
Olete kunagi mõelnud, kas elu on poolik hirmude pärast?
Kui paljud asjad jäävad poolikuks või hoopis tegemata, kuna kardate?
Võibolla elukvaliteet niiväga ei halvene aga ikkagi.
Mulle nt ei meeldi putukad - seega ei naudi telkimist, ei käi metsas marjul/seenel ( ok, see aasta käisin üle 15 aasta).
Kõrgused ei meeldi aga benjit tahaks hüpata.
Arstid ei meeldi. Kindlasti sellepärast on tervis natuke metsas, kuna ma suure surmaga lähen kohale, kui lähen.
Mõni kardab inimesi, ei meeldi vali muusika, ei joo ja ei kannata alkoholi tarbijaid, ei suitseta ja ei kannata suitsuhaisu.
Kui järele mõelda, siis on olemas nii palju piiranguid, mida inimene endale ise ette laob.
Mina, näiteks, kardan ka kõrgust. Ja väga. Aga mul pole ka mingisugust himu kummipaela otsas kusagilt alla vuhiseda. Seega kõrgusekartus ei halvenda
mu elukvaliteeti nagu ka olukord, kui ma ei soovi narkootikume proovida kartuses sõltuvusse jääda.
Samuti kardan lennukisõitu ja seetõttu pole sellesse kaadervärki senini istunud. Samas, kuna tean, et uues töökohas tahetakse mind piiritaha koolituma
saata ja ma ise olen sellest väga huvitatud, olen suuteline oma hirmu tahaplaanile jätma.
Ehk siis. Kui soov midagi saada/teha muutub suuremaks hirmust antud tegevuse ees (me ei räägi siinkohal ju paranoiadest, mis nõuavad spetsialisti
sekkumist), siis reeglina vast saadakse hirmust võitu.
Aga see on vaid minu arvamus.
Mina kardan inimesi, pmst juba algkooliajast ja praegu oma nahaprobleemi pärast, jõllitavad, ega mulle endale ka see probleem sugugi ei meeldi. Nii
lihtne see ongi.
Ja pmst on selle hirmu nahka kõik mul läinud ka, näit ei meeldi mulle autoga sõita, eriti linnaliikluses, avalikud üritused ei meeldi, paljud asjad on
jäänud proovimata ja suhted olemata jne.
kay, sa kirjeldasid ebameeldivusi. nendest hirmudeni on yks vaga pikk samm.
mul vist eriti hirme ei olegi, st selliseid, mis elutegevust parsiks. jah, palju asju on, mida ei meeldi teha, aga tegema peab.
nats sotsiaalfoobik olen, aga teadlikult tegelen selle probleemiga, ja olen paris kaugele joudnud. tuttavad ja enamik uusi sopru ei teagi selle
probleemi olemasolust.
olen hakanud kõrgust kartma juba peale teise lapse sündi ega lähe sellistele reisidele kus tuleks treppidel kõrgele ronida, veel hullem sealt alla ka
tulla - jääb ära
vagonettidega ja lennukiga ei karda aga kui pole mu ümber seinu, siis läheb kohe süda pahaks
et lennukiga lennujaamas on veel okei?
Olen hakanud kõrgust kartma...kunagi istusin 5 kordse maja katusel,jalad üle ääre ja vaatasin,mida all teised teevad...nüüd ei taha viienda korruse
aknast väljagi vaadata.
Suured veekogud tekitavad ka õudust,kui rinnuni vees olen-sellepärast ei taha ka ujuma minna,kuigi väga meeldiks.
Absoluutselt pole pähegi tulnud mõtiskleda sel teemal.
Ja kui siit loen, millised "hirmud" on teistel kodututel, siis tahaks lausa hõisata: "Hurraa, ma ei karda kuraditki!"
PS Aga ma pole teps mitte hulljulge, ei, mitte mingil juhul!
ma arvan, et asi on ikka pigem vastupidi. ma kardan sõita 200 või jalutada öösel kopli tänavatel, kardan teha igasuguseid ohtlikke ja riskantseid asju..., kas see mitte ei vähenda riske ja annab juurde miks mitte lausa aastaid mitte hetki.
siis jääks ju paljud asjad tegemata
kardan, aga proovin
kui just pole vaja langevarjuga hüpata ja köie otsas rippuda..siis elan täiel rinnal
vat see ongi, mis keegi oluliseks peab. mina elan ka täiel rinnal, kuid ohtlike asjadega riskimist pean mõttetuks.
tahan öelda(asjatundjana
),et need kes kõrgust ei karda,on üldjuhul see 50% osa inimestest,kellel puudub 3D tunnetus ja nendest ei saa kunagi
lendurit....
Kardan teiste inimeste tundeid riivata ja sellepärast jätan enamasti olulise välja ütlemata
Kõrgust pelgan ka aga vajadusel harjun sellega
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
siis jääks ju paljud asjad tegemata
kardan, aga proovin
kui just pole vaja langevarjuga hüpata ja köie otsas rippuda..siis elan täiel rinnal
Tsitaat:Muidugi ei halvene elukvaliteet, sest ma teen midagi või jätan tegemata, et mu elukvaliteet oleks hea. Ma ei karda kõrgust, aga benjit ma hüpata pole tahtnud. Ma ei karda putukaid, aga telkimine ei ole mulle kunagi väga meeldinud. Ja mis siis?!
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Võibolla elukvaliteet niiväga ei halvene aga ikkagi.
Mulle nt ei meeldi putukad - seega ei naudi telkimist, ei käi metsas marjul/seenel
Kõrgused ei meeldi aga benjit tahaks hüpata.
Mõni kardab inimesi, ei meeldi vali muusika, ei joo
Kui järele mõelda, siis on olemas nii palju piiranguid, mida inimene endale ise ette laob.
Ma kardan kohutavalt paaniliselt vett aga ujumata pole kunagi jäänud isegi kui ma peaksin langevarjuga hüppama kindlasti pasandan ennast täis aga teen
ära kui peab!
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Muidugi ei halvene elukvaliteet, sest ma teen midagi või jätan tegemata, et mu elukvaliteet oleks hea. Ma ei karda kõrgust, aga benjit ma hüpata pole tahtnud. Ma ei karda putukaid, aga telkimine ei ole mulle kunagi väga meeldinud. Ja mis siis?!
Ei, ma ei arvanudki, et küsimus mulle suunatud oli. Tõin vaid näiteid.
Eks see tegelikult kah piirab natuke elamist, kui otsustatakse mingile koosolemisele mitte minna, kuna on kutsutud sinna ka keegi ebameeldiv inimene.
Seda probleemi küll mul pole aga ma siin mõtlen vaikselt oma ajunatukesega 
Tsitaat:
Algne postitaja: muhhin
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
siis jääks ju paljud asjad tegemata
kardan, aga proovin
kui just pole vaja langevarjuga hüpata ja köie otsas rippuda..siis elan täiel rinnal
ja kiikuda![]()
Kardan ämblikke, kunagi kardsin iga pisimatki aga kuna nüüd kodus on mul väga suured tänu lähedal olevale jõele siis väiksemaid ma enam ei karda.
Suuremate puhul aga õnneks on abiks elukaaslane
Samas elukvaliteet ei muutu tänu sellele hirmule. Kunagi ikka oma maja plaanis ja teadagi värk,et
oma maja=ämblikud.
Kardan kõrgust aga meeleldi püüan sellest üle olla. Tallinna seiklusrada sai ületatud, küll suure kiljumise ja kartusega aga siiski tehtud kõik
rajad.Sügisel on plaan võtta ette Otepää seiklusrada-ma kardan neid proovilepanekuid aga püüan hirmust võitu saada.Ainus asi mida ma kunagi teha
tahtsin jääb tegemata. Selleks on langevarjuhüpe. Ma ei taha instruktorit piinata oma karjumise või siis sellega,et pildi tasku panen

ma olin 30 kui ei teadnud oma kõrgusekartusest midagi ja Lätis ronisin kartmatult ilmarattaga sõitma, ülevalt allavaadates kadus maailm ära ja
ärkasin nuuskpiirituse haisu peale, korvinaaber oli mind 10 küünega kinni hoidnud kui süldistusin, nii, et mingeid katseid ma ei korralda, kõrgemale
ronides ja alla vaadates - väkk
mõtlen selle peale tihti.....üritan elada nii, et hirm ei mõjutaks elu ja otsuseid...aga eks ikka mõnikord nii läheb
vahel: kardan ebaõnnestuda ja jätan uued asjad proovimata, kardan tõrjumist ja ei avalda tundeid, kardan halvakspanu ja hukkamõistu jätan arvamuse
enda teada jne
Tsitaat:
Algne postitaja: confidence
Mina kardan inimesi, pmst juba algkooliajast ja praegu oma nahaprobleemi pärast, jõllitavad, ega mulle endale ka see probleem sugugi ei meeldi. Nii lihtne see ongi.![]()
Ja pmst on selle hirmu nahka kõik mul läinud ka, näit ei meeldi mulle autoga sõita, eriti linnaliikluses, avalikud üritused ei meeldi, paljud asjad on jäänud proovimata ja suhted olemata jne.
Arvad, et ma ise ei tea seda või. Praegu on veel kuidagigi midagi, aga näiteks 10 aasta pärast. 
Tegelikult, conf, ma mõistan sind.
Ei ole just lihtne pimedast august välja päikese kätte ronida. Ja 10 aasta pärast on see auk veel palju sügavam.
Peab tunnistama, et ega sul kerge ole.
kardan paaniliselt usse,kaane, ka vihmaussid mulle ei meeldi, aga neid ma ei karda.
Harvad kohtumised on toonud pooleks tunniks hirmujudinad.
Metsas marjul ja seenel käin ikka, aga liigun nagu tigu ja silmi ei julge pilgutadagi 
Tsitaat:
Algne postitaja: confidence
Arvad, et ma ise ei tea seda või. Praegu on veel kuidagigi midagi, aga näiteks 10 aasta pärast.![]()
mul on igasuguseid foobiaid, püüan nendega hakkama saada ja naerda nende üle, aga kindlasti oleks elu huvitavam kui neid ei oleks ja saax vabalt elada. kuid siiski - mõned foobiad on hakanud veidi järgi andma. olen kuulnud, et vanemaks saades need kaovad. kui nii - siis elagu elu!
Muidugi, mida te ka teate. Teil on ju kõik läinud "normaalselt" normaalne kooliaeg, haridustee sõbrad, tuttavad, meelepärane töökoht, sissetulek jne. Teil ei ole ju mingit kogemust, kui kõik oleks teil vastupidi.
kurb, nii kurb, kas sul ei ole siis tõesti ühtegi helget hetke olnud senise elukese jooksul?
oh sind vaesekest küll.
ma ei kujutaks sellist elu ettegi, et MITTE MIDAGI ilusat ja meenutamisvaarset ei ole... kuidas nii saab kyll???
Vat te ei tea. Aga mina pean nii elama.
aga mis me suga confu teeme siis? kuidas sind aidata saame?
Aga teie ei saagi, kuna ma ise ei saa ennastki aidata. Kui oleks ainult kooliaeg teistmoodi ja oleks lapsepõlvesõpru, siis oleks mu praegune elu hoopis lihtsam.
Confu, lase lahti oma õnnetust lapsepõlvest ja alusta puhtalt lehelt.
Lapsepõlve katsumused ei ole nüüd küll ristiks, mida eluaeg pead järgi vedama.
Minul on see rist siiamaani koguaeg järel lohisenud, ja see ei loe, et vaheta seltskonda vms, ka seal on see taak kaelas, sest uued inimesed tunnevad ruttu ära, kui elust midagi ei tea, ja oledki ignore. Järjest raskemaks see läheb.
ronisin nagu tapaleviidav lammas poolde torni, enne kui meelde tuli, et tegelikult kardan
siis oli hetk - edasi või tagasi
Tsitaat:
Algne postitaja: confidence
Minul on see rist siiamaani koguaeg järel lohisenud, ja see ei loe, et vaheta seltskonda vms, ka seal on see taak kaelas, sest uued inimesed tunnevad ruttu ära, kui elust midagi ei tea, ja oledki ignore. Järjest raskemaks see läheb.
Tsitaat:
Algne postitaja: confidence
Muidugi, mida te ka teate. Teil on ju kõik läinud "normaalselt" normaalne kooliaeg, haridustee sõbrad, tuttavad, meelepärane töökoht, sissetulek jne. Teil ei ole ju mingit kogemust, kui kõik oleks teil vastupidi.
Jaa, ma nõustun eelkõnelejaga!
Anyway, minulgi on omad hirmud (ei usu, et on palju neid, kel poleks ühtki), aga ausalt - ei tunne, et midagi olulist oleks jäänd seetõttu tegemata.
Kui on ikka nn võtmeküsimusega probleem, ma pigem üritan hirmule silma vaadata, somehow. Kuid samas meenuvad ka situatsioonid, kus nn hirm domineeris
& midagi jäi tegemata, ometi pole mul kordagi nende kordade pärast hiljem tekkind küsimust what if...?!
Tsitaat:
Algne postitaja: bellatrix
Tsitaat:
Algne postitaja: confidence
Muidugi, mida te ka teate. Teil on ju kõik läinud "normaalselt" normaalne kooliaeg, haridustee sõbrad, tuttavad, meelepärane töökoht, sissetulek jne. Teil ei ole ju mingit kogemust, kui kõik oleks teil vastupidi.
Ega see foorum on tegelikult koht kus paljud blufivad. Kes on targem, kes noorem või õnnelikum.
Ja mul on kõik see puudu olnud, mida sa siin väidad kõigil olemas olevat.
Idamaa targad väidavad et kõik on mõtlemises kinni. Inimene peegeldab maailma oma lootusi ja kõhklusi. Tõmbab ligi nii seda mida loodab kui seda mida kardab. Alustada saab sellest kui võtta ka mõtteenergiat teatava mateeriana, mis on võimeline pisivõnkumiste kujul liikuma peegelduma või kiirguma.
Pikk teekond algab ühest pisikesest sammust. Tean omi samme, kuna milliseid tehes olen osanud edasi liikuda, aga teise inimese eest ei saa midagi kogeda. Üks asi küll, iga inimene elab ainult iseenda pärast, tema eksistentsil on jumalikus plaanis oma mõte ja ülesanne, olgu see kasvõi väga pisike aga inimene ei ela rahva arvamuse pärast. See on nüüd küll kindel asi.
confile: tead, mul oli koolis kunagi klassikaaslane poiss kellel oli see nn kalasoomustõbi. täpset meditsiinilist vastet ei mäleta. alguses, kui ta
tuli, teda noriti küll jah ja hoiti eemale et äkki nakkab....aga hiljem oli see pigem selline sõbralik nöökamine, sest ta võttis ise ennast ka
naljakana. tal oli huumorimeel. ma muidugi ei tea mida ta oma sisemuses läbi elas kui elas. vo tal oli juba läbi elatud, sest muidu ei suudaks ju nii
postiivne mölalõug olla. ehk et ta oli leppinud endaga sellisena nagu ta on. tal oli sõpru igast mastist niiöelda. loomulikult inimesed vahivad ja
kasvõi kaela kahekorra..aga sinna ei saa parata. niipalju kui ma siin olen jõudnud käia ja ka sinu poste lugenud, siis on sul küll palju öelda ja
mitte just väga eluvõõraid asju...et oma ringist välja tulla, pead sa lihtsalt suhtlema hakkama. ja usu, inimesed ei suhtle ju sinuga su
nahahaigusepärast, vaid sinu pärast. tegelikult on kõigega nii et kui sa ei tegele asjaga,, siis samahästi polegi seda olemas. kui sa ei suhtle
inimestega eriti, siis ei tea nendest ka eriti palju ja ka seda mida nad sinust mõtlevad. inimesed suhtlevad kahe asja pärast: kas neile meeldib v on
neile vaja midagi. kui oled selgusele jõudnud miks sinuga suheldakse, siis vo ei ole sa enam nii pettunud. kui oled selgusele jõudnud mida sina tahad
elult(kas üksildust v siis mitte niivägaüksildust natukese suhtlemisega),on seegi juba üks väga suur samm edasi.
Veel olen lisaks arvamusel et kõik inimesed on sotsiaalsed olendid ja seetõttu nad peavad saama suhelda. lisaks muudele lindudele, loomadele ka
kindlasti omasugustega - inimestega. Niiet see jutt et -mulle ei meeldi suhelda- on tühipaljas jama. (ma isegi olen seda endale sisismas rääkinud,
teisalt aga tahan suhelda, aga igakord ei teki seda aktiivsust. )
Niiet suhtlemisraskustega inimesed, ärge tundke hirmu, sest geenide vastu ei saa 
Mul oli kord üks tuttav, kes kogu aeg arvas, et teda mõnitatakse. Tema juuresolekul pidi iga sõna ja hääletooni jälgima, sest oli jube solvuja tüüp.
Kõige tipp oli see, kui kahe aastane laps vaatas teda kurja pilguga ja näitas keelt.
Ja see tuttav küsis lapselt "kas mõnitad mind või?".
Inimene kartis kogu aeg, et kõik teda mõnitavad, kuni hakkas nägema kõiges mõnitamist.
Kartes teha valesid otsuseid, seisan risteel ja ei tea millist teed valida
Siia ma surengi.
Paraku on nii, et enesele aru andmata võib ütleja suust välja lasta sõnu ja mõtteid, mida ta hetkel (vaid sellel hetkel) lõõpismiseks tituleeris, kuid
kuulaja võttis seda tõepähe. Mis ma sellega öelda tahan on see, et oma enda sõnadega võid sa omale poomise nööri punuda nii, et ise sellest kohe aru
ei saagi. See nöör läheb käiku siis, kui sa seda ei oota ja kohe arugi ei saa, millest selline poomise mõte küll tekkis.
Sõnal on tugev jõud. Ega elu sellepärast elamata jää, kuid sant tunne on siis ikka.
Isiklikult ise ei kipu ma öösel ringi tuiama, kui selleks just karjuvat vajadust pole.
Samas kardan ebaõnnetuda uutes ettevõtmistes kuid tegemata ka ei jäta, sest need võivad ka õnnestuda ja seda suurem on nauding õnnestunud tulemuse
üle.
Loomulikult zip võtan sinu poolt tehtud peapesu vastu, sest sul on õigus. Kuid tõesti ma olen nii otsustusvõimetu, et see on mu elu keeruliseks
teinud, ja minu lähedaste elu ka.
See nöör,
sellega pole probleemi, keegi võiks tooli ainult alt ära lükata.
Myrk, see peapesu ei olnud mõeldud sulle. Ma ise teen selliseid vigu ja pidevalt aga millegipärast ma oma vigadest ka ei õpi
Ilmselt olen liiga energiline inimene ega muidu ma ennast iseloomusta nii - rahmeldaja, tuulepea - > tehtud... mõeldud ......
Muide, mul on olemas ka isik, kes tooli võiks lükata 
Ma arvan, et hirmudega silmitsiseismine neelab suurema osa meie eluajast. Hirmud on kõige alus ja nendega peab võitlema. Hirmud võivad viia kiire läbipõlemiseni.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Olete kunagi mõelnud, kas elu on poolik hirmude pärast?
Kui paljud asjad jäävad poolikuks või hoopis tegemata, kuna kardate?
Huvi on mootorrataste vastu, kuigi kardan paaniliselt. Aga siiski elevus on sees ja tahaks. . Tahtmine on üle 300km/h ära proovida. Enda pärast, kuna
kihutamine meeldib. Lihtsalt on selline kiiks. 
Kunagi ma sain petta armastuses ja ma kartsin tundeid tundeid kaua, ning mulle tundub et ma olen kaotanud väga palju. Ärge kartke omi tundeid,
armastage.