud oma elu korraldada ja tema
lihtsalt ELASKI ÄRA mind tarbides. Küsitav kannatamine kui tekib süütunne, et kui MINA teda ei aita siis ta ei saagi oma eluga hakkama - aga mõni
elabki oma hädadeuimas ja tal on üsna ükskõik kas keegi teine, tema kõrvalt, tahab ka oma isiklikku elu elada.
Edasi pürgimustes, isiklikes soovides: eriala, elukutse, materiaalne heaolu ... tihti sätib elu - läbi erinevate võimaluste - ennast ise paika -
loomulikult on kurb kui unistus saada kellekski - ei õnnestu ja ei õnnestu: küll materiaalsetel põhjustel või sobilik juhus (nt erinevad soodsad
kursused) tuleb just siis kui ei saa seda ära kasutada (nt laps) ...
aga minu meelest tasuks ikkagi mõtiskleda, mis teeb meid (mind) elus pigem õnnelikuks (hingerahu iseendaga). Võib olla kannatame mõttetult - see
polegi mulle ette nähtud ehk ei sobigi - aga me põeme oma aastad maha - selle asemel, et leida tänases päevas midagi, mis korvaks endale (vahel)
mõeldud kannatuse ... võib olla hoiame liiga kramplikult millestki kinni ja ei märka teisi võimalusi - mis oleks sama head aga võib olla paremadki.
- Nii olen mina mõtisklenud kui olen pidanud, elu/looduskapriiside(?) tahtel loobuma - aga väga oleks tahtnud -
Kes kannatab,see kaua elab-aga kehvasti elab...